Eksimisest ja leidmisest

Posted on 10. august 2016

Vanarahvas teadis öelda, et aasta esimene päev on hea viis ennustamaks tervet saabuvat aastat.

Mina ärkasin 1. jaanuaril 2016 ühes kasukate ja inimeste hunnikus, võtsin need kõik kaasa ja läksin metsa. Oli esimene tõeliselt külm päev sellel talvel – imekaunis päike ning pakasest tundetuks näpistatud põsed. Pidime läbima ühe vahva raja ja sõitma koju tagasi, aga elu teeb omad korrektuurid, niisiis me eksisime ära, läks pimedaks, nagu talvise pööripäeva lähistel ikka kombeks, midagi ei saanud enam aru, igasugune ühistransport sõitis lähikonnast minema ja seal me siis olime, metsas, ühe helkuri ja ärevaks muutuvate varvastega. Aga et ma ikka veel seda lugu saan rääkida, on ilmselge, et ükskord metsast välja me jõudsime, tee ääres hääletasime, peale meid võeti ning koju teki sisse suppi sööma toodi.

Ausõna, ei olnud kogu aeg mõnus. Aga praegu ma mäletan ainult seda, et oli väga ilus päev.

Niisiis, kas on vanarahvas millestki väga hästi aru saanud või on mängus mingi muu vigur, aga senini on sel aastal minuga koos kuskil orienteerumine olnud üsna halb mõte. Ma üldiselt ise arvan, et olen suundade tajumises isegi pisut üle keskmise, aga viimase seitsme kuu kestel olen rohkem ja vähem põhjalikult eksinud olnud nii Itaalias, Maltal kui Eestis, nii linnas kui maal, nii kaardiga kui kaardita, nii üksi kui koos teistega – lühidalt – väga paljudes erinevates kombinatsioonides. Ja iga kord ja enamasti mitte enda jõul sellest kõigest ka välja tulnud.

Ma muide ootan huviga seda teist osa minu päevast või aastast, mis võiks kanda leidmise või pääsemise tiitlit…

Igal juhul on füüsiliselt eksinud olla palju tervislikum kui vaimselt, sellest oleks kah igasugu lugusid rääkida. Aga mõlema puhul tundub lahendus olevat sarnane – vaadata kaarti natuke kaugemalt.

On üks selline noorte raamatusari – „Emanuel“, ilmselgelt vihje filmiklassikale, autorid samad, kes minu varateismeaja lemmikteosed, „Berti päevikud“, kirjutanud on. Peategelase parima sõbra vend Per, kes ei ole päris täiearuline, soovitab igasuguse segaduse korral elus köögilauale püsti tõusta. Hämmastavalt kasulik nõuanne, mille tahaks siinkohal igale lugejale kõrva taha panna. Ja kui see perspektiivimuutus ei aita, siis abiks teinegi tsitaat, Uku Uusbergi „Valgustajast“ – „Soovitame Kosmose mõõtkava!“ – „Igaviku mõõtkava, jaa, väga rahustav klõps.“

Võtad oma vääritimineku, sõidad vertikaalselt kõrgele-kõrgele üles, vaatad tagasi alla ja saad aru, et tegelikult oled sisuliselt ikka samas kohas. Võib-olla on vaja hoopis sisemist suunamuutust. Sest kõrgelt – mis tähtsust on sinul, kellelgi teisel; tervik on kuidagi vahvam.

Ma ei ütle tegelikult seda, et keegi pole oluline, ma ütlen seda, et oluline on ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Ennast ja oma eksimusi. Vähemalt neid, mis iseenda suhtes tehtud saavad. Sest see, k e s inimene on, on ikka tähtis, või pigem et see just ongi. Ma olen sel suvel mitu korda kuulnud mingeid jaburusi, et „tõeline loomus tuleb välja siis, kui purjus oled“ või „tõelist ennast tunned kriisiolukorras“, aga see on ju jamps. Sellega nõustudes taandad ennast automaatselt kehaks, sest keha on see, mida saab mõjutada mürkidega, keha on see, millel on ellujäämisinstinktid. Mulle meeldib rohkem uskuda, et ma olen tähetolm. Ei maksa ennast madaldada, kui on valik arvata ennast ka väärikamaks. Ja muidugi on see keerulisem, sest nii väärikuse kui vabadusega suureneb ka vastutus ja üleüldse… Aga YOLO, nagu öeldakse, millal siis veel pingutada hea nimel kui mitte selles elus?

Jutulõng eksis ära. Seda oli algusest peale arvata.

Mida siis öelda. Tagantjärgi tõmbab mälu niikuinii kõik käidud kurvid selgeks, etteennustatavaks, ainuvõimalikuks. Mälu kirjutab võitjate ajalugu, mitte käimata jäädud teede ajalugu.

käimata radu on sadu
on sadu mis langemas taevast
taevast on sadamas
sadamas võõramaa laevad
võõramaa vaevad
võõramaa
taevad öösel alla kukuvad
kukuvad kukuvad kukuvad käod
kukuvad aastaid mis antud veel elada
elada näha ja
tunda on tunde
minuteid sajandeid
sajan teid
sadu on sadu on käimata radu

Teeks siis selle ajaloo kirjutamise natuke keerulisemaks. Seda vist. Pärast on niikuinii ainult päikesepaiste meeles, mitte see kolmkümmend külmakraadi. Juba mainitud Per armastas öelda ka seda: “Pööra vasakus kurvis paremale, siis näed rohkem loodust.” Mina talle vastu vaidlema ei hakka. Kasvõi sellepärast, et teda pole olemas.

Kaija

PS: Ja mis kõige tähtsam… leidmise kohta nimelt. Kui ikka õigeid inimesi leiad, lähevad peod suurest rõõmust higiseks! Tervitagem meie väiksesse, kuid innukasse kollektiivi valguskunstnik Karl Markenit ning turundusjuht Kadi Rutensit! TERE!!!!

Vihmavarjuvalss

Posted on 3. juuli 2016

Kui kõrged olid lauad ja laed
kui lähedal oli päike
kui lähedal taevas,
kui kaugel aed,
ma olin väike.

Kunagi, kui mina veel alles Nukuteatri noortestuudios käisin ja kuulsin jutte teatrikoolikatsetest, oli sellel Betti Alveri luuletusel („Tulipunane vihmavari“) pisut kerglane maik juures. Et seda esitavad katsetel noored õhkavad neidised ja üldse olevat see populaarne valik. Ma sain sellest muidugi teada siis, kui mul endal oli see stuudiokatseteks edukalt ette kantud. Küll aga mõtlesin ma sellele, kuidas tunne, et maailm on suur ja lai ning abstraktsete mõistetega tähistatu tundub lähedal ja arusaadav ja päris sarnane teatrile.

On miski, millest unistad ja mida naudid, kui on see kätte saadud. Kuni see miski läheb katki ja siis märkad elu ja reaalsust enda ümber teistmoodi. Argisemalt, rusuvamalt. Ideaalid ja päikesed muutuvad kaugeks.

Ma üldse ei taha teha tegelikult sellist kokkuvõtet nagu minu punane teatrivihmavari oleks vahepeal katki läinud. Mina olen veel uhkelt naiivne entusiast ja armastan oma tööd, mis moodustab peaaegu kogu mu ärkveloldud aja ja mõnikord trügib unedessegi. Lihtsalt aegajalt tekib selline vahekokkuvõttetunne, et kui ma vaatan end kõrvalt, saan küsida, et millega ma ometi tegelen? Kui harrastada argipilku, võib muidugi olla küsitav, et miks sa seda nööri kerid või miks sul seitseteist sinikat jalgadel on või miks sa küürid klubipõrandat või miks sa lükkad seda ratastele pandud euroalust, kast peas, läbi linna?

Sest ma tahan ja ma saan teha neid peaaegu totraid pisikesi sammukesi, et teha teatrit.

Praegu on õues metsik äikesetorm. Nagu troopiline materialiseerinud veeaur üritaks uputada seda palavat lämbust igaveseks. Ladvad kõiguvad, vihm peksab lehti kaootilistesse mustritesse ning meil on õhtul esietendus. Loodan, et publik ei heitu tormist ja leiab tee sinna uhkesse lennukiangaari, kuhu me ennast „Nornide mängudega“ seadnud oleme.

Oh, nornid, nornid, nornid, arbuge saatust mulle, inimlapsele!

Meie teatri suvelavastus on suuuuuuur.

Kajav lennjukiangaar on väljakutse inimkõnele, ruumi poolest annab jalgadele vatti, aga on tohutult põnev koht, kus teatrit teha. Siin paar päeva tagasi meenus NO99 „Kuningas Ubu“, mida samuti lennukiangaaris tehti ja see tekitab toreda võrdlushetke, et meie oma pisikese teatri ja kokkulaenatud abikäte teeme taolist suurvormi. Soovitan piiluda Gabriela Liivamägi ja Ruudu Rahumaru pilte proovidest või veel parem, tulla etendust vaatama: kümnendaks juuliks on kõik etendused tehtud, seega ajaaken on napp. Meie töö ja vaev elab oma kiire ja tormilise õitseaja seitsme etenduse näol alates tänasest.

Jaanipäeval sattusin kokku ühe kunstnikuga, kellega leidsime ühise keele teemal küberpunk-düstoopia. Juhuslik trehv kahe väga sarnase maailma vahel päädis sellega, et Estookin Andreen digimaalis meie lavastuse proovipiltidest inspireerituna sellise teose.

Siin pildil on näha ka mõnda silti lisaks Musta Kasti omale. Homme avatakse Kultuurikvartalis Genialistide Klubis kaks uut plaadipoodi (Psühhoteek ja GRAMOFON TREE RECORDINGS). Ja need, kes pole tükk aega Tartusse sattunud, saavad kohapeal näha ka, mida Möku ja Uus Õu on teinud terrassiga. Meie väikse teatri ümber kasvab ka meie väike maja, kus tegutseme ja mul on ainult hea meel ja hinges rahulolu, et mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Isegi kui ühest kohast katus läbi laseb ja ka siin kuluks vihmavari ära 🙂

Lõpetan väikese teadaandega: alates sügisest olen jälle tudeng ning nüüd hakkan omandama magistrikraadi Lavakas, Jüri Naela käe all füüsilise teatri suunal. Olen ootusärevil!

Ja nüüd ka üks valss minu lugudenimekirjast, et õigustada see ilus blogipostitusepealkiri.

(Heliloojaks sir Anthony Hopkins. Ehk on tuttav näitleja?)

Proovidest, tööõnnetustest, heast mälust, kohtumistest ja kutsetest!

Posted on 13. juuni 2016

Oo, mulle tuli mõte. Mõte tuli mul sissejuhatust kirjutades, seega see siin on eelsissejuhatus. Kuna me teeme parajasti Raadil lennuangaaris proove lavastusega “Nornide mängud”, oleks väga kohane lasta TEIL VALIDA, kas te tahate lugeda selle blogipostituse sissejuhatust, mis on tegelikult kõrvaline sellest, mida ma siia postitusse kirjutada plaanisin. Võite vabalt järgneva lõigu vahele jätta, see on lihtsalt pisike (ka ebaoluline) sissevaade minusse sel tuhmil hommikul.

Alanud on minu bloginädal. Olen ma Kaija? Ei. Jaanika? Seegi mitte. Ka mitte Laura ega Birgit, ei Marili ega Reeli. Kõige mõttetuma keerutamise tulemusena avan ma salapäraloori – ma olen Liina. Ma olen Liina. See peaks nüüd olema mingisugune vastus. Mingisugune tõde. Mingis mõttes ongi, sest on välistatud, et ma olen keegi muu kui mina. Aga kes on Liina? Kes ma olen? Siit ei tule kindlat vastust, ma ikka jätkan enda üllatamist kõige tavapärasematel radadel. Kas seda vähe on juhtunud, et ma plaanin üht ja reaalsus võtab täiesti vastandliku kuju. Huvitav, miks see nii on? Mulle tundub, et see pole midagi, mis kõigil esineb (Märt, kas sul on ka nii?). Sissejuhatuse kokkuvõtteks, mu ettekujutuses ma lajatasin sellele sissejuhatusele konkreetsuse ja entusiasmiga, aga mis juhtus, oli, et tulin arvutisse, panin taustaks mängima ühe loo, nutsin terve loo ja neli järgmist, sest mingil põhjusel mul tuli kole igatsus ja nüüd mingil põhjusel ma lasen sellel kõigel endast võitu saada ja kirjutan sellest tagatipuks veel siia, kuigi mu võimuses oleks siia hoopis midagi muud trükkida ja keegi ei saaks mitte kunagi teada, et midagi sellist minuga ühel pühapäeva hommikul juhtus. Igaljuhul, visa lugeja, jätkame siiski õigetel radadel.

Teisipäevast reedeni tegime intensiivseid proove Raadil. Minul neil päevil muuks aega ei jäänudki, aga peaaegu kogu ülejäänud geeniuste kollektiiv oli kolmapäevaks endale juba teksti pähe saanud, kuigi tekstiraamatud saime teisipäeval??? Please explain, sõbrad, kuidas see võimalik on? Isegi kui angaari põrandal oleks 500-eurosed maas lebanud, ma poleks neid näinud, sest ma lihtsalt elasin ja hingasin kuni reedeni endasse ainult tekstiraamatut.

Reedene proov oli sesmõttes eriline, et 2 minti enne proovi algust kukkusime me Kaijaga rattaga kurvil siruli, sest lahke Kaija soovis mu pakiraamile võtta. Nüüd on ratta kaunis punutud korv lömmis ja sõbranjel üks sinikas rohkem. Aga see pole mitte kõik. Kui angaaris prožektori kustutasime, et üht stseeni pimedas proovida, kohtusid Kaarel ja pikk raudne roostes teivas. Tulemuseks ilutses Kaarli väärtuslikul säärel lõhe, mille meditsiinitöötajad kokku tikkisid. See on Musta Kasti esimene tööõnnetus.

Meie lavastaja Jaanika Juhansoni idee oli ka näitlejatele mängudeteemalisi loenguid korraldada ja huvitavaid inimesi rääkima kutsuda. Aga kõige toredam on see, et need loengud on avalikud! Sel nädalal toimus neid kaks, kõnelejateks Tarmo Jüristo ja Sven Heiberg. Ka eesootaval nädalal on veel kaks loengut tulekul. Teisipäeval 14.06 kell 18.00 Andrus Org „Mäng ja ulmekirjandus“ ja N 16.06 kell 18.00 Loone Ots „Mäng ja müüt. Soovitan kindlasti! Kõik on tasuta. Laupäeval 18.06 kell 11.00-15.00 Lavastaja Jaanika Juhanson ja trupp – töötuba “Mäng ja stsenaarium”, mis on ehk kõige interaktiivsem, aga pole kohustust ohjasid haarata.

Veel, möödunud nädalal kohtusime kandidaatidega Musta Kasti turundusjuhi ametikohale. Tuleval nädalal on kohtumisi veel. Ma siinkohal rohkem ei peatukski, aga see on põnev ja oluline. Meie seltskonnaga ühineb keegi uus ja andekas! Keegi, kes varsti siia mõnd postitust kirjutab! Stay tuned!

Ja viimaseks! Meie sisehooaeg lõppes laupäeval. Meie Retkehetk Emajõe suurroos päädis Lennartikülastusega liig sademeterohke ilma tõttu. Kuna mingil salapärasel põhjusel ei olnud tung ja huvi meie ürituse vastu sama, mis Laulu- ja Tantsupeole (miks?), siis olime väga tuttavas ja turvalises ringkonnas. Tänud neile, kes siiski tulid! See oli hea ja oluline, et olite! Oli sööki ja jooki, naeru ja nuttu, kõnesid ning vaikimist, etteasteid ning olen võrdlemisi kindel, et keegi astus ka tahapoole, ehk isegi kõrvale. Püsige liinil ja tulge ikka, kui kutsume! Ootame ju väga. Ei, me ei peatu. Ei. Ei.

Ilusat nädalat! Kohtumisteni!

Kui kätte jõudis suvi

Posted on 4. juuni 2016

Kui kätte jõuab suvi.
Järjekordne nädal on muutunud minevikuks.

Kõik, kes Musta Kasti tegevusel silma peal hoiavad, teavad loodetavasti meie nädalat peast. Mängisime viimast korda Lennart Peebu lavastust “Võõrana põhjala kõrbes”, mängisime Tallinna Vanalinna Päevadel Silver Kaljula monolavastust “5 grammi sisemist rahu”, mida ma esimest korda ka vaatamas käisin, tean-tean, et see tundub võimatu, aga nii on (siinkohal kummardus Silverile), ning Kaija M Kalveti “Õhupalle”.

Mina ise kirjutasin juba ammu enda kalendrisse, et ma kavatsen sel nädalal ainult puhata ja pikutada. Plaan, mis on suuresti ka õnnestunud, ma olen nii maganud kui ka käinud diskgolfi mängimas. Seda kõike selle nimel, et täna algaval Teatrite Spartakiaadil Musta Kasti lippu kõrgel hoida. Spordiau aitab ennekõike hoida Musta Kasti kange naispere, sest mehi esindavad Rauno Polman ja Kaarel Targo, viimane neist ka mööndustega, sest Kaarlil oli eelmisel nädalavahetusel Peipsi järve tormates õnnetu kohtumine surnud kalaga, kes oma luu talle varbasse lõi, mille tõttu ei ole tal võimalik Spartakiaadil maksimaalset panust anda. Meiega sõidab kaasa ka Silver Kaljula, kes uskus ühel päeval, et ta suudab vasaku käega auto üles tõsta, noh, tema selg niimoodi ei arvanud ja nüüd on tema ka vigane. Usun, et ergutustüdruku ja tiimibossina on ta panus ikkagi väga väärtuslik ja meeskonda võidule aitav.

Mõtteid teemal “Kui kätte jõuab suvi”.

Mu viimane blogipostitus nägi ilmavalgust 20. märtsil. Appi! Kuhu see aeg on kadunud? Olen jätnud kaks ja pool kuud enda elust selja taha, aeg, mis on möödunud sõrmenipsuga, aeg, mida ma ei saa kunagi tagasi, aga mille loovutamist ma ei kahetse. Ma tegelikult ka tunnen, et ma olen kohutavalt palju muutunud – ma ei tea, kas paremuse või halvemuse poole, aga siiski, muutus on toimunud. Mu hinges on kõikehaarav kergus ja ma tegelikult olen hetkel õnnelik. Võib arvata, et õnn tuleb koos päikesega, nojah, tal on selles kindlasti oma roll, aga see õnn ja kergus tuleb seestpoolt. Olen leidnud endas rahu, nii iseenda kui maailma mõttes. Alles eile sõnastasin ma lause, mis isegi veel märtsis tundus võimatu. “Meil on aega, iga hetk, mis me veedame, kas üksi või teistega, koos või lahus, on hetk, mida tuleb nautida, mitte peljata, et me ühes viibides jääme teisest ilma.” Hirm, et ma millestki ilma jään, on mind juhtinud nii kaua, et on mõttetu isegi proovida selle tekkepõhjust leida, aga vana hea – saa kõigepealt endaga sõbraks, siis tundub kõik su ümber ka olulisem ja suurem. Kui ma Tartusse kolisin, avastasin ma ühel hetkel, et vaatamata sellele, et mu ümber on palju inimesi, olen ma ikkagi väga üksi. Teadmine, mis teeb nii palju haiget ja paneb mind kõikides mu valikutes kahtlema – ennekõike selles, et mis linna peaks ma koduks kutsuma, kus üldse on mu kodu. Ma olen alati arvanud, et kodu on seal, kus on mu inimesed (mu sõbrad ja mu armastus). Avastades, et Tartus ei ole neist mitte kedagi, oli üksindus kerge süvenema. Päevad möödusid ja mina muutusin nukramaks ning rahulolematuks. Ma annan endale aru, et Tartus on ka kõik need inimesed, kellega ma neli teatrikooliaastat koos olen veetnud, kes kõik on mu sõbrad, aga kooli lõppedes sain ma aru, et tegelikult ei tunne ma neist mitte kedagi. Jah, ma olen saatnud neist kõigist maitse suhu, aga tumeala on jäänud võidutsema. Seal ma siis olin, mina ja teised, kes on kõik mulle kallid, aga kes ei ole “minu inimesed”. Oh, küll oli pisaraid ja helgemaid päevi, aga mõte, et ma ei peaks seal linnas olema, oli mul tihe külaline. Ja siis kõik muutus. Võib-olla algas muutus minust, aga ma ise tunnen, et ma olen leidnud Tartusse “oma inimesed” ja ma ei pidanudki neid kaugelt otsima. Härrad ja prouad, sügav kummardus Teile!

Teid ootame 11. juunil toimuvale RETKEHETKELE Emajõe Suursohu.
Paid ja musid
Birgit

Merest, vanaemast ja normaalsetest asjadest

Posted on 22. mai 2016

See on minu neljas postitus Musta Kasti blogis. Olen alati enne järgmise kirjutama hakkamist eelmised läbi lugenud, et ma end liiga palju kordama ei kipuks, kuigi ma olen suhteliselt veendunud, et vaevalt keegi eriti mu eelmiseid postitusi mäletab. Aga enda jaoks on ka oluline, et asjades oleks mingi loogika ja seos. Sain siis teada, et olen varem kirjutanud sellest, et mustkastlased on maailma kõige toredamad, et talvel tuleb puhata ja et pühendudes nagu hull on oht saada hullult haiget. Mis siis on veel sellist, mis on ütlemata, aga vajab ütlemist? Kui nüüd on kevad, kastlased on ikka toredad ja enesealalhoiuinstinkti pole mul endiselt.

Eks nende postitustega on ikka tihtipeale paras häda, vist ka teistel. Ühest küljest tuleb see alati kuidagi ootamatult, et peab midagi kirjutama ja tundub, et siis pole nagu midagi öelda. Samas, kui oodata seda hetke, mil tunned, et on midagi öelda, siis (vähemalt minu puhul) ei valmiks see jutt tõenäoliselt mitte iial. Seega tuleb võtta blogi kirjutamist kui võimalust vaadata korraks oma elule otsa ja mõelda, mis see on, mida ma oma hetketundmuste ja viimaste kogemuste põhjal saaksin ja võiksin teistega jagada. Sest kirjutamine iseenesest pole mu jaoks kunagi mingi raskus olnud. Võin kirjutada lõputult, küsimus on selles, miks peaks keegi seda lugema.

Noh, hetkel olen ma Saaremaal ja maal ja akna taga loksub meri. Ja ilus on, kuigi ma tean, et õue minnes on veel liiga külm, et oleks päriselt mõnus. Tegelikult on Eestimaa päriselt mereäärsetes paikades alati jahedavõitu ja siin aastaringi elamisest unistavad suvised külalised tegelikult ei tea (või ei teadvusta), kui tüütu see on, et kogu aeg on tuuline ja talvel on pidev oht jääda lumevangi ja kogu aeg tuleb kütta ja kõik, mis ei ole kuskil kinni, võib tuulega minema lennata. Mina olen maailma inimeste seas muidugi ka suhteliselt mugav isend ja vaadates, missuguse rõõmu ja pühendumusega mu vanaema lühikestes pükstes tänasel jahedal päeval mööda õue luusib ja igat põõsast katsub, tundub mulle, et tegelikult see kõik vist ongi päris tore.

Vanaema on üldse tore. Aeg-ajalt tuletavad mu sõbrad, kellel ei ole enam vanavanemaid, mulle meelde, et ma peaksin oma vanaema rohkem hindama ja talle tähelepanu pöörama, sest on ikka nii tore, kui on vanaema ja veel selline päris vanaema, kes koob ja keedab ja nõelub sokke ja kes on iga kord, kui ma Saaremaale tulen, mulle välja otsinud uue assortii lillelisi seelikuid ja kittelkleite, mida ma kunagi selga ei pane. Ja ma ütlen talle seda ka alati, juba aastaid, aga ta ei jäta järele ka. Mis on tüütu, aga tegelikult üliarmas.

Ühesõnaga, eile veetsin ma terve päeva oma vanaemaga. Mitte sellepärast, et sõbrad on käskinud, vaid lihtsalt, sest oli selline päev. Käisime surnuaias ja õhtul tegime sauna. Ja ma kuulasin ta lugusid ja mõtlesin, et ma olen varem kriminaalselt vähe süvenenud sellesse, mida ta räägib. Ja kuigi ma arvan, et olen kõiki neid lugusid juba kuulnud, siis edasi jutustada tegelikult ikkagi ei oskaks. Või siis olen kuulnud nii palju, et olen omalt poolt üht-teist lisanud. Nagu ikka lugudega rahvasuus juhtub. Aga eile ma siis küsisin üle igasuguseid asju, mis on tundunud kahtlased. Ja sain teada tohutult palju, mis on oluline.

Ja siis need teised asjad, mis ei ole võib-olla nii väga olulised. Kuidas mu vana-vana-vanatädi iga kord pärast sauna oma juuksed patsidesse punus ja kuidas seal käisid paelad sees ja kuidas see soeng siis püsis järgmise saunaskäiguni. Talvel käidi saunas üle nädala, muide. Ja et mitte liiga mitu põlvkonda tagasi oli veel ka siinmail kombeks, et kui mehe naine liiga noorelt ära suri ja naisel oli vallaline õde, siis abiellus mees uuesti selle õega, sest noh, keegi pidi ju lapsed üles kasvatama ja üleüldse, miks mitte. Ja meie otsime mingit romantilist armastust nagu Hollywoodi filmis ja arvame, et see ongi ainuõige ja nii on alati olnud.

Meie normaalsus on alles väga uus ja asjad, mida me peame ainuõigeks, tegelikult viimasel paaril aastakümnel välja kujunenud. Tunnen ise järjest enam, et eeldan oma vanemate ja vanavanemate põlvkonnalt mõistmist sellistes asjades, mis nende jaoks tõepoolest ongi väga imelikud. Tasub võtta aega, et neile oma valikuid selgitada ja kirjeldada seda maailma, milles me elame. Et see, kui ma kahekümneseitsmeselt ikka veel ei tee seda tööd, mida ma kavatsen teha järgmised 40 aastat ja ei ela selles kodus, kus ma elan järgmised 40 aastat ja et mul ei ole lapsi, kelle pärast rõõmustada-muretseda järgmised 40 aastat, ei tähendagi, et ma olen ebaõnnestunud inimene. See on mu valik. Jällegi – ilmselt suurele osale selle blogi lugejatest ei pea ma seda selgitama, kuid neid inimesi on väga palju, kelle jaoks see on arusaamatu. Ja see ei ole nende süü. Arusaamatus tekitab hirmu, mis omakorda tekitab viha ja ongi jama majas.

Aga seni, kuni mina istun veel siin ja paitan oma kassi, keda ma pole 100 aastat näinud, minge teie vaatama veel täna õhtul kell 19.00 (loodan, et blogi jõuab enne üles) hooaja viimast “Jõu” etendust, kuhu veel publikut juurde mahub (homne on välja müüdud), sest mingis mõttes kõneleb see ju samast, millest minagi. Et tasub teisi kuulata ja iseenda seisukohti rahulikult selgitada ja võib seeläbi avastada, et me ei olegi nii erinevad. Kui te aga täna-homme teatrisse ei saa, siis juba nädala pärast on võimalik uuesti lavalaudadel kohata “Võõrana põhjala kõrbes” värvikaid tegelasi. Etendused 29., 30. ja 31. mail kell 19.00 ja nüüd tõesti päriselt viimaseid kordi.

Ja rääkige oma vanaemaga igal võimalusel. Või emaga. Või isaga või vanaisaga või kellegi teise ema-isa-vanaema-vanaisaga, sest nad teavad asju, mida meie ei tea, sest me pole nii kaua ilmas elanud.

Marili

Kaarel Targo bloginädal

Posted on 18. mai 2016

Hea lugeja!

Seekordset blogipostitust alustan viimasel ajal liigagi sagedaseks muutunud tõdemusega: “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodan, et see peab paika ka antud üllitise osas, mis, tõele au andes, esimest korda juba paar nädalat tagasi ilmuma oleks pidanud.
Kui Sa, hea lugeja, nüüd arvad, et küllap neil seal Kastis nii palju tegemisi käsil on, et vaesed teatraalihakatised lihtsalt ei jõua mõnd ridagi Sinu jaoks kirja panna, siis pole see kogu tõde.
Tegemisi on küll palju, aga omamata au ega häbi, võin öelda, et suur osa neist kategoriseeruvad pigemalt lõbu kui töö alla.
Töise poole pealt väärivad kindlasti märkimist arengukava koostamine, “Jõu” esietendus ja äsja alanud “Nornide mängu” prooviperiood.
Eks arengukava koostamine ja selle regulaarne läbitöötamine käib iga efektiivse organisatsiooni igapäevatoimetuste hulka, kuid tuleb tõdeda, et nii põhjalikult nagu sel korral polegi me seda varem isekeskis teinud. Tegemise põhjus peitub loomulikult soovis saada riigi poolt rohkem rahalist toetust oma tegevusele, et saaksime Sulle ka edaspidi pakkuda kvaliteetseid teatrielamusi taskukohase hinnaga. Aga riik ja täpsemalt Kultuuriministeerium eeldavad selle potentsiaalse rahajagamise eel näha ka realistlikku ja asjalikku tegevuskava, mille alusel kallist maksumaksjate raha siis rakendama hakataks. Nii me siis istusime mitmel päeval tundide kaupa koos, et omavahel läbi arutada tähtsad mõisted nagu missioon ja visioon, nimetada oma ühingu suurimaid väärtusi ning proovida ka võõrale pilgule selgelt sõnastada, mis see üleüldse on, mis paneb meid uskuma, et meid kellelegi vaja on. Kooliajast ja õpetaja Komissarovi manitsustest mäletame ju küll, et keegi meid ei oota ja ainus lahendus on ise end vajalikuks muuta.
Nüüd, esimese iseseisva hooaja lõpul, on paslik vaadata tagasi tehtule ning proovida enesele ausaks jäädes nendele küsimusele ka vastata: Mis muutub tänu Musta Kasti tegevusele? Millist muutust me ise taotleme?
On kuidas on, aga ennekõike tahame teha head teatrit. Teatrit, mis kõnetab meid endid ja meie publikut, hoolimata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Küllap on raske ette kujutada lavastust, mis hoobilt kõigile sobib, aga sihtgruppide kaupa üritame seda ülesannet ilusasti täita. Ja julgen ütelda, et eelmisel nädalal esietendunud “Jõud” on suurepärane näide ühest järjekordsest õnnestumisest just noortele pakutava teatri osas. Juba paar nädalat enne esikat käisid teksti kaasautorid, Forseliuse kooli seitsmendikud, meie läbimängu vaatamas ja juba siis saime väga julgustavat ja heakskiitvat tagasisidet. Milline rõõm! Teha teatrit noortele inimestele, kellega tundub olevat vähe kokkupuutepunkte, kuid kelleni suudame tänu teatrikeelele ikkagi mõne (meie arvates) olulise mõtte viia. Ja ka praeguseks toimunud neli etendust on seda usku veelgi süvendanud. Tõesti näib, et publik naudib meie lustlikku mängu, kuid ei jää passiivseks ka mõtlikematel ja rahulikematel kohtadel. Olgugi, et etendusejärgses vestlusringis jäävad nooremad inimesed pigem sõnaahtraks, on tohutult hea meel kuulda nende omavahelisi kommentaare teemadel, et nähtu on nende arvates väga hea või koguni parim teatrielamus, mis nad kunagi kogenud on.
Jah, siinkohal võib norida, et kui noortele suunatud teatrit üldse nõnda vähe tehakse, siis selles parim olla ei maksagi nagu midagi, aga mulle isiklikult ka meeldib see lavastus väga ning võin lubada, et see ei jätaks ühtegi mulle tuttavat inimest külmaks. Kes nüüd seda kiidulaulu lugedes veel kahtlevale seisukohale jäi, see tulgu ja kaegu oma silmaga. Kuna järgmise esmaspäeva etendus on juba välja müüdud, siis ongi ainsaks ja sel hooajal viimaseks võimaluseks näha “Jõudu” pühapäeval kell seitse. Hea lugeja, tule ja avalda arvamust, kas sellise teatri tegemist tasub jätkata või mitte 🙂
Ja kes “Jõudu” vaatama ei jõua, see tulgu suvel “Nornide mängu” vaatama. Praegu on muidugi veel vara ütelda, mis sellest loost täpselt välja tuleb, aga esimene lugemine lavastusmeeskonnaga on tehtud ning külalislavastaja Jaanika Juhanson polnud oma suurejooneliste ideede tutvustamisel tagasihoidlik. Märkimistvääriv on kindlasti ka see, et antud materjali kallal töötamist on lavastaja erinevates vormides juba 2003. aastast saati mõtteis mõlgutanud. Kas “Nornide mängu” puhul tuleb lõpuks nentida, et hea, et vähemalt hinge pealt maha sai ja parem hilja kui mitte kunagi või tuleb sellest suurteos, mida imetledes tõdeda: “Kaua tehtud kaunikene”? Igatahes saab see olema Musta Kasti seni mastaapseim lavastus juba ainuüksi seetõttu, et mängupaigaks on nüüd lõplikult kinnitatud Raadi lennuvälja lennukiangaar, mille täitmine küberpunk-düstoopiaga saab olema nii põnev väljakutse näitlejaile kui loodetavasti ka vaatemänguline elamus jälgijaile.

Nii palju siis tööjuttu.
Aga mis see lõbu seal tööde vahel siis on?
Mis on see põhjus, miks ma viimasel ajal ikka sagedamini ja sagedamini pean tunnistama, et olen nii mõnegi kohustuse viimasele minutile jätnud või hoopistükkis unustanud?
On need unetundide arvelt mängitud arvutimängud? Ehk sõpradega baaris istudes vestetud jutud ja joodud õlled? Vahest ootamatud väljasõidud loodusesse või naaberlinnaosa külastamine kodukohvikupäeva raames? Miks mitte ka need selle suve esimesed kaks tundi, mil saab lihtsalt jõe ääres päikse käes magada ja muusikat kuulata?
Ilmselt on süüdi kõik need asjad ja pole mingi saladus, et mu ema minuga juba algklassidest saati sellise viimasele minutile jätmise tõttu pahandas. Ja üldiselt võiks öelda, et ma pole selle üle uhke, aga täna tahaksin just seda teha – olla uhke! Ära saa minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei taha ütelda, et endale võetud kohustuste täitmata jätmine ja sellega oma sõprade või töökaaslaste altvedamine oleks kuidagi okei. Ei ole ja punkt. Aga täiega okei on aegajalt võtta üks hetk ja küsida endalt, mis sa tegelikult praegu teha tahaksid ning seda siis ka teha. Ma ei tea, kas meie ühiskonnas on võimalik ka terve elu säärasel kombel mööda saata, aga vahelduse mõttes on see igatahes värskendav.
Tänases proovis küsis Jaanika Juhanson meilt umbes sellise küsimuse: “Kui te saaksite enda eluiga erinevate proteeside ja tehisorganite abil peaaegu lõpmatult pikendada, kas te siis teeksite seda?” Esimene mõte, mis minule pähe kargab, on loomulikult see, et kui mõni haigus või õnnetus lõpetaks mu elu vastasel juhul ennatlikult, siis tahaksin sääraseid abivahendeid kasutada küll. Aga pikendada oma eluiga lihtsalt seetõttu, et muidu tuleb kõrge vanus ja sured loomulikku surma? Selles ma juba kahtleksin. Ja kahtlen sellepärast, et mõnel hetkel oma elu jooksul olen ma tõesti tundnud, et rahulolu mingist saavutusest või kogemusest või teisest inimesest või lihtsalt olemisest on NII TÄIUSLIK, et seal võikski kõik lõppeda. Jah! Ma usun, et oma elu on võimalik elada nõnda, et kui meie aeg, mis on ühteaegu nii pikk ja nii lühike, siin otsa saab, siis pole selles vähimatki kahetsust, sest ELU ON ELATUD! Sageli on aga tunne, et tegeled päevast päeva mingi jamaga, millega nagu ei tahakski tegeleda. Ja kunagi pole selle jama jaoks piisavalt aega ja niipea kui üks asi valmis, ootab kaks uut ülesannet ees ja nõnda edasi ja edasi. Selliselt elades võib tõesti tunduda, et üle kõige tahaks rohkem aega, et elu nautida, aga kardetavasti kuluks ka see lisaaeg ikka uute ja uute jaburuste tegemiseks. Ja ma tean, et see pole kohe üldse originaalne ja sellist mõtet pasundab iga teine “Aita-end-ise-käsiraamat!”, aga luba mulle see moment, et pidada seda üheks uudseks ja oluliseks ideeks. Seega: minu üleskutse käesoleva kapitaalselt hilinenud blogipostituse lõpuks oleks, et nautige, kuniks elu ja parem hilja kui mitte kunagi!

Kaarel

Ood elule

Posted on 24. aprill 2016

Oleme sõudnud aprilli. Käimas on „Jõu“ proovid, väljas kütab petlikult külma kevadkaunidust, Laura ja Rauno said eelmisel nädalal vanemaks, oodata on talgusid, oodata on esietendust, oodata on… ma ei teagi, mida.

Keegi mängis proovis minu telefoniga. Tore oli need pildid leida! Sina, Illimar?

Käisin neljapäeval rabas jalutamas. On imeline, kuidas peaaegu et puuduvad värvid, aga loodus on potentsiaali täis ja see suur hallisus-sinakus-pruunisus on ilus ja lootustandev. Sain sellise hulga hakkamist, et põrutasin Viljandisse. Lauamängud, nii neljapäeva kui ka reede öösel? Mida-mida? JAH! Ja siinkohal soovitan kõigil uurida pommimängu kohta. Sõnamäng plahvatustega.

Ostsin endale värviraamatu. Leidsin värvipliiatsid. Üks pilt on valmis ka.

Järgmisena vist hakkan lõunauinakuid tegema, kuigi pole kunagi lasteaias käinud. Aga mis ma öelda tahan, on see, et vist mingi tõmme on tekkinud mu sees, et tasakaalustada seda täiskasvamise tunnet.

Ma arvan, et ma pole ainuke laps, keda on veendud taldrikutäit toitu jonnimisele vaatamata sel põhjusel lõpuni sööma, et Aafrikas on nälgivad lapsed.

See, et teistel läheb kehvemini, pole tihti piisav põhjus enda paremini tundmiseks.

Seega on mul kummaline teha üleskutset tähistamaks, hindamaks ja nautimaks elu põhjusel, et seda on rohkem, kui mõnele teisele on antud.

Aga ma teen seda siiski:

Kui sa seda loed, on sul arvatavasti kaks kätt ja kaks jalga või vähemasti silmad, millega neid ridu endasse võtta. Mõtle korraks selle peale ja ole õnnelik. Võib-olla on sul isegi nõnda hästi läinud, et sul on telefonis rohkem kontakte salvestatud kui lukuabi ja kiirtoidu tellimise number. Äkki on sul isegi kellegi number peas, sest oled aastate jooksul nõnda rohkelt temaga ühendust hoidnud. Mõtle ka selle peale.

Ja nüüd ole õnnelik, et sul on veel võimalus olla õnnelik või võimalus olla õnnetu ja midagi ette võtta.

See on nii äkki, kui võimalustest saavad võimatud.

Seega siin on minu üleskutse olla õnnetu ja seda nautida.

Olla õnnelik, et on võimalusi. Helistada läbi kõik kontaktid oma telefonis, et öelda edasi väike tere või suur igatsus. Arvatavasti sa seda ei tee, aga naudi seda võimalustki.

Elu on võimalus võimalusteks.

Kui ma kirjutan neid ridu,
püüan mitte näida suurem ja targem,
kui ma praegu olla saan.
Olen väike, aga võimalusi täis.
Ma võin saada suureks.
Eks näis.

Üks laul ja üks Narva mnt ühika seinalt leitud mõttetera kõrvalasuval pildil.

Nii väike, aga nii tähtis!

Posted on 10. aprill 2016

Istun bussis ja sõidan pealinnast Tartu poole. Õigemini bussijuht sõidab, mina lihtsalt istun. Ja kirjutan. Turvavöö on mul kinni. Täiesti hämmastav, kui vähe ma seda oma elus olen teinud – bussis sõites turvavööd kinnitanud. Ometigi autos on see iseenesestmõistetav. Mu ees istub üks pisike armas heledapäine Pilvekese komme sööv poiss koos oma emaga. Oleks kurb oma keharaskusega teda avarii korral lömastada. Muidugi oleks ka ise tore õnnetuse puhul võimalikult terveks jääda.

Ega ma ei erine väga teistest meie mustkastlastest, kes blogi kirjutades avastavad end fakti eest, et mida ometi küll kirjutada? Eelmine nädal oli trobikond ideid. Mõtlesin kirjutada armastusest ja vaielda vastu väitele „armastuses ja sõjas on kõik lubatud“, aga kui tuhinat ja põlemist pole parasjagu peal, mis ma siis ikka jahun. Otsustasin kirjutada antud hetkest ja lihtsatest või mis iganes raskustasemega ideedest, mis nüüd pähe tulevad.

Käisin täna Kumus, et tuua ära üks äärmiselt tähtis kaabel. Tema suurus on tema tähtsusega pöördvõrdeline. Minu retk kulges jalgsi ja selle juhtmekese äratoomiseks kulus mul koos ootamisega kokku umbes 1 tund ja 10 minutit. Oli kaunis jalutuskäik, ma üldse ei nurise, aga ma vist alateadlikult ootasin mingit suurt ja mõnevõrra raskemat juhtmehunnikut, sest Mihkel helistas, et see on äärmiselt tähtis tänaõhtuseks „Müüri“ etenduseks.

Miks see üldse Kumus oli? Eks ikka selle pärast, et eile õhtul oli meil TÄIESTI VIIMANE „Persona“ etendus ja seda Tallinnas Kumu auditooriumis. Kaabel oli end Kumu juhtmetesse sättinud ja nii ma täna selle tähtsa ülesande saingi.

Igatahes nii väike kaabel ja nii tähtis. Eksole, nagu eluski loevad väga pisikesed asjad tihti tohutult palju. Nagu näiteks see, kas sa pesed oma nõud kohe pärast söömist või siis kui kraanikaussi enam rohkem ei mahu. Püüdlen ikka pidevalt selle esimene variandi poole, aga tihti läheb lappama.

Niisiis ma tegin eelmine nädal oma Tartu kodus suure koristuse. Pesin põrandaid ja võtsin tolmu ja koristasin terve köögi ka ära. OH SA VANA, KUI MÕNUS oli järgmisel hommikul üles ärgata ja oma hommikut köögis alustada!!! Üldse on väga palju parem olla. Ja põrandapesu ei võta üldse kaua aega, aga seda on nii lihtne pigem mitte teha.

Väike poiss minu ees sööb nüüd Selga küpsist ja vaatab aknast välja. Tal on pruunid silmad. Mina söön apelsini.

Ma olen juba poolteist aastat täieõiguslik tädi. Eelmise nädala lõpus sattusin kolm päeva järjest kokku erinevate alla 2-aastaste lastega. Ilmselgelt nende vanemate tõttu, mitte ei kohanud neid lihtsalt mänguväljakul ja ei hakanud vestlema. Selle eest võiks vist tänapäeval peaaegu karistada saada. Igatahes ma nägin kõrvalt palju vanemate ja laste vahelist suhtlust ning ma tõdesin, kui suureks eeskujuks on vanemad. Mingil määral on sinu laps alati, mis sinagi oled. Sa võid ju keelata lapsele šokolaadi ja kommide söömise, aga kui sa ise samal ajal kahe suupoolega neid vitsutad, siis otseloomulikult laps tahab ka. Miks ta ei peaks? Laps ei tahagi raamatut lugeda või õues mängida, kui sa ise samal ajal nutitelefonis instagrami vahid või mänge mängid. Need pole küll kõige uuenduslikumad mõtted, aga mida ma vist öelda tahan, on see, et keegi ei saa lapsest oodata midagi, mida ta ise pole… Ja tegelikult isegi seda ei saa oodata, mida sa ise oled. Aga tahaks olla võimalikult hea eeskujupagasiga… Tundub nagu hea mõte… Kuigi ega kunagi ei saa kindel olla, mis tegelikult annab eeskuju, ja eks see elu keera parasjagu käkki ka. Tunnen end võimetuna arutlema lastekasvatuse teemal. Vennatütar ütleb minu nime ja kannab mu tenniseid (toas, kui ma neil külas olen), nii et ma olen hetkel rahul.

Kuulasin eelmisel nädalal üht Ööülikooli loengut Martti Kalda poolt India tarkustest tänases maailmas. Soovitan! Lihtne, aga väga tähtis. Täpselt nagu see Kumusse unustatud valguskaabel.

Ma võiks ju lõpetada oma blogipostituse kenasti lausetega „Jõudsin bussiga Tartusse……..“, aga blogitähtaeg kukub enne ja ma ei kavatse seekord hilineda. Seega ma siiani sõidan bussiga pealinnast Tartu poole. Tähendab, siiani sõidab bussijuht ja mina vaid istun ja kirjutan. Ja pisike poiss näitab keelt.

PS! Pildid on illustratiivsed.

Laura

Tahtsin videosid ka lisada, aga ei õnnestunud

Posted on 27. märts 2016

Bea lugeja. Ma kirjutasin sada korda HEA, aga näib, et seekordne blogipostitus, mis taaskord jõuab teieni Põhja-Itaaliast, saab kogema kohutavat autocorrecti. Klaviatuuril on Liina Leinberg isiklikult, kes annab teada, et siin on juba kaunis kevad, JA (!!!) Musta Kasti 2. sünnipäev on juba täna, 27. märtsil. Veel enam, Tartu linnaruum saadab vihjeid õhtusest peost Genialistide Klubis juba hommikul kl 11:00 Tartu Raekoja platsilt. Kui Tartus satute olema, palun vaadake meie kava või tsekake Facebookist eventi “Märtsidionüüsia purustab müüre” ja olen kindel, et päevakavas on midagigi, mis teiegi meelest oleks SUPERlahe!

Nüüd aga.. muid jutte. Kuna mul on veel ainult paar päeva enam kui üks kuu siin elada, siis ehk alustan sellest, et mida olen saanud, kuhu olen kasvanud. Neli kuud on selline aeg, et selle põhjal midagi juba saab analüüsida ja mingi arvamus on tekkinud. Esimeseks, ma väga tahtsin itaalia keelt rääkima õppida, ja noh.. räägin, aga kehvasti, mõttepausidega, sageli puudulike lauseühendite ja vigaste verbilõppudega, aga siiski. Mõistan, kui teised räägivad – igal juhul kordi paremini, kui ennast väljendan. Üldiselt usun, et selle viimase kuuga jõuan eneseväljendamise plaanis kaugemale.

Suures plaanis, ma vajasin ärajooksu, vastutuse kaotamist. Siinne töö aupair’i, lapsehoidjana, teiste inimeste perekonnas, teiste inimeste reeglite ja ettekirjutuste järgi on sesmõttes ikkagi nii piisavalt motiveeriv, et ma tunnen, et kauem nii ei suudaks. Vajan eneseteostust ja oma elu.

Aga sellist beebi hingeelu mõistmise levelit, mille praeguseks olen saavutanud, ei võta mult mitte keegi. See 17-kuune inimene on mulle ülitähtis ja ma jagan absoluutselt kõikide emade fenomeni, kes oma sotsiaalmeedia portaalid beebsusid täis riputavad, aga mu küsimus on: MILLAL nad seda jõuavad?!?! See tita siin ei korralda katastroofi, kui ma ta üksi jätan, sest teda pole võimalik minutikski üksi jätta (ja ma oleks värdjas, vabandage väga, kui ma seda teeks, sest ta on ime). Aga kui ma üritaks temaga koos olles midagi kuskile postitada, siis oleks kaks varianti: 1) meil oleks suur pisaratega tüli, et ma telefoni ei anna 2) ta hoiaks oma väikese sõrmega mu sõrmest kinni ja juhiks seda veenvalt ise, nii et postitada ikka ei saaks 3) kui ta magab, siis on mul koristada terve maailm või ma olen surmvâsinud. (Hetkel kirjutan ma postitust toas, mida praegu ükssarvi ja hobuseid täis tassitakse.)

Ja nüüd, ikkagi ei saa ma kaugemale oma Tinderi-juttudest, sest eelmisel nädalal toimus minu Tinderi-elus kannapööre. Läksin Tinder-deidile ja mulle tuli järgi inimene musta faking FERRARIGA… Ma arvasin, et ma olen tugevam kui luksusauto ja et mulle ei paku pinget… aga reaalselt, kui ma seda autot nägin. Siis. Ma ei tea. Pärast oli nagu imelik olla ja… Puhtjuhuslikult sattusin kirikusse munadepühade jutlusele. Inimesed pidid kuidagi väga palju tegema: seisma, istuma, piiblit mikrisse kõigile ette lugema, ja ühel hetkel tuli moment, kus inimesed enda ümber olevaid inimesi pidid kätlema ja midagi ütlema. Olin kindel, et öeldakse “piacere” (eesti keeles “meeldiv tutvuda”) ja kuna ma seal enne nende palvete lugemisega hädas olin, siis otsustasin väga enesekindlalt kõigile “piacere!” öelda. Pärast õhtul küsisin oma siinse bestika käest, et kas igas kirikus inimesed omavahel tutvuvad. Tuli välja, et jah, AGA see “tutvumine” on hoopiski “pace” – rahu soovimine. Ehk siis igale inimesele, kes mulle rahu soovis, karjatasin mina, et meeldiv tutvuda.

Superjärsud teemavahetused, aga elu siin ongi hektiline. Räägin suvalises järjekorras erinevatest päevadest, isegi nädalatest. Märtsis käisin kolm korda teatris. Esimesel korral vaatamas akrobaatilist tantsulavastust, mis oli ah-mazing (Teatro “Splendor” – Aeros), teisel korral “kontserti” (Les tambour di bronx), mis koosnes 15st mehest, kes kogu jõust plekktünne tagusid… ma tean, et nad olid talendid, aga lihtsalt, arvestades mu maitset, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Mul polnud kõrvu ja keha, kui miski, mis olin olnud mina, saalist väljus. Ja viimasena käisin päris sõnateatrit vaatamas. Inimestele meeldis, minu issue oli ikkagi keelekene, millest ma piisavalt aru ei saa. Selles teatris on minu hinnangul väga hea akustika, aga kas te teate, kas te teate, kas te teate, et publikut ja saali eraldavad kõrged klaasseinad, mis hoiavad publiku jutusuminat lavale kostumast? Kas teate, et on normaalne tullagi pool tundi peale etenduse algust suure emotsionaalse jutuga oma kohta otsima (!!! sest leida pole lihtne)? Veel minu jaoks imelikke asju on siin. Siinne bürokraatia ja kirjutamata seadused, ka kombed, on kohati hämmastavad. Perekond, kus ma elan, abiellub mais. Ma pole kindel, kas dokumendid, millest ma teile kohe räägin, olid vajalikud sellepärast, et abielu toimub eri rahvuste vahel, või sest pereisa on korra juba abielus olnud, või et nii ongi kombeks, aga pereisa pidi kirjutama alla dokumendile, milles kinnitas, et ta pole kunagi pereema tappa püüdnud. Iga asja jaoks on vaja dokumenti ja “asju ajada”. Kõik maksab. Aastas tuleb riigile, sõltuvalt palgast küll, aga umbes 2000 eurot makse maksta ja tõtt-öelda ma ümardasin seda numbrit väiksemaks. Inimesed röögivad üksteisele üle supermarketi päevast-päeva küsimust “Kõik kombes? Kõik paigas? Kuidas läheb?” ja kõik vastavad päevast-päeva “hästi”. Iga päev, kui majast väljas käin, ütleb võõras inimene mulle ilus ja kallis ja see on norm. Familiaarsuse kraad on kõrge, palju võhivõõraid inimesi kogevad minu huuli nende põskedel, aga ilmselt sellest pole siia mõtet isegi kirjutada.

Lõpetuseks minu lemmiklugu. Siinsetes baarides peab tantsimiseks olema riiklik luba, aga sellega kaasneks ka see, et koha maksud oleksid palju kõrgemad (niisiis on enamikes baarides tantsimine keelatud). Niisiis, eksisteerib üks armas baar, kus on seinadel sildid “tantsimine keelatud”, aga reaalselt, TERVE rahvamass tantsib. Üks minu kooliõde elab samas linnakeses kus mina ja temaga olen seal ka käinud. Ta tunneb selle baari omanikku ja küsis, et miks need sildid seal on, kui kõik seda ignoreerivad ja baar ja turvad ei takista. Ja omanik ütles, et siis, kui tuleb kontroll, tuleb öelda, et nad ei tantsi, vaid liigutavad oma kehasid muusika rütmis. Mis minu arvates ongi kogu tantsimise definitsioon, aga ei, sel moel on selles baaris ikkagi tantsimine lubatud 😀

Kõike ilusat ja armsat teile (täna keerati kella!), loodan, et kevadilmad jõuavad ka teieni 🙂

MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS

Posted on 13. märts 2016

Miski ei suuda teda enam peatada! Ei, see on ikka uskumatu, et juba kahekümne seitsmendat korda minu jaoks, aga ikka suudan unustada, KUI hea see tunne õigupoolest on, kui päike läbi akna kütab juuksed kuumaks, asfalt põrkub jalanõudelt vastu ja peaks kandma päikeseprille, aga ei tee seda, sest äkki ta solvub ja läheb uuesti ära… See on uue elu sünd, kallis kollektiiv Maailm.

Sündidest edasi – märts on Musta Kasti jaoks kindlasti aasta kõige populaarsem sünnipäevakuu. Lisaks sellele, et sünnipäev on meie teatril (27. märtsil Genialistide Klubis – oled nii väga oodatud!), saavad aastajagu vanemaks ka koguni viis meie teatri liiget, kusjuures kiire arvutus näitab, et see moodustab terve kolmandiku meie seltskonnast. Umbes sama, nagu 437253-l eesti kodanikul oleks märtsis sünnipäev. Aga ei ole. Ja lisaks tähistas eelmisel nädalal oma vägagi väärikat 70ndat sünnipäeva ka meie õpetaja Kalju Komissarov. Käisime tal Rakvere teatris toimunud peol külas, laulsime laulukest ja rõõmustasime koos, et selline inimene on maailmal olemas.

Kalju suurust tõestab näiteks fakt, et kõik eesti teatrid, muuhulgas meie, saime juba sügisel kirja palvega 8. märtsile etendusi mitte planeerida, et kõik õpilased saaksid Kaljule külla tulla. Kultuuriminister nimetas teda eesti teatri halliks kardinaliks, ristiisaks, ja jutt jumala õige. Lihtsalt vist tahaksin väljendada oma rõõmu au üle omada sellist õpetajat.

Indrek Saar rõhutas muide oma kõnes veel ühte väga märkimisväärset asjaolu. Naljaga pooleks võib öelda, et sisuliselt kogu praeguses eesti teatris on süüdi Kalju Komissarov, aga vägagi tõsiselt saab väita, et see on inimene, kes ei ole kunagi põgenenud vastutuse eest ning on püüdnud esimese asjana seda ka kõikidele oma õpilastele edasi anda. Isikliku vastutuse küsimus! Suureks kasvamine mitte vanuse, vaid selle poolest, et ei panda kriitilises olukorras lootusi kellelegi teisele – ei ole üldse nii kindel, et kõik inimesed selleni kunagi jõuavad… “Ja tõuk muutub kookoniks ja temast koorub liblikas, hing, hingekene…”

Selle valguses on muidugi väga kõnekas viimasel ajal palju meedia tähelepanu saanud juhtum Tartus, kus prügikasti ümber lükanud poisid peksid teadvusekaotuseni üht pereisa, kes julges oma arvamuse nende käitumise kohta välja öelda. See on kohutav ja sinna ei ole midagi lisada.

Nii väga lihtsam oleks elada maailmas, kus oleks pärast midagi sellist kedagi süüdistada. Et oleks üks konkreetne vastutaja. Aga maailm ei ole nii tehtud. Keegi ei tea, kui tugev inimese iseloom oleks pidanud olema, et nende poiste lapsepõlv läbi teha pätiks kasvamata. Ja see ei ole selgelt mingisugune vabandus nende tegudele.

Ma vist ei oska midagi eriti öelda, mida juba poleks öeldud. Selle asemel on mul võimalus tsiteerida hoopis ühte lõiku Ljudmilla Ulitskaja raamatust „Medeia ja tema lapsed“: „Selleks kannatusi ja hädasid saadetaksegi, et küsimus „Mille eest?“ muutuks küsimuseks „Mille jaoks?“ ning siis lõppevad viljatud katsed süüdlast leida, ennast õigustada, saada tõendeid enda mittesüülisusest ning kukub kokku julmade ja halastamatute inimeste välja mõeldud seadus patu seotusest karistuse raskusega.“

Inimeste kasvatamine on muidugi väga oluline küsimus, kui mitte kõige olulisem küsimus ühiskondlikus plaanis üldse. Ma mõtlen, et kui me seame väärtuseks meile sümpaatsete väärtushinnangutega ühiskonna arenemise ja jätkumise ka tulevikus, ei tundu väga tervislik kogu vastutuse lükkamine sotsiaal- ja pedagoogika valdkonda. Selge, et õpetajad tegelevad lastega väga palju ja selge, et spetsialistide koolitamine on kogu aeg vajalik (ja selge, et nende sissetulek peaks olema inimlikumas suhtes nende töö suuruse ja vajalikkusega), aga paistab, et siin on ka muid tegureid. Lisaks vanematele, keskkonnale, koolile – ma sõnastaks seda ehk „ümbritsev üleüldse“. Ehk lood, milles me elame.

Minu jaoks on läbi saanud väga oluline ja närvekõditav nädal, sest ma olen sügisest saati käinud Kuuste koolis näiteringi andmas ning sel laupäeval oli meil esimene „tuleproov“, Tartumaa koolinoorte teatripäev Rõngu Rahvamajas. Väga kummaline tunne, lavastajana on alati raske esietendust vaadata, aga noorte harrastusnäitlejatega on see veel keerulisem kui kunagi varem – olete koos turvalises ruumis tegelenud mingite asjadega, mis on tundunud antud hetkel olulised, jõudnud mingisuguse tulemuseni, mis puudutab; palunud noortel, kasvavatel inimestel oma väärikus ja au enda kätesse usaldada. Ja siis nad astuvad esimest korda teiste ette, kellel tekib muidugi igasuguseid arvamusi ja seisukohti. Näitleja elukutse kõige keerulisem osa ongi vist see, et kuna töötatakse oma keha ja vaimuga, siis ei ole see töö kuidagi iseendast lahutatav ja paratamatult tekib tunne, et „kui talle ei meeldi minu lavalolek, siis ei meeldi talle mina ise“ – mis on küll enamusel juhtudest eksitav, aga mille mõju potentsiaalseks hingemuserduseks ikkagi on tohutu. Ja üldse, kui eesmärgiks ei ole kasvatada inimesest näitlejat, vaid enda võimeid ja imeilusat hinge avada suutev maailmakodanik…

Edevalt pean küll kohe mainima, et me selle väikese võistluse võitsime ja saame nüüd Tartumaad riiklikule festivalile esindama minna, aga kui mõni mu Kuuste sõpradest seda loeb, siis, kallis kollektiiv, ärge puhvi minge, päris töö nüüd alles algab 🙂

Aga miks ma seda eelneva kontekstis üldse rääkima hakkasin – esiteks, et oleks selge, ma väga austan kõikide pedagoogide tööd ja pingutusi. Eriti nende oma, kes lisaks „kohustuslikule“ osale võtavad vastutada ka huvihariduse eest ja teevad seda aastaid. Mina ise olen nii vähe koolis töötanud ja ei ole üldse kindel, et ma seda kaua teha jõuan, sest see võtab ikka väga palju energiat, töötahet ja -tunde. Seepärast kummardus maani. Aga mulle paistab, et on üks aspekt, millest kooliteatri (-tantsu) puhul liiga vähe räägitakse – materjali valimine.

Minu arvates on väär ehitada noore inimese maailmapilt sellele, et laval toimuv peab kindlasti olema naljakas. See võib olla, aga ma tunnen paljude lavastuste puhul nii väga puudust seosest noorte enda isikliku igapäevase eluga – üks keskmine koolipäev ei ole esmajoones naljakas, vaid seal on ka väga palju muud. Ma ei taha kelleltki rõõmu ära võtta, aga ma julgen siiski öelda, et teatriga tegelemine võiks olla koht iseendasse vaatamiseks, mitte kellelegi teisele tõestamiseks (et ma olen see, kes ma tegelikult pole – väga vaimukas väike vanainimene).

Aga mis veelgi olulisem – ma tahaksin väga suurte ja rasvaste tähtedega tähelepanu juhtida sellele, mis lugusid me esitamiseks valime. Saan aru, et see võib paista feministliku pläusti ja võrdõiguslikkusega vehkimisena, ent siiski – ma reaalselt usun, et ei tohi lasta noorel tüdrukul mängida (ükskõik, kui suurepäraselt ta sellega hakkama saab) naist, kelle elu ainus mõte on saada mehele ja kelle ainsaks takistuseks selles vallas on see, et ta on füüsiliselt teistest erinev. Ma saan aru, et see ongi komöödia võte, stereotüübid ja nii edasi; aga miks sellised muinasjutud tunduvad meile loomulikud? Miks võtab naissoost juhendaja silmagi pilgutamata ette teksti, mis alavääristab naist? Miks see tundub normaalne? „Nii on alati olnud?“ Aga kas me tahame luua maailma, mis on täpselt selline, nagu ta on alati olnud?

Oluline oleks rõhutada, et see ei puuduta üldse ainult naiste ja meeste teemat. Ega mul ei ole ju mingit väärtust ainult tänu sellele, et ma naine olen. Aga inimest tohib hinnata ikka tema enda päris personaalsete isikuomaduste, mitte kategooria järgi, kuhu ta kuulub. Ning sellised lood, mis lahterdavad inimesi kastidesse, ei aita seda maailma edasi. Minu arvates.

Igatahes tahaksin selle kõige valguses rääkida veel selleaastasest Oscari-filmist „Päevavalgele“. Ega Oscar iseenesest ei tee veel filmi heaks, aga tema võlu on kindlasti selles, et auhinnaga pärjatud filmidele saab osaks keskmisest suurem tähelepanu. Ning mul on väga hea meel, et „Päevavalgele“ seda tähelepanu naudib. Miks? Mind tõepoolest vaimustas selle filmi dramaturgia, mis oli täielikult üles ehitatud positiivsetele inimestele. Meile ei näidata seal kurjuse jõudusid, nad on olemas, aga neid ei esitata kuidagi. Kõik tegelased filmis saavad teha valiku… ja teevad lõpuks õige valiku (aga usutavalt, mitte suhkrukastmes). Selle filmi kangelane aga ei ole ükski inimene, mingi kindel tüüp, vaid positiivne tegutsemistahe. Ja selle filmi kurjust kehastab ignorantsus ja teadlik mittesekkumine. Peategelaste puhul on fookuses ainult nende tegevus. Neil on pered, inimesed, kellest nad hoolivad, ilmselt on neil nendega ka rõõme ja probleeme, aga see kõik ei ole õigustatult selle loo kontekstis tähtis. Mina olen kohutavalt palju sõltuv enda ümber olevatest inimestest ja küllap on teisigi minusuguseid. Ja siis saabki väga inspireerivaks lugu, mis näitab, kuidas see ümbritsevate inimeste võrk on olemas, kuid esmatähtis on ikkagi su enda valik, su enda tee, su enda rada – ja oluline vahe! – su enda rada mitte isikliku õnne, vaid kollektiivse õigluse saavutamiseks! (Mis ilmselt on võimatu, aga siiski.)

Ja kui teada, et mõjutad niikuinii paljusid inimesi, siis teha seda vastutustundlikult ja teadlikult, eks. Seda vist tahtsin öelda. Tulge siis külla ja laske ennast mõjutada: oleme märtsis-aprillis eriti hoogsad ja mitmepalgelised. Kahes kuus mängime kokku nelja erinevat suurte inimeste, ühte noorte inimeste ja kahte pisikeste inimeste lavastust. Tillukesele projektiteatrile on see üsna vägev väljakutse, tulge aga vaatama, kuidas me sellega hakkama saame. Aga sellest kõigest ka avalehel ja kavalehel. Hei hopsti!

Kaija