Ma tean, et see kõlab klišeena, aga suvi on lõpuks käes! Hurraa! Jah, on juulikuu ja on saabunud see aeg, mida enamus on üheksa pikka kuud oodanud. Eesti suvi – väike, aga tubli, nagu öeldakse. Lõpuks on ööd valged ja päevad helged. See on ideaalne kombo aja maha võtmiseks – lõõgastumiseks ja lõbutsemiseks. Ent samuti on see hea aeg ka mõtisklemiseks, erinevateks rännakuteks, festivalideks ja uute tutvuste sobitamiseks. Viimasest mõttekäigust lähtuvalt tahaksin ma rääkida teile ühe loo mehest nimega Endro, kellega mul õnnestus ühel hiliskevadisel hommikupoolikul juhuslikult kohtuda. Ütleme nii, et näiliselt ohtliku, ent samas toreda mehe taga peitus ääretult katkine ja üksik inimene. Siin on tema loo eredaim fragment. Panin sellele ka pealkirja:
Das Tutimagnet
Aasta siis oli 2011. Seoses euro tuleku ja majandussurutise lõpuga oli Endro enda rahad uuesti liikuma saanud. Elu oleks olnud lill, kuid Soomes kalevipojana leiva teenimine oli jätnud oma jälje – Endro oli taas vallaline. Seetõttu elämän nii laiffi siiski ei olnud.
Enese turuhinna tõstmiseks sättis Endro oma tagumiku alla kõige uuema BMW X5 linnamaasturi. Sõbrad olevat öelnud, et see on „das tutimagnet“. Kuna rahakotirauad autot otse esinduse salongist osta siiski ei lubanud, võttis ta sõber Olavilt laenu. Meeste ühine tuttav Saksamaalt tõi mõlemale uhked ja vähekasutatud isendid Baierimaalt väikese vahendustasuga istumise alla. Lantimine võis alata.
Üsna varsti keeras Olavi aga enda maasturi alkoholi liigtarbimise tõttu mõningate eluliste kadudega üle katuse. Istus seejärel natuke kinni ja mõtles elu üle järele. Nüüd kuulutab ta Soomes hingerahu saamiseks jumalasõna. See selleks.
Endrol läks paremini. Tema läks ühel külmal talveõhtul Kristiine Keskusesse vägijooke ostma, et hiljem väheke enda meeli ergutada. Teadupärast oli siis veel moejoogiks rummkoola ja nii leidiski Endro enda ostukorvist kaks liitrit Bacardi tumedat. Lisades sinna ka kaks kahest koolat, oli tulemiks juba terve mustanahaliste armaada. Kõik oli bueno, kõik oli timm.
Kui Endro kaubamajast parkimismaja kolmandale korrusele väljus, oli tema bemm aga kadunud. Paanikas Endro käis läbi terve korruse, aga autot ei olnud kusagil. Kui selgus, et ka võtmed tema taskutest puudusid, oli tal pilt üsna üheselt selge. “P***i, krdi varganäod!” lendasid sõimusõnad valjult ja vihaselt üle tema huulte. Lausa sedasi, et üks väike tüdruk teda kuuldes nutma puhkes.
Kuna Endro rikkumiste arv väärteoregistris oli aukartustäratav, tundis politsei vargusest kuuldes isegi rõõmu. See oli aga emotsioon, mida Endro pärast antud vahejuhtumit enda elus enam üldse ei tundnud. Ka tema vähesed sidemed allmaailmaga ei osutunud viljakaks – auto oli endiselt kadunud ja keegi ei teadnud tema uhkest tutimagnetist midagi.
Üha sagedamini kippus Endro vaatama pudelipõhja. Emalt laenuks võetud kollane Seat Leon ei andnud ka kõige parema kujutlusvõime juures BMW fiilingut kätte. Kuu aega hiljem oli Endro lisaks autole kaotanud ka töö ja tema võlakoorem hakkas juba üsna kolossaalseid mõõtmeid võtma. Must masendus üha võimenes.
Ühel külmal talveõhtul, kui Endro oli end juba nööriga ükselingi külge sättimas, helises korraga tema telefon. Endro ei plaaninudki seda vastu võtta. Tema eesmärk oli selge ja kindel. Lahkuda võimalikult kiirelt ja valutult. Kuid kuna Nokia tune ei plaaninudki lõppeda, otsustas ta oma naabrites tähelepanu mitte äratada ning võttis kõne vastu.
“Tere! Helistame politseist! Tahtsime öelda, et leidsime teie auto üles. Kristiine Keskuse parkimismaja teiselt korruselt. Kujutate ette, isegi võtmed olid ees!”
Lõpp.
Sellised mõtted ja lood siis täna. Nautigem suve ja pöörakem tähelepanu inimestele enda ümber!
PS! Kohe ongi käes see aeg, kui džunglipoiss Mowgli teid koos oma vahvate kaaslastega Varbusel tervitab. Piletid Piletilevist või kirjutades heli@teatermustkast.ee .