Proovidest, tööõnnetustest, heast mälust, kohtumistest ja kutsetest!

Posted on 13. juuni 2016

Oo, mulle tuli mõte. Mõte tuli mul sissejuhatust kirjutades, seega see siin on eelsissejuhatus. Kuna me teeme parajasti Raadil lennuangaaris proove lavastusega “Nornide mängud”, oleks väga kohane lasta TEIL VALIDA, kas te tahate lugeda selle blogipostituse sissejuhatust, mis on tegelikult kõrvaline sellest, mida ma siia postitusse kirjutada plaanisin. Võite vabalt järgneva lõigu vahele jätta, see on lihtsalt pisike (ka ebaoluline) sissevaade minusse sel tuhmil hommikul.

Alanud on minu bloginädal. Olen ma Kaija? Ei. Jaanika? Seegi mitte. Ka mitte Laura ega Birgit, ei Marili ega Reeli. Kõige mõttetuma keerutamise tulemusena avan ma salapäraloori – ma olen Liina. Ma olen Liina. See peaks nüüd olema mingisugune vastus. Mingisugune tõde. Mingis mõttes ongi, sest on välistatud, et ma olen keegi muu kui mina. Aga kes on Liina? Kes ma olen? Siit ei tule kindlat vastust, ma ikka jätkan enda üllatamist kõige tavapärasematel radadel. Kas seda vähe on juhtunud, et ma plaanin üht ja reaalsus võtab täiesti vastandliku kuju. Huvitav, miks see nii on? Mulle tundub, et see pole midagi, mis kõigil esineb (Märt, kas sul on ka nii?). Sissejuhatuse kokkuvõtteks, mu ettekujutuses ma lajatasin sellele sissejuhatusele konkreetsuse ja entusiasmiga, aga mis juhtus, oli, et tulin arvutisse, panin taustaks mängima ühe loo, nutsin terve loo ja neli järgmist, sest mingil põhjusel mul tuli kole igatsus ja nüüd mingil põhjusel ma lasen sellel kõigel endast võitu saada ja kirjutan sellest tagatipuks veel siia, kuigi mu võimuses oleks siia hoopis midagi muud trükkida ja keegi ei saaks mitte kunagi teada, et midagi sellist minuga ühel pühapäeva hommikul juhtus. Igaljuhul, visa lugeja, jätkame siiski õigetel radadel.

Teisipäevast reedeni tegime intensiivseid proove Raadil. Minul neil päevil muuks aega ei jäänudki, aga peaaegu kogu ülejäänud geeniuste kollektiiv oli kolmapäevaks endale juba teksti pähe saanud, kuigi tekstiraamatud saime teisipäeval??? Please explain, sõbrad, kuidas see võimalik on? Isegi kui angaari põrandal oleks 500-eurosed maas lebanud, ma poleks neid näinud, sest ma lihtsalt elasin ja hingasin kuni reedeni endasse ainult tekstiraamatut.

Reedene proov oli sesmõttes eriline, et 2 minti enne proovi algust kukkusime me Kaijaga rattaga kurvil siruli, sest lahke Kaija soovis mu pakiraamile võtta. Nüüd on ratta kaunis punutud korv lömmis ja sõbranjel üks sinikas rohkem. Aga see pole mitte kõik. Kui angaaris prožektori kustutasime, et üht stseeni pimedas proovida, kohtusid Kaarel ja pikk raudne roostes teivas. Tulemuseks ilutses Kaarli väärtuslikul säärel lõhe, mille meditsiinitöötajad kokku tikkisid. See on Musta Kasti esimene tööõnnetus.

Meie lavastaja Jaanika Juhansoni idee oli ka näitlejatele mängudeteemalisi loenguid korraldada ja huvitavaid inimesi rääkima kutsuda. Aga kõige toredam on see, et need loengud on avalikud! Sel nädalal toimus neid kaks, kõnelejateks Tarmo Jüristo ja Sven Heiberg. Ka eesootaval nädalal on veel kaks loengut tulekul. Teisipäeval 14.06 kell 18.00 Andrus Org „Mäng ja ulmekirjandus“ ja N 16.06 kell 18.00 Loone Ots „Mäng ja müüt. Soovitan kindlasti! Kõik on tasuta. Laupäeval 18.06 kell 11.00-15.00 Lavastaja Jaanika Juhanson ja trupp – töötuba “Mäng ja stsenaarium”, mis on ehk kõige interaktiivsem, aga pole kohustust ohjasid haarata.

Veel, möödunud nädalal kohtusime kandidaatidega Musta Kasti turundusjuhi ametikohale. Tuleval nädalal on kohtumisi veel. Ma siinkohal rohkem ei peatukski, aga see on põnev ja oluline. Meie seltskonnaga ühineb keegi uus ja andekas! Keegi, kes varsti siia mõnd postitust kirjutab! Stay tuned!

Ja viimaseks! Meie sisehooaeg lõppes laupäeval. Meie Retkehetk Emajõe suurroos päädis Lennartikülastusega liig sademeterohke ilma tõttu. Kuna mingil salapärasel põhjusel ei olnud tung ja huvi meie ürituse vastu sama, mis Laulu- ja Tantsupeole (miks?), siis olime väga tuttavas ja turvalises ringkonnas. Tänud neile, kes siiski tulid! See oli hea ja oluline, et olite! Oli sööki ja jooki, naeru ja nuttu, kõnesid ning vaikimist, etteasteid ning olen võrdlemisi kindel, et keegi astus ka tahapoole, ehk isegi kõrvale. Püsige liinil ja tulge ikka, kui kutsume! Ootame ju väga. Ei, me ei peatu. Ei. Ei.

Ilusat nädalat! Kohtumisteni!

Kaarel Targo bloginädal

Posted on 18. mai 2016

Hea lugeja!

Seekordset blogipostitust alustan viimasel ajal liigagi sagedaseks muutunud tõdemusega: “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodan, et see peab paika ka antud üllitise osas, mis, tõele au andes, esimest korda juba paar nädalat tagasi ilmuma oleks pidanud.
Kui Sa, hea lugeja, nüüd arvad, et küllap neil seal Kastis nii palju tegemisi käsil on, et vaesed teatraalihakatised lihtsalt ei jõua mõnd ridagi Sinu jaoks kirja panna, siis pole see kogu tõde.
Tegemisi on küll palju, aga omamata au ega häbi, võin öelda, et suur osa neist kategoriseeruvad pigemalt lõbu kui töö alla.
Töise poole pealt väärivad kindlasti märkimist arengukava koostamine, “Jõu” esietendus ja äsja alanud “Nornide mängu” prooviperiood.
Eks arengukava koostamine ja selle regulaarne läbitöötamine käib iga efektiivse organisatsiooni igapäevatoimetuste hulka, kuid tuleb tõdeda, et nii põhjalikult nagu sel korral polegi me seda varem isekeskis teinud. Tegemise põhjus peitub loomulikult soovis saada riigi poolt rohkem rahalist toetust oma tegevusele, et saaksime Sulle ka edaspidi pakkuda kvaliteetseid teatrielamusi taskukohase hinnaga. Aga riik ja täpsemalt Kultuuriministeerium eeldavad selle potentsiaalse rahajagamise eel näha ka realistlikku ja asjalikku tegevuskava, mille alusel kallist maksumaksjate raha siis rakendama hakataks. Nii me siis istusime mitmel päeval tundide kaupa koos, et omavahel läbi arutada tähtsad mõisted nagu missioon ja visioon, nimetada oma ühingu suurimaid väärtusi ning proovida ka võõrale pilgule selgelt sõnastada, mis see üleüldse on, mis paneb meid uskuma, et meid kellelegi vaja on. Kooliajast ja õpetaja Komissarovi manitsustest mäletame ju küll, et keegi meid ei oota ja ainus lahendus on ise end vajalikuks muuta.
Nüüd, esimese iseseisva hooaja lõpul, on paslik vaadata tagasi tehtule ning proovida enesele ausaks jäädes nendele küsimusele ka vastata: Mis muutub tänu Musta Kasti tegevusele? Millist muutust me ise taotleme?
On kuidas on, aga ennekõike tahame teha head teatrit. Teatrit, mis kõnetab meid endid ja meie publikut, hoolimata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Küllap on raske ette kujutada lavastust, mis hoobilt kõigile sobib, aga sihtgruppide kaupa üritame seda ülesannet ilusasti täita. Ja julgen ütelda, et eelmisel nädalal esietendunud “Jõud” on suurepärane näide ühest järjekordsest õnnestumisest just noortele pakutava teatri osas. Juba paar nädalat enne esikat käisid teksti kaasautorid, Forseliuse kooli seitsmendikud, meie läbimängu vaatamas ja juba siis saime väga julgustavat ja heakskiitvat tagasisidet. Milline rõõm! Teha teatrit noortele inimestele, kellega tundub olevat vähe kokkupuutepunkte, kuid kelleni suudame tänu teatrikeelele ikkagi mõne (meie arvates) olulise mõtte viia. Ja ka praeguseks toimunud neli etendust on seda usku veelgi süvendanud. Tõesti näib, et publik naudib meie lustlikku mängu, kuid ei jää passiivseks ka mõtlikematel ja rahulikematel kohtadel. Olgugi, et etendusejärgses vestlusringis jäävad nooremad inimesed pigem sõnaahtraks, on tohutult hea meel kuulda nende omavahelisi kommentaare teemadel, et nähtu on nende arvates väga hea või koguni parim teatrielamus, mis nad kunagi kogenud on.
Jah, siinkohal võib norida, et kui noortele suunatud teatrit üldse nõnda vähe tehakse, siis selles parim olla ei maksagi nagu midagi, aga mulle isiklikult ka meeldib see lavastus väga ning võin lubada, et see ei jätaks ühtegi mulle tuttavat inimest külmaks. Kes nüüd seda kiidulaulu lugedes veel kahtlevale seisukohale jäi, see tulgu ja kaegu oma silmaga. Kuna järgmise esmaspäeva etendus on juba välja müüdud, siis ongi ainsaks ja sel hooajal viimaseks võimaluseks näha “Jõudu” pühapäeval kell seitse. Hea lugeja, tule ja avalda arvamust, kas sellise teatri tegemist tasub jätkata või mitte 🙂
Ja kes “Jõudu” vaatama ei jõua, see tulgu suvel “Nornide mängu” vaatama. Praegu on muidugi veel vara ütelda, mis sellest loost täpselt välja tuleb, aga esimene lugemine lavastusmeeskonnaga on tehtud ning külalislavastaja Jaanika Juhanson polnud oma suurejooneliste ideede tutvustamisel tagasihoidlik. Märkimistvääriv on kindlasti ka see, et antud materjali kallal töötamist on lavastaja erinevates vormides juba 2003. aastast saati mõtteis mõlgutanud. Kas “Nornide mängu” puhul tuleb lõpuks nentida, et hea, et vähemalt hinge pealt maha sai ja parem hilja kui mitte kunagi või tuleb sellest suurteos, mida imetledes tõdeda: “Kaua tehtud kaunikene”? Igatahes saab see olema Musta Kasti seni mastaapseim lavastus juba ainuüksi seetõttu, et mängupaigaks on nüüd lõplikult kinnitatud Raadi lennuvälja lennukiangaar, mille täitmine küberpunk-düstoopiaga saab olema nii põnev väljakutse näitlejaile kui loodetavasti ka vaatemänguline elamus jälgijaile.

Nii palju siis tööjuttu.
Aga mis see lõbu seal tööde vahel siis on?
Mis on see põhjus, miks ma viimasel ajal ikka sagedamini ja sagedamini pean tunnistama, et olen nii mõnegi kohustuse viimasele minutile jätnud või hoopistükkis unustanud?
On need unetundide arvelt mängitud arvutimängud? Ehk sõpradega baaris istudes vestetud jutud ja joodud õlled? Vahest ootamatud väljasõidud loodusesse või naaberlinnaosa külastamine kodukohvikupäeva raames? Miks mitte ka need selle suve esimesed kaks tundi, mil saab lihtsalt jõe ääres päikse käes magada ja muusikat kuulata?
Ilmselt on süüdi kõik need asjad ja pole mingi saladus, et mu ema minuga juba algklassidest saati sellise viimasele minutile jätmise tõttu pahandas. Ja üldiselt võiks öelda, et ma pole selle üle uhke, aga täna tahaksin just seda teha – olla uhke! Ära saa minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei taha ütelda, et endale võetud kohustuste täitmata jätmine ja sellega oma sõprade või töökaaslaste altvedamine oleks kuidagi okei. Ei ole ja punkt. Aga täiega okei on aegajalt võtta üks hetk ja küsida endalt, mis sa tegelikult praegu teha tahaksid ning seda siis ka teha. Ma ei tea, kas meie ühiskonnas on võimalik ka terve elu säärasel kombel mööda saata, aga vahelduse mõttes on see igatahes värskendav.
Tänases proovis küsis Jaanika Juhanson meilt umbes sellise küsimuse: “Kui te saaksite enda eluiga erinevate proteeside ja tehisorganite abil peaaegu lõpmatult pikendada, kas te siis teeksite seda?” Esimene mõte, mis minule pähe kargab, on loomulikult see, et kui mõni haigus või õnnetus lõpetaks mu elu vastasel juhul ennatlikult, siis tahaksin sääraseid abivahendeid kasutada küll. Aga pikendada oma eluiga lihtsalt seetõttu, et muidu tuleb kõrge vanus ja sured loomulikku surma? Selles ma juba kahtleksin. Ja kahtlen sellepärast, et mõnel hetkel oma elu jooksul olen ma tõesti tundnud, et rahulolu mingist saavutusest või kogemusest või teisest inimesest või lihtsalt olemisest on NII TÄIUSLIK, et seal võikski kõik lõppeda. Jah! Ma usun, et oma elu on võimalik elada nõnda, et kui meie aeg, mis on ühteaegu nii pikk ja nii lühike, siin otsa saab, siis pole selles vähimatki kahetsust, sest ELU ON ELATUD! Sageli on aga tunne, et tegeled päevast päeva mingi jamaga, millega nagu ei tahakski tegeleda. Ja kunagi pole selle jama jaoks piisavalt aega ja niipea kui üks asi valmis, ootab kaks uut ülesannet ees ja nõnda edasi ja edasi. Selliselt elades võib tõesti tunduda, et üle kõige tahaks rohkem aega, et elu nautida, aga kardetavasti kuluks ka see lisaaeg ikka uute ja uute jaburuste tegemiseks. Ja ma tean, et see pole kohe üldse originaalne ja sellist mõtet pasundab iga teine “Aita-end-ise-käsiraamat!”, aga luba mulle see moment, et pidada seda üheks uudseks ja oluliseks ideeks. Seega: minu üleskutse käesoleva kapitaalselt hilinenud blogipostituse lõpuks oleks, et nautige, kuniks elu ja parem hilja kui mitte kunagi!

Kaarel

Ilusat emadepäeva!

Posted on 8. mai 2016

Hei!

Ilusat emadepäeva kõikidele praegustele ja tulevastele emadele!
Sellise toreda päeva puhul tahaksin teiega jagada ühte lugu, mis oma sisult nii tore kahjuks ei ole. Järgnev situatsioon on ülestäheldus reaalsest elust, mis leidis aset kolm päeva tagasi Laagri Comarketis.

Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”
Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”
Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan selle asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem. Võib-olla on lihtsalt halb päev. Arvatavasti mitte. Tema ees seisab pisike, nii umbes viie- kuni seitsmeaastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.
Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sõbranna.
Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist Gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!” on Ema vastus kiire tulema.
Tunnen, kuidas viha ja kurbus korraga minus võimust võtavad. Miks? Miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele banaani või endale ja oma kamraadile Gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…
Mõtlesin, et lähen ja ostan ise sellele tüdrukule banaani. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma banaani sellele tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema selle banaani ära ning laps jääks sellest kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.
Kui ma lõpuks kassajärjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile 4 punast Gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!” kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.
Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin, kuidas Ema ja Sõbranna avavad Longerod ja suunduvad kõrvalasuvasse parki, olgugi et kohe nende kõrval asub suur silt: pargis alkoholi tarbimine keelatud! Okei. Kurat, aga mõelge, mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad. Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.
Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka aitähhi saatel kollase frukti minult vastu võttis. Ma ei tea, mis juhtus edasi, sest ma lahkusin tagasi vaatamata. Kuid ma olin kurb. Kurb, et leidub lapsi (ja mitte vähe), kes kannatavad oma vanemate pahede pärast.

Ma väga sooviksin selle teema üle vähe pikemalt filosofeerida. Eriti, kuna viimasel ajal olen ma üha enam ja enam mõelnud sellest, kui oluline on lastele eeskujud ning kui väga see mõjutab nende arusaamu ja seatavaid eesmärke elus.

Kuid kahjuks pean ma lootma, et te võtate selle aja ja mõtlete ise natuke kõigele sellele. Kirjutan seda kõike rappuva auto tagaistmelt. Käsil on minu senise elu üks kõige kiirem ja sisutihedam periood ning eelneva loo ja produktiivsema elu valguses olen ma juba viimased poolteist nädalat kõikidest meelemürkidest prii. Andmaks oma õpilastele ja ümbritsevatele noortele head eeskuju.
Iga muutus saab alguse sinust enesest ning et muuta ümbritsevat, pead sa kõigepealt vaatama endasse.

Ilusat jätkuvat emadepäeva ja head paremat soovides,

Kristo

Ood elule

Posted on 24. aprill 2016

Oleme sõudnud aprilli. Käimas on „Jõu“ proovid, väljas kütab petlikult külma kevadkaunidust, Laura ja Rauno said eelmisel nädalal vanemaks, oodata on talgusid, oodata on esietendust, oodata on… ma ei teagi, mida.

Keegi mängis proovis minu telefoniga. Tore oli need pildid leida! Sina, Illimar?

Käisin neljapäeval rabas jalutamas. On imeline, kuidas peaaegu et puuduvad värvid, aga loodus on potentsiaali täis ja see suur hallisus-sinakus-pruunisus on ilus ja lootustandev. Sain sellise hulga hakkamist, et põrutasin Viljandisse. Lauamängud, nii neljapäeva kui ka reede öösel? Mida-mida? JAH! Ja siinkohal soovitan kõigil uurida pommimängu kohta. Sõnamäng plahvatustega.

Ostsin endale värviraamatu. Leidsin värvipliiatsid. Üks pilt on valmis ka.

Järgmisena vist hakkan lõunauinakuid tegema, kuigi pole kunagi lasteaias käinud. Aga mis ma öelda tahan, on see, et vist mingi tõmme on tekkinud mu sees, et tasakaalustada seda täiskasvamise tunnet.

Ma arvan, et ma pole ainuke laps, keda on veendud taldrikutäit toitu jonnimisele vaatamata sel põhjusel lõpuni sööma, et Aafrikas on nälgivad lapsed.

See, et teistel läheb kehvemini, pole tihti piisav põhjus enda paremini tundmiseks.

Seega on mul kummaline teha üleskutset tähistamaks, hindamaks ja nautimaks elu põhjusel, et seda on rohkem, kui mõnele teisele on antud.

Aga ma teen seda siiski:

Kui sa seda loed, on sul arvatavasti kaks kätt ja kaks jalga või vähemasti silmad, millega neid ridu endasse võtta. Mõtle korraks selle peale ja ole õnnelik. Võib-olla on sul isegi nõnda hästi läinud, et sul on telefonis rohkem kontakte salvestatud kui lukuabi ja kiirtoidu tellimise number. Äkki on sul isegi kellegi number peas, sest oled aastate jooksul nõnda rohkelt temaga ühendust hoidnud. Mõtle ka selle peale.

Ja nüüd ole õnnelik, et sul on veel võimalus olla õnnelik või võimalus olla õnnetu ja midagi ette võtta.

See on nii äkki, kui võimalustest saavad võimatud.

Seega siin on minu üleskutse olla õnnetu ja seda nautida.

Olla õnnelik, et on võimalusi. Helistada läbi kõik kontaktid oma telefonis, et öelda edasi väike tere või suur igatsus. Arvatavasti sa seda ei tee, aga naudi seda võimalustki.

Elu on võimalus võimalusteks.

Kui ma kirjutan neid ridu,
püüan mitte näida suurem ja targem,
kui ma praegu olla saan.
Olen väike, aga võimalusi täis.
Ma võin saada suureks.
Eks näis.

Üks laul ja üks Narva mnt ühika seinalt leitud mõttetera kõrvalasuval pildil.

Rootsimaa annaalid!

Posted on 18. aprill 2016

Tere, hea lugeja!

Tervitan Sind kaugelt ja häguselt Rootsimaalt, kus olen pesitsenud juba pea kaks kuud. Kui arvasite, et olen sattunud satanismi võrgutavasse võrku või mind on röövinud tulnukad, siis saan teie kergenduseks teatada, et olete eksinud. Olen elus, terve ja tubli.

Ärksamal lugejal on kindlasti tekkinud uudishimulik küsimus, et mida see Lennart seal Rootsimaal teeb? Kas ta tegeleb pagulaskriisiga? Valmistab ette eestlaste invasiooni põhjamaadesse? Või on hoopis joogalaagris?

Tegelikkuses olen Linköpingis ühe teatrikooli juures aitamas ette valmistada lõpetava klassi n-ö diplomilavastusi. Kui meie mõistes on diplomilavastused sellised suuremat sorti ettevõtmised kuskil suures teatris ja meedia tähelepanu all, siis siinne töö on pigem suunatud õppeprotsessile. Seega oleks targem nimetada neid õppelavastuseks. Olen siin juhendamas neist kolme, nimetatuna siis J. Haley „The Nether”, A. Miller „Some kind of lovestory” ja üks veidram ettevõtmine pealkirjaga „Heddegeri unenägu”. Järgmisel pühapäeval, st siis 24.04, ongi ettenäitamise aeg. Pärast seda saan tulla koju ja teha kokkuvõtteid, kuidas läks.

Siinne mõttemaailm, vähemalt mis puutub teatrisse, on üpriski erinev sellest, millega me Eestis kokku puutunud oleme. Kui nn Stanislavski süsteem baseerub psühholoogial ja sellest tulenevad ka ülesannete iseloom ja impulss, siis siinses koolis kasutatakse selle asemel emotsioone. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, kuidas see mõttesüsteem töötab, kuid piirjooned on juba kombatavad. Kui ma kunagi sellest lõplikult aru saan ja suudan ka sõnadesse panna, kirjutan võrdluse üles.

Hoopis teisest asjast tahtsin ka veel kõneleda. Selleks on kardinad. Rootslased ei kasuta kardinaid. Väga keeruline on sellises valgusmürisevas maailmas magada. Mina isiklikult vajan pea täielikku koobast, et uinuda ja igasugune valgusevärelus äratab mind äratuskellana kohe üles. Olen elanud siin ühe oma tuttava korteris, kes minu õnneks on viibinud korterist ka päris tükk aega eemal. Tema eemalolekuaegadel olen ette võtnud püha ristiretke valguse eemaldamiseks magamistoast. Akna ette riputasin kõikmõeldavaid pleede, riideribasid ja muud kättesaadavat, nii et väljastvaatajale võis kõik see tunduda väga kahtlasena. Politsei õnneks korteri ust maha murdma pole tulnud.

Samuti olen puudust tundnud piparmünditeest. Kohalikud poed, mida aegajalt külastan, seda ei paku, kuigi hinnalipikud on olemas. Ma kahtlustan, et tegemist on vandenõuga minu vastu. Esiti toote puudumise ja teiseks selle hinna tõttu. Pakk, st umbes 20 teekotikest piparmünditeed maksab siinses poes ligi neli eurot! Ennekuulmatu lugu!

Käisin korraks ka oma vanatädil Leal Uppsalas külas. Käisime ja uudistasime linna, saime osa kesköisest missast (sest Jeesus tahtis üles tõusta) ja külastasime ka kohalikku kirbuturgu. Uppsala on väga mõnus linn, sarnaselt Tartuga on ta ülikoolilinn ja seetõttu ühtaegu noore ja vana vaibiga.

Hakkan nüüd lõpetama, proov algab kohe peale. Viimane nädal enne esietendusi on ees ja närvipinge ning ootusärevus lõkendab inimeste südametes. Kõik tahavad parimat, nii ka mina, sestap lähen ja nõuan noortelt näitlejatelt eneseületust, nooruslikku entusiasmi ja austust nii iseenda kui kaasloojate vastu.

Varsti olen juba kodus. Kohtume Gennis?

Direktrissi kõne

Posted on 3. aprill 2016

Armas lugeja! See on minu päris esimene blogipostitus siin Musta Kasti vahvas blogis, kus iga nädal jagab keegi meie töökast kollektiivist oma mõtteid, tundeid ja arvamusi kõigest, mis ümberringi kõnetab ja teoksil on, olgu see Kastis või mujal universumis.

Sünnipäevast on nädal möödas. Must Kast on kaks aastat vana. Selle piduliku päeva puhul pidasin ma kõne, olles selle väikese, aga visa asutuse projektijuht, produtsent, direktriss või kultuurikorraldaja, kuidas kellelegi meeldib nimetada. Ühes kontekstis üks ja teises teine, sisu loeb, ametinimetus on ju vaid üks nimetus ja roll. Kõnesid pidada ma ei armasta ning ka Kastis naudin lavataguse tegutseja rolli rohkem kui esinemist, aga pidupäeva puhul tuli mõtteid, mida külalistega ning nüüd siin ka teiega jagada. Sellega ma oma blogirongisõitu alustangi.

Kõne Musta Kasti sünnipäeval, 27.03.2016

Armas publik, kallid mustkastlased!

Olin just äsja nädal aega Tartust eemal, Viinis, ning tagasiteel lennujaamas ja õhku tõustes mõtlesin lennukitest, lendamisest ja Mustast Kastist. Mõtisklesin meie senise kirju ja tormilise hooaja peale, mille jooksul oleme välja andnud kaheksa uuslavastust seitsme kuuga – ning kaks on veel sel hooajal tulekul. Neid kuid on saatnud palju tegusid ja emotsioone, on olnud hirmu teadmatuse ja läbikukkumise ees, palju südamega isetegemist, leiutamist ja rabelemist, rõõmustamist väikeste võitude üle, loomist, vaidlemist, kokkulepete tegemist, on olnud õigeid otsuseid ja kordaminekuid ning pangepanemisi ja möödaminekuid ning palju riskimist. Kolmetunnised, neljatunnised, kuuetunnised koosolekud ning magamata ööd, mida alati on saatnud suured ambitsioonid. Sellel pöörasel teel on iga publikuliige teinud meid õnnelikuks, iga ostetud pilet olnud juba suur võit, iga naeratus ja tunnustus olnud pai hingele.

Ja nii tunduski mulle seal lennukis istudes, et iga uus lavastus on nagu jälle üks lennusõit, õhkutõus ja maandumine on eufoorilised ning maa peal olekuks eriti aega ei jää, kuna järgmine lend tahab kohe jälle alustamist. Mõni tõuseb kiiremini õhku, mõni vaevalisemalt, mõne lend on sujuvam, mõne sõit käänulisem ja maandumine äkilisem, mõni lendab kõrgemalt kui teine… mõni tihedamini kui teine… aga kõigil on oma trajektoor, kõik on õhku tõusnud ja maandunud ning teevad seda rõõmuga loodetavasti edasi.

Nagu teada, on ka igal lennukil oma must kast – lennuki pardasalvesti või andmete kogu, mis on tugev ning kannatab suurt kuumust ja raskust, tuld ja vett. See on miski, mis ei hävi, vaid aitab lennuõnnetuse puhul välja selgitada õnnetuse põhjuseid. Meie sõiduriist, Must Kast, on samasugune tugev ja turvaline kast, mis kannatab ära kõik raskused, ülekuumenemised, pisarad ning jääb ellu. Vähemalt nii usun mina ja arvan, et ka teised mustkastlased.

Ja kõike eelnevat tänu sellele, et pardal on inimesed, kes hoolivad väga sellest, mida nad teevad, siin on suure südame ja hingega loojad, kes lennu kvaliteedi osas allahindlusi ei tee, mis siis, et masin ise veel on väike. Ja ma näen iga etenduse järgselt, kuidas publik selle pardal hindab kõrgelt seda siirust, ausust ja teotahet.

Kallis Must Kast ja armas publik, jõudu ja inspiratsiooni edaspidiseks ning ärgem unustagem meie hooaja põhimotot: “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!“

Reeli

Arhiwaari aruanne

Posted on 20. detsember 2015

Hei, kõik armsad!

Jõulud on kohe-kohe ukse ees ning seetõttu on erinevat siblimist meie vahval väikesel kollektiivil oi kui palju. Tunnistan, et olen küll pikalt Tartust ja aktiivsest Musta Kasti tööst eemal olnud, kuid olen siiski enam-vähem kursis, et millega mu kallid kolleegid tegelevad. Kõigest nüüd järgemööda…

Esiteks.

Nimelt on veel viimaseid kordi võimalik Tartu Uue Teatri proovisaalis näha Lennart Peebu lastelavastust „Padjatäis Päikest“. Olen kuulnud palju positiivset tagasisidet nii väikestelt kui ka suurtelt. Tore. Kahjuks pole ma veel ise seda vaatama jõudnud, kuid loodan selle vea parandada juba sel pühapäeval (ehk täna). Kõik lavastusest tehtud pildid on väga apetiitsed ning huvitekitavad.

Teiseks.

Varsti-varsti jõuab teie teleritesse üks vahva ja ääretult tänuväärne ettevõtmine. Nimelt võtab ETV koostöös Musta Kastiga juba sel nädalavahetusel üles Silveri vägagi menuka monolavastuse „5 grammi sisemist rahu“. Võin tiiseriks öelda, et tegu ei ole lihtsalt tuima etenduse lindistamisega, vaid telelavastusega, millest valmivad ka making of ehk telgitaguste videod. Ütleme nii, et nädalavahetusel tasub meie erinevatel sotsiaalkanalitel pilku peal hoida, sest mina vastutan selle eest, et te oleksite vägagi kursis, kuidas see huvitav projekt teostatud saab.

No vaadake seda Gabriela Liivamägi tehtud pilti... Tüüne! — No vaadake seda Gabriela Liivamägi tehtud pilti… Tüüne!

Kolmandaks.

Olen kuulnud, et meie väikesel kodumaal on viimasel ajal hakanud levima ühed jutud. Jutud sellest, et neid punase kuuega mehi eksib siia aina vähem ja vähem. Õnneks on osa Musta Kasti meeskollektiivist otsustanud pakkuda oma abi, et seda tühimikku täita. Kui te tunnete, et üks selline vahva tegelane on teie jõulupeolt puudu, siis kirjutage meile. Äkki leidub kuskil veel mõni vaba aeg. Naeratavad lapsed ja inimesed mõjuvad jõuluajal kui Schumacher Ferrari vormelile.

Kindlasti mõtlete, et miks ma räägin minevikust tulevikus. Asi on nimelt selles, et seda blogi kirjutasin ma neljapäeval, kuid teie ette jõuab see arvatavasti pühapäeval (tegelikult ei ole ma selles kindel). Lihtsalt heites pilku kalendrisse, ei näe ma enne jõululaupäeva kahjuks ühtegi pikemat vaba auku, mil süveneda sellesse, et mida teile kirjutada. Loodan, et te andestate mulle ja pikka viha ei pea!

Aga millega ma siin Tallinnas siis tegelen?

Noh, ütleme nii, et jõulud on üks väga üritusterohke aeg ning erinevaid esinejaid (punase kuuega mehi, õhtujuhte, töötubade läbiviijaid jms) oodatakse paljudes kohtades. Ptui-ptui-ptui. Olen väga tänulik, et tööd, eriti veel nii mitmekesist tööd, jagub. Samuti on kohe-kohe esietendumas minu õpilaste jõululavastused-etteasted nii Laagri kui ka Pääsküla koolis.

Aga pikemalt ma täna ei jahukski. Ärge istuge toas arvuti taga, vaid minge välja ning nautige värsket õhku ja õues liikumist! Naeratage ja tänage neid, kes seda on väärt!

Loodan, et kõik meie lugejad on olnud tublid ja head ning jõulud tulevad teil rahulikud ja täpselt nii, kuidas te seda oma ilusamates unenägudes ette kujutate. (NB! Just hiljuti lugesin ma kuskilt, et enim soovitakse jõulude ajal meie pisikesel kodumaal mitte rahu, valgeid jõule ega soovitud kinke, vaid hoopiski politseid!)

Minge vaadake ka uut Star Warsi!

Detsembrikuumus

Posted on 13. detsember 2015

Oi, tere! Sina jälle siin, hea lugeja!

Sellest on küll ainult rõõm, sest, kes loeb – see mõtleb, kes mõtleb – see võidab kaose ja kes võidab kaose – see päästab maailma! Ja mis saaks mul, Kaarlil, olla selle vastu, et kirjutada maailmapäästjale? Ei vähimatki.

!Etteruttavalt olgu öeldud, et seekordse postituse lõpus on ka väike mõistatamismäng, millest on kõigil võimalik osa saada!

Musta Kasti nädal algas järjekordse Silveri etendusega „5 grammi sisemist rahu“. Ka kolmapäeval sai sama kunsttükki näha, aga mis tegi need kaks ja neile eelnenud kaks etendust eriliseks, oli see, et Tartu gümnaasiumite õpilased said neid näha täiesti priilt! Just nii – tasuta! See sai võimalikuks tänu Tartu linna Tervishoiuosakonna toetusele, kellele nüüd sügavalt kummardame ja „Aitäh!“ ütleme. Usun, et ka õpilased ise jäid nähtuga rahule ning said juurde julgust olulisel hetkel valesid valikuid vältimaks.

Teisipäeval valmis ka üks väga vahva jõulu/talve/esika/teatritervitus, mis väärib minu hinnangul isegi kahekordset vaatamist.

Kõige lõbusam selle asja juures on see, et esietendus „Padjatäis päikest“, mille jaoks veel viimaseid päevi proove tehti, saigi esikaks kenasti valmis ning täiesti erapooletu (ma ise ju ometigi selles lavastuses kaasa ei tee) ja objektiivse (mul on hea maitse ja 8-aastase maailmataju) vaatlejana võin seda tükki kõigile soovitada. Saab näha tõelist teatriimet, juurelda valgustuse tehnilise lahenduse üle ning soovi korral ka tantsu lüüa. AINULT 9 ETENDUST JÄÄNUD!

Lisaks väga tähtsale esietendusele pühapäeval juhtus nädala sees veel üks tähtis asi. See ei tarvitsegi Sind, hea lugeja, Sinu järgmisel teatrikülastusel kuigi palju mõjutada, aga vähemalt minu enda elu sai küll veidi selgemaks. Nimelt kohtusin ma neljapäeval Tallinnas meie raamatupidaja kandidaadi Reinuga, kes osutus mõningase vestluse järel konkursi võitjaks ning kes omab nüüdseks tiitlit Musta Kasti kollektiivi kõige uuem liige. Ole tervitatud, Rein! Ma väga loodan, et Reinu tulek tiimi jätab mulle vähem ruumi kahtlusteks ja bluffimiseks, nii et uuest aastast saan oma näitlemisoskusi jälle rohkem lavalaudadel rakendada 🙂

A handsome accountant or tax auditor giving the thumbs-up. / Google'i automaatpealkiri - see konkreetne mees ei ole Rein! — A handsome accountant or tax auditor giving the thumbs-up. / Google’i automaatpealkiri – see konkreetne mees ei ole Rein!

Neljapäeva õhtu osutus aga üle pika aja VABAKS õhtuks. Mis siis noor näitleja teeb? Eks läheb ikka teatrisse. Seekord kattus mu vabaduse hetk Cabaret Rhizome’i uuslavastuse „Kuningas Oidipus“ etendusega. Kui ma nüüd kõigest õigesti aru sain, siis oli see järjekorras kolmas lavastus, mida Cabaret’ poisid oma Erinevate Tubade Klubis tegid. Kes sinna veel sattunud pole, see võiks teada, et sealne lava on justkui väike „green-box“, mille taustal tegutsevad näitlejad projitseeritakse reaalajas arvuti abil kõikvõimalikesse tegevuspaikadesse ning kogu etenduse jälgimine toimub suuremalt jaolt ekraanide vahendusel, mida jagub saali peale kümmekond. Ma pean ütlema, et minu enda jaoks konkreetne lavastus kokkuvõttes väga head elamust ei tekitanud. Selles oli mitmeid toredaid elemente nagu näiteks must huumor, millega antiikset teksti vürtsitati ja maskid, mida väga kavalasti kasutati, kuid suurimat meelehärmi tekitas tehniliste lahenduste kohmakus ja sellest tulenev aeglus. Aga paradoksaalselt olid selle lavastuse suurimateks väärtusteks samuti need tehnilised lahendused. Tahan ütelda seda, et Erinevate Tubade Klubis näeb midagi täiesti ainulaadset ning loomulikult on ka nende lavastused väga erinevad, nii et kes ei jõua just „Kuningas Oidipust“ vaatama, siis midagi nende repertuaarist võiks ikkagi näha.

Kui Sina, hea lugeja, oled üks nendest, kes kõiki meie postitusi loeb, siis mäletad ilmselt ka seda, et minu näol on tegu „Kõige rohkem muusikalisi lastelavastusi etendanud näitlejaga maailmas 2015. aasta detsembris“. Jõuame kohe-kohe detsembri keskpaika ja rahutundega võin öelda, et kõige hullem on möödas. „Oli siis midagi hullu?“ võid Sa küsida ja mina vastaks: „Ah, ei, mis seal ikka.“ Jah, hullu ei olnud tõesti… kui ainult… ÜKS PÄEV…

See oli see päev (täpsemalt laupäev), mil mängisin päevas NELI etendust. Tõttöelda värisevad mu käed veel siiani, nii et sellest kirjutamine on raskendatud. Seda ette nähes tegin endast sel päeval väikese pildigalerii, et kinni püüda ka väiksemad muutused minu füüsilises olekus päeva kulgedes. Tulemus oli selline:

Kell 9:39. Haaran telefoni, et vaigistada äratus ja jäädvustada esimene pilt. Ei tahaks veel sugugi ärgata.

Kell 11:53. Esimese „Väike prints Hamleti“ etenduseni on seitse minutit ja kuigi uneuim on veel kontides, olen enesekindel ning valmis päevale vastu astuma.

Kell 13:51. Tunnen end hästi. Otsustan enne teist etendust oma väikse sõrme läita, sest „I’m on fire!“

Kell 15:53. Tegelikult on kaks „Hamletit“ juba küll mis küll. Vahetult enne kolmandat etendust kaotan aja- ja suunataju.

Kell 18:54. Olen jõudnud vahepeal süüa ja Estonia teatrimajast Nordea kontserdimajja minna. Peeglisse vaadates ei tunne ma ennast enam ära.

Kell 21:54. Pärast päeva neljandat aplausi kantakse mind meelemärkuseta duši alla. Teadvuse taastudes tegin esimese asjana pildi. Alles kaks tundi hiljem Vanemuise bussiga Tartu poole sõites saan aru, kes ma olen.

Mis ma sellest kõigest õppisin? Peamiselt seda, et julge jänku rind on rasvane ja et Nordea saal on tegelikult isegi natuke suurem kui GenKlubi saal. Tänan kõiki, kes minuga koos selle ja ka kõik eelnevad hullud päevad üle elasid!

Aitäh ka Sulle, hea lugeja! Soovin Sulle ja Sinu lähedastele rahulikku jõuluaega ja näeme kindlasti tulevikus!

!!! MÕISTATAMISMÄNG !!!

Kuna tuleval reedel esilinastub Eesti kinodes järjekordne Tähesõdade film, siis kuulutan välja mõistatamismängu, mis on otseloomulikult seotud selle kultusfilmiga. Tähelepanelikum lugeja võis juba märgata, et minu pildiseeria esimesel pildil pole ma päris oma nägu. Tõttöelda olengi ma palju rohkem ühe Star Warsi tegelase nägu ja mõistatamismängu küsimus kõlabki: kelle nägu ma olen?

Palun kõikidel mängijatel oma vastusevariant kirjutada Musta Kasti FB-lehe vastava blogipostituse kommentaariks. Palun igal mängus osalejal kirjutada ainult ühe tegelase nimi. Palun kõigil mängus osalejatel arvestada, et õigeid vastuseid on seekord ainult üks ja kõigi õigesti vastanute vahel loosin ma välja ühe SUPER-VÕITJA, kes saab ka kindlasti väärilise auhinna!

Head mõistatamist ja loosiõnne!

Logiraamatu sissekanne

Posted on 6. detsember 2015

Ei tea, mitmes päev. Valgust on vähe. Jõudu jääb ka vähemaks: vaja mandariine või šokolaadi või kallistusi, sest pimedus vaevab ja kell kuus õhtul on tunne, nagu oleks kell üksteist. Meie laev ikka liigub, aeglaselt ja sujuvalt suure esietenduse poole.

Nädala pärast oleme sadamas! Loodan, et meeskonnal varusid ikka jätkub. Aga igaks juhuks sooviks kõigile sooja ja päikest, mida mäe otsast nüüd iga päev saab alla tuua. Ahoi!

Esimadrus Niils oma loomulikus olekus: meie suurepäraseid flaiereid ette valmistamas: pane tähele, ehk liigub raeplatsil neid meievärvitud ja sinuvärvimist ootavaid lehekesi!

Vahepeal olen jõudnud üle parda lennata, et ballidel TUURitada. Jäädvustasin ka erinevaid KOHAlikke. Õnneks ujusin laevale kohe järele, ainult unetunde on vähe olnud. Olen väike merezombi! Seda küll varem nähtud pole!

Aga näiteks täna zombitasin pärast laevateki küürimist läbi suurelt laadimiselt: saabus isiklikult meie kõigi Vanama, kõikide kastide ja kassidega. Hurraa! Terve meeskond tervitab, kergitab kaabusid ja rõõmustab ülevoolavalt.

Teate. Tahan jätkuvalt rääkida sellest, et siin laeval on tore. Piisavalt väike ja piisavalt suur. Kõike on piisavalt. Mäletan teatrikooli esimese kursuse keskel tekkinud üldsust valdavat tunnet, kus kooli sissesaamise vaimustus ja kultuurišokk vaikselt vaibunud oli ning hakkas tekkima arusaamine, et nüüd on töö-töö-töö.

Ma ise võtsin enda jaoks vastu otsuse, et ma ei lase sellel esmakursuslase entusiasmil kaduda, lähen alati hurraaga uutele väljakutsetele vastu. Küll ikka lõpuks õnnestub, küll lõpuks hakkama saan.

Nüüdseks on ka meie väikses teatris tekkinud midagi sarnast, arusaamiselaadset, et kuidas need asjad siin ilmas ikkagi käivad: mõned kogemused eelnevatest projektidest on hinge taga, nüüd juba on vähem uut. Aga mingi rütm on sees ja edasi me laugleme.

Pootsman tegi kõrval nalja, mis trükimusta ei kannata: Silver Kakssilm tervitab.

Teine paralleel: kui oled just uude kohta kolinud, kõik oma esemed oma käe järgi ära paigutanud ja naudid seda KOHAlejõudmisetunnet. Aga see vaimustus ununeb iga päevaga väikese sammukese võrra, kui uudsus kaob ja tekib harjumus. Samas võiks iga kord uksest sisse astudes mõelda: vaata vaid, kuhu ma endaga jõudnud olen, siin ma olen, sest teisiti ei saa, siin on minu pesa. Ja kui see tunne muidu ikka tahab meelest ära minna, siis on vaja sõbrad külla kutsuda, sest nemad näevad kohe kindlasti ka sulle harjumuspärast uue pilguga.

Käisin vahepeal Kaijal kääridega külas. Käisin vahepeal Silveril õllega külas. Käisin vahepeal Lennartil külas. Ja see oli küll ammu, aga novembris käisime väga esindusliku kollektiiviga Reelil külas. Üleskutse minu poolt: käige ja kutsuge KÜLLA!

Sest laevad tüürivad ikka ja alati ja merd on alati ümber palju. Tasa ja targu lähenevad ja kaugenevad üksikud saared ja suured sadamad, aga lõpuks pole ükski seiklus midagi väärt, kui sees pole hääd tunnet ja ümber häid inimesi.

AHOI! Näeme, kui külla kutsute või lihtsalt järgmises sadamas nimega „Padjatäis Päikest“ !

Jaanika

Paastumine Peebu moodi

Posted on 30. november 2015

Ahoi, hea ristirahvas!

Seekord selline pöördumine ka põhjusega. Esimene advent on edukalt möödunud, Jeesuse sünnieelne paastuaeg käes. Ristirahvas võbeleb kingituste- ja pidusöömaaja ootuses. Maailma verise tramburaitamise keskel sigineb inimestesse igaaastane lootuse- ja rahuvalgus. Päikese puudumise kompenseerimiseks heidetakse tagasihoidlikke pilke aastavahetuse raketipeo suunas. Mõnus aeg see detsember.

Päkapikud hakkavad käima. Kel ei käi, on olnud ilmselt paha laps või ateistlikus vaimus neid eirama õppinud. Aga headel lastel hakkavad sussid täituma erinevate maiuste ja fruktidega. Võime julgelt kuulutada klementiinihooaja avatuks ja soovime Edgarile õnne võidu puhul.

Peale selle on alanud ka teatrites suur võiduajamine. Jõululavastusi lastele kohtab igal pool. Mõned teevad muusikalavastusi, mõned eputavad lumega, mõned etendavad ajatuid lugusid. Ja ega meiegi oma teatris tagasihoidlikumad pole.

Panime näitlejate löökrühmaga koosseisus Silver Kaljula, Laura Niils ja Jaanika Tammaru podisema ühe materjali, mil nimeks „Padjatäis päikest”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui üks talvine teatrilavastus oleks soe nagu kuum glögi lumisel õhtul: kuum ja energiast pakatav. Kui mahti saate, tulge ka kaema. Viime teid lumeporisest Tartust Indiasse ja toome pühalikult ka tagasi. Talvine ports teatrivitamiini kulub kindlasti ära.

Mul on ka hea meel teatada, et meie kurususe Vanama (justnimelt Vanama, mitte Vanaema) Margit Tamm on otsustanud teha oma elus täieliku kannapöörde ja Tartusse kolida. Rakendasime ta löökrühmaga kohe „Padjatäie päikese” rattasse karmalõnga ketrama. Vanama debüüt Mustas Kastis saab ilmutatud juba 13. detsembril.

Kel aga tundub, et pime aeg on oma kurjad käpad jõuliselt juba kerest kinni haaranud ja lahti mitte ei taha lasta, siis järgnevad soovitused võiksid olla abiks. Mulle vähemalt mõjuvad.

Hankige endale vinge ports kalamaksaõli-kapsleid, parjalt paks annus D-vitamiini ja sööge klementiine. See kõik loputage alla mõnusa raamatuga. Lisaks tassikesed kohvi või teed toredate inimestega, miks mitte juua ka glögi. Peatage pagulaste, geide, rahvusäärmuslaste ja iseenda vimmamine. Tantsige, aga mõõdukalt! (Viimane tantsuvigastus annab mul seniajani tunda.) Käige saunas kümblemas ja ärge häbenege ennast. Kui on mingi häda, ärge laske sellel iseenda sees punnitada, pigistage ikka välja. Lisage juurde oma soovitused ja puhastuspaast eelneva aasta taagast võibki alata.

Viimaste sõnade asemel tsiteerin „Padjatäit päikest”.

„Ilma halbade asjadeta sa ei saa me teada, mis on hea ja ilma heade asjadeta sa ei saa me teada, mis on halb. Aga oluline on see, et üksnes hea ja halb koos tekitavad meie elus liikumise. Eraldi olles istuksid nad lihtsalt paigal ja põrnitseksid teineteist. Elu jääks seisma.”

Lennart