Ilmad on külmemaks läinud ja lisaks sellele, et olen juba nädal aega köhane ja nohune, on ka mu nahk kõigele sellele halvasti reageerinud. Kõik kisub, ketendab ja on kuiv, ülitundlik ja äärmiselt punane. Sama punaseks muutun ma päikesepõletuse korral, ei kunagi varem pole seda juhtunud aga talvisel ajal lihtsalt siseruumis viibides. Ja seda värvi vihkan ma oma näos kõige enam. See näib ebaterve ja ärritunud ning on ebamugav. Ja mingitel asjaoludel olen ma justkui ka teistele inimestele vähem vastuvõetav. Ma nimelt, lähenevate jõulude valguses, külastan viimasel ajal suhteliselt sageli jõulukinkide otsingul erinevaid poode. Ma olen varemgi tähele pannud, et võõrad inimesed suhtuvad minusse erinevalt, kui ma kannan näiteks trenniriideid või siis, kui riietun korralikult. Samasuguse paralleeli saab tõmmata ka nüüd, kus ma pole enam ainult heledanahaline, mis justkui on aktsepteeritav, vaid punane, mis justkui langetaks minu väärtust potentsiaalse kliendina. Ja tõesti, selle asemel, et mulle pakkuda head teenindust, mille osaks ma muidu sageli olen saanud, olen ma nüüd tundnud, et mind ignoreeritakse või teadlikult teenindatakse kärsitult, üleolevalt; ja see langeb kokku sellega, mis mu seljas on või mis olukorras mu nägu on. Ja samas pole see ju mingisugune avastus, sellest on palju räägitud ja seda piisavalt testitud, et teada, et meie välimus mõjutab paljut. Asjata ei räägita ega tegeleta võrdsete õiguste loomisega ja teadlikkuse kasvatamisega kõikides valdkondades, milles üht ühiskonnagruppi eelistatakse teisele asjaoludel, mis pole inimeste endi muuta. Aga hoolimata sellest, et sellised võrdõiguste eest võitlejad, head kõnelejad, oskavad oma ideid väga selgelt esitada ning motiveerivalt ja arusaadavalt mõjuda, jääb ilmselt sellegipoolest millestki puudu, et nende kuulajad oma igapäevases elus, ka pisiasjades, neist põhimõtetest kinni oskaks pidada. Kui küsitaks neilt nn. selekteerivatelt halva teenuse pakkujatelt, et kas nad usuvad, et inimesi tuleb välimuse järgi kohelda, ei kahtle ma hetkekski, et nende vastus oleks eitav. Ent ometi pöördub see olukord praktikas.

Sellega seoses tuleb meelde, kuidas ühes „Hommik Anuga“ saates osales Linnar Priimägi. Minu jaoks domineeris selles saatelõigus mentaliteet, et ei maksa kollektiivsete uute normide kehtestamisega kaasa minna, vaid jääda selleks, kes me olnud oleme. Ta paistis uskuvat, et ühiskond on teel hullusele; et me ei vaja tegelikult lisafunktsioone, mida nutitelefon meile pakub. Ma olen nõus, et need ei tee meid tingimata targemaks ja ma usun, et neid peab oskama mõõdukalt/arukalt kasutada ja et nende liigne kasutamine on teistpidi hirmus. Aga millega ma pole nõus, on tema veendumus selle kohta, et me ei peaks minema kaasa sellise kollektiivse hullusega, milleks on poliitiline korrektsus ja et sõna „neeger“ võib uhkusega ja tagajärgedeta kasutada aastal 2017. Minu jaoks valmistasid need julgustavavad kommentaarid selle sõna kasutamise poolt pettumust, sest sellel kõnelejal on platvorm ja vaatajaskond, keda säärane sõnavõtt kindlasti mõjutab. Ma püüan korraks selgitada oma tausta: ka mina kasvasin üles uskudes, et see sõna ei oma mingisugust negatiivset tähendust. Ja ma mäletan, et kui hakkas tulema informatsioon, et seda sõna ei ole hea kasutada, ja et selle asemel tuleks võtta kasutusele hoopis “mustanahaline”, siis tekitas see minus arusaamatust: millest selline muudatus, kui minu jaoks kõlas hoopis sõna „must“ solvavalt, kuna me eesti keeles kasutame seda sõna ka „määrdunud“ sünonüümina. Veel üsna hiljuti olen oma tuttavaid sõna “neeger” kasutamas kuulnud, samuti mitte halvas tähenduses, vaid niisama, lihtsalt. Ja ma ütlesin, et seda sõna ei tohi kasutada. Miks? Keegi ei mõelnudki ju midagi halba. Ja ma ei osanudki sellele vastata. Et lihtsalt ei tohigi, see pole poliitiliselt korrektne. Sellel sõnal on halvustav tähendus. Selle juured on orjuses. Aga selle sõna juured on ju sügavamalgi – “negro” tähendabki musta. Lisaks, nad ise ju kasutavad seda sõna enda kohta. Olen jälle nõus, ja mul polegi rohkem argumente, aga tunne jääb endiselt selliseks, et meie ei tohiks seda enam kasutada. Mis see siis on, miks enam ei tohi? Tegin natuke uurimist ja mulle sellest piisas. Kui see sõna loodi, et tähistada tumedanahalist inimest, oli see neutraalne (14. saj). Kui aga seda sõna selle jaoks kasutama hakati, et viidata orjadele, muutus ka selle tähendus negatiivseks (15. saj). Enne Ameerika inimõiguslaste liikumist, mis oli alles 1954-1968 (st tervelt kolm sajandit), oli legaalne mustanahalisi diskrimineerida ja neid ülejäänud inimestest alamaks pidada, nende kodakondsust ei tunnustatud ja neile ei kehtinud juriidiline kaitse (selles lauses avaneb sõna „neeger“ negatiivne tähendus). Ja kui pärast tsiviilõiguste liikumist selle sõna kasutamist jätkati, siis ainult selleks, et inimestele teadlikult haiget teha. Aga miks nemad seda sõna siis endiselt enda kohta kasutavad ja kasutada tahavad? Et seda sõna valitseda. Et selle sõna omanik olla. Samal printsiibil, nagu ei kutsu ma teatud võõrast inimest idioodiks, ei kavatse ma ka teatud võõrast inimest neegriks kutsuda. Selle sõna ajalugu on halb ja see teeb inimestele haiget, minu jaoks on see piisav põhjus, et seda mitte kasutada.

Mäletan ainsat päeva, mil mind Itaalias elades üle tee ei lastud. See oli päev, mil keelekursuse lõunapausi ajal tahtsin minna oma mustanahalise tuttavaga kohvikusse. Me lihtsalt seisime seal tee ääres ja mitte ükski auto ei jäänud seisma. See oli täielik šokk, sest seal elades olin igapäevaselt väljas liikudes saanud tunda heleda naha privileegi. Ma sain eritähelepanu peaaegu kõikjalt, naeratusi ja tervitusi, ja mitte kunagi ei olnud hetke, kus mulle auto seisma ei jäänud, et mind üle lasta. Välja arvatud see üks päev, see üks kord. Mis on selle valge naha ja blondide juuste fenomen nende itaallaste jaoks? Mulle rõhutati seda pidevalt, aga ma ei saa sellest aru. Hirmus ju, kui olen valge nagu laip. Kunagi ammu tähendas valge nahk jõukust, siis, kui kõrgklass ainult siseruumides viibis ja päevavarjudega päikest nautis, ent mida tähendab see nüüd, veel aastal 2017? Ja siis meie siin, kes me ka ihaldame päevitunud jumet.. Ühtpidi peame seda tervislikuks, mingil määral näitab see ka jõukust, kui inimene saab mere ääres puhkamas käia ja päikest võtta. Teistpidi, sa vaata kus on maakas, päevitunud ainult käed ja kukal…

Mulle tundub, et ma ei jõua sellega enam kuskile, sest see on äärmiselt subjektiivne ja assotsiatsioone ja märksõnu aina tekib. Ja mõtted, mis ma olen tahtnud kirja panna, on juba kirjas. Aga kokkuvõtvalt siis veel vaid üks küsimus: miks mängib nahatoon nii suurt rolli?

Liina