See video sai tehtud kunagi Möku tänavamuusikafestivalil aastaid tagasi. Enne, kui Mökust sai Musta Kasti altnaaber ja suur sõber. Olime törts muusikat teinud Jari Matsiga ja läksime sellega tänavale esinema. Lihtsalt hulljulguse ja entusiasmi pealt.
Laul „Võõras“ oli üks paljudest, mis Genialistide Klubis tiksumise pealt end ise siia maailma lõi. Jari tõmbas kitarril akorde ja mina otsisin mingit viisi peale ja siis juba tulid sõnad kuskilt ja ma mäletan, et vist tol hetkel tahtsime teha laulu linnast, aga tuli hoopis selline… selline bossanovalik jutustus. Ja ilma riimita! Appi, tavaliselt ronivad minu alateadvusest riimid üsnagi vabalt välja, aga tookord jätsid meelega tulemata. Ometi on seal miskit, mis mulle väga meeldib ja „Võõras“ on siiani üks mu lemmiklauludest, mida Jariga esitada.
Peab tunnistama, et laule olen kirjutanud juba ligi 20 aastat. Muidugi on võimalus, et ma mäletan midagi väga valesti, aga minu meelest olin ma ikkagi üheksa-aastane, kui turnisin oma narivoodi ülemisel korrusel ja hakkasin laule välja mõtlema. Sain ühe laulu tehtud ja siis panime naabrilaste ja õega kokku bändi. Ma kirjutasin mõne laulu veel. Oli ilus suvi. Vahepeal tegime proove: kõik said sõnad ja ühehäälseks. Bändi nimeks sai „Unistajad“, sest see oli kõige lahedam Venezuela noorteseebikas, mis televiisorist tuli. Vanaema mahitusel tegime ka ühe kontserti noorima õe sünnipäeval ja siis oli sellega kõik.
Siin on mu esimese bändi esimese laulu sõnad. Laula kaasa vabalt valitud viisil!
„Ma armastan sind. Ma armastan end. Lendab tiivutu lind nagu mõttelend. Me oleme paar. Nüüd teada saan. Kas armastad mind nagu mina sind? On pilgus sul lõõm ja südames rõõm. Pargipingil me koos vaikses tuulehoos.“
Mäletan, kuidas bändiliikmete seast tuli nurinat ja tuli palve, et ma kirjutaksin laule ka teistel teemadel kui armastus. Siis tegin ühe laulu unistamisest ja ühe värvidest. Küsi kunagi, ma laulan neid sulle. Põhikoolis proovisime klassiõe Mirjamiga ka bändi teha. Aga see ettevõtmine jäi pigem mõtteharjutuslikule tasandile: laule sai nagu kirjutatud, enamjaolt tegi seda Mirjam ja inglise keeles ning millalgi proovisin ma kirjutada Muhumaal ka muusikali ja vorpisin kolm ja pool laulu valmis, aga kõik see jäi ainult paberile ja mälusoppidesse…
…ja siis, gümnaasiumis, tekkis Küpriis. Tegelikult läksid Pau ja Kristi ühel reedel pärast tunde kooliaulasse kitarri mängima. Ja ma tundsin end väljajäetuna, tolknesin kaasa ja mingite kaverite läbiproovimisel läksin ettevaatlikult aula klaveri juurde. Tol hetkel oskasin ma vist ainult „Amelie“ kõige kuulsamat teost mängida, sest Kaarel oli Nukuteatri noortestuudios õpetanud. „Kariibi mere piraatide“ tunnusmuusika algust oskasin ka, sest olin enda jaoks avastanud youtube’i õpetusvideod. Siiamaani üten ma mõnikord, et ma mängin klaverit nagu kitarri. Minu klaveriharidus on piirdunud esimeses klassis õpituga, aga kuna proovi kaasavõetud lehtedel olid kitarriakordid olemas, siis võtsin nende järgi kolmkõlasid. Esimese proovi käigus läbisin mitu etappi: pealtkuulajast sai tamburiinipatsutaja, sealt ronisin klaveri taha ning lõpuks võtsin piraadimuusika akordidel ette uue laulu loomise. Mis sai siis, kui Nora oma mehe maha jättis… Olime just Von Krahlis kooliga seda lavastust vaatamas käinud ja selle pealt siis pusis end siia ilma laul „Nora“.
Hakkasimegi proove tegema, iseendi jaoks: laule kogunes, enamjaolt said need pealkirjaks naistenimed. Kui aga bändile nimepanekuks läks, kaalusime just mehenimesid. Eriti kuna eelmine koolibänd oli olnud Ursula. Lõpuks sai bändi nimeks Küpriis, sest koolivend Arseni oli oma keeltesegaduses nimetanud türkiissinise küpriisiks ja see oli naljakas ja lahe korraga ning piisavalt unikaalne. Küpriis hankis endale ka trummari Merlini kampa ning kooliaulas mängisime küll vaid korra, aga surfifestivalid ja esimene ülikooliaasta tõi meid siiski veel kokku.
Omaette teema tekkis siis, kui Mirjam (sugugi mitte enam põhikooli-Mirjam, vaid üks teine gümnaasiumi-Mirjam) palus meil oma sõbrannale sünnipäevaks laul teha. Sõbranna Eda oli juba siis vägev luuletaja ning tema sõnadele sai laul tehtud ja sünnipäeval ette kantud. „Sireleid hoida ma põlevas pihus alati soovin, kui lõpeb aprill!“ Tervitused ka Edale, tal oli just jälle sünnipäev. Minge lugege ta luuletusi. Eda Ahi!
Eraldi samm edasi sündis 11. klassi järel suvel Jürgeniga Tallinna vanalinnas uitades, kui ta ütles lause: „Esimest korda elus ma tunnen, et sügis võib tulla.“ Ütlesin, et see on lahe lause, ma kirjutan sellest laulu. Ja kirjutasingi. Seekord võlusin klaverist välja käikusid, mis ei olnud enam lihtsalt kolmkõlad. Võtsime selle siis Küpriisiga ette ning seda sai esitatud ka kooliaktusel. Laulis aga Laura Kalle. Sest ma tegin laulu, mis oli minu jaoks liiga raske. Seni suurim kompliment oli see, kui klassiõde Sandra tuli pärast küsima, et mis Ruja laul see veel oli?
Ülikoolis hakkasin ma aga Tartu Üliõpilasteatris käima ja võimsalt tudengielu elama. Sinna hulka kuulus ka see, et vaesed tudengid hoiavad raha kokku ning ma hakkasin tuttavatel juukseid lõikama. (Kolm õde ja aastatepikkune praktika enda peal oli piisav julgustus, eriti noormeestele, kes ise varem endale juuksuriaegasid polnud pannud.) Ükskord tuli Jari minu juurde juukseid lõikama, võttis pärast toas kitarri kätte ja ma leelotasin midagi peale, kuni haarasin internetisügavustest oma teismeeas kirjutatud luuletused ja tegime koha peal poolteist laulu.
Ühele tegime video ka. Kusjuures, ühes stseenis aitab Allan Aint õigel hetkel valguse tekkimisega. Ja tänud Mõmmikule, kelle stuudios sai see sisse lauldud ja kõikidele hulljulgetele sõpradele, kes tulid suveriietes viimasesse stseeni jooksma.
Üks eriline sünnipäevalaul, mis me Jariga tegime, koosneb näiteks pooles mahus ropendamisest. Ühel välisfestivalil olles nautisime seltskonnaga seda, et kohalikud meist absoluutselt aru ei saa, seega küsimus pole kunagi selles, et mida öelda, vaid et kuidas. Proovisime järele, kas on võimalik kedagi sinnasamusesse saata, intoneerides aga tähendust armastusavaldusena… oli küll. Ja sellepärast me teatud seltskonnaga saadamegi üksteist sinnasamusesse ja rohkemgi ning oleme õnnelikud või laulame sellest. Tervitused Anule ja Liisule ja Kaijale!
Teatrikoolis hakkasin laule tegema siis, kui hakkasime lastelavastusi tegema. Kõigepealt oli mul lihtsalt liiga palju soovitusi, kuidas paremini teksti jagada või juurde teha ning Lauri Mäesepaga sai kahasse loodud. Teisel teatrikooliaastal aga sündis iseseisvamaid laulukesi, nende seas ka näiteks „Kolme paksu räpp“. Ka oma diplomilavastuses „Pööriöö“ panin tiimi laule looma, mida ma omaette ka üheks suureks verstapostiks pean.
Kes ei tea, siis esimesse klassi ma poleks peaaegu sisse saanud. Kodukohajärgne kool oli Tallinna Muusikakeskool ning minu jama oli selles, et ma ei pidanud viisi. Üldse oli muusika ja eriala ilmseletamatult raske mulle ja ma läksin teiseks klassiks üldse Tallinna Prantuse lütseumisse ära. Viisipidamatusest taskumuusikalini teatrikoolis on tükk maad.
Kui lastelavastustest oli kogunenud nii palju laule, et neid oli mõistlik plaadile koguda, tegime ka kursusega Hooandja projekti. Ka siis oli üks auhindadest, et Jaanika kirjutab laulu. Mõni neist elab oma elu teistes kätes või salaja minu repertuaaris edasi. Kaija diplomilavastuses „Insener Paaveli armastuse eesõu“ osalesin juba heliloojana ja sealt pärineb ka üks minu enda isiklikke lemmikuid: Mehis Heinsaare sõnadele loodud „Maailm korraga väsinud on…“
Viimane teos, millega ma kuskile lavastusprojekti olen panustanud, ilmneb Birgiti lavastuses „Peks mõisatallis“, kus ma saan turbas esitada oma räppi „Ehalkäik“. Selle ma kirjutasin enne lavastusprotsessi, kui Anuga istusime Genialistide Klubis ja andsime teineteisele räpiteemasid… Noh, oligi õhtu, kus istusime hõõgveiniga akna all ja kirjutasime omaks lõbuks räppe. Ja üks neist jõudis lavastusse.
Viimane hetk, kus kitarri käes hoidsin, oli praeguse Hooandja video filmimine. Lõunapausil hakkasin juba Rahole laulu tegema. Väike paus on sees olnud ja rõõm klaveri ja kitarriga koosistumisest on suur. Ja vajalik: tahame Musta Kastiga endale väikebussi. Ka seekord saab minu tehtud lugusid auhinnana endale lunastada. Panin kaks tükki veel juurde ja võib-olla paneks mõned veel, kui vaja. Seda bussi tahaks küll. Kirjutamise hetkel on veel viis päeva toetamist jäänud. Kuule, toeta bussi. Osta laul. Ma võin luua küll. Või osta lastelauluplaat. Või telli etendus läbi Hooandja. Kuuldavasti on etenduses „Peks mõisatallis“ üks kõige ropum räpp ilma ühegi roppuseta… vähemalt minu meelest.
Me tervitan kõiki inimesi, kes minuga selles hõllanduslikus kirjatükis on mõttes kaasa rännanud. Mõnd teist pole aastakümneid näinud. Kirjuta? Ja kõigile neile, kellele kunagi on öeldud, et sa ei oska laulda, sa ei pea viisi.. Ei. Kõik inimesed oskavad laulda. Julguse, proovimise ja füüsilise harjutamise küsimus… nagu koordinatsiooniharjutused! Palun, proovi veel. Ja veel. Ja veel. Kui ei proovi, oled rohkem kaotanud kui siis, kui proovid ja ebaõnnestud.
Ja kui veel miskit, siis jagaks isiklik inspiratsiooni teemal laululoojad naised klaveril: Amanda Palmer ja Regina Spektor. Julgus jutustada lugusid, vahetada žanre ja helistikke nagu jumal juhatab, ühendada väike siivutus ja suur sõnamäng… Head kuulamist!
