*** Tere!
Kui suvi ja talv otsustavad leivad ühte kappi panna, kinnitavad sünoptikud, et saame Eesti suve. Väike Morten samal ajal ei tea, kas julgeb täna lühikesed püksid jalga panna või ei, sest viimane kord valas ebaõnn ennast talle külma vihma ja tuulena lagipähe (mis tegelt oli lahe). Kuldne pööriperiood ja jaan on möödas, aga kuna see oli üks pilkane pakane, rohkem nagu lõkkega vastlapäev, on kõigil hea meel, et saab soojemaid aegu ootama hakata.
Juuli jahedus on nii visa, et põhjahämarus liigahtab end suveunes, kus kahtlemata kangastuvad talle haprad nägemused härmatisest ja päkapikkudest. Varsti teeb hämarus silmad lahti ja sirutab sääred ja puhub pisut pimedust meisse kõigisse, viimane aeg on avada D-vitamiini purgid!
*** Devising?
Möödas on Eesti-Soome ühisloomingu „Kaksismaa“ epohh. Kaks rahvast kohtusid ja loodi lavastus. Loodi devise’imise põhimõttel. Devising ehk lavastuse dramaturgia isekavandamine ja loomine: selmet meil on dramaturgia ette antud, me kujundame ja punnitame selle ise verivärske struktuuri näol välja, vastavalt ideedele ja visioonidele. Suur rõhk muutub veelgi suuremaks oma teadmiste-oskuste ja kujutlusvõimega töötamisel.
Sellest loomemeetodist võib mõelda üht kui teist. Igatahes on see suht vähemuslik, ent mitte värske nähtus, ja on platvormiks ka teist tüüpi loomingule, kui seda on tavapärane näidendi-põhine teater.
*** Transtsendeerumine materjalist
Materjal hakkab kunstnike käes sädelema ja hõõgub loomingulisest innust,
alati otsime tähenduse loomisel visuaalset ja vaimset sädet,
säredat sünteesi, mis toetaks meie pürgimisi, kannustaks sidusust,
nii et võiks laval plahvatada stseenist stseeni proovis ja etendusel.
*** Maskist
Meil on kogemuse vahendustakistus meie ja välise vahel. Filter ja mask, mis takistab kompromissitut tunnet, tegu, tahet.
Inimene on kui maskiga. Aga maski all on – inimene ise. Aga mis on mask? Miks on mask?
Eriti kriipar on veel see, et ka sisemisel poolel on sisemine mask. See on parasjagu õudne. Mask on kahepoolne: üks ots paistab välja, teine sisse… Kui keegi tahab sind kõnetada, võib juhtuda, et ta põrkab maski vastu. Ja veel hullem, kui sa ise tahad endale otsa vaadata, siis põrkud kõigepealt sisemise maski vastu, kes teeb kõik, et sa asja, mis äsja juhtus, ära unustaks, ja väliste, oluliste asjade juurde tagasi läheksid.
Maskid on igal pool. Mõned õhukesed, millega tuleb kaasa ka rohkem vabadust, mõni on raske ja hapneb. Inimhingesse asetub mask nagu kummitustihend, mida ei pane tähele! Kutsun sind mõtisklusele, milline on maailmas käibelolevate mõtete ja maailma mõju sinu minapildile? Milline on su minapilt ilma väliste oluliste asjadetta? Millised on sisemised olulised asjad?
Võin vähemalt öelda, et kahel viimasel „Kaksismaa“ etendusel, eneselegi üllatuslikult, eraldasin rahulikult paar parkunud kihti enda persoonast. Need olid õilsad momendid, puhtad nagu noored õunapuud ploomiaias. Selle eesti Dionysosele, Jungile ja fenomenoloogilisele eksperimentaalkunstile kolm korda elagu!
*** lulla
Ma vaatan müüre inimeste nägudes ja näen need on peened ja õhulised
ma näen need on värvitud ja kaunid aga need on ikkagi müürid
ja ma pean ronima et näha valgust seal taga
kui strateeg nuputama meelitama et lastagu sild alla
sest vaatan ning näen et kraavid on kaevatud ilmselt kaitseks
mis maailm see õpetab säärast kraavikaevamist?
Heidan nööri müürile igatsen päikest seal taga päikest mis oled ju sina
igatsen müürivabadust müüridetust üldist kaitsetust haavatavust ent
maailma taristu toeks ettekäänded on ja kraavid
sihvakas-suured ja sügavad
müüride ilusad augud on täidetud
ilmetu täite ja tääniga, Vaatan
labürinti inimese silmades sadu radu vaid üks
viib südamesse teised ei kuhugi
ma istun pinnal paljude kihtide rinnal
Tera all krudisevad kihid sibulas kui lõikan
vaatan ma inimest temagi on nagu maa või sibul.
kui ma ta hinge lõikan,
krudiseb sealgi koore all koor
nutma võib ajada seegi.
Oled kuldne kilkam –
oled horisondil lõhkenud hiiglaslik apelsin.