Rubriik: filosofeerin niisama

Karl Roberti aastaring

Posted on by Kaija M Külm

Terekest, mina olen Karl Robert. Ma olen sündinud Viljandis, kasvanud Rakveres, töötanud Tallinnas ning ringiga tagasi Viljandisse potsatanud. Sel nädalal on minu kord kirjutada Musta Kasti blogisse. Ma ei ole varem kunagi blogi pidanud. Ma pole varem üldse eriti kuhugi teistele lugemiseks kirjutanud. Endale ikka, sahtlisse ja nii. No nagu see käib või ega mina ka ei tea, kuidas see käib, ma ainult püüan kaasa mängida.

Kirjutanud olen vähe vist ka suuresti selle pärast, et mu käekiri on suhteliselt piinlik, #maugikäekiri. Muidugi ma pean märkmikke ja päevikuid, neid on minu arvates oluline pidada, sest mingid asjad peab endast välja ütlema. Hiljem on kindlasti ka tore lugeda, märgata oma kasvamist läbi päevade, aegade… Käekirjaga on mul üks selline naljakas lugu, et kunagi, kui ma abiturient olin ja lõpueksamiks valmistusin (mina käisin koolis veel sel ajal, kui eesti keele eksam koosnes ainult kirjandist), siis mu õpetaja taotles eksamikomisjonilt luba, et ma võiksin arvutiga kirjutada. Veidike nagu erikohtlemine, aga ta põhjendas selle üsna kindlalt ära. “Robert, su käekiri on kohutav, sa ei saa nii kirjutada, inimesed ei saa sinust aru ja sa kaotad väärtuslikke punkte.”

Kui mul seda blogi pidada paluti, siis ma mõtlesin, et huvitav, millest ma kirjutan. Kas ma kirjutan minevikust või tulevikust ja et kas siis Musta Kasti minevikust ja tulevikust läbi minu vaatepunkti või minu enda omast. Mälu aga mäletab asju nii, nagu ise tahab ja uued suunad vajavad alles manifesteerimist. Igatahes jõudsin ma arusaamale, et ammu ja kunagi on ühe sirge kahes erinevas otsas ning nende ühine nimetaja on vaid see, et nad leiavad aset teadmata aja pärast. Ja teadmata aega ei ole võimalik määrata, sest ma usun, et me kõik oleme tundnud, kuidas minutid venivad ja päevad kaovad kui sekundid. Seega kõige lihtsam on rääkida olevikust. Olevik on justkui ainuke, mis meil on. Vaid praegu on võimalik midagi käega katsuda. Hiljem saab tehtud liigutusi meenutada ja uusi ette kujutada… Vist.

Praegu on aga tore sügis. Loodus lokkab looklevast värvidemängust. Üks eluring saab jälle täis. Üks aastaring jõuab varsti uue lumekihi alla. Mäletame ju väga erksalt seda kevadet, või mingit kevadet, varasemat varakevadet, kus kas ärkasime ise või märkasime, kuis kõik me ümber sirgub ja päikese poole sirutub. Kevadel olin ma kindel, et see on kõige kaunim aeg, kauneim aastaaeg. Hetk, mil kõik laulavad armulaua järjekorras ootelaulu. Ja mitte selleks, et neid märgataks, vaid et nad ise märkaksid, et on elus. Tähendab ME märkasime, me ärkasime, jah, mina ka (#minaka). Kõik oli muretu, sest tundsin, et olen hoitud.

Siis aga saabus suvi. Meeletu suvi, meeletu noorus täis katsetusi, eksimisi, riske, pikki päevi ja lühikesi öid. Suvelõhnad ja -helid ja -viljad olid juba küpsemad kui kevadel ning need panid pea veel kiiremini keerlema. „Pea, mu pea, pea nüüd pea!“ – pea iga generatsioon leiab, et noorsugu on hukas. Sellel levinud arvamusel on alust, aga mina leian, et teisiti ei saagi. Iga uus generatsioon on ilma revolutsioonivaimuta lihtsalt nõrk. Minu arvates noored peavadki suvel eksima, et sügisel targemad olla. Las nad kuulavad oma südame häält, las nad õpivad seda tundma, las nad mõistavad, et iha, liha ja viha on kolm eriasja. Las nad leiavad oma enesesisese moraali. Mõni leiab selle ehk raamatuist, teine filmidest, kolmas elatud eludest, neljas jagatud rõõmudest, viies kaotatud tundidest, kuues kuumadest kõnelustest, seitsmes tahab võib-olla ise eksida ja kaheksas tunneb, et ta on märter. Miski pole vale. Eriti kui valetunnetust ei ole.

Kui värvikirev ja rikkalik ei oleks olnud ka me suvi, kord saabub ikka sügis, mis on meist kõigist targem. Sügise värvid on ikka ja jälle enneolematud. Neis on elatud elu ja tehtud teod juba peidus ning tugev on sügis, sest ei häbene oma hääbumist. Vastupidi. Ta teab, et ammutas suvelt kõik, mis tahtis, kõik, mis sai, kõik, mis oli võtta ja võtmiseks sobis, sai võetud. “Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus,” ütles kord üks mulle väga oluline mees. Fred Jüssi on üldse tark nagu mets. Ta ei kõnele ilmaasjata. Aga ühtegi asja üle ka ei tähtsusta. Elusügises, usun, toimime ka meie nii. Teame, et ei pea enam rabelema, sest jõud on ammutatud, maksimum saavutatud, nüüd tuleb toimida kogemuse, intuitsiooni ja õpitu järgi. Säästlikult, sest talv tuleb pikk. Kindlasti pikk. Aeg ju venib, kui oodatakse, ja kevadet oodatakse ikka. Kasvõi seda enda sisemist kevadet. Kuna inimesed on wifiga taimed, siis on meil vahel keset jaanuari võimalik end korraks näiteks Indoneesiasse asetada, jah, see toob midagi korraks lähemale, tõstab õuelille tuppa sooja, aga päriselt ei asenda oma peenras õitsemist.

Peenrale langevad enne veel aga viimased kirjud lehed, tõmbuvad pruuniks ja külmuvad maa külge. Tuleb talv ja lumi ja jääääri ja öötöid on täis kõik linnad. Ka kauges külas vaikib pill, sest energiat on vaja hoida. Toitume keldrisse pakitud mälestustest, mis kätkevad endas möödunud kevade ja suve ja sügise parimat saaki. Loeme teiste retseptiraamatuid, et ka talvel sirguda. Hoiame sooja ja lähedasi, lähedalt ja soojalt. Ja nemad hoiavad meid. Kuni ühel hetkel kuuleme hallis vaikuses esimeste rändlindude laulu. Nad tervitavad meid, kes me lahkumata vastu pidasime. Kes me tugevalt, juured maas, pea pilvedes ja süda ootusärev järjekordse talve ees ära ei kohkunud. Meie tiivulistel sõpradel on hea meel, et me nad ära ootasime. Nemad on püsimatumad, aga nüüd nad on tagasi ja kuulutavad kevadet.

Päike muudab lume veeks ja hakkab ojadena sängi solgutama. Piibelehed ja lumikellukesed pistavad pead mullast välja ja kasvavad vuhinal sügisel mahalangenud lehtedest läbi. Nad rajavad oma tee ise ja samal ajal austavad eelkäijaid. Ilma nendeta ei oleks neil sihti, nad peaksid kõik ise välja mõtlema ja kui kõik on lubatud, on väga raske üldse midagi teha, ei oskagi midagi teha. Õnneks nad teavad, et ring saab ühel hetkel täis ja see teadmine laseb ammutada päikeselt kõike, mis ta pakub. See lubab rüübata suure lonksuga eluvett, et tunda jõudu oma kehas, tunda tahet kasvada. Seejärel sirguvad varred ja avanevad õied ning mitte midagi muud neil teha ei tulegi.

KARL ROBERT

saame tuttavaks

Posted on by Kaija M Külm

Tere.

mina olen kristian. Te võibolla ei tunne mind, ma olen Musta Kasti uus liige, aga pole hullu, mina ei tunne Teid ka. see ei olekski lihtsalt võimalik.

ja kuigi see pole tegelikult üldse oluline, tutvustan ennast lühidalt:
sain paar nädalat tagasi kolmeseks, enne seda olin noorem.
ajasin endal üheksandat korda elus pea kiilaks.
kannan viimased viis nädalat sama paari pükse, need on lahedat värvi.

käisin eile või mingil muul päeval Kakerdaja rabas. vihmapiisad jõudsid enne mulla alla vajumist ära niisutada kollased, punased, rohelised ja erksinised puulehed, päikesekiired, mis läbi paksu pilvkatte mitte kuidagi maakerani jõuda ei saanud, jõudsid ikkagi kuidagi maakerani ja nende lehtedeni ja siis nemad sätendasivad ja autotee läks kuidagi eriti seksikate kurvidega sealt vahelt läbi ja ma mõtlesin, et teeks pilti, telefoniga loomulikult, ja tegingi nõndamoodi, et auto kojamehed peale ei jääks (ma õnneks ise polnud roolis) ja siis vaatasin seda pilti ja sain aru, et mul tegelikult pole kaameraga telefoni vaja. märg oli, mõnus oli, head inimesed olid, süüa sai ka – minge rappa. või ärge minge, vahet pole.

mulle meeldib nick cave’i kuulata. või lugeda. või vaadata. vahet pole. aga teised inimesed on ka vahvad.

lugesin mingil ajahetkel, kuidas kellelegi priit pulleritsule ei meeldi kallistada. ja siis lugesin kommentaare ka veel. mul hakkas kahju. oma ajast.

mulle vahepeal meeldib kallistada.

eelmisel kolmapäeval kella kolme paiku mängisin tehnika tänava ääres legodega või palliga või barbiespinneritega, ei mäleta, aga siis tundsin vastupandamatut soovi autode vahele joosta ja elust rõõmu tunda, aga üks tibin saatis oma emale messengeris sünnipäevaks liikuvat pilti ja ta samal ajal vist tegeles autojuhtimisega. õnneks tal oli uus auto ja liising ja kasko, niiet kindlustus maksab suurema osa auto põhja survepesust kinni. (tegelikult see ei juhtunud minuga, aga ma jälestan telefoni ja auto kombot, ummikutes loen alati parema meelega raamatut)

mingil suvalisel õhtul tegin salatit, kuhu läks: pakk makarone, üks sibul, neli tomatit, pool purki maisi, pool purki läätsesid, pool purki päikesekuivatatud tomateid, jao järgi herneid, mingit pipra moodi asja, mis pole päris jalapeno, aga peaaegu, soola-pipart, kaks pakki vegan majoneesi, kaks paprikat, hapu- ja värsket kurki, ehk oli midagi veel. aga väga hea tuli, isegi maitsev.

naljakas, et batuudimaailmas peab isegi lauajalgpalli palli eest raha maksma. rääkimata siis virtuaalreaalsuse prillidest. mis pull on? kaotaks äkki maailmast raha ära?

sõitsin eelmise nädala jooksul neli korda tallinna ja tartu vahet. kõige naljakam oli bussiga, lux express muide, sest üks tädi ei taht üldse mu kõrval istuda. niheles. aga võibolla ta oli hambaarsti juurde minemas ja pelgas, ei jõudnudki küsida.

ma peaks muide hambaarstile vist minema, kas keegi teab mingit head kohta tartus soovitada. lihtsalt mõned kommiaugud on tekkinud. piimahambad on kõik juba vahetunud.

ühel hetkel nägi mu kolmeaastane sõbranna üht joogaharjutust tegevat naisterahvast ja küsis siiralt: “kas sa oled kurb?” naersin. jooga ja depressioon käivad käsikäes.

“prohvetit” oli tore jälle mängida, kahju kohe, et nii vähe inimesi käis. eks nad peavad nüüd sõpradele reklaami tegema.

koristama peaks jälle, teist korda täna, aga õhtul tulevad külalised.

ma lähen nüüd spasse, vist. kutsuti. pole ammu kloori sees ujunud.

See on minu esimene blogipostitus, ma luban, et ma võibolla vaatan õhtul internetist järele, mida sõna blogi tähendab. Muarust on tore, kui inimestel on hobid. või instagram. aga vahel on kahju ka. ajast. oma ajast. Teie ajast. priit pulleritsu ajast. minge rappa, tehke süüa ja sõitke ohutult. ja tuututage, kui olete rooli taga. see on naljakas. nagu itaalias oleks.

KRISTIAN

inimene ja inimkond

Posted on by Kaija M Külm

A: Olemine / puhas eksistents
ja
B: Näilisus / filtreeritud eksistents

Elu siin Maa peal, tegelikkus, milleks me seda peame, on tegelikult just defineeritav nihestatuse kaudu, dissonantsi kaudu, milles me elame. Ütlen veel: meie elu, nagu me seda arvame mõistvat, pole mitte niivõrd tegelikkus, kuivõrd näilisus ehk näiline tegelikkus; me vaatame reaalsust või olevat läbi “tsivilisatsiooni prillide”, kultuuri kuhjumise (Vihje: aga milline on see kultuuri kuhi? Ei saa ju olla, et see on täiuslik. Aga kui see pole täiuslik, on see parimal juhul ebatäiuslik, halvimal juhul närune.). Selle dissonantsi möönmine aga tähendab, et (meie) elu saab olla võrdlemisi traagiline ja kuradi groteskne. Sealjuures dissonantsi sügavus sõltub nn status quo’st, ehk kui palju ja kui paljust räägitakse/kui palju valetatakse. Ja milline on keskkonna-indiviidi suhe. Näiteks kas indiviidi avatakse ja õpetatakse teda ennast väljendama, et tuua välja tema unikaalsus või vastupidi. See väljatoomine on seotud ka nii teaduse kui kunsti eesmärkidega: uurida, mis on peidus pinna all, inimese hinges.

Kindel on see, et indiviid kasvatatakse vastavas kultuuriruumis ja et milline iganes see ruum ka pole – seda nägu saab olema indiviid. Piltlikult: kui lapsele öeldakse sünnist saati, et ta on see ja see ja too, siis selleks ta end ka pidama hakkab. Samamoodi võib lõvile õpetada, et ta on lammas, ja elades lammaste keskel, ei jää tal palju muud üle kui pidada end lambaks, kuna talle nii on sisendatud. Seda suhet kirjeldab ingliskeelne sõna conditioning (hiljem naaseme selle juurde). Kuna pärdik näeb ja pärdik teeb, ja inimene siiski on – olgugi et homo sapiens with a touch o’ civilization – pärdik. Ja nii võib inimestegagi igasugu trikkasid teha. Ja see ongi viinud meie armsa ilmamaa natukene loomaaia, uhkust ja eelarvamust täis loomaaia, groteskse ja traagilise tsirkuse tasandile, kus inimese hingest on järele jäänud vaid müüt.

MEIE ehk massid ehk lõvid (lambad)

Esmajärgus selle pärast, et meid, ja kui ma ütlen meid, siis ma mõtlen seda mõõtmatut massi, mida kannustab globaalne pidurdamatult populaarne kopuleerurumistung,

seda massi, kes on alati täitnud alumised korrused-klassid – töölised, „proled“, rõhutud, keskklass – õpetajad, administratiivtöötajad, ehitajad, igakülgsed „teenindajad“ või teenuseosutajad (ka esinejad/kunstnikud),

meid, nii valedele üles ehitatud modernses ent “tegelikult” üsna mandunud õhtumaa kultuuris,
meid, kes me oleme kasvanud türannia, dominatsiooni ja korruptsiooni vaimust,

meid (neid) – tohutuid inimhulki – pigem vaeses kolmandas maailmas, kelle isamaa on imperialismi ja kolonialismi käigus kukeks tehtud ja,

kes kui orjematest orjemad orjad kaasaegse ja ultramodernse globaalkapitalismi püramiidi püstitamiseks ja säilimiseks on mattunud inimkehalisteks alusblokkideks, vere ja vaimu ohvriannina, millest küll otseselt ei räägita, mida üldlevinud tõena küll ei aktsepteerita, ent ilma milleta lääs õilmitseda ei suuda(?).

Miks osutasin ennist „kodukandi“ ehk õhtumaa kultuuri manduvusele? Räägitud sellest ju on ja kas on see üldse viisakas? … Eks ju häiri asjaolu, kui käimasolevatest koledustest puhtana tahetakse hoida oma kolukest – pea-liiva-alla käitumus, see vastutuse puudumine, mille asemel levib hoopis nn „vabadus“, vabadusest hõiskamine ja trall-chill-pidu-pidu. Vabadus teha ja öelda ja olla kõike. Vabadus. See kõik on muidugi nn väline vabadus, ja see kehtib nende inimeste üle, kes, kuigi vabal maal, on sama palju keskkonna peeglid ja teenrid kui ükskõik milline karjaloom. Inimene teeb kõike, mida ta näeb teisi tegevat. Seda tähendab automaatika; see on palju tissitud ja new age’ga seostatud teadlik olemise vastand. Inimesed kui robotid, zombid. Samal ajal globaalkatel keeb ja kihab. Ma kaldun arvama, et inimesed eelistaksid mitte teada, ilged tõed oma elust välja tõrjuda, mis paraku aga tähendaks selle oma laste ja nende perede ning järgmiste generatsioonide kanda jätta.

Meid kõiki on pandud elama valet (maatriks). Ühtede eluenergia voolab ühepoolselt teiste elude heaoluks, eliidi või ülemalseisva toiduks ja heaoluks (dominatsioon „pähklikoores“, nagu öeldakse), keda „kaitseb“ lõhe – palgalõhe, klassilõhe, kutsu seda, kuidas tahad. Osa inimesi meie ühisest kodust Maal teeb kõik, et seda lõhet hoida ja suurendadagi, machiavellilikult sellise mõtlemisega (ideoloogiaga, oleme ausad) masse (magama) poputades. Igaüks meist, tänaval, telekas, funktsioneerib agendina valemaailma kinnitamiseks, ise seda teadmata, kinnitades pidevalt korrumpeerunud status quo‘t, mis orjastab paljud üksikute huvide nimel. Seda teades on mul mõistagi raskusi rõõmust lakke hüppamisega, kui järjekordne seadus võetakse vastu, mis seda lõhet aiva süvendab, ütleme riigi ja rahva vahel (mitte tingimata Eestis). See paneb mind haiglaselt irvitama, kuigi tegelt tahaks nutta ja kividega mõne musta supersedaani tuuleklaasi sisse peksta.

Aga see on ju levinud (sümptom), mida ikka aeg-ajalt näeb – aknad visatakse sisse, autod keeratakse kummuli, märatsev rahvas tänaval, lõuna pool sagedasti molotovi kokteilidega ja muidugi – kohalik noorsand varastab lõhutud R-kioskist tampoone (mitte keegi ei unusta seda pilti) – sagedased protestid igal pool üle maailma. Vean kihla, et see on umbes-täpselt see sama frustratsioon, mis viis maailma lapsed vastavate sündmusteni aastatel 1789, 1905, 1911, 1917, et mainida vaid kuulsamaid. See on see sama tunne, millest on sündinud nii proletaarne poeesia kui ka hipiliikumine, mõisate põletamine kui pankade natsionaliseerimine ning viimaks ka krüptovaluuta, keisri-kuninga-tsaari surm, heaoluühiskond, kõik mässud, kõik revolutsioonid – see on ebaõiglane suhe, dominatsioon, kus üks ahv istub teisel kuklas, see on vertikaalne võimujoonis, ebaõiglane hierarhia, püramiid, kus elu on nii püramiidi tipus kui ka kuskil persekarvade vahel – kuhu oled sündinud sina? (Ilmselt kuhugi vahepeale.)

See on ehk üks põhjus, miks paljud nn “vaikivast vasakust”, sellest teisitimõtlevast elemendist, vaikivad? See on põhjus, miks ta ei pruugi omada telekat, lugeda neid groteskseid, et mitte öelda ebainimlike pealkirju ja vastikuid uudiseid; rääkimata muudest massimeedia tavatoodetest, meinstriim meediast jne. See on põhjus, miks nad ei viitsi vaevuda Eurovisiooni vaatamisega, selle ludri ent liiderdava alternatiiv-religiooniga, mis toimib kui oopiumijäänuk, ent mis on nüüdseks haletsusväärse kuju võtnud – „kaunis“ kole lömitamine, poliitiline mahhinatsioon totaalsete efektide ja jõuetu sisu garneeringus… See on ehk üks põhjus, mis sünnitab vihkamist… aga nimetame seda siiski vastuseisuks, kus ühte leeri kuulub eliit kapitalistide, korporantide, monopolistide ja börsimaniakkidega eesotsas. Muidugi võib öelda, ega me nende olukorda sattudes paremini ei teeks (nagu M. Mutt hiljutises artiklis kirjutas). Saaksime ka ihnuriteks, paksudeks ahnitsejateks.

Ajaloo järgi revolutsioon, mädand, on lahvatanud ebainimliku ja pika rõhumise ja allasurumise näol. Revolutsioon(id) ei ole midagi muud kui haiguse sümptomid, haiguse, mille ravimisega, tundub nagu, peaks keegi tegelema. Keegi peaks… vastutama? Aga mida teeb doktor Võim, kelle valdkond pole tervis ega terviliklikkus, vaid poliitika, võimu seadmine, “seaduse teadus”, kelle valdkonda iseloomustaks kõige paremini sõna v a s t u t u s – riiklik, rahvuslik, globaalne vastutustundlikkus – vastutamine (ainult) maailma eest. Mida nad teevad?

Jätkavad sõda. Jätkavad täiskäigul kapitalismi, mis on väärastanud praktiliselt kõik, muuhulgas (toon paar näidet):

– USA poliitilise (ja moraalse) aluse, mis toimib välisrahastuse arvel (ei hakka USA tegevuse kurjuse absurdsusse laskuma);

– farmakoloogia, kus keemia-medikamentide kaudu lüpstakse haigeid inimesi, vähk – see on ju miljarditööstus, mille stabiilset ja tohutut käivet kui kapitali hiigelpärandit ei tohiks kindlasti kompromiteerida;

– kiirtoit, mis jätab kaugele maha tervisliku toidu – aga milleks üldse vegan või veganlus? Mingi hipi pedede värk;

– Hollywood, kus inimelu väärtus lömitab kas just super-, aga igatahes mingit sorti kangelase kauni keha ja varvaste all, aga keskmise actionfilmi laibaloend? – seda ei viitsi vist enam keegi mõõta. Keevaline ja noor action’it ihkav teadvus teeb inimelu kohta sellest ehk ajapikku omad järeldused;

– metsad, mis põletatakse, vihmametsad, põlismetsad. Kahjuks ei pea me kaugele vaatama, aga sel juhul tasub ka teada, et mühinaga ahenevad maailma kopsud;

– nafta, nafta, nafta. Riigid, kus on naftat ja milline obstsöönne peerupoliitika selle ümber toimub – sõna otseses mõttes sõjategevuse käigus hoidmine, sõjategevuse lõpu ärahoidmine, või veel naeruväärsem: sõja ennetustegevus sõjaliste vahenditega. Vastasel korral ju kaotatakse ressurssides, kaotatakse dominatsioonis. Aga kuidas on liikide seninägematu suremusega, korallrahu kadumisega? Selles pole kahjuks üllatavat. Kas olete näinud kuidas hiidkilpkonna ninast mingit veerandmeetrist krobelist plastikpulka välja tõmmatakse? Võtke sedagi teadmiseks, kui Omega3 rasvhappest peate, et plastikurisu, mis ookeaniloomakeste kõhtu satub, jõuab lõpuks maalaste endini tagasi, tõsijutt. Kahjuks toimib loodus lausa nuhtlusena – ringitaoliselt. Nõnda siis – kas saab ja peab seda kõike veel õigustama? Kaua peab veel pead liiva alla peitma, teisi süüdistama ja tõe nagu katku eest pagema?

Kuidas oleme me jöudnud tänasesse – kus põhimõtteliselt kõige vastutusrikkamale platvormile pääsemiseks üks ja ainus kriteerium on võimujanu. Sul peab olema ainult üht asja – see pole arukus, isetus, isegi mitte võimekus -, sul peab olema omadus, mis on mitte ainult kõigil inimestel, vaid kõigil loomadel – ellujäämisinstinkt. See on see iidne osa sinu ajus, mis annab sulle kõige primitiivsemaid ja põhilisemaid impulsse, see tekitab sus tunde süüa see vahukomm, kulutada see raha, peksta möödaminnes teist inimest Mustal Reedel kaubamajas või rabeleda Selveri järjekorras, karjuda lapse peale, närvitseda õpilasega, vihastuda autoroolis, pürgida sinna, kusiganes on võimu nagu koi valguse poole, kus saab autoriteetselt kanda kinnitada. Mida vähem “arenenud” sa oled (conditioning – hädapäraselt võiks seda tõlkida normaliseerimine, aga mõtteliselt oleks see kultuuripoolne kujundamine), seda vähem suudad sa neile instinktidele mitte ainult vastu panna, vaid neist esialgu üldse teadlik olla (nagu E. Tolle räägib), seda rohkem oledki sa see ürgne instinkt, rott, sisalik, ahv, ainult selle vahega, et sa sünnid “arenenud tsivilisatsiooni”, kusjuures tegelikult oled sa ikkagi pärdik tehnoloogias, selle vahega, et kultuur, kuhu sa sünnid, asetab su silmile pärast sündi maski, mis areneb ja kasvab su peal koos sinuga, ja harva tekib sul sellest vabanemise hetki, kui üldse. See mask, persona, ongi status quo, see on automaatika.

Conditioning / normaliseerimine: kultuurimähis, väärtuste vesi (transgressiivsed arusaamad sellest, mis on õnn ja edukus, mis siin maailmas loeb), moraali maksiimid “õige ja vale”/ piits ja präänik. See on see, mille nägu sa saad olema, tänu sellele maskile, mis sind keskkonnaga lõimib. See on tohutult väline, see ongi väline. See tähendab, palju olulisem sinu isikust ja indiviidist on see, mis juba olemas on, ja see mis juba olemas on, see saab kätketud sinu mõistusesse ja südamesse, käitumisse, ruumiga veel natukeseks originaalsuseks, kui hästi läheb.

See on muusika, mis mängib meie elude taustal, ja -pannes seda tähele või mitte – tatsub inimene selle muusika taktis. Aga kui ma ütleks, et see on julm ja kriipiv kapitalismi muusika? Või kuidas oleks – muusika, mis uinutab meie südamed sulgseisu ja laseb primaarinstinktidel meie eest rääkida? Kas keegi ärataks me südamed, need magavad? Kas keegi paneks muusika pausile? Ei. Mitte keegi ei pane muusikat kinni, kindlasti mitte need, kes selle muusika on tellinud, kes sõltuvad sinu uinunud seisundist, et neile jääks nende heaolu, nende rikkus, nende, daamid ja härrad: dominatsioon, mis on ju üks ürgsemaid evolutsioonilisi vorme.

Inimene saab enda kõrvad-silmad katta, ja hingata (brahman). Seda tähendab meditatsioon, seda tähendab enda sisse vaatamine. Võta puhkus maatriksist, mis on manipuleerinud ühiskonda aastatuhandeid. Võta puhkus kapitalismist, ajakirjadest, televisioonist. Lõpeta kasvõi hetkekski välise keskkonna tarbimine, hetkekski, ja proovi hingata ning hoomata, mis kumiseb sinus, millised tõed ja millised valed seal kobrutavad, kindlasti leidub seal nii üht kui teist.

Inimene täis on potentsiaali, mida kaua on väärkoheldud nagu elevante. Aga „enda sisse vaadates“, tõenäoliselt ei kuule sa midagi tähenduslikku. Müra, millega me igapäevaselt kokku puutume, on nii massiivne ja teeb meid sisemiselt nii passiivseks. Me elame vaid pealiskihi teadvuses, arusaamata enda mitteteadvusest, süvateadvusest, oma unenägudest ja mikroslikest mõtetest, mis ei suuda kaua meie pealiskaudses ja psüühevaenulikus mõtlemises ja lihtsas teadvuses kesta. Selleks, et tungida sügavamale enda hinge, on vaja midagi enamat, kas „puuri“ või „kaarti“ (tehnikaid selleks on oi kui palju, olgugi, et osa on muundunud kapitalistlikuks veiderdamiseks kas psühhoanalüüsi või millegi veel alternatiivsema egiidi all). Just seda peaks ühiskond meile õpetama ning kui ta seda ei tee, ei pruugi me nüüd ja edaspidi mitte kunagi tahta ega hakatagi tahtma enda sisse kuulatada, sest siis me oleme ju skisod, hullud või kesteabmis. Me ei taha enda sisse vaadata, sest seal on kaos puder ja kapsad. Sellest pole hullu. Hinga. Tervita oma sisemaailma, andesta endale, ära solva ega vihka ennast, sellepärast öeldakse: armasta ennast, mitte selleks, et osta endale asju kokku.

Sa oled väärt seda, et sa sisemiselt end tunnustad, kõige kriitika kõrval, millega sa ise ja teised niikuinii sind piitsutavad.

Tunnustad end, selle asemel, et õiendada. Tervitad ja võtad vastu, nagu uue aastagi, selle asemel et nuhtled kõigi asjade eest, mida sa valesti oled teinud. Ega õigesti elada polegi lihtne, surra on lihtne. Õigesti elada on… kohutavalt raske, vähemalt esmapilgul tundub nii. Aga kõik vead, mis me teeme, kõik halvasti tehtud asjad ei peaks võrduma piitsutusega, vaid pigem endaks integreerimisega, umbes nagu kui Jung ütleb, et inkorporeerida oma “vari” või varjukülg enda isiksusse. Ennast mitte tunnustada ega armastada, vaid vastupidi – sellega lihtsalt laieneb veelgi lõhe enda ja iseenda vahel, kusjuures see lõhe, nagu lahtine haavgi, on hõlpsasti kokkuõmmeldav, kui sa seda soovid ja oskad. Seega: hinga, ning – aktsepteeri, jaata end, kogu oma totaalsuses, varjudes ja valgustes.

Õppimine tundub olevat meil väljapoole suunatud tegevus. Kahtlemata tulebki välist maailma õppida, tuleb kuulata, mis ütleb teadus, meditsiin. Aga õppida sisemaailma tundma, või õigemini… õppida ennast… Õppida nägema, kus algab ja lõppeb see tohutu infovoog, mis on tulnud väljastpoolt sind, ja kus algad sina ise. Kui sa seda hästi teed, siis rikastad sa sellega mitte vaid ennast aga ka teisi. Aga see eeldab vabadust. Aga vabadus ilma vastutuseta vaagub. Vastutus olla sina ise, mina ise. Vastutus vaba olemisest. Vastutus oma tegude, mõtete, emotsioonidegi ja üldse – kulgemise eest (situatsioonide olukordade läbielamise-).

Kui sa oled vaba, siis sa käitud kindlasti teistmoodi kui siis, kui sa pole vaba, ehk isegi vastaliselt, rebel rebel! Muidugi – kui sa pole vaba, langeb sult ka vastutusekoorem… lihtsalt peegelda vastu seda, mida ühiskond sulle niikuinii kogu aeg sülle projekteerinud on, sisse söötnud ja ette näidanud, jaa – ette näidanud. Ja nii juhtubki, et kui sa oma vabadusest loobud ühiskonna/keskkonna status quo kasuks, siis loobud sa ka vastutusest. Nii võib juhtuda, et inimene on pärdik, kes ainult teisi imiteerides mängib, et on inimene. Nii juhtub ka, et kui ühiskond otse pärapõrgusse põrutama peaks, oled sa sellel laeval kohal nagu aamen kirikus. Aga ole sina ise, ja ole targem kui 30 miljonit… Taba ennast mõttelt, kuula ennast kuulmas, rääkimas, ja siis… mõtlemas.

Vabadus, vaba olemine, vabana sündinud… see on justkui kõmin, mis kumiseb enamusis Eestimaa kojas, aga samal ajal on siis see teine vabadus – varjujääv tõetaoline peletis, mida tihti vaadata ei juleta, sest seda vabadust kardetakse nagu kardetaks olla minaISE. Nagu tõttki, ei taheta seda vabadust. Nii hea kui sellest keegi laulab ja lauldakse, on hea kui ka kirjutatakse, ja erriti hea on, kui esivanemad on meid vabadusse võidelnud (oli ka tagumine aeg, siiski, oleme ausad) ning me saame tsivilisatsiooni vabaduse viljust isegi sirguda nagu fruktid, jah… aga millised (milliste tingimuste järgi normaliseeritud) fruktid? See on küsimus…

aaaaaaaaaand cut

Karl Edgar Tammi

Assotsiatsioonid nahale

Posted on by Kaija M Külm

Ilmad on külmemaks läinud ja lisaks sellele, et olen juba nädal aega köhane ja nohune, on ka mu nahk kõigele sellele halvasti reageerinud. Kõik kisub, ketendab ja on kuiv, ülitundlik ja äärmiselt punane. Sama punaseks muutun ma päikesepõletuse korral, ei kunagi varem pole seda juhtunud aga talvisel ajal lihtsalt siseruumis viibides. Ja seda värvi vihkan ma oma näos kõige enam. See näib ebaterve ja ärritunud ning on ebamugav. Ja mingitel asjaoludel olen ma justkui ka teistele inimestele vähem vastuvõetav. Ma nimelt, lähenevate jõulude valguses, külastan viimasel ajal suhteliselt sageli jõulukinkide otsingul erinevaid poode. Ma olen varemgi tähele pannud, et võõrad inimesed suhtuvad minusse erinevalt, kui ma kannan näiteks trenniriideid või siis, kui riietun korralikult. Samasuguse paralleeli saab tõmmata ka nüüd, kus ma pole enam ainult heledanahaline, mis justkui on aktsepteeritav, vaid punane, mis justkui langetaks minu väärtust potentsiaalse kliendina. Ja tõesti, selle asemel, et mulle pakkuda head teenindust, mille osaks ma muidu sageli olen saanud, olen ma nüüd tundnud, et mind ignoreeritakse või teadlikult teenindatakse kärsitult, üleolevalt; ja see langeb kokku sellega, mis mu seljas on või mis olukorras mu nägu on. Ja samas pole see ju mingisugune avastus, sellest on palju räägitud ja seda piisavalt testitud, et teada, et meie välimus mõjutab paljut. Asjata ei räägita ega tegeleta võrdsete õiguste loomisega ja teadlikkuse kasvatamisega kõikides valdkondades, milles üht ühiskonnagruppi eelistatakse teisele asjaoludel, mis pole inimeste endi muuta. Aga hoolimata sellest, et sellised võrdõiguste eest võitlejad, head kõnelejad, oskavad oma ideid väga selgelt esitada ning motiveerivalt ja arusaadavalt mõjuda, jääb ilmselt sellegipoolest millestki puudu, et nende kuulajad oma igapäevases elus, ka pisiasjades, neist põhimõtetest kinni oskaks pidada. Kui küsitaks neilt nn. selekteerivatelt halva teenuse pakkujatelt, et kas nad usuvad, et inimesi tuleb välimuse järgi kohelda, ei kahtle ma hetkekski, et nende vastus oleks eitav. Ent ometi pöördub see olukord praktikas.

Sellega seoses tuleb meelde, kuidas ühes „Hommik Anuga“ saates osales Linnar Priimägi. Minu jaoks domineeris selles saatelõigus mentaliteet, et ei maksa kollektiivsete uute normide kehtestamisega kaasa minna, vaid jääda selleks, kes me olnud oleme. Ta paistis uskuvat, et ühiskond on teel hullusele; et me ei vaja tegelikult lisafunktsioone, mida nutitelefon meile pakub. Ma olen nõus, et need ei tee meid tingimata targemaks ja ma usun, et neid peab oskama mõõdukalt/arukalt kasutada ja et nende liigne kasutamine on teistpidi hirmus. Aga millega ma pole nõus, on tema veendumus selle kohta, et me ei peaks minema kaasa sellise kollektiivse hullusega, milleks on poliitiline korrektsus ja et sõna „neeger“ võib uhkusega ja tagajärgedeta kasutada aastal 2017. Minu jaoks valmistasid need julgustavavad kommentaarid selle sõna kasutamise poolt pettumust, sest sellel kõnelejal on platvorm ja vaatajaskond, keda säärane sõnavõtt kindlasti mõjutab. Ma püüan korraks selgitada oma tausta: ka mina kasvasin üles uskudes, et see sõna ei oma mingisugust negatiivset tähendust. Ja ma mäletan, et kui hakkas tulema informatsioon, et seda sõna ei ole hea kasutada, ja et selle asemel tuleks võtta kasutusele hoopis “mustanahaline”, siis tekitas see minus arusaamatust: millest selline muudatus, kui minu jaoks kõlas hoopis sõna „must“ solvavalt, kuna me eesti keeles kasutame seda sõna ka „määrdunud“ sünonüümina. Veel üsna hiljuti olen oma tuttavaid sõna “neeger” kasutamas kuulnud, samuti mitte halvas tähenduses, vaid niisama, lihtsalt. Ja ma ütlesin, et seda sõna ei tohi kasutada. Miks? Keegi ei mõelnudki ju midagi halba. Ja ma ei osanudki sellele vastata. Et lihtsalt ei tohigi, see pole poliitiliselt korrektne. Sellel sõnal on halvustav tähendus. Selle juured on orjuses. Aga selle sõna juured on ju sügavamalgi – “negro” tähendabki musta. Lisaks, nad ise ju kasutavad seda sõna enda kohta. Olen jälle nõus, ja mul polegi rohkem argumente, aga tunne jääb endiselt selliseks, et meie ei tohiks seda enam kasutada. Mis see siis on, miks enam ei tohi? Tegin natuke uurimist ja mulle sellest piisas. Kui see sõna loodi, et tähistada tumedanahalist inimest, oli see neutraalne (14. saj). Kui aga seda sõna selle jaoks kasutama hakati, et viidata orjadele, muutus ka selle tähendus negatiivseks (15. saj). Enne Ameerika inimõiguslaste liikumist, mis oli alles 1954-1968 (st tervelt kolm sajandit), oli legaalne mustanahalisi diskrimineerida ja neid ülejäänud inimestest alamaks pidada, nende kodakondsust ei tunnustatud ja neile ei kehtinud juriidiline kaitse (selles lauses avaneb sõna „neeger“ negatiivne tähendus). Ja kui pärast tsiviilõiguste liikumist selle sõna kasutamist jätkati, siis ainult selleks, et inimestele teadlikult haiget teha. Aga miks nemad seda sõna siis endiselt enda kohta kasutavad ja kasutada tahavad? Et seda sõna valitseda. Et selle sõna omanik olla. Samal printsiibil, nagu ei kutsu ma teatud võõrast inimest idioodiks, ei kavatse ma ka teatud võõrast inimest neegriks kutsuda. Selle sõna ajalugu on halb ja see teeb inimestele haiget, minu jaoks on see piisav põhjus, et seda mitte kasutada.

Mäletan ainsat päeva, mil mind Itaalias elades üle tee ei lastud. See oli päev, mil keelekursuse lõunapausi ajal tahtsin minna oma mustanahalise tuttavaga kohvikusse. Me lihtsalt seisime seal tee ääres ja mitte ükski auto ei jäänud seisma. See oli täielik šokk, sest seal elades olin igapäevaselt väljas liikudes saanud tunda heleda naha privileegi. Ma sain eritähelepanu peaaegu kõikjalt, naeratusi ja tervitusi, ja mitte kunagi ei olnud hetke, kus mulle auto seisma ei jäänud, et mind üle lasta. Välja arvatud see üks päev, see üks kord. Mis on selle valge naha ja blondide juuste fenomen nende itaallaste jaoks? Mulle rõhutati seda pidevalt, aga ma ei saa sellest aru. Hirmus ju, kui olen valge nagu laip. Kunagi ammu tähendas valge nahk jõukust, siis, kui kõrgklass ainult siseruumides viibis ja päevavarjudega päikest nautis, ent mida tähendab see nüüd, veel aastal 2017? Ja siis meie siin, kes me ka ihaldame päevitunud jumet.. Ühtpidi peame seda tervislikuks, mingil määral näitab see ka jõukust, kui inimene saab mere ääres puhkamas käia ja päikest võtta. Teistpidi, sa vaata kus on maakas, päevitunud ainult käed ja kukal…

Mulle tundub, et ma ei jõua sellega enam kuskile, sest see on äärmiselt subjektiivne ja assotsiatsioone ja märksõnu aina tekib. Ja mõtted, mis ma olen tahtnud kirja panna, on juba kirjas. Aga kokkuvõtvalt siis veel vaid üks küsimus: miks mängib nahatoon nii suurt rolli?

Liina

Latiga või latita?

Posted on by Kaija M Külm

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

Õhupall

Posted on by Kaija M Külm

Must Kast käis lastelavastusega „Õhupallid“ Hiina Rahvavabariigis, täpsemalt Pekingis, esinemas. Kaks nädalat möödusid kuumalt ja meeleolukalt.

Esimene kultuurišokk saabus üsna vahetult pärast seda, kui ma Raimu Hansonile antud telefoniintervjuus kinnitasin, et lavastusse muudatusi ei tule, kuna see on valminud eesmärgiga olla võimalikult jälgitav keele- ja kultuuritaustast hoolimata. Nimelt saabus teade meie reisi korraldanud organisatsioonilt Hiinas, mida vahendas neil töötanud briti taustaga noormees Robert. Hiinlased andsid teada, et nad on üsna murelikud, kuna Hiina lastel erinevalt kõigist teistest maailma lastest ei olevat kujutlusvõimet; sellega seoses uurisid nad, ega meil ei oleks võimalik kasutada mõnda rekvisiiti.

Kui lugejate hulgas on neid, kes ei ole meie kusjuures täiesti esimest iseseisvalt valminud lavastust näinud, siis annan teile siinkohal teada, et „Õhupallides“ mängitakse läbivalt kujutletavate esemetega ning räägitakse ainult õige pisut, sedagi väljamõeldud keeles (sisututvustus meie korraldajatelt, reklaamiks teistele hiinlastele – leitav siit, minu isiklikul hinnangul kohutavalt naljakas, ma ei tea, kummal sõnal on rõhk).

Teiseks küsisid meie vastuvõtjad, kas ei oleks võimalik lavastusele juurde pookida mõnd publikut kaasavat stseeni, kuna hiinlastele väga meeldivat ka publikuna laval viibida.

Reis muutus juba eos väga põnevaks.

„Õhupallide“ nähtamatud rekvisiidid paistavad harilike rekvisiitide hulgast esile muuhulgas sellega, et nad eiravad sageli gravitatsiooniseadusi ning on võimelised sekunditega lavale tekkima ning sealt kaduma. Mängisin peas võimalusega paluda hankida hiinlastel madu, mis võiks kümne sekundiga hiigelsuureks mustikaid jälestavaks kolme peaga draakoniks kasvada. Võib-olla võiks selline asi riigis, kus elab 1000 korda rohkem inimesi kui meie väikeses Eestis, võimalik olla?

Neil oli ka konkreetne soovitus: lasta etenduse lõpus lavataevast alla tohutu võrk õhupallidega. See soovitus täitis mu kummalise värinaga. Nimelt, olgu see siis avalik, ei salli ma absoluutselt õhupalle, kõige vähem sallin ma neid teatrilaval. Miks? Sest need on kasutud ja taaskasutamatud kummitükid, dekoratsioonid, mis, olles täis tühja õhku, täidavad minu hinge sama sisuga. Musternäide maailma ressursside raiskamisest. Miks neid peab seostama õnneliku lapsepõlvega? Võib-olla siis inimkonna lapsepõlvega, kui veel keegi ei teadvustanud, et ressursid me planeedil saavad ükskord otsa?

Lühidalt, mul on mingi põhimõte, eksole, mis põkkub katastroofiliselt meie korraldajate põhimõtetega. Ja lõpuks saab see kõik minu põhimõttest võitu: hea küll, tulgu etenduse lõpus need õhupallid sealt alla, paneme oma „Hoodihamdaideedoo“ põhja ja kutsume lapsed lavale, saame tehtud nii rekvisiidid kui publiku kaasamise ja võib-olla on see kõik tõesti vajalik, nemad ju tunnevad oma lapsi paremini kui mina.

Hiina jõuame varahommikul. Reeli ja Kristo pagas on Moskvasse jäänud, pea on unine ja sassis, lõpuks jõuame hotelli ja peame ootama, kuni meie toad vabanevad, veetes aega hommikusöögilauas. Läbi uneudu on meeles, kuidas kogu toit ajab kohutavalt naerma, sest peale vaadates ei oska ennustada toidu maitset ning maitstes ei saa aru, millest see koosneb.

Pärast kosutavat und võetakse meid vastu säravate naeratustega ja lubadustega hankida hea proovisaal (kogu trupp oli mööda maailma laiali ja taastusproov Eestis osutus võimatuks). Ise sõidame jalutama suurele müürile. Saab selgeks, et kõige raskem osa millegi organiseerimisest on keel, sest peaaegu mitte keegi inglise keelt ei räägi (See Pikk Mees hotellis ja Ruuduline Naine bussijaamas välja arvatud). Aga kuidas mina peaksin rääkima keelt, kus üks väljend pisut erinevalt hääldades võib tähendada nii „laama“ kui „kepi oma ema“?

Paari päeva möödudes on selge, et proovisaali me küll ei saa, sest ükski kontaktisik enam midagi ei vasta. Harjutame öösel hotellitoas.

Järgmisel päeval viiakse meid esinemispaika. Olgu kohe ära öeldud, et Mr. Lu, kes meid sinna autoga viis, ei esinda mingil moel kogu ülejäänud organisatsiooni. Me ütlesime pärast Mr. Lu’le (küll tõlkide abil), et ta võib meie teatrisse tööle tulla. Me arvasime, et ta on autojuht, aga selgus, et ta on ka kõik muu: müüs pileteid ja tegi meile lava valmis ja tõi meile kohvi ja veel miljon muud pisiasja. Mitte sellepärast, et see oleks otseselt ta kohustus olnud, vaid sellepärast, et kõik teised inimesed olid kuhugi kadunud. Millalgi ilmus välja ka meie briti taustaga kontakt Robert, kes vabandas, et ta polnud vastanud ja teatas, et ta on otsustanud oma töölt lahkuda, sest siinne suhtlemiskultuur lihtsalt ei võimalda töötegemist.

Kogu seda korraldust vaadates ei saanud ma olla õnnelikum, et me oleme teinud lavastuse, kus ei ole tõepoolest vaja mitte midagi, ainult natuke valgust. Ma ei kujuta ette, kas etendus oleks saanud üldse toimuda, kui ta oleks olnud pisutki tehniliselt nõudlikum. Valguse saime õnneks minuti enne etenduse algust siiski paika ja ehkki see veel mõned minutit etenduse algusest süttis ja soojenes, nägid ilmselt kõik lapsed meie näitlejate näod ära. Mina isiklikult puhusin suurest närvipingest oma meloodikat nii, et esimese etenduse raames sündisid täiesti uued muusikapalad.

Pole vist vaja täpsustada, et kõik päris õhupallid jäid minu suureks rõõmuks ära, samuti ei toimunud hiinapärast publiku kaasamist. Küll aga tahan rõhutada, et need neli saalitäit lapsi ja nende vanemaid olid ilmselt kõige tähelepanelikum, vaiksem ja õnnelikum publik, kes meil kunagi selle etendusega olnud on! Kujutlusvõimega ei paistnud kellelgi probleeme olevat. Võibolla ainult sellel ühel emal, kes esireas magas.

Kuidas saab lasteteatriga tegeleva organisatsiooni juht üldse mõelda, et lastel puudub kujutlusvõime?

Tänane Hiina Rahvavabariik on endas ühendanud kapitalismi ning autoritaarse keskvalitsuse. Tsensuur, korruptsioon, ebavõrdsus. See ei paista koguaeg silma. Seda märkad siis, kui vaatad kohalikku televisiooni või avastada, et ei pääse enam oma harjumuspärastele netilehekülgedele. Ma ei tea, millest inimesed omavahel räägivad, sest ma ei saa neist aru (lisaks lugesin kuskilt, et nende kultuuris võidakse sulle vahel valetada, kui neile paistab, et vale teeb sind õnnelikumaks kui tõde – ehk mitte paha pärast, vaid ikka sinu heaolu nimel). Räägitakse, et praegu toimub Hiinas uus kultuurirevolutsioon, vaiksem, salapärasem, hävitavam…

Aga Hiina ja tema rahvaarv on ju tohutud, seda ei ole peatanud peaaegu 40 aastat toiminud ühelapsepoliitika, seda ei peata ka 2016. aastal kehtima hakanud kahelapsepoliitika. Kuidas seda massi siis taltsutada saab? Kes tahaks mingit sissevaadet kaasaegsesse Hiinasse, neile ma tahaksin väga tungivalt soovitada Evan Osnose raamatut „Ambitsioonide ajastu“. Ta kirjutab muuhulgas, et hiinlastele ongi omane kollektivistlik mõtlemine; kultuur, kus tuli elatuda riisikasvatusest, ei saanud lihtsalt individualismi lubada. Võib-olla. See peaks siis ka sotsialismiga sobituma.

Aga see riigikord, mis Hiinas on, see ei ole minu jaoks sotsialism. Mulle tekib tibutagi, kui ma mõtlen sellele, mis seal tegelikult juhtunud on. Ja väga lihtsalt kokku võttes kõlaks see: inimesed ei tahtnud enam autoritaarset keskvalitsust ja tsensuuri, nad hakkasid protesteerima… ja siis tuli kapitalism koos oma motoga: igaüks võib rikkaks saada, see on edu, edu aga on õnn, ainus, mis tõeliselt tähtis. Õnnelik inimene on rikas ja ilus. „You are beautiful!!!“ karjuvad selfikaameratega emad, kes oma tütreid turismiatraktsioonide juures meiega pilti saadavad tegema. Ma ei peagi kõigest aru saama ja kahtlemata ei pea kõik inimesed jagama minu kultuuri ning väärtushinnanguid. Aga seda ju võiks inimesed tunda, et nende sisu on ainus, mis ilu evib ja loob; et õnne tuleb otsida ikkagi seestpoolt, olgu siis pealegi see banaalne tõde. Ja riik, mis erinevat mõtet maha surub, ei saa olla inimese, inimlikkuse kasvulavaks.

Kui ma vaatan Pekingi metroos seda zombistunud nutitelefonisõdalaste armeed, on mul inimkonna pärast tõesti suur hirm. Ärgake üles! Ärge lubage oma elul olla see mõttetu kummist junn, ärge avastage, enne kui hilja, et kogu teie sisu oma kellegi jahtunud hingeõhk.

Meil on siin metsade vahel nii palju ruumi. Ja meile on antud nii palju aega, igaühele keskmiselt 80 aastat. Ma tahan seda nii väga kasutada. Nüüd ja kohe.

Kaija

Kool on katsetamise koht

Posted on by Kaija M Külm

Hollahollahoi!

Kui te arvate, et ma niisama pildist väljas olen, siis ei! Ma olen hoopis teise pildi peal, mille pealkiri on magistriõpe. Eksamid ja esseed on tehtud. Suvi? Ei veel.
Ma kütan proove. Ilusas saalis õudseid ja mitteniiõudseid proove: „Õudne Eesti“ on praegune tööpealkiri. Käisime eelmisel nädalal magistrikursusega ka laagris, kus Martin Mill (Tartu Milli hea sugulane) tuli ka ühe teise pealkirja peale, aga seda ma veel välja ei kuuluta…

Vahepeal JÕUDSIN ma oma jaanikalikkuse jaanideks Saaremaale viia ja üle jaanitule hüpata. Küll aga EI JÕUDNUD ma juuni alguses teatritevahelisele spartakiaadiale sportima. Ma JÕUDSIN väisata kaht juunisünnipäeva ja 11. lennu lõpetamist, aga EI JÕUDNUD mitte ühelegi Kaksismaa etendusele. Vähemalt JÕUDu mängime järgmisel hooajal veel, küll JÕUab. Ning PEKSa saab ka, endiselt mõisatallis ja juba Draama OFF programmis, mida seekord korraldabki Must Kast. No sinna peaks ikka JÕUDma!

Minu viimane sulnis kontakt Musta Kastiga oli too hetk, mis oligi Retkehetk ja me vudisime mööda Ilmatsalu-Kärevere linnuvaatlusradasid, kuulasime mõnusat ja elusat muusikat ja jutustusi jääaegadest… ja siis ma tulin Tallinnasse.

Magan euroalustele seatud madratsil, võitlen kassiga ja ronin: proovide käigus enda ajukurdudes, märkmikulehtedel, tantsupõrandal, reformvooditel ja oma kursusekaaslastel. Kalendris aga juba mööda juulit (ma räägin endiselt ronimisest), vaheettenäitamise poole, et siis ka magistrikursusega enne augustis jätkuvaid proove pisikesele suvepuhkusele minna.

(Suvepuhkus tähendab minu jaoks taaskord möllu TeMuFi pundiga: hakkame uurima Lembitut.)

Siis Tallinnasse ja proovidesse ja esikas NO99s ja siis Draama festival Tartus… Ja nõnda sujuvalt veereb kätte uus hooaeg, uus kooliaasta, uued väljakutsed. Peaaegu traagelniitideta liiguvad ajamassiivid. Ma tean plaane ja varuplaane 2018. aasta juulini. Veider. Veider. Veider! Ja ma katsun praegu oma plaanidega sellest kaugemale mitte minna. (Suur kiusatus on aga küll.) Paine ja inspiratsioon käsikäes. Appi ja hurraa?!

Inglise keeles on sobiv kõnekäänd: I can’t wrap my head around this. Ma ei suuda oma pead selle (mõtte) ümber mässida. Justkui mingi mõte on liialt suur, et pähe mahtuda — ja see on eestikeelne vaste — aga ingliskeelne mõjub teisiti. Tolle kõnekäänu suund on teine: selle asemel, et mõtet pähe suruda, pakub ingliskeelne versioon võimalust ette kujutada oma pea pakkimist ümber mõtte. Ehk mõte ei liigu väiksemaks, vaid pea suuremaks. Mul pole õrna aimugi, kas keegi seda olemuslikku erinevust mõistab. Aga kui ma oleksin praegu Sinu, lugeja, kõrval, ma vehiksin veenvalt kätega, et füüsiliselt visualiseerida.

Mul oli siin vahepeal filosoofiaeksam. Märkmeid lugedes tulid mingid teadmised jälle meelde. Et inimestel, kel on väga tugevalt välja kujunenud identiteet, on väga keeruline uusi keeli õppida. Ergo, keele õppimiseks on vaja lahti lasta oma vanast minast. Üldse on see õppimise puhul kasulik. Paindlik identiteet. Ja see on põhjus, miks inimesed eri keeli kõneledes võivad tunduda totaalselt teisena. Ausõna, peaaegu kõik minu tutvusringkonnas, kes pretendeerivad „õige“ inglise keele rääkimise oskusele, teevad seda teisena.

See paindliku identiteedi küsimus on väga oluline ka grupiloomes. See, kus, millal ja kellega ma praegu viibin, on väga rühmapõhine. Ei ole ühte lavastajat, teeme oma magistrikursusega üheskoos lavastust. Ja kõik, kes on kunagi millegi eest vastutanud, teavad, kui keeruline on see protsess, kui üht vastutajat pole. See on siis see koht, kus lahti lasta varemõpitust. Suure töö ja vaevaga tegin endale selgeks, kuidas see teatrivärk enam-vähem käib ning nüüd: tadaa, headaega, lavastajaidentiteet. Me teeme seda koos. Kivid-kännud, oli rõõm, oli naer, oli töö, oli vaev…

Ühtlasi tervitan ka kõiki neid, kes täna alustasid katseid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti erialale pääsemiseks.

Meil juhtus siin, paslikult koos möirgava äikese ja vihmapladinaga, üks teravam hetk grupiprotsessis. Vajalik, keeruline, põnev. Kohe möllame edasi. Aga teile, suvitajatele, üks vististi “Kalle Blomkvistist” pärit lause, mis paslik kontoriuksele riputamiseks: „Suletud ilusa ilma tõttu“.

Jaanika

Kahekõne iseendaga

Posted on by Kaija M Külm

Mina: Hei! Kirjutan sulle, et…
Mina ka: ?
Mina: Väisasin reedel ema ja õega hiljuti meedias palju tähelepanu saanud Tallinna Linnateatrit. Täpsem oleks öelda, et käisime vaatamas etendust nimega “Kriipsud uksepiidal”. Lavastus oli hea. Isegi väga, sest see pani mõtlema.
Mina ka: Olgu… tore ju! Teatrietendus peakski üldjuhul mõtlema panema. Kah mul mõni üllatus!
Mina: Oota nüüd! Seekord oli asi natuke teisiti. Äratundmisrõõmu oli niivõrd palju, et mul hakkas vahepeal isegi kõhe. Vahepeal tekkis tunne, et ega Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe seda minu elust maha pole kirjutanud. Lavastuses olevad nimed ja inimesed olid kahtlaselt sarnased reaalsetele inimestele minu lapsepõlvest.
Mina ka: Ma arvan, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Vaevalt sa noorena Eesti “Truman Show” peakangelane olid.
Mina: Tjah. Vaevalt tõesti. Aga järelikult oligi elu paneelmajade vahel selline.
Mina ka: Milline ta siis oli?
Mina: Ohtlik. Ikka pagana ohtlik, kui järgi mõelda. Eriti teismeeas. Sa võisid peksa saada puhtalt selle pärast, et sa kõndisid vales kohas, või seetõttu, et sul polnud suitsu. Poh**i, et sul veel häälemurretki polnud tulnud ja et tubakatooted ei olnud ka just päris sinu teetass. Aga ajad olid sellised. Vabariik oli ju lapsekingades ning suure vabanemise käigus kipus lastekasvatamine paljudel ära ununema. See tõi kaasa selle, et lapsed kasvasid tänavatel. Sealne elu oli aga karm ja halastamatu. Kui sa olid rumal, siis võis elu olla paras nuhtlus ja peavalu. Kui sa olid tark, siis pidasid vastu. Tänavatel lugesid ja maksid tutvused. Mäletan isegi, kuidas nii mõnigi kolakas jäi saamata, kuna juhtumisi mõni vähe tähtsam tegelane sinuga samas majas elas või samas koolis käis. Meil ei olnud kaubanduskeskusi ega internetti. Olid tänavad ja sealsed seadused.
Mina ka: Oota, aga miks sa seda räägid?
Mina: Ma ei teagi. Midagi on nagu hingel… Seal lavastuses sai üks vendadest lõpuks surma, kui ta hirmu trotsides garaažikatuselt katlamaja katusele hüpata üritas. Selleks, et näidata, kui lahe ta on. Ma mäletan, kuidas ka minu lapsepõlvekaaslane, kel oli samuti vend (mitte küll kaksikvend), sai surma, kui ta üritas vahetult enne rongi üle raudtee lipsata. Põhjuseks sama nagu tema saatusekaaslasel Linnateatri lavastusest.
Eniveis. Mis ma vist tahan öelda, on see, et just vanemad teevad oma võsukes(t)e eest otsuse nende tulevase keskkonna ja ümbritseva elu suhtes. Seetõttu tahaks ma inimestele südamele panna, et kui te valite oma lapsele/lastele “keskmisest ohtlikuma” keskkonna kasvamiseks, siis võtkem ka suurem vastutus võsukesi rohkem suunata, kuulata ja juhendada. See paipoisi ühiskond, mis meil siin hetkel valitseb, on küll tore, kuid mõnda kohta ei ole see veel jõudnud. Tänavatele.
Mina ka: Olgu.
Mina: P.S: Ühtlasi tervitan kalleid kolleege ja sõpru Mustast Kastist. Loodan, et Jõuliste tuur sujus mõnusalt, ladusalt ja inspireerivalt. Loodan, et Liina tervisega on kõik korras. Loodan, et Ets tuleb homme proovi. Loodan, et Kristjan sõidab varsti jälle minust rattaga mööda. Loodan, et Raunol, Lennartil ja Jaanikal on koolis hästi. Loodan, et Kaarel saab nüüd lõpuks puhata ja loodan, et Laura on endiselt sama särtsakas. Kui enne ei näe, siis juba õige pea Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaspäeval!

Head emadepäeva!
Kallistatagu ja paitatagu üksteist!
Kristo

Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Posted on by Kaija M Külm

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika

Must Kast sai kolmeaastaseks!

Posted on by Kaija M Külm

Usun, et me kõik, kes teda vähesel ja rohkemal määral enda “beebiks” peame, on ta edusammude ja arengu üle uhked. Olla teatri tekke juures, enda panusega ta arengut toetada, tema väikeste edusammude üle rõõmu tunda, tema eksitustest ja vigadest õppida, hingevärinaga tema etteasteid jälgida, tema tuleviku üle juurelda, karta tema ümber muutuvat maailma, sest äkki ta ei leia selles kohta; loota, et temast kasvab teater, kellel on palju sõpru, loota, et teda vajatakse ja temaga kohtumist oodatakse, uskuda, et tema, kui ta soovib, suudab maailma muuta, loota, et ta hoiab koos sõpru ja inimesi, uskuda, et ta saab hakkama ka siis, kui meie väsime, veenduda, et tal on piisavalt onusid ja tädisid, kes ta eest seisavad, loota, et pikale reisile minnes on ta esimesena sind tervitamas ning uskuda, et rõõm, mida ta meile pakub, kaalub kannatamise, töö ja vaeva tuhatkordselt üle, see kõik kokku on kogemus, mis kulutab ja väsitab, aga ka rikastab ja rõõmustab – see saab kuuluda ainult vähestele, meile, kes me Musta Kasti sel teel saatnud oleme.

Aga kuhu edasi? Ilmselgelt oleme maimiku east välja kasvanud ja enam ei piisa tiitlitest nagu “kõige uuem”, “Tartu Ülikooli VKA 10. lennu tudengid tegid teatri”, “me teeme seda teatrit esimest korda” jne. Vaikselt hakkab kätte jõudma aeg, kus enam sõnadest ei piisa, kus on vaja ennast leida, et saada ühiselt aru, kes me oleme, mida oluliseks peame, aga seda kõike läbi tegude. Olen alati uskunud, et teater ei pea end manifesteerima sõnades, vaid tegudes. Sõnad üksi ei tähenda peale idee mitte midagi. Me oleme kolme tegevusaasta jooksul toonud lavale 17 uuslavastust, mis on täiesti ulmeline number – suisa hullumeelne. Me olemegi ainult tegutsenud ja tegutsenud ning ühine osa selles ei ole mitte lavastuste temaatika või fakt, et me kõik oleme kursakaaslased, ega ka see, et kõik esietendused on toimunud Tartus, vaid tõdemus, et selle taga on olnud metsikul hulgal tööd, ennastsalgavat pühendumist, magamata öid ja kehva vaimset ning füüsilist tervist. Me oleme kolm aastat kütnud loosungi “kes teeb, see jõuab” all ning seni oleme vahvalt ja vapralt hakkama saanud. Me oleme elus ning Mustal Kastil läheb aina paremini ja paremini. Kuid mulle tundub, et see loosung hakkab vaikselt kuluma, sest varsti enam ei jõua!

Kas hakkan mina väsima või olen juba liiga vanaks saanud, aga aina enam meeldivad mulle mõtted, et pigem vähe, aga kvaliteetselt, pigem vähe, aga rõõmuga, pigem vähe, sest siis jõuab puhata, pigem vähe, aga suure süvenemise ja pühendumisega. Kõik, mida mina soovin, on see, et kord saabuks aeg, kus teater “valmis” oleks, kus ma saaks keskenduda loomingule – lavastamisele ja näitlemisele, aeg, kus ma ei peaks žongleerima viie erineva rolli vahel, aeg, kus meid on leidnud inimesed, kes meid selles aitavad.

Kuid samas on mu pähe sattunud ketserlik mõte: “milleks see teater”, sest see, mis väsitab, on ju ikka ja ainult teatri nullist ehitamine, mitte erialane tegevus. Ja sõnade all “milleks see teater” ei mõtle ma kindlasti mitte loomingut, vaid teatrit kui organisatsiooni. Mulle tundub, et vaatamata sellele, et olulised on me teod (st lavastused ja looming), kulutame me 50% oma ajast fiktsiooni loomisele, milline üks teater olla võiks, mismoodi välja näha, kus tegutseda, kust rahastust leida, milline on meie läbiv viusaalne tervik, kui palju prožekoreid ning mitu meetrit tantsupõrandat meil olla võiks, milline on meie repertuaar, kes on meie direktor, kas riik hakkab meie tegevust toetama. Olulisem tunduks lihtsalt tegutseda, luua lavastusi, sest me tahame neid teha, mitte seetõttu, et peame. Ma kindlasti ei ütle, et see nii on ja riigiteatriks muutumisest oleme veel väga kaugel, aga äkki me kulutame rohkem energiat teatriks olemisele kui teatri tegemisele? Äkki ma peaks Musta Kasti vaatama uuesti kui võimalust, mitte kui kohustust, sest ta on viimaseks muutumas. Aga äkki ei peaks see üldse nii olema, äkki peaksime sellest teatri ehitamisest loobuma – vahet ei ole, kas me plakatid on ühte nägu, sest kedagi ei huvita, me ei pea ainult Tartus esietenduma, me ei pea ainult Musta Kasti näitlejaid kasutama, peaasi, et ma lavastaja ja näitlejana panustan 100% ja usun, et see, mida ma teen, kõnetab ja puudutab vaatajaid. Must Kast on ju ainult meie ja meie looming, mitte “teatrimaja”.

Birgit