Must Kast käis lastelavastusega „Õhupallid“ Hiina Rahvavabariigis, täpsemalt Pekingis, esinemas. Kaks nädalat möödusid kuumalt ja meeleolukalt.

Esimene kultuurišokk saabus üsna vahetult pärast seda, kui ma Raimu Hansonile antud telefoniintervjuus kinnitasin, et lavastusse muudatusi ei tule, kuna see on valminud eesmärgiga olla võimalikult jälgitav keele- ja kultuuritaustast hoolimata. Nimelt saabus teade meie reisi korraldanud organisatsioonilt Hiinas, mida vahendas neil töötanud briti taustaga noormees Robert. Hiinlased andsid teada, et nad on üsna murelikud, kuna Hiina lastel erinevalt kõigist teistest maailma lastest ei olevat kujutlusvõimet; sellega seoses uurisid nad, ega meil ei oleks võimalik kasutada mõnda rekvisiiti.

Kui lugejate hulgas on neid, kes ei ole meie kusjuures täiesti esimest iseseisvalt valminud lavastust näinud, siis annan teile siinkohal teada, et „Õhupallides“ mängitakse läbivalt kujutletavate esemetega ning räägitakse ainult õige pisut, sedagi väljamõeldud keeles (sisututvustus meie korraldajatelt, reklaamiks teistele hiinlastele – leitav siit, minu isiklikul hinnangul kohutavalt naljakas, ma ei tea, kummal sõnal on rõhk).

Teiseks küsisid meie vastuvõtjad, kas ei oleks võimalik lavastusele juurde pookida mõnd publikut kaasavat stseeni, kuna hiinlastele väga meeldivat ka publikuna laval viibida.

Reis muutus juba eos väga põnevaks.

„Õhupallide“ nähtamatud rekvisiidid paistavad harilike rekvisiitide hulgast esile muuhulgas sellega, et nad eiravad sageli gravitatsiooniseadusi ning on võimelised sekunditega lavale tekkima ning sealt kaduma. Mängisin peas võimalusega paluda hankida hiinlastel madu, mis võiks kümne sekundiga hiigelsuureks mustikaid jälestavaks kolme peaga draakoniks kasvada. Võib-olla võiks selline asi riigis, kus elab 1000 korda rohkem inimesi kui meie väikeses Eestis, võimalik olla?

Neil oli ka konkreetne soovitus: lasta etenduse lõpus lavataevast alla tohutu võrk õhupallidega. See soovitus täitis mu kummalise värinaga. Nimelt, olgu see siis avalik, ei salli ma absoluutselt õhupalle, kõige vähem sallin ma neid teatrilaval. Miks? Sest need on kasutud ja taaskasutamatud kummitükid, dekoratsioonid, mis, olles täis tühja õhku, täidavad minu hinge sama sisuga. Musternäide maailma ressursside raiskamisest. Miks neid peab seostama õnneliku lapsepõlvega? Võib-olla siis inimkonna lapsepõlvega, kui veel keegi ei teadvustanud, et ressursid me planeedil saavad ükskord otsa?

Lühidalt, mul on mingi põhimõte, eksole, mis põkkub katastroofiliselt meie korraldajate põhimõtetega. Ja lõpuks saab see kõik minu põhimõttest võitu: hea küll, tulgu etenduse lõpus need õhupallid sealt alla, paneme oma „Hoodihamdaideedoo“ põhja ja kutsume lapsed lavale, saame tehtud nii rekvisiidid kui publiku kaasamise ja võib-olla on see kõik tõesti vajalik, nemad ju tunnevad oma lapsi paremini kui mina.

Hiina jõuame varahommikul. Reeli ja Kristo pagas on Moskvasse jäänud, pea on unine ja sassis, lõpuks jõuame hotelli ja peame ootama, kuni meie toad vabanevad, veetes aega hommikusöögilauas. Läbi uneudu on meeles, kuidas kogu toit ajab kohutavalt naerma, sest peale vaadates ei oska ennustada toidu maitset ning maitstes ei saa aru, millest see koosneb.

Pärast kosutavat und võetakse meid vastu säravate naeratustega ja lubadustega hankida hea proovisaal (kogu trupp oli mööda maailma laiali ja taastusproov Eestis osutus võimatuks). Ise sõidame jalutama suurele müürile. Saab selgeks, et kõige raskem osa millegi organiseerimisest on keel, sest peaaegu mitte keegi inglise keelt ei räägi (See Pikk Mees hotellis ja Ruuduline Naine bussijaamas välja arvatud). Aga kuidas mina peaksin rääkima keelt, kus üks väljend pisut erinevalt hääldades võib tähendada nii „laama“ kui „kepi oma ema“?

Paari päeva möödudes on selge, et proovisaali me küll ei saa, sest ükski kontaktisik enam midagi ei vasta. Harjutame öösel hotellitoas.

Järgmisel päeval viiakse meid esinemispaika. Olgu kohe ära öeldud, et Mr. Lu, kes meid sinna autoga viis, ei esinda mingil moel kogu ülejäänud organisatsiooni. Me ütlesime pärast Mr. Lu’le (küll tõlkide abil), et ta võib meie teatrisse tööle tulla. Me arvasime, et ta on autojuht, aga selgus, et ta on ka kõik muu: müüs pileteid ja tegi meile lava valmis ja tõi meile kohvi ja veel miljon muud pisiasja. Mitte sellepärast, et see oleks otseselt ta kohustus olnud, vaid sellepärast, et kõik teised inimesed olid kuhugi kadunud. Millalgi ilmus välja ka meie briti taustaga kontakt Robert, kes vabandas, et ta polnud vastanud ja teatas, et ta on otsustanud oma töölt lahkuda, sest siinne suhtlemiskultuur lihtsalt ei võimalda töötegemist.

Kogu seda korraldust vaadates ei saanud ma olla õnnelikum, et me oleme teinud lavastuse, kus ei ole tõepoolest vaja mitte midagi, ainult natuke valgust. Ma ei kujuta ette, kas etendus oleks saanud üldse toimuda, kui ta oleks olnud pisutki tehniliselt nõudlikum. Valguse saime õnneks minuti enne etenduse algust siiski paika ja ehkki see veel mõned minutit etenduse algusest süttis ja soojenes, nägid ilmselt kõik lapsed meie näitlejate näod ära. Mina isiklikult puhusin suurest närvipingest oma meloodikat nii, et esimese etenduse raames sündisid täiesti uued muusikapalad.

Pole vist vaja täpsustada, et kõik päris õhupallid jäid minu suureks rõõmuks ära, samuti ei toimunud hiinapärast publiku kaasamist. Küll aga tahan rõhutada, et need neli saalitäit lapsi ja nende vanemaid olid ilmselt kõige tähelepanelikum, vaiksem ja õnnelikum publik, kes meil kunagi selle etendusega olnud on! Kujutlusvõimega ei paistnud kellelgi probleeme olevat. Võibolla ainult sellel ühel emal, kes esireas magas.

Kuidas saab lasteteatriga tegeleva organisatsiooni juht üldse mõelda, et lastel puudub kujutlusvõime?

Tänane Hiina Rahvavabariik on endas ühendanud kapitalismi ning autoritaarse keskvalitsuse. Tsensuur, korruptsioon, ebavõrdsus. See ei paista koguaeg silma. Seda märkad siis, kui vaatad kohalikku televisiooni või avastada, et ei pääse enam oma harjumuspärastele netilehekülgedele. Ma ei tea, millest inimesed omavahel räägivad, sest ma ei saa neist aru (lisaks lugesin kuskilt, et nende kultuuris võidakse sulle vahel valetada, kui neile paistab, et vale teeb sind õnnelikumaks kui tõde – ehk mitte paha pärast, vaid ikka sinu heaolu nimel). Räägitakse, et praegu toimub Hiinas uus kultuurirevolutsioon, vaiksem, salapärasem, hävitavam…

Aga Hiina ja tema rahvaarv on ju tohutud, seda ei ole peatanud peaaegu 40 aastat toiminud ühelapsepoliitika, seda ei peata ka 2016. aastal kehtima hakanud kahelapsepoliitika. Kuidas seda massi siis taltsutada saab? Kes tahaks mingit sissevaadet kaasaegsesse Hiinasse, neile ma tahaksin väga tungivalt soovitada Evan Osnose raamatut „Ambitsioonide ajastu“. Ta kirjutab muuhulgas, et hiinlastele ongi omane kollektivistlik mõtlemine; kultuur, kus tuli elatuda riisikasvatusest, ei saanud lihtsalt individualismi lubada. Võib-olla. See peaks siis ka sotsialismiga sobituma.

Aga see riigikord, mis Hiinas on, see ei ole minu jaoks sotsialism. Mulle tekib tibutagi, kui ma mõtlen sellele, mis seal tegelikult juhtunud on. Ja väga lihtsalt kokku võttes kõlaks see: inimesed ei tahtnud enam autoritaarset keskvalitsust ja tsensuuri, nad hakkasid protesteerima… ja siis tuli kapitalism koos oma motoga: igaüks võib rikkaks saada, see on edu, edu aga on õnn, ainus, mis tõeliselt tähtis. Õnnelik inimene on rikas ja ilus. „You are beautiful!!!“ karjuvad selfikaameratega emad, kes oma tütreid turismiatraktsioonide juures meiega pilti saadavad tegema. Ma ei peagi kõigest aru saama ja kahtlemata ei pea kõik inimesed jagama minu kultuuri ning väärtushinnanguid. Aga seda ju võiks inimesed tunda, et nende sisu on ainus, mis ilu evib ja loob; et õnne tuleb otsida ikkagi seestpoolt, olgu siis pealegi see banaalne tõde. Ja riik, mis erinevat mõtet maha surub, ei saa olla inimese, inimlikkuse kasvulavaks.

Kui ma vaatan Pekingi metroos seda zombistunud nutitelefonisõdalaste armeed, on mul inimkonna pärast tõesti suur hirm. Ärgake üles! Ärge lubage oma elul olla see mõttetu kummist junn, ärge avastage, enne kui hilja, et kogu teie sisu oma kellegi jahtunud hingeõhk.

Meil on siin metsade vahel nii palju ruumi. Ja meile on antud nii palju aega, igaühele keskmiselt 80 aastat. Ma tahan seda nii väga kasutada. Nüüd ja kohe.

Kaija