Tere, hea lugeja!
Kätte on jõudnud vastlakuu teine pool ja kuigi ilmad õues kisuvad taas külmemaks, siis mina, Kaarel, olen otsustanud hoopis kuumemaks minna. Ja ma ei mõtle seda mingis ülekantud tähenduses. Olen vahelduva eduga juba paar päeva palavikus lebanud ja tuleb tunnistada, et kuigi pooleteisekraadine temperatuurimuutus õues polegi midagi märkimisväärset, siis enda sisemaailmas võib selline olude teisenemine nii mõndagi paigast nihutada. Samas, kui meenutada, mis juhtus Tallinna trolli- ja trammiliiklusega neljapäeval, siis leiame, et ka ilmaoludes võib selline väike kõikumine suurt rolli mängida. Oled sa siis omadega siin- või sealpool jäätumispiiri. Tundub, et ka inimene on pandud elama piirile. Teotahtelisusest ja rõõmsameelsusest apaatiasse ja enesehaletsusse on vaid pisike termodünaamiline samm. Ma ei taha nüüd liialt dramaatiliselt kõlada – enesehaletsus on vast liialt vänge sõna – aga ma tõesti ei talu haigeseisundis püsimist. Piisab poolest päevast voodis lebamisest ja juba ma ei suuda ära imestada, miks ikkagi minu tervis nii kuradi hädine peab olema? Miks ma juba paranemismärke ei taju? Miks tabab see haigus mind siis, kui pole sugugi aega, et tegevusetult lamada? Kas üldse on kunagi aega tegevusetult lamada? Kui oled otsustanud koos sõpradega oma teatrit teha, siis ei tundu küll nii.
Näiteks esmaspäeval päädis kümnete inimeste mitmekuine töö järjekordse esietendusega. Lavale jõudis „Võõrana põhjala kõrbes“, mille muudab Musta Kasti kontekstis enneolematuks selles kaasategevate inimeste arv. Ma ei teagi, palju neid neidusid selles Tartu Ülikooli Akadeemilises Naiskooris kokku on, aga seda ilu, mis nad endaga kaasa toovad, saab terve GenKlubi saal täis. Ja ega siis koor pole ainus, mida vaadata-kuulata. Nii esikas kui kolmapäevane etendus õnnestusid hästi ja pakkusid mitmekülgset naudingut kõigile, kes oma tee saali leidsid, nii et mõni teatas kohe, et tuleb sama tükki kindlasti veelkord vaatama! See aga tähendab, et kui Sina, hea lugeja, pole veel endale piletid soetanud, siis nüüd on selleks võib-olla tagumine võimalus.
Aga ega siis töötegemine pärast esikat peatu! (Järgmisel päeval või samal õhtul kulub lava mahavõtmisele veidi üle kahe tunni.) Täie hoo on sisse saanud ka Jaanika järgmise lavastuse „Müür“ proovid, milles tegeleme sõnatu eneseväljendusega. Seoses ideega, et see tükk võiks olla ühtviisi nauditav nii kuuljatele kui mittekuuljatele, kohtusime (küll juba eelmisel nädala) muuseas ka Jariga, kes on ise terve elu kurt olnud ning õpib praegu Tartu Ülikoolis viipekeele tõlgiks. Ta tutvustas meile veidi oma maailma ning rääkis (tõlgi abil), mida mittekuuljad teatri juures oluliseks peavad. Õppisime tema abiga ka mõned viipekeelsed sõnad ja jõudsime arusaamisele, et pool viipekeelest saab „öeldud“ miimikaga ning teisest poolest pool on üsna loogiline ja meenutab nukuteatrit.
Ka sellesse nädalasse mahtus paar koosolekut, kus arutasime aktuaalsetel teemadel ja otsustasime oma tegevusplaanide üle. Ma ei hakkaks nende asjade puhul detailidesse laskuma, aga Sulle, hea lugeja, võin vihjeks nii palju öelda, et Musta Kasti teise sünnipäeva tähistamiseni pole enam kuigi palju aega jäänud, nii et pane piduriie valmis ning tee 27. märts kalendris vabaks, sest meie plaanime sisustada suurema osa Sinu päevast! Teise põneva asjana võib ütelda, et juba mõne nädala jooksul peaks paika saama Musta Kasti järgmise hooaja plaanid, nii et kõik huvilised saavad kindlasti meie kodulehe vahendusel varsti ka selle kohta infot. On oodata nii külalislavastajaid kui ka külalisnäitlejaid!
Kuna tõvevoodi juba igatseb mu järele, siis pean hakkama otsi kokku tõmbama. Lõpetuseks tahaksin aga kirjutada veel ühest tähelepanekust. Kuna ma olen nii haige, et ei jaksa isegi arvutimänge mängida (ilmselt suremas), siis on mul lõpuks tekkinud võimalus end läbi närida juba pool aastat tagasi alustatud Fjodor Dostojevski „Idioodist“. Tõttöelda lugesin ma vahepeal lihtsalt muid asju, sest see „Idioot“ on nii paganama… nii… Ja nüüd ma ei tea, mida kirjutada. „Igav“? „Elukauge“? „Jabur“?
Ma lihtsalt ei saa aru, kust tulevad sellised inimesed, keda Dostojevski seal romaanis kirjeldab. Need inimesed suudavad kahe lehekülje peal rääkida nii palju ja seejuures nõnda palju vasturääkivat, et jääb mulje, nagu nad kõik oleks pehmelt öeldes ebastabiilsed. Küll nad „karjatavad“ ja „purskuvad“, siis jälle „vappuvad“ ja „värisevad“. Mis neil viga on? Ma ei ole oma elu ajal veel ühtegi inimest kohanud, kes suudaks isegi poole tunni jooksul läbi elada sellist tunnete paletti, mis selle teose iga tegelane iga kahe minutiga läbi käib. Nende jaoks on sõnad „armastama“ ja „vihkama“ iga kolmekümne sekundi tagant valmis kohti vahetama. Ja kõike seda saadavad ootamatud püstikargamised ja nutmapuhkemised. On sellel kõigel mingitki pistmist reaalse inimesega 19. sajandi Venemaal? Olid nad tõesti sellised?
Jah – aegajalt, ja sagedamini viimasel ajal, tunnen isegi, et mõtted peas lähevad ühe rohkem ja rohkem segi. Ühel hetkel tahaks karjuda üht, teisel hoopis teist. Pole nagu midagi jäävat ega midagi, millele kindel olla. Aga siiski ma vaikin… Vaikin ja mõtlen edasi. Jääb peaaegu mulje, et Dostojevski on lasknud kõlada oma tegelaste sisekõnel. Võib-olla istuvadki need inimesed vaikides koos nagu ühed korralikud eestlased kunagi ja lugejale on antud võimalus lugeda nende mõtteid? See ju välistaks dialoogi võimaluse, aga tõttöelda tundub mulle sageli, et ega need tegelased seal ka üksteist väga kuule. Või kui kuulevadki, ega aru ei saa.
Kas segaste mõtete kuuldavaks tegemisel on mõtet? Või peaks enne enda sees selgusele jõudma ja alles siis oma tõde teistelegi kuulutama? Kas hullumeelselt vadrata või endassetõmbunult vaikida?
Päris viimasena on mul aga tasuda üks võlg. Nimelt korraldasin ma eelmises blogipostituses ühe mõistatamismängu, mille lõpptulemused nüüd teatavaks teen:
Mängus osales neli inimest, kellest kaks arvasid ära õige vastuse, milleks oli otseloomulikult: Jabba the Hutt.
(Warwick Davis oli ka tore pakkumine, aga ei, Tikk.)
Finaalis läksid kulli-kirja heite peale vastamisi Jaanika Tammaru ja Katrin Kreutzberg.
Ning võitjaks osutus…
JAANIKA TAMMARU
Aitäh kõikidele osalejatele ning palju õnne võitjale!
«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.
