Munapea mõnutunnid, yo

Posted on 11. detsember 2016

3. advent, jõulueelne aeg. See oluline aeg, kus läbime kõik koos detsembrikuu erinevad faasid; näeme õdesid-vendi, peame advendid, sumpame läbi jõulu-šopingu, kingituste, kuusepuu, mandariinide ja piparkookide staadiumi kuni on käes jõululaupäev, kõige tähtsam päev. Kutsun inimesi üles seisatuma, peatuma, hinge (käima) tõmbama ning mõtlema, et jõulud on veel ees, mitte möödas; praegu on ikkagi napilt kaks nädalat aega ja alati läheb see jõulueelne trall nii kähku; ja äkki ongi pühad läbi, ja aastavahetus läbi, ning järgmine asi, mida sa mäletad, on suur šokolaadist lihavõttejänes. Küsid – kuhu jäid kõrvitsad ja verikäkid? Loogem siis ise neid momente ja mälestusi, teadvustagem, et on John McClane’i ja Kevin McCallisteri aeg, antud teleda, aeg antud…
Et jutt juba Kevin McCallisteri peale läks, siis võime ju sama hästi rääkida ka Central Parkist New York’is, kus Kevin teadupärast kohtas tuvitädikest. Laura ja Liina andsid teada, et tuvitädike on terve ja näeb väga hea välja. Jah, Laura ja Liina käisid New York’is.

*
Väljas pole hangesid, on krõbeda koorega maapind; krõbedus aga ronib igale poole. Puukoorde, asfaldiprakku, lukuauku, aknale – aga tundub, et mitte südamesse. Jah, tundub, et inimeste süda ja hingekoda on talve-krõbeda eest siiski teataval määral kaitstud, mis ei tähenda, et ei peaks nende eest ekstra hoolt kandma. Peab ikka. Aga kas see, et hangesid pole, tähendab, et on kasutatud liiga palju fossiilseid kütuseid, kas kasvuhoonegaasid on võtnud talvelt tema kasvu? Minu elukogemuse järgi oli detsember enamasti ikka lumerohke, nüüd juba mitmendat talve kratsin kukalt. Kui nii edasi läheb, ei saa enam teha nalju eesti kliima kohta, et siin ainult 6 kuud jääd, 4 kuud pori ja 2 kuud vihma on… Mis aga puudutab nina ja kurgu piirkondi, jääb kõik endine kehtima. Kandke salli, ärge köhige teistele inimestele näkku, peske käsi, käpikuid, jooge kuumi jooke, sööge rummikooke, ja ärge väljuge kodust ilma kahe paki taskurätikuteta (soovitatavalt Zewa Softis) taskus, või teid ootab piinarikas kannatamine.
Meiegi kogukonnana oleme natuke nagu krõbe külm, mis igale poole ronib, ainult sedapuhku ei tee me külma, pigem ikka sooja, ja seepärast otsime ka teed inimeste südamesse!
Jõuline ja jaatav etendus „Jõud“ sai sellel nädalal Tartu linnalt tunnustuse nimega „Aasta laste- ja noortesõbralik tegu 2016“ (Tartu Forseliuse Kooliga kahasse). See on muidugi rõõmustav, aga silmas pidades meie perspektiivi küündida laste ja noorteni, samuti eesmärki rikastada sirguvate põlvkondade elukogemust mitmekülgse ja ergutava teatrielamusega, innustades neid teadmise ja tunnetusega, tuletan meelde, et meie loominguline tegutsemine ei ole selles mõttes valiv ja välistav, et me ainult noori painduvaid pajusid kastame. Armastame ühtviisi kõiki generatsioone, kellega meil on au koos-eksisteerida.
*
Aga Atlandi-tagusel maal, mille trumpkaardiks on osutunud Trump, tehakse Shakespeare’i remixe teatrilaval (mitte raadios). Shakespeare, kes juba oma nime poolest segab kokku igasuguseid odasid (otsetõlge: Segaoda), saab seega läbi remixi topeltsegatud.

See kõik seab üles küsimused nagu: „Miks on vaja miksida?“ Ja „Kas see segamis-protsess mitte asja liiga segaseks ei tee?“ Küll Shakespeare teaks… Oo William, mida teeks sa?
Millisena situatsioonist su leiaks,
Kus pinge on tappev ja teater on hapnev
Kus publikum ootab ja kannatus katkeb?
Millega laadida aju see ajuke
Millest lüüa küll üles see majuke?
Kust hing saaks sooja
Kuidas mitte minna looja
Vaid paista publikule silma
Ja südamesse ja pista rinda
Selle pingega, saada valmis
Püsida tempos ja salmis
Rütmis ja rollis ja mängu süles
Kuidas olla endast üle?
Jumalikkust
Ülevust
Imet, mida tabaks ka pime
Mis pimestaks teda kes näeb
Saata nool! Mis mäest läbi läeb,
rongist, hong-kongist, tunnelist.
Tunnetena, teadmistena, geniaalselt,
võrreldamatult nagu kasemahl
kirjeldatult kui uni,

Millise massi all meelitatult võbeleb iga intellektuaal, maaler kui ka naiselik tarkuse kehastus?
Jah on inimvõimete kontsentraat see. On teater see. Teatrum see!

*
Vanusest olenemata võib panna väetist nii noorele puule kui ka vanale, viska aga sõnnikut ja komposti ja küll on taimekestel hea, 2-3 aastat lisaväetist vaja ei ole! Oleks teatrilavastustega ka nii… kuid ei ole. Ja teatrinäitlejana pean ütlema, et hea on, et ei ole. Aga oleks see vast romantiline… ainult kord paari aasta tagant üks metsikult rikastav teatrielamus, mis jääb inimese hinge teda saatma… tjah – pigem ikka kord kuus. Vähemalt. „Jõudu“ mängime sellel hooajal veel kaks korda ja tuleval aastalgi ei kao see mängukavast.
Ka pilt lõuendil ei kao, kui vaid tuhmub tibake. Mona Lisa naeratus on pärast aastasadu endine. Aga teater on surev kunst, ja etenduse atmosfääri ning vahetust ei saa veel otseselt salvestada. Stseenid, mis lavale seatakse, viis, kuidas näitlejad mängivad ja reaktsioon, mis tekib publikus… alati erinev, varieeruv, ja ideaalis – surev kunst.

Aga kas elavdada surevat kunsti? Kas filmida üles etendus ja arhiveerida seda… või lasta tal segamatult ja sõltumatult kustuda, et ta võiks saada tundetäheks meie hinge-kosmoses, mida vaid mälestusega mõõta, nii elamus igatsusena ilmuda võiks me (hinge)tervituste saatel.
On ju kena Vabadussammas. Võib-olla peaks selle Kalevipoja kuju ka ikkagi lahte laskma.

K. E. Tammi

Halsusest ja päikesekiirtest

Posted on 15. oktoober 2016

Tere, kallid lugejad!

Igapäevane halsus on taaskord võimust võtnud. Ma ei tea, kuidas teil, aga minus tekitab see sügisene sombusus ja hall ilm igal aastal ainult negatiivseid tundeid. Alati, kui sügis tuleb, siis ma tean, et mu igapäevane tujumeeter langeb ühe pügala võrra madalamaks. See on midagi, mis on kunagi nooruspõlves koos kooli saabumisega sisse kodeeritud ning nii naljalt seda paraku välja ei juuri.

Üks võimalik lahend antud probleemile on ümbritseda end ainult heade ja positiivsete inimestega. Teha ainult seda, mida hing ihaldab ning mõelda häid mõtteid. Kerge öelda, raske praktiseerida, I know. Või siis… kui võimalik, siis sõida lihtsalt sooja päikese alla! Muidugi, kui sul on selleks võimalusi ja aega.

Mustal Kastil, õigemini küll “Õhupallide” trupil, on sel sügisel, täpsemalt lausa järgmisel nädalal, võimalus sooja ja päikselise atmosfääri võlusid nautida. Nimelt toimub meie väikese ja noore teatri esimene välislähetus – me sõidame ASSITEJ organisatsiooni abil Türki, Bursa linna, kohalikule laste- ja noorteteatrite festivalile. Hurraa!

See selleks.

Lisaks sellele rõõmusõnumile tahaksin ma teiega jagada ka natukest enda eelmisest nädalast. Ei hakka siin vett sogama ja asun kohe teema juurde.

Kas leidub kedagi, kes mäletab veel minu emadepäeval ilmunud postitust siinsamas blogis? Ei? Jaa?

Mina ka ei mäleta.

Igatahes.

Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin ma toredat aega oma rüperaalis. Surfasin internetis ja avastasin ühtäkki enda eluabsurdi blogist ühe kirjatüki drafti, mis rääkis minuga kevadel juhtunud loost. Ma olin enam kui veendunud, et olin selle juba postitanud. Otsisin ja skrollisin, kuid enda blogist ma seda ei leidnud. Muidugi ei tulnud mul pähegi, et ma võisin selle hoopiski MK blogisse riputada (õigemini tegi seda Kaija).

Eniveis. Kuna ma seda kuskilt ei leidnud, siis kirjutasin ma antud kirjutisele ka lõpu ning riputasin selle enda blogisse üles. Ja siis hakkas juhtuma.

Like. Share. Comment. Uus sõbrataotlus. Ja nii kordus see veel ja veel.

Teisipäeva õhtul (taaskord) ilmavalgust näinud postitust oli reedeõhtuse seisuga jagatud 88 korda! Like’ide arv oli selle juures küll suhteliselt tagasihoidlik – ligemale 680 pöialt, kuid lumepall oli veerema pandud. Toetudes Facebooki statistikale, siis jõudis see postitus pea 200 000 inimeseni. Kuna jätsin kirjatüki lõpu lahtiseks, siis järgnevad päevad olid täis erinevaid kirju ja kõnesid, kus taheti teada saada, et kuhu lugu edasi viib. Minu suu oli lukus.

Tore ju, kui ei peagi end ainult tühjusele avama. Tänu sellele postitusele avastati ka minu ülejäänud postitused ning järgnevad päevad ei olnudki enam nii hallid, kui nägin, kuidas inimesed sinu öeldut tsiteerivad või märgivad, et pole ammu nii palju naernud, kui mõnd minu postitust lugedes.

Saabusid ka mõned huvitavad pakkumised, millest hetkel veel rääkida ei tahaks.

Ütleme nii, et kui kõik läheb hästi, siis saab minu kirjutisi lugeda juba igakuiselt ühest väljaandest. Eks näis. Ei hõiska enne õhtut.

Seda tahtsingi teiega jagada.

Positiivseid vaibe ja päikest teie päeva soovides,

Kristo

Niils

Posted on 12. september 2016

Kas te teate seda tunnet, kui oled jooksmas ja mõtled, et nüüd jalutaks veidi ning siis jookseks edasi, aga pärast jalutama hakkamist ei leia enam motivatsiooni ja jaksu jooksmiseks? Ma tunnen umbes sarnaselt, aga mitte joostes, vaid igapäevaselt. Kui ma olen pidevas tegevuses, siis ma teen ja tahan ja suudan ja kui ma peatuse selle sees teen, siis kaob kõik ära, kaasa arvatud motivatsioon. Ilma pausideta samas ka ei saa. See pole samuti produktiivne. Nii ma siis nende jalutamisfaaside kestel lihtsalt ütlengi iseendale: «Jookse!». Näiteks selle kolmanda tänavavalgustini või kui klapid on peas, siis selle loo lõpuni. Kuidagi käratan enda peale hetkeks ja siis läheb organism tööle. Muidugi ei jookse inimene, kes pole elu sees üle 5 kilomeetri jooksnud, ühel ilusal hommikul lihtsalt maratoni ära, sest tal tuli tunne peale. Igatahes on see vähe tõenäoline ja lausa ohtlik. Kuid kui sa oled juba kauemat aega oma 5-kilomeetrise ringi peal muutusteta, kuid sinu eesmärgiks on maraton, siis on miskit justkui mäda. Motivatsioon? Enesedistsipliin?
Tegelikult ega ma ei nurise ka. Olen suvel saanud puhata ning eelkõige on mu mõtted saanud päris hästi puhata. Nad on leidnud, et pole mõtet enda peale kuri olla. Justnimelt mineviku-mina peale. See ei vii mind väga kaugele. Pigem tekitab veel rohkem viha ja frustratsiooni. See mineviku-kurjus tuleks muundada oleviku-enesedistsipliiniks ja motivatsiooniks. Võib-olla see igikestev 5-kilomeetrine ring tulebki sellest, et juba 20 ringi tagasi ei olnud see rohkem kui 5 kilomeetrit ja 19 ringi tagasi ei muutunud see samuti 6 kilomeetriks ning 18 ringi tagasi oli see üleüldse naeruväärsed 4,9 kilomeetrit ja nii edasi ja edasi. Sellisel juhul tasukski vast mõnda aega jalutada ja elu- ning jooksulust taas üles leida. Niisiis on kokkuvõttes jalutamine nii jooksulises kui ka igapäevases mõttes jumala chill (ära loe: jahe; loe: aksepteeritav ja äge).
Vaatasin nädalake tagasi oma telefoni pildivaramut. Leidsin näiteks taolise pildi meie Juunituuri-aegadest.

Käisin vahepeal oma elu esimesel klassikokkutulekul. Ilmselgelt minu ajal nii uhkeid klassiruume veel polnud.

Ma pole väga kaua blogi kirjutanud. Viimane kord oli minu nädal juuni lõpus, kui Mustast Kastist mina, Birgit, Märt, Mihkel, Silver ja Tartu Uuest Teatrist Epp käisime Prantsusmaal kätte saamas oma eelmise aasta Draamafestivali publikulemmiku auhinda.

Etenduseks oli meie diplomilavastus «1987» ja auhinnaks oli reis Martelli konjakimõisa. Blogi ei saanud valmis, sest ma ei saanud kõiki videoid oma telefonist kätte ning siis tulid juba järgmiste inimeste bloginädalad peale.

Ärge nüüd megapõnevust ega vapustavaid kaadreid oodake, aga siin see konarlik ja enam-vähem ülevaatlik video on! Kui tervet 18-minutilist videot ei viitsi vaadata, siis otsige vähemalt majatuuri koht üles. Näete vähemalt seda megamõisa, kus me mõned päevad elasime. 😉

Teatrist ka veidike. Täpsemalt siis sellest Mustast Kastist. Meil tuleb tuleval neljapäeval, 15. septembril kell 17:00 3. hooaja avapiknik Tartu Ülikooli Botaanikaaias.
Võid võtta miskit endale istumise alla kaasa ja soovi korral võid ka kooki küpsetada või midagi muud söödavat/joodavat kaasa haarata. Meie pakume omalt poolt pirukat ja kooki.

Kuuleme, mida toimub tuleval hooajal ja lausa avame selle (võiks öelda, et sõna otseses mõttes), mängime arvamismängu, kuulame lugulaule, lobiseme, oleksleme ja lähme kõik koos 19:00ks Genialistide Klubisse, et seal vaadata ära meie selle hooaja avalavastuse “Avameelselt arvamisest”.

Samal õhtul tähistab Genklubi enda 10. sünnipäeva. Umbes kell 22:30 astub lavale Genialistide tribüütbänd, milles lauljatena ka mitmed meie näitlejad ja lavastajad üles astuvad.

Ahjaa, armastus. Armastus on äge!
Laura

Sügisesse

Posted on 4. september 2016

31. august

Märkamatult on uus sügis kätte jõudnud. Need „rahulikud“ suved mööduvad aina kiiremini ja töisemalt, kuigi on ju mõeldud puhkamiseks ja mängimiseks, rannaliivas ja meres suplemiseks. Endiselt ei taha ma sellest lapselikust unelmast loobuda. Ka talv pole enam kaugel. Polaarrebased Islandil vahetavad juba vaikselt karva. See oli tõepoolest nagu eile, ja ma tunnen seda päris tõsiselt, kui kirjutasin Islandile jõudes blogipostitust meie hooaja lõpust ja minu saareriiki saabumisest. Nüüd olen siit kohe koju jõudmas. Väikeses Eskifjörduris jääb elu aina vaiksemaks ja ööd on päris pimedad, juba on vaikselt näha rohelisi virmalisi öises taevas, turiste liigub vähem ja vähem, ka restoran, kus töötasin, jäi äkitselt augusti lõpus klientidest tühjaks. Turismiaeg Islandil lõppeb augustis kiirelt. Kui maist juulini on ööd põhjas valged, siis teadagi on talvel siin kottpime, vaid mõned valged tunnid päevas. Ega Eestiski parem ei ole. Küll aga hakkab Tartu, kuhu naasen, sügisest, vastupidiselt paljudele teistele linnadele ja looduse kulgemisele, jälle elavnema ja õitsema. Tartu linnas on sügis oma uute alguste ja ellu naasmistega justkui kevad looduses, nagu unest ärkamine. Ärkame taas ka meie Mustas Kastis.

Sügis… On ühest küljest imeilus aeg, oma värvide ja uute algustega. Teisest küljest on need uued algused minu jaoks alati veidi hirmutavad olnud. Põnevad küll, aga hirm teadmatuse ees on alati rinnus. Mida ma siis kardan? Muutust? Ühest mõnusast mugavusest, mis ei saa ju lõputult kesta, uute väljakutsete, olukordade ja inimeste juurde astumist? Miks uus mind hirmutab? Need uued kohustused, lahenduste leidmised ja see teadmatus, et mis siis ikkagi saama hakkab. Tegelikult ei hakka ju midagi teistsugust, vaid kõik läheb edasi nii, nagu minema peab, nagu olen ise valinud, otsustanud, planeerinud. Olukorrad on uued, aga ise olen seesama, enda soovidega oma kulgu minnes, kaasas eelneva aja õppetunnid ja kogemused, mis sel suvel muutsid mind tugevamaks ja õnnelikumaks, ja neid usaldades kaob ka hirm.

Püüan uuel etapil võtta seda kulgu enda jaoks loomulikumalt, usaldades toimuvat ja inimesi enda ümber, kohustusi mitte ülearu ampsata ning lubadusi mitte liigselt anda – nende täitmata jätmised hirmu taastoodavadki. Selle asemel tegutseda enda võimete ja aja piirides, jättes ka iseendale aega hingetõmbeks, vähem kiirustada, vähem muretseda, rohkem häid lahendusi otsida ning mis kõige olulisem, neist kõigist rõõmu tunda. Teatris on nii lihtne hulluks minna. Aga kui, siis juba suure rõõmu ja uhkusega! 🙂

Kui on usaldus ja turvalisus, pind jalge all ja meel selge, siis pole unistustel ja nende täideviimisel enam piire. Siis on uued tuuled ja muutused vaid lust ja mängurõõm. Ja nii on suvi igas päevas, millele uuena ja puhanuna vastu minna.

Kuidas saangi ma enam tunda hirmu, kui olen seda mägedes udu sees nii tugevalt tundnud, kukkunud ja roninud, kuid tervena maa peale tagasi jõudnud, räsitud, kuid õnnelikuna. Island andis mulle õnne ja ilu, soovin seda kõikidele ka sügisesse!
Hoogsat mängimist ja usaldamist! Hoidkem üksteist.

Ja tulge ikka vaatama, kuidas Must Kast sügisest taas õitsema hakkab! Oo, te ei taha sellest ilma jääda! 🙂

Reeli

Eksimisest ja leidmisest

Posted on 10. august 2016

Vanarahvas teadis öelda, et aasta esimene päev on hea viis ennustamaks tervet saabuvat aastat.

Mina ärkasin 1. jaanuaril 2016 ühes kasukate ja inimeste hunnikus, võtsin need kõik kaasa ja läksin metsa. Oli esimene tõeliselt külm päev sellel talvel – imekaunis päike ning pakasest tundetuks näpistatud põsed. Pidime läbima ühe vahva raja ja sõitma koju tagasi, aga elu teeb omad korrektuurid, niisiis me eksisime ära, läks pimedaks, nagu talvise pööripäeva lähistel ikka kombeks, midagi ei saanud enam aru, igasugune ühistransport sõitis lähikonnast minema ja seal me siis olime, metsas, ühe helkuri ja ärevaks muutuvate varvastega. Aga et ma ikka veel seda lugu saan rääkida, on ilmselge, et ükskord metsast välja me jõudsime, tee ääres hääletasime, peale meid võeti ning koju teki sisse suppi sööma toodi.

Ausõna, ei olnud kogu aeg mõnus. Aga praegu ma mäletan ainult seda, et oli väga ilus päev.

Niisiis, kas on vanarahvas millestki väga hästi aru saanud või on mängus mingi muu vigur, aga senini on sel aastal minuga koos kuskil orienteerumine olnud üsna halb mõte. Ma üldiselt ise arvan, et olen suundade tajumises isegi pisut üle keskmise, aga viimase seitsme kuu kestel olen rohkem ja vähem põhjalikult eksinud olnud nii Itaalias, Maltal kui Eestis, nii linnas kui maal, nii kaardiga kui kaardita, nii üksi kui koos teistega – lühidalt – väga paljudes erinevates kombinatsioonides. Ja iga kord ja enamasti mitte enda jõul sellest kõigest ka välja tulnud.

Ma muide ootan huviga seda teist osa minu päevast või aastast, mis võiks kanda leidmise või pääsemise tiitlit…

Igal juhul on füüsiliselt eksinud olla palju tervislikum kui vaimselt, sellest oleks kah igasugu lugusid rääkida. Aga mõlema puhul tundub lahendus olevat sarnane – vaadata kaarti natuke kaugemalt.

On üks selline noorte raamatusari – „Emanuel“, ilmselgelt vihje filmiklassikale, autorid samad, kes minu varateismeaja lemmikteosed, „Berti päevikud“, kirjutanud on. Peategelase parima sõbra vend Per, kes ei ole päris täiearuline, soovitab igasuguse segaduse korral elus köögilauale püsti tõusta. Hämmastavalt kasulik nõuanne, mille tahaks siinkohal igale lugejale kõrva taha panna. Ja kui see perspektiivimuutus ei aita, siis abiks teinegi tsitaat, Uku Uusbergi „Valgustajast“ – „Soovitame Kosmose mõõtkava!“ – „Igaviku mõõtkava, jaa, väga rahustav klõps.“

Võtad oma vääritimineku, sõidad vertikaalselt kõrgele-kõrgele üles, vaatad tagasi alla ja saad aru, et tegelikult oled sisuliselt ikka samas kohas. Võib-olla on vaja hoopis sisemist suunamuutust. Sest kõrgelt – mis tähtsust on sinul, kellelgi teisel; tervik on kuidagi vahvam.

Ma ei ütle tegelikult seda, et keegi pole oluline, ma ütlen seda, et oluline on ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Ennast ja oma eksimusi. Vähemalt neid, mis iseenda suhtes tehtud saavad. Sest see, k e s inimene on, on ikka tähtis, või pigem et see just ongi. Ma olen sel suvel mitu korda kuulnud mingeid jaburusi, et „tõeline loomus tuleb välja siis, kui purjus oled“ või „tõelist ennast tunned kriisiolukorras“, aga see on ju jamps. Sellega nõustudes taandad ennast automaatselt kehaks, sest keha on see, mida saab mõjutada mürkidega, keha on see, millel on ellujäämisinstinktid. Mulle meeldib rohkem uskuda, et ma olen tähetolm. Ei maksa ennast madaldada, kui on valik arvata ennast ka väärikamaks. Ja muidugi on see keerulisem, sest nii väärikuse kui vabadusega suureneb ka vastutus ja üleüldse… Aga YOLO, nagu öeldakse, millal siis veel pingutada hea nimel kui mitte selles elus?

Jutulõng eksis ära. Seda oli algusest peale arvata.

Mida siis öelda. Tagantjärgi tõmbab mälu niikuinii kõik käidud kurvid selgeks, etteennustatavaks, ainuvõimalikuks. Mälu kirjutab võitjate ajalugu, mitte käimata jäädud teede ajalugu.

käimata radu on sadu
on sadu mis langemas taevast
taevast on sadamas
sadamas võõramaa laevad
võõramaa vaevad
võõramaa
taevad öösel alla kukuvad
kukuvad kukuvad kukuvad käod
kukuvad aastaid mis antud veel elada
elada näha ja
tunda on tunde
minuteid sajandeid
sajan teid
sadu on sadu on käimata radu

Teeks siis selle ajaloo kirjutamise natuke keerulisemaks. Seda vist. Pärast on niikuinii ainult päikesepaiste meeles, mitte see kolmkümmend külmakraadi. Juba mainitud Per armastas öelda ka seda: “Pööra vasakus kurvis paremale, siis näed rohkem loodust.” Mina talle vastu vaidlema ei hakka. Kasvõi sellepärast, et teda pole olemas.

Kaija

PS: Ja mis kõige tähtsam… leidmise kohta nimelt. Kui ikka õigeid inimesi leiad, lähevad peod suurest rõõmust higiseks! Tervitagem meie väiksesse, kuid innukasse kollektiivi valguskunstnik Karl Markenit ning turundusjuht Kadi Rutensit! TERE!!!!

Lõppenud hooaeg. Suvi. Puhkus. Muutused.

Posted on 17. juuli 2016

Seiklus sügisest suveni on olnud pikk, kirju ja käänuline, kuid üle kõige muutusterohke. Teatri sees. Minu sees. Mina ise, mu mõtted ja tunded on teistsugused. Sügisel pea ees tundmatusse hüpanud, hakkasin alles nüüd Tartu vees ja Musta Kasti sees vaikselt ujuma ja orienteeruma, aru saama inimestest enda ümber, sellest, kes oleme ja mis on meie eesmärgid.

Viimased kuud on olnud sootuks erinevamad hooaja algusest, isegi kevadest. Aeg, mil sai töötatud „Nornide mängude“ kallal suve hakul lennukiangaaris, oli väga inspireeriv. Näha selle loo ja maailma tekkimist ja arenemist oli põnev. Nii minu enda kui Musta Kasti jaoks oli see seni suurim korralduslik amps. Oli palju, millest õppida saime, oli rohkem ja vähem õnnestumist, aga üle kõige oli see võimas lõpuakord meie esimesele iseseisvale hooajale Tartus. (Aitäh veelkord kõigile, kes sellest osa olid!)

Nüüd olen märkamatult uues suves. Suvi on minu aeg iseendale. Olen hetkel ühes oma lemmikpaigas, kuhu tagasitulemine tundus nagu koju jõudmine – Islandil, väikeses Eskifjörduris. Siin elasin ja töötasin kolm aastat tagasi seitsmekuise vabatahtliku teenistuse jooksul organisatsioonis Veraldarvinir („maailma sõbrad“ ehk Worldwide Friends). Paljudest linnadest ja küladest, kus koos sadade vabatahtlikega üle maailma töötasin, kodunesin just enim siin väikeses idafjordi külas (mida siin peetakse siiski linnaks, 1000 elanikuga). Seekord aga tulin siia puhkama töötades. Jah, tööst ei pääse, kuid ajule annan puhkust. Teine keskkond, võrratu loodus, mõnusalt erinev rütm. Õudselt hea on vahelduseks laudu katta, kööki koristada ja nõusid pesumasinasse laduda, hoolitseda selle eest, et islandi ja poola kalatehasetöötajatel oleksid head söögipausid pika tööpäeva jooksul. Minu jaoks see siin ongi puhkus.

Tunne on nii kodune ja mõnus, nagu neid kolme aastat ei oleks vahel olnudki. Südantsoojendav on taaskohtuda tuttavate nägudega, lahkete naeratavate islandlastega, kuulda enda ümber naljakat islandi keelt (jaujaujaujau või eijafjatlajöküll) ning alustada ja lõpetada päeva vaatega Holmatinduri mäele (~1000 m). Siinse külma ja karguse (Islandi suvi oma 10-13 või vähema kraadiga, parimatel päevadel 15-20) kompenseerivad kuumaveemullivannid fjordi kaldal, kohisevad joad ja ürgsed mäeorud. Vaalakolba kõrval mängida polaarrebasepojaga ning käia vaheldumisi kohalikest kaseokstest tehtud vihaga saunas, 40-kraadises jacuzzi’s ja fjordi(ookeani)vees on üks loomulik laupäevaõhtune olemine. Nii väga kui ma ka ei armasta soojust, randa ja troopikat, on siinsel elul enneolematud võlud ja väga palju rahulikkust nii looduses kui inimestes, mida hindan. Võimalus minna mäe nõlvale või orgu matkama, olla ümbritsetud metsikutest lindudest ning lammastest ja hobustest, olla üksinda karges õhus keset avaraid mägesid, on keskmise eestlase jaoks suurim vabadus ja parim puhkus. Võrreldes Islandiga on Eesti lõunamaa! Ma ei salga, et mu lugupidamine ja armastus selle riigi vastu on suur, siinkohal luban avalikult, et olen valmis jagama nõu kõigile, kes soovivad siia ühel päeval ise avastama tulla. Ja muidugi võib mulle ka juba sel suvel külla tulla.

Enne kui lõpetan, tahan tähelepanu juhtida veel aga kõige tähtsamale, Mustale Kastile. Juuli alguses, kui õhtuti andsime angaaris etendusi, kohtusime päeval, et tähtsaid teatriasju arutada. Panime paika meie järgmise hooaja etendused (kuupäevaliselt muuseas!) ja pidasime maha üldkoosoleku, mille jooksul valisime uue juhatuse. Rõõmuga teatan, et Musta Kasti uude neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Kaarel Targo, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet ja Silver Kaljula. Jõudu, selgust ja kindlat meelt!

Uuel hooajal jätkame me Musta Kasti lõppenud hooajal parimaks lavastuseks tituleeritud noortelavastusega „Jõud“ oktoobris ja detsembris Tartus ning aprillis ja mais tuuriga üle Eesti. Samuti mängime edasi lastelavastust „Õhupallid“ meie uue koostööpartneri Teatri Kodu ruumides Lutsu tänaval, kus märtsis tuleb välja ka uus lastekas „Röövel Rumcajs“. Viipekeelset „Müüri“ mängime kevadel viimased korrad sedapuhku Tallinnas ning „5 grammi sisemist rahu“ veel novembris Tartus ja Tallinnas. Talvel rõõmustame „Padjatäis päikest“ etendustega, mis paljudel veel nägemata on. Septembris mängime Tartu abiturientidele Sotsiaal- ja Tervishoiuosakonna poolt tellitud „Ada ja Evaldi“ kolm etendust koos etendusjärgse vestlusringiga, kus osaleb ka seksuoloog. Uuslavastusi oleme planeerinud viis, lisaks sünnipäevanädala ühekordne performance-lavastus. Hooaja avame septembri alguses Märt Koiki monolavastusega arvamuskultuurist Eestis, jätkame novembris külalislavastaja Peeter Volkonski „Kangelastega“ Aparaadi restoranis, Vabariigi aastapäeval esietendub Birgit Landbergi uuslavastus Genialistide Klubis, märtsis juba mainitud „Röövel Rumcajs“ ning suvelavastusena toome välja teise külalislavastaja ja Soome noore lavastaja Anni Mikkelssoni (Meriteatteri) „Kaksismaa rahvalaulu“ koostöös Soome näitlejatega. On, mida oodata.

Mu kallid sõbrad ja kolleegid ning armsad lugejad, tehke tööd ja nähke palju vaeva, kuid puhake ja mängige sama suure andumusega, nautige merevett ja päikest, värskeid marju ja seeni, seltskonda või üksi metsas olemist (viimane on siin Islandil muide täiesti välistatud), suveöid ja helgeid päikesetõuse. Et hinges oleks rõõm ja rahu, soovin ma teile.

Kallistan

Reeli