Rubriik: igatsus

Kiri minult. Sinule

Posted on by Kaija M Külm

Tere, sina!

Ma ei ole ammu kirjutanud. Ei sulle ega mulle ega ka kellelegi teisele. Siiski… oma vastsündinud vennatütrele kirjutasin ühe kirja. Aga kuna tema seda alles mõne aasta pärast lugeda saab, siis on see tulevikukiri… minevikust.

Tahtsin sulle justnimelt seetõttu kirjutada, et me ei ole ammu omavahel rääkinud. Ega ma veel ei teagi, kuhu (ja kas üldse kuhugi) see kiri mind või sind või meid võib viia. Vaatame!

Hiljuti kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut “Heast enesetundest”. 37. minutil kõneleb ta nii: “Mõnikord me tunneme, et me oleme seest tühjad. Psühhoterapeudil on sellel puhul viis küsimust. Mida sa väldid? Mida sa kardad? Mida sa tunned? Mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud? Mida sa tahad?” Ta räägib ka, et me kõik oleme visad peitma seda, kuidas me tunneme ja mida me kardame. Me ei taha endale teadvustada, et me väldime. Selle asemel tahame olukordadest, tunnetest ja muust “üle saada”. Me mängime mängu “nagu seda poleks olnud”. Häbi, süütunne ja viha on aga väga tugevad tunded, mida ei saa lihtsalt ära peita. Siit saad kuulata täispikka loengut.

Ju see loeng mulle seetõttu silma jäi, et olen viimasel ajal oma mõtetes mingit raskust tundnud. See raskus tuleb ja siis järgmisel või ülejärgmisel päeval asendub ta täieliku kergusega ning siis taaskord naaseb. Sedasi see nõiaring mul käib. Aga erinevalt varasematest kordades mu elus, kui ma end taoliselt tundnud olen, ei muserda mind see raskus. Ta tundub põnev. Ta on nagu mingi raske matemaatikatehe, millele ma ülesannet kohe esimest korda lugedes pihta ei saa. (Ja teeme ühtlasi siinkohal selgeks, et mulle väga meeldib matemaatika.) Ma ei tea, kas need on need 26 aastat, mis mu õlule on kogunenud, aga mingi teadmine on minusse tekkinud, et igal ülesandel on lahendus olemas. Ma ei tea lihtsalt veel, kus.

Ma siis üritan iseenda eest mitte peitu minna ja see on vahepeal keeruline, aga üldiselt päris äge rännak. Eriti kõnetab mind Seppel-Ehini loengust küsimus “mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud?”. Millised minu tegevustest ja käitumis(mustri)test on peibutised, et mitte tegeleda sellega, mis mulle tegelikult korda läheb?

(Mulle tuli vahepeal meelde, et ühe kirja kirjutasin siiski veel. Umbes kuu aega tagasi. Aga see on selline salakiri, sest seda pole ma selle adressaadile edastanud. Ja võib-olla ei edastagi kunagi. Mu meelest on tore vahepeal kirjutada kirju tühjusesse. Või siis justkui läbi õhu inimestele, kellele sa tunned, et pole veel aeg mingeid mõtteid öelda. See teeb pea sedasi mõnusalt klaariks.)

“…aga kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada. Ikka on süda hakanud takjana millegi või kellegi külge kinni, täiesti vastu tahtmist ja vahel isegi endale teadmata.” – K. Ristikivi “Hingede öö”

Ma teen praegu Labürintteatriühendusega G9 proove. Teeme Karl Ristikivi põhjal “Hingede ööd”. Väga sümpaatsed sägad on koos. Nii et tule vaatama ja kogema ja tajuma! Ma tõesti loodan, et sa tuled. Mulle meeldib mõte ühel hetkel sinuga sellel ruumirännakul selles majas kohtuda.

Lisaks tule ka “Caligulat” vaatama. Selle aasta viimased võimalused on 26. ja 27. novembril. Parajalt hullumeelne töö ja ettevõtmine on see olnud (samuti koos mõnusa kambaga).

Ma tunnen, et olen juba mõnda aega elanud alla enda ideaalide. Hetkel mõtlen ma keskkonna-sõbralikkusele. Tean, et enda sõprade seas olen saanud selle tiitli, kes väldib pakendit ja kasutab oma korduvkasutatavaid kõrsi ja eelistab kohalikku toorainet jne jne. Mingitel hetkedel olengi kõigele sellele ja veel rohkemale tähelepanu pööranud. Viimasel ajal olen aga alla igasugust arvestust võrreldes selle minuga, kes varem eksisteerinud on.

Nägin alles sotsiaalmeedias postitust, kus visuaalselt oli näha tohutuid plastikusaari ning selle all oli kiri: “Aga see on ju ainult 1 kõrs, ainult 1 kohvitops, ainult 1 kilekott”. Minuga on juhtunud sarnane lugu. Jah, ma võtan ikka kaasa oma kohvitopsi ja kõrre ja väga tihti ka riidest koti, AGA see kogus plastikut ja pakendit, mida ma viimase poole aastaga olen tootnud, ei ole vabandatav. Isegi kui ma ehk keskmisele eestlasele selles osas alla jään (plastiku tootmise koguse osas), saaksin ma palju paremini.

Ma kirjutan sellest sulle, sest ma väga tahan end selles osas distsiplineerida.

Ma üritan ikka mõelda, et mis siis, kui kogu prügi, mida ma toodan, peaks jääma minu koju? Mis siis, kui ühtegi prügikasti ega -mäge ei eksisteeriks? Kui ma peaksin absoluutselt iga enda poolt soetatud asja eest lõplikult vastutama, mitte ei saaks seda vastutust prügikastile anda… Hetkel ei mahuks ma tõenäoliselt oma koju lihtsalt ära.

Ma mõtlen, et üritame koos sellele igapäevaselt rohkem tähelepanu pöörata. Mis sa arvad?

See kiri jääb praegu selliseks, nagu ta on. Võib-olla natukene liiga lühikeseks (ehk seetõttu, et nii pikk paus on kirjutamisesse sisse jäänud), võib-olla mitte.

Kui ma muud ei tee, siis kuskil mõttesügavuses igatsen ma Islandi kargust ja hingematvat loodust või hoopis Itaalia vabadust, päikest ja lohakust, või lihtsalt, et saaks Eesti suves üleni merevette mattuda. Lumesõda tundub ka päris tore ja seda saab vast juba õige pea.

Järgmise korrani!
mina

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Posted on by Kaija M Külm

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

Tumedate sfääride elajas

Posted on by Kaija M Külm

Palavad tervitused, hea lugeja!

Eestlasele meeldib käia suvel teatris, sest teater on televiisorile hea vaheldus, rääkimata võimalusest sõpradega suhelda, end näidata ja mis kõige tähtsam – olla osa ühisest, reaalsest kogemusest. Teater küll vahendab reaalsust, kuid on näpuga katsumise mõnusal kaugusel. Sealt on ohutu ja kerge vaadelda elu pahupoole kategooriaid, mis meid inimestena kokku liimivad; ja kui need meie elus puuduvad, või on hoopistükis peidus, saab olla peidetud himurusega nendega teatrivaatamises osaline.

Tabuemotsioonid ja nende käitumuslikud väljendused on koduses olmeilmas kirbeteemaks, kuna viitavad koduvägivallale ja armetule elusklemisele. Seda juuritakse välja nii riikliku kui avaliku sektori koostoimetamistel: kurja eemaldamine on heaeluühiskonna eesmärk ja eksisteerimise tugisammas. Võrdusus, vabadus ja vendlus – need pole üksnes ideaalid, vaid reaalsed eesmärgid, mille poole iga naharakuga püüeldakse ja milleni on kaasaegsel toimetamisel lähemale jõutud.

Elu pahupool, mille vastu reaalsuses teadlikult ja jõuliselt võideldakse, on aga teatri jõuarsenali peamine relv, mis tänasesse päeva sobimatuna on loomaaeda kõigile vaatamiseks saadetud.

Nõnda on teater trellide taga, kus näidatakse iganenud emotsionaalseid relikte: näiteks armetut tundebarbaarsust ja vanu suhteprotokolle. Neid saab vaadata ohutust kaugusest, kus nad on taltsutatud ja kaasatuntavad, oma alastuses ja reaalsuses mittepuudutavad. Teater on taltsutatud ja puurisildilt võib lugeda emotsionalis teatralicuse asuala ning liigikirjeldust.

Isegi siis, kui emotsionalis teatralicus peaks imelisel kombel trellide tagant vabanema ja aedlinnade roheluses emotsionaalset amokki jooksma hakkama, uimastataks ta humaansel kombel uinutava laenguga taltsaks ja transporditaks eksinud hirve kombel tagasi oma loomulikku keskkonda. Seekord aga õige vanusepiirangu ja metsiku liigi hoiatustega: teater võib häirida õrnas vanuses inimesi või sisaldada sobimatuid reaalsuskaadreid.

Taltsutatud teater on keskonna- ja ühiskonnasõbralik. Ta reostab ja roojab ainult oma puuri, mida on lihtne koristada; ta röögib ainult oma puuris, kus ta kellelegi kahju ei tee; ta on hästi söödetud ja joodetud; tema talitajad on tema vastu ääretult sõbralikud ja heasoovlikud. Ta on hoitud, kasitud ja kaitstud. Puur – see on tema elevandiluust torn: tema jaoks disainitud ja tema vajadustele vastav. Miks aga teater rahul ei ole ja puurist välja saada tahab, jääb vaatajatele arusaamatuks ja mõistatuslikuks.

Puuris mandudes saab teater isegi aru, et arutud püüded piiridest välja tungida on meelevaldsed. Ta kodustub kui koer, kes peremehe näo järgi läheb. Ta mõistab, et peremehi on palju, kel kõigil on erinevad näod, ta püüab kõigile olla meele järgi: ta liputab kõigile saba, haugub treenitult, käib kell seitse pissil ja vannub peremehele igavest truudust. Taltsast emotsionis teatralicusest saab loodusliku valiku teel teatralicus domesticus. Kord pehme mopsinäoga, kord range koonuga elajas. Me armastame teda tema truuduse, nunnususe ja kurbade silmade pärast. Ta on meie elu oluline kaaslane ja hindamatu pereliige.

Sõprade või perekonnaga kuuma päeva nautlemas käia on meeliülendav kogemus. Eriti siis, kui saab seda jagada teatralicus domesticusega. Kuid olles päikesest ulakas segaduses, meenub mulle emotsionis teatralicuse taltsutamata loomus. Ta on ulguv õõvastus, tumedate sfääride elajas. Päikseloojangu kuumade hoobade vahel tõden: olles taltsutanud enda, olen endas taltsutanud teatri.

Lennart

Maailm peopesal

Posted on by Kaija M Külm

Tere, lugeja!

Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.

Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.

Assitej Rootsi oli lahke ja kutsus mind Bibu-nimelisele teatrifestivalile esindama Assitej Eestit, sh Musta Kasti, et tutvuda lähemalt Rootsi laste- ja noorteteatriga ning luua kontakte ülemaailmselt. 16.-19. mai 2018, Helsingborgis.

Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.

Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀

Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.

Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂

Täna siin, homme seal!

Heaga
Reeli

Sõbrapäevaks sõpradest

Posted on by Kaija M Külm

Hea klient, kirja lisas on teie eelmise kuu arve! Täname õigeaegse makse eest!
Tere, Katrin! Kas saad pühapäeval mu laste järgi vaadata, tahan minna seenele!
We miss you, why haven’t you ordered for so long time?
Sel nädal meie kauplustes 50% ALE kõigile hooajakaupadele! Kiirusta!
Hei, Katrin – ma ei saa homme tulla! Sry!
Kle, kas sa mulle öömaja saad pakkuda järgmine nädal?
Your contact has uploaded a new video!

Selliseid teateid saame kõik ilmselt kui mitte just iga päev, siis nädalas nii mõnedki korrad. Aga millal said sina viimati kirja? Ei, mitte teadet, mis käsib arve ära maksta või hoopis ütleb, et varsti tuleb raamatud raamatukokku ära viia. Ei, ma ei mõtle ka seda elektroonilist kirja, kus on kokkulepe uue koosoleku või peatselt avaneva projekti taotlusvooru kohta. Ma mõtlen ikka päris kirja – sellist, mis on kirjutatud päris paberile päris pastakaga (või tindipliiatsiga või hoopis isegi vana hea sulepeaga) ja kindlasti on see kiri ümbrikus, mille peal on postmark ja tempel ka. Seda kirja ei saa lugeda helendavalt ekraanilt ning teinekord võib juhtuda, et pead natuke maadlema sõbra käekirja iseärasustega. Millal sa viimati said kirja selliselt sõbralt, kes küsib, kuidas sul läinud on? Või hoopis seda, missugune on su kodumaal viimastel nädalatel ilm olnud. Või siis: mis on Eesti rahvustoit ja kuidas te tähistate jõule? Ja päris kindlasti küsib see sõber, kas oled juba gripist paranenud ja kas su lapsed lõpetasid klassi edukalt.

Mina sain sellise kirja üleeile. Tegelikult isegi kaks. Üks tuli Saksamaalt ja teine Austraaliast. Monical sündis kaks kuud tagasi beebi ja seepärast pole ta mõnda aega saanud mahti kirjutada. Ümbrikus on ka foto väikesest Linast. Kudusin juba talle papudki valmis. Järgmise kirjaga saadan need ära. Anna aga käis vahepeal Uus-Meremaal oma ema vaatamas. Ema on haige. Ta on selle pärast väga mures, aga arvab, et kõik läheb hästi. Loodan, et ema tervis paraneb. Austraalias on praegu suvi. Annale meeldib see, talv on tema arvates jube. Ta teab, et Austraalia talv on hoopis teistsugune kui Eesti oma. Olen talle meie talvest rääkinud. Ta isegi tahaks Eesti talve näha, aga ainult hästi kaugelt.

Minu kirjakuhjas ootavad järjekorras Evi Ungarist ja Ira Valgevenest. Evi on mu kõige kauaaegsem kirjasõber. Ei mäletagi, kui kaua oleme juba kirju ning teepakikesi teineteisele saatnud. Ma arvan, et me teame teineteisest vist küll juba kõike. Aga taaskord tuleb minu kiri üsna pikk – 7 lehekülge! Midagi on ikka jäänud rääkimata ja eks vahepeal ole ka üht-teist uut juhtunud. Iraga kirjutame vene keeles. See oli minu soov – nii saan vene keelt ka värskena hoida. Ira saatis mulle sünnipäevaks muinasjuturaamatu. Ma veel ei teagi, mida talle saata. Mõtlesin, et ehk leian mõne hea Eesti kirjaniku venekeelse raamatu või hoopis koon talle sokid. Mõtlen veel veidi, õnneks on ta sünnipäev alles mais. Veebruaris on aga Evi sünnipäev. Temale saadan kindlasti paki „Tõmmu“ komme. Need meeldivad talle nii väga.

Mulle meeldis kirjutada ja kirju saada juba üsna väiksena. Arvan, et võisin olla 10-11-aastane, kui esimest korda ajakirjas „Täheke“ avaldatud kirjasõprade otsijatele vastasin. Tol ajal tundus põnevam leida kirjasõpru just enda kodumaakonnast või selle lähiümbrusest (siis sai teinekord lähimas linnas kohtumisi kokku leppida). Aga toona ei olnud veel maailm meie ees nii valla ning ega keeleoskuski poleks võimaldanud teabmis kaugele kirjutada. Kirjutasime kõikvõimalikest tüdrukute saladustest ja saatsime üksteisele välismaa kommide pabereid. Mõni neist lõhnas nii tugevasti, et see kirjalegi veel aastateks külge jäi.

Nüüd me enam kommipabereid ei saada. Saadame hoopis komme. Aga seda rohkem ikka pühade või sünnipäeva puhul. Argipäeval saadame teepakikesi. Neid saab ühte ümbrikkusse ikka mitu tükki pista. Oh, mis põnevaid teesorte erinevates riikides müüakse! Aga me saadame ka kleepse ja ilusaid värvilisi teipe. Päris naljakas, eksole? Ise veel täiskasvanud inimesed! Minu tütar arvab, et temal ei olnud 5-aastasena ka nii palju kleepse kui mul praegu. Kleepsud on aga väga kasulik ja kuum kaup – me ju tahame, et iga sõber saaks kirja kenasti kaunistatud paberil. Mul on ka palju igasuguseid värvilisi geelpliiatseid ning toredaid teibirulle. Paberite kaunistamine omab kirjasõbranduses olulist rolli ja mõjub mõnusasti mediteerivalt.

Aga ikkagi – nii paljud küsivad: no kuule, interneti ajastu, saaksid oma kirjad ju palju odavamalt ja kiiremini kohale toimetada ja no kui tahad oma kirja paberile, eks prindi siis välja! Ei-ei! See pole ju see! Teateid on kõikvõimalike erinevate vahendite abil teele läkitatud ning vastu võetud juba aastatuhandeid enne 21. sajandit. Kiri, mille sõber on just minu jaoks koostanud, kannab endaga kaasas tema head energiat ja tugevat väge. Niisugune kiri ei ole enam pelgalt mõned lehed paberit. See on just minule mõeldud ning minu jaoks oluliste uudiste ja heade soovide allikas.

Tiguposti juurde tagasipöördumine on natuke nagu ninanips ka – nips infoajastule – sellele, et kõik sõnumid saame kätte vaid murdosa sekundiga. Ja nips ka sellele, kuidas kogu aeg igast võimalikust allikast tuleb meile aina uut infot. Päris postkasti kiri aga ei sisalda kõige „värskemat“ infot. Sealne info on vähemalt kahe-kolme päeva vanune. Ja mõnikord võib juhtuda (olenevalt kirjakandja tujudest ja ilmselt veel nii mõnestki muust näitajast), et isegi tervelt kuu vanune. Need uudised, mille saame kätte veidi vananenult, oleksid nagu korraks ajas seisma jäänud, veidi laagerdunud ning seega nagu hea vein ajaga paremaks muutunud.

Katrin

Arusaam

Posted on by Kaija M Külm

6-aastane Liina on kodus, istub nõukogudeaegselt sisustatud elutoas ja vaatab televiisorit. Ta kõnnib telekani ja keerab selle nupust valjemaks. Kõnnib, sest pulti neil veel ei ole. Valjemaks, sest varsti algab ladina-ameerika seebiooper “Printsess”, mis on Liina lemmik. Nii lemmik, et ta kujutab ette, kuidas ta tulevikus elab seal, soojal maal, Limas või isegi Mexico Citys.

11-aastane Liina on emaga raamatupoes, et viimaks ometi saada endale päris oma eesti-hispaania vestmik.

12-aastane Liina saab Rate.ee-s tuttavaks temast umbes 8 aastat vanema Diego-Amor’iga, kes on pärit Hispaaniast. Kindel verstapost Liina elus.

23-aastane Liina läheb peaaegu et puhtjuhuslikult suveks Itaaliasse lapsehoidjaks. Ta saab ootamatult palju itaalia keelest aru ja usub, et abiks on kunagised püüdlused hispaania keele omandamisel ja seriaalide vaatamine, aga ometi ei suuda ta end selgelt väljendada. Itaalia keel erineb ikkagi oluliselt hispaania keelest.

25-aastane Liina sõidab Mehhikosse, et sõbra suure perekonnaga kohtuda. Ta saab aru ootamatult paljust, aga keegi teine tema itaalia keelel põhinevast hispaania keelest ometi mitte. Kuid tagaaias kasvavad papaiad ja sidrunid, nemad saavad temast aru. Ja tänaval mängivad lapsed saavad temast aru. Ja vana kerjav naine, kes Liina sõbrale väidab end perekonnatuttava olevat ning isegi Liinat tundvat, saab temast aru. Ja mõlemad erinevates jalgpallivabrikutes töötavad nõbud, kellest kumbki kingib Liinale jalgpalli, saavad temast aru. Ja kõik tulised toidud, mida Liina sööb, saavad temast aru ja ei osutugi väga tuliseks. Ja lennufirma saab temast aru, kui ta päev varem kiitleb, et jääb lennukist maha, et Mehhikos edasi rännata. Ja Ameerika saab temast aru, kui ta esimest korda oma Ameerikasse sisenemise ajaloos saab turvakontrollist läbi ühe minutiga.

Ja siin ma nüüd olen: kohas, kus minust saadakse aru, ehkki kultuur on nii erinev. See on elu ja praeguse aja puhul nii vaimustav, et reisimine on võimalik. Aitäh, maa ja ilm.

Liina

Olevik heidab pilgu minevikku, et liikuda tagasi tulevikku

Posted on by Kaija M Külm

OLEVIK

Käes on jõululaupäev ja mina nuuskan nii, nagu homset ei oleks. Kõik õlgadest ülevamal on parajalt paistes, aevastussagedus on umbes 10tk/h ja salvrättide oma vähemalt sama suur. Olgugi et on ebamugav ja et ma plaanisin oma talvevaheaja korralikus jooksugraafikus veeta, ei ole ma väga kurb, et haigus mu kätte on saanud. Mis ma ikka temast kirun!

Kolm aastat tagasi võisin suurest ahastusest, et ma ei saa (haigusest tingituna) teha seda, mida tahan, korralikult vihastuda ja isegi nutma pursata. Kusjuures oli väga tõenäoline, et tollal terve olles ei oleks ma oma päeva eriti teistmoodi veetnud. Ängistas just see tunne, et ma ei saaks midagi teha, kui ma ka tahaksin.

Praegu olen ma muutunud tänulikuks oma keha suhtes. On ju suur õnn, et ta nohu ja kerge palaviku peale viskab, mitte ei lase mul millegi kätte kõngeda. Muidugi oleks suurem õnn see, kui ma ise suudaks end sedasi hoida, et külmetusel poleks põhjust tekkida. Ikka on lihtsam ajas tagasi vaadata ning seejärel oma tegutsemisi hinnata.

Olen hetkel oma maakodus ja käisin just jalutamas. Väga veider ja keeruline on uskuda 24. detsembrisse kui jõuludesse, kui samal ajal on väljas selline ilm.

Kaminas põlevad söed ja puupilpad prõksuvad milleeniumišokolaadi kõlaga. Mäletate seda Marabou prõksuvate tükkidega šokolaadi, mis toodeti, et 1999. aasta saaks muutuda 2000. aastaks? Arvatavasti oleks aastavahetus šokolaadist olenemata juhtunud, aga kes karask teab. Kaminas kõlab igatahes seesama hääl, mis tekkis tollal, kui šokolaaditükikest oma keele peal hoidsin ja tal sulada lasin.

PILGUD

Nii lihtne on inimestele otsa vaadata ja täpselt sama lihtne on seda ka mitte teha. Nagu milleeniumišokolaadigi roll jääb uue tuhande algamisel tagantjärgi segaseks, ei tea ka inimestele otsa vaadates sel hetkel kunagi, millistest pilkudest saavad need erilisemad pilgud. Või millistele pilkudele mõtlen hiljem ahastuses tagasi: et mis siis, kui oleksin otsustanud hoopis omaette olla, ilma oma pilku jagamata? Arvatavasti on ka selliseid jagamata pilke väga palju, aga me lihtsalt ei tea seda ahastust tunda, sest me tegime otsuse neisse silmadesse mitte vaadata.

Järjekordne aasta hakkab lõppema ning ma pole ammu 365 päeva jooksul nii palju eriilmelisi ja uusi pilke kohanud. Tõenäoliselt jäävad esimesed eluaastad siinkohal esikohtadele, sest siis oli absoluutselt kõik siin ilmas päris uus.

MINEVIK

Ma käisin Islandil. Nädalakese veetsin Reykjavikis etenduskunstide festivalil Everybody’s Spectacular ning teise nädala Islandi peal autoga ringi sõites. Vähemalt selline oli algne plaan. Festivalinädal möödus kenasti plaanipäraselt ning samuti ka autorendi esimene päev. Täpsemalt siis ainult pool sellest. Sain mõned tunnid Islandi ilust ahastust tunda, kui algas lumetorm, mis jätkas küll ahastusega, aga hoopis teises tunneteskaala otsas.

 

Öösel keset tuisku ja libedust
mööda teed, kuhu jäänud vaid rekkad,
me kihutame allapoole lubatust
kumb meist enne nutma hakkab?
Neli päeva lumelõksu
armsaima pere seltsis
minu süda ikka põksub,
oh Island, sinu rütmis.
Esja, kohtume taas!

Island õpetas mulle sel korral hetkes kohalolekut. Seda, et ei tasu liialt oma elu ära planeerida. Kui see lumetorm ikkagi tuleb ning maanteed kinni pannakse, siis nuta või naera, aga ei pääse sa teise linna mida-iganes-sa-teha-plaanisid tegema ja see on ka okei. Mul on tunne, et Eestis suudame tihedamini ilmast üle olla ja seetõttu saame justkui oma elu planeerimise põhibossid olla. Kahjuks planeerime tihti üle ning see tekitab palju stressi. Loodus on selles mõttes väga tore, et kui ta tuleb ja lööb oma lahtise käega sulle kõrvakiilu, siis tuleb mõistus enamasti koju. Tervisega on sama lugu. Ei maksa liialt jamada kummagagi neist.

Kõik on pidevas muutumises.

TULEVIK

Tulevik, tulevik, kuhu sa jäid?
Ootasin sind, aga magama jäin.

Kohtume homme, tule ja tärka
vahetult enne, kui unenäost ärkan!

Soovitaksin südamest veel üht filmi (“Ihust ja hingest”) ja aroonia sinepit!

LAURA

(Islandi piltide autor on mu vapper reisikaaslane Ann Kaer.)

Kust tuleb tatt ja kuhu kadus kevad?

Posted on by Kaija M Külm

«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.

Pildi autor: Arvo Tarmula
Sellest olenemata võtsin pühapäeval pärast teadmata hulka salvrätikuid, kaht küüslauguküünt, üht liitrit vett ja 1200mg Ibumetini ette EV100 19,5-kilomeetrise jalgsimatka. Ei kahetse. Rattasõitu ka ei kahetse. Väga äge juubeliürituste stardipauk! Jooksmisega olen harjunud, aga minu matkamine on siiani enam-vähem linnaäärsete jalutuskäikudega piirdunud. Seda peab muutma! Eesti saab läbi käia kaht erinevat pealtnäha võrratut matkarada pidi.

«Ma vihkan haige olemist,» kuulen oma mõtteid. Veel mõned aastad tagasi tundus haigena kodus istudes, et kogu elu jookseb eest ära. Tõenäoliselt ei oleks need paar päeva midagi suurt muutnud, aga see tunne, et ma ei saa kodust väljuda, liikuda sinna, kuhu ma tahan, teha seda, mida ma tahan, tekitas saamatu ja halva tunde. Praegu tekitab haigus minus viha. Viha enda keha pihta, et ta ei saa siis nüüd selle haiguse hävitamisega piisavalt kiiresti hakkama. Miks ma siis tahan nii kiiresti terveks saada? Mida ma teeksin ja kuhu ma kiirustan? Haige olles tundub üks päev nii suur ja pikk ja tähtis ühik.

Võib-olla olen vihane, et minu liikumine on piiratud. See tuletab mulle meelde ühe talve algust gümnaasiumi ajal. Lumi ja jää katsid maad ning mulle jõudis kohale, et nii jääb vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks kuuks. (Siis vist ei olnud nii palju seda maapinna edasi-tagasi sulamist. Siis sai kevadel ikka suurt rõõmu tunda esimesest sulanud asfaldilaigust. Praegu on aastaringi mõned asfaldilaigud paljad.) See tunne, et ma ei saa kõndida muretult ükskõik kui kaugele, tekitas minus suurt kurbust. Ma olin justkui lume sisse müüritud. Eks see ole mõtlemise küsimus, aga ma naudin seda, kui saan kõndima/jooksma hakata, tunda, et mu talla all toimib hõõrdejõud, ja minna siis nii kaugele, kui tunne on. Liiga palju lima minu pea sees ei lase mul tegelikult aru saada, kas ma üldse räägin mõistetavat juttu praegu.

Igatahes usun ma, et haigused algavad mõtlemisest. Sellegipoolest olen tänulik antibiootikumidele, Sudafedile ja No-Spale, sest alati ei tule selle mõtlemisega mässamine hästi välja. Mis absoluutselt ei tähenda seda, et mõttetöö võiks nurka visata. Lihtsalt elus on tore püsida. Tõenäoliselt oleksin ma surnud, kui poleks antibiootikume. Väiksena ma madalamat palavikku kui 41 väga ei tundnud. (Tagantjärele tarkus ütleb, et pidevalt paistes mandlid ei saa head tähendada.) See selleks.

Maamood 2017
Kuna ma täna joosta ei saa, siis kompenseerisin seda Tartu jooksumaratonidele registreerimisega: 7. mai ja 23 km ning 7. oktoober ja 42 km, siit ma tulen. Nüüd istun diivanil edasi ja nosin melonit. Keda jooksmine kuidagi köidab, siis soovitan Haruki Murakami raamatut «What I talk about when I talk about running» ja Kristjan Puusilla ööülikooli loengut «Jooksupaelad».

autor: Ruudu Rahumaru

Kas jooksmine, haige olemine, teatri tegemine või midagi muud, ainus vastane, keda ületada, oled sina ise. Nii ma üritan tänase päevaga ära leppida. Minge välja jooksma või jalutama ja Musta Kasti «Jõudu» vaatama, mis hetkel Eestis ringi tuuritab!

Laura

Jälle vaikusest, seekord teisiti

Posted on by Kaija M Külm

Kaks nädalat olen bloginädalat enda käes hoidnud ja mitte midagi kirjutanud. Eile oli teine tähtaeg. Ega küsimus ei ole selles, et midagi poleks öelda, vaid selles, et kuidas.

Minu Õpetaja Kalju Komissarov suri ära ja saadeti eile viimsele teekonnale. Sellest peab rääkima.

Surm ei tulnud ise ootamatult, kuid tabas ootamatult sellist kohta minus, mida varem ei tundnudki. Keha ja meel otsivad paaniliselt tegevust, et vältida juhtunusse süvenemist. Ei, ma ei mõtle, et minu jaoks oluline inimene on läinud, mulle on hirmus oluline need klaasid puhtaks pesta ja koosolekuid kokku leppida ja poes käia ja… üldse. Kust ronib minu silmadesse see kurbus? Ma tean ju vankumatult raudse loogika abil, et surm on lahutamatu elu osa, et nutta pole tegelikult midagi, et see ei aita kedagi. Ma sain sellega hakkama, hõiskab meel, ma ei murdunud!

Ja siis korraga saavad tegevused otsa, on vaikus ja üksiolek. Suur paratamatus sõidab peale nagu kõikemattev hall udu. Lõug läheb krampi, kogu sisseehitatud kindlus, kaitsemüür ja üleolek mureneb ühe hetkega. Sõnad on otsas ja neile järgnev vaikuse kaja venitab aegruumi välja.

On päev, kui see on suur uudis, järgmisel päeval on see mattunud kõige muu alla. Nii ilmselt peabki olema, maailmas on üle seitsme miljardi inimese, igaühel juhtub iga minut midagi uut. Ja leinamine ei ole kasumlik tegevus. Kasumit toodab rõõm ja selle teesklemine, inimesed vingerdavad läbi tarbimismaailma, püüdes oma üksindust, valu ja küsimusi matta säravate pakendite sisse, mis mingil moel peaksid tegema meid kõiki õnnelikumaks.

Aga ei saa tunnistada surma elu osaks, kui kurbus ja lein ei kuulu selle rütmi sisse. Karavan ei pea just täna edasi sõitma, ega ju? Tuleb anda endale aega nõrk olla. Ma mõtlen, et kui me lubame oma igapäeval koosneda vaid sellest, mis on kasulik millegi muu jaoks, siis me muudamegi oma olme lõputuks jooneks, mis kaob kuskile arusaamatusse tulevikku sihita silme ees.

Jah, me saame sellega hakkama, me mõtleme teistest asjadest. Aga hiljem.

Sellest hoolimata on mul hea meel, et pärast eilset ärasaatmist ja peielauda leidsime endas uuesti jõu, et tulla tagasi Tartusse sünnipäevalavastuse proovi. Selle teatri sünnipäevalavastuse proovi, mida poleks ilma Kaljuta olemas. Ma millegipärast usun, et see tähistab sellise professionaalsusega töötanud mehe elu paremini kui kümmekond pitsi viina.

Nagu kultuuriminister eile väga kaunilt ütles, siis eitas Kalju tervel oma eluajal igasugu esoteerikat ja hingede rändamist, aga nüüd loodame me kõik, et ehk ta eksis. Jaanikale helistas eile õhtul mingi väga kummaline vana mees, kes küsis naljakaid küsimusi. Mulle tundub väga kelmikas mõte, et Kalju teeb meile hauatagusest maailmast tüngakõnesid.

Niisiis – täna „Õhupallide“ etendus Narva Laste Varjupaigas, homme ja ülehomme „Peks mõisatallis“ Genialistide Klubis, reedel esi- ja ainuetendus „Siuru sada“. Igal lavastajal on oma „Siuru“-tekst ja interpretatsioonid kulmineeruvad – julgen lubada – väga erinevalt. Palume teil pidulikult riidesse panna ja jääda meiega pärast etendust ka Tartu Levimuusika Orkestri saatel tantsima; samuti kuulutame kolmandat korda välja Aasta Teatrikülastaja tiitli laureaadi. Ja esmaspäeval, päris sünnipäeval, teeme alates kella 18st Genialistide Klubis teile viktoriini, pärast laulame, loeme luuletusi ja vaatame otseülekannet Ugalast.

Öö on sama pikk kui päev. Kevad, kevad, kevad!!!

Lõpetuseks midagi imeilusat ühelt luuletajalt, kes samuti hiljuti kuskile mujale läks.

LEMBIT KURVITS
KEVAD

Kord nägin und, kuis, armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
mis lume näol tal lasund pikki kuid.
Siis õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Jah, õitses paiseleht, ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.
Nii ootamatult, tummalt,
nagu kasepungad,
siis mulle avanesid
sinu
huuled.

Mina olen Kristo.

Posted on by Kaija M Külm

Mäletad mind veel?
Ei? Jaa?
Pole hullu!
Tore on ikkagi.
Koguaeg on tore.
Küsid, miks?
No mis sa arvad?
Suvi on.
Jah.
Polnud ju väga keeruline.
Tuleb ju küll, kui sa püüad.
Ma usun sinusse!
Aga tead!
Suvi on üks huvitav aeg.
Ütlemata ilus ja mõnus.
Aastaaeg, mida oodatakse nii väga.
Pingsalt.
Aastaaegade Stanley karikas või Kuldne Palmioks.
Kuidas kellelegi.
Samas libiseb ta tihtipeale nii märkamatult käest, et jääb mulje, nagu suve poleks üldse olnudki.
Vähemalt minu puhul on nii.
Kuidas sul?
Küll ma olen rumal.
Inimloomusele omaselt kipun ma ju seda võrdlema varasemate suvedega.
Oi, kui pikad need tundusid.
Eriti varasemas nooruses.
Eksole?
Nagu ignorantne eesel, ei tunnista ma faktorit, et mida aeg edasi, seda kiiremini me aja kulgu ja liikumist tajume.
Kahjuks.
Tahaks ju kinni hoida.
Ajast, ma mõtlen.
Sestap ärgem elagem minevikus.
Elame hetkes.
Suht keeruline…
Aga proovi.
Ma proovin ka.
Tead mis?!
Kohe tuleb sügis.
Lehed langevad.
Värvide mäng.
Naudi seda ka!
Nagu uus algus.
Uus ootamine.
Kuid.
Aga ikkagi…
Millal tuled taas…
…suvi!?
Igatsen sind!
Juba.
Suvi