Kuidas kodustada teatraali?

Posted on 27. märts 2019

Mõnikord on nii, et teed mingi asjaga paar kuud proove. Analüüsid ja sünteesid. Vaidled ja võitled. Leiad kompromisse ja painutad end terviku hüvanguks. Ehitad ja närveerid. Annad endast kõik ja siis mängid mõne etenduse ja möödas see ongi. On kulutatud igatsorti ressursse ja mitte vähe, aga kogu selle pingutuse tulemust näeb mõnel juhul vaid mõnisada inimest. Ja siis on kõik läbi. Tükk repertuaarist maas ning lavakujundus, kostüümid ja sageli ka näitlejad lendavad nelja tuule poole laiali. Kõik.

Seejärel mõtled sa sellele kõigele tagasi ja saad aru, et kaks kuud või rohkemgi su elust on möödunud. Nagu hetk. Jääb mõni eredam mälestus, aga üldiselt oli tempo kogu aeg nii kõrge, et ega tegelikult kahel päeval vahet ei teinud. Korraks tabad end mõttelt, et kas ma tahangi terve ülejäänud elu niimoodi jätkata, aga juba on alanud järgmine prooviprotsess ja kõik algab uuesti.

Ja nii üha uuesti ja uuesti.

Meie, noorte teatraalide elus juba vähemalt viis aastat (aga ega see teatrikooli aegki väga erinenud).

Mõnel hommikul helistab mulle mu onu ja küsib, muigega hääles, kas ta ajas mu üles. Jah, seda on juhtunud ja juhtub kindlasti veelgi, sest ma ärkan harva enne üheksat ja kui mul juhtub vaba päev olema, siis põõnan vabalt kaheteistkümneni välja. Sellisel juhul ta ütleb, et ta aitab mul varem tõusta, et ma saaksin normaalse inimese kombel päevast osa ja oma elu maha ei magaks (see viimane hirm on tal mu vanaemaga ühine).

Mõnikord saan ma kutse mõnele sünnipäevapeole või muidu mõnusale olemisele. Näiteks: laupäeval alates 18:00. „Vahva! Aga mina olen teises linnas ja mu etendus lõppeb kümne ajal õhtul. Võib-olla pean pärast lava ka maha ehitama. Sorri! Ma ei saa (jälle) tulla. Aga aitäh, et Sa ikka veel kutsud! Lihtsalt praegu on selline kiirem periood. Või, noh, on juba pikemat aega olnud. Ma arvan, et oktoobris on rohkem vaba aega.“ Aga kui oktoober kätte jõuab, siis on uus projekt käsil.

Mul on kaks õde ja vend ja hulgi teisigi sugulasi, kellest nii mõnigi on sealmaal, et tal on lapsed ja pangalaen ja kõik normaalse elu ilmingud. Siis me saame kokku ja meil on väga tore ning me lubame teineteisele seda peatselt korrata, aga ikka juhtub nii, et järgmine kord, kui kohtume, on need lapsed juba kümme sentimeetrit pikemad ja määramatult targemad.

Mulle ei meeldi teatrielust mõtelda kui millestki väga erilisest. Vähemalt mulle ei meeldi sellest niimoodi rääkida. Alailma otsin ma mingeid seoseid „tavaliste“ ametite ja „normaalsete“ kollektiividega. Kas selleks, et mitte näida üleolevana? Ma ei tea. Kas ma kardan, et kui räägin oma elukutsest suure vaimustusega, siis keegi võiks ennast halvasti tunda? Võib-olla. Parem räägin sellest, et aegajalt on raske ja probleeme on igal pool ja alati.

Möödunud nädalal sain kolmel korral anda intervjuud ja rääkida sellest, mis seoses teatriga südamel. Naljakas oli tajuda, et kõik intervjueerijad võtsid eos hoiaku, et Must Kast ja mina selle liikmena oleme juba palju saavutanud. Olen meelitatud ja uhke. Jah, uhke! Tajun äkki, kuidas mõni asi loksub jälle paika ja ma ei pea hakkama otsima vabandusi ja põhjendusi enese ja meie teatri saavutuste vähendamiseks. Mul on tunne, et midagi on õigesti tehtud.

Õige elu valemit pole olemas. Õiget elugi pole olemas. Ma ei tea, mida enamat tahaksin ma möödunud paarist kuust mäletada, kui need eredamad hetked proovisaalist. Mis vahet sel on, kas ma veedan oma aja teatrisaalis millegi tabamatu tagaajamisele, või teen midagi kõigile mõistetavamat. Paar kuud hiljem on need paar kuud ikkagi ühtmoodi mööda läinud. Mul pole vaja ärgata ja magama minna samal ajal kui enamik inimesi. Mul ei ole „praegu“ kiirem periood. Ma olen ja jään alati seotuks kohustustega, mida ei saa edasi lükata ega ära jätta. Etendus peab ju toimuma! Aga ma olen uhke ja mul on kuradi hea meel, et ma saan olla selle etenduse lahutamatu osa. See on see viis, kuidas mina ja minu teatrisõbrad on õppinud elama ja nii elame me ka edasi. Mitte sellepärast, et praegu kuidagi juhtus nii, vaid sellepärast, et me ise oleme nii korraldanud ja suure tõenäosusega korraldame ka edaspidi.

Ma arvan, et teatraali kodustada on raskem kui teatrist endale kodune koht teha. Ja viimane polegi nii hull.

Head rahvusvahelist teatripäeva! Palju õnne, Must Kast!

Kaarel

Huu!

Posted on 25. juuni 2018

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika

Birgit ja loomad

Posted on 30. aprill 2018

Kuidas möödus Kasti sünnipäevakuu

Posted on 10. aprill 2017

1. Kuu algas veebruaris Vabariigi aastapäeval esietendunud musta komöödia „Peks mõisatallis” etendustega Tallinnas Kanuti Gildi SAALis (lavastajaks Birgit Landberg). Rõõm oli tõdeda, et Tallinnas publikut jagus ja etendused olid triiki täis. Ka Tartu etendused möödusid meeleolukalt, tervitasime lahkesti naerutades oma uut publikut. Peks on selleks kevadeks lõppenud, kuid sügisel saab lisa, olge valves! Peale Tartu ja Tallinna on muide plaan minna mujalegi.

“Röövel Rumcajs” vestlusring / Foto: Keirin Pärn

2. Esietendus ka uus lastelavastus „Röövel Rumcajs” Teatri Kodus! Lavastas Lennart Peep ja kaasa teevad ka TÜ VKA IV kursuse teatritudengid. Esikajärgselt toimus meil Viljandi Kesklinna kooli 1A ja 1B klassidega ka vestlusring-kohtumine, mis nii meie kui laste jaoks oli uutmoodi ja vahva. Etendused toimuvad veel 11. aprillil ja 13. mail, edasi tuleb juba sügist oodata. Ja külla võib ka kutsuda!

3. Käisime Hiiumaa Teatri Päevadel Käinas noortelavastusega „Jõud”, mis oli ühtlasi lavastuse esimene väljasõit ja algus sellekevadisele üle-Eestilisele tuurile. 17. aprillist 12. maini näeb „Jõudu” ka Pärnus, Põlvas, Võrus, Viljandis, Jõhvis, Rakveres, Tartus, Viimsis, Tallinnas, Jõgeval, Paides, Raplas, Haapsalus ja Kuressaares. Uhh, jõudu meile ja teile – kohe on start!!

“Siuru sada”, Gailit&Kalvet / Foto: Gabriela Liivamägi

4. Tähistasime Kasti 3. sünnipäeva!! „Siuru sada” koondnimetuse all tuli ainukordselt lavale neli eriilmelist lavastust, kus kaasa tegid pea kõik Kastis tegutsevad inimesed. Oli põnev, lava taga jagus värvi ja elevust!

Esines väike Kihnu Kai / Foto: Reeli Lonks

5. Ja jõudsimegi aprilli! Räägin ka sellest natuke. 2. aprillil käisime mina, Birgit ja Laura Pärnus, Endla teatris, kus peeti maha Eesti loomerahva Aprillipleenum 2017; esmakordselt toimus pleenum 1988. aastal. Teemadel „Kuidas Eesti ellu jääb” ja „Üksi oleme puud, koos aga mets” (Lennart Meri) pidas kõne 25 inimest, nende seas ka Birgit Landberg. Kõik kõned olid tõepoolest huvitavad ja mõtlemapanevad ning kõigist õhkas läbi heas usus tegutsemist ja mõtlemist, kuigi väljatoodud murekohti oli palju. „Kuidas Eesti ellu jääb” teemal võiksid kokku tulla aga kõikide valdkondade esindajad, võimalikult erinevad inimesed, ei pea see jääma ainult loomerahva murekohaks.

6. Aprilli algusesse mahtus ka sõit Viljandisse. Kaarli ja Birgitiga osalesime TÜ VKA Ideeturul 20-minutilise etteastega Musta Kasti sünnist ja tegemistest. Kuulajateks olid kooli 2. kursuse tudengid, kellel kõigil on kohustuslik läbida ettevõtluse ainekursus. Musta Kasti esitleti kui kooli edulugu, meie avasime aga tegelikku reaalsust. Tõsiasi on, et pea kõik inimesed, kes Kastis praegu või varasemalt tegutsenud, on kuidagi TÜ VKA taustaga, ja see on küll positiivne!

Nii on kevad meie õuele vaikselt saabunud. Naudime ja valmistume suvel esietenduvaks Eesti-Soome koostöölavastuseks „Kaksismaa/Kaksoismaa” ERMi vabaõhulaval ehk Viinaköögis. Muide, ka sina saad kaasa aidata, armas lugeja. Nimelt otsime oma suvelavastuse meeskonnaliikmetele, kes Tartus ei ela, mai lõpust kuni juuli alguseni kodu. Oodatud on kõik vihjed ja pakkumised, kes-kus-mida-mis tingimustel ajutiselt välja üürib. Aitäh ette! Ja pileteid loosime abiandjatele samuti! Jagada saab infot FBs.

Päikselist kevadet ja kohtume Viinaköögis, kui mitte varem!
Reeli

Must Kast sai kolmeaastaseks!

Posted on 29. märts 2017

Usun, et me kõik, kes teda vähesel ja rohkemal määral enda “beebiks” peame, on ta edusammude ja arengu üle uhked. Olla teatri tekke juures, enda panusega ta arengut toetada, tema väikeste edusammude üle rõõmu tunda, tema eksitustest ja vigadest õppida, hingevärinaga tema etteasteid jälgida, tema tuleviku üle juurelda, karta tema ümber muutuvat maailma, sest äkki ta ei leia selles kohta; loota, et temast kasvab teater, kellel on palju sõpru, loota, et teda vajatakse ja temaga kohtumist oodatakse, uskuda, et tema, kui ta soovib, suudab maailma muuta, loota, et ta hoiab koos sõpru ja inimesi, uskuda, et ta saab hakkama ka siis, kui meie väsime, veenduda, et tal on piisavalt onusid ja tädisid, kes ta eest seisavad, loota, et pikale reisile minnes on ta esimesena sind tervitamas ning uskuda, et rõõm, mida ta meile pakub, kaalub kannatamise, töö ja vaeva tuhatkordselt üle, see kõik kokku on kogemus, mis kulutab ja väsitab, aga ka rikastab ja rõõmustab – see saab kuuluda ainult vähestele, meile, kes me Musta Kasti sel teel saatnud oleme.

Aga kuhu edasi? Ilmselgelt oleme maimiku east välja kasvanud ja enam ei piisa tiitlitest nagu “kõige uuem”, “Tartu Ülikooli VKA 10. lennu tudengid tegid teatri”, “me teeme seda teatrit esimest korda” jne. Vaikselt hakkab kätte jõudma aeg, kus enam sõnadest ei piisa, kus on vaja ennast leida, et saada ühiselt aru, kes me oleme, mida oluliseks peame, aga seda kõike läbi tegude. Olen alati uskunud, et teater ei pea end manifesteerima sõnades, vaid tegudes. Sõnad üksi ei tähenda peale idee mitte midagi. Me oleme kolme tegevusaasta jooksul toonud lavale 17 uuslavastust, mis on täiesti ulmeline number – suisa hullumeelne. Me olemegi ainult tegutsenud ja tegutsenud ning ühine osa selles ei ole mitte lavastuste temaatika või fakt, et me kõik oleme kursakaaslased, ega ka see, et kõik esietendused on toimunud Tartus, vaid tõdemus, et selle taga on olnud metsikul hulgal tööd, ennastsalgavat pühendumist, magamata öid ja kehva vaimset ning füüsilist tervist. Me oleme kolm aastat kütnud loosungi “kes teeb, see jõuab” all ning seni oleme vahvalt ja vapralt hakkama saanud. Me oleme elus ning Mustal Kastil läheb aina paremini ja paremini. Kuid mulle tundub, et see loosung hakkab vaikselt kuluma, sest varsti enam ei jõua!

Kas hakkan mina väsima või olen juba liiga vanaks saanud, aga aina enam meeldivad mulle mõtted, et pigem vähe, aga kvaliteetselt, pigem vähe, aga rõõmuga, pigem vähe, sest siis jõuab puhata, pigem vähe, aga suure süvenemise ja pühendumisega. Kõik, mida mina soovin, on see, et kord saabuks aeg, kus teater “valmis” oleks, kus ma saaks keskenduda loomingule – lavastamisele ja näitlemisele, aeg, kus ma ei peaks žongleerima viie erineva rolli vahel, aeg, kus meid on leidnud inimesed, kes meid selles aitavad.

Kuid samas on mu pähe sattunud ketserlik mõte: “milleks see teater”, sest see, mis väsitab, on ju ikka ja ainult teatri nullist ehitamine, mitte erialane tegevus. Ja sõnade all “milleks see teater” ei mõtle ma kindlasti mitte loomingut, vaid teatrit kui organisatsiooni. Mulle tundub, et vaatamata sellele, et olulised on me teod (st lavastused ja looming), kulutame me 50% oma ajast fiktsiooni loomisele, milline üks teater olla võiks, mismoodi välja näha, kus tegutseda, kust rahastust leida, milline on meie läbiv viusaalne tervik, kui palju prožekoreid ning mitu meetrit tantsupõrandat meil olla võiks, milline on meie repertuaar, kes on meie direktor, kas riik hakkab meie tegevust toetama. Olulisem tunduks lihtsalt tegutseda, luua lavastusi, sest me tahame neid teha, mitte seetõttu, et peame. Ma kindlasti ei ütle, et see nii on ja riigiteatriks muutumisest oleme veel väga kaugel, aga äkki me kulutame rohkem energiat teatriks olemisele kui teatri tegemisele? Äkki ma peaks Musta Kasti vaatama uuesti kui võimalust, mitte kui kohustust, sest ta on viimaseks muutumas. Aga äkki ei peaks see üldse nii olema, äkki peaksime sellest teatri ehitamisest loobuma – vahet ei ole, kas me plakatid on ühte nägu, sest kedagi ei huvita, me ei pea ainult Tartus esietenduma, me ei pea ainult Musta Kasti näitlejaid kasutama, peaasi, et ma lavastaja ja näitlejana panustan 100% ja usun, et see, mida ma teen, kõnetab ja puudutab vaatajaid. Must Kast on ju ainult meie ja meie looming, mitte “teatrimaja”.

Birgit

LONX

Posted on 14. november 2016

Tere-tere, blogilugeja!

Täna ma väga ei filosofeeriks, vaid räägiks teile natuke asistest asjadest. Mis Mustas Kastis toimub? Kas toimub, kellega ja millal?

September ja oktoober on võrdlemisi rahulikud olnud, seda ennekõike võrreldes eelmise hooajaga, kus sügisel tuli mitu lavastust korraga välja, kergelt hullumaja meenutav ülimalt entusiastlik aeg, aga milleks rabeleda? Ei pea. Sel hooajal oleme targemad (ka aastakese vanemad) ja planeerisime täis ainult ühe kuu, selle kõige pimedama, novembri.

Korraks aga tagasi septembrisse. Hooaeg algas mõnusalt ja innustavalt – võib-olla kõik ei tea, et meil käis septembri alguses külas Londonis (ja Kreeta saarel) resideeruv kreeklane Yorgos Karamalegos, kellega tegime läbi kahepäevase füüsilise teatri töötoa – Physical Lab , osalejateks peamiselt Musta Kasti lavastajad-näitlejad ja Tallinnas tegutseva Free Flow Studio tantsijad-koreograafid. Ühtlasi osalesinworkshopis ka ise, mis osutus ülimalt nauditavaks. Kõik korraldajad, soovitan väga vahel hüpata sisse mõnda tantsu- või liikumise tundi, et vabastada end kõikidest pingetest ja teha hetkeks midagi hoopiski muud või teisest küljest, liikuda paar julget sammu kaugemale ja sügavamale, et teada, mille nimel jälle edasi töötada. Yorgose töötuba on sedavõrd universaalne, et olenemata ametist sobib see igaühele. Yorgos oli Eestis esimest korda ja me tõesti loodame, et see ei jää talle viimaseks. Meie ootame teda igal juhul väga tagasi, aga sellest juba lähemalt mõnel järgmisel korral.

Septembri lõpus, enne veel, kui olulise uuslavastusega välja tulime, oli kolm “Ada ja Evaldi” sama olulist ja mõjuvat etendust Geni saalis. Need tellis meie hea sõber, Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakond, et pakkuda harivat teatrielamust soorollide teemal Tartu koolide gümnasistidele. “Ada ja Evaldi” publikus pole kunagi varem olnud nii palju koolinoori ja ootamatul kombel sobis see etendus neile rohkem kui lihtsalt hästi. Väga hästi. Kohal oli ka seksuoloog Siim Värv, kes aitas läbi viia vestlusringe ja noortel nähtut mõtestada. Lihtne on pärast teatrietendust mõelda, et see teema küll mind kuidagi ei puuduta ja minema kõndida, igapäevaaskeldustesse kiirelt tagasi vajuda. Vestlusringid aitasid aga kõigil ree peal püsida ja asju pisut teisiti näha. Kuuldavasti rääkisid noored pärast veel mitu head päeva koolis Adadest ja Evalditest, soorollidest ja käitumismustritest. Jess!

Sel sügistalvel piirdume kahe uuslavastusega, millest esimene – Märt Koiki monolavastus – tuli välja juba septembris (viimased etendused selle aastanumbri sees tulevad mängimisele vähem kui kuu aja pärast, 1. ja 4. detsembril!). See aga ei tähenda, et mustkastlased, suured töömesilased, tööd ei teeks, oi, kuidas teevad! Sest nädal tagasi esietendus selle sügise suurlavastus koostöös Peeter Volkonski, Vilde kohviku ja hevibänd Desert Queeniga – “Kangelased”. Lavastus, mis sai Musta Kasti esimeses loomenõukogus eelmisel talvel heakskiidu ja seetõttu ka ette võetud.

Otsisime sobivat ruumi, otsisime bändi, otsisime kunstnikku – ja kõik me ka leidsime – meid võõrustab lahkelt heeringa ja musta leivaga hubane Vilde kohvik, mille tagumine saal on meile kui loodud: Desert Queen bändil, kelle Volkonski leidis muide tänu Terevisioonile, on isegi lavapind olemas, ja kogu ruumi ning näitlejate ja pillimeeste kostüümid on maitsekalt oma silma järgi kokku sulandanud andekas vanarahu ise, Henry Griin. Iga laudkond lahkub etenduselt oma kogemusega, oma kaleidoskoobiga, nagu Volk võrdleb, olles kuulnud Laura, Liina, Kaija, Märdi, Mihkli ja Karl Edgari loodud lugusid kunagistest revolutsionääridest, kangetest noortest inimestest, kelle tegudest ei teadnud paljud meist enne etenduse nägemist paraku midagi. Lubame elamust, tulge kaema! Kuni 28. novembrini vaid mängime ja selle pealt otsustame, kas jätkame etendustega ka aprillis või jääb see lavastus koos oma lugudega ühekordseks (kangelas?)teoks.

PS! Palju õnne OLIVERILE, kes päev pärast esietendust sai isaks! Tähtaeg oli muuseas täpselt 7.11 kell 19.00, aga tütreke lasi isal esietenduse ära mängida – hea laps! Head isadepäeva, Oliver!

Samal ajal, kui kontrollisime ja esietendasime “Kangelasi”, algas Tartus festival „Teater noorele vaatajale 2016“, mille korraldusmeeskonda ma ka kuulun. Eks ikka juhtub, et head asjad satuvad samale ajale, vahet pole, kui palju ei üritaks ka teisiti planeerida. Nimelt olen ka ASSITEJ Eesti juhatuses, kes seda festivali iga-aastaselt korraldab, sel korral siis Tartus. ASSITEJ on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ühendav rahvusvaheline organisatsioon, kelle kaudu käisime muuseas ka oktoobris oma esimesel välisfestivalil Türgis, seda “Õhupallidega”. Türgist rääkis teile juba Kaija ja seetõttu ma sellest rohkem ei pajata. “Õhupallid” ja ka “5 grammi sisemist rahu” olid ASSITEJ festivali kavas eelmisel aastal Tallinnas. Seekord mängisime Teatri Kodu imearmsas saalis vahvat pidžaamalavastust “Padjatäis päikest”, mille ma ühtlasi Läti väliskülalisele ära tõlkisin (kuna tema tõlkis mulle lahkelt päev varem Tuuleveski venekeelse etenduse „Lumehelbeke“). Samuti mängisime hingekosutavat spordipäevalavastust “Jõud” Geni kodusaalis, mis endiselt, ka kolmandal vaatamisel, võtab mul klombi kurku ja vee silma. Usun, et sama juhtub ka kahekümnendal vaatamisel, sest tegu on tõesti ühe aegade siirama ja ausama lavastusega. Mõlemad on sel aastal veel meil ka mängukavas: “Jõud” on kodulaval novembri lõpus, detsembri alguses, vahetult enne jõule ja ka märtsis, Eestimaa peal hakkame tuuritama aprillis ja mais. Hoidke mängukaval silm peal! Ei saa siin mainimata jätta, et milline rõõm ja elevus valitseb hinges, kui vaadata mängukava ja näha, et neist 12st etendusest on pooled ehk 6 juba välja müüdud. Nii menukas ei ole kodulaval veel olnud ükski meie lavastus. Sama menukas oli väljasõitudel vaid Silver ja “5 grammi”, mis sel kuul samuti kavas on, kaks etendust Tartus ja kaks Tallinnas. November on tõesti üks kõva andmine.

Sel pimedate ööde ajal täidavad minu õhtuid veel ka lõputud aruandmised, aruanded Kulkale ja Tartu linnale, ühe ja teise projekti, st lavastuse kohta. Annad aru möödunu kohta ja planeerid tulevikku, millest muide rääkis siin põhjalikult eelmisel korral Birgit. Näe, Kulka uus tähtaeg ongi peaaegu käes, 20.november. Must Kast esitab Kultuurkapitalile ühe uuslavastuse taotlusvooru kohta. Lisaks Musta Kasti suurimale toetajale, Näitekunsti Sihtkapitalile, toetavad meid sealt potist ka Rahvakultuuri Sihtkapital ja Tartumaa Ekspertgrupp. Teatri teine suurim toetaja on aga Tartu linn. AiTäH! Numbrid ja sõnad, sõnad ja numbrid….

…..küünlavalgus ja mandariinid, lumised hommikud ja ninanäpistavad ööd, isadepäev ja advendiaeg, aurav tee ja hõõgvein, luuleread ja kaardimängud…. Muuseas, mina ja Kaija võtame järgmise aasta teatrite spartakiaadiks juba vaikselt hoogu, et bridžis vanameistritega mõõtu võtta. Harjutamiseks pidasime eile maha viietunnise bismarkimängu
(tervitused vapratele mängukaaslastele Sille-Liisile ja Kasparile! Ja veel vapramale pealtvaatajale Tõnu-Otile!), mis osutus minu üllatuseks, kes ma pole seda palju aastaid mänginud, rohkem nagu õnnemänguks kui strateegiliseks mõõduvõtmiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et võitjaks osutus Lonx! Olgu see siis puhas õnn või lõputu strateegia.. Igal juhul ootan bridžiõhtut!

Poisid paluvad veel edasi öelda üht – kel habemega vana vaja, siis kirjutage meile! Meil on kõige vahvamad poisid, tegelt ka! Ja meie lasteetendusi, monoetendusi ja teisi parimaid palu võib loomulikult külla kutsuda, ühele või teisele peole. (Kes vajab poiste ja lasteetenduste kohta tõestust, siis kiigake siia. Vahetult enne jõule sõidab sel korral isegi Birgiti lustlik, aga õpetlik “Ada ja Evald” Karksi-Nuia Kultuurimajja peole,et anda oma päris esimene väljasõiduetendus. Kes Karksi-Nuias, see näeb, teab ja tunneb!

Lõpetuseks: käige PÖFFil, tulge teatrisse, mängige kaarte, armuge ja armastage, mis siis, et käes pole kevad!

Rely (Lonx)

Loosoovitus 1993. aastast – ja kõik ülejäänud Eesti eurolaulud aastatest 1993-1997. Nostalgialaks pimedateks õhtuteks.

täna tulevik, homme olevik, ülehomme minevik

Posted on 30. oktoober 2016

Aina rohkem ja rohkem olen suunatud tulevikule. Mitte seetõttu, et olevik elamiseks võimalust ei annaks, pigem seetõttu, et tulevik nõuab korraldamist ja paikaseadmist. Hetkes elamine ei too paraku soovitud homset ega kirjuta minukõlalist minevikku. Käsil on kaks minukõlalist ja kolm Musta Kasti kõlalist väljakutset.

Esiteks “PEKS MÕISATALLIS”

Esietendus 24. veebruaril kell 18:00 Genialistide Klubis

Lavastaja mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!

Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, mis on pikitud laulude ja kannatamisega. Me oleme õppinud pidama pühaks kannatamist, juba Märt Avandi kriiskas Patarei vangla vahitornist: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, me kannatamegi! Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse ning ainult kinnitame ja taastoodame stereotüüpi “olen eestlane”. Miks me teeme nii? Juba koolis, kui ajalooõpik lauale pannakse, saame teada, et meie, eestlased, oleme orjarahvas: alati olnud ja alati jääme. Me ei tohi kunagi unustada Eesti riigi ja maa hinda: meie esivanemate kannatus ja higi. No kuulge, aga kas me ei ole juba piisavalt kannatanud, nii oma esivanemate kui ka enda eludes? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?

Me oleme kannatajarahvas. Meile on maalitud pilt meie minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Samas õpetati meie kursust juba teatrikooli esimesel kursusel “Kivikasukat” tantsima. Tants eesti talumeestest, kes, päriselt ka, õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: vaat, kus ma seekord ikka karjusin silmad peast. Noh, järgmise korrani. See lõhustab arusaama orjapõlvest. Mul on raske uskuda, et 700 aastat keegi ei naernud!

Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel, nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie, nii näitlejate, publiku kui ka ühiskonnaliikmetena, oleme valmis taluma?

Mul on raske, kõigil teistel on ka raske! Kannatame ära!
Ma ei saa piisavalt palka, keegi ei saa piisavalt! Kannatame ära!
Ma päriselt ei tea, mida tegelikult tahan, keegi ei tea! Kannatame ära!
Mitte mingil juhul ärme midagi muuda! Töötame vaikides edasi: ärkame hommikul vara, teeme terve päeva tööd, et õhtul teleka ees õlut juua, naist armastada ja makarone süüa. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Huh, raske on. Aga kui ei ole valus, siis ei ole elus. Kannatame ära!

EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestis olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”

Kui etendus on halb – kannatad ära.

Teiseks: SÜNNIPÄEVALAVASTUS: Siuru 100!

Esietendus 24. märtsil kell 19:00 Genialistide Klubis

Lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep ja jällegi mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!

Lavastus “Siuru 100” on Musta Kasti kolmandale sünnipäevale pühendatud lavastus, milles teeme kummarduse ka siurulastele. Nende moto „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ on ju miski, mille poole ka meil püüelda. Kuid miks Siuru ja mismõttes neljakesi? Noh, sel aastal võtsime vastu väljakutse – mis saab siis, kui me, lavastajad, ei saa ise endale materjale valida? Lõbusaks teebki selle protsessi fakt, et valisime tekstid teineteisele. Ning ühiseks lähtepunktiks vaid see, et kasutada aastail 1917–1919 Siurulaste ühisväljaannetena ilmunud kolme albumit. Lavastuse vorm on ka imelihtne – neli lavastajat ja neli minilavastust, mis esietenduvad kõik ühes pooleteisttunnises (noh, võib-olla lühem, võib-olla pikem) lavastuses. Lavale astub Musta Kasti trupp oma parimas ja tervislikumas koosseisus – kõik on koos!

Trummipõrin, palun! Me lavastajatega oleme kokku saanud ja nüüd on materjalid jagatud! Materjalid, millega tööle hakkame, on järgmised:
Kaija M Kalvet ja August Gailit “Fosfortõbi”
Jaanika Tammaru ja Johannes Barbarus .. Jaanika sai Barbaruse luuletused
Lennart Peep ja Friedebert Tuglas “Nägemused”
Birgit Landberg ja Aleksander Tassa “Noa. Suve pastoraal.”

Kolmandaks “KANGELASED”

Esietendus 7. novembril kell 19:00 Vilde lokaalis

Lavastaja Peeter Volkonski. Ma isegi ei astu lavale, aga soovitan seda vaatama tulla.

Viktor Kingissepp, Hans Heidemann, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuks, Jaan Tomp, Hans Pöögelmann – need nimed ei ütle praegusele põlvkonnale mitte midagi. Ometi olid kunagi nende järgi nimetatud tehased, tänavad, kultuuripaleed, teatrid ja isegi üks linn.

Seltskond kaasaja noori inimesi on täiesti juhuslikult avastanud enda jaoks seltskonna noori, kes tegutsesid sada aastat tagasi. Mis asju nad ajasid? Mille nimel läksid nad surma? Kas nad olid kangelased ja märtrid või reeturid? Seda püüavad välja selgitada Musta Kasti näitlejad vestlustes õhtulauas istuva publikuga, abiks nõukogudeaegsed mälestused revolutsionääridest ja hevibänd „Desert Queen“, kes esitab laule proletaarsete poeetide (Pöögelmann, Buk, Mölder-Proletaarlane) tekstidele.

Neljandaks “KAKSISMAA RAHVALAUL”

Esietendus 21. juunil kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulaval

Lavastaja Anni Mikkelsson Soomest. Lavale astume koos Soome näitlejatega!

Me kaevame end soome-ugri algkoju. Me avame vanaemade kurgipurgid, moosipütid ja maakeldrid. Me vaatame vanaisa viinapudelisse, püssitorusse ja tugitooli alla. Me loeme loitse, igatseme, maname: unustatud laulud, äraleierdatud popmuusika, kehadesse peidetud südamelöögid, laevadisko õõtsuv-kõikuv rütm. Me ehitame Eesti-Soome silla õllevankritest ja esmaspäevahommikuse esimese praami väsinud silmadest. “Kaksismaa rahvalaul” on poliitiline utoopia ja poeetiline suveteater. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses unistasid mitmed Eesti poliitikud Eesti ja Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul. Kaksismaal oleks olnud ühine riigipea ja sõjavägi, kuid eraldi parlamendid. Ka eesti kunstnikud ja kultuuriinimesed, näiteks poetess Lydia Koidula oma luuletuses “Soome sild”, lootsid riiklikku koostööd Soomega. Idee oli päevakorral veel ka Teise maailmasõja lävel, kuid unistus kadus lõplikult, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Meie, Eesti ja Soome noored teatritegijad, loome selle poliitilise utoopia ja unustatud kaksikriigi vähemalt oma lavastuse ajaks. ”Kaksismaa rahvalaul” uurib, kuidas tekivad rahvused ja millistel alustel moodustatakse riike. Mida sõna “riik” üldse meie põlvkonnale tähendab? Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mille poolest sarnanevad? Kuidas me peaksime muutma oma rahvuslikke pärimusi, et need ühises riigis kokku sobiksid? Aga kuidas on lood soome ja eesti keelega? 19. sajandi lõpus olid mõned hõimurahvusluse idealiseerijad arvamusel, et meie keeli tuleks sihikindlalt omavahel lähendada. Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?

Viiendaks “RÖÖVEL RUMCAJS”

Esietendus 2. märtsil kell 11:00 Teatri Kodus

Lavastaja Lennart Peep.. lavale ei astu, aga neile soovin loomelendu 🙂

Mänguline ja humoorikas noorele vaatajale mõeldud lavastus, mis pakub põnevat vaatemängu ja mõtteainest aruteludeks inimlike väärtuste üle. Rumcajs on positiivne, inimlik ja humoorikas kangelane, kes ei kasuta oma jõudu ja tarkust kellelegi liiga tegemiseks. Ta astub välja ebaõigluse vastu, usub inimeste headusesse ja nende paremaks muutumisse. Röövel Rumcajsi puhul on oluline ka tema suhtumine loodusesse, kuna oma lugudes päästab ta nii loomi kui linde ülekohtu eest. Röövli animistlik mõtteviis, et elusloodus on hingestatud ja hoidmist väärt, on eestlaselegi omane.

„Röövel Rumcajs“ põhineb tuntud Tšehhi autori Václav Čtvrteki ajatul lasteraamatul „Rumcajs“. See on tuttav paljudele praegustele lapsevanematele ja sobilik ka nooremale generatsioonile, pakkudes vanematele äratundmis- ja lastele avastamisrõõmu. Valmiv dramatiseering kasutab alusmaterjalina 5-7 lugu raamatust. Eesti teatrilavale jõuavad Rumcajsi lood esmakordselt.

Kuuendaks .. noh, sai vist kõik ka. See olen mina seda blogi kirjutamas 🙂

Mul on…

Posted on 9. oktoober 2016

…meeles, et kunagi, kui sellele üsna pikalt vastu pidanud blogile alguse panime, siis alustasime ikka oma (kooli)nädala tegemiste ja kogemuste kokkuvõttest. Sellele järgnes siis harilikult mõni mõttearendus parasjagu köitvast ideest või näiteks mõne kogetud kunstielamuse analüüs. Aga see kronoloogiline nädalakirjeldus läks oma detailsuses koguni nii sügavale, et Sa, hea lugeja, võisid täpselt teada saada, mida tegid Fatme ja Kristo neljapäeva õhtul või miks Lüüs laupäevasest teatriajaloo seminarist puudus.

Nüüd on meie blogipostitused teise näo ja teoga.

Ei teagi, kas on seda teatrielu koolielust raskem sõnadesse panna või pole meie sisemine tsensor sellist sõnarohkust enam väärikaks pidanud, kuid vanade aegade (, perekonna) ja traditsioonide meenutuseks ning kaitseks teen veel kord proovi paigutada Sind, hea lugeja, saabastesse, milles saaksid meiega koos läbi teha suurema osa lõppevast nädalast. Jah, said õigesti aru (võib-olla ei saanud, aga kohe saad) – ma palun Sul ette kujutada, et veetsid möödunud nädala meiega ühena meie seast.

Tuletan meelde, et Sinu nimi on Karol.

Eelmisel laupäeval kogunesime kõik Tallinna telemajja, et seal teha viimaseid proove järgmisel päeval toimuva Lastejaama sünnipäeva/hooaja avapeo tarbeks. Või, noh, mitte päris kõik – Märt ja Lennart jäid Tartusse tagalat kindlustama. Meiega liitusid vaheldumisi ka teised vahvad külalised nagu ERR-i lastekoor, Märten Männiste, MeisterJaan ja Liis Lemsalu. Lisaks saime päris esimest korda proovi teha Silveri, Ra ja Karoliga, kes polnud küll Tartusse proovi jõudnud, aga sellele vaatamata tulid oma “kandvate” rollidega suurepäraselt toime. Jaanika jagas puusaviipeid liikumise ning Kaija näpunäiteid näitlemise osas. Viimasest sain kõige rohkem inspiratsiooni loomulikult mina, Kaarel 😊

Oligi käes kauaoodatud pillerkaarene pühapäev! Olime telemajas juba kella üheksast saati. Saime viimased kostüümielemendid selga, grimmid näkku ja säraküünlad persse. Vahepeal jõudsime muidugi ka alumise korruse kohvikus veidi keha kinnitada ning Mihkel ja Karol tegid grimmitoas nii rumalaid nalju, et mõnelgi vajus piinlikkusest karp lahti. Etendus, mis oli otsepildis jälgitav veebis, läks suuremate viperusteta. Kellel see nägemata jäi, saab selle vea parandada siin. Vihjeks olgu öeldud niipalju, et vähemalt kolmel isikul õnnestus ka laulusõnad unustada. Erinevaid stiilinäiteid, kuidas sellisest olukorrast võitjana väljuda, saab näha 14’55’’, 26’11’’ ja 29’51’’. Teatrimaailmas tuntud nimetused nendele võtetele on vastavalt “bluffija”, “hiline ärkaja” ja “vaikija”.

Esmaspäeva hommikul tegime Henry Griini eestvedamisel “Kangelaste” plakati jaoks fotosid. Idee on väga lahe ja teostusele lõi käe külge ka Karl Marken, nii et kindlasti on, mida oodata! Kui fotosessioon oli lõppenud, hakkasin mina “Avameelselt arvamisest” lava ja valgust valmis seadma ning teised jätkasid “Kangelaste” lainetel, kus on käsil väga põnevad “väliproovid”, mille käigus minnakse võõrastele inimestele oma tegelaskuju teksti jutustama. Mustkastlaste lähenemine on kuuldavasti kõigis palju elevust tekitanud. Karolilt olla isegi vestluse lõpus telefoninumbrit küsitud!

Õhtune etendus läks üldjoontes väga hästi, kuid peab tunnistama, et meie Genialistide Klubi saal oleks mahutanud vähemalt kaks korda rohkem inimesi, kui kohale jõudis, nii et soovitame soojalt tulla juba meie järgmistele etendustele, millest esimene juba sel pühapäeval, 9. oktoobril.

Teisipäeval jätkusid „Kangelaste“ proovid ning õhtul toimus iganädalane Musta Kasti koosolek, kus teadupärast räägime kõikvõimalikest aktuaalsetest tehnilistest ja mitte-nii-tehnilistest asjadest. Kõigile üllatuseks teatas Karol üsna koosoleku alguses, et ta on juba mitmendat päeva saanud kirju ühelt Hiina firmalt, mis toodab hobuseraudu. Otsustasime teemat edasi uurida, et tagada jätkuv hobuseraudade sissevool ka järgmiseks hooajaks. Mina ja Birgit olime koosoleku aegu hoopis Raplas, kus aitasime etenduda Kinoteatri “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimisel”, kuid see ei takistanud meid koosolekuga neti vahendusel liitumast, et Birgit saaks tuliselt võidelda meie uue plakatikontseptsiooni eest. Mõned uue kujundusega plakatid on juba siinsamas kodulehel leitavad, kuid palju põnevat ja ilusat on alles tulemas, nii et hoidke silmad lahti!

Kolmapäev oli vaba päev. Ainult mina mängisin kassipoeg Brunot ja Karol üritas laos meie uutele valgustitele ruumi teha. Keeruline.

Neljapäeval läksid “Kangelaste” proovid jälle kraadi võrra kangemaks ning seekord peeti maha akadeemilises laadis loeng, kus räägiti palju põnevat Nõukogude kangelastest. Karol jätkas tööd laos.

Ka reede möödus paljude jaoks peamiselt “Kangelaste” rütmis, kuid õhtutundidel tulime kokku Kaija juures Õnne tänaval, et vaadata tagasi oma eelmisele hooajale. Eks neid tagasivaateid on juba erinevates vormides ja koosseisudes tehtud niigi, kuid tundsime, et vajaka on veel hinnang, mille annaksime oma teatrile, kui oleksime ise osa publikust. Proovisime avada oma kolmandat silma, et jälgida iseendid erapooletu ja värske kõrvalpilguga. Õnneks selgus, et meie maitsed suuremal määral ühtivad (viide presidendifopaale – toim.). Loomulikult oli ka neid lavastusi ja sündmusi, mida korrata ei tahaks, kuid hea meel on tõdeda, et midagi positiivset leidsime ka neis. Olgu need siis õppetunnid tulevasteks valikuteks või lihtsalt omavahelist sidet tugevdavad ühised rasked kogemused. Karol võttis koosoleku kokku kuldsete sõnadega: “Elagu lavastused, mis kriibivad hinge ja armistavad meid eluks!”

Ja olemegi sellele nädalale ringi peale saamas, sest taas on käes laupäev, mille puhul Silver ja Birgit käisid Drakadeemia rahvaga võimalikke tulevikuplaane arutamas ning Mihkel, Karol ja Sten tinutasid laos XLR-kaableid ja sisestasid meie uutesse prožektoritesse lampe. Nüüd valitseb laos kord! Nüüd on meie valguspark valmis tööle asuma. Aitäh!

Loodan, et Sulle nüüd meenus nii mõndagi muud, mis möödakihutavad kuupäevad endaga kaduvikku veavad.

… vähemalt 3001 põhjust, miks seekordne trükitöö lõpetatuks pidada ja uskuda, et järgmine kord olen parem. Ilusat sügist, hea lugeja!

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

Posted on 19. august 2016

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.

Vihmavarjuvalss

Posted on 3. juuli 2016

Kui kõrged olid lauad ja laed
kui lähedal oli päike
kui lähedal taevas,
kui kaugel aed,
ma olin väike.

Kunagi, kui mina veel alles Nukuteatri noortestuudios käisin ja kuulsin jutte teatrikoolikatsetest, oli sellel Betti Alveri luuletusel („Tulipunane vihmavari“) pisut kerglane maik juures. Et seda esitavad katsetel noored õhkavad neidised ja üldse olevat see populaarne valik. Ma sain sellest muidugi teada siis, kui mul endal oli see stuudiokatseteks edukalt ette kantud. Küll aga mõtlesin ma sellele, kuidas tunne, et maailm on suur ja lai ning abstraktsete mõistetega tähistatu tundub lähedal ja arusaadav ja päris sarnane teatrile.

On miski, millest unistad ja mida naudid, kui on see kätte saadud. Kuni see miski läheb katki ja siis märkad elu ja reaalsust enda ümber teistmoodi. Argisemalt, rusuvamalt. Ideaalid ja päikesed muutuvad kaugeks.

Ma üldse ei taha teha tegelikult sellist kokkuvõtet nagu minu punane teatrivihmavari oleks vahepeal katki läinud. Mina olen veel uhkelt naiivne entusiast ja armastan oma tööd, mis moodustab peaaegu kogu mu ärkveloldud aja ja mõnikord trügib unedessegi. Lihtsalt aegajalt tekib selline vahekokkuvõttetunne, et kui ma vaatan end kõrvalt, saan küsida, et millega ma ometi tegelen? Kui harrastada argipilku, võib muidugi olla küsitav, et miks sa seda nööri kerid või miks sul seitseteist sinikat jalgadel on või miks sa küürid klubipõrandat või miks sa lükkad seda ratastele pandud euroalust, kast peas, läbi linna?

Sest ma tahan ja ma saan teha neid peaaegu totraid pisikesi sammukesi, et teha teatrit.

Praegu on õues metsik äikesetorm. Nagu troopiline materialiseerinud veeaur üritaks uputada seda palavat lämbust igaveseks. Ladvad kõiguvad, vihm peksab lehti kaootilistesse mustritesse ning meil on õhtul esietendus. Loodan, et publik ei heitu tormist ja leiab tee sinna uhkesse lennukiangaari, kuhu me ennast „Nornide mängudega“ seadnud oleme.

Oh, nornid, nornid, nornid, arbuge saatust mulle, inimlapsele!

Meie teatri suvelavastus on suuuuuuur.

Kajav lennjukiangaar on väljakutse inimkõnele, ruumi poolest annab jalgadele vatti, aga on tohutult põnev koht, kus teatrit teha. Siin paar päeva tagasi meenus NO99 „Kuningas Ubu“, mida samuti lennukiangaaris tehti ja see tekitab toreda võrdlushetke, et meie oma pisikese teatri ja kokkulaenatud abikäte teeme taolist suurvormi. Soovitan piiluda Gabriela Liivamägi ja Ruudu Rahumaru pilte proovidest või veel parem, tulla etendust vaatama: kümnendaks juuliks on kõik etendused tehtud, seega ajaaken on napp. Meie töö ja vaev elab oma kiire ja tormilise õitseaja seitsme etenduse näol alates tänasest.

Jaanipäeval sattusin kokku ühe kunstnikuga, kellega leidsime ühise keele teemal küberpunk-düstoopia. Juhuslik trehv kahe väga sarnase maailma vahel päädis sellega, et Estookin Andreen digimaalis meie lavastuse proovipiltidest inspireerituna sellise teose.

Siin pildil on näha ka mõnda silti lisaks Musta Kasti omale. Homme avatakse Kultuurikvartalis Genialistide Klubis kaks uut plaadipoodi (Psühhoteek ja GRAMOFON TREE RECORDINGS). Ja need, kes pole tükk aega Tartusse sattunud, saavad kohapeal näha ka, mida Möku ja Uus Õu on teinud terrassiga. Meie väikse teatri ümber kasvab ka meie väike maja, kus tegutseme ja mul on ainult hea meel ja hinges rahulolu, et mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Isegi kui ühest kohast katus läbi laseb ja ka siin kuluks vihmavari ära 🙂

Lõpetan väikese teadaandega: alates sügisest olen jälle tudeng ning nüüd hakkan omandama magistrikraadi Lavakas, Jüri Naela käe all füüsilise teatri suunal. Olen ootusärevil!

Ja nüüd ka üks valss minu lugudenimekirjast, et õigustada see ilus blogipostitusepealkiri.

(Heliloojaks sir Anthony Hopkins. Ehk on tuttav näitleja?)