Kuidas kodustada teatraali?

Posted on 27. märts 2019

Mõnikord on nii, et teed mingi asjaga paar kuud proove. Analüüsid ja sünteesid. Vaidled ja võitled. Leiad kompromisse ja painutad end terviku hüvanguks. Ehitad ja närveerid. Annad endast kõik ja siis mängid mõne etenduse ja möödas see ongi. On kulutatud igatsorti ressursse ja mitte vähe, aga kogu selle pingutuse tulemust näeb mõnel juhul vaid mõnisada inimest. Ja siis on kõik läbi. Tükk repertuaarist maas ning lavakujundus, kostüümid ja sageli ka näitlejad lendavad nelja tuule poole laiali. Kõik.

Seejärel mõtled sa sellele kõigele tagasi ja saad aru, et kaks kuud või rohkemgi su elust on möödunud. Nagu hetk. Jääb mõni eredam mälestus, aga üldiselt oli tempo kogu aeg nii kõrge, et ega tegelikult kahel päeval vahet ei teinud. Korraks tabad end mõttelt, et kas ma tahangi terve ülejäänud elu niimoodi jätkata, aga juba on alanud järgmine prooviprotsess ja kõik algab uuesti.

Ja nii üha uuesti ja uuesti.

Meie, noorte teatraalide elus juba vähemalt viis aastat (aga ega see teatrikooli aegki väga erinenud).

Mõnel hommikul helistab mulle mu onu ja küsib, muigega hääles, kas ta ajas mu üles. Jah, seda on juhtunud ja juhtub kindlasti veelgi, sest ma ärkan harva enne üheksat ja kui mul juhtub vaba päev olema, siis põõnan vabalt kaheteistkümneni välja. Sellisel juhul ta ütleb, et ta aitab mul varem tõusta, et ma saaksin normaalse inimese kombel päevast osa ja oma elu maha ei magaks (see viimane hirm on tal mu vanaemaga ühine).

Mõnikord saan ma kutse mõnele sünnipäevapeole või muidu mõnusale olemisele. Näiteks: laupäeval alates 18:00. „Vahva! Aga mina olen teises linnas ja mu etendus lõppeb kümne ajal õhtul. Võib-olla pean pärast lava ka maha ehitama. Sorri! Ma ei saa (jälle) tulla. Aga aitäh, et Sa ikka veel kutsud! Lihtsalt praegu on selline kiirem periood. Või, noh, on juba pikemat aega olnud. Ma arvan, et oktoobris on rohkem vaba aega.“ Aga kui oktoober kätte jõuab, siis on uus projekt käsil.

Mul on kaks õde ja vend ja hulgi teisigi sugulasi, kellest nii mõnigi on sealmaal, et tal on lapsed ja pangalaen ja kõik normaalse elu ilmingud. Siis me saame kokku ja meil on väga tore ning me lubame teineteisele seda peatselt korrata, aga ikka juhtub nii, et järgmine kord, kui kohtume, on need lapsed juba kümme sentimeetrit pikemad ja määramatult targemad.

Mulle ei meeldi teatrielust mõtelda kui millestki väga erilisest. Vähemalt mulle ei meeldi sellest niimoodi rääkida. Alailma otsin ma mingeid seoseid „tavaliste“ ametite ja „normaalsete“ kollektiividega. Kas selleks, et mitte näida üleolevana? Ma ei tea. Kas ma kardan, et kui räägin oma elukutsest suure vaimustusega, siis keegi võiks ennast halvasti tunda? Võib-olla. Parem räägin sellest, et aegajalt on raske ja probleeme on igal pool ja alati.

Möödunud nädalal sain kolmel korral anda intervjuud ja rääkida sellest, mis seoses teatriga südamel. Naljakas oli tajuda, et kõik intervjueerijad võtsid eos hoiaku, et Must Kast ja mina selle liikmena oleme juba palju saavutanud. Olen meelitatud ja uhke. Jah, uhke! Tajun äkki, kuidas mõni asi loksub jälle paika ja ma ei pea hakkama otsima vabandusi ja põhjendusi enese ja meie teatri saavutuste vähendamiseks. Mul on tunne, et midagi on õigesti tehtud.

Õige elu valemit pole olemas. Õiget elugi pole olemas. Ma ei tea, mida enamat tahaksin ma möödunud paarist kuust mäletada, kui need eredamad hetked proovisaalist. Mis vahet sel on, kas ma veedan oma aja teatrisaalis millegi tabamatu tagaajamisele, või teen midagi kõigile mõistetavamat. Paar kuud hiljem on need paar kuud ikkagi ühtmoodi mööda läinud. Mul pole vaja ärgata ja magama minna samal ajal kui enamik inimesi. Mul ei ole „praegu“ kiirem periood. Ma olen ja jään alati seotuks kohustustega, mida ei saa edasi lükata ega ära jätta. Etendus peab ju toimuma! Aga ma olen uhke ja mul on kuradi hea meel, et ma saan olla selle etenduse lahutamatu osa. See on see viis, kuidas mina ja minu teatrisõbrad on õppinud elama ja nii elame me ka edasi. Mitte sellepärast, et praegu kuidagi juhtus nii, vaid sellepärast, et me ise oleme nii korraldanud ja suure tõenäosusega korraldame ka edaspidi.

Ma arvan, et teatraali kodustada on raskem kui teatrist endale kodune koht teha. Ja viimane polegi nii hull.

Head rahvusvahelist teatripäeva! Palju õnne, Must Kast!

Kaarel

Karl Roberti aastaring

Posted on 21. oktoober 2018

Terekest, mina olen Karl Robert. Ma olen sündinud Viljandis, kasvanud Rakveres, töötanud Tallinnas ning ringiga tagasi Viljandisse potsatanud. Sel nädalal on minu kord kirjutada Musta Kasti blogisse. Ma ei ole varem kunagi blogi pidanud. Ma pole varem üldse eriti kuhugi teistele lugemiseks kirjutanud. Endale ikka, sahtlisse ja nii. No nagu see käib või ega mina ka ei tea, kuidas see käib, ma ainult püüan kaasa mängida.

Kirjutanud olen vähe vist ka suuresti selle pärast, et mu käekiri on suhteliselt piinlik, #maugikäekiri. Muidugi ma pean märkmikke ja päevikuid, neid on minu arvates oluline pidada, sest mingid asjad peab endast välja ütlema. Hiljem on kindlasti ka tore lugeda, märgata oma kasvamist läbi päevade, aegade… Käekirjaga on mul üks selline naljakas lugu, et kunagi, kui ma abiturient olin ja lõpueksamiks valmistusin (mina käisin koolis veel sel ajal, kui eesti keele eksam koosnes ainult kirjandist), siis mu õpetaja taotles eksamikomisjonilt luba, et ma võiksin arvutiga kirjutada. Veidike nagu erikohtlemine, aga ta põhjendas selle üsna kindlalt ära. “Robert, su käekiri on kohutav, sa ei saa nii kirjutada, inimesed ei saa sinust aru ja sa kaotad väärtuslikke punkte.”

Kui mul seda blogi pidada paluti, siis ma mõtlesin, et huvitav, millest ma kirjutan. Kas ma kirjutan minevikust või tulevikust ja et kas siis Musta Kasti minevikust ja tulevikust läbi minu vaatepunkti või minu enda omast. Mälu aga mäletab asju nii, nagu ise tahab ja uued suunad vajavad alles manifesteerimist. Igatahes jõudsin ma arusaamale, et ammu ja kunagi on ühe sirge kahes erinevas otsas ning nende ühine nimetaja on vaid see, et nad leiavad aset teadmata aja pärast. Ja teadmata aega ei ole võimalik määrata, sest ma usun, et me kõik oleme tundnud, kuidas minutid venivad ja päevad kaovad kui sekundid. Seega kõige lihtsam on rääkida olevikust. Olevik on justkui ainuke, mis meil on. Vaid praegu on võimalik midagi käega katsuda. Hiljem saab tehtud liigutusi meenutada ja uusi ette kujutada… Vist.

Praegu on aga tore sügis. Loodus lokkab looklevast värvidemängust. Üks eluring saab jälle täis. Üks aastaring jõuab varsti uue lumekihi alla. Mäletame ju väga erksalt seda kevadet, või mingit kevadet, varasemat varakevadet, kus kas ärkasime ise või märkasime, kuis kõik me ümber sirgub ja päikese poole sirutub. Kevadel olin ma kindel, et see on kõige kaunim aeg, kauneim aastaaeg. Hetk, mil kõik laulavad armulaua järjekorras ootelaulu. Ja mitte selleks, et neid märgataks, vaid et nad ise märkaksid, et on elus. Tähendab ME märkasime, me ärkasime, jah, mina ka (#minaka). Kõik oli muretu, sest tundsin, et olen hoitud.

Siis aga saabus suvi. Meeletu suvi, meeletu noorus täis katsetusi, eksimisi, riske, pikki päevi ja lühikesi öid. Suvelõhnad ja -helid ja -viljad olid juba küpsemad kui kevadel ning need panid pea veel kiiremini keerlema. „Pea, mu pea, pea nüüd pea!“ – pea iga generatsioon leiab, et noorsugu on hukas. Sellel levinud arvamusel on alust, aga mina leian, et teisiti ei saagi. Iga uus generatsioon on ilma revolutsioonivaimuta lihtsalt nõrk. Minu arvates noored peavadki suvel eksima, et sügisel targemad olla. Las nad kuulavad oma südame häält, las nad õpivad seda tundma, las nad mõistavad, et iha, liha ja viha on kolm eriasja. Las nad leiavad oma enesesisese moraali. Mõni leiab selle ehk raamatuist, teine filmidest, kolmas elatud eludest, neljas jagatud rõõmudest, viies kaotatud tundidest, kuues kuumadest kõnelustest, seitsmes tahab võib-olla ise eksida ja kaheksas tunneb, et ta on märter. Miski pole vale. Eriti kui valetunnetust ei ole.

Kui värvikirev ja rikkalik ei oleks olnud ka me suvi, kord saabub ikka sügis, mis on meist kõigist targem. Sügise värvid on ikka ja jälle enneolematud. Neis on elatud elu ja tehtud teod juba peidus ning tugev on sügis, sest ei häbene oma hääbumist. Vastupidi. Ta teab, et ammutas suvelt kõik, mis tahtis, kõik, mis sai, kõik, mis oli võtta ja võtmiseks sobis, sai võetud. “Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus,” ütles kord üks mulle väga oluline mees. Fred Jüssi on üldse tark nagu mets. Ta ei kõnele ilmaasjata. Aga ühtegi asja üle ka ei tähtsusta. Elusügises, usun, toimime ka meie nii. Teame, et ei pea enam rabelema, sest jõud on ammutatud, maksimum saavutatud, nüüd tuleb toimida kogemuse, intuitsiooni ja õpitu järgi. Säästlikult, sest talv tuleb pikk. Kindlasti pikk. Aeg ju venib, kui oodatakse, ja kevadet oodatakse ikka. Kasvõi seda enda sisemist kevadet. Kuna inimesed on wifiga taimed, siis on meil vahel keset jaanuari võimalik end korraks näiteks Indoneesiasse asetada, jah, see toob midagi korraks lähemale, tõstab õuelille tuppa sooja, aga päriselt ei asenda oma peenras õitsemist.

Peenrale langevad enne veel aga viimased kirjud lehed, tõmbuvad pruuniks ja külmuvad maa külge. Tuleb talv ja lumi ja jääääri ja öötöid on täis kõik linnad. Ka kauges külas vaikib pill, sest energiat on vaja hoida. Toitume keldrisse pakitud mälestustest, mis kätkevad endas möödunud kevade ja suve ja sügise parimat saaki. Loeme teiste retseptiraamatuid, et ka talvel sirguda. Hoiame sooja ja lähedasi, lähedalt ja soojalt. Ja nemad hoiavad meid. Kuni ühel hetkel kuuleme hallis vaikuses esimeste rändlindude laulu. Nad tervitavad meid, kes me lahkumata vastu pidasime. Kes me tugevalt, juured maas, pea pilvedes ja süda ootusärev järjekordse talve ees ära ei kohkunud. Meie tiivulistel sõpradel on hea meel, et me nad ära ootasime. Nemad on püsimatumad, aga nüüd nad on tagasi ja kuulutavad kevadet.

Päike muudab lume veeks ja hakkab ojadena sängi solgutama. Piibelehed ja lumikellukesed pistavad pead mullast välja ja kasvavad vuhinal sügisel mahalangenud lehtedest läbi. Nad rajavad oma tee ise ja samal ajal austavad eelkäijaid. Ilma nendeta ei oleks neil sihti, nad peaksid kõik ise välja mõtlema ja kui kõik on lubatud, on väga raske üldse midagi teha, ei oskagi midagi teha. Õnneks nad teavad, et ring saab ühel hetkel täis ja see teadmine laseb ammutada päikeselt kõike, mis ta pakub. See lubab rüübata suure lonksuga eluvett, et tunda jõudu oma kehas, tunda tahet kasvada. Seejärel sirguvad varred ja avanevad õied ning mitte midagi muud neil teha ei tulegi.

KARL ROBERT

Birgit ja loomad

Posted on 30. aprill 2018

Pärimuster

Posted on 22. mai 2017

“Kaksismaa” proovides tuleb endasse talletatud elu lahti korkida. Harjutan käppasid.

Nahk on mul selline, et läheb päikese käes kergesti punaseks; läheb punaseks, siis koorub maha ning pärast on uuesti valge. Vahepeal tekivad õlavarrele kuivad laigud, see ei sõltu üldse päikesest. Kõhu peale ka, näiteks siis, kui ma ujun või pesen. Väiksena ma ütlesin, et see on puhtuseallergia. Isal on samamoodi. Nii et nahk on mul isalt.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Silmade puhul on ka selge, need on mul emalt. Sinised, natuke kurvad ja täiesti läbinähtavad.

Käed on pisikesed, ükskord üks vaatas ja naeris ja ütles naeru vahele „Mingid jupid!!!“, kursavend Lauri armastas mu sõrmi randme külge kinni teipida ja mängida, et ma olen köntkäsi. Muidu on armsad väikesed käed ja need ma sain vanaemalt – väikesed, aga jõuavad palju, pehmed ka.

Varbad on ka väikesed ja üsna sümpaatsed varvaste kohta, ma julgeksin öelda. Roosad, kui pole just palju paljajalu tallanud. Meil oli kass Jossu, varbad on kindlasti temalt.

Põlved on mittemidagiütlevad, klassikalised põlved. Olen kuulnud, et vanatädi Mallel on samasugused.

Hingetoru algab mul suust, läheb kopsudeni välja. Vanaema aias on ploomipuu, tegelikult on mitu, aga hingetoru sain sellelt kollaste ploomidega puult, kui ma seal väiksena ronimas käisin.

Kõhu peal on pisikesed armid, need on ühest koledast haigusest, mida võiks mitte olemas olla. Haigus tuli suurest ärevusest.

Kõrvade taha on mul rajatud pisikesed pesad, kus käivad munemas väikesed musilinnukesed.

Selg on muidu tubli ja sirge, aga vahel vajub natuke kössi, selle tõi isa kogemata Taanist kaasa, kui ma väikene olin. Kuhu terve selg läks, ei teagi täpselt, ilmselt võttis venna ta endaga Lätti kaasa. Majanduskoolist tulevad rühikad inimesed.

Tiivanukid on tähetolmused, see on nii juba sünnist saati, need on nimelt kaugetest galaktikatest ja uskumatutest universumitest.

Vasakul käel on üks silmapaistev sünnimärk, selle sain Jürgenilt.

Ninaots läheb mul ülespoole, kellelgi teisel mu peres ei lähe. Alguses oli sirge, aga siis räästapääsuke tahtis lõõridesse kodu ehitada ja lõi ta ülespoole, et kergem materjali tuua oleks. Pärast jäigi nõnda.

Rangluudest on kohe aru saada – üks on saksa ja teine eesti oma. Saksa oma, see vasem, see on minu vanaisalt Hans Antonilt; eesti oma, see parem, on samalt vanaisalt natuke hiljem, see tähendab, Antsult.

Ribide taga on palju ruumi ja aega, otse ürgkodust.

Saba ei ole enam. On ainult sabavigurid ja need on kõik väikeselt vennatütrelt Martalt pärit.

Silmade ümber on naerukurrud, suu juurde kasvavad naerulohud. Kui on, siis need on sõpradelt kingitustena. Päris mitu on Valgevenest toodud, kuid on ka Kolumbia ja India kortsukesi.

Ketsid on Hiinast. Võiks mitte olla.

Hing on merest, tagurpidi kalast ja öisest tähepeegeldusest inimeste unistustel. Juuksed on soolatuulest läbi puhutud ja suvevihmast kokku punutud. Patside alt leiab lepatriinusid. Küünemust on kõik emakese maa oma.

Laup on kõrge ja lai. Mongoolia stepid ja soomeugri Uurali kodu vaatavad sealt välja ja karjuvad: KUKU! Vahel võtan sõnasabast kinni ja kukungi. Sellepärast olengi kohmakas.

Isiklikud asjad jätan enda teada.

Kaija

Kohv kevadele

Posted on 3. mai 2017

Mõnikord pole lihtsalt midagi öelda, ja tujugi on jahtunud. Nii ka tänasel päikeselisel ja võrratul kevadisel päeval, mul pole midagi lisada. „Pole teile midagi öelda, kallid kaasteelised, mida oma mõttemuskliga mäluda võiksite.“ Nii koogutasin ma enda ette, kuivetund kolpa randmelt randmele veeretades ning vajusin kokku kui kott pehkinud kartulitega kapsasupi vineses tagaruumis.

Äkki meenus mulle artikkel internetist, üks sadadest tuhandetest, mida ma vaid väga pealiskaudselt ja minimaalse süvenemisega uurinud olen. Minu mälestustes nägi see välja umbes nii: „Võrratu kohv parandab lühiajalist mälu ja kiirendab protsesse võrratus Eesajukoores ehk prefrontaalses korteksis, mille funktsioonideks on muuhulgas võrratu tunnetus. Tunnetus – hea ja halva tundmine, otsustusvõime, valikute tegemine, vastuoluliste mõtete eristamine, töötamine tuleviku eesmärgi nimel…“

Sellest mulle juba piisaski. Juba oli filter masinasse ja pulber filtrisse löödud! Juba vesi… Juba ma vaatasin, kuidas kohvimasin koriseb kui oleks tapalaval, aga see hääl oli siiski palju meeldivam kui oma soolikaid hoidva sõduri viimane sõna! Vahi! Tilgub kannu kui meistriteos, kui teadvuste kontsentraat!

Ja nii ma jõin kohvi, sest see on ikkagi moraalne, legaalne ja igati kombekas erguti.

20 minutit hiljem aga põrkusin saatuselöögist…

Mitte mingit muutust, ei mingit kõrgendatud ega kiirendatud mõttetegevust. Kurat küll, mis jama see on?!

2 tundi hiljem

Sattusin paanikasse. Polnud kirjutanud isegi kahte lauset. Suurendasin annust ühelt tassilt kolmele kruusile. Süda valutab sees, aga mingi hea mõte nagu hakkaks loitma… mingi insait, ma tunnen, on tulekul!

5 tundi hiljem kirjutasin ühe erakordselt kohvise kuplee, mis räägib juba enda eest:

Ma jõin kohvi kodus, ma jõin kohvi tänaval.
Ma jõin kohvi Werneris, ma jõin kohvi Reval Cafes.
Jõin kohvi Tartus, ma jõin kohvi Jõhvis.
Kui küsiti, mida võtan, siis vastasin: kohvi.
Ma ei eelista espressot, ei kaani capuccinot,
anu americanot ega litsi löö lattega.
Kui küsite, mida võtan, siis vastan lihtsalt: kohvi.

PS: mõttetegevuses pole veel muutust, aga mul on usku. Usku millessegi kaunisse ja välisesse. Kohv toob teadvuse välja uneulmast, ma olen kindel selles! Ma tean. Ma usun!

5 päeva hiljem

Kohvi tuli suust, kohvi tuli ninast ja isegi silmist pritsis kohvi. Väsimatu, kuid mitte surematu süda pumpas kohvi veenidesse, kapillaaridesse. Jalgadesse (mis tatsusid), näppudesse (mis nipsasid) ja mõtetesse (mis pendeldasid). Iga päev algas kohviga. Ja lõppes kohviga…

No näete isegi, aitab nüüd, eks. Esiteks – kui pole midagi öelda, siis ole vait. See, tuleb välja, on veel kõige suurem statement. Mine ja arene kuskil, parafraseerides kallist õpetajat K. Komissarovit. Teiseks – kohvile ega mingile teisele välisele mõjutajale, üldjoontes, ei saa ka lootma jääda (kui see just ei peida endas aastatuhandete pikkust tarkust).

Ma ütlen teile, mida oleksin pidanud juba loo alguses ütlema: kaduge toast välja! Kui veel terve mõistuse juures olete, vaatate, et lugemise katkestate ja lippate välja kontrollima, kas kevad on selle nädalaga jäädavalt siia otsustanud jääda või ega ta juhuslikult pole ikkagi ümber pööranud ja seda-maid tagasi minema hakanud, kust ta iganes ka tuli, ja nagu ta ka see aasta paar korda tegi (et tuli, siis nagu keeras jälle tagasi, siis venis ikka kuidagi kohale), maabunud sellel sombusel mullal, otsustades, et ei-ei, parem on siin jumalast maha-jäetud laanetaguses küll mitte pikniku pidama hakata, see veel puudus!

Ausalt öeldes – ja pole mul endiselt teile midagi öelda – oleks ikkagi parem, kui te välja läheksite! Ruttaksite kohe kesk tärkavaid pungasid, tähistaksite kevadet ja tolmleksite Toomemäel-Toompeal, misiganes teie maitseelistuseks on… Kui ikka muudmoodi ei saa, siis võtaksite ehk lugemise värskesse õhku kaasa ja samal ajal saaksite ninaga mõõta, kuidas tänavu kevade lõhn ka tundub? Kas heitgaasi on ka rohkem kui tunamullu? Kas siin peres wifi-lõhna ka tunda on? Või jääb peale tärkava kevade muskuslaviin?

JA SIIS avaksite oma silma-tšakra ja vaataksite! Kas Kaubamaja-Kvartali vaheline remmelgas ka see aasta kõrgemaks sirgund? Kas on ka uusi kasve? Määnsed kanged eesti pojad juba paljaste põlvedega lühkareis aprilli-maid tervitavad? Ja mitmekümnes Lõunakeskuse ehitusetapp parasjagu käimas?

JA SIIS kuulaksite, kuidas selle kevade lauluke ka kõlab? Kas kuldnokka kuulukse? Kas pääsuke praaseldeb? Kas mootorsaag moristeb? Kas lasteaia rügemendid kilkavad, kas roller rägiseb?

Minagi peksin end välja. Kohvi ei joonud, kevad lonkis vastu, tahtis minema joosta, panin tõhu aiste vahele ja kappasime läbi Rüütli tänava, nii et tellised korjasid end kokku ja tegid mullale ruumi. Kus alles ulus võrukael ja vingus, vingus nagu veebruari-tuul, anus-palus; lase lahti. Ma ütsi, räägi, räägi raisk, mis plaanid sul on?! Alguses ajas sõrad niiviisi vastu, et… lõpuks hakkas moka otsast poetama, tuiskasime Emajõe äärde, sääl läksid kõrisõlmed lahti, hakkas laulma! Laulis ja nuttis oma südame tühjaks. Nüüd tean, kuhu ta, joobnu, tahtis. Ära tahtis, rsk! Aga igatahes, siin on teile sõna-sõnaline kevade ülestunnistus:

„Ärge nüüd solvuge, aga ma siin olen mõelnud seda asja ja…
olen kaalunud seda varianti ikka siit nurgast ja säält ja…
et võib-olla üks aasta siin Eestis vahele jätta.
Võtta akadeemiline… käia end täiendamas…
natuke lisakursusi, näha maailma,
õppida mõni uus keel, võib-olla käia lõunapoolusel – teate isegi.
See Erasmuse värk ja vahemere köök on kah ikka alati mind kutsunud.
Ei, ega ma halva pärast.
Jah, ma saan aru, et Eestisse on kevadet väga vaja, aga vaadake,
äkki saate suvele augu pähe rääkida ja…
ta tuleks 2018 näiteks kuu või kaks varem! Jah!
Küllap te midagi välja nuputate,
äkki saate ta isegi pikemaks ära rääkida,
heh – mõelge – pärast jääbki soojaks!
Ei pea enam küttearvetega aastaaega mõõtma…
Kuulge, aga vaatame-räägime seda asja – okei?
Äkki pole mind üldse ja edaspidi vaja… heh… lol!
üks aasta-aeg variatsioonidega – noh, käib ju küll ju,
vaata, seal Inglismaal onju nüüd nii!
Ok kuule, hellame! Tšao!“

Enne kui ta, kelmi, minema lasin, sain lubaduse, et ta sel hooajal kuhugi ei lahku. Minust jäi ta Kaarsilla Hesburgerisse.

Karl Edgar Tammi

Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Posted on 24. aprill 2017

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika

Kust tuleb tatt ja kuhu kadus kevad?

Posted on 18. aprill 2017

«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.

Sellest olenemata võtsin pühapäeval pärast teadmata hulka salvrätikuid, kaht küüslauguküünt, üht liitrit vett ja 1200mg Ibumetini ette EV100 19,5-kilomeetrise jalgsimatka. Ei kahetse. Rattasõitu ka ei kahetse. Väga äge juubeliürituste stardipauk! Jooksmisega olen harjunud, aga minu matkamine on siiani enam-vähem linnaäärsete jalutuskäikudega piirdunud. Seda peab muutma! Eesti saab läbi käia kaht erinevat pealtnäha võrratut matkarada pidi.

«Ma vihkan haige olemist,» kuulen oma mõtteid. Veel mõned aastad tagasi tundus haigena kodus istudes, et kogu elu jookseb eest ära. Tõenäoliselt ei oleks need paar päeva midagi suurt muutnud, aga see tunne, et ma ei saa kodust väljuda, liikuda sinna, kuhu ma tahan, teha seda, mida ma tahan, tekitas saamatu ja halva tunde. Praegu tekitab haigus minus viha. Viha enda keha pihta, et ta ei saa siis nüüd selle haiguse hävitamisega piisavalt kiiresti hakkama. Miks ma siis tahan nii kiiresti terveks saada? Mida ma teeksin ja kuhu ma kiirustan? Haige olles tundub üks päev nii suur ja pikk ja tähtis ühik.

Võib-olla olen vihane, et minu liikumine on piiratud. See tuletab mulle meelde ühe talve algust gümnaasiumi ajal. Lumi ja jää katsid maad ning mulle jõudis kohale, et nii jääb vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks kuuks. (Siis vist ei olnud nii palju seda maapinna edasi-tagasi sulamist. Siis sai kevadel ikka suurt rõõmu tunda esimesest sulanud asfaldilaigust. Praegu on aastaringi mõned asfaldilaigud paljad.) See tunne, et ma ei saa kõndida muretult ükskõik kui kaugele, tekitas minus suurt kurbust. Ma olin justkui lume sisse müüritud. Eks see ole mõtlemise küsimus, aga ma naudin seda, kui saan kõndima/jooksma hakata, tunda, et mu talla all toimib hõõrdejõud, ja minna siis nii kaugele, kui tunne on. Liiga palju lima minu pea sees ei lase mul tegelikult aru saada, kas ma üldse räägin mõistetavat juttu praegu.

Igatahes usun ma, et haigused algavad mõtlemisest. Sellegipoolest olen tänulik antibiootikumidele, Sudafedile ja No-Spale, sest alati ei tule selle mõtlemisega mässamine hästi välja. Mis absoluutselt ei tähenda seda, et mõttetöö võiks nurka visata. Lihtsalt elus on tore püsida. Tõenäoliselt oleksin ma surnud, kui poleks antibiootikume. Väiksena ma madalamat palavikku kui 41 väga ei tundnud. (Tagantjärele tarkus ütleb, et pidevalt paistes mandlid ei saa head tähendada.) See selleks.

Kuna ma täna joosta ei saa, siis kompenseerisin seda Tartu jooksumaratonidele registreerimisega: 7. mai ja 23 km ning 7. oktoober ja 42 km, siit ma tulen. Nüüd istun diivanil edasi ja nosin melonit. Keda jooksmine kuidagi köidab, siis soovitan Haruki Murakami raamatut «What I talk about when I talk about running» ja Kristjan Puusilla ööülikooli loengut «Jooksupaelad».

Kas jooksmine, haige olemine, teatri tegemine või midagi muud, ainus vastane, keda ületada, oled sina ise. Nii ma üritan tänase päevaga ära leppida. Minge välja jooksma või jalutama ja Musta Kasti «Jõudu» vaatama, mis hetkel Eestis ringi tuuritab!

Laura

Tere, Eestimaa!

Posted on 2. aprill 2017

Tere, lumine (?) Eestimaa! Tänane blogi tuleb teieni varahommikusest päikselisest New Yorkist trükituna telefonist ja kirjutatud haige inimese poolt, kelle kurk teeb agoonilist aia’t. Cool.

Üleeile õhtul käisin Trevor Noah’ stand up’i vaatamas ja las ma püüan edasi anda, kui huvitava kogemuse ma sain siinse publiku jälgimisest. Kohal oli u 3000 inimest ja umbes sama paljud neist reageerisid show‘le nii, et alates hetkest, mil see algas, olid nad veendunud, et kõik, mida laval mikrisse öeldakse, on naljakas! Toon näite, Trevor tahab mingi ideeni jõuda, räägib lihtlausetes:
“Ühel õhtul sõitsin parklasse.”.
*Hahahhhaha!!!!!*
“Avastasin, et parklas pole vaba kohta!”
*mõned plaksutavad, aga enamus röögivad naerda*
“Otsustasin, et ootan, kuni keegi ära läheb”
*HAHAHAHAHH*
“Ootan”
*GWAHWAAHAHAHAAA!!!*
Ja kokkuvõtlikult kestis selline muster terve show! Puhas hüsteeriline naer igal kolmandal sekundil! See hämmastas mind tõeliselt, sest see publik oli võimeline ka lihtlausest nalja voolima. Tundsin ennast kui igihaljas põhjamaalane, kes on kõigi teiste kõrval nii ükskõikne ja tuim. Mõtlesin, et minust ei saaks ilmselt iialgi sellist rõõmsat vastuvõtlikku inimest ja siis hakkas kahju.

Aga on palju asju, mis minusugusele näivale skeptikule ikkagi suurt elevust pakuvad ja ma usun, et siinkohal on minu rõõmutase ikkagi kordi suurem kui kohalikul newyorklasel. See multikulturaalsus, ikkagi, mis selles linnas on, on vapustavalt kaunis ja ma tahaks iga hetke oma ajusoppidesse salvestada ja endale vajalikel hetkedel edasises elus ette projitseerida. Milline stiil, tempo, hingamine, hääled. Viibiks nagu filmis. Igast hetkest tahaks teha kaadri, aga ausalt, ma proovisin, ja minu oskuste juures taandub kaamerasilmas selline dünaamiline ilu paraku igavaks olmelisuseks.

Huvitav on elu väljaspool oma mugavustsooni, aga ma olen hakanud sellele natuke käega lööma ja püüan minna vooluga kaasa. Raske on just sesmõttes, et hirm püüab minu igapäeva ikkagi suunata ja kontrollida. Räägin praegu väga üldiselt, aga tegelikult pean väga konkreetseid asju silmas, asju, millele tuleb väga aktiivselt mõelda (rahakasutus selles kallis linnas – ah, milline stressiallikas). Aga viimasel ajal olen tutvust teinud ka YOLOga. Terve elu nii küll ei saaks, kuid mingi lühikese limiteeritud perioodi võib sel printsiibil ehk elada küll. Niiet soovin kõigile, et leiaksite põhjuse oma YOLOks. Yolololo-lollolo-lollolo-loo!

Liina

Jälle vaikusest, seekord teisiti

Posted on 21. märts 2017

Kaks nädalat olen bloginädalat enda käes hoidnud ja mitte midagi kirjutanud. Eile oli teine tähtaeg. Ega küsimus ei ole selles, et midagi poleks öelda, vaid selles, et kuidas.

Minu Õpetaja Kalju Komissarov suri ära ja saadeti eile viimsele teekonnale. Sellest peab rääkima.

Surm ei tulnud ise ootamatult, kuid tabas ootamatult sellist kohta minus, mida varem ei tundnudki. Keha ja meel otsivad paaniliselt tegevust, et vältida juhtunusse süvenemist. Ei, ma ei mõtle, et minu jaoks oluline inimene on läinud, mulle on hirmus oluline need klaasid puhtaks pesta ja koosolekuid kokku leppida ja poes käia ja… üldse. Kust ronib minu silmadesse see kurbus? Ma tean ju vankumatult raudse loogika abil, et surm on lahutamatu elu osa, et nutta pole tegelikult midagi, et see ei aita kedagi. Ma sain sellega hakkama, hõiskab meel, ma ei murdunud!

Ja siis korraga saavad tegevused otsa, on vaikus ja üksiolek. Suur paratamatus sõidab peale nagu kõikemattev hall udu. Lõug läheb krampi, kogu sisseehitatud kindlus, kaitsemüür ja üleolek mureneb ühe hetkega. Sõnad on otsas ja neile järgnev vaikuse kaja venitab aegruumi välja.

On päev, kui see on suur uudis, järgmisel päeval on see mattunud kõige muu alla. Nii ilmselt peabki olema, maailmas on üle seitsme miljardi inimese, igaühel juhtub iga minut midagi uut. Ja leinamine ei ole kasumlik tegevus. Kasumit toodab rõõm ja selle teesklemine, inimesed vingerdavad läbi tarbimismaailma, püüdes oma üksindust, valu ja küsimusi matta säravate pakendite sisse, mis mingil moel peaksid tegema meid kõiki õnnelikumaks.

Aga ei saa tunnistada surma elu osaks, kui kurbus ja lein ei kuulu selle rütmi sisse. Karavan ei pea just täna edasi sõitma, ega ju? Tuleb anda endale aega nõrk olla. Ma mõtlen, et kui me lubame oma igapäeval koosneda vaid sellest, mis on kasulik millegi muu jaoks, siis me muudamegi oma olme lõputuks jooneks, mis kaob kuskile arusaamatusse tulevikku sihita silme ees.

Jah, me saame sellega hakkama, me mõtleme teistest asjadest. Aga hiljem.

Sellest hoolimata on mul hea meel, et pärast eilset ärasaatmist ja peielauda leidsime endas uuesti jõu, et tulla tagasi Tartusse sünnipäevalavastuse proovi. Selle teatri sünnipäevalavastuse proovi, mida poleks ilma Kaljuta olemas. Ma millegipärast usun, et see tähistab sellise professionaalsusega töötanud mehe elu paremini kui kümmekond pitsi viina.

Nagu kultuuriminister eile väga kaunilt ütles, siis eitas Kalju tervel oma eluajal igasugu esoteerikat ja hingede rändamist, aga nüüd loodame me kõik, et ehk ta eksis. Jaanikale helistas eile õhtul mingi väga kummaline vana mees, kes küsis naljakaid küsimusi. Mulle tundub väga kelmikas mõte, et Kalju teeb meile hauatagusest maailmast tüngakõnesid.

Niisiis – täna „Õhupallide“ etendus Narva Laste Varjupaigas, homme ja ülehomme „Peks mõisatallis“ Genialistide Klubis, reedel esi- ja ainuetendus „Siuru sada“. Igal lavastajal on oma „Siuru“-tekst ja interpretatsioonid kulmineeruvad – julgen lubada – väga erinevalt. Palume teil pidulikult riidesse panna ja jääda meiega pärast etendust ka Tartu Levimuusika Orkestri saatel tantsima; samuti kuulutame kolmandat korda välja Aasta Teatrikülastaja tiitli laureaadi. Ja esmaspäeval, päris sünnipäeval, teeme alates kella 18st Genialistide Klubis teile viktoriini, pärast laulame, loeme luuletusi ja vaatame otseülekannet Ugalast.

Öö on sama pikk kui päev. Kevad, kevad, kevad!!!

Lõpetuseks midagi imeilusat ühelt luuletajalt, kes samuti hiljuti kuskile mujale läks.

LEMBIT KURVITS
KEVAD

Kord nägin und, kuis, armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
mis lume näol tal lasund pikki kuid.
Siis õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Jah, õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Nii ootamatult, tummalt,
nagu kasepungad,
siis mulle avanesid
sinu
huuled.

Sõltuvus

Posted on 5. märts 2017

Hei!

Teate! Ma pean teid paraku kurvastama. Ei teagi, kust nüüd alustada. Terve nädala olen aeg-ajalt mõelnud, et millest ma siia kirjutan. Mõtlesin ja vaagisin. Keerutasin nii mõnegi teema ümber, kuid lõppeks ei mõelnudki miskit huvitavat välja. Sellest on kahju.

Kuid millest teiega siis ikkagi vestelda?

Alustan ilmast: On pühapäev, 5. märts, ja väljas on erakordselt ilus ilm. Vähemalt Tallinnas. Puhub küll külm tuul, kuid päikese olemasolu heastab kõik kuhjaga. Aga mina istun toas.

Selles polekski midagi eriskummalist, kui olla näituseks haige. Kuid seda ma ometigi ei ole. Või siiski. Sõltub, kust mätta otsast vaadata. Ilm on ilus ja mina passin kodus.

Küsite, miks?

Seda on patt tunnistada, kuid ma olen sõltlane. Alkoholi-, narkootikumi- või pornosõltuvusest on õnneks asi kaugel. Kuid asi on veel hullemgi.

Nimelt olen ma paadunud tugitoolisportlane. Ilma naljata. Praegu on minusugusel väga raske aeg, sest käimas on nii suusa-alade MM, kergejõustiku EM, laskesuusatamise MK hooaja lõpp, koduse jalgpalli Premium liiga algus ning ka Inglismaa ja Hispaania jalgpalli meistriliigade huvitavad voorud-mängud. Ja mina jälgin seda kõike.

See on täiesti hullumeelne. Asi on isegi nii kaugel, et ma kõnnin tänaval, kõrvaklapid peas, ja kuulan mõnd spordiülekannet või vaatan seda oma nutitelefonist.

Näituseks – ma käisin eile poes. Kuid ma ei mäleta ei poodi minekut, ostlemist ega tagasiteed. Mäletan vaid (prantsuse) laskesuusataja Martin Fourcade’le kaasaelamist. Täidetud külmik ja määrdunud saapad olid tõendusmaterjalideks, et ma tõepoolest poodi ikkagi külastasin.

Sedasi on siis minuga lood. Päris nukrad, ma tean.

Kuid sellega asi paraku ei piirdu. Nimelt muutun ma spordiülekandeid vaadates vägagi emotsionaalseks. Isegi liialt. Kui juhtub, et mõni minu lemmik satub kaotama või tehakse talle ülekohut, siis tahan ma seda ise kuidagi heastama minna. Näituseks alustasin ma eelmisel nädalal Audentese spordikeskuses kergejõustikutreeninguid. Lootuses, et sedasi läheb Eesti kergejõustiklastel kuidagi paremini. Tutkit.

Jagaksin teiega enda eelmise pühapäeva facebooki postitust, mis ilmestab hästi eelpool räägitut:

“See tunne, kui sa vaatad suusatamise MM-i ja lähed närvi, et Ustjugovi-nimelisel idanaabril jälle joppab. Lootuses Eesti suusatamist kuidagi edendada, sõidad sa ema juurde, haarad garaažinurgast määrimata suusad ja lähed rajale, samas unustades, et vaevled endiselt haiguse kütkes ega oma mingusugust arvestatavat suusavormi. Kujutledes, et oled superman, võtad ette 10 km-se ringi ja paned tempo kohe algusest peale. Umbes viie kilomeetri pärast tuleb sein ette ja sa taipad, et suusad pigem takistavad kui abistavad su kulgemist. Asendad vabatehnilise sõidustiili klassikalisega, lootuses paaristõugetega kuidagi enne pimedat tagasi koju jõuda, kui korraga möödub sinust “Rossija” vormis väike suusaentusiast… Hambad ristis, pingutad siiski kuidagi vabatehnikat tõugata, üritades sedasi MM-il toimunu eest kätte maksta. Piimhappe tase lihastes on niivõrd suur, et laktoositalumatutel oleks eluohtlik su läheduses viibida. Matkides eessõitja tehnikat, üritad sa kuidagigi tuules püsida ja kujutleldava finiši lähenedes midagi lõpuspurditaolist välja võluda. Paraku tõmbab kaasvõistleja pakist trumpässa ja näitab sulle siiski oma uhkete Fischerite (suusa)taldu. Säh sulle õiglust ja kättemaksu! Samas võid end lohutada teadmisega, et 10 km aeg 36:02 polekski suusa MM-il kõige kehvem olnud…”

Siin lõpus vihjan ma sellele videole (vaadake kindlasti!).

Jah. Sedasi on minuga hetkel lood. Päris nutused, ma tean. Kuid probleemi tunnistamine on esimene samm enese parandamiseks. Hetkel üritan selle sõltuvuse kiuste kuidagi enda tavapärase eluga toime tulla. Raske on, kuid õnneks näen ma tunneli lõpus päästavat valgust… või siis mitte.

Loodan, et teil on kõik hästi!

Tulge ikka teatrisse ja tehke sporti!

Alati teie,

Kristo