Praktilised fiktsioonid

Posted on 19. veebruar 2017

Tere!

Talv käis minu juures ja kurtis selja ja südame valu, tegime röntgeni ja selgus, et selg on katki ja süda on lõhki. Küsisin, kuna hakkas? See vastas, et juba mitu nädalat tagasi. Tüüpiline eesti talv! Kirjutasin 1x „Deep heati“ ja ütlesin, et hoiaks kevadtuule eest soojas. Sisimas sain aru, et see ei muuda midagi, et see on vaid sümptomaatiline ravi, ja et mees nuumab lihtsalt farmakoloogiafirmasid. Ma tundsin end hetkeks halvasti. Siis meenus mulle, et kevad oli just eelmisel nädalal läbi käinud, ja ta näitajad oli suurepärased. Väitnud, et see on jooga ja meditatsiooni tulemus. See tšakrahullus hakkab juba tõsiselt närvidele käima, aga lõppude lõpuks, mis mul sellest? Varsti on juba vabariigi aastapäev ja kõik värvivad mune, sellest on mulle küll. Muideks, 24ndal veebruaril on ka „Peksu“ esikas. St „Peks mõisatallis“ (lav Birgit Landberg). Jätkuvalt on proovisaalis „Röövel Rumcajs“ (lav Lennart Peep) ning käib tarmukas ettevalmistus samuti 24ndaks, aga sedapuhku märtsiks, Musta Kasti sünnipäevaks. Ent nüüd tänase jututeema juurde.

Kommunikatsioon rajaneb suhtlusel. Nn probleem ehk konflikt, tuntud ka kui draama allikas, tuleneb tihti asjaolust, et iga suhtleja on unikaalne ja individuaalne. Vastavalt teda kujundanud-vorminud-mõjutanud-kasvatanud (u-name-it) tingimustele ja keskkonnale, on iga inimese peas iselaadi ’sisemonoloog’ ehk teadvuse vool. Igaühel omad tahtmised-vastumeelsused. Viimasele viitab ka universaalne “tõuke-tõmbe printsiip”. Ja siit vaid kiviviske kaugusel on armukolmnurgad, protagonist-antagonist vastandused, Kangelase rännak (vt “Hero’s journey”) jne.

Igas kodus on oma “temperatuur” ja “kliima” – käitumistüübid ja eluviisid ja mõjulepääsevamad tunded. Võib-olla kohe näost ei paista, aga hingemustrit on võimalik jälgida, st veel elu ajal, mitte ainult tagantjärgi. Vastavalt ühiskondadele on ka jagatud arusaamu, ühtekuuluvust ja kattumisi. Me oleme nagu variatsioonid reas, Aadama kaja kumamas läbi aja; kultuuritolmu igihaljad udemed tõusmas ja laskumas. Üks vesi ja jäide kõik, aga iga jäljend on eriline: ninajuur on erinev, aga ninasõõrmete arv on sama; jäsemeid jagatud enamasti ka võrdselt, aga igaühel on oma tiks. Ja nii me tiksume ja rändame läbi aja, lumehelvestest tunduvalt pikema eluajaga, aga kokkuvõttes umbes sama olulised. Nagu ka lumehelbe olek muutub, on iga indiviid alati arenemise mingis järgus, mingis etapis. Iga inimese teekond paigutub teatud kollektiivsele, ühisele kaardile, millel sadatuhat teekonda ristuvad või kunagi ei kohtu ja kui kohtuvad, ei pruugi üldsegi sünkroonis olla, teisisõnu saatuse sundimatust sõrmesiputamisest sõltuvalt on iga inimene oma huvide, ideede, ihade, tõrgete, vigade, tunnete-, käitumismustrite ja teadmistega igal hetkel “erinevas või sarnases kohas”. Igaüks avastab vanasõnade ja kõnekäändude tõelise tähenduse, kui selleks on aeg käes, aga üldiselt mitte siis, kui ta seda esimest korda kuuleb. Igaüks õpib teataval määral ühist ilmamaad ise-nuka alt tundma.

Tore on see, kui inimesed sel kollektiivide-indiviidide kaardikesel kohtuvad, koos kasvavad, üksteise ümber väänlevad, tantsivad jne. S.o siis kui konflikti käreduses üksteisest ei tõukuta. Kuigi vastandid võivad tõmbuda, konflikt lahutab ja eraldab, vähemalt näiliselt; siis kasvab tantsust välja sõda, laulust välja kisa, kontrabassi asendab tankitõrje, viiulit kuulipilduja ja kitarri granaat. Veider žanr, aga – kõikide võimaluste maailm… Ent oleme ausad, mitte voorused ei ole sõdade põhjuseks, pigem ikka… võim.

Sellepärast ehitati esmapilgul ehk ekstra-maskuliinsetena näivate mongolite kaitseks Hiina müür, mis neid esialgu siiski Hiinat vallutamast ei takistanud. Mongolid murdsid ka läände – läbi taigade, tundrate ja steppide, asustades siit-sealt: tsipake Uuralit, natuke Kaspiat, natuke Musta Merd, ja sealt edasi kuni Baltikumi ja Balkanini välja. Mida on neilt õppida? Et mustas on valge täpp ja valges on must täpp? Mind jahmatab igati asjaolu, et need armutud, “paganlikud”, vägivaldsed ja igati ürgsed euraasia steppide hobuseisandad, karja ja ühtlasi ka tänapäeval moodi läinud hipsterihabeme algsed kasvatajad eesotsas vennatapjast Genghis Khaniga, pihustasid või välistasid oma impeeriumis feodaalsüsteemi, klassisüsteemi ja kivistuma kippuvad võimuhierarhiad. Mõelge, kui Karl Marx oleks sündinud toonastel Mongoolia aladel – ta poleks elu sees „Kapitali“ kirjutanud; polnuks vaja. Ja väikekodanlust selles imetabases ühiskonnas ilmselt ka tekkida ei jõudnud. Lisaks oli kasutusel printsiip “sinu panus on sinu kõrgenduse alus”, kultuurne ja religioosne mitmekesisus, tolerants, egalitaarne hoiak ja piinamise keelustamine. 12. sajandi kohta ei tundugi see teab mis barbaarne.

Olen õnnelik, et 21. sajandil on “kõige mõnnamad tingimused” jne, aga ma ei saaks ehk nõustuda, kui ma oleks seda blogipostitust kirjutades kusagil kolmanda maailma postkoloniseeritud armetuses. Enamgi veel, et tänane ühiskond ei ole kaugeltki neid vanu probleeme minetanud, et karistus ja piits defineerivad ja domineerivad meie suhteid; korporatsioonid, ületootmine ja võimuoligarhiad kujundavad meie maailma; ja inimkond sipleb väsimatult nii vanas kui ka värskes veres.

Nüüd soovin naasta variatsioonide juurde. Erinevuse, ühe konflikti allika juurde. Küll praeguseks ajastuks on eksponentsiaalselt igati kultuursete normide variatiivsus kasvanud. Tänapäev tähendab ultrarikkaliku variatiivsust ja eri harude õitsengut, vastupidiselt ülejäänud 12 tuhandele, kus valik oli väiksem, ja moes oli füüsiline ellujäämine; sellest ka mammonahimu. See ellujäämisinstinkt pressib nüüdki veel välja, kasutades ideid ja ideoloogiaid. Ja oma tänases jutukeses liigume mitte ainult ideedest vabanemise vaid ka transtsendenteerumise suunas. Igasugustest monopoliseerivatest ideedest kõrgemale tõusmine, see on suund ühinemisele, Planeedi Tunnustamisele – vaid õrn sissejuhatus Kõikehõlmava Planeedipoliitika eepilises saagas, kus tahete tasakaal ja täiskasvanute armastus õitseb. Miks vabaneda ideedest? Sest iga subkultuuri, idee ja ideoloogilise mitmekesisuse varjus mööbeldab igavene refleks, igavene võimuvõitlus, kroonide ja troonide mäng, mida näiteks 20. sajand kinnitab nii “intelligentsele rahvale” peale määritud natsismi kui ka NLKP riigiaparaadiga – tsivilisatsiooni evolutsiooni varjuküljel veritseva musternäitega.

Edasi… Käitumine, mida koolis ei õpetata, eeldab midagi palju enamat, kui lihtsalt nende emotsioonide, ideede ja info välja paiskamine, mida hingesatelliit kinni püüab. Süvakäitumise põhitõeks on kindlasti samastumine. Jäägitu, üksühene samastumine arvamuse, hinnangu, tunde, ideoloogiaga, teisi perspektiive lämmatavalt, vot see ongi üks levinumaid kurje eluviise. Kujutage ise nüüd ette, et te elate läbi mingit rõlget tundeseisundit või omate tulist ja täiesti isekat arusaama millegi kohta. Olgu viha, arusaamatus, kadedus – kujutage ette neid negatiivseid tundeid – ja et te lasete sellel tundel läbi oma hinge vohada. Ja te samastute täielikult selle osaga endast (mis on täiesti ajutine), ja muutute selle tunde teenriks, meediumiks ja inimlikuks kehastuseks. Kujutate ette – miks peaks üks inimene tahtma tunda viha, kurbust, ihnust? Aga ta ju tunneb, sest kui tunne sind juba valdab, siis ta sind ka haldab, ja nii sa tunnedki, et sul (justkui) pole valikut, sest emotsiooni tulemine ja olemine on (justkui) vastupandamatu, see ei sõltu meist (mingil määral) ja muud osad sinu teadvusest ei pruugi suuta su käitumisele erilist tooni lisada, kui, siis minimaalselt-passiivselt. Aga kui sa tead, et see tunne või mõte tuleb ja läheb, veel enam, et sinu SINA, kes sa oled siia sündinud – s i n u definitsioon ei ole see kuramuse hetkeaisting, et sa ei defineeri ennast ainult ühte emotsiooni ja ainsat ideed pidi, et sinu teadvus on tegelikult palju laiem ja sügavam, ja rõhutan veel, sa ei samastu ainult selle tundega, vaid jätad õhku ja distantsi enda perspektiivi, arvamise ja oma tunde vahele, et te ei sulaks üheks tundekeediseks. Kujutage ette kunstnikke või ajakirjanikke, meedia ja kultuuri praktikuid, kes on lihtlabased ideoloogia, peavoolu või ükskõik millise kitsarinnalise, teisivälistava ’tõe’ – või veel hullem teisivälistava “rahva” tööriistad.

Sama valemi – st samastumise alusel, ja vähemalt osaliselt, toimib inimese ja ühiskonna enesemääratlus. Selleks, et end määratleda, on vaja teada asu- ja seisukohta. Oleme paratamatus suhtes ideoloogiate ja igakülgsete ideedega, mida on tonnide viisi. Olukord näib nõudvat valikut, valimist, valitsusi… Ideed ootavad leidmist ja manifesteerumist, aga inimese olemuses on täpike traagikat, kuna ta on väikestviisi maailma reservuaar või jumalik kõvaketas, kui soovite, mis imab, sadestab ja loob. Ja palvetab. Just nii, nagu ta võib täituda kirega – kannatuse, kärsituse, vallatuse, õnnetuse või mõne muu tundetooniga, võib inimene täituda idee ja ideoloogiaga, arusaama ja paradigmaga, või kui soovite, siis propagandaga. Kindlasti täitub inimene ühiskonnas käibelolevaga. Ja mis seal käibel on? Kindlasti mitte ainult tõde. Mõelge ise, kui käibel oleks ainult tõde. Mina ei suuda seda ette kujutadagi, ja mulle on ometi suur pea antud. Aga kindlasti on igas infoallikas ka tükike tõde. Ausaltöeldes tundub tõenäoline, et nn “hea ja kurja tundmise” perioodi algusega pudenes (monoliitne) tõde miljardiks moleküliks, mis meile brahmanina nüüd igast ilmakaarest vaikivalt vastu irvitatavad, samal ajal kui meie päikesekiiri kartulikotti püüame…
Oma eluaega näengi kui miljardinäolise tõe-pusle kokkuladumist. Mnjaa, arusadaadav, et see on mind natuke hulluks ajanud ja ma pelgan tõe devalveerumist ja relativismi. Vaatame, ehk on siit väljapääs; võib-olla üks tõrges tükk tõde ei olegi “kusagil seal” (somewhere out there), vaid asub selles eeterlikus hetkes ja distantsis minu ja idee vahel; minu ja mu eneseväärikuse; minu ja mu enesemääratluse, minu ja mu esmaimpulsi vahel. Ärge arvake, et ma kellegi tundeküllasust või kirge manitsen, aga kui mul melanhoolia või jonn peale tikub, kipun unustama, et tegelen üsna ebatäieliku ja ühekülgse samastumisega kõigest jõust, kõigest ühe värviga paljudest spektrivärvidest. See tähendab, ma kukun integreeritud ja intelligentsest teadlikust olekust, kus üksteist tasakaalustavad “eikellegimaa” minu teadliku mina (emaplaat), minu valduses oleva informatsiooni (mälu) ja tunnete rütmide (protsessor) vahel. Selle hall-ala kadumisega kaob ka minu teadvuse peamine kvaliteet – iseseisvus, vabadus, teadlikkus. Võib ka vabalt juhtuda, et ma tahan hakata rajama müüri iseenda ja teiste vahele, et nad mind kuidagi mõjutada ei saaks. Kartmine võib olla küll õigustatud emotsioon, aga selles hirmuhoos, haiguse haisu eest põgenedes, jääb probleemi juur välja kitkumata. Selg jääb valutama… müüride ladumine jätkab oma teed.

Lõpetuseks tahaksin tänada ühe luuletusega Eesti Vabariiki ja eriti loodust, mis juhtub olema Eesti Vabariigi pinnasel.

Paplisalus papleid – sadu,
paplisalus pop leid – madu.
Seal palju ausaid teid ja radu,
suurim kuid on papli kadu.

Paplisalus paplisadu,
papliaplus, paplikadu!
Hõbepappel, püramiid-pappel,
teras tappel, puust saab papper.

Paplid alleel,
mis teete siin veel?!
(Papli)allè hop!

Nüüd talus,
viimses vilus
pops paplit silus,
kinni sidus,
linna lidus.

K E

Kui kätte jõudis suvi

Posted on 4. juuni 2016

Kui kätte jõuab suvi.
Järjekordne nädal on muutunud minevikuks.

Kõik, kes Musta Kasti tegevusel silma peal hoiavad, teavad loodetavasti meie nädalat peast. Mängisime viimast korda Lennart Peebu lavastust “Võõrana põhjala kõrbes”, mängisime Tallinna Vanalinna Päevadel Silver Kaljula monolavastust “5 grammi sisemist rahu”, mida ma esimest korda ka vaatamas käisin, tean-tean, et see tundub võimatu, aga nii on (siinkohal kummardus Silverile), ning Kaija M Kalveti “Õhupalle”.

Mina ise kirjutasin juba ammu enda kalendrisse, et ma kavatsen sel nädalal ainult puhata ja pikutada. Plaan, mis on suuresti ka õnnestunud, ma olen nii maganud kui ka käinud diskgolfi mängimas. Seda kõike selle nimel, et täna algaval Teatrite Spartakiaadil Musta Kasti lippu kõrgel hoida. Spordiau aitab ennekõike hoida Musta Kasti kange naispere, sest mehi esindavad Rauno Polman ja Kaarel Targo, viimane neist ka mööndustega, sest Kaarlil oli eelmisel nädalavahetusel Peipsi järve tormates õnnetu kohtumine surnud kalaga, kes oma luu talle varbasse lõi, mille tõttu ei ole tal võimalik Spartakiaadil maksimaalset panust anda. Meiega sõidab kaasa ka Silver Kaljula, kes uskus ühel päeval, et ta suudab vasaku käega auto üles tõsta, noh, tema selg niimoodi ei arvanud ja nüüd on tema ka vigane. Usun, et ergutustüdruku ja tiimibossina on ta panus ikkagi väga väärtuslik ja meeskonda võidule aitav.

Mõtteid teemal “Kui kätte jõuab suvi”.

Mu viimane blogipostitus nägi ilmavalgust 20. märtsil. Appi! Kuhu see aeg on kadunud? Olen jätnud kaks ja pool kuud enda elust selja taha, aeg, mis on möödunud sõrmenipsuga, aeg, mida ma ei saa kunagi tagasi, aga mille loovutamist ma ei kahetse. Ma tegelikult ka tunnen, et ma olen kohutavalt palju muutunud – ma ei tea, kas paremuse või halvemuse poole, aga siiski, muutus on toimunud. Mu hinges on kõikehaarav kergus ja ma tegelikult olen hetkel õnnelik. Võib arvata, et õnn tuleb koos päikesega, nojah, tal on selles kindlasti oma roll, aga see õnn ja kergus tuleb seestpoolt. Olen leidnud endas rahu, nii iseenda kui maailma mõttes. Alles eile sõnastasin ma lause, mis isegi veel märtsis tundus võimatu. “Meil on aega, iga hetk, mis me veedame, kas üksi või teistega, koos või lahus, on hetk, mida tuleb nautida, mitte peljata, et me ühes viibides jääme teisest ilma.” Hirm, et ma millestki ilma jään, on mind juhtinud nii kaua, et on mõttetu isegi proovida selle tekkepõhjust leida, aga vana hea – saa kõigepealt endaga sõbraks, siis tundub kõik su ümber ka olulisem ja suurem. Kui ma Tartusse kolisin, avastasin ma ühel hetkel, et vaatamata sellele, et mu ümber on palju inimesi, olen ma ikkagi väga üksi. Teadmine, mis teeb nii palju haiget ja paneb mind kõikides mu valikutes kahtlema – ennekõike selles, et mis linna peaks ma koduks kutsuma, kus üldse on mu kodu. Ma olen alati arvanud, et kodu on seal, kus on mu inimesed (mu sõbrad ja mu armastus). Avastades, et Tartus ei ole neist mitte kedagi, oli üksindus kerge süvenema. Päevad möödusid ja mina muutusin nukramaks ning rahulolematuks. Ma annan endale aru, et Tartus on ka kõik need inimesed, kellega ma neli teatrikooliaastat koos olen veetnud, kes kõik on mu sõbrad, aga kooli lõppedes sain ma aru, et tegelikult ei tunne ma neist mitte kedagi. Jah, ma olen saatnud neist kõigist maitse suhu, aga tumeala on jäänud võidutsema. Seal ma siis olin, mina ja teised, kes on kõik mulle kallid, aga kes ei ole “minu inimesed”. Oh, küll oli pisaraid ja helgemaid päevi, aga mõte, et ma ei peaks seal linnas olema, oli mul tihe külaline. Ja siis kõik muutus. Võib-olla algas muutus minust, aga ma ise tunnen, et ma olen leidnud Tartusse “oma inimesed” ja ma ei pidanudki neid kaugelt otsima. Härrad ja prouad, sügav kummardus Teile!

Teid ootame 11. juunil toimuvale RETKEHETKELE Emajõe Suursohu.
Paid ja musid
Birgit

Merest, vanaemast ja normaalsetest asjadest

Posted on 22. mai 2016

See on minu neljas postitus Musta Kasti blogis. Olen alati enne järgmise kirjutama hakkamist eelmised läbi lugenud, et ma end liiga palju kordama ei kipuks, kuigi ma olen suhteliselt veendunud, et vaevalt keegi eriti mu eelmiseid postitusi mäletab. Aga enda jaoks on ka oluline, et asjades oleks mingi loogika ja seos. Sain siis teada, et olen varem kirjutanud sellest, et mustkastlased on maailma kõige toredamad, et talvel tuleb puhata ja et pühendudes nagu hull on oht saada hullult haiget. Mis siis on veel sellist, mis on ütlemata, aga vajab ütlemist? Kui nüüd on kevad, kastlased on ikka toredad ja enesealalhoiuinstinkti pole mul endiselt.

Eks nende postitustega on ikka tihtipeale paras häda, vist ka teistel. Ühest küljest tuleb see alati kuidagi ootamatult, et peab midagi kirjutama ja tundub, et siis pole nagu midagi öelda. Samas, kui oodata seda hetke, mil tunned, et on midagi öelda, siis (vähemalt minu puhul) ei valmiks see jutt tõenäoliselt mitte iial. Seega tuleb võtta blogi kirjutamist kui võimalust vaadata korraks oma elule otsa ja mõelda, mis see on, mida ma oma hetketundmuste ja viimaste kogemuste põhjal saaksin ja võiksin teistega jagada. Sest kirjutamine iseenesest pole mu jaoks kunagi mingi raskus olnud. Võin kirjutada lõputult, küsimus on selles, miks peaks keegi seda lugema.

Noh, hetkel olen ma Saaremaal ja maal ja akna taga loksub meri. Ja ilus on, kuigi ma tean, et õue minnes on veel liiga külm, et oleks päriselt mõnus. Tegelikult on Eestimaa päriselt mereäärsetes paikades alati jahedavõitu ja siin aastaringi elamisest unistavad suvised külalised tegelikult ei tea (või ei teadvusta), kui tüütu see on, et kogu aeg on tuuline ja talvel on pidev oht jääda lumevangi ja kogu aeg tuleb kütta ja kõik, mis ei ole kuskil kinni, võib tuulega minema lennata. Mina olen maailma inimeste seas muidugi ka suhteliselt mugav isend ja vaadates, missuguse rõõmu ja pühendumusega mu vanaema lühikestes pükstes tänasel jahedal päeval mööda õue luusib ja igat põõsast katsub, tundub mulle, et tegelikult see kõik vist ongi päris tore.

Vanaema on üldse tore. Aeg-ajalt tuletavad mu sõbrad, kellel ei ole enam vanavanemaid, mulle meelde, et ma peaksin oma vanaema rohkem hindama ja talle tähelepanu pöörama, sest on ikka nii tore, kui on vanaema ja veel selline päris vanaema, kes koob ja keedab ja nõelub sokke ja kes on iga kord, kui ma Saaremaale tulen, mulle välja otsinud uue assortii lillelisi seelikuid ja kittelkleite, mida ma kunagi selga ei pane. Ja ma ütlen talle seda ka alati, juba aastaid, aga ta ei jäta järele ka. Mis on tüütu, aga tegelikult üliarmas.

Ühesõnaga, eile veetsin ma terve päeva oma vanaemaga. Mitte sellepärast, et sõbrad on käskinud, vaid lihtsalt, sest oli selline päev. Käisime surnuaias ja õhtul tegime sauna. Ja ma kuulasin ta lugusid ja mõtlesin, et ma olen varem kriminaalselt vähe süvenenud sellesse, mida ta räägib. Ja kuigi ma arvan, et olen kõiki neid lugusid juba kuulnud, siis edasi jutustada tegelikult ikkagi ei oskaks. Või siis olen kuulnud nii palju, et olen omalt poolt üht-teist lisanud. Nagu ikka lugudega rahvasuus juhtub. Aga eile ma siis küsisin üle igasuguseid asju, mis on tundunud kahtlased. Ja sain teada tohutult palju, mis on oluline.

Ja siis need teised asjad, mis ei ole võib-olla nii väga olulised. Kuidas mu vana-vana-vanatädi iga kord pärast sauna oma juuksed patsidesse punus ja kuidas seal käisid paelad sees ja kuidas see soeng siis püsis järgmise saunaskäiguni. Talvel käidi saunas üle nädala, muide. Ja et mitte liiga mitu põlvkonda tagasi oli veel ka siinmail kombeks, et kui mehe naine liiga noorelt ära suri ja naisel oli vallaline õde, siis abiellus mees uuesti selle õega, sest noh, keegi pidi ju lapsed üles kasvatama ja üleüldse, miks mitte. Ja meie otsime mingit romantilist armastust nagu Hollywoodi filmis ja arvame, et see ongi ainuõige ja nii on alati olnud.

Meie normaalsus on alles väga uus ja asjad, mida me peame ainuõigeks, tegelikult viimasel paaril aastakümnel välja kujunenud. Tunnen ise järjest enam, et eeldan oma vanemate ja vanavanemate põlvkonnalt mõistmist sellistes asjades, mis nende jaoks tõepoolest ongi väga imelikud. Tasub võtta aega, et neile oma valikuid selgitada ja kirjeldada seda maailma, milles me elame. Et see, kui ma kahekümneseitsmeselt ikka veel ei tee seda tööd, mida ma kavatsen teha järgmised 40 aastat ja ei ela selles kodus, kus ma elan järgmised 40 aastat ja et mul ei ole lapsi, kelle pärast rõõmustada-muretseda järgmised 40 aastat, ei tähendagi, et ma olen ebaõnnestunud inimene. See on mu valik. Jällegi – ilmselt suurele osale selle blogi lugejatest ei pea ma seda selgitama, kuid neid inimesi on väga palju, kelle jaoks see on arusaamatu. Ja see ei ole nende süü. Arusaamatus tekitab hirmu, mis omakorda tekitab viha ja ongi jama majas.

Aga seni, kuni mina istun veel siin ja paitan oma kassi, keda ma pole 100 aastat näinud, minge teie vaatama veel täna õhtul kell 19.00 (loodan, et blogi jõuab enne üles) hooaja viimast “Jõu” etendust, kuhu veel publikut juurde mahub (homne on välja müüdud), sest mingis mõttes kõneleb see ju samast, millest minagi. Et tasub teisi kuulata ja iseenda seisukohti rahulikult selgitada ja võib seeläbi avastada, et me ei olegi nii erinevad. Kui te aga täna-homme teatrisse ei saa, siis juba nädala pärast on võimalik uuesti lavalaudadel kohata “Võõrana põhjala kõrbes” värvikaid tegelasi. Etendused 29., 30. ja 31. mail kell 19.00 ja nüüd tõesti päriselt viimaseid kordi.

Ja rääkige oma vanaemaga igal võimalusel. Või emaga. Või isaga või vanaisaga või kellegi teise ema-isa-vanaema-vanaisaga, sest nad teavad asju, mida meie ei tea, sest me pole nii kaua ilmas elanud.

Marili

Kaarel Targo bloginädal

Posted on 18. mai 2016

Hea lugeja!

Seekordset blogipostitust alustan viimasel ajal liigagi sagedaseks muutunud tõdemusega: “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodan, et see peab paika ka antud üllitise osas, mis, tõele au andes, esimest korda juba paar nädalat tagasi ilmuma oleks pidanud.
Kui Sa, hea lugeja, nüüd arvad, et küllap neil seal Kastis nii palju tegemisi käsil on, et vaesed teatraalihakatised lihtsalt ei jõua mõnd ridagi Sinu jaoks kirja panna, siis pole see kogu tõde.
Tegemisi on küll palju, aga omamata au ega häbi, võin öelda, et suur osa neist kategoriseeruvad pigemalt lõbu kui töö alla.
Töise poole pealt väärivad kindlasti märkimist arengukava koostamine, “Jõu” esietendus ja äsja alanud “Nornide mängu” prooviperiood.
Eks arengukava koostamine ja selle regulaarne läbitöötamine käib iga efektiivse organisatsiooni igapäevatoimetuste hulka, kuid tuleb tõdeda, et nii põhjalikult nagu sel korral polegi me seda varem isekeskis teinud. Tegemise põhjus peitub loomulikult soovis saada riigi poolt rohkem rahalist toetust oma tegevusele, et saaksime Sulle ka edaspidi pakkuda kvaliteetseid teatrielamusi taskukohase hinnaga. Aga riik ja täpsemalt Kultuuriministeerium eeldavad selle potentsiaalse rahajagamise eel näha ka realistlikku ja asjalikku tegevuskava, mille alusel kallist maksumaksjate raha siis rakendama hakataks. Nii me siis istusime mitmel päeval tundide kaupa koos, et omavahel läbi arutada tähtsad mõisted nagu missioon ja visioon, nimetada oma ühingu suurimaid väärtusi ning proovida ka võõrale pilgule selgelt sõnastada, mis see üleüldse on, mis paneb meid uskuma, et meid kellelegi vaja on. Kooliajast ja õpetaja Komissarovi manitsustest mäletame ju küll, et keegi meid ei oota ja ainus lahendus on ise end vajalikuks muuta.
Nüüd, esimese iseseisva hooaja lõpul, on paslik vaadata tagasi tehtule ning proovida enesele ausaks jäädes nendele küsimusele ka vastata: Mis muutub tänu Musta Kasti tegevusele? Millist muutust me ise taotleme?
On kuidas on, aga ennekõike tahame teha head teatrit. Teatrit, mis kõnetab meid endid ja meie publikut, hoolimata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Küllap on raske ette kujutada lavastust, mis hoobilt kõigile sobib, aga sihtgruppide kaupa üritame seda ülesannet ilusasti täita. Ja julgen ütelda, et eelmisel nädalal esietendunud “Jõud” on suurepärane näide ühest järjekordsest õnnestumisest just noortele pakutava teatri osas. Juba paar nädalat enne esikat käisid teksti kaasautorid, Forseliuse kooli seitsmendikud, meie läbimängu vaatamas ja juba siis saime väga julgustavat ja heakskiitvat tagasisidet. Milline rõõm! Teha teatrit noortele inimestele, kellega tundub olevat vähe kokkupuutepunkte, kuid kelleni suudame tänu teatrikeelele ikkagi mõne (meie arvates) olulise mõtte viia. Ja ka praeguseks toimunud neli etendust on seda usku veelgi süvendanud. Tõesti näib, et publik naudib meie lustlikku mängu, kuid ei jää passiivseks ka mõtlikematel ja rahulikematel kohtadel. Olgugi, et etendusejärgses vestlusringis jäävad nooremad inimesed pigem sõnaahtraks, on tohutult hea meel kuulda nende omavahelisi kommentaare teemadel, et nähtu on nende arvates väga hea või koguni parim teatrielamus, mis nad kunagi kogenud on.
Jah, siinkohal võib norida, et kui noortele suunatud teatrit üldse nõnda vähe tehakse, siis selles parim olla ei maksagi nagu midagi, aga mulle isiklikult ka meeldib see lavastus väga ning võin lubada, et see ei jätaks ühtegi mulle tuttavat inimest külmaks. Kes nüüd seda kiidulaulu lugedes veel kahtlevale seisukohale jäi, see tulgu ja kaegu oma silmaga. Kuna järgmise esmaspäeva etendus on juba välja müüdud, siis ongi ainsaks ja sel hooajal viimaseks võimaluseks näha “Jõudu” pühapäeval kell seitse. Hea lugeja, tule ja avalda arvamust, kas sellise teatri tegemist tasub jätkata või mitte 🙂
Ja kes “Jõudu” vaatama ei jõua, see tulgu suvel “Nornide mängu” vaatama. Praegu on muidugi veel vara ütelda, mis sellest loost täpselt välja tuleb, aga esimene lugemine lavastusmeeskonnaga on tehtud ning külalislavastaja Jaanika Juhanson polnud oma suurejooneliste ideede tutvustamisel tagasihoidlik. Märkimistvääriv on kindlasti ka see, et antud materjali kallal töötamist on lavastaja erinevates vormides juba 2003. aastast saati mõtteis mõlgutanud. Kas “Nornide mängu” puhul tuleb lõpuks nentida, et hea, et vähemalt hinge pealt maha sai ja parem hilja kui mitte kunagi või tuleb sellest suurteos, mida imetledes tõdeda: “Kaua tehtud kaunikene”? Igatahes saab see olema Musta Kasti seni mastaapseim lavastus juba ainuüksi seetõttu, et mängupaigaks on nüüd lõplikult kinnitatud Raadi lennuvälja lennukiangaar, mille täitmine küberpunk-düstoopiaga saab olema nii põnev väljakutse näitlejaile kui loodetavasti ka vaatemänguline elamus jälgijaile.

Nii palju siis tööjuttu.
Aga mis see lõbu seal tööde vahel siis on?
Mis on see põhjus, miks ma viimasel ajal ikka sagedamini ja sagedamini pean tunnistama, et olen nii mõnegi kohustuse viimasele minutile jätnud või hoopistükkis unustanud?
On need unetundide arvelt mängitud arvutimängud? Ehk sõpradega baaris istudes vestetud jutud ja joodud õlled? Vahest ootamatud väljasõidud loodusesse või naaberlinnaosa külastamine kodukohvikupäeva raames? Miks mitte ka need selle suve esimesed kaks tundi, mil saab lihtsalt jõe ääres päikse käes magada ja muusikat kuulata?
Ilmselt on süüdi kõik need asjad ja pole mingi saladus, et mu ema minuga juba algklassidest saati sellise viimasele minutile jätmise tõttu pahandas. Ja üldiselt võiks öelda, et ma pole selle üle uhke, aga täna tahaksin just seda teha – olla uhke! Ära saa minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei taha ütelda, et endale võetud kohustuste täitmata jätmine ja sellega oma sõprade või töökaaslaste altvedamine oleks kuidagi okei. Ei ole ja punkt. Aga täiega okei on aegajalt võtta üks hetk ja küsida endalt, mis sa tegelikult praegu teha tahaksid ning seda siis ka teha. Ma ei tea, kas meie ühiskonnas on võimalik ka terve elu säärasel kombel mööda saata, aga vahelduse mõttes on see igatahes värskendav.
Tänases proovis küsis Jaanika Juhanson meilt umbes sellise küsimuse: “Kui te saaksite enda eluiga erinevate proteeside ja tehisorganite abil peaaegu lõpmatult pikendada, kas te siis teeksite seda?” Esimene mõte, mis minule pähe kargab, on loomulikult see, et kui mõni haigus või õnnetus lõpetaks mu elu vastasel juhul ennatlikult, siis tahaksin sääraseid abivahendeid kasutada küll. Aga pikendada oma eluiga lihtsalt seetõttu, et muidu tuleb kõrge vanus ja sured loomulikku surma? Selles ma juba kahtleksin. Ja kahtlen sellepärast, et mõnel hetkel oma elu jooksul olen ma tõesti tundnud, et rahulolu mingist saavutusest või kogemusest või teisest inimesest või lihtsalt olemisest on NII TÄIUSLIK, et seal võikski kõik lõppeda. Jah! Ma usun, et oma elu on võimalik elada nõnda, et kui meie aeg, mis on ühteaegu nii pikk ja nii lühike, siin otsa saab, siis pole selles vähimatki kahetsust, sest ELU ON ELATUD! Sageli on aga tunne, et tegeled päevast päeva mingi jamaga, millega nagu ei tahakski tegeleda. Ja kunagi pole selle jama jaoks piisavalt aega ja niipea kui üks asi valmis, ootab kaks uut ülesannet ees ja nõnda edasi ja edasi. Selliselt elades võib tõesti tunduda, et üle kõige tahaks rohkem aega, et elu nautida, aga kardetavasti kuluks ka see lisaaeg ikka uute ja uute jaburuste tegemiseks. Ja ma tean, et see pole kohe üldse originaalne ja sellist mõtet pasundab iga teine “Aita-end-ise-käsiraamat!”, aga luba mulle see moment, et pidada seda üheks uudseks ja oluliseks ideeks. Seega: minu üleskutse käesoleva kapitaalselt hilinenud blogipostituse lõpuks oleks, et nautige, kuniks elu ja parem hilja kui mitte kunagi!

Kaarel

Ilusat emadepäeva!

Posted on 8. mai 2016

Hei!

Ilusat emadepäeva kõikidele praegustele ja tulevastele emadele!
Sellise toreda päeva puhul tahaksin teiega jagada ühte lugu, mis oma sisult nii tore kahjuks ei ole. Järgnev situatsioon on ülestäheldus reaalsest elust, mis leidis aset kolm päeva tagasi Laagri Comarketis.

Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”
Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”
Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan selle asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem. Võib-olla on lihtsalt halb päev. Arvatavasti mitte. Tema ees seisab pisike, nii umbes viie- kuni seitsmeaastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.
Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sõbranna.
Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist Gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!” on Ema vastus kiire tulema.
Tunnen, kuidas viha ja kurbus korraga minus võimust võtavad. Miks? Miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele banaani või endale ja oma kamraadile Gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…
Mõtlesin, et lähen ja ostan ise sellele tüdrukule banaani. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma banaani sellele tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema selle banaani ära ning laps jääks sellest kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.
Kui ma lõpuks kassajärjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile 4 punast Gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!” kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.
Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin, kuidas Ema ja Sõbranna avavad Longerod ja suunduvad kõrvalasuvasse parki, olgugi et kohe nende kõrval asub suur silt: pargis alkoholi tarbimine keelatud! Okei. Kurat, aga mõelge, mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad. Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.
Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka aitähhi saatel kollase frukti minult vastu võttis. Ma ei tea, mis juhtus edasi, sest ma lahkusin tagasi vaatamata. Kuid ma olin kurb. Kurb, et leidub lapsi (ja mitte vähe), kes kannatavad oma vanemate pahede pärast.

Ma väga sooviksin selle teema üle vähe pikemalt filosofeerida. Eriti, kuna viimasel ajal olen ma üha enam ja enam mõelnud sellest, kui oluline on lastele eeskujud ning kui väga see mõjutab nende arusaamu ja seatavaid eesmärke elus.

Kuid kahjuks pean ma lootma, et te võtate selle aja ja mõtlete ise natuke kõigele sellele. Kirjutan seda kõike rappuva auto tagaistmelt. Käsil on minu senise elu üks kõige kiirem ja sisutihedam periood ning eelneva loo ja produktiivsema elu valguses olen ma juba viimased poolteist nädalat kõikidest meelemürkidest prii. Andmaks oma õpilastele ja ümbritsevatele noortele head eeskuju.
Iga muutus saab alguse sinust enesest ning et muuta ümbritsevat, pead sa kõigepealt vaatama endasse.

Ilusat jätkuvat emadepäeva ja head paremat soovides,

Kristo

Ood elule

Posted on 24. aprill 2016

Oleme sõudnud aprilli. Käimas on „Jõu“ proovid, väljas kütab petlikult külma kevadkaunidust, Laura ja Rauno said eelmisel nädalal vanemaks, oodata on talgusid, oodata on esietendust, oodata on… ma ei teagi, mida.

Keegi mängis proovis minu telefoniga. Tore oli need pildid leida! Sina, Illimar?

Käisin neljapäeval rabas jalutamas. On imeline, kuidas peaaegu et puuduvad värvid, aga loodus on potentsiaali täis ja see suur hallisus-sinakus-pruunisus on ilus ja lootustandev. Sain sellise hulga hakkamist, et põrutasin Viljandisse. Lauamängud, nii neljapäeva kui ka reede öösel? Mida-mida? JAH! Ja siinkohal soovitan kõigil uurida pommimängu kohta. Sõnamäng plahvatustega.

Ostsin endale värviraamatu. Leidsin värvipliiatsid. Üks pilt on valmis ka.

Järgmisena vist hakkan lõunauinakuid tegema, kuigi pole kunagi lasteaias käinud. Aga mis ma öelda tahan, on see, et vist mingi tõmme on tekkinud mu sees, et tasakaalustada seda täiskasvamise tunnet.

Ma arvan, et ma pole ainuke laps, keda on veendud taldrikutäit toitu jonnimisele vaatamata sel põhjusel lõpuni sööma, et Aafrikas on nälgivad lapsed.

See, et teistel läheb kehvemini, pole tihti piisav põhjus enda paremini tundmiseks.

Seega on mul kummaline teha üleskutset tähistamaks, hindamaks ja nautimaks elu põhjusel, et seda on rohkem, kui mõnele teisele on antud.

Aga ma teen seda siiski:

Kui sa seda loed, on sul arvatavasti kaks kätt ja kaks jalga või vähemasti silmad, millega neid ridu endasse võtta. Mõtle korraks selle peale ja ole õnnelik. Võib-olla on sul isegi nõnda hästi läinud, et sul on telefonis rohkem kontakte salvestatud kui lukuabi ja kiirtoidu tellimise number. Äkki on sul isegi kellegi number peas, sest oled aastate jooksul nõnda rohkelt temaga ühendust hoidnud. Mõtle ka selle peale.

Ja nüüd ole õnnelik, et sul on veel võimalus olla õnnelik või võimalus olla õnnetu ja midagi ette võtta.

See on nii äkki, kui võimalustest saavad võimatud.

Seega siin on minu üleskutse olla õnnetu ja seda nautida.

Olla õnnelik, et on võimalusi. Helistada läbi kõik kontaktid oma telefonis, et öelda edasi väike tere või suur igatsus. Arvatavasti sa seda ei tee, aga naudi seda võimalustki.

Elu on võimalus võimalusteks.

Kui ma kirjutan neid ridu,
püüan mitte näida suurem ja targem,
kui ma praegu olla saan.
Olen väike, aga võimalusi täis.
Ma võin saada suureks.
Eks näis.

Üks laul ja üks Narva mnt ühika seinalt leitud mõttetera kõrvalasuval pildil.

Nii väike, aga nii tähtis!

Posted on 10. aprill 2016

Istun bussis ja sõidan pealinnast Tartu poole. Õigemini bussijuht sõidab, mina lihtsalt istun. Ja kirjutan. Turvavöö on mul kinni. Täiesti hämmastav, kui vähe ma seda oma elus olen teinud – bussis sõites turvavööd kinnitanud. Ometigi autos on see iseenesestmõistetav. Mu ees istub üks pisike armas heledapäine Pilvekese komme sööv poiss koos oma emaga. Oleks kurb oma keharaskusega teda avarii korral lömastada. Muidugi oleks ka ise tore õnnetuse puhul võimalikult terveks jääda.

Ega ma ei erine väga teistest meie mustkastlastest, kes blogi kirjutades avastavad end fakti eest, et mida ometi küll kirjutada? Eelmine nädal oli trobikond ideid. Mõtlesin kirjutada armastusest ja vaielda vastu väitele „armastuses ja sõjas on kõik lubatud“, aga kui tuhinat ja põlemist pole parasjagu peal, mis ma siis ikka jahun. Otsustasin kirjutada antud hetkest ja lihtsatest või mis iganes raskustasemega ideedest, mis nüüd pähe tulevad.

Käisin täna Kumus, et tuua ära üks äärmiselt tähtis kaabel. Tema suurus on tema tähtsusega pöördvõrdeline. Minu retk kulges jalgsi ja selle juhtmekese äratoomiseks kulus mul koos ootamisega kokku umbes 1 tund ja 10 minutit. Oli kaunis jalutuskäik, ma üldse ei nurise, aga ma vist alateadlikult ootasin mingit suurt ja mõnevõrra raskemat juhtmehunnikut, sest Mihkel helistas, et see on äärmiselt tähtis tänaõhtuseks „Müüri“ etenduseks.

Miks see üldse Kumus oli? Eks ikka selle pärast, et eile õhtul oli meil TÄIESTI VIIMANE „Persona“ etendus ja seda Tallinnas Kumu auditooriumis. Kaabel oli end Kumu juhtmetesse sättinud ja nii ma täna selle tähtsa ülesande saingi.

Igatahes nii väike kaabel ja nii tähtis. Eksole, nagu eluski loevad väga pisikesed asjad tihti tohutult palju. Nagu näiteks see, kas sa pesed oma nõud kohe pärast söömist või siis kui kraanikaussi enam rohkem ei mahu. Püüdlen ikka pidevalt selle esimene variandi poole, aga tihti läheb lappama.

Niisiis ma tegin eelmine nädal oma Tartu kodus suure koristuse. Pesin põrandaid ja võtsin tolmu ja koristasin terve köögi ka ära. OH SA VANA, KUI MÕNUS oli järgmisel hommikul üles ärgata ja oma hommikut köögis alustada!!! Üldse on väga palju parem olla. Ja põrandapesu ei võta üldse kaua aega, aga seda on nii lihtne pigem mitte teha.

Väike poiss minu ees sööb nüüd Selga küpsist ja vaatab aknast välja. Tal on pruunid silmad. Mina söön apelsini.

Ma olen juba poolteist aastat täieõiguslik tädi. Eelmise nädala lõpus sattusin kolm päeva järjest kokku erinevate alla 2-aastaste lastega. Ilmselgelt nende vanemate tõttu, mitte ei kohanud neid lihtsalt mänguväljakul ja ei hakanud vestlema. Selle eest võiks vist tänapäeval peaaegu karistada saada. Igatahes ma nägin kõrvalt palju vanemate ja laste vahelist suhtlust ning ma tõdesin, kui suureks eeskujuks on vanemad. Mingil määral on sinu laps alati, mis sinagi oled. Sa võid ju keelata lapsele šokolaadi ja kommide söömise, aga kui sa ise samal ajal kahe suupoolega neid vitsutad, siis otseloomulikult laps tahab ka. Miks ta ei peaks? Laps ei tahagi raamatut lugeda või õues mängida, kui sa ise samal ajal nutitelefonis instagrami vahid või mänge mängid. Need pole küll kõige uuenduslikumad mõtted, aga mida ma vist öelda tahan, on see, et keegi ei saa lapsest oodata midagi, mida ta ise pole… Ja tegelikult isegi seda ei saa oodata, mida sa ise oled. Aga tahaks olla võimalikult hea eeskujupagasiga… Tundub nagu hea mõte… Kuigi ega kunagi ei saa kindel olla, mis tegelikult annab eeskuju, ja eks see elu keera parasjagu käkki ka. Tunnen end võimetuna arutlema lastekasvatuse teemal. Vennatütar ütleb minu nime ja kannab mu tenniseid (toas, kui ma neil külas olen), nii et ma olen hetkel rahul.

Kuulasin eelmisel nädalal üht Ööülikooli loengut Martti Kalda poolt India tarkustest tänases maailmas. Soovitan! Lihtne, aga väga tähtis. Täpselt nagu see Kumusse unustatud valguskaabel.

Ma võiks ju lõpetada oma blogipostituse kenasti lausetega „Jõudsin bussiga Tartusse……..“, aga blogitähtaeg kukub enne ja ma ei kavatse seekord hilineda. Seega ma siiani sõidan bussiga pealinnast Tartu poole. Tähendab, siiani sõidab bussijuht ja mina vaid istun ja kirjutan. Ja pisike poiss näitab keelt.

PS! Pildid on illustratiivsed.

Laura

Direktrissi kõne

Posted on 3. aprill 2016

Armas lugeja! See on minu päris esimene blogipostitus siin Musta Kasti vahvas blogis, kus iga nädal jagab keegi meie töökast kollektiivist oma mõtteid, tundeid ja arvamusi kõigest, mis ümberringi kõnetab ja teoksil on, olgu see Kastis või mujal universumis.

Sünnipäevast on nädal möödas. Must Kast on kaks aastat vana. Selle piduliku päeva puhul pidasin ma kõne, olles selle väikese, aga visa asutuse projektijuht, produtsent, direktriss või kultuurikorraldaja, kuidas kellelegi meeldib nimetada. Ühes kontekstis üks ja teises teine, sisu loeb, ametinimetus on ju vaid üks nimetus ja roll. Kõnesid pidada ma ei armasta ning ka Kastis naudin lavataguse tegutseja rolli rohkem kui esinemist, aga pidupäeva puhul tuli mõtteid, mida külalistega ning nüüd siin ka teiega jagada. Sellega ma oma blogirongisõitu alustangi.

Kõne Musta Kasti sünnipäeval, 27.03.2016

Armas publik, kallid mustkastlased!

Olin just äsja nädal aega Tartust eemal, Viinis, ning tagasiteel lennujaamas ja õhku tõustes mõtlesin lennukitest, lendamisest ja Mustast Kastist. Mõtisklesin meie senise kirju ja tormilise hooaja peale, mille jooksul oleme välja andnud kaheksa uuslavastust seitsme kuuga – ning kaks on veel sel hooajal tulekul. Neid kuid on saatnud palju tegusid ja emotsioone, on olnud hirmu teadmatuse ja läbikukkumise ees, palju südamega isetegemist, leiutamist ja rabelemist, rõõmustamist väikeste võitude üle, loomist, vaidlemist, kokkulepete tegemist, on olnud õigeid otsuseid ja kordaminekuid ning pangepanemisi ja möödaminekuid ning palju riskimist. Kolmetunnised, neljatunnised, kuuetunnised koosolekud ning magamata ööd, mida alati on saatnud suured ambitsioonid. Sellel pöörasel teel on iga publikuliige teinud meid õnnelikuks, iga ostetud pilet olnud juba suur võit, iga naeratus ja tunnustus olnud pai hingele.

Ja nii tunduski mulle seal lennukis istudes, et iga uus lavastus on nagu jälle üks lennusõit, õhkutõus ja maandumine on eufoorilised ning maa peal olekuks eriti aega ei jää, kuna järgmine lend tahab kohe jälle alustamist. Mõni tõuseb kiiremini õhku, mõni vaevalisemalt, mõne lend on sujuvam, mõne sõit käänulisem ja maandumine äkilisem, mõni lendab kõrgemalt kui teine… mõni tihedamini kui teine… aga kõigil on oma trajektoor, kõik on õhku tõusnud ja maandunud ning teevad seda rõõmuga loodetavasti edasi.

Nagu teada, on ka igal lennukil oma must kast – lennuki pardasalvesti või andmete kogu, mis on tugev ning kannatab suurt kuumust ja raskust, tuld ja vett. See on miski, mis ei hävi, vaid aitab lennuõnnetuse puhul välja selgitada õnnetuse põhjuseid. Meie sõiduriist, Must Kast, on samasugune tugev ja turvaline kast, mis kannatab ära kõik raskused, ülekuumenemised, pisarad ning jääb ellu. Vähemalt nii usun mina ja arvan, et ka teised mustkastlased.

Ja kõike eelnevat tänu sellele, et pardal on inimesed, kes hoolivad väga sellest, mida nad teevad, siin on suure südame ja hingega loojad, kes lennu kvaliteedi osas allahindlusi ei tee, mis siis, et masin ise veel on väike. Ja ma näen iga etenduse järgselt, kuidas publik selle pardal hindab kõrgelt seda siirust, ausust ja teotahet.

Kallis Must Kast ja armas publik, jõudu ja inspiratsiooni edaspidiseks ning ärgem unustagem meie hooaja põhimotot: “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!“

Reeli

Tahtsin videosid ka lisada, aga ei õnnestunud

Posted on 27. märts 2016

Bea lugeja. Ma kirjutasin sada korda HEA, aga näib, et seekordne blogipostitus, mis taaskord jõuab teieni Põhja-Itaaliast, saab kogema kohutavat autocorrecti. Klaviatuuril on Liina Leinberg isiklikult, kes annab teada, et siin on juba kaunis kevad, JA (!!!) Musta Kasti 2. sünnipäev on juba täna, 27. märtsil. Veel enam, Tartu linnaruum saadab vihjeid õhtusest peost Genialistide Klubis juba hommikul kl 11:00 Tartu Raekoja platsilt. Kui Tartus satute olema, palun vaadake meie kava või tsekake Facebookist eventi “Märtsidionüüsia purustab müüre” ja olen kindel, et päevakavas on midagigi, mis teiegi meelest oleks SUPERlahe!

Nüüd aga.. muid jutte. Kuna mul on veel ainult paar päeva enam kui üks kuu siin elada, siis ehk alustan sellest, et mida olen saanud, kuhu olen kasvanud. Neli kuud on selline aeg, et selle põhjal midagi juba saab analüüsida ja mingi arvamus on tekkinud. Esimeseks, ma väga tahtsin itaalia keelt rääkima õppida, ja noh.. räägin, aga kehvasti, mõttepausidega, sageli puudulike lauseühendite ja vigaste verbilõppudega, aga siiski. Mõistan, kui teised räägivad – igal juhul kordi paremini, kui ennast väljendan. Üldiselt usun, et selle viimase kuuga jõuan eneseväljendamise plaanis kaugemale.

Suures plaanis, ma vajasin ärajooksu, vastutuse kaotamist. Siinne töö aupair’i, lapsehoidjana, teiste inimeste perekonnas, teiste inimeste reeglite ja ettekirjutuste järgi on sesmõttes ikkagi nii piisavalt motiveeriv, et ma tunnen, et kauem nii ei suudaks. Vajan eneseteostust ja oma elu.

Aga sellist beebi hingeelu mõistmise levelit, mille praeguseks olen saavutanud, ei võta mult mitte keegi. See 17-kuune inimene on mulle ülitähtis ja ma jagan absoluutselt kõikide emade fenomeni, kes oma sotsiaalmeedia portaalid beebsusid täis riputavad, aga mu küsimus on: MILLAL nad seda jõuavad?!?! See tita siin ei korralda katastroofi, kui ma ta üksi jätan, sest teda pole võimalik minutikski üksi jätta (ja ma oleks värdjas, vabandage väga, kui ma seda teeks, sest ta on ime). Aga kui ma üritaks temaga koos olles midagi kuskile postitada, siis oleks kaks varianti: 1) meil oleks suur pisaratega tüli, et ma telefoni ei anna 2) ta hoiaks oma väikese sõrmega mu sõrmest kinni ja juhiks seda veenvalt ise, nii et postitada ikka ei saaks 3) kui ta magab, siis on mul koristada terve maailm või ma olen surmvâsinud. (Hetkel kirjutan ma postitust toas, mida praegu ükssarvi ja hobuseid täis tassitakse.)

Ja nüüd, ikkagi ei saa ma kaugemale oma Tinderi-juttudest, sest eelmisel nädalal toimus minu Tinderi-elus kannapööre. Läksin Tinder-deidile ja mulle tuli järgi inimene musta faking FERRARIGA… Ma arvasin, et ma olen tugevam kui luksusauto ja et mulle ei paku pinget… aga reaalselt, kui ma seda autot nägin. Siis. Ma ei tea. Pärast oli nagu imelik olla ja… Puhtjuhuslikult sattusin kirikusse munadepühade jutlusele. Inimesed pidid kuidagi väga palju tegema: seisma, istuma, piiblit mikrisse kõigile ette lugema, ja ühel hetkel tuli moment, kus inimesed enda ümber olevaid inimesi pidid kätlema ja midagi ütlema. Olin kindel, et öeldakse “piacere” (eesti keeles “meeldiv tutvuda”) ja kuna ma seal enne nende palvete lugemisega hädas olin, siis otsustasin väga enesekindlalt kõigile “piacere!” öelda. Pärast õhtul küsisin oma siinse bestika käest, et kas igas kirikus inimesed omavahel tutvuvad. Tuli välja, et jah, AGA see “tutvumine” on hoopiski “pace” – rahu soovimine. Ehk siis igale inimesele, kes mulle rahu soovis, karjatasin mina, et meeldiv tutvuda.

Superjärsud teemavahetused, aga elu siin ongi hektiline. Räägin suvalises järjekorras erinevatest päevadest, isegi nädalatest. Märtsis käisin kolm korda teatris. Esimesel korral vaatamas akrobaatilist tantsulavastust, mis oli ah-mazing (Teatro “Splendor” – Aeros), teisel korral “kontserti” (Les tambour di bronx), mis koosnes 15st mehest, kes kogu jõust plekktünne tagusid… ma tean, et nad olid talendid, aga lihtsalt, arvestades mu maitset, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Mul polnud kõrvu ja keha, kui miski, mis olin olnud mina, saalist väljus. Ja viimasena käisin päris sõnateatrit vaatamas. Inimestele meeldis, minu issue oli ikkagi keelekene, millest ma piisavalt aru ei saa. Selles teatris on minu hinnangul väga hea akustika, aga kas te teate, kas te teate, kas te teate, et publikut ja saali eraldavad kõrged klaasseinad, mis hoiavad publiku jutusuminat lavale kostumast? Kas teate, et on normaalne tullagi pool tundi peale etenduse algust suure emotsionaalse jutuga oma kohta otsima (!!! sest leida pole lihtne)? Veel minu jaoks imelikke asju on siin. Siinne bürokraatia ja kirjutamata seadused, ka kombed, on kohati hämmastavad. Perekond, kus ma elan, abiellub mais. Ma pole kindel, kas dokumendid, millest ma teile kohe räägin, olid vajalikud sellepärast, et abielu toimub eri rahvuste vahel, või sest pereisa on korra juba abielus olnud, või et nii ongi kombeks, aga pereisa pidi kirjutama alla dokumendile, milles kinnitas, et ta pole kunagi pereema tappa püüdnud. Iga asja jaoks on vaja dokumenti ja “asju ajada”. Kõik maksab. Aastas tuleb riigile, sõltuvalt palgast küll, aga umbes 2000 eurot makse maksta ja tõtt-öelda ma ümardasin seda numbrit väiksemaks. Inimesed röögivad üksteisele üle supermarketi päevast-päeva küsimust “Kõik kombes? Kõik paigas? Kuidas läheb?” ja kõik vastavad päevast-päeva “hästi”. Iga päev, kui majast väljas käin, ütleb võõras inimene mulle ilus ja kallis ja see on norm. Familiaarsuse kraad on kõrge, palju võhivõõraid inimesi kogevad minu huuli nende põskedel, aga ilmselt sellest pole siia mõtet isegi kirjutada.

Lõpetuseks minu lemmiklugu. Siinsetes baarides peab tantsimiseks olema riiklik luba, aga sellega kaasneks ka see, et koha maksud oleksid palju kõrgemad (niisiis on enamikes baarides tantsimine keelatud). Niisiis, eksisteerib üks armas baar, kus on seinadel sildid “tantsimine keelatud”, aga reaalselt, TERVE rahvamass tantsib. Üks minu kooliõde elab samas linnakeses kus mina ja temaga olen seal ka käinud. Ta tunneb selle baari omanikku ja küsis, et miks need sildid seal on, kui kõik seda ignoreerivad ja baar ja turvad ei takista. Ja omanik ütles, et siis, kui tuleb kontroll, tuleb öelda, et nad ei tantsi, vaid liigutavad oma kehasid muusika rütmis. Mis minu arvates ongi kogu tantsimise definitsioon, aga ei, sel moel on selles baaris ikkagi tantsimine lubatud 😀

Kõike ilusat ja armsat teile (täna keerati kella!), loodan, et kevadilmad jõuavad ka teieni 🙂

MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS

Posted on 13. märts 2016

Miski ei suuda teda enam peatada! Ei, see on ikka uskumatu, et juba kahekümne seitsmendat korda minu jaoks, aga ikka suudan unustada, KUI hea see tunne õigupoolest on, kui päike läbi akna kütab juuksed kuumaks, asfalt põrkub jalanõudelt vastu ja peaks kandma päikeseprille, aga ei tee seda, sest äkki ta solvub ja läheb uuesti ära… See on uue elu sünd, kallis kollektiiv Maailm.

Sündidest edasi – märts on Musta Kasti jaoks kindlasti aasta kõige populaarsem sünnipäevakuu. Lisaks sellele, et sünnipäev on meie teatril (27. märtsil Genialistide Klubis – oled nii väga oodatud!), saavad aastajagu vanemaks ka koguni viis meie teatri liiget, kusjuures kiire arvutus näitab, et see moodustab terve kolmandiku meie seltskonnast. Umbes sama, nagu 437253-l eesti kodanikul oleks märtsis sünnipäev. Aga ei ole. Ja lisaks tähistas eelmisel nädalal oma vägagi väärikat 70ndat sünnipäeva ka meie õpetaja Kalju Komissarov. Käisime tal Rakvere teatris toimunud peol külas, laulsime laulukest ja rõõmustasime koos, et selline inimene on maailmal olemas.

Kalju suurust tõestab näiteks fakt, et kõik eesti teatrid, muuhulgas meie, saime juba sügisel kirja palvega 8. märtsile etendusi mitte planeerida, et kõik õpilased saaksid Kaljule külla tulla. Kultuuriminister nimetas teda eesti teatri halliks kardinaliks, ristiisaks, ja jutt jumala õige. Lihtsalt vist tahaksin väljendada oma rõõmu au üle omada sellist õpetajat.

Indrek Saar rõhutas muide oma kõnes veel ühte väga märkimisväärset asjaolu. Naljaga pooleks võib öelda, et sisuliselt kogu praeguses eesti teatris on süüdi Kalju Komissarov, aga vägagi tõsiselt saab väita, et see on inimene, kes ei ole kunagi põgenenud vastutuse eest ning on püüdnud esimese asjana seda ka kõikidele oma õpilastele edasi anda. Isikliku vastutuse küsimus! Suureks kasvamine mitte vanuse, vaid selle poolest, et ei panda kriitilises olukorras lootusi kellelegi teisele – ei ole üldse nii kindel, et kõik inimesed selleni kunagi jõuavad… “Ja tõuk muutub kookoniks ja temast koorub liblikas, hing, hingekene…”

Selle valguses on muidugi väga kõnekas viimasel ajal palju meedia tähelepanu saanud juhtum Tartus, kus prügikasti ümber lükanud poisid peksid teadvusekaotuseni üht pereisa, kes julges oma arvamuse nende käitumise kohta välja öelda. See on kohutav ja sinna ei ole midagi lisada.

Nii väga lihtsam oleks elada maailmas, kus oleks pärast midagi sellist kedagi süüdistada. Et oleks üks konkreetne vastutaja. Aga maailm ei ole nii tehtud. Keegi ei tea, kui tugev inimese iseloom oleks pidanud olema, et nende poiste lapsepõlv läbi teha pätiks kasvamata. Ja see ei ole selgelt mingisugune vabandus nende tegudele.

Ma vist ei oska midagi eriti öelda, mida juba poleks öeldud. Selle asemel on mul võimalus tsiteerida hoopis ühte lõiku Ljudmilla Ulitskaja raamatust „Medeia ja tema lapsed“: „Selleks kannatusi ja hädasid saadetaksegi, et küsimus „Mille eest?“ muutuks küsimuseks „Mille jaoks?“ ning siis lõppevad viljatud katsed süüdlast leida, ennast õigustada, saada tõendeid enda mittesüülisusest ning kukub kokku julmade ja halastamatute inimeste välja mõeldud seadus patu seotusest karistuse raskusega.“

Inimeste kasvatamine on muidugi väga oluline küsimus, kui mitte kõige olulisem küsimus ühiskondlikus plaanis üldse. Ma mõtlen, et kui me seame väärtuseks meile sümpaatsete väärtushinnangutega ühiskonna arenemise ja jätkumise ka tulevikus, ei tundu väga tervislik kogu vastutuse lükkamine sotsiaal- ja pedagoogika valdkonda. Selge, et õpetajad tegelevad lastega väga palju ja selge, et spetsialistide koolitamine on kogu aeg vajalik (ja selge, et nende sissetulek peaks olema inimlikumas suhtes nende töö suuruse ja vajalikkusega), aga paistab, et siin on ka muid tegureid. Lisaks vanematele, keskkonnale, koolile – ma sõnastaks seda ehk „ümbritsev üleüldse“. Ehk lood, milles me elame.

Minu jaoks on läbi saanud väga oluline ja närvekõditav nädal, sest ma olen sügisest saati käinud Kuuste koolis näiteringi andmas ning sel laupäeval oli meil esimene „tuleproov“, Tartumaa koolinoorte teatripäev Rõngu Rahvamajas. Väga kummaline tunne, lavastajana on alati raske esietendust vaadata, aga noorte harrastusnäitlejatega on see veel keerulisem kui kunagi varem – olete koos turvalises ruumis tegelenud mingite asjadega, mis on tundunud antud hetkel olulised, jõudnud mingisuguse tulemuseni, mis puudutab; palunud noortel, kasvavatel inimestel oma väärikus ja au enda kätesse usaldada. Ja siis nad astuvad esimest korda teiste ette, kellel tekib muidugi igasuguseid arvamusi ja seisukohti. Näitleja elukutse kõige keerulisem osa ongi vist see, et kuna töötatakse oma keha ja vaimuga, siis ei ole see töö kuidagi iseendast lahutatav ja paratamatult tekib tunne, et „kui talle ei meeldi minu lavalolek, siis ei meeldi talle mina ise“ – mis on küll enamusel juhtudest eksitav, aga mille mõju potentsiaalseks hingemuserduseks ikkagi on tohutu. Ja üldse, kui eesmärgiks ei ole kasvatada inimesest näitlejat, vaid enda võimeid ja imeilusat hinge avada suutev maailmakodanik…

Edevalt pean küll kohe mainima, et me selle väikese võistluse võitsime ja saame nüüd Tartumaad riiklikule festivalile esindama minna, aga kui mõni mu Kuuste sõpradest seda loeb, siis, kallis kollektiiv, ärge puhvi minge, päris töö nüüd alles algab 🙂

Aga miks ma seda eelneva kontekstis üldse rääkima hakkasin – esiteks, et oleks selge, ma väga austan kõikide pedagoogide tööd ja pingutusi. Eriti nende oma, kes lisaks „kohustuslikule“ osale võtavad vastutada ka huvihariduse eest ja teevad seda aastaid. Mina ise olen nii vähe koolis töötanud ja ei ole üldse kindel, et ma seda kaua teha jõuan, sest see võtab ikka väga palju energiat, töötahet ja -tunde. Seepärast kummardus maani. Aga mulle paistab, et on üks aspekt, millest kooliteatri (-tantsu) puhul liiga vähe räägitakse – materjali valimine.

Minu arvates on väär ehitada noore inimese maailmapilt sellele, et laval toimuv peab kindlasti olema naljakas. See võib olla, aga ma tunnen paljude lavastuste puhul nii väga puudust seosest noorte enda isikliku igapäevase eluga – üks keskmine koolipäev ei ole esmajoones naljakas, vaid seal on ka väga palju muud. Ma ei taha kelleltki rõõmu ära võtta, aga ma julgen siiski öelda, et teatriga tegelemine võiks olla koht iseendasse vaatamiseks, mitte kellelegi teisele tõestamiseks (et ma olen see, kes ma tegelikult pole – väga vaimukas väike vanainimene).

Aga mis veelgi olulisem – ma tahaksin väga suurte ja rasvaste tähtedega tähelepanu juhtida sellele, mis lugusid me esitamiseks valime. Saan aru, et see võib paista feministliku pläusti ja võrdõiguslikkusega vehkimisena, ent siiski – ma reaalselt usun, et ei tohi lasta noorel tüdrukul mängida (ükskõik, kui suurepäraselt ta sellega hakkama saab) naist, kelle elu ainus mõte on saada mehele ja kelle ainsaks takistuseks selles vallas on see, et ta on füüsiliselt teistest erinev. Ma saan aru, et see ongi komöödia võte, stereotüübid ja nii edasi; aga miks sellised muinasjutud tunduvad meile loomulikud? Miks võtab naissoost juhendaja silmagi pilgutamata ette teksti, mis alavääristab naist? Miks see tundub normaalne? „Nii on alati olnud?“ Aga kas me tahame luua maailma, mis on täpselt selline, nagu ta on alati olnud?

Oluline oleks rõhutada, et see ei puuduta üldse ainult naiste ja meeste teemat. Ega mul ei ole ju mingit väärtust ainult tänu sellele, et ma naine olen. Aga inimest tohib hinnata ikka tema enda päris personaalsete isikuomaduste, mitte kategooria järgi, kuhu ta kuulub. Ning sellised lood, mis lahterdavad inimesi kastidesse, ei aita seda maailma edasi. Minu arvates.

Igatahes tahaksin selle kõige valguses rääkida veel selleaastasest Oscari-filmist „Päevavalgele“. Ega Oscar iseenesest ei tee veel filmi heaks, aga tema võlu on kindlasti selles, et auhinnaga pärjatud filmidele saab osaks keskmisest suurem tähelepanu. Ning mul on väga hea meel, et „Päevavalgele“ seda tähelepanu naudib. Miks? Mind tõepoolest vaimustas selle filmi dramaturgia, mis oli täielikult üles ehitatud positiivsetele inimestele. Meile ei näidata seal kurjuse jõudusid, nad on olemas, aga neid ei esitata kuidagi. Kõik tegelased filmis saavad teha valiku… ja teevad lõpuks õige valiku (aga usutavalt, mitte suhkrukastmes). Selle filmi kangelane aga ei ole ükski inimene, mingi kindel tüüp, vaid positiivne tegutsemistahe. Ja selle filmi kurjust kehastab ignorantsus ja teadlik mittesekkumine. Peategelaste puhul on fookuses ainult nende tegevus. Neil on pered, inimesed, kellest nad hoolivad, ilmselt on neil nendega ka rõõme ja probleeme, aga see kõik ei ole õigustatult selle loo kontekstis tähtis. Mina olen kohutavalt palju sõltuv enda ümber olevatest inimestest ja küllap on teisigi minusuguseid. Ja siis saabki väga inspireerivaks lugu, mis näitab, kuidas see ümbritsevate inimeste võrk on olemas, kuid esmatähtis on ikkagi su enda valik, su enda tee, su enda rada – ja oluline vahe! – su enda rada mitte isikliku õnne, vaid kollektiivse õigluse saavutamiseks! (Mis ilmselt on võimatu, aga siiski.)

Ja kui teada, et mõjutad niikuinii paljusid inimesi, siis teha seda vastutustundlikult ja teadlikult, eks. Seda vist tahtsin öelda. Tulge siis külla ja laske ennast mõjutada: oleme märtsis-aprillis eriti hoogsad ja mitmepalgelised. Kahes kuus mängime kokku nelja erinevat suurte inimeste, ühte noorte inimeste ja kahte pisikeste inimeste lavastust. Tillukesele projektiteatrile on see üsna vägev väljakutse, tulge aga vaatama, kuidas me sellega hakkama saame. Aga sellest kõigest ka avalehel ja kavalehel. Hei hopsti!

Kaija