Jälle saabub sügis ja sellega Musta Kasti neljas hooaeg. Nii need aastad vaikselt hakkavad tulema. Juba neljas, kolmas Tartus. Mida uut ja vana seekord näha saab, annan väikese ülevaate.
30. septembril (pange kirja!) avame neljanda hooaja traditsioonilise mõnusa piknikuga Botaanikaaias (või kes teab, mis saama hakkab ja kuidas Jaanika ja Karl Edgar meid oma lennukate ideedega üllatavad). Kõik on oodatud taaskohtuma ja muljetama oma suvest, sügisest, teatrist ja elust. Seejärel sõidame kahe etendusega, milleks on „Peks mõisatallis” ja „Röövel Rumcajs”, 16.-18. oktoobril Viljandisse, kus toimub ASSITEJ Eesti iga-aastane festival „Teater noorele vaatajale”. Seekord korraldavad festivali TÜ VKA tudengid, et jagada teatrirõõmu väikestele ja ka suurtele. Meie jaoks äärmiselt kodune ja mõnus. Ise satun Viljandisse üha harvem ja harvem, millest on kahju, nii et ootan festivali ja Viljandi (m)elu juba põnevusega. „Röövel Rumcajsi” on muuseas lihtne tellida ka mujale üle Eesti, nii et etendusi on tulemas veel, algatuseks näiteks juba 6. oktoobril Märjamaal, ning etendused jätkavad teed loomulikult ka kodusaalis Teatri Kodus Tartus oktoobrist maini. „Peksu” näeb aga natuke harvemini, kiiremad said oma elamused Draama Off’ilt ja pärast Viljandit kohtume alles Tallinnas Kanuti Gildi Saalis 1.-2. detsembril – hoidke silmad lahti ja parem juba piletid põues, sest must komöödialust on muutunud üheks populaarsematest etendustest meie kavas.
Uuslavastused saabuvad hooaja teises pooles, kevadel, mistõttu on selleaastane sügis mõnusa rutiini rüpes, mis on ehk meile isegi ebatavaline (kes mäletab esimese Tartu-aasta hullust), kuid mida mina küll vahelduseks naudin. Sellest hullust hooajast (10 uuslavastust!) oleme kaasa võtnud kaks menukat noortelavastust, mis sügisel kindlalt kavas on, kuid vaid valitud kuupäevadel novembris, „5 grammi sisemist rahu” ja „Jõud”. Esimene sõidab ka kodusesse Viljandisse ning pealinna. Peale etenduste mängimise räägime noortega ka elust ja olust, nii nagu toimuvad vestlusringid kutsutud külalistega ka kõikide teiste etenduste järel. Ja veel oleme eelmisest hooajast kaasa võtnud revolutsioonilise õhtusöögi elus hevimuusikaga, „Kangelased”, Peeter Volkonski ja Musta Kasti ühislavastuse, mille kordusetendused Oktoobrirevolutsiooni nüüd juba 100. aastapäeval saavad toimuma novembrikuu alguses Tartus uue nimega Vilde ja Vine restoranis ning Tallinnas Wabaduse II korruse restoranis. Nii et sõitmisi on selles rutiiniküllases sügises tegelikult palju. Oleme ratastel. Siinkohal tasub mainida, et ühtlasi kogume tasa ja targu annetuskeskkonna Ma armastan aidata abil toetust päris oma väikekaubiku ostuks. Iga euromünt loeb.
Vahepeal loodame, et õnnestub teha vähemalt üks töötuba kogu trupile ja maha pidada vinge sünnipäevapidu märtsis. Enne sünnipäeva esietendub ühtlasi Kaija M Kalveti uuslavastus „Prohvet” ja juba siis hakkavad pihta Musta Kasti planeeritavalt kõige suurema produktsiooni, suvelavastuse, Birgit Landbergi „Mowgli” proovid Eestimaa metsas. Kõlab juba klišeena, aga taas on, mida oodata. Suve loodame lõpetada „Kaksismaa/Kaksoismaa” etendustega Soomes ja kes teab, mida põnevat veel selle hooajal jooksul korda saadame ja mis Musta Kasti teele satub.
Nautige värve ja ilu ja ainult head, mida sügis pakub! Kohtumiseni avapiknikul!
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa – umbes nii palju vabu päevi lugesin ma eesootaval suvel kokku, kui ma 15. mail „Kaksismaa“ esimesse proovi läksin. Olin ootusärev, aga enesekindel – mina ise olin selle graafiku koostanud, töökoormuse vastu võtnud, mõeldes, et küll talvel jõuan puhata. Olen ju noor inimene, tahan ja suudan paljut! Täna on 3. september, täpselt nädala pärast, pühapäeval, on käes see päev, mis on alati kuskil kauguses terendanud – päev, kus kõik on tehtud, kus suvi lõppeb ja puhkus saab alata. Huh, kolm kuud läinud nagu niuhti. Vähemalt niuhti pidid need minema…
Kord juuli lõpus läksin arsti juurde, olin väsinud sellisel moel, et tundsin, et keha enam ei jaksa. Arst vaatas mind suurte silmadega, siis veidi suurematega, kui ma talle rõõmsa näoga kirjeldasin, mida tunnen, mida ei tunne. Ütles, et peaksin voodirežiimile minema. Mõtlesin oma kalendri peale, sain aru, et see küll võimalik ei ole. Tuli välja, et olen ületöötanud. Süda tahtis puhkust.
Ma sõitsin üheksaks päevaks Bulgaariasse, et seal Musta mere ääres varbad vette pista ja üks korralik rannapuhkus ette võtta. Mõningaste mööndustega see ka õnnestus, kui kõrvale jätta üks kummaline hilisõhtu, kui ma pimedas midagi nägemata mäest üles ronisin, et kaotatud rada uuesti kätte leida. Töötamise ja puhkamisega on sama lugu, olles korra õigelt rajalt eksinud (loe: töötamisest), siis on pärast puhkamist väga keeruline seda algust jälle üles leida. Ma ei suutnud enam endale põhjendada, miks ma olin endale nii palju projekte vastu võtnud, miks ma uskusin, et see üleüldse normaalne on. Mind on kannustanud mingi seletamatu hirm, et ma ei saa paigale jääda, et ma pean kogu aeg tegevuses olema. Kui ma ei tööta, siis olen ma ebaõnnestunud, ennast (või teisi) alt vedanud, töötu kõrgharitud luuser (no see on liialdus, aga võtab kenasti kokku). Kui kannustav jõud ei ole mitte oma tegevuste nautimine, vaid kuupäevad, mil asjad läbi saavad, siis pole kõigel nagu mõtet. Rassid ja rabeled, teed kõike küll rõõmuga, südamest ja pühendunult, aga peas vasardavad alati uute projektide häirekellad: kas oled ikka kursil, kas ikka jõuad, äkki on miski, millele sa ei ole osanud mõelda, äkki-äkki. Kell kolm öösel üles ärgata, sest stress on ka magades suur, ei ole tore tunne, seda kogesin sel suvel esimest korda.
Lubasin endale, et ei lase sel mõttel end enam juhtida. Teen pigem vähem, pühendun rohkem iseendale ja annan kehale ja vaimule võimaluse puhata tegemiste käigus, mitte kuskil kauges tulevikus. Mu sõber Paul ütles, et Birgit, sa ei saa magamata öid tulevikus järgi magada! Ma ei uskunud teda, nüüd tean, nii on. Samamoodi ei saa ma tuleviku iseendale tänaste tegevuste tagajärgi klaarida jätta. Alustan nüüd. Hoian end, olen õnnelik ja naudin.
Nüüd veel tore lõpuakord, Draama festivali OFF programm, mille korraldamise Musta Kastiga enda südameasjaks võtsime. Juba teisipäeval, 5. septembril alustame, et viie päeva jooksul tuua teieni etendused, vestlusringid, melu ja möll.
AJAKAVA
TEISIPÄEV, 5. septmeber
21.00 AVAME FESTIVALI ja pärast KEERUTAME plaate (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
KOLMAPÄEV, 6. september
21.00 Kinoteatri „EI TAO“ e lavastus pornost (Genialistide Klubis / pilet 14€)
NELJAPÄEV, 7. september
13:00 Lavaka lõpetanute „ELAGU, MIS PÕLETAB!“ (Saksa Instituudis) NB! Välja müüdud
21:00 Kuressaare Linnateater koostöös teater KELMiga „SAVANN“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
REEDE, 8. september
13.00 Paneeldiskussioon „ÜLETOODETUD TEATER“ (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
19:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
LAUPÄEV, 9. september
16:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
21:00 Vabakutselised lavastajad ja näitlejad „ÜLETOODETUD TEATER“ (Uues Teatris / pilet 14€)
PS! Kõikidele etendustele va „Elagu, mis põletab!“ järgneb ka vestlusring.
PS! PS! Piletid müügilPiletilevisja vabade kohtade olemaolul ka tund enne etenduse algust sularahas kohapeal
Puhkame nüüd, siis oleme tulevikus õnnelikud Birgit
Olen viimased viis kuud valmistunud lõpuks. Mitte maailma ega iseenda, vaid minu ja teatri vahelise suhte lõpuks. Õigem muidugi oleks öelda, et minu ja Musta Kasti vahelise suhte. Lihtsalt sain ühel hetkel aru, et nõnda see enam jätkuma ei peaks.
Alguse sai see kõik ühest ootamatust õnnesähvatusest, mille tulemusel võitsin möödunud septembris tasuta lennupileteid. Tol hetkel veel ei osanud ma muidugi aimatagi, et see õnn nõnda saatuslikuks võiks kujuneda.
Pimeduse ja suhtelise külma saabudes jõudsin oma mõtetes ja tunnetes mingisse madalseisu, milles ei osanudki enam muud teha, kui endalt küsida: miks ma peaksin Mustas Kastis tegutsemist jätkama, kui see mulle nõnda palju muret ja ebameeldivust valmistab?
Tõesti – olles osa ühe väiketeatri eestvedavast tuumikust, tegelen ma aasta jooksul nii paljude asjadega, millel pole mingit pistmist minu tegeliku kutsumuse, näitlemisega. Kohati isegi tundub, et keskmises nädalas kulub mul proovide ja etenduste peale neli kuni kuus päeva, aga kõikvõimalike admintööde peale vähemalt kaheksa. Ahjaa! Kaheksat päeva meil nädalas ju pole. Küllap siis sellepärast ongi alatine tunne, et niipea, kui ühe asjaga (üsna vaevaliselt ja kahjuks sageli vastumeelselt) valmis saad, on selle asemele vähemalt kaks uut jaburat kohustust tekkinud. Näib, nagu ei saaks töö kunagi otsa ja eales ei jõua hetkeni, kus kõik oleks tehtud ja seejuures hästi tehtud. Peaaegu kõik asjad on tehtud kuidagi kiirustades ja alati allpool seda pühendumisastet, mida need vääriksid.
Ja siis sellise tunde pealt lähen ma Vanemuisesse mängima Brunot või kaen mõnd teatritükki mõnes teises teatris ja korraga mõtlen, et kas ei ole mitte ka need lavastused toredad? Kas pole ka mitte need teemad ja lood huvitavad, need trupid täis andekaid ja meeldivaid inimesi, need teatrid täis võimalusi? Miks ei peaks ma tahtma mängida kuskil mujal kui Mustas Kastis? Liiati, kui tean, et võimalus mul selleks on olemas.
Kunagine Kalju ütlus, et keegi teid ei oota, pole praeguses hetkes enam kuigi pädev.
Aga miks me selle Musta Kasti siis lõime? Seda on meilt palju küsitud ja mulle tundub, et pooled vastused tüürivad sinna suunda, et vähemalt osaline põhjus oli ka endale teatritöö võimaluse tagamine. Et me saaksime teatrit teha ja just sellist teatrit, mis meile endile kõige rohkem meeldiks. Me oleme eeskujulikud kodanikuühiskonna esindajad, kes on asja enda kätesse haaranud!
Aga kas Must Kast on ikka selline teater, milles ma ise kõikidest Eesti teatritest kõige rohkem mängida tahaks? Kas me oleme suutnud oma unistusi reaalsuseks muuta või oleme üks järjekordne teater, mis ei erine ei eelkäijatest ega järeltulijatest?
Mul on tunne, et ma ei saa nendele küsimustele vastata, olles ise Musta Kasti liige. Veel enam, kui olen Musta Kasti juhatuse liige ja Rahaboss ning muidu aktiivne „õiguse“ nõudja. Minu vaade asjadele on lihtsalt liiga kitsas. On vaja näha laiemat pilti! Tõmbuda eemale ning asetada end kõrvalseisja rolli. Sõita 13 nädalaks Eestist ära, elada hoopis teises rütmis, oma mugavustsoonist väljas, ja tunnetada, mida ma tegelikult elus oluliseks pean. Seejärel loodetavasti targemana tagasi tulla ning värske pilguga oma toimetamistele siin „konnatiigis“ otsa vaadata, et saaksin kõik valikud justkui uuesti teha. Et ma saaksin päriselt endalt küsida, millises teatris (või kas üldse teatris???) ja kuidas tahaksin ma edasi minna.
Korraks tundus see isegi võimalik. Mul oli plaan, et lõpetan kõik oma pooleliolevad tegevused Mustas Kastis ja ühtegi uut kohustust sügisesse ei võta. Teeks kõigile ja ennekõike iseendale selgeks, et ilma minuta ei jää midagi seisma. Ning siis lahkuks rahuliku südamega, et siis võib-olla kunagi tagasi tulla.
Olen viimased viis kuud valmistunud selleks lõpuks. Minu ja Musta Kasti vahelise suhte lõpuks. Aga nädal enne äralendu taipan, et olen end lubanud juba kahte Musta Kasti uuslavastusse järgmisel hooajal. Olen ma tõesti nii selgrootu? Kas ma ei oska „EI!“ öelda?
Mis teha – teisiti ma lihtsalt ei võinud, sest pärast pimedust ja suhtelist külma tulid „Peks mõisatallis“ ja „Jõu“ tuur – kaks minu absoluutset lemmiklavastust, milles mul on kunagi au olnud kaasa teha. Soovunelm millegi säärase või parema loomisest osa saada ületab kõik kardetavad kaasnevad ebameeldivused.
Kuid äralend on reaalsus ja kes teab, mis suvised kogemused minuga teevad. Kalju ütles (lisaks paljudele teistele tarkadele mõtetele) veel: „Mis silmist, see südamest!“ Tol korral oli tal põhimõtteliselt õigus. Näis, mis minu südames saab selle kohaga, mil nimeks Must Kast.
P.S. Soovin jõudu ja rõõmsat pealehakkamist uuele Rahabossile Georgile!
P.P.S. Ärge siis unustage, et maailma esimene Sipelgaefekti päev toimub 15. juulil!
Kaks nädalat olen bloginädalat enda käes hoidnud ja mitte midagi kirjutanud. Eile oli teine tähtaeg. Ega küsimus ei ole selles, et midagi poleks öelda, vaid selles, et kuidas.
Minu Õpetaja Kalju Komissarov suri ära ja saadeti eile viimsele teekonnale. Sellest peab rääkima.
Surm ei tulnud ise ootamatult, kuid tabas ootamatult sellist kohta minus, mida varem ei tundnudki. Keha ja meel otsivad paaniliselt tegevust, et vältida juhtunusse süvenemist. Ei, ma ei mõtle, et minu jaoks oluline inimene on läinud, mulle on hirmus oluline need klaasid puhtaks pesta ja koosolekuid kokku leppida ja poes käia ja… üldse. Kust ronib minu silmadesse see kurbus? Ma tean ju vankumatult raudse loogika abil, et surm on lahutamatu elu osa, et nutta pole tegelikult midagi, et see ei aita kedagi. Ma sain sellega hakkama, hõiskab meel, ma ei murdunud!
Ja siis korraga saavad tegevused otsa, on vaikus ja üksiolek. Suur paratamatus sõidab peale nagu kõikemattev hall udu. Lõug läheb krampi, kogu sisseehitatud kindlus, kaitsemüür ja üleolek mureneb ühe hetkega. Sõnad on otsas ja neile järgnev vaikuse kaja venitab aegruumi välja.
On päev, kui see on suur uudis, järgmisel päeval on see mattunud kõige muu alla. Nii ilmselt peabki olema, maailmas on üle seitsme miljardi inimese, igaühel juhtub iga minut midagi uut. Ja leinamine ei ole kasumlik tegevus. Kasumit toodab rõõm ja selle teesklemine, inimesed vingerdavad läbi tarbimismaailma, püüdes oma üksindust, valu ja küsimusi matta säravate pakendite sisse, mis mingil moel peaksid tegema meid kõiki õnnelikumaks.
Aga ei saa tunnistada surma elu osaks, kui kurbus ja lein ei kuulu selle rütmi sisse. Karavan ei pea just täna edasi sõitma, ega ju? Tuleb anda endale aega nõrk olla. Ma mõtlen, et kui me lubame oma igapäeval koosneda vaid sellest, mis on kasulik millegi muu jaoks, siis me muudamegi oma olme lõputuks jooneks, mis kaob kuskile arusaamatusse tulevikku sihita silme ees.
Jah, me saame sellega hakkama, me mõtleme teistest asjadest. Aga hiljem.
Sellest hoolimata on mul hea meel, et pärast eilset ärasaatmist ja peielauda leidsime endas uuesti jõu, et tulla tagasi Tartusse sünnipäevalavastuse proovi. Selle teatri sünnipäevalavastuse proovi, mida poleks ilma Kaljuta olemas. Ma millegipärast usun, et see tähistab sellise professionaalsusega töötanud mehe elu paremini kui kümmekond pitsi viina.
Nagu kultuuriminister eile väga kaunilt ütles, siis eitas Kalju tervel oma eluajal igasugu esoteerikat ja hingede rändamist, aga nüüd loodame me kõik, et ehk ta eksis. Jaanikale helistas eile õhtul mingi väga kummaline vana mees, kes küsis naljakaid küsimusi. Mulle tundub väga kelmikas mõte, et Kalju teeb meile hauatagusest maailmast tüngakõnesid.
Niisiis – täna „Õhupallide“etendus Narva Laste Varjupaigas, homme ja ülehomme „Peks mõisatallis“ Genialistide Klubis, reedel esi- ja ainuetendus „Siuru sada“. Igal lavastajal on oma „Siuru“-tekst ja interpretatsioonid kulmineeruvad – julgen lubada – väga erinevalt. Palume teil pidulikult riidesse panna ja jääda meiega pärast etendust ka Tartu Levimuusika Orkestri saatel tantsima; samuti kuulutame kolmandat korda välja Aasta Teatrikülastaja tiitli laureaadi. Ja esmaspäeval, päris sünnipäeval, teeme alates kella 18st Genialistide Klubis teile viktoriini, pärast laulame, loeme luuletusi ja vaatame otseülekannet Ugalast.
Öö on sama pikk kui päev. Kevad, kevad, kevad!!!
Lõpetuseks midagi imeilusat ühelt luuletajalt, kes samuti hiljuti kuskile mujale läks.
LEMBIT KURVITS
KEVAD
Kord nägin und, kuis, armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
mis lume näol tal lasund pikki kuid.
Siis õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Jah, õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Nii ootamatult, tummalt,
nagu kasepungad,
siis mulle avanesid
sinu
huuled.
Sel aastal soovida midagi nagu ei tahakski eriti. Kõik on justkui olemas juba.
Seepärast targu teisiti teen. Ei nõuagi endale midagi. Võtan kätte ja luban.
Eeskätt lubada: ära ei unusta seda, mis olemas on ja milleta oleksin inimene küll,
kuid naamoodi hoopis. Mul on sõbrad ja pere ja armastus. Rohkem kui küll.
Mul on töö, mis on raske, kuid huvitav, mis sunnib mind tundma ennast ja teisi,
vahel, jah, rohkem, kui tervislik. Aga mul on mu puhkus ja reisid.
Mul on kaks silma, mis näevad kotkana pärast kahtkend aastat hägusust.
Mul on viguritega velled ja endalgi südames pakitseb mängulust.
Ja süüa on ja nohu on ka kahtlaselt harva.
Vahel on kurb ja on raske. Normaalne, ma arvan.
Kuid: kesköises tähesajus, mille inimesed üles tulistasid, et vaadata, kuidas ta langeb,
kangastus midagi äkitselt pähe.
Et väiksena naerdud sai selle üle, kui tobedad pühad on lõunas. Meil on ju hanged,
ja lumi, kõik, milleta jõuluaeg tähendab vähe.
Seepärast ma tahan lubada sedagi kõige eelneva juurde, et tõsiselt, aitab,
et mõtleksin endale ainult või sõpradele ja kuidas neid kaitsta,
sest muutus algab endast, selge see,
aga kui ta juba rutem teed endast väljapoole ei tee,
siis äkki ongi talviti suvi,
sureb viimane turteltuvi
või gepard,
ja ausalt öeldes igasugune luulehuvi
kaob,
kui ma mõtlen sõjale või sellele, et nii paljudel on valus
ja et enamasti vangutan ainult pead ja ütlen, et jajah. No palun!
Ega keegi kedagi ju oma kodust minema ei ajaks
kui tal endal ka põllule normaalselt vihma sajaks.
No milleks siis seda palmiõli osta poest
või milleks ükskõik mis uus asi, mis kohe läheb moest.
Vittu! Miks kõik, mis on õige, peab kõlama kuidagi labaselt ja leierkastjalt?
Miks jätavad nii suure jälje minu pisikesed ökoloogilised pastlad?
Saite aru küll. Jää sulab ära ja hüljestel on halb olla.
Ja sinul ja minul ka.
Ja teiste asjadega on ka muide nõnda.
Et tuleb võtta vastutus ja mõnda.
Nonii. Lubadus siis.
Et ei mõtle enam: mis minust siis sõltuda võib.
Sest kõike võib, jah, ja minul on valik.
Olgu siis avalik.
Kõik.
Aina rohkem ja rohkem olen suunatud tulevikule. Mitte seetõttu, et olevik elamiseks võimalust ei annaks, pigem seetõttu, et tulevik nõuab korraldamist ja paikaseadmist. Hetkes elamine ei too paraku soovitud homset ega kirjuta minukõlalist minevikku. Käsil on kaks minukõlalist ja kolm Musta Kasti kõlalist väljakutset.
Esietendus 24. veebruaril kell 18:00 Genialistide KlubisLavastaja mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!
Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, mis on pikitud laulude ja kannatamisega. Me oleme õppinud pidama pühaks kannatamist, juba Märt Avandi kriiskas Patarei vangla vahitornist: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, me kannatamegi! Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse ning ainult kinnitame ja taastoodame stereotüüpi “olen eestlane”. Miks me teeme nii? Juba koolis, kui ajalooõpik lauale pannakse, saame teada, et meie, eestlased, oleme orjarahvas: alati olnud ja alati jääme. Me ei tohi kunagi unustada Eesti riigi ja maa hinda: meie esivanemate kannatus ja higi. No kuulge, aga kas me ei ole juba piisavalt kannatanud, nii oma esivanemate kui ka enda eludes? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Me oleme kannatajarahvas. Meile on maalitud pilt meie minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Samas õpetati meie kursust juba teatrikooli esimesel kursusel “Kivikasukat” tantsima. Tants eesti talumeestest, kes, päriselt ka, õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: vaat, kus ma seekord ikka karjusin silmad peast. Noh, järgmise korrani. See lõhustab arusaama orjapõlvest. Mul on raske uskuda, et 700 aastat keegi ei naernud!
Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel, nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie, nii näitlejate, publiku kui ka ühiskonnaliikmetena, oleme valmis taluma?
Mul on raske, kõigil teistel on ka raske! Kannatame ära!
Ma ei saa piisavalt palka, keegi ei saa piisavalt! Kannatame ära!
Ma päriselt ei tea, mida tegelikult tahan, keegi ei tea! Kannatame ära!
Mitte mingil juhul ärme midagi muuda! Töötame vaikides edasi: ärkame hommikul vara, teeme terve päeva tööd, et õhtul teleka ees õlut juua, naist armastada ja makarone süüa. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Huh, raske on. Aga kui ei ole valus, siis ei ole elus. Kannatame ära!
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestis olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”
Kui etendus on halb – kannatad ära.
Teiseks: SÜNNIPÄEVALAVASTUS: Siuru 100!
Esietendus 24. märtsil kell 19:00 Genialistide Klubis
Lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep ja jällegi mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!
Lavastus “Siuru 100” on Musta Kasti kolmandale sünnipäevale pühendatud lavastus, milles teeme kummarduse ka siurulastele. Nende moto „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ on ju miski, mille poole ka meil püüelda. Kuid miks Siuru ja mismõttes neljakesi? Noh, sel aastal võtsime vastu väljakutse – mis saab siis, kui me, lavastajad, ei saa ise endale materjale valida? Lõbusaks teebki selle protsessi fakt, et valisime tekstid teineteisele. Ning ühiseks lähtepunktiks vaid see, et kasutada aastail 1917–1919 Siurulaste ühisväljaannetena ilmunud kolme albumit. Lavastuse vorm on ka imelihtne – neli lavastajat ja neli minilavastust, mis esietenduvad kõik ühes pooleteisttunnises (noh, võib-olla lühem, võib-olla pikem) lavastuses. Lavale astub Musta Kasti trupp oma parimas ja tervislikumas koosseisus – kõik on koos!
Trummipõrin, palun! Me lavastajatega oleme kokku saanud ja nüüd on materjalid jagatud! Materjalid, millega tööle hakkame, on järgmised:
Kaija M Kalvet ja August Gailit “Fosfortõbi”
Jaanika Tammaru ja Johannes Barbarus .. Jaanika sai Barbaruse luuletused
Lennart Peep ja Friedebert Tuglas “Nägemused”
Birgit Landberg ja Aleksander Tassa “Noa. Suve pastoraal.”
Kolmandaks “KANGELASED” Esietendus 7. novembril kell 19:00 Vilde lokaalisLavastaja Peeter Volkonski. Ma isegi ei astu lavale, aga soovitan seda vaatama tulla.
Viktor Kingissepp, Hans Heidemann, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuks, Jaan Tomp, Hans Pöögelmann – need nimed ei ütle praegusele põlvkonnale mitte midagi. Ometi olid kunagi nende järgi nimetatud tehased, tänavad, kultuuripaleed, teatrid ja isegi üks linn.
Seltskond kaasaja noori inimesi on täiesti juhuslikult avastanud enda jaoks seltskonna noori, kes tegutsesid sada aastat tagasi. Mis asju nad ajasid? Mille nimel läksid nad surma? Kas nad olid kangelased ja märtrid või reeturid? Seda püüavad välja selgitada Musta Kasti näitlejad vestlustes õhtulauas istuva publikuga, abiks nõukogudeaegsed mälestused revolutsionääridest ja hevibänd „Desert Queen“, kes esitab laule proletaarsete poeetide (Pöögelmann, Buk, Mölder-Proletaarlane) tekstidele.
Neljandaks “KAKSISMAA RAHVALAUL” Esietendus 21. juunil kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulavalLavastaja Anni Mikkelsson Soomest. Lavale astume koos Soome näitlejatega!
Me kaevame end soome-ugri algkoju. Me avame vanaemade kurgipurgid, moosipütid ja maakeldrid. Me vaatame vanaisa viinapudelisse, püssitorusse ja tugitooli alla. Me loeme loitse, igatseme, maname: unustatud laulud, äraleierdatud popmuusika, kehadesse peidetud südamelöögid, laevadisko õõtsuv-kõikuv rütm. Me ehitame Eesti-Soome silla õllevankritest ja esmaspäevahommikuse esimese praami väsinud silmadest. “Kaksismaa rahvalaul” on poliitiline utoopia ja poeetiline suveteater. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses unistasid mitmed Eesti poliitikud Eesti ja Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul. Kaksismaal oleks olnud ühine riigipea ja sõjavägi, kuid eraldi parlamendid. Ka eesti kunstnikud ja kultuuriinimesed, näiteks poetess Lydia Koidula oma luuletuses “Soome sild”, lootsid riiklikku koostööd Soomega. Idee oli päevakorral veel ka Teise maailmasõja lävel, kuid unistus kadus lõplikult, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Meie, Eesti ja Soome noored teatritegijad, loome selle poliitilise utoopia ja unustatud kaksikriigi vähemalt oma lavastuse ajaks. ”Kaksismaa rahvalaul” uurib, kuidas tekivad rahvused ja millistel alustel moodustatakse riike. Mida sõna “riik” üldse meie põlvkonnale tähendab? Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mille poolest sarnanevad? Kuidas me peaksime muutma oma rahvuslikke pärimusi, et need ühises riigis kokku sobiksid? Aga kuidas on lood soome ja eesti keelega? 19. sajandi lõpus olid mõned hõimurahvusluse idealiseerijad arvamusel, et meie keeli tuleks sihikindlalt omavahel lähendada. Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?
Viiendaks “RÖÖVEL RUMCAJS” Esietendus 2. märtsil kell 11:00 Teatri KodusLavastaja Lennart Peep.. lavale ei astu, aga neile soovin loomelendu 🙂
Mänguline ja humoorikas noorele vaatajale mõeldud lavastus, mis pakub põnevat vaatemängu ja mõtteainest aruteludeks inimlike väärtuste üle. Rumcajs on positiivne, inimlik ja humoorikas kangelane, kes ei kasuta oma jõudu ja tarkust kellelegi liiga tegemiseks. Ta astub välja ebaõigluse vastu, usub inimeste headusesse ja nende paremaks muutumisse. Röövel Rumcajsi puhul on oluline ka tema suhtumine loodusesse, kuna oma lugudes päästab ta nii loomi kui linde ülekohtu eest. Röövli animistlik mõtteviis, et elusloodus on hingestatud ja hoidmist väärt, on eestlaselegi omane.
„Röövel Rumcajs“ põhineb tuntud Tšehhi autori Václav Čtvrteki ajatul lasteraamatul „Rumcajs“. See on tuttav paljudele praegustele lapsevanematele ja sobilik ka nooremale generatsioonile, pakkudes vanematele äratundmis- ja lastele avastamisrõõmu. Valmiv dramatiseering kasutab alusmaterjalina 5-7 lugu raamatust. Eesti teatrilavale jõuavad Rumcajsi lood esmakordselt.
Kuuendaks .. noh, sai vist kõik ka. See olen mina seda blogi kirjutamas 🙂
Kas te teate seda tunnet, kui oled jooksmas ja mõtled, et nüüd jalutaks veidi ning siis jookseks edasi, aga pärast jalutama hakkamist ei leia enam motivatsiooni ja jaksu jooksmiseks? Ma tunnen umbes sarnaselt, aga mitte joostes, vaid igapäevaselt. Kui ma olen pidevas tegevuses, siis ma teen ja tahan ja suudan ja kui ma peatuse selle sees teen, siis kaob kõik ära, kaasa arvatud motivatsioon. Ilma pausideta samas ka ei saa. See pole samuti produktiivne. Nii ma siis nende jalutamisfaaside kestel lihtsalt ütlengi iseendale: «Jookse!». Näiteks selle kolmanda tänavavalgustini või kui klapid on peas, siis selle loo lõpuni. Kuidagi käratan enda peale hetkeks ja siis läheb organism tööle. Muidugi ei jookse inimene, kes pole elu sees üle 5 kilomeetri jooksnud, ühel ilusal hommikul lihtsalt maratoni ära, sest tal tuli tunne peale. Igatahes on see vähe tõenäoline ja lausa ohtlik. Kuid kui sa oled juba kauemat aega oma 5-kilomeetrise ringi peal muutusteta, kuid sinu eesmärgiks on maraton, siis on miskit justkui mäda. Motivatsioon? Enesedistsipliin? Tegelikult ega ma ei nurise ka. Olen suvel saanud puhata ning eelkõige on mu mõtted saanud päris hästi puhata. Nad on leidnud, et pole mõtet enda peale kuri olla. Justnimelt mineviku-mina peale. See ei vii mind väga kaugele. Pigem tekitab veel rohkem viha ja frustratsiooni. See mineviku-kurjus tuleks muundada oleviku-enesedistsipliiniks ja motivatsiooniks. Võib-olla see igikestev 5-kilomeetrine ring tulebki sellest, et juba 20 ringi tagasi ei olnud see rohkem kui 5 kilomeetrit ja 19 ringi tagasi ei muutunud see samuti 6 kilomeetriks ning 18 ringi tagasi oli see üleüldse naeruväärsed 4,9 kilomeetrit ja nii edasi ja edasi. Sellisel juhul tasukski vast mõnda aega jalutada ja elu- ning jooksulust taas üles leida. Niisiis on kokkuvõttes jalutamine nii jooksulises kui ka igapäevases mõttes jumala chill (ära loe: jahe; loe: aksepteeritav ja äge). Vaatasin nädalake tagasi oma telefoni pildivaramut. Leidsin näiteks taolise pildi meie Juunituuri-aegadest.
Käisin vahepeal oma elu esimesel klassikokkutulekul. Ilmselgelt minu ajal nii uhkeid klassiruume veel polnud.
Ma pole väga kaua blogi kirjutanud. Viimane kord oli minu nädal juuni lõpus, kui Mustast Kastist mina, Birgit, Märt, Mihkel, Silver ja Tartu Uuest Teatrist Epp käisime Prantsusmaal kätte saamas oma eelmise aasta Draamafestivali publikulemmiku auhinda.
Etenduseks oli meie diplomilavastus «1987» ja auhinnaks oli reis Martelli konjakimõisa. Blogi ei saanud valmis, sest ma ei saanud kõiki videoid oma telefonist kätte ning siis tulid juba järgmiste inimeste bloginädalad peale.
Ärge nüüd megapõnevust ega vapustavaid kaadreid oodake, aga siin see konarlik ja enam-vähem ülevaatlik video on! Kui tervet 18-minutilist videot ei viitsi vaadata, siis otsige vähemalt majatuuri koht üles. Näete vähemalt seda megamõisa, kus me mõned päevad elasime. 😉
Teatrist ka veidike. Täpsemalt siis sellest Mustast Kastist. Meil tuleb tuleval neljapäeval, 15. septembril kell 17:00 3. hooaja avapiknik Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Võid võtta miskit endale istumise alla kaasa ja soovi korral võid ka kooki küpsetada või midagi muud söödavat/joodavat kaasa haarata. Meie pakume omalt poolt pirukat ja kooki.
Kuuleme, mida toimub tuleval hooajal ja lausa avame selle (võiks öelda, et sõna otseses mõttes), mängime arvamismängu, kuulame lugulaule, lobiseme, oleksleme ja lähme kõik koos 19:00ks Genialistide Klubisse, et seal vaadata ära meie selle hooaja avalavastuse“Avameelselt arvamisest”.
Samal õhtul tähistab Genklubi enda 10. sünnipäeva.Umbes kell 22:30 astub lavale Genialistide tribüütbänd, milles lauljatena ka mitmed meie näitlejad ja lavastajad üles astuvad.
Ahjaa, armastus. Armastus on äge!
Laura
Märkamatult on uus sügis kätte jõudnud. Need „rahulikud“ suved mööduvad aina kiiremini ja töisemalt, kuigi on ju mõeldud puhkamiseks ja mängimiseks, rannaliivas ja meres suplemiseks. Endiselt ei taha ma sellest lapselikust unelmast loobuda. Ka talv pole enam kaugel. Polaarrebased Islandil vahetavad juba vaikselt karva. See oli tõepoolest nagu eile, ja ma tunnen seda päris tõsiselt, kui kirjutasin Islandile jõudes blogipostitust meie hooaja lõpust ja minu saareriiki saabumisest. Nüüd olen siit kohe koju jõudmas. Väikeses Eskifjörduris jääb elu aina vaiksemaks ja ööd on päris pimedad, juba on vaikselt näha rohelisi virmalisi öises taevas, turiste liigub vähem ja vähem, ka restoran, kus töötasin, jäi äkitselt augusti lõpus klientidest tühjaks. Turismiaeg Islandil lõppeb augustis kiirelt. Kui maist juulini on ööd põhjas valged, siis teadagi on talvel siin kottpime, vaid mõned valged tunnid päevas. Ega Eestiski parem ei ole. Küll aga hakkab Tartu, kuhu naasen, sügisest, vastupidiselt paljudele teistele linnadele ja looduse kulgemisele, jälle elavnema ja õitsema. Tartu linnas on sügis oma uute alguste ja ellu naasmistega justkui kevad looduses, nagu unest ärkamine. Ärkame taas ka meie Mustas Kastis.
Sügis… On ühest küljest imeilus aeg, oma värvide ja uute algustega. Teisest küljest on need uued algused minu jaoks alati veidi hirmutavad olnud. Põnevad küll, aga hirm teadmatuse ees on alati rinnus. Mida ma siis kardan? Muutust? Ühest mõnusast mugavusest, mis ei saa ju lõputult kesta, uute väljakutsete, olukordade ja inimeste juurde astumist? Miks uus mind hirmutab? Need uued kohustused, lahenduste leidmised ja see teadmatus, et mis siis ikkagi saama hakkab. Tegelikult ei hakka ju midagi teistsugust, vaid kõik läheb edasi nii, nagu minema peab, nagu olen ise valinud, otsustanud, planeerinud. Olukorrad on uued, aga ise olen seesama, enda soovidega oma kulgu minnes, kaasas eelneva aja õppetunnid ja kogemused, mis sel suvel muutsid mind tugevamaks ja õnnelikumaks, ja neid usaldades kaob ka hirm.
Püüan uuel etapil võtta seda kulgu enda jaoks loomulikumalt, usaldades toimuvat ja inimesi enda ümber, kohustusi mitte ülearu ampsata ning lubadusi mitte liigselt anda – nende täitmata jätmised hirmu taastoodavadki. Selle asemel tegutseda enda võimete ja aja piirides, jättes ka iseendale aega hingetõmbeks, vähem kiirustada, vähem muretseda, rohkem häid lahendusi otsida ning mis kõige olulisem, neist kõigist rõõmu tunda. Teatris on nii lihtne hulluks minna. Aga kui, siis juba suure rõõmu ja uhkusega! 🙂
Kui on usaldus ja turvalisus, pind jalge all ja meel selge, siis pole unistustel ja nende täideviimisel enam piire. Siis on uued tuuled ja muutused vaid lust ja mängurõõm. Ja nii on suvi igas päevas, millele uuena ja puhanuna vastu minna.
Kuidas saangi ma enam tunda hirmu, kui olen seda mägedes udu sees nii tugevalt tundnud, kukkunud ja roninud, kuid tervena maa peale tagasi jõudnud, räsitud, kuid õnnelikuna. Island andis mulle õnne ja ilu, soovin seda kõikidele ka sügisesse!
Hoogsat mängimist ja usaldamist! Hoidkem üksteist.
Ja tulge ikka vaatama, kuidas Must Kast sügisest taas õitsema hakkab! Oo, te ei taha sellest ilma jääda! 🙂
Mäletad mind veel?
Ei? Jaa?
Pole hullu!
Tore on ikkagi.
Koguaeg on tore.
Küsid, miks?
No mis sa arvad?
Suvi on.
Jah.
Polnud ju väga keeruline.
Tuleb ju küll, kui sa püüad.
Ma usun sinusse!
Aga tead!
Suvi on üks huvitav aeg.
Ütlemata ilus ja mõnus.
Aastaaeg, mida oodatakse nii väga.
Pingsalt.
Aastaaegade Stanley karikas või Kuldne Palmioks.
Kuidas kellelegi.
Samas libiseb ta tihtipeale nii märkamatult käest, et jääb mulje, nagu suve poleks üldse olnudki.
Vähemalt minu puhul on nii.
Kuidas sul?
Küll ma olen rumal.
Inimloomusele omaselt kipun ma ju seda võrdlema varasemate suvedega.
Oi, kui pikad need tundusid.
Eriti varasemas nooruses.
Eksole?
Nagu ignorantne eesel, ei tunnista ma faktorit, et mida aeg edasi, seda kiiremini me aja kulgu ja liikumist tajume.
Kahjuks.
Tahaks ju kinni hoida.
Ajast, ma mõtlen.
Sestap ärgem elagem minevikus.
Elame hetkes.
Suht keeruline…
Aga proovi.
Ma proovin ka.
Tead mis?!
Kohe tuleb sügis.
Lehed langevad.
Värvide mäng.
Naudi seda ka!
Nagu uus algus.
Uus ootamine.
Kuid.
Aga ikkagi…
Millal tuled taas…
…suvi!?
Igatsen sind!
Juba.
…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.
Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.
Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.
Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.
Ma nüüd lõpetan.
Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!
NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.
30. septembril (pange kirja!) avame neljanda hooaja traditsioonilise mõnusa piknikuga Botaanikaaias (või kes teab, mis saama hakkab ja kuidas Jaanika ja Karl Edgar meid oma lennukate ideedega üllatavad). Kõik on oodatud taaskohtuma ja muljetama oma suvest, sügisest, teatrist ja elust. Seejärel sõidame kahe etendusega, milleks on „Peks mõisatallis” ja „Röövel Rumcajs”, 16.-18. oktoobril Viljandisse, kus toimub ASSITEJ Eesti iga-aastane festival „Teater noorele vaatajale”. Seekord korraldavad festivali TÜ VKA tudengid, et jagada teatrirõõmu väikestele ja ka suurtele. Meie jaoks äärmiselt kodune ja mõnus. Ise satun Viljandisse üha harvem ja harvem, millest on kahju, nii et ootan festivali ja Viljandi (m)elu juba põnevusega. „Röövel Rumcajsi” on muuseas lihtne tellida ka mujale üle Eesti, nii et etendusi on tulemas veel, algatuseks näiteks juba 6. oktoobril Märjamaal, ning etendused jätkavad teed loomulikult ka kodusaalis Teatri Kodus Tartus oktoobrist maini. „Peksu” näeb aga natuke harvemini, kiiremad said oma elamused Draama Off’ilt ja pärast Viljandit kohtume alles Tallinnas Kanuti Gildi Saalis 1.-2. detsembril – hoidke silmad lahti ja parem juba piletid põues, sest must komöödialust on muutunud üheks populaarsematest etendustest meie kavas.
Vahepeal loodame, et õnnestub teha vähemalt üks töötuba kogu trupile ja maha pidada vinge sünnipäevapidu märtsis. Enne sünnipäeva esietendub ühtlasi Kaija M Kalveti uuslavastus „Prohvet” ja juba siis hakkavad pihta Musta Kasti planeeritavalt kõige suurema produktsiooni, suvelavastuse, Birgit Landbergi „Mowgli” proovid Eestimaa metsas. Kõlab juba klišeena, aga taas on, mida oodata. Suve loodame lõpetada „Kaksismaa/Kaksoismaa” etendustega Soomes ja kes teab, mida põnevat veel selle hooajal jooksul korda saadame ja mis Musta Kasti teele satub.
