3. advent, jõulueelne aeg. See oluline aeg, kus läbime kõik koos detsembrikuu erinevad faasid; näeme õdesid-vendi, peame advendid, sumpame läbi jõulu-šopingu, kingituste, kuusepuu, mandariinide ja piparkookide staadiumi kuni on käes jõululaupäev, kõige tähtsam päev. Kutsun inimesi üles seisatuma, peatuma, hinge (käima) tõmbama ning mõtlema, et jõulud on veel ees, mitte möödas; praegu on ikkagi napilt kaks nädalat aega ja alati läheb see jõulueelne trall nii kähku; ja äkki ongi pühad läbi, ja aastavahetus läbi, ning järgmine asi, mida sa mäletad, on suur šokolaadist lihavõttejänes. Küsid – kuhu jäid kõrvitsad ja verikäkid? Loogem siis ise neid momente ja mälestusi, teadvustagem, et on John McClane’i ja Kevin McCallisteri aeg, antud teleda, aeg antud…
Et jutt juba Kevin McCallisteri peale läks, siis võime ju sama hästi rääkida ka Central Parkist New York’is, kus Kevin teadupärast kohtas tuvitädikest. Laura ja Liina andsid teada, et tuvitädike on terve ja näeb väga hea välja. Jah, Laura ja Liina käisid New York’is.
*
Väljas pole hangesid, on krõbeda koorega maapind; krõbedus aga ronib igale poole. Puukoorde, asfaldiprakku, lukuauku, aknale – aga tundub, et mitte südamesse. Jah, tundub, et inimeste süda ja hingekoda on talve-krõbeda eest siiski teataval määral kaitstud, mis ei tähenda, et ei peaks nende eest ekstra hoolt kandma. Peab ikka. Aga kas see, et hangesid pole, tähendab, et on kasutatud liiga palju fossiilseid kütuseid, kas kasvuhoonegaasid on võtnud talvelt tema kasvu? Minu elukogemuse järgi oli detsember enamasti ikka lumerohke, nüüd juba mitmendat talve kratsin kukalt. Kui nii edasi läheb, ei saa enam teha nalju eesti kliima kohta, et siin ainult 6 kuud jääd, 4 kuud pori ja 2 kuud vihma on… Mis aga puudutab nina ja kurgu piirkondi, jääb kõik endine kehtima. Kandke salli, ärge köhige teistele inimestele näkku, peske käsi, käpikuid, jooge kuumi jooke, sööge rummikooke, ja ärge väljuge kodust ilma kahe paki taskurätikuteta (soovitatavalt Zewa Softis) taskus, või teid ootab piinarikas kannatamine.
Meiegi kogukonnana oleme natuke nagu krõbe külm, mis igale poole ronib, ainult sedapuhku ei tee me külma, pigem ikka sooja, ja seepärast otsime ka teed inimeste südamesse!
Jõuline ja jaatav etendus „Jõud“ sai sellel nädalal Tartu linnalt tunnustuse nimega „Aasta laste- ja noortesõbralik tegu 2016“ (Tartu Forseliuse Kooliga kahasse). See on muidugi rõõmustav, aga silmas pidades meie perspektiivi küündida laste ja noorteni, samuti eesmärki rikastada sirguvate põlvkondade elukogemust mitmekülgse ja ergutava teatrielamusega, innustades neid teadmise ja tunnetusega, tuletan meelde, et meie loominguline tegutsemine ei ole selles mõttes valiv ja välistav, et me ainult noori painduvaid pajusid kastame. Armastame ühtviisi kõiki generatsioone, kellega meil on au koos-eksisteerida.
*
Aga Atlandi-tagusel maal, mille trumpkaardiks on osutunud Trump, tehakse Shakespeare’i remixe teatrilaval (mitte raadios). Shakespeare, kes juba oma nime poolest segab kokku igasuguseid odasid (otsetõlge: Segaoda), saab seega läbi remixi topeltsegatud.
See kõik seab üles küsimused nagu: „Miks on vaja miksida?“ Ja „Kas see segamis-protsess mitte asja liiga segaseks ei tee?“ Küll Shakespeare teaks… Oo William, mida teeks sa?
Millisena situatsioonist su leiaks,
Kus pinge on tappev ja teater on hapnev
Kus publikum ootab ja kannatus katkeb?
Millega laadida aju see ajuke
Millest lüüa küll üles see majuke?
Kust hing saaks sooja
Kuidas mitte minna looja
Vaid paista publikule silma
Ja südamesse ja pista rinda
Selle pingega, saada valmis
Püsida tempos ja salmis
Rütmis ja rollis ja mängu süles
Kuidas olla endast üle?
Jumalikkust
Ülevust
Imet, mida tabaks ka pime
Mis pimestaks teda kes näeb
Saata nool! Mis mäest läbi läeb,
rongist, hong-kongist, tunnelist.
Tunnetena, teadmistena, geniaalselt,
võrreldamatult nagu kasemahl
kirjeldatult kui uni,
Millise massi all meelitatult võbeleb iga intellektuaal, maaler kui ka naiselik tarkuse kehastus?
Jah on inimvõimete kontsentraat see. On teater see. Teatrum see!
*
Vanusest olenemata võib panna väetist nii noorele puule kui ka vanale, viska aga sõnnikut ja komposti ja küll on taimekestel hea, 2-3 aastat lisaväetist vaja ei ole! Oleks teatrilavastustega ka nii… kuid ei ole. Ja teatrinäitlejana pean ütlema, et hea on, et ei ole. Aga oleks see vast romantiline… ainult kord paari aasta tagant üks metsikult rikastav teatrielamus, mis jääb inimese hinge teda saatma… tjah – pigem ikka kord kuus. Vähemalt. „Jõudu“ mängime sellel hooajal veel kaks korda ja tuleval aastalgi ei kao see mängukavast.
Ka pilt lõuendil ei kao, kui vaid tuhmub tibake. Mona Lisa naeratus on pärast aastasadu endine. Aga teater on surev kunst, ja etenduse atmosfääri ning vahetust ei saa veel otseselt salvestada. Stseenid, mis lavale seatakse, viis, kuidas näitlejad mängivad ja reaktsioon, mis tekib publikus… alati erinev, varieeruv, ja ideaalis – surev kunst.
Aga kas elavdada surevat kunsti? Kas filmida üles etendus ja arhiveerida seda… või lasta tal segamatult ja sõltumatult kustuda, et ta võiks saada tundetäheks meie hinge-kosmoses, mida vaid mälestusega mõõta, nii elamus igatsusena ilmuda võiks me (hinge)tervituste saatel.
On ju kena Vabadussammas. Võib-olla peaks selle Kalevipoja kuju ka ikkagi lahte laskma.
K. E. Tammi
