Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Posted on 9. oktoober 2018

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

Postkaart Itaaliast

Posted on 14. mai 2018

Tere!

Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.

Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.

Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?

Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:

1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.

Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.

Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.

Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.

Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…

Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.

Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.

Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.

Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.

Nägudeni!

Laura

Kodu

Posted on 25. veebruar 2018

Ilusat EV100 sünnipäevakuud kõigile lugejatele! Loodan, et tähista(si)te väärikalt, sooja tunde ja lähedaste inimestega. Väike ning aina tugevamaks muutuv Eesti, palju õnne! Õnne kõigile, kes siin elavad, ja kõigile, kes elavad mujal, kuid kannavad Eestit enda südames, meeles ja keeles.

Eriti kanged ja vaprad on meie seast need, kes elavad siin kogu oma elu, kõik päevad ja tunnid, trotsides seda tihtipeale halli ilma ja natuke hapusid nägusid, kes elavad mitmekordselt üle selle igapäeva-Eesti, kannatlikult ja visalt. Täpselt, üks kannatlik ja visa rahvas me olemegi. Seiklusjanulised ja rahutud hinged rändavad ja lendavad vahel mujale, jäädes ära, siis tagasi tulles, jälle minnes ja ükskord kuhugi paigale jäädes, siia- või sinnapoole merd ja maid, metsi ja mägesid. Sama visalt otsime oma kodu, oma kohta ja inimesi. Lõpuks avastame tihti, et need on algses paigas kõige ehedamalt olemas. Aga vahel ei ole ka ja on hoopis mujal. Samamoodi nagu need, kes leiavad väljaspoolt tulles selle kodu Eestist üles. Ehk nägite viimast „Suud puhtaks” saadet ETV-st, kõige soojemat, naerusuisemat ja südamlikumat kokkusaamist eetris, kus siia elamaasunud välismaalased rääkisid siiralt südamest oma armastusest ja lugupidamisest Eesti vastu. Miks endal seda siin olles nii vaevaline teha on? Tundub see ülepaisutatud või jäävad asjad märkamata? Miks need sõnad ja armastus tahavad väljenduda siis, kui kaugemal oled? Ikka eemalt vaadates, siis jõuab kohale, siis tunned igatsuse kaudu erksat tänutunnet. Erinevused, paradoksid, vastandid panevad meid asju paremini mõistma ja tunnetama ning rikastavad. Seda kogeda on hädavajalik, et jääda inimeseks.

Mulle meeldib mõte (vaatamata mõningatele kõhklustele) elada 100-aastaseks. Näha aegade muutumist, inimeste rändamist, ideaalide, uskumuste ja igapäevateemade teiseks saamist. Mitte väsida õppimisest, kogemisest, uutest oskustest ja elamustest, uutest inimestest oma eluteel. Hoida seda energiat enda sees. Hinnata aega ja kohta, kus viibid, sest kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Järgmised 100 aastat on tõepoolest meie endi kätes (minu 74 aastat:)). Kasutagem seda targalt, endale ja oma sugupuule pikka õnnelikku iga kindlustades.

On laupäev, on lumi, on päike, 18 külmakraadi, on pere ja kodu (hetkel minu armas Raasiku)… on Eesti 100. sünnipäev! Mida veel tahta… Nautigem seda ülevust ja hoidkem oma maad, mis see ka ei oleks ja kus teie ka parasjagu ei asuks.

Reeli

Ulakas udulaam

Posted on 4. veebruar 2018

Ühel suviselt mõnusal ja päikesepaistelisel reedesel varahommikul otsustas üks pisike Udulaamake mägedest alla tulla. Liiga pikalt oli ta end oma valdustes ikkes hoidnud ja just sel hommikul arvas tema läbipaistev mõõdukarikas end liialt täis olevat. Hingelt seiklejana pilku kodumäelt alla heites tekkis tema silmadesse korraga kelmikas säde.

Uduke otsustas end reisiks valmis seada. Täpsemalt tähendas see seda, et ta kogus end kokku üheks pikaks halliks vorstiks, meenutades sedasi hiigelsuureks moondunud tolmuimeja voolikut. Kuid välimus oli vähim, millele Udulaamake sel hommikul mõtles. Tal olid tossupilve sisse mattunud mõned ulakad mõtted, mille eneselehoidmisega ta oskuslikult dramaturgilist pinget kruvis.

Veel viimast korda heitis ta pilgu oma koduplatoole ja veeretas end seejärel vaikselt mäest alla. Oma teel põrkas ta kokku väiksemate udukogumitega, kes kõik tema ekspeditsiooniga liituda tahtsid. Loomulikult oli Uduke lahkesti nõus, sest seltsis on alati segasem. Kuid kuhu meie peategelane teel oli, seda ei paljastanud ta kellelegi ega millelegi. Nii kiivalt hoidis ta kõike ainult enese teada.

Teekond mägedest alla oli ääretult huvitav, sest kunagi varem polnud Udulaam enda valdustest veel väljunud. Kui koduplatool oli talle iga väiksemgi nurgatagune ja kivirahn teada, siis tänasel rännakul oli kõik tema jaoks uus ja imetabane.

Mida meeter edasi, seda rohkem kogus Udulaam endale suurust ja võimsust. Lisaks pisematele udukogumitele liitusid temaga ka hunnik tolmu ja mõned väiksemad kivimid. Eneselegi üllatuseks olid ta kabariidid ühel hetkel aga juba nii suured, et kontroll juhitavuse üle hakkas Udukesel kaduma. Kuid kus häda kõige suurem, seal naer kõige lähemal. Selle asemel, et paanikasse sattuda, hakkas meie peategelane hoopis südamest naerma. Teadupärast on naer nakkav ning juba mõne meetri pärast naeris kogu kogum, mis tuhatnelja mägedest alla linna poole kihutas.

Mis? Linna poole?

Just! – See oligi meie Udulaamakese salakaval plaan. Juba pikka aega oli ta mõelnud, et mis tunne oleks mägede asemel hoopiski linna oma looriga katta. Tänane päikseline hommik tundus olevat ideaalne sellele põletavale küsimusele vastuse leidmiseks ja just seda ta planeeriski teha. Kuid nagu ikka, kipuvad plaanid Udukesel tihtipeale viltu vedama. Näiteks oli ta möödunud nädalal proovinud jõudu katsuda keeristormiga, kes tema õuele oli ootamatult tikkunud ja seal suurt tüli tekitanud. Paraku lõppes nende omavaheline rammukatsumine Udule õnnetult. Koguni nii hullusti, et kahe kange kokkupuute tagajärjel läks tal hulk aega, enne kui ta oma endise hiilguse taastada jõudis. Kuid tänaseks oli ta taas oma parimas vormis ja valmis uutele seiklustele vastu astuma.

Tulles tagasi Udulaama hetkeolukorra juurde, siis võib öelda, et see oli kergelt öeldes hapu. Tema kogukas keha rappus igas suunas ja võttis trajektoore, mille manööverdamisega ei tuleks toime ka kõige paremad rallisõitjad. Õnneks oli meie tänane reisiseltskond aga endiselt heas tujus ja nautis kõike, nagu oleks tegu hoopis lõbusõidu, mitte ohtliku mäestlaskumisega.

Korraga ilmus killavoori teekonnale üks ilmatuma suur kivirahn, mis nad suure hoo tõttu eriliselt kõrgele heitis. Võis isegi tunduda, justkui oleks taevasse üks hall pilv tekkinud. Kuid kuna Udulaam ja ka teised seltsilised olid kõrgustega harjunud, ei teinud nad sellest suurt väljagi ja jätkasid oma naeruteraapiat.

Igale tõusule järgneb teadupärast ka langus. Sellest looduse seaduspärast ei pääsenud täna ka meie peategelane ning tema kaasteelised, kes tuhatnelja nüüd hoopiski maapinna poole tuiskasid. Udulaam proovis kontrolli oma koguka keha üle taastada, kuid taibates selle ürituse lootusetust, lõdvestas ta oma olematud jäsemed ning nautis vabalangemist, mis tekitasid temas ühtaegu nii adrenaliini kui ka kõhedust.

Tundub, et linn jääbki Udukesel täna vallutamata, sest sihtmärgi epitsentrini on minna veel nii mõnigi miil. Meie reisiseltskonna tänase seiklusi täis teekonna lõpp näib tulevat juba õige pea.

Oodatust kiiremini jõuabki kätte Udulaama ja maapinna vaheline kontakt, mis paiskab meie peategelase koos oma sõpradega tuhatnelja igasse ilmakaarde. Toimub väiksemat sorti plahvatus, mille tagajärjel udukiht oma helehalli looriga katab maapinna tervelt kilomeetri raadiuses.

Kui ennist tundis Udulaam ehk kerget nukrust hinges, et tema unistus jääb täitmata, siis nähes, kuhu gravitatsioon ja elu ootamatused teda toonud on, tundis ta hoopis vastupidist. Rahulolu ja õnnetunnet, kui täpne olla.

Udulaama ja tema sõprade ootamatu saabumine Maroko Agadiri lennujaama põhjustas sealsetele inimestele ja lennukitele palju segadust ning tüli. Sealhulgas ka mustkastlasele Kristole ja tema reisiseltskonnale, kes udu saabumise tõttu jäi Marokosse planeeritult pikamaks pidama.

Lõpetuseks üks pilt haigutavast Maroko tänavakiisust. Lihtsalt niisama.

Kristo

Aastalõpusoovid

Posted on 17. detsember 2017

Tere, hea lugeja!

Märkamatult on kätte jõudnud detsember ja aasta viimased nädalad. Kelle jaoks puhkus, kelle jaoks kibekiire tööaeg ning kelle jaoks kokkuvõtete tegemise aeg. Selle viimase jaoks võiks küll igaüks hetke(d) võtta, eriti kui mõnda aega pole jõudnud suuri küsimusi enda peas ja hinges läbi vaagida, siis aasta lõpp sobib selleks hästi – võtta toimunu kokku, teha järeldusi ja seada uut.

Lugesin sel nädalal ajuteadlase Jaan Aru artiklit, mis tuletas meelde, kuidas ajule mõjub puhkamine, logelemine ja molutamine (eriti vahva sõna:)), teisiti öeldes mitte millegi tegemine (ja näppimine), et treenida keskendumist. Kas polegi siis mitte aasta lõpp ja jõulupuhkus ideaalne aeg lasta ajul niiviisi heas mõttes molutada, kõik mõtted lendu lasta, tekitada seoseid ja luua uusi häid ideid algavaks aastaks? Meie, mustkastlased, ragistame oma ajusid ja vääname hingi juba enne jõule, kui peame maha mitu olulist koosolekupäeva Musta Kasti tuleviku ning järgmise hooaja teemadel. Mis neil päevil otsustatud saab, seda valgustab teile ehk juba üks järgmistest blogikirjutajatest.

Aga tulles tagasi aju toimimise teemadele, siis miks seda küll koolis (või tuleb see kodust?) ei räägitud, mida meie aju tööga võrdselt vajab, et olla loov ja värske? Või kui räägiti, siis praktikasse seda tavapäraselt ei viidud. Ikka töö-töö-töö ja nii see tublidus kasvab, samuti varjatud stress. Ja mida see tublidus meile tulevikus, tänapäeva maailmas, annab? Kuhjaga sisemist häda ja viletsust. Hea küll, positiivset on selles ka, aga ainult sellest ei piisa ning üha enam näen selles rohkem vaeva kui kasu. Millist haridust ja kasvatust me tegelikult vajame, et stressata vähem ja et meist saaksid loovad ja eneseteadlikud inimesed? Eelmistele põlvedele võib seda ja teist küll ette heita, kuid rohkem saame me ise ära teha järgmist põlvkonda ette valmistades. Mulle meeldib igatahes mõelda, et ma ise saan muuta mustreid oma peres ja iseendas, ja nii igaüks.

Väike retsept-soovitus jõuluks ja uueks aastaks minu poolt oleks selline:
– vähem hõivatud vanemaid ja katkiseid perekondi
– rohkem tarku emasid ja isasid
– vähem allasurumist ja rohkem rääkimist
– vähem pinnapealseid mõtteid ja mõistusega väljaütlemisi
– rohkem häid suhteid
– vähem liigset tarbimist ja rohkem nutikat taaskasutamist
– rohkem lahkust ja armastust

Ilusat puhkamist lähedaste seltsis!

R.L.

Esimesed mõttearendused teemal “Sipelgaefekti päev”

Posted on 26. veebruar 2017

Teater

Kaarel: Tere!
Õpetaja: Tere-tere! Astu edasi!
Kaarel: Kas võib? Ega ma pikaks plaanigi jääda. Tulin sõbrale toeks.
Õpetaja: Noo, vaatame seda asja. Näita, kes sa oled!
Kaarel: Teil on siin imelikud lõhnad ja nukker valgus. Aga huvitav.

Möödub aasta

Kaarel: Õpetaja, räägi veel, näita veel! Ma ripun iga su sõna küljes! Sa tead ja teed nii õigesti! Mul on sinust kahju, sest sa tundud nukker. Kas teatris ei saagi õnnelik olla?
Õpetaja: Teatris on raske.
Kaarel: Aga see on seda väärt!
Õpetaja: Ei ole. Tegelikult pole mingit vahet, mida sa teed. See ei muuda midagi. Mida rohkem sa teed, seda paremini sellest aru saad. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem mõistad, et sa olid nooremana lihtsalt naiivne.

Möödub mitu aastat

Ajakirjanik: Aga miks te seda niimoodi nimetate: “sipelgaefekt”?
Kaarel: Sest see ei ole liblikaefekt. Natuke nagu on ka, sest mõlemad viitavad väikse mõjule suure üle, aga suurim erinevus seisneb selles, et ühe puhul tunnistatakse oma suutmatust igat väikseimat detaili arvesse võtta, teise puhul aga just iga väikseima detaili arvestamisega tegeletaksegi. Ja sipelgad on rohkem jalgadega maas kui mesilased.
Ajakirjanik: Ja eesmärk on panna inimesi rohkem mõtlema oma rollile ühiskonnas?
Kaarel: Sellele ka. Ma arvan, et kõige olulisem, mida igaüks peaks mõistma meie ühiskonna kohta (ja ma pean silmas globaalset inimühiskonda), on see, et see töötab säärasel keerulisel ja kõigil tasandeil läbipõimunud moel mingisuguse efektiivsusjanu nimel, isegi teadmata, mis on selle efektiivsuse mõõtühikuks ning unustades, et see ei ole kindlasti ainuõige ega -võimalik viis. Mis aga on kindel, on see, et meie ise, igaüks meist, panustab selle masinavärgi tööshoidmisse. Ma tahan, et inimesed taasmõistaksid, et nende endi heaolu nimel see kõik, mis me teeme, tehakse. Et igaüks meist ongi kõige tähtsam ja seega on kõige tähtsamad just nimelt meie soovid ja meie valikud. Seega igaüks meist peaks saama soovi korral ellu viia ka suuri muutusi. Aga sellesse millegipärast ei usuta! Arvatakse, et mingi süsteem on tugevam kui inimene. Aga meie ise oleme ju see süsteem.
Ajakirjanik: See kõik on väga ilus ja aateline ning kõlbaks motivatsioonikõneks mõnel Vabaerakonna koosolekul, aga te saate ju ise ka aru, et üksi paljude vastu ei saa ning teisiti käituv sipelgaski arvatakse kolooniast välja.
Kaarel: Tõsi. Ka sipelgate seas leidub neid, kes ei taha üldiste reeglite järgi toimida ning nad hukkuvad “kasutult”. Pesa heaolu need üksikud mädad munad ei mõjuta. Võttes selle riski, et teen sipelgatele suurt ülekohut, julgen väita, et nende üksikindiviidide iseteadlikkus ei ole sedavõrd arenenud kui meie oma, mis tähendab, et nende puhul tõesti toimib kollektiivse alateadvuse omamine edu pandina ning teisitimõtlejad ei vii arengu ega külluseni. Jõudes aga inimeste juurde, näeme, et ka meil on arenemas midagi kollektiivse (ala)teadvuse taolist, mida esindab massimeedia, eeskätt Internet, aga erinevalt sipelgaist, kellel puudub võime hinnata oma tegutsemise tagajärgi, peaksime meie rakendama seda “alateadlikku” juhtimissüsteemi vastupidises suunas ehk mitte peale sundima üht eesmärki paljudele, vaid paljudest eesmärkidest moodustama ühise. Me ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus väheste huvide nimel kannatavad paljud. Me ei saa tolereerida olukorda, kus 95% maailma rikkustest on 5% elanikkonna käsutuses. Me peame nõudma muutust. Ja parim ja kiireim viis muutuse esilekutsumiseks on loomulikult vana süsteemi kasutuskõlbmatuks muutmine.
Ajakirjanik: Nüüd vist jõuame selle tarbimis- ja tootmisvabapäevani?
Kaarel: Just! Kui näeme, et meie praegune ühiskond tugineb pea täielikult lõppematule majanduskasvule, mida reaalselt ei loo mitte need 5%, kes erinevatel juhtivatel aladel töötavad, vaid just need 95%, kes on sunnitud päevast päeva mingisse ületarbimise-tootmise surnud ringi, näeme ka seda, et me ei ole üksikud sipelgad, kes liigsete fantaasiajuttude mõjul mingist hägusest öko-hipi maailmast unistaks. Meie oleme valdav osa inimkonnast, kes üheskoos nõuab paremat elukeskkonda, sõdade lõpetamist ja planeedi ressursside mõistlikku kasutamist. Üheskoos vormime ja sõnastame ühiseid eesmärke, mille poole püüdlemist nõuame igalt pukisistujalt. Ja kui nad meie nõudmisi täita ei suuda, siis näitame, et üheskoos võime nad oma troonilt ka kukutada.
Ajakirjanik: Ehk siis tegu on streigiga.
Kaarel: Ülemaailmse streigiga.

Kuidas panna maailma seisma?

Töötaja: Kuidas ma peaksin seda oma ülemusele seletama? Et: “Jou, ma homme tööle ei tule!” ja kõik?
Kaarel: Ma teeksin talle esmajärjekorras ettepaneku, et ka tema ei teeks homme tööd, sest mis sellest muutub, kui te mõlemad jätaksite ühel päeval kõik tööd tegemata? Sinu ja tema jaoks mitte midagi.
Töötaja: Lahti lastakse! Või palgast jään ilma!
Kaarel: Ühe vaba päeva pärast lastakse lahti? Katsu seda asja ikka kuidagi niimoodi seada, et saaksid päeva kokkulepitult vabaks. Ega ma ei taha, et sulle sellest midagi halba tõuseks.
Töötaja: Ja mis ma siis teen? Passin niisama? Telekat või arvutis…
Kaarel: Ära tee kumbagi, sest need mõlemad põhjustavad energia tarbimist, mida tuleks sel päeval vältida. Tee midagi, mis ei vaja muud kui sina ise, teised inimesed ja vaba aeg. Kõik need komponendid on sel päeval võtta. Ja loomulikult võite kasutada asju, mis juba niigi olemas on – minge näiteks rattaga sõitma või jalutage pargis (varasemad kokkulepped neti või telefoni teel on ju igati lubatud). Peaasi, et ei tarbiks ega toodaks midagi sel päeval!
Töötaja: Oota, kas ma süüa ikka võin?
Kaarel: Jaa, muidugi! Peadki sööma, aga, palun, ära mine poodi sel päeval. Ja ära kuluta toidu soojendamisele elektrit ega muid kütuseid.
Töötaja: Segi oled või!?
Kaarel: See pole praegu oluline. Kui sa tahad midagi soojendada ja juhtub olema päiksepaisteline päev, siis võite näiteks proovida sõpradega koos päiksekiiri koondava kütteseade ehitamist. Selleks kasutage muidugi materjale vanadest või lagunenud asjadest.

Tööandja: Millega sa mees enda arust tegeled? Mul on viis töötajat, kes tahavad ülehomseks vaba päeva sinu mingi lolli idee pärast!
Kaarel: Aga võta ka sina vaba päev!
Tööandja: Tead, see ei käi nii lihtsalt. Mul on lepingud ja tellimused, mida pean õigeks ajaks täitma. Sa vist ei saa aru, kuidas päris maailmas asjad käivad.
Kaarel: Ma saan aru, et mida lähemal võimule ja liigkasule sa oled, seda keerulisem tundub sulle lasta üks päeva kasumiteenimisest minna lasta. Mõtle, miks see on nii. Ja kui sa oled järgmiseks aastaks ümber mõtelnud, siis pole hilja meiega liituda. Ma ei arvagi, et ma saavutaksin paari aastaga mingit suurt edu või tähelepanu. See kõik võtab veidi aega ja harjumist. Aga see ei tähenda, et see võimalik poleks.

Laps: Kas ma ei saagi homme tahvliga mängida?
Kaarel: Põhimõtteliselt saad, kui selle aku vastu peab. Peaasi, et sa seda 15. juulil olenemata kellaajast ei laeks.
Laps: Aga miks!?
Kaarel: Sest nii kaua, kui me pole suutnud täielikult üle minna taastuvenergiavarude kasutamisele või enda käsutusse saanud mingeid uusi ja üliefektiivseid energiatootmismeetodeid, peame me survestama energiakontserne neid viise looma. Alustuseks piisab sellestki, kui sa ühe päeva jooksul sendigi eest energiat ei osta, sest see näitab sinu valmisolekut oma harjumusi muuta.
Laps: Aga mis ma siis terve päeva teen?
Kaarel: Me võime minna ukakat või mädamuna mängima.
Laps: Kuidas need veel käivad?

Ema: Ma olen ju põhimõtteliselt su ideede poolt, aga ma ei kujuta ette, kuidas see toimima peaks, kui korraga on üks päev, kus kiirabigi kohale ei sõida.
Kaarel: Kuna sipelgaefekti päeva kesksel kohal on inimene ning tema heaolu ja harmooniline kooseksisteerimine teiste planeedi asukatega, siis ei tahaks ma kindlasti kedagi tarbetusse ohtu seada. Kiirabi, tuletõrje ja ka politsei peaksid oma tööd jätkama tavapäraselt, et õnnetused või pahatahtlikud teod ei rikuks üldeesmärgi edenemist.

Näitleja: Meil on suvetüki esikas tulemas. Kuidagi ei saa proovipäeva ära jätta.
Kaarel: Aga te ei peagi. Kui saate proovi peetud ilma elektrikuluta või ilma, et keegi peaks autoga kohale sõitma, siis omavahel koos olla ja omi asju teha võite ju ikka! Muide, see kehtib väga paljudel elualadel, et inimesed võiksid ka vahepeal lihtsalt kokku tulla ja arutada, mis ja kuidas edasi. Ikka selleks, et meie igapäevane tegutsemine oleks kõigi jaoks paremini mõtestatud – selle vastu pole mul kunagi midagi olnud.

Huviline: Seleta mulle see asi nüüd hästi lihtsalt lahti: mida ma tohin ja mida ma ei tohi?
Kaarel: Lihtsalt: sa tohid kõike, mis ei ole seotud millegi uue materiaalse tootmise või tarbimisega. Ideaalis näeks asi välja nii, et kui kuupäev muutub 15. juuliks, siis lülitavad kõik inimesed enda elamised vooluvõrgust välja. Selle kuupäeva jooksul ei kulutataks elektrit, gaasi, bensiini – ei ühtki kütust. Ka ei tohiks keegi osaleda millegi materiaalse tootmises. Uute ideede tootmine ja nende sõpradega jagamine on enam kui teretulnud. Soovitan selleks päevaks sõpradega mingi kohtumise kokku leppida ja proovida nõndamoodi aega veeta, et sellega kogu maailma võimalikult vähe mõjutada. Lihtsalt olla. Ja lasta ühel päeval mööda minna. Kasvõi proovimise mõttes, et näha, kas keegi üldse meie puudumist märkaks; et näha, kas pesa saab ilma meieta hakkama või ongi hoopis nii, et me oleme olulised, meiega peab arvestama ja meie saame maailma muuta.

Jõulublogi, jõuluglögi

Posted on 27. detsember 2016

Tere!

Jah. Jõulud on möödas ning käes on aeg, mida ma isiklikult aastas kõige vähem ootan. See on see mõttetu periood jõulude ja aastavahetuse vahel. Ajavahemik, kus tahaks nagu puhata, aga ei oska. Tahaks nagu töötada, aga ei viitsi. Ja nii see eluke meil veereb. Nende imelike ja veidrate päevade valguses siin lihtsurelike maailmas, mis isegi ei oska ennast kuidagi defineerida. Aga mida teha sel pea kõige pimedamal ja defineerimatul perioodil?

Ega otsest ja ühest vastust antud küsimusele vast ei leidugi. Me kõik oleme ju erinevad ning see, mis ühele sobib, võib teisele olla jällegi täiesti vastuvõetamatu. Aga, aga… Siiski üritan ma anda teile paar soovitust, kuidas ajavahemik 27.-30. detsember kasulikult, samas mõõdukalt puhates, mööda saata.

1. Loe raamatuid. Kindlasti on sulle aasta jooksul kogunenud virn huvitavat ja lugemist ootavat lektüüri, mida on paslik just nüüd lugema hakata. Millal siis veel? Võin öelda, et kui jõuad kasvõi ühegi raamatu lõpuni lugeda, on sul endal juba palju parem olla. Alusta lihtsamast ja liigu siis vähe raskema kirjanduse poole. Mina soovitan näiteks Indrek Hargla “Raudrästiku aega”, mis on ühteaegu nii põnev kui ka hariv. Sellega võib ennast mõnnalt käima tõmmata ja seejärel sujuvalt Heideggerile üle minna.

2. Kuula muusikat. 2016 on olnud vägagi viljakas muusika-aasta. Välja on antud hulgaliselt palju head muusikat nii meil kui mujal. Paraku sai tänavu hea noosi ka must vikatimeees, kelle halastamatu tera ette õnnestus jääda nii Bowiel, Cohenil, George Michaelil kui ka paljudel teistel. Kusjuures Bowie ja Coheni viimased plaadid väärivad kuulamist! Kui oled pigem kodumaise muusika austaja, siis mängita mõnes enda muusika-voog-edastus-keskkonnas näituseks Vaiko Epliku viimast plaati. Ka Mick Pedaja, 5miinust ja Elephants From The Neptune said sel aastal väga heade kogumikega hakkama. Kui kodus, autos või tänaval klappidest mussi kuulata ei viitsi, siis mine kontserdile! Läbi facebooki leiab näituseks veel pileteid ka Trad.Attacki kahele (Kultuuri)katla kontserdile.

3. Vaata filme või seriaale. Netflix and chill on vist fraas, mis ka meil siin Maarjamaal üha enam levima on hakanud ning binge-watchingut on harrastanud meist pea igaüks. See imelik aeg on just kõige õigem, avastamaks mõnd uut seriaali või filmi. Toon järgnevalt välja enda lemmikud sel aastal.

Parimad seriaalid: 1) “House of Cards” 2) “Narcos” 3) “Stranger Things” 4) “Daredevil” 5) “Mr. Robot”, aga ka “Siberi Võmm” ja “ENSV”.

Parimad (draama) mängufilmid:
1) “Captain Fantastic” (Kõlab kuidagi superherolikult, aga tegelikult ei ole seda mitte. Kindlasti kõige parem film sel aastal!)
2) “Swiss Army Man” (See vist liigitub suuresti siiski komöödia alla? Vaadake!)
3) “La La Land” (Väga äge kombinatsioon muusikafilmist ja uus-vana-aja stilistikast)

Parimad (komöödia) mängufilmid:
1) “Hunt For The Wilderpeople” (Uus-Meremaa film, millele ma annaks kindlasti nii mõnegi Oscari)
2) “Dusty And Me” (Brittide poolt tehtud murevaba film ühest koerast ja poisist. Tore vaatamine)
3) “Deadpool” (Aasta parim superhero film)

Parimad dokfilmid:
1) “Given” (Väga ilus rännakfilm läbi väikese poisi vaatenurga)
2) “Before The Flood” (Leo rääkimast asjadest, mida me kõik juba teame. Aga kuradi ilus film oli ikkagi)
3) “Koko: The Gorilla Who Talks To People” (Mõtlemapanev. Kas ja kuidas toimida ahvidega, kel on intelligentne mõtlemine?)

Parim Eesti film:
1) “Teesklejad” (Mirtel. Ja siis see lõpp!)
2) “Ema” (David Lynch vol. Eesti)
3) “Päevad, mis ajasid segadusse” (Äge kohalik nostalgialaks)

3. Süvene endasse.
Ma ei mõtle, et peaks kohe väga hingeliseks, zen’iks või deep’iks muutuma. Pigem veeda endaga üks mõnus tunnike, kus sa vaatad tagasi oma lõppevale aastale. Mis läks hästi, mis läks halvasti, mida õppisid ja mida tahaksid järgneval aastal paremini teha? Mõtle… ja unusta!

4. Kutsu sõbrad külla! “Tsau! Mis teed? Passid niisama?! Ma ka! Aga passime koos… tule külla! Teeme nii! Tsau!” Pole ju teab mis keeruline. Seega haara telefon või saada faks ja kutsu oma sõbrad endale külla. Sugulasi nägid vast jõulude ajal niigi, nii et praegu ei pea sa end nende külla kutsumisega enam vaevama.

5. Mine teatrisse!
Must Kast küll puhkab, aga kindlasti leidub mõni teater, mis sel veidral ajal oma repertuaari vaatajatega siiski jagab! Seda siiski juhul, kui sa viitsid end kodust välja ajada.

Head olemist ja meeldivat vana-aasta lõppu!

Alati teie,

Kristo

Sügisesse

Posted on 4. september 2016

31. august

Märkamatult on uus sügis kätte jõudnud. Need „rahulikud“ suved mööduvad aina kiiremini ja töisemalt, kuigi on ju mõeldud puhkamiseks ja mängimiseks, rannaliivas ja meres suplemiseks. Endiselt ei taha ma sellest lapselikust unelmast loobuda. Ka talv pole enam kaugel. Polaarrebased Islandil vahetavad juba vaikselt karva. See oli tõepoolest nagu eile, ja ma tunnen seda päris tõsiselt, kui kirjutasin Islandile jõudes blogipostitust meie hooaja lõpust ja minu saareriiki saabumisest. Nüüd olen siit kohe koju jõudmas. Väikeses Eskifjörduris jääb elu aina vaiksemaks ja ööd on päris pimedad, juba on vaikselt näha rohelisi virmalisi öises taevas, turiste liigub vähem ja vähem, ka restoran, kus töötasin, jäi äkitselt augusti lõpus klientidest tühjaks. Turismiaeg Islandil lõppeb augustis kiirelt. Kui maist juulini on ööd põhjas valged, siis teadagi on talvel siin kottpime, vaid mõned valged tunnid päevas. Ega Eestiski parem ei ole. Küll aga hakkab Tartu, kuhu naasen, sügisest, vastupidiselt paljudele teistele linnadele ja looduse kulgemisele, jälle elavnema ja õitsema. Tartu linnas on sügis oma uute alguste ja ellu naasmistega justkui kevad looduses, nagu unest ärkamine. Ärkame taas ka meie Mustas Kastis.

Sügis… On ühest küljest imeilus aeg, oma värvide ja uute algustega. Teisest küljest on need uued algused minu jaoks alati veidi hirmutavad olnud. Põnevad küll, aga hirm teadmatuse ees on alati rinnus. Mida ma siis kardan? Muutust? Ühest mõnusast mugavusest, mis ei saa ju lõputult kesta, uute väljakutsete, olukordade ja inimeste juurde astumist? Miks uus mind hirmutab? Need uued kohustused, lahenduste leidmised ja see teadmatus, et mis siis ikkagi saama hakkab. Tegelikult ei hakka ju midagi teistsugust, vaid kõik läheb edasi nii, nagu minema peab, nagu olen ise valinud, otsustanud, planeerinud. Olukorrad on uued, aga ise olen seesama, enda soovidega oma kulgu minnes, kaasas eelneva aja õppetunnid ja kogemused, mis sel suvel muutsid mind tugevamaks ja õnnelikumaks, ja neid usaldades kaob ka hirm.

Püüan uuel etapil võtta seda kulgu enda jaoks loomulikumalt, usaldades toimuvat ja inimesi enda ümber, kohustusi mitte ülearu ampsata ning lubadusi mitte liigselt anda – nende täitmata jätmised hirmu taastoodavadki. Selle asemel tegutseda enda võimete ja aja piirides, jättes ka iseendale aega hingetõmbeks, vähem kiirustada, vähem muretseda, rohkem häid lahendusi otsida ning mis kõige olulisem, neist kõigist rõõmu tunda. Teatris on nii lihtne hulluks minna. Aga kui, siis juba suure rõõmu ja uhkusega! 🙂

Kui on usaldus ja turvalisus, pind jalge all ja meel selge, siis pole unistustel ja nende täideviimisel enam piire. Siis on uued tuuled ja muutused vaid lust ja mängurõõm. Ja nii on suvi igas päevas, millele uuena ja puhanuna vastu minna.

Kuidas saangi ma enam tunda hirmu, kui olen seda mägedes udu sees nii tugevalt tundnud, kukkunud ja roninud, kuid tervena maa peale tagasi jõudnud, räsitud, kuid õnnelikuna. Island andis mulle õnne ja ilu, soovin seda kõikidele ka sügisesse!
Hoogsat mängimist ja usaldamist! Hoidkem üksteist.

Ja tulge ikka vaatama, kuidas Must Kast sügisest taas õitsema hakkab! Oo, te ei taha sellest ilma jääda! 🙂

Reeli

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

Posted on 19. august 2016

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.

Eksimisest ja leidmisest

Posted on 10. august 2016

Vanarahvas teadis öelda, et aasta esimene päev on hea viis ennustamaks tervet saabuvat aastat.

Mina ärkasin 1. jaanuaril 2016 ühes kasukate ja inimeste hunnikus, võtsin need kõik kaasa ja läksin metsa. Oli esimene tõeliselt külm päev sellel talvel – imekaunis päike ning pakasest tundetuks näpistatud põsed. Pidime läbima ühe vahva raja ja sõitma koju tagasi, aga elu teeb omad korrektuurid, niisiis me eksisime ära, läks pimedaks, nagu talvise pööripäeva lähistel ikka kombeks, midagi ei saanud enam aru, igasugune ühistransport sõitis lähikonnast minema ja seal me siis olime, metsas, ühe helkuri ja ärevaks muutuvate varvastega. Aga et ma ikka veel seda lugu saan rääkida, on ilmselge, et ükskord metsast välja me jõudsime, tee ääres hääletasime, peale meid võeti ning koju teki sisse suppi sööma toodi.

Ausõna, ei olnud kogu aeg mõnus. Aga praegu ma mäletan ainult seda, et oli väga ilus päev.

Niisiis, kas on vanarahvas millestki väga hästi aru saanud või on mängus mingi muu vigur, aga senini on sel aastal minuga koos kuskil orienteerumine olnud üsna halb mõte. Ma üldiselt ise arvan, et olen suundade tajumises isegi pisut üle keskmise, aga viimase seitsme kuu kestel olen rohkem ja vähem põhjalikult eksinud olnud nii Itaalias, Maltal kui Eestis, nii linnas kui maal, nii kaardiga kui kaardita, nii üksi kui koos teistega – lühidalt – väga paljudes erinevates kombinatsioonides. Ja iga kord ja enamasti mitte enda jõul sellest kõigest ka välja tulnud.

Ma muide ootan huviga seda teist osa minu päevast või aastast, mis võiks kanda leidmise või pääsemise tiitlit…

Igal juhul on füüsiliselt eksinud olla palju tervislikum kui vaimselt, sellest oleks kah igasugu lugusid rääkida. Aga mõlema puhul tundub lahendus olevat sarnane – vaadata kaarti natuke kaugemalt.

On üks selline noorte raamatusari – „Emanuel“, ilmselgelt vihje filmiklassikale, autorid samad, kes minu varateismeaja lemmikteosed, „Berti päevikud“, kirjutanud on. Peategelase parima sõbra vend Per, kes ei ole päris täiearuline, soovitab igasuguse segaduse korral elus köögilauale püsti tõusta. Hämmastavalt kasulik nõuanne, mille tahaks siinkohal igale lugejale kõrva taha panna. Ja kui see perspektiivimuutus ei aita, siis abiks teinegi tsitaat, Uku Uusbergi „Valgustajast“ – „Soovitame Kosmose mõõtkava!“ – „Igaviku mõõtkava, jaa, väga rahustav klõps.“

Võtad oma vääritimineku, sõidad vertikaalselt kõrgele-kõrgele üles, vaatad tagasi alla ja saad aru, et tegelikult oled sisuliselt ikka samas kohas. Võib-olla on vaja hoopis sisemist suunamuutust. Sest kõrgelt – mis tähtsust on sinul, kellelgi teisel; tervik on kuidagi vahvam.

Ma ei ütle tegelikult seda, et keegi pole oluline, ma ütlen seda, et oluline on ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Ennast ja oma eksimusi. Vähemalt neid, mis iseenda suhtes tehtud saavad. Sest see, k e s inimene on, on ikka tähtis, või pigem et see just ongi. Ma olen sel suvel mitu korda kuulnud mingeid jaburusi, et „tõeline loomus tuleb välja siis, kui purjus oled“ või „tõelist ennast tunned kriisiolukorras“, aga see on ju jamps. Sellega nõustudes taandad ennast automaatselt kehaks, sest keha on see, mida saab mõjutada mürkidega, keha on see, millel on ellujäämisinstinktid. Mulle meeldib rohkem uskuda, et ma olen tähetolm. Ei maksa ennast madaldada, kui on valik arvata ennast ka väärikamaks. Ja muidugi on see keerulisem, sest nii väärikuse kui vabadusega suureneb ka vastutus ja üleüldse… Aga YOLO, nagu öeldakse, millal siis veel pingutada hea nimel kui mitte selles elus?

Jutulõng eksis ära. Seda oli algusest peale arvata.

Mida siis öelda. Tagantjärgi tõmbab mälu niikuinii kõik käidud kurvid selgeks, etteennustatavaks, ainuvõimalikuks. Mälu kirjutab võitjate ajalugu, mitte käimata jäädud teede ajalugu.

käimata radu on sadu
on sadu mis langemas taevast
taevast on sadamas
sadamas võõramaa laevad
võõramaa vaevad
võõramaa
taevad öösel alla kukuvad
kukuvad kukuvad kukuvad käod
kukuvad aastaid mis antud veel elada
elada näha ja
tunda on tunde
minuteid sajandeid
sajan teid
sadu on sadu on käimata radu

Teeks siis selle ajaloo kirjutamise natuke keerulisemaks. Seda vist. Pärast on niikuinii ainult päikesepaiste meeles, mitte see kolmkümmend külmakraadi. Juba mainitud Per armastas öelda ka seda: “Pööra vasakus kurvis paremale, siis näed rohkem loodust.” Mina talle vastu vaidlema ei hakka. Kasvõi sellepärast, et teda pole olemas.

Kaija

PS: Ja mis kõige tähtsam… leidmise kohta nimelt. Kui ikka õigeid inimesi leiad, lähevad peod suurest rõõmust higiseks! Tervitagem meie väiksesse, kuid innukasse kollektiivi valguskunstnik Karl Markenit ning turundusjuht Kadi Rutensit! TERE!!!!