Miski ei suuda teda enam peatada! Ei, see on ikka uskumatu, et juba kahekümne seitsmendat korda minu jaoks, aga ikka suudan unustada, KUI hea see tunne õigupoolest on, kui päike läbi akna kütab juuksed kuumaks, asfalt põrkub jalanõudelt vastu ja peaks kandma päikeseprille, aga ei tee seda, sest äkki ta solvub ja läheb uuesti ära… See on uue elu sünd, kallis kollektiiv Maailm.

Sündidest edasi – märts on Musta Kasti jaoks kindlasti aasta kõige populaarsem sünnipäevakuu. Lisaks sellele, et sünnipäev on meie teatril (27. märtsil Genialistide Klubis – oled nii väga oodatud!), saavad aastajagu vanemaks ka koguni viis meie teatri liiget, kusjuures kiire arvutus näitab, et see moodustab terve kolmandiku meie seltskonnast. Umbes sama, nagu 437253-l eesti kodanikul oleks märtsis sünnipäev. Aga ei ole. Ja lisaks tähistas eelmisel nädalal oma vägagi väärikat 70ndat sünnipäeva ka meie õpetaja Kalju Komissarov. Käisime tal Rakvere teatris toimunud peol külas, laulsime laulukest ja rõõmustasime koos, et selline inimene on maailmal olemas.

Kalju suurust tõestab näiteks fakt, et kõik eesti teatrid, muuhulgas meie, saime juba sügisel kirja palvega 8. märtsile etendusi mitte planeerida, et kõik õpilased saaksid Kaljule külla tulla. Kultuuriminister nimetas teda eesti teatri halliks kardinaliks, ristiisaks, ja jutt jumala õige. Lihtsalt vist tahaksin väljendada oma rõõmu au üle omada sellist õpetajat.

Indrek Saar rõhutas muide oma kõnes veel ühte väga märkimisväärset asjaolu. Naljaga pooleks võib öelda, et sisuliselt kogu praeguses eesti teatris on süüdi Kalju Komissarov, aga vägagi tõsiselt saab väita, et see on inimene, kes ei ole kunagi põgenenud vastutuse eest ning on püüdnud esimese asjana seda ka kõikidele oma õpilastele edasi anda. Isikliku vastutuse küsimus! Suureks kasvamine mitte vanuse, vaid selle poolest, et ei panda kriitilises olukorras lootusi kellelegi teisele – ei ole üldse nii kindel, et kõik inimesed selleni kunagi jõuavad… “Ja tõuk muutub kookoniks ja temast koorub liblikas, hing, hingekene…”

Selle valguses on muidugi väga kõnekas viimasel ajal palju meedia tähelepanu saanud juhtum Tartus, kus prügikasti ümber lükanud poisid peksid teadvusekaotuseni üht pereisa, kes julges oma arvamuse nende käitumise kohta välja öelda. See on kohutav ja sinna ei ole midagi lisada.

Nii väga lihtsam oleks elada maailmas, kus oleks pärast midagi sellist kedagi süüdistada. Et oleks üks konkreetne vastutaja. Aga maailm ei ole nii tehtud. Keegi ei tea, kui tugev inimese iseloom oleks pidanud olema, et nende poiste lapsepõlv läbi teha pätiks kasvamata. Ja see ei ole selgelt mingisugune vabandus nende tegudele.

Ma vist ei oska midagi eriti öelda, mida juba poleks öeldud. Selle asemel on mul võimalus tsiteerida hoopis ühte lõiku Ljudmilla Ulitskaja raamatust „Medeia ja tema lapsed“: „Selleks kannatusi ja hädasid saadetaksegi, et küsimus „Mille eest?“ muutuks küsimuseks „Mille jaoks?“ ning siis lõppevad viljatud katsed süüdlast leida, ennast õigustada, saada tõendeid enda mittesüülisusest ning kukub kokku julmade ja halastamatute inimeste välja mõeldud seadus patu seotusest karistuse raskusega.“

Inimeste kasvatamine on muidugi väga oluline küsimus, kui mitte kõige olulisem küsimus ühiskondlikus plaanis üldse. Ma mõtlen, et kui me seame väärtuseks meile sümpaatsete väärtushinnangutega ühiskonna arenemise ja jätkumise ka tulevikus, ei tundu väga tervislik kogu vastutuse lükkamine sotsiaal- ja pedagoogika valdkonda. Selge, et õpetajad tegelevad lastega väga palju ja selge, et spetsialistide koolitamine on kogu aeg vajalik (ja selge, et nende sissetulek peaks olema inimlikumas suhtes nende töö suuruse ja vajalikkusega), aga paistab, et siin on ka muid tegureid. Lisaks vanematele, keskkonnale, koolile – ma sõnastaks seda ehk „ümbritsev üleüldse“. Ehk lood, milles me elame.

Minu jaoks on läbi saanud väga oluline ja närvekõditav nädal, sest ma olen sügisest saati käinud Kuuste koolis näiteringi andmas ning sel laupäeval oli meil esimene „tuleproov“, Tartumaa koolinoorte teatripäev Rõngu Rahvamajas. Väga kummaline tunne, lavastajana on alati raske esietendust vaadata, aga noorte harrastusnäitlejatega on see veel keerulisem kui kunagi varem – olete koos turvalises ruumis tegelenud mingite asjadega, mis on tundunud antud hetkel olulised, jõudnud mingisuguse tulemuseni, mis puudutab; palunud noortel, kasvavatel inimestel oma väärikus ja au enda kätesse usaldada. Ja siis nad astuvad esimest korda teiste ette, kellel tekib muidugi igasuguseid arvamusi ja seisukohti. Näitleja elukutse kõige keerulisem osa ongi vist see, et kuna töötatakse oma keha ja vaimuga, siis ei ole see töö kuidagi iseendast lahutatav ja paratamatult tekib tunne, et „kui talle ei meeldi minu lavalolek, siis ei meeldi talle mina ise“ – mis on küll enamusel juhtudest eksitav, aga mille mõju potentsiaalseks hingemuserduseks ikkagi on tohutu. Ja üldse, kui eesmärgiks ei ole kasvatada inimesest näitlejat, vaid enda võimeid ja imeilusat hinge avada suutev maailmakodanik…

Edevalt pean küll kohe mainima, et me selle väikese võistluse võitsime ja saame nüüd Tartumaad riiklikule festivalile esindama minna, aga kui mõni mu Kuuste sõpradest seda loeb, siis, kallis kollektiiv, ärge puhvi minge, päris töö nüüd alles algab 🙂

Aga miks ma seda eelneva kontekstis üldse rääkima hakkasin – esiteks, et oleks selge, ma väga austan kõikide pedagoogide tööd ja pingutusi. Eriti nende oma, kes lisaks „kohustuslikule“ osale võtavad vastutada ka huvihariduse eest ja teevad seda aastaid. Mina ise olen nii vähe koolis töötanud ja ei ole üldse kindel, et ma seda kaua teha jõuan, sest see võtab ikka väga palju energiat, töötahet ja -tunde. Seepärast kummardus maani. Aga mulle paistab, et on üks aspekt, millest kooliteatri (-tantsu) puhul liiga vähe räägitakse – materjali valimine.

Minu arvates on väär ehitada noore inimese maailmapilt sellele, et laval toimuv peab kindlasti olema naljakas. See võib olla, aga ma tunnen paljude lavastuste puhul nii väga puudust seosest noorte enda isikliku igapäevase eluga – üks keskmine koolipäev ei ole esmajoones naljakas, vaid seal on ka väga palju muud. Ma ei taha kelleltki rõõmu ära võtta, aga ma julgen siiski öelda, et teatriga tegelemine võiks olla koht iseendasse vaatamiseks, mitte kellelegi teisele tõestamiseks (et ma olen see, kes ma tegelikult pole – väga vaimukas väike vanainimene).

Aga mis veelgi olulisem – ma tahaksin väga suurte ja rasvaste tähtedega tähelepanu juhtida sellele, mis lugusid me esitamiseks valime. Saan aru, et see võib paista feministliku pläusti ja võrdõiguslikkusega vehkimisena, ent siiski – ma reaalselt usun, et ei tohi lasta noorel tüdrukul mängida (ükskõik, kui suurepäraselt ta sellega hakkama saab) naist, kelle elu ainus mõte on saada mehele ja kelle ainsaks takistuseks selles vallas on see, et ta on füüsiliselt teistest erinev. Ma saan aru, et see ongi komöödia võte, stereotüübid ja nii edasi; aga miks sellised muinasjutud tunduvad meile loomulikud? Miks võtab naissoost juhendaja silmagi pilgutamata ette teksti, mis alavääristab naist? Miks see tundub normaalne? „Nii on alati olnud?“ Aga kas me tahame luua maailma, mis on täpselt selline, nagu ta on alati olnud?

Oluline oleks rõhutada, et see ei puuduta üldse ainult naiste ja meeste teemat. Ega mul ei ole ju mingit väärtust ainult tänu sellele, et ma naine olen. Aga inimest tohib hinnata ikka tema enda päris personaalsete isikuomaduste, mitte kategooria järgi, kuhu ta kuulub. Ning sellised lood, mis lahterdavad inimesi kastidesse, ei aita seda maailma edasi. Minu arvates.

Igatahes tahaksin selle kõige valguses rääkida veel selleaastasest Oscari-filmist „Päevavalgele“. Ega Oscar iseenesest ei tee veel filmi heaks, aga tema võlu on kindlasti selles, et auhinnaga pärjatud filmidele saab osaks keskmisest suurem tähelepanu. Ning mul on väga hea meel, et „Päevavalgele“ seda tähelepanu naudib. Miks? Mind tõepoolest vaimustas selle filmi dramaturgia, mis oli täielikult üles ehitatud positiivsetele inimestele. Meile ei näidata seal kurjuse jõudusid, nad on olemas, aga neid ei esitata kuidagi. Kõik tegelased filmis saavad teha valiku… ja teevad lõpuks õige valiku (aga usutavalt, mitte suhkrukastmes). Selle filmi kangelane aga ei ole ükski inimene, mingi kindel tüüp, vaid positiivne tegutsemistahe. Ja selle filmi kurjust kehastab ignorantsus ja teadlik mittesekkumine. Peategelaste puhul on fookuses ainult nende tegevus. Neil on pered, inimesed, kellest nad hoolivad, ilmselt on neil nendega ka rõõme ja probleeme, aga see kõik ei ole õigustatult selle loo kontekstis tähtis. Mina olen kohutavalt palju sõltuv enda ümber olevatest inimestest ja küllap on teisigi minusuguseid. Ja siis saabki väga inspireerivaks lugu, mis näitab, kuidas see ümbritsevate inimeste võrk on olemas, kuid esmatähtis on ikkagi su enda valik, su enda tee, su enda rada – ja oluline vahe! – su enda rada mitte isikliku õnne, vaid kollektiivse õigluse saavutamiseks! (Mis ilmselt on võimatu, aga siiski.)

Ja kui teada, et mõjutad niikuinii paljusid inimesi, siis teha seda vastutustundlikult ja teadlikult, eks. Seda vist tahtsin öelda. Tulge siis külla ja laske ennast mõjutada: oleme märtsis-aprillis eriti hoogsad ja mitmepalgelised. Kahes kuus mängime kokku nelja erinevat suurte inimeste, ühte noorte inimeste ja kahte pisikeste inimeste lavastust. Tillukesele projektiteatrile on see üsna vägev väljakutse, tulge aga vaatama, kuidas me sellega hakkama saame. Aga sellest kõigest ka avalehel ja kavalehel. Hei hopsti!

Kaija