Tänase päeva seisuga (25. oktoober 2015) olen töötanud teatris Must Kast veidi üle kahe kuu. Lühike aeg, kuid juba on pisut kummaline sellele tagasi vaadata. Ühest üsna juhuslikust vestlusest alguse saanud töösuhe viis kohe ülejärgmisel päeval läbi pisarate tehtud esimese turundusplaanini ja pideva ebakindlustundeni, mis alles nüüd tasapisi vaibuma hakkab. Ja päris ära ei kao vist kunagi. Samas võtab mind alati naeratama, kui mõtlen sellele, kellega ja kus ja mille nimel ma igapäevaselt töötada saan.

Hüüdlause “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!” saadab ja rahustab ka mind pidevalt, sest minagi teen suurt osa oma tööülesannetest (peaaegu) esimest korda. See tähendab, et iga päev on vaja midagi leiutada – kuidas jõuda teatud inimgruppideni, kuidas rääkida oma juttu sellisel viisil, et inimesed päriselt ka kuulaksid, kuidas saata e-kirju, mida reaalselt avatakse; millal ja kuidas meediakanalitega ühendust võtta jne jne. Umbes kolmandal tööpäeval tabasin ma end linnaruumis erinevaid reklaampindu vahtimas – huvitav, mis selline reklaam maksab? Teadsin enne, et isiklikud kontaktid on maailma parim reklaamkanal, nüüd olen selles ka omal nahal veendunud. Kirjad ja FB-sõnumid stiilis “Mäletad, kunagi 5 aastat tagasi me tantsisime ühel peol – nüüd kutsun Sind teatrisse!” ei valmista mulle enam (peaaegu) mingit ebamugavust.

Aga see on kõik tehnika. Minu päevade emotsionaalne sisu on oma kallite kolleegide aukartlik imetlemine – ma töötan koos inimestega, kelle jaoks Must Kast on eluküsimus, mistõttu see õigupoolest polegi enam töö, vaid midagi suuremat. Ükskõik, kuidas ma ka ei üritaks, on minu positsioon Musta Kasti suhtes teistsugune. Mul on võimalik öelda, et ma mingitel aegadel tööd ei tee, mul on (põhimõtteliselt) võimalik minna koju ja unustada, et ma olen turundusjuht. Kui me oma püüdlustes lootusetult ebaõnnestume, on mul lõppeks alati võimalik otsida järgmine töökoht, olla mustkastlastele piiritult tänulik selle võimaluse ja kogemuse eest, kuid minu elus ei juhtuks sellega seoses midagi katastroofilist. Kuid ülejäänutele ei ole see nii lihtne, mistõttu nad pühenduvad hirmuäratava sihikindlusega selle teatri loomisele, arendamisele, parandamisele. Tunnen kogu aeg, et olen justkui sammukese nendest taga. Ja tegelikult ma kadestan neid.

Loomulikult on Mustas Kastis töötamine pakkunud mulle uskumatult vägevaid ja uskumatult veidraid teatrielamusi. Olen ise teatri suhtes väga kriitiline ja kartsin oma tööd alustades, et äkki pean inimestele müüma asju, mis minu enda arvates polegi nii imeliselt head. Seda ei ole veel siiani juhtunud. Ma ei saa olla päriselt erapooletu, muidugi, sest olen ise nende inimestega igapäevaselt ninapidi koos, kuid olen tõesti kogenud võimsaid asju. Ja ka kummalisi. Nende alla lähevad ilmselt läbimängude vaatamised, kus olen ainuke “publik” saalis ja tekib veidralt maagiline tunne, kui mina istun üksi saalis ja mulle omast arust teada-tuntud inimesed mu silme all kellekski teiseks muutuvad. Ja siis peaks pärast proovi lõppu nendega justkui tavapäraselt edasi suhtlema. Tekib skisofreeniline olukord, kus ma ei saa enam aru, kas räägin narkomaan Vladimiri või Silveriga. Või Elisabet Vogleri või Jaanikaga. Jne. Jne.

Ühesõnaga elan ma pidevas hämmelduse ja üllatuse seisundis ning püüan selle kiuste olla võimalikult adekvaatne turundusjuht, sest see, mida Must Kast teeb, on absoluutselt väärt kõikide Eestimaa inimesteni jõudmist. Lisaks on mustkastlasi lihtsalt võimatu mitte armastada. Olen jõudnud teatrimaailma äärealadel kiibitsemise juurest päriselt teatrisse. Nagu koju.