Rõõmsad tervitused kõigile, kes seda postitust loevad! Esiteks, teeme selle selgeks, kes kirjutab – eta ja – Ljina. Minut tagasi, kui seda postitust kirjutama hakkasin, tundus, et nii palju on jagada ja nii palju saab targutada. Nüüd juba tunnen, et ei tea mitte midagi. Selline bipolaarne meelelaad on mul olnud nii kaua, kui end mäletan, aga eriti tugevalt on see mind viimastel kuudel tabanud. Võib-olla sellest võikski rääkida.

Ma olen osa Mustast Kastist, aga kui tungida minu eraelu detailidesse, siis tunnen, et ma pole hetkel selle aktiivne liige. Tunnen, et kõik oleks teisiti, kui ma elaksin Tartus, aga kuna ma ei ela ja mul pole selleks vahendeid, enne kui ma oma Paide korteri müüdud saan, siis nii on. Ja see müügiprotsess ise – ma tahan seda jagada, sest ma kogen midagi sellist esmakordselt. Mul on siin korteris väga palju asju – kuna mu ema ja vanaema on peaaegu 40-aastaste põlvkonnavahedega, on siin korteris asju ka 19. sajandist. Ja tänaseks päevaks on ainult minu otsustada, mis neist asjust saab. Kas need alles jätta või maha müüa. Palju on ka absoluutselt sentimentaalse väärtusega asju. Ma mäletan ennast alati kui suurt kogujat, aga mu ema ja vanaema olid samasugused – „iial ei tea, mis ajad võivad tulla!“ Ja mida ma selle näitega tegelikult öelda tahan, on, et ärge laske asjadel koguneda. Asjad võtavad endasse energiat, liiga palju asju väsitab ja liiga palju asju ei tee sind õnnelikuks. Ma soovitaks kõigil teha aeg-ajalt põhjalikku koristust, et puhastuda. See on nii jabur, aga see on nii tõde. Korista. Korista nii, et hoides oma asja käes, sa mõtled, et kas see asi teeb sind õnnelikuks, kas ta pakub sulle rõõmu. Kui vastus on neutraalne, on vastus ei, järelikult saa sellest lahti. Müü, anna või viska see ära. Ja reaalselt, tee seda kõigega. Ka faking iga pastakaga eraldi, kui sa pole võimeline 20 tükki korraga ära andma või viskama. Vabandust, aga Sa ei osta kunagi sinna uut täidet, kui see just pole maksnud 50 eurot. Sa võib-olla ei osta ka siis. Järelikult seda pole su ellu vaja, see on müra. Isegi kui sul on 20 pastakat, sa kasutad neist reaalselt ikkagi ainult kahte, kolme. Su elukvaliteet muutub, kui sul on aega ja ruumi enda jaoks ja kui sind ei ümbritse lademetes asju (ja minevikku). Pilt, mille sa lasteaias tegid, on võib-olla ilus, võib-olla tuleb sul sellega mingi mälestus üles, aga tegelikult on sul sellest ükskõik, kui see on koos sadade teistega üles kappi pressitud.

Tegutsemine. See on kohutavalt kohutav. Ma pole elu sees nii stressis olnud nii mõttetutel põhjustel. Mõnikord ma lihtsalt istun ja ei tee mitte midagi, sest mulle tundub, et mitte millelgi pole mõtet. Keegi ei osta. Ära visata ei raatsi. Siis otsustad, et annad ära. Keegi ei taha. Ära visata ikka ei raatsi. Kellelgil kindlasti on vaja. Aga millal? Ja siis ma istun, masetsen, olen üliväsinud ja lihtsalt ei suuda. Teine äärmus – paned müüki – leiad huvilise – lahe. Aga huviline ei võrdu ostjaga. Huviline tahab lisapilte, kasutusõpetust, kirjeldust, mõõte, asukohta, lõpuks ta ütleb, et SA OLED PÄRIS ARMAS JA VÕIKS TUTTAVAKS SAADA (?????????????????????????) ja siis huviline ei osta. Teine võimalik asjade käik: olles igal võimalikul moel huvilisele vastu tulnud, mõõtnud, kaalunud, pildistanud, testinud, ütleb huviline, et sooviks, aga tasuta. Ometi panin ma oma postitusse pildid, kirjelduse ja hinna. Huviline lisab, et kuule-kuule, raha pole tal endalgi. Ja siis tahaks lihtsalt nutta. Ja olen nutnud ka. Sest see emotsioonide skaala, mis iga detaili puhul läbi jõuab käia, on päris jõhker. Jess, keegi nägi postitust, on huvitatud, on huvitatud, on ikka veel huvitatud (tõenäoliselt ostab), ootus aina kasvab ja siis – pauk, läbi, sa said üle. Ta ei osta. Ja mõnikord koondub kogu sinu elu sellesse hetke, sellesse ülesaamisesse. Mitte millelgil pole tähtsust – see mõte võib korraga tekitada nii eufooriat kui suitsiidseid mõtteid. Ma olen oma elus saanud nii palju asju, mida ma olen nii väga tahtnud. Ja nii palju asju, mida ma üldse pole tahtnud ja olen kartnud. Aga ma olen näitleja. See mõte, unistus, tõsiasi või kuidas iganes ma seda nimetan, on olnud suurem kui elu. Galaktilise mõõtmega, hüperreaalne asjaolu. Ma olen näitleja. Ja siis sa paigutad selle „asjaolu“ oma käesolevasse ja reaalsusesse – see ei kõla kokku ja muudab su nii õnnetuks. Ja siis sa kaugelt hoomad seda funktsioneerivat üksust – Must Kast. Reetmise tunne on tohutu, peaaegu võrdeline selle uhkusetundega, mida ma nende üle tunnen, aga ometi tugevam. Ja siin ma nüüd olen… täpselt selles punktis, kuhu lõppes mu viimane lause. Täna siin, kirjutan seda postitust, kaheldes igas lauses, sest „see pole teatriteema“, „see ei näita Kasti heas valguses“, „see ei näita mind heas valguses“, aga mingi väike osa minus veel loodab, et äkki need viimased laused siin kuidagi näitavad.

Mõttelõng sai kuidagi otsa. Kiskus liiga depressiivseks, nagu ikka, kui ma midagi olen juba „liiga pikalt“ teinud – kannatust pean treenima. Stabiilsust ka. Seniks soovin kõigile ilusat aega, ilusat elu ja kes veel näinud ei ole, siis tõesti – minge vaatama meie värskeimat lavastust, „Personat“, mina käisin ja soovitan.

(PS! Otsides postituse juurde illustreerivaid pilte, kasutasin märksõna „happy life“, ja reaalselt, kõik pildid olid inimestest looduses, mitte ükski ei istunud oma mammona otsas ja piltide seas polnud ühtki vihjet varale. See on tõde! Koristage!)