Ma kirjutasin selle nädala blogi tegelikult juba teisipäeva õhtul bussiga Tartusse sõites valmis. Oma mõtetes. Kahjuks ei jõudnud see telepaatiliselt siia. Võib-olla on see isegi hea, sest praeguseks hetkeks olen ma sellest nädalast hoopis rohkem emotsioone ja kogemusi ammutanud.
Teisipäeval (ja tegelikult ka üleeile) oleks tegu olnud depressiivsema looga. Ma olen viimaste nädalate jooksul käinud ära imelikes kohtades. Suure osa ajast olen tundnud ennast otsekui mõnes teises dimensioonis. Ma oleksin justkui siinsamas ja ärkvel, aga samal ajal mingite ainetega uimastatud. Mingeid aineid reaalselt muidugi ei eksisteeri, kui välja arvata tavapärasest suurem kogus sügavkülmutatud pohlasid, mida meil tänu mu peika emale lademetes on. Isegi oma niigi tagasihoidlikule alkoholi tarbimisele olen hetkel veto peale pannud. Ma olen tundnud väga palju viha enda sees. Mind on ajanud endast välja see, kui keegi minult abi palub (kasvõi kõige lihtsamaid ja tavalisemaid asju). Muidugi olen enda halva tuju alla surunud ja teisi aidanud ning leidnud sellest tegevusest hoopis rõõmu ja rahu. Kõige rohkem ongi mind vihale ajanud see, et ma selliseid tundeid üldse tunnen. Lisaks kõigele ka rikkis pisarakanalid, mis alatihti lekivad. Olen korduvalt leidnud end mõtetes iseendale ütlemas: “Mis mul viga on? Väga raske on! Ma ei taha olla õnnetu, ma ei taha ennast niimoodi tunda, ma TAHAN olla õnnelik! Ja tegelikult ma ju olengi õnnelik, aga miks ma siis end nii halvasti tunnen?” Olen olnud kui pahur laps, kes jonnib, et tal parem hakkaks, sest muud ta ei oska enam teha. Nagu väike hädakisa iseendale.
Eile (laupäeval) ärkasin väga õnnelikuna. Miks? Kust mina tean. Oli ka aeg, ma usun. Ju sai end enam-vähem tühjaks jonnitud. Kuna kõik need emotsioonid on olnud ühe ja sama nädala jooksul, siis on kummaline võrrelda, kuidas põhimõtteliselt täpselt samas kohas seistes saab tunda end äärmiselt õnnetu ja ülimalt õnnelikuna. Selle peale leidsin ühe Haruki Murakami tsitaadi, mille ma kunagi olen üles kirjutanud: “The only opponent you have to beat is yourself, the way you used to be.”
Ja nüüd üks reportaaž “Persona” pühapäevasest (22.11) etendusest:
Kell on 18:08. Olen lava taga. Vedasin esimest korda siia oma arvuti. Alates kella 15st oleme Genialistide Klubis asjatanud lava üles pannes ja muud niper-näpet tehes. Jõudsin isegi Tartu poodidest kahepoolset teipi taga otsida, sest me ei suutnud oma varusid üles leida. Pesime Jaanikaga põrandat, teipisime akse ja vaipu, panime rekvisiidid valmis. Tunne on selline rahulik. Ei saagi aru, et 50 minuti pärast etendus algab.
18:28 Näod on pähe tehtud, kostüümid jäänud veel vahetada. Viimane hetk minna läbi saali vetsu põit tühjendama enne, kui publik saali lastakse. Seda ma ka teen.
18:43 Kostüüm on seljas, vetsus on käidud, publik koguneb saali. Õrn närv suriseb sees. Mõtlen, et oh, mis küll saab siis, kui ma lavale jõuan ja rääkima pean hakkama. Kuidas te, sõnad, täna välja paiskute? Suudan ma täna usutav olla? Suudan ma olla ebaõõnes? Suudan ma meeldida? Ei tea. Jaanika paneb sukapükse jalga. Mina mälun nätsu. Varsti viskan ära (nätsu).
18:54 Lähen aksi taha ootama starti.
20:01 Vaheaeg. Oeh. Selline on ja ei ole tunne on. Ei jäänud täna vist väga purju. Kui ise terve aja üksinda laval räägid, siis tekib küll kerge frustratsioon. Ära kaduda on väga lihtne. Kaduda juba varem öeldud sõnade taha varju. Ehk siis kõik need sõnad ja laused, mida ma ütlen – ma olen neid juba väga palju kordi ütelnud ning osad neist saavad juba oma kõla ja varjundi. Kuidas aga sundida end neist lahti ütlema? Eks iga etendus ütlen mõnedest lahti ja samas sünnivad ka mõned uued. Ma pean mainima, et see on siiski väga huvitav lavastus minu jaoks. VÄGA RASKE ka. Ma loodan, et miskit nauditavat on selles ka publiku jaoks. Ma püüan ja ma mitte ei saa olla targem, kui ma praegu olen (see viimane oli nüüd Kaija mõte).
20:06 Lähen panen uued rekvisiidid paika. Muuseas: siin lava taga on JÕLE KÜLM!
20:12 Meie tänane etendus filmitakse üles ka. Lihtsalt fakt.
21:07 Etendus läbi. Lähen vestlusringi. Ma ei oska praegustest tunnetest kõneleda. Pärast etendust on sõnad tihti tähenduse kaotanud. Üks sõbranna küsis mu käest, kas see kurnav pole – pärast igat etendust veel vestelda. Mõnikord on, mõnikord mitte. Lähen kuulan, mida teised arvavad ja tunnevad. 😉
Veel 2 Persona etendust on jäänud. AINULT KAKS! Tulge visake pilk peale! 😉
