Rändamine ja truudus

Tere, armas blogilugeja!

Mustas Kastis oli talvepuhkus. Mõnel meist pikem, mõnel lühem, aga puhkust on kõigil ja alati vaja, et mitte lasta väsimusel ja ambitsioonikal egol endast võitu saada. Mulle meeldib puhkuste ajal külastada teisi keskkondi, liikuda ja avastada ning vahepeal muidugi täiesti niisama „aega surnuks lüüa”, mis on tegelikult päris kole väljend. Ei, aega surnuks lüüa mulle ei meeldi, ajas kohal olla ja seda nautida meeldib, teadlikult ja omas rütmis. Ja millal saakski seda paremini teha kui puhkuse ajal.

Sel korral sattusin endalegi üllatusena pärast jõule Indiasse, minu päris esimene aastavahetus välismaal. Aga maailm on väike, ei ole raske läbida see üüratu vahemaa ja avastada end äkitselt täiesti võõras keskkonnas, kodust nii kaugel, ja enne kui kohaneda ja päriselt aduda jõuad, oled juba kärmelt kodus tagasi, ja imetled piltidelt, kus kõik võrdlemisi lühikese ajaga käidud ja mis tehtud sai. Tekivad mälestused.

India on küll harjumatu ja väljakutseid pakkuv, aga tegelikult mõnus ja loomulik paik, kus olla, puhata ja avastada. Päikest jagub ja palju rohkem me ei vajagi. Kõige enam vajavad vast harjumist sealsed lõhnad, tundlik nina haistab spetsiifilisi ja teistsuguseid lõhnu, mida põhjamaal ei ole, samuti maitsed ja kaootiline, lausa hullumeelne liiklus, kus igaüks võitleb iseenda eest. Taevas on täis sudu, kus päike tõuseb enne 7t ja loojub enne 7t, mille järgi hakkad ka ise elama, kuna päevavalgus saab olulisemaks kui kunagi varem.

Inimesi on uskumatult palju (terves riigis kokku 1,25 miljardit!) ja nad elavad külg külje kõrval nagu tikukarpides, kõiksugu prügi keskel, mida on kõikjal, nigelates tingimustes, aga naeratavad sulle pea alati ja näib, et niimoodi tihedalt üksteise kõrval neile meeldib, koos on nad õnnelikud. Usun, et õnn peitubki kuuluvuses ja läheduses, truuduses ja usalduses inimeste vahel, armastuses üksteise, igaühe vastu, sest üksinda armastust tunda ei saa. Indias on seda hästi näha ja tunda, läbi kogu selle mustuse ja vaesuse, mis silma, nina ja kõrva kriibib.

Tagasi tulles avastan ennast jälle uutmoodi maailmast, oma keskkonnast ja küsin: kuhu mina kuulun. Ära käia on hea, sest tagasi tulles näeb jälle laiemat pilti; mis on paigas, mis ei ole, kõigutab tundeid ja mõtteid, rebib lahti, et saaks jälle jupid kokku panna, kas vanaviisi või teisiti. Kui mõtlen, kas Tartusse ma juba kuulun pärast pooltteist aastat, siis isegi pärast India mitmemiljonilisi linnu avastan end mõttelt, et ka Tartu on ikka paganama suur linn, võrreldes nt Viljandiga, kus neli aastat elatud sai, kus on üks põhimaantee ja kõik teavad kõiki, nagu mu armsas Eskifjörduriski Islandil.

Tartus on tunduvalt lihtsam anonüümne olla, mis annabki talle juba suure linna maigu ja suures linnas on raskem kuhugi kuuluda. Kuid kuuluda on ju vaja, sest kui pole selget kohta, kus olla, ei ole hingel hea. Et see siin päriselt juhtuks ja jälje jätaks, on vaja tiba rohkem aega. Annan sellele aega.
Andke ka teie aega, puhake ja tehke ruumi usaldusele, et kaoks väsimus, kõik pinged ja võlts konkurents üksteise vahel. Võtke vastu lähedus ja olge koos, et usk endasse ja teistesse saaks tõusta julgelt kõrgele!
Soovin kogu Mustale Kastile uueks aastaks tarkust ja tasakaalu! Meil saab näha “Peksu mõisatallis”, “Röövel Rumcajsi” ja “Kaksismaa rahvalaulu”, surematut “5 grammi”, üle-Eestilist “Jõudu” ning viimast korda “Õhupalle”. Häid soove läheb aga tarvis, sest kohe nüüd on algamas ka uus loomenõukogu järgnevaks hooajaks. Pöidlad pihku, häid valikuid meile ja kustumatuid elamusi teile!

PS! Indiahuvilistele soovitan avastada Gregory David Roberts’i põhjalikku ja seiklusrohket teost „Shantaram”, mis põhineb tema enda seiklustel ja kogemustel peamiselt Mumbais 10 aasta jooksul, kirjeldades Indiat väga kirevalt ning andes tõenäoliselt sügavamagi sissevaate sellesse maailma kui kolmenädalane turismireis. 🙂

PPS! Seekordseks muusikasoovituseks minu isiklik suur lemmik, inspireeriv muusik, Jose Gonzalez, kes ühtlasi on juba 3. veebruaril tõepoolest Tallinnas Nordea Kontserdimajas üles astumas! Cycling trivialities, lugu, mis tema dokfilmist kunagi DocPointilt kõlama jäi ja kõlab siiani.

Reeli

Saar

Käisime “Õhupallidega” Türgis, Bursas, ASSITEJ 21. rahvusvahelisel noorte- ja lasteteatrite festivalil. See kõik on iseenesest hirmus tore, esimest korda kandideerisime kuskile välismaale ja kohe kutsuti ka; etendused läksid hästi, Türgi lapsed olid sama sümpaatsed kui Eesti omad; inimesed olid soojad, heatahtlikud ja isegi ülihoolitsevad; ilm polnud küll kuum, ent siiski sai omajagu D-vitamiini ammutatud. Baklavaad sõin nii palju, et muutusin pistaatsiaks.

Sellega lõppeb lugu sissejuhatusest ja algab lugu mausoleumidest.

Me käisime mitmetes mausoleumides, need on siis vahvad majad, kuhu mingid tähtsad onud on kivikirstudes viimsesse unne puhkama pandud, aga seinad on täis joonistatud imekauneid ornamente. Vahel tõmbavad naised isegi rätikud pähe, sest on piisavalt püha olla. Saja-aastased ja vanemad põrmud lamavad muldades ja kes teab, mida nemad üldse mõtlevad. Ma arvan küll, et suurt mitte midagi, aga mul puuduvad kindlad andmed. Laed on nii ilusad, et muudkui vaata ja imesta, kuni kael jääb kangeks. Aga ühes mausoleumis oli üks sektor laest hall ja igav ja karm. Küsisime, miks, ja selgus, et ikka sellepärast, et neid kambreid paari aasta eest renoveeriti ja selle asemel, et meile omaselt teha kõik nii, kuidas see kunagi oli, tehti kõik palju ilusam. Sest miks mitte. Sest nad ei restaureerinud, vaid renoveerisid. Seal on ju ilmselge vahe, kui nii mõelda.

Siin lõppeb lugu mausoleumidest ja algab küsimus kultuurist.

Tõepoolest, millisel hetkel saab otsustada, et kultuur on nüüd piisavalt valmis, et ta muuseumisse panna ja teda just sellisena hoida?

Siin lõppeb küsimus kultuurist ja algab lugu hammamist.

Me käisime hammamis, mis on türgi saun, ja istusime seal soojades ja kuumades tubades ja kuumaveebasseinis ja vesi voolas, ja naised nühkisid ja masseerisid, kuni mei olime maailma kõige puhtamad inimesed. Ei, aga nii vist ongi: see nühkimine on ikka täiega elus kultuur. Kui need mustuserullid sult pealt lendavad, on tunne, et sa saad osa millestki ehedast, ja mitte selle pärast, et see on püha, vaid pigem, et see on robustne. Omal moel. Samal ajal, kui lamada seal kuumas vees ja kuulata, kuidas su lauluhääl kõlab selle ümara kupli all, on ka üsna eriskummaline tunne. Vot et tulen ja laulan meie laulu teie saunas. Nad ei sobigi nii halvasti. Meeste poolel kuuldavasti rögastati ja tantsiti. Kõlab ka üsna elusalt. Veel: eriskummaline, et see nühkimine puhastas ka vaimu, sest sel hetkel, kui sul on kõik ninad ja silmad täis seepi ja vahva türgi naine võtab su käe ja viskab selle eest ära, et su kaenlaalust pesta, muutud sa lihatükiks liinitöös. Aga väga tervislikus mõttes. Üldse ei taha ennast enam tõsiselt võtta, et “vabandust, mul on väga õrnad silmad” või “sääremarjadega võiks õrnem olla, sest me käisime Liinaga mäe otsas turnimas, et kohata kass-gängstereid ja meest, kelle nimi oli Šeriff” – hoopis “nühi, nagu jaksad, naine, ma saan sinu abil osaks millestki suuremast ja igavikulisemast”.

Siin lõppeb segasevõitu lugu hammamist ja algab lugu traditsioonidest.

Lapsed vaatasid koos meiega hiigelsuures kaubanduskeskuses traditsioonilist varjuteatrit, mille muusikalisse kujundusse oli lisatud lääne tümakas. See oli kohutav, aga elus ka. Sest traditsioon sureb vist sel hetkel, kui ta kedagi ei koti. Kuigi see oli üsna meeleheitlik, see elustamiskatse. Või ainult tundus mulle nii.

Siin lõppeb lugu traditsioonidest ja algab kiire mõte sõja teemadel.

Süüria sõjas on surnud erinevail andmeil kuni 470 000 inimest. Türgis on umbes 3 000 000 sõjapõgenikku. NII MÕTTETUD JA SUURED NUMBRID. Mul hakkab halb.

Sellega lõppeb kiire mõte sõja teemadel ja algab lugu saarest.

Oma viimasel festivaliõhtul istusime ühe sooja seltskonnaga ühel saarel kesk liiklust ühes Bursa linnas ühel maal, mille nimi on Türgi. Istusime muru sees, vaatasime vaadet, mis öine ja mägine Bursa meil pakkus. Autod kiirustasid mööda mõlemalt poolt ning ääremärkusena: Türgi liikluskultuuris tähendab “kiirustama” midagi muud kui Eestis. Aga meie istusime oma väikesel rohelusesaarel ja rääkisime juttu. Aga eelkõige: laulsime laule, oma maade ja kultuuride rahvalaule. Nendes ON mingisugune eriline vägi sees ja ma ei kavatsegi sel teemal vaielda. Ühest küljest: tunned ära erinevate rahvaste olemust; teisest küljest: meis ei olegi midagi nii erinevat, ega ju. Miks muidu peaks mulle nii kohutavalt korda minema üks kurdi rahvalaul?

Kiire mõte inimestest.

Inimeste kohta on nii lihtne üldistusi teha, kui nad on kuskil kaugel. Ja teisalt, nii raske mitte armastada, kui nad on lähedal.

Jätkub lugu saarest.

Seal, ühel saarel, ühes linnas, ühes riigis – ei jõudnud ära imestada, kuidas jällegi on võimalik, et tunned mõnd inimest vaevalt paar päeva, ja juba saad aru, et teil on nii palju ühist, et teist saaksid nii head sõbrad, kui te elaksite iga päev üksteisele lähemal. See annab tohutult lootust. Kõige suhtes! Nagu Liina ütles: kui sa näed internetis naljakat pilti, siis see rõõmustab mitte ainult sellepärast, et see on naljakas, vaid ka sellepärast, et järelikult on maailmas veel inimesi, kes jagavad sinuga sinu imelikku huumorisoont.

Muide, reisinud olen ma küll, aga seda järgnevat pole ma varem tundnud. Mitte, et mul poleks kunagi hea meel reisidelt naasta olnud. Aga esimest korda läks süda nagu eriliselt soojaks, kui lennujaamas turvamees “TERE” ütles. On ikka hirmus hea, kui keegi sind koju ootab. On hea, et mitte öelda parim, kui sul on oma saar, kuhu maanduda. Absoluutselt igas mõttes.

Kaija

Leinbergi-mutt võtab sõna

Tsau kaia kas ma võin plogi kirjutamisd edasi lükkata sest mull on olnud nii vähe aega mõelda muust kui toitude tegemisest ja õike aeksest lauda viimisesd ja toidu ainete hakkimisedt ja puhasdesse karpidesse panemisest nimelt ma olen töödanud sellel nädalal palju aega pitsa kofikus ja teinud erinevaid sööke häsdi ruttu sest inimesed tahavad palju süüa ma ei tea miks inimesdel läheb kõhd tühjaks kogu aeg

Selline elu tegelikuld ei olnud minu unistus minu unistus oli saada näitlejaks ja ise vasdutada oma loomingu eesd ja olla tõe ja meele lahuduse vahendaja rahfale aga praegult ma töötan pitsa ja pann koogi kofikus sest raha peab teenima sest elama peab kas peab aga nüüd mulle duleb kogu aeg meelde teater ja ett ma armasdan teatrit väga see on minu kuttsumus ma tunnen juba väiksest peale ma olen isegi kirjutanud selle kohta oma plogis näiteks siin

25.august 2009
/…Ja siis ma mõtlesin veel, et Jumal on andnud mulle midagi, mis on täielikult minu OMA- teater! Ma olen tänulik, et Ta on andnud mulle minu OMA võime näha, tunda ja teha teatrit täpselt nii nagu on minu enda jaoks õige, nagu on minu OMA, MINU TEATER. Ja et Ta on andnud mulle hämmastava eelise teha vahet heal ja halval teatril, et Ta on andnud mulle loa seda siin nii selgelt väljendada…/

Braegu ma mõttlen küll et see on natuke ambitsjoonikas enese väljendus aga siin pole visd vähimadkgi kahdlust et ma siis teatrisse giindunud olin ja näe ma leitsin teise posdituse mis on tehtud enne teatri kooli kattseid

20.mai 2011/
kuu ja üks päev lõpetamiseni. ligi poolteist kuud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. minu oodatud armastatud hinnatud pühaks peetud armsaks peetud tagaigatsetud hinge valutatud oodatud oodatud nutetud oodatud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. kallis 13-aastane mina kes ma juba olin kindel veendunud veendunud et ma pean viljandisse saama, sul on ligi poolteist kuud viljandini. ma tean, et ma teadsin seda juba siis, et kunagi tuleb aeg, mil mul on ligi poolteist kuud viljandinud, muidu poleks ma vastu pidanud toime tulnud hakkama saanud hakkama saada tahtnud. ligi pool teist kuud viljandini. ja kui palju on mu ümber muutunud. kui paljud inimesed on läinud ja tulnud ja minu oodatud teatrikool on ikka sama. ligi poolteist kuud viljandini. kord tuleb aeg,
ma
pean
saama
näitlejaks
muidu
suren
ära

maa ei tea mikks ma küll kirjutasin et muidu suren ära kui ma ei saa näitlejaks sest ett praegu ma pea aegu tunnen et ma bolegi näittleja sesd ma juu ei näittle ja töötan oopis teises vald konnas nagu toitlusdus ja kljendi deenindus ja minu iga päävased rõõmud ja mured on oopis teisd sugused kui teattri mured ja rõõmud ainuld et ma tunnen et ma olen väikke aga miks ma küll kirjudasin et suren ma ei tea sest kuigi maa pole praegu näittleja ma pole juu ültse surnu moodi kõikk on minuga korras

see on esi jalgu kõik mis ma tahan plogisse kirjudada ma või polla soovitan teile ühte raamadut miss kaia mulle soovidtas selle nimi on lilled algernonile seal on üks poiss täidsa minu moodi lugege ikka varssti halgab teatris uus hoo aeg ja see saab küll olema lõbus minu meelesd oli juba 15. sebtembril mingi üritused või näidendid aga ma praegult ei mäleda mis täppselt küsige kellegi kääst kes teab rohhkem näiteks kaia või see uus teatri turu juht kes meile tuli

16 448 TRUPITAVAT

On suve keskpaik.

Võib-olla enam mitte kalendriseisu järgi, aga vähemalt mingis tunnetuslikus mõttes, sest päikesepaistelisi päevi on nii vähe olnud, et alateadvus muudkui pasundab, et need on alles ees. Ka Musta Kasti tegemistes on kätte jõudnud pausihari, kuna kaks nädalat tagasi lõpetasime Raadi lennukiangaari koristamise ning kaks nädalat on veel jäänud Musta Kasti suvelaagrini, kus tööjutud taas vägagi aktuaalseks muutuvad. Samuti on vähemalt pooled (kui mitte kõik) suveks planeeritud tegevused veel tegemata – pagan võtaks, ma pole isegi veel meres ujumas käinud!

Aga ööd on juba hämaramad… Ja augustisina pole kaugel.

Siiras rõõm on aga selle üle, et ei selle blogipostituse kirjutamiseks ega ka muudeks kuvari taga istumist nõudvateks töödeks aega pole, sest viibin pea iga päev hommikust õhtuni Tartu Seikluspargis, kus on valmimas koguperelavastus „Tom Sawyeri seiklused“. Lahendamaks võimalikku segadust Sinu peas, hea lugeja, ütlen kohe, et see ei ole Musta Kasti lavastus. Mina ja Silver osaleme selles küll näitlejatena, Jaanika koreograafina ning Birgit kunstnikuna, kuid teoks saab see asi ennekõike Peep Maasiku (TÜVKA teatrikunsti 12. lend) diplomilavastusena ja asja korraldusliku poole eest seisavadki head Peep ise ja meie Silver. Kogu sealse meeskonna kiituseks tahan öelda, et suur eeltöö oli tehtud juba esimeseks prooviks ning Peebu energiast pakatavad kursusekaaslased, kes tükis kaasa teevad, hoiavad ka proovides lippu kõrgel, nii et on alust uskuda, et laulude ja tantsuga täidetud vabaõhulavastus pakub meeldejäävat kogemust kõigile! Kellel nüüd huvi tekkis, see leiab rohkem infot siit.

Nüüd (enne veel, kui asun oma elulooraamatu „Fantastiline Kaarel Targo – töö ja talent geeniuse elus“ käsikirja kallale) tahaksin kirjutada ühest tähtsamast asjast. Täpsemalt: sõnast TRUPPIMINE.

See sõna võib tunduda Sinu jaoks, hea lugeja, uue ja kummalisena, vahest isegi ebamaisena, kuid kartuseks pole põhjust! Võõrastustunnet võib tekitada asjaolu, et oled rohkem harjunud nägema ja kuulma vääraksõna casting (umbmäärane hääldus: ka:sting). Kui juhtud olema üks „Pean saama näidelda, muidu suren!“ Näoraamatu grupi 16 448 (!) liikmest, siis oled sunnitud kohtuma selle viimasena mainitud ebardiga sagedamini kui oleks sünnis. Pidevalt kuulutatakse välja avalikke castinguid ja kõik on muudkui oodatud castimisele. Olles osake ühest suurest teatrirahvast (üle miljoni teatrikülastuse aastas!), tunnen, et meie kõigi kohuseks on leida üks eesti keelele omasem väljapääs sellest anglitsismikoopast, kuhu lakkamatu kuulsusjanu meid selles eelpool mainitud rühmas pidevalt juhib.

Aga äkki siis hoopis kastimine? Mina arvan, et ei. Kastimine sobiks paremini kirjeldama india jumalate tegevust inimhingede saatuse määramisel, tudengipäevade raames korraldatava õllekastitorni ehitamise võistlusel osalemist või lihtlabast peksaandmist.

Uskuge – TRUPPIMINE on meie päästja! Sest mis see castimine muud tähendab, kui teatri-, tele- või filmilavastuse jaoks sobivate näitlejate otsimist ja valimist. Teisisõnu: moodustatakse truppi ehk TRUPITAKSE. Seega võime öelda, et lavastaja või režissöör kuulutab välja TRUPPIMISE; mind kui näitlejat kutsutakse TRUPPIMISELE elik mind TRUPITAKSE ja minu TRUPPIMINE võib lõppeda õnnelikult või vähem õnnelikult. Usun, et tulevikus hakkab mugavuse tõttu levima ka vorm, kus keegi ütleb, et ta TRUPITI mingisse rolli, mõeldes, et ta juba määrati antud rollile, kuid päris õigeks seda lugeda ei saa, kuna TRUPPIMINE iseenesest on ebaselge lõpptulemusega. Seega soovitan ütelda: „Mul läks TRUPPIMISEL väga hästi. Sain Romeo rolli!“ või „Mind TRUPITI pikalt, aga kahjuks ma ei saanud osa.“

Hea lugeja! Kui Sinagi arvad, et eesti keel (ja meel) on valmis veel üheks keeleuuenduseks, siis, palun, anna oma väike, kuid ülioluline panus ja hakka kasutama sõna TRUPPIMINE. Usun, et nii on kõigile parem ja lõbusam.

Kaarel

Merest, vanaemast ja normaalsetest asjadest

See on minu neljas postitus Musta Kasti blogis. Olen alati enne järgmise kirjutama hakkamist eelmised läbi lugenud, et ma end liiga palju kordama ei kipuks, kuigi ma olen suhteliselt veendunud, et vaevalt keegi eriti mu eelmiseid postitusi mäletab. Aga enda jaoks on ka oluline, et asjades oleks mingi loogika ja seos. Sain siis teada, et olen varem kirjutanud sellest, et mustkastlased on maailma kõige toredamad, et talvel tuleb puhata ja et pühendudes nagu hull on oht saada hullult haiget. Mis siis on veel sellist, mis on ütlemata, aga vajab ütlemist? Kui nüüd on kevad, kastlased on ikka toredad ja enesealalhoiuinstinkti pole mul endiselt.

Eks nende postitustega on ikka tihtipeale paras häda, vist ka teistel. Ühest küljest tuleb see alati kuidagi ootamatult, et peab midagi kirjutama ja tundub, et siis pole nagu midagi öelda. Samas, kui oodata seda hetke, mil tunned, et on midagi öelda, siis (vähemalt minu puhul) ei valmiks see jutt tõenäoliselt mitte iial. Seega tuleb võtta blogi kirjutamist kui võimalust vaadata korraks oma elule otsa ja mõelda, mis see on, mida ma oma hetketundmuste ja viimaste kogemuste põhjal saaksin ja võiksin teistega jagada. Sest kirjutamine iseenesest pole mu jaoks kunagi mingi raskus olnud. Võin kirjutada lõputult, küsimus on selles, miks peaks keegi seda lugema.

Noh, hetkel olen ma Saaremaal ja maal ja akna taga loksub meri. Ja ilus on, kuigi ma tean, et õue minnes on veel liiga külm, et oleks päriselt mõnus. Tegelikult on Eestimaa päriselt mereäärsetes paikades alati jahedavõitu ja siin aastaringi elamisest unistavad suvised külalised tegelikult ei tea (või ei teadvusta), kui tüütu see on, et kogu aeg on tuuline ja talvel on pidev oht jääda lumevangi ja kogu aeg tuleb kütta ja kõik, mis ei ole kuskil kinni, võib tuulega minema lennata. Mina olen maailma inimeste seas muidugi ka suhteliselt mugav isend ja vaadates, missuguse rõõmu ja pühendumusega mu vanaema lühikestes pükstes tänasel jahedal päeval mööda õue luusib ja igat põõsast katsub, tundub mulle, et tegelikult see kõik vist ongi päris tore.

Vanaema on üldse tore. Aeg-ajalt tuletavad mu sõbrad, kellel ei ole enam vanavanemaid, mulle meelde, et ma peaksin oma vanaema rohkem hindama ja talle tähelepanu pöörama, sest on ikka nii tore, kui on vanaema ja veel selline päris vanaema, kes koob ja keedab ja nõelub sokke ja kes on iga kord, kui ma Saaremaale tulen, mulle välja otsinud uue assortii lillelisi seelikuid ja kittelkleite, mida ma kunagi selga ei pane. Ja ma ütlen talle seda ka alati, juba aastaid, aga ta ei jäta järele ka. Mis on tüütu, aga tegelikult üliarmas.

Ühesõnaga, eile veetsin ma terve päeva oma vanaemaga. Mitte sellepärast, et sõbrad on käskinud, vaid lihtsalt, sest oli selline päev. Käisime surnuaias ja õhtul tegime sauna. Ja ma kuulasin ta lugusid ja mõtlesin, et ma olen varem kriminaalselt vähe süvenenud sellesse, mida ta räägib. Ja kuigi ma arvan, et olen kõiki neid lugusid juba kuulnud, siis edasi jutustada tegelikult ikkagi ei oskaks. Või siis olen kuulnud nii palju, et olen omalt poolt üht-teist lisanud. Nagu ikka lugudega rahvasuus juhtub. Aga eile ma siis küsisin üle igasuguseid asju, mis on tundunud kahtlased. Ja sain teada tohutult palju, mis on oluline.

Ja siis need teised asjad, mis ei ole võib-olla nii väga olulised. Kuidas mu vana-vana-vanatädi iga kord pärast sauna oma juuksed patsidesse punus ja kuidas seal käisid paelad sees ja kuidas see soeng siis püsis järgmise saunaskäiguni. Talvel käidi saunas üle nädala, muide. Ja et mitte liiga mitu põlvkonda tagasi oli veel ka siinmail kombeks, et kui mehe naine liiga noorelt ära suri ja naisel oli vallaline õde, siis abiellus mees uuesti selle õega, sest noh, keegi pidi ju lapsed üles kasvatama ja üleüldse, miks mitte. Ja meie otsime mingit romantilist armastust nagu Hollywoodi filmis ja arvame, et see ongi ainuõige ja nii on alati olnud.

Meie normaalsus on alles väga uus ja asjad, mida me peame ainuõigeks, tegelikult viimasel paaril aastakümnel välja kujunenud. Tunnen ise järjest enam, et eeldan oma vanemate ja vanavanemate põlvkonnalt mõistmist sellistes asjades, mis nende jaoks tõepoolest ongi väga imelikud. Tasub võtta aega, et neile oma valikuid selgitada ja kirjeldada seda maailma, milles me elame. Et see, kui ma kahekümneseitsmeselt ikka veel ei tee seda tööd, mida ma kavatsen teha järgmised 40 aastat ja ei ela selles kodus, kus ma elan järgmised 40 aastat ja et mul ei ole lapsi, kelle pärast rõõmustada-muretseda järgmised 40 aastat, ei tähendagi, et ma olen ebaõnnestunud inimene. See on mu valik. Jällegi – ilmselt suurele osale selle blogi lugejatest ei pea ma seda selgitama, kuid neid inimesi on väga palju, kelle jaoks see on arusaamatu. Ja see ei ole nende süü. Arusaamatus tekitab hirmu, mis omakorda tekitab viha ja ongi jama majas.

Aga seni, kuni mina istun veel siin ja paitan oma kassi, keda ma pole 100 aastat näinud, minge teie vaatama veel täna õhtul kell 19.00 (loodan, et blogi jõuab enne üles) hooaja viimast “Jõu” etendust, kuhu veel publikut juurde mahub (homne on välja müüdud), sest mingis mõttes kõneleb see ju samast, millest minagi. Et tasub teisi kuulata ja iseenda seisukohti rahulikult selgitada ja võib seeläbi avastada, et me ei olegi nii erinevad. Kui te aga täna-homme teatrisse ei saa, siis juba nädala pärast on võimalik uuesti lavalaudadel kohata “Võõrana põhjala kõrbes” värvikaid tegelasi. Etendused 29., 30. ja 31. mail kell 19.00 ja nüüd tõesti päriselt viimaseid kordi.

Ja rääkige oma vanaemaga igal võimalusel. Või emaga. Või isaga või vanaisaga või kellegi teise ema-isa-vanaema-vanaisaga, sest nad teavad asju, mida meie ei tea, sest me pole nii kaua ilmas elanud.

Marili

“Võõrana põhjala kõrbes” tegemisest, emotsionaalsest enesealalhoiuinstinktist, psühhosomaatilistest haigustest ja muudest pikkadest sõnadest

Eile oli Musta Kasti lavastuse “Võõrana põhjala kõrbes” teadaolevalt viimane etendus. Praeguseks on küll mõtted lisaetendustest hakanud vaikselt reaalsuse poole liikuma ja on üsna kindel, et see kõik ei ole veel sugugi lõppenud, aga siiski sai minu jaoks eile midagi otsa. Ilmselt vajab selgitamist, miks see kõik minu jaoks nii oluline on ja mitte ainult Teile, armsad lugejad. Olles eilse öö ja tänase päeva koleduste kiuste siiski (vist) pääsenud oma tüüpilisest pingelangusega seotud psühhosomaatilisest tõvest (loe: voodihaigeks tegev seljavalu), suudan ehk täna õhtul pisut analüütilisemalt vaadelda, mis minuga viimastel kuudel on juhtunud ja miks. Üritasin eelmisel nädalal seda postitust korduvalt alustada, kuid ikkagi tundus kuidagi jabur teha kokkuvõtteid enne viimast etendust. Võib-olla oleks pidanud seda siiski tegema – ehk oleks see postitus nüüd vähem sentimentaalne, kindlasti oleks siin rohkem rõõmu ja vähem valu. Sest eufooriapohmelus on tõsine tõbi.

Meenutus esikapeost

“Võõrana põhjala kõrbes” pani mind olukorda, kus mu isiksus pidi kuidagi lõhestuma. Ühest küljest olen ma Musta Kasti turundusjuht, seega olen ma küll teatri meeskonna liige, kuid tavaliselt päriselt kunstilise tööga ise kokku ei puutu. Minu ülesandeks on loomulikult olla ka meie teatri esifänn ja terve hooaja jooksul on see olnud mu kõige lemmikum tööülesanne. See tuleb mul lihtsalt nii loomulikult välja. Aga nagu juba oma eelmises postituses ootusärevalt kirjutasin, oli just “Võõrana põhjala kõrbes” minu lavadebüüt teatris Must Kast, lisaks olin just mina see, kes Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori teatrisse vedas. Seega olin ma ühtäkki lisaks turundusjuhile ka koori koordinaator teatris, “Võõrana põhjala kõrbes” projektijuht koori jaoks ja lisaks sellele ka ise (suure rahvakunstnikuna) laval. See tähendab, et ühinesid kaks minu lemmikkollektiivi siin ilmas ja mina sain olla kõige selle keskel. Ja selle eest on mul suur rõõm tänada (lisaks Lennartile) kõiki mustkastlasi, kes suutsid koori kohe vaimustada, meie dirigent Triin Kochi, naiskoori juhatust ja tegelikult iga lauljat, kes võtsid ette vaimustumise. Aga seda rääkisin ma neile kõigile pidulikult ja piinlikult juba eile ka. Mis ei tähenda, et seda ei võiks teha uuesti.

Aga mis siis sai? Tulemuseks on see, et ma panin erinevatel viisidel sellesse lavastusse vist nii palju energiat, et tänaseks olen ma täiesti tühi. Eile öösel pärast pidu koju kõndides olin ma nii kohutavalt kurb, sest näis, et kõik kaunis siin maailmas on jälle otsa saanud. Ja samal ajal olin ma nii kuri iseenda peale, et mul ikka endiselt ei ole olemas mitte mingit emotsionaalset enesealalhoiuinstinkti. Kõiki ülesandeid, mis mul tegelikult selle lavastuse juures oli, oleks võinud teha täiesti rahulikult, ilma suurte läbielamiste ja meeletu enesekurnamiseta, sest need tegelikult ei olnud üldse nii suured. Võimalus end näpistada ja öelda: “Marili, sa oled lihtsalt koorilaulja ja teatri turundusjuht, laula ja turunda ja ära tõmble nii hullult!” oli igal hetkel olemas ja ometi ei kasutanud ma seda kordagi. Ja samas – võib-olla ongi see ainus viis, kuidas üldse oma elus asju teha tasub? See projekt on teinud mind nii kohutavalt õnnelikuks, et hakka nutma või sure maha, ja seda tunnet saab vist kogeda ainult selle hinna eest, et lõpuks on kohutavalt valus. Nii et nii vist peabki olema.

Nii pikal lool pole küll mingit eluõigust ilma kokkuvõtva moraalita. Elus tuleb oma ülemeelike mõtete väljaütlemisega olla väga ettevaatlik, varem või hiljem võib mõni su kõrtsilauaidee ootamatult tõeks saada. Ja siis pole muud teha, kui end näpistada, sest tõesti, see kõik ongi päris. Aga midagi tuleb ette võtta selle hetkega, kus kõik saab äkki läbi ja ajab nutma ja selg valutab ja uni ei tule ja kogu maailma raskus vajub äkki minu õlgadele. Kuidas selliseid tundmusi edaspidi vältida, ei oska ma praegu öelda, aga kindlasti sukeldun ma edaspidigi sama hullumeelselt ja hooga. Hetkel olen ma juba peadpidi sees nii teatri kui ka koori järgmistes projektides – 27. märtsil tähistab Must Kast oma sünnipäeva ja esietendub Jaanika Tammaru “Müür” ning 31. märtsil on Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril Tartu Maarja kirikus kontsert “Tartu tõuseb”, kus laulame esimest korda selle maailma päikese all Matthew Petersoni teost “Surgit Dorpatum” ja muid kauneid laule. Olen juba vaimustuses ja valmis suureks rõõmuks. Ja ilmselt ka suureks valuks. Kui keegi teab, kuidas saab teisiti, siis ootan kõiki ettepanekuid huviga. Oeh.