Vihmavarjuvalss

Posted on 3. juuli 2016

Kui kõrged olid lauad ja laed
kui lähedal oli päike
kui lähedal taevas,
kui kaugel aed,
ma olin väike.

Kunagi, kui mina veel alles Nukuteatri noortestuudios käisin ja kuulsin jutte teatrikoolikatsetest, oli sellel Betti Alveri luuletusel („Tulipunane vihmavari“) pisut kerglane maik juures. Et seda esitavad katsetel noored õhkavad neidised ja üldse olevat see populaarne valik. Ma sain sellest muidugi teada siis, kui mul endal oli see stuudiokatseteks edukalt ette kantud. Küll aga mõtlesin ma sellele, kuidas tunne, et maailm on suur ja lai ning abstraktsete mõistetega tähistatu tundub lähedal ja arusaadav ja päris sarnane teatrile.

On miski, millest unistad ja mida naudid, kui on see kätte saadud. Kuni see miski läheb katki ja siis märkad elu ja reaalsust enda ümber teistmoodi. Argisemalt, rusuvamalt. Ideaalid ja päikesed muutuvad kaugeks.

Ma üldse ei taha teha tegelikult sellist kokkuvõtet nagu minu punane teatrivihmavari oleks vahepeal katki läinud. Mina olen veel uhkelt naiivne entusiast ja armastan oma tööd, mis moodustab peaaegu kogu mu ärkveloldud aja ja mõnikord trügib unedessegi. Lihtsalt aegajalt tekib selline vahekokkuvõttetunne, et kui ma vaatan end kõrvalt, saan küsida, et millega ma ometi tegelen? Kui harrastada argipilku, võib muidugi olla küsitav, et miks sa seda nööri kerid või miks sul seitseteist sinikat jalgadel on või miks sa küürid klubipõrandat või miks sa lükkad seda ratastele pandud euroalust, kast peas, läbi linna?

Sest ma tahan ja ma saan teha neid peaaegu totraid pisikesi sammukesi, et teha teatrit.

Praegu on õues metsik äikesetorm. Nagu troopiline materialiseerinud veeaur üritaks uputada seda palavat lämbust igaveseks. Ladvad kõiguvad, vihm peksab lehti kaootilistesse mustritesse ning meil on õhtul esietendus. Loodan, et publik ei heitu tormist ja leiab tee sinna uhkesse lennukiangaari, kuhu me ennast „Nornide mängudega“ seadnud oleme.

Oh, nornid, nornid, nornid, arbuge saatust mulle, inimlapsele!

Meie teatri suvelavastus on suuuuuuur.

Kajav lennjukiangaar on väljakutse inimkõnele, ruumi poolest annab jalgadele vatti, aga on tohutult põnev koht, kus teatrit teha. Siin paar päeva tagasi meenus NO99 „Kuningas Ubu“, mida samuti lennukiangaaris tehti ja see tekitab toreda võrdlushetke, et meie oma pisikese teatri ja kokkulaenatud abikäte teeme taolist suurvormi. Soovitan piiluda Gabriela Liivamägi ja Ruudu Rahumaru pilte proovidest või veel parem, tulla etendust vaatama: kümnendaks juuliks on kõik etendused tehtud, seega ajaaken on napp. Meie töö ja vaev elab oma kiire ja tormilise õitseaja seitsme etenduse näol alates tänasest.

Jaanipäeval sattusin kokku ühe kunstnikuga, kellega leidsime ühise keele teemal küberpunk-düstoopia. Juhuslik trehv kahe väga sarnase maailma vahel päädis sellega, et Estookin Andreen digimaalis meie lavastuse proovipiltidest inspireerituna sellise teose.

Siin pildil on näha ka mõnda silti lisaks Musta Kasti omale. Homme avatakse Kultuurikvartalis Genialistide Klubis kaks uut plaadipoodi (Psühhoteek ja GRAMOFON TREE RECORDINGS). Ja need, kes pole tükk aega Tartusse sattunud, saavad kohapeal näha ka, mida Möku ja Uus Õu on teinud terrassiga. Meie väikse teatri ümber kasvab ka meie väike maja, kus tegutseme ja mul on ainult hea meel ja hinges rahulolu, et mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Isegi kui ühest kohast katus läbi laseb ja ka siin kuluks vihmavari ära 🙂

Lõpetan väikese teadaandega: alates sügisest olen jälle tudeng ning nüüd hakkan omandama magistrikraadi Lavakas, Jüri Naela käe all füüsilise teatri suunal. Olen ootusärevil!

Ja nüüd ka üks valss minu lugudenimekirjast, et õigustada see ilus blogipostitusepealkiri.

(Heliloojaks sir Anthony Hopkins. Ehk on tuttav näitleja?)

Proovidest, tööõnnetustest, heast mälust, kohtumistest ja kutsetest!

Posted on 13. juuni 2016

Oo, mulle tuli mõte. Mõte tuli mul sissejuhatust kirjutades, seega see siin on eelsissejuhatus. Kuna me teeme parajasti Raadil lennuangaaris proove lavastusega “Nornide mängud”, oleks väga kohane lasta TEIL VALIDA, kas te tahate lugeda selle blogipostituse sissejuhatust, mis on tegelikult kõrvaline sellest, mida ma siia postitusse kirjutada plaanisin. Võite vabalt järgneva lõigu vahele jätta, see on lihtsalt pisike (ka ebaoluline) sissevaade minusse sel tuhmil hommikul.

Alanud on minu bloginädal. Olen ma Kaija? Ei. Jaanika? Seegi mitte. Ka mitte Laura ega Birgit, ei Marili ega Reeli. Kõige mõttetuma keerutamise tulemusena avan ma salapäraloori – ma olen Liina. Ma olen Liina. See peaks nüüd olema mingisugune vastus. Mingisugune tõde. Mingis mõttes ongi, sest on välistatud, et ma olen keegi muu kui mina. Aga kes on Liina? Kes ma olen? Siit ei tule kindlat vastust, ma ikka jätkan enda üllatamist kõige tavapärasematel radadel. Kas seda vähe on juhtunud, et ma plaanin üht ja reaalsus võtab täiesti vastandliku kuju. Huvitav, miks see nii on? Mulle tundub, et see pole midagi, mis kõigil esineb (Märt, kas sul on ka nii?). Sissejuhatuse kokkuvõtteks, mu ettekujutuses ma lajatasin sellele sissejuhatusele konkreetsuse ja entusiasmiga, aga mis juhtus, oli, et tulin arvutisse, panin taustaks mängima ühe loo, nutsin terve loo ja neli järgmist, sest mingil põhjusel mul tuli kole igatsus ja nüüd mingil põhjusel ma lasen sellel kõigel endast võitu saada ja kirjutan sellest tagatipuks veel siia, kuigi mu võimuses oleks siia hoopis midagi muud trükkida ja keegi ei saaks mitte kunagi teada, et midagi sellist minuga ühel pühapäeva hommikul juhtus. Igaljuhul, visa lugeja, jätkame siiski õigetel radadel.

Teisipäevast reedeni tegime intensiivseid proove Raadil. Minul neil päevil muuks aega ei jäänudki, aga peaaegu kogu ülejäänud geeniuste kollektiiv oli kolmapäevaks endale juba teksti pähe saanud, kuigi tekstiraamatud saime teisipäeval??? Please explain, sõbrad, kuidas see võimalik on? Isegi kui angaari põrandal oleks 500-eurosed maas lebanud, ma poleks neid näinud, sest ma lihtsalt elasin ja hingasin kuni reedeni endasse ainult tekstiraamatut.

Reedene proov oli sesmõttes eriline, et 2 minti enne proovi algust kukkusime me Kaijaga rattaga kurvil siruli, sest lahke Kaija soovis mu pakiraamile võtta. Nüüd on ratta kaunis punutud korv lömmis ja sõbranjel üks sinikas rohkem. Aga see pole mitte kõik. Kui angaaris prožektori kustutasime, et üht stseeni pimedas proovida, kohtusid Kaarel ja pikk raudne roostes teivas. Tulemuseks ilutses Kaarli väärtuslikul säärel lõhe, mille meditsiinitöötajad kokku tikkisid. See on Musta Kasti esimene tööõnnetus.

Meie lavastaja Jaanika Juhansoni idee oli ka näitlejatele mängudeteemalisi loenguid korraldada ja huvitavaid inimesi rääkima kutsuda. Aga kõige toredam on see, et need loengud on avalikud! Sel nädalal toimus neid kaks, kõnelejateks Tarmo Jüristo ja Sven Heiberg. Ka eesootaval nädalal on veel kaks loengut tulekul. Teisipäeval 14.06 kell 18.00 Andrus Org „Mäng ja ulmekirjandus“ ja N 16.06 kell 18.00 Loone Ots „Mäng ja müüt. Soovitan kindlasti! Kõik on tasuta. Laupäeval 18.06 kell 11.00-15.00 Lavastaja Jaanika Juhanson ja trupp – töötuba “Mäng ja stsenaarium”, mis on ehk kõige interaktiivsem, aga pole kohustust ohjasid haarata.

Veel, möödunud nädalal kohtusime kandidaatidega Musta Kasti turundusjuhi ametikohale. Tuleval nädalal on kohtumisi veel. Ma siinkohal rohkem ei peatukski, aga see on põnev ja oluline. Meie seltskonnaga ühineb keegi uus ja andekas! Keegi, kes varsti siia mõnd postitust kirjutab! Stay tuned!

Ja viimaseks! Meie sisehooaeg lõppes laupäeval. Meie Retkehetk Emajõe suurroos päädis Lennartikülastusega liig sademeterohke ilma tõttu. Kuna mingil salapärasel põhjusel ei olnud tung ja huvi meie ürituse vastu sama, mis Laulu- ja Tantsupeole (miks?), siis olime väga tuttavas ja turvalises ringkonnas. Tänud neile, kes siiski tulid! See oli hea ja oluline, et olite! Oli sööki ja jooki, naeru ja nuttu, kõnesid ning vaikimist, etteasteid ning olen võrdlemisi kindel, et keegi astus ka tahapoole, ehk isegi kõrvale. Püsige liinil ja tulge ikka, kui kutsume! Ootame ju väga. Ei, me ei peatu. Ei. Ei.

Ilusat nädalat! Kohtumisteni!

Kaarel Targo bloginädal

Posted on 18. mai 2016

Hea lugeja!

Seekordset blogipostitust alustan viimasel ajal liigagi sagedaseks muutunud tõdemusega: “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodan, et see peab paika ka antud üllitise osas, mis, tõele au andes, esimest korda juba paar nädalat tagasi ilmuma oleks pidanud.
Kui Sa, hea lugeja, nüüd arvad, et küllap neil seal Kastis nii palju tegemisi käsil on, et vaesed teatraalihakatised lihtsalt ei jõua mõnd ridagi Sinu jaoks kirja panna, siis pole see kogu tõde.
Tegemisi on küll palju, aga omamata au ega häbi, võin öelda, et suur osa neist kategoriseeruvad pigemalt lõbu kui töö alla.
Töise poole pealt väärivad kindlasti märkimist arengukava koostamine, “Jõu” esietendus ja äsja alanud “Nornide mängu” prooviperiood.
Eks arengukava koostamine ja selle regulaarne läbitöötamine käib iga efektiivse organisatsiooni igapäevatoimetuste hulka, kuid tuleb tõdeda, et nii põhjalikult nagu sel korral polegi me seda varem isekeskis teinud. Tegemise põhjus peitub loomulikult soovis saada riigi poolt rohkem rahalist toetust oma tegevusele, et saaksime Sulle ka edaspidi pakkuda kvaliteetseid teatrielamusi taskukohase hinnaga. Aga riik ja täpsemalt Kultuuriministeerium eeldavad selle potentsiaalse rahajagamise eel näha ka realistlikku ja asjalikku tegevuskava, mille alusel kallist maksumaksjate raha siis rakendama hakataks. Nii me siis istusime mitmel päeval tundide kaupa koos, et omavahel läbi arutada tähtsad mõisted nagu missioon ja visioon, nimetada oma ühingu suurimaid väärtusi ning proovida ka võõrale pilgule selgelt sõnastada, mis see üleüldse on, mis paneb meid uskuma, et meid kellelegi vaja on. Kooliajast ja õpetaja Komissarovi manitsustest mäletame ju küll, et keegi meid ei oota ja ainus lahendus on ise end vajalikuks muuta.
Nüüd, esimese iseseisva hooaja lõpul, on paslik vaadata tagasi tehtule ning proovida enesele ausaks jäädes nendele küsimusele ka vastata: Mis muutub tänu Musta Kasti tegevusele? Millist muutust me ise taotleme?
On kuidas on, aga ennekõike tahame teha head teatrit. Teatrit, mis kõnetab meid endid ja meie publikut, hoolimata nende vanusest või sotsiaalsest taustast. Küllap on raske ette kujutada lavastust, mis hoobilt kõigile sobib, aga sihtgruppide kaupa üritame seda ülesannet ilusasti täita. Ja julgen ütelda, et eelmisel nädalal esietendunud “Jõud” on suurepärane näide ühest järjekordsest õnnestumisest just noortele pakutava teatri osas. Juba paar nädalat enne esikat käisid teksti kaasautorid, Forseliuse kooli seitsmendikud, meie läbimängu vaatamas ja juba siis saime väga julgustavat ja heakskiitvat tagasisidet. Milline rõõm! Teha teatrit noortele inimestele, kellega tundub olevat vähe kokkupuutepunkte, kuid kelleni suudame tänu teatrikeelele ikkagi mõne (meie arvates) olulise mõtte viia. Ja ka praeguseks toimunud neli etendust on seda usku veelgi süvendanud. Tõesti näib, et publik naudib meie lustlikku mängu, kuid ei jää passiivseks ka mõtlikematel ja rahulikematel kohtadel. Olgugi, et etendusejärgses vestlusringis jäävad nooremad inimesed pigem sõnaahtraks, on tohutult hea meel kuulda nende omavahelisi kommentaare teemadel, et nähtu on nende arvates väga hea või koguni parim teatrielamus, mis nad kunagi kogenud on.
Jah, siinkohal võib norida, et kui noortele suunatud teatrit üldse nõnda vähe tehakse, siis selles parim olla ei maksagi nagu midagi, aga mulle isiklikult ka meeldib see lavastus väga ning võin lubada, et see ei jätaks ühtegi mulle tuttavat inimest külmaks. Kes nüüd seda kiidulaulu lugedes veel kahtlevale seisukohale jäi, see tulgu ja kaegu oma silmaga. Kuna järgmise esmaspäeva etendus on juba välja müüdud, siis ongi ainsaks ja sel hooajal viimaseks võimaluseks näha “Jõudu” pühapäeval kell seitse. Hea lugeja, tule ja avalda arvamust, kas sellise teatri tegemist tasub jätkata või mitte 🙂
Ja kes “Jõudu” vaatama ei jõua, see tulgu suvel “Nornide mängu” vaatama. Praegu on muidugi veel vara ütelda, mis sellest loost täpselt välja tuleb, aga esimene lugemine lavastusmeeskonnaga on tehtud ning külalislavastaja Jaanika Juhanson polnud oma suurejooneliste ideede tutvustamisel tagasihoidlik. Märkimistvääriv on kindlasti ka see, et antud materjali kallal töötamist on lavastaja erinevates vormides juba 2003. aastast saati mõtteis mõlgutanud. Kas “Nornide mängu” puhul tuleb lõpuks nentida, et hea, et vähemalt hinge pealt maha sai ja parem hilja kui mitte kunagi või tuleb sellest suurteos, mida imetledes tõdeda: “Kaua tehtud kaunikene”? Igatahes saab see olema Musta Kasti seni mastaapseim lavastus juba ainuüksi seetõttu, et mängupaigaks on nüüd lõplikult kinnitatud Raadi lennuvälja lennukiangaar, mille täitmine küberpunk-düstoopiaga saab olema nii põnev väljakutse näitlejaile kui loodetavasti ka vaatemänguline elamus jälgijaile.

Nii palju siis tööjuttu.
Aga mis see lõbu seal tööde vahel siis on?
Mis on see põhjus, miks ma viimasel ajal ikka sagedamini ja sagedamini pean tunnistama, et olen nii mõnegi kohustuse viimasele minutile jätnud või hoopistükkis unustanud?
On need unetundide arvelt mängitud arvutimängud? Ehk sõpradega baaris istudes vestetud jutud ja joodud õlled? Vahest ootamatud väljasõidud loodusesse või naaberlinnaosa külastamine kodukohvikupäeva raames? Miks mitte ka need selle suve esimesed kaks tundi, mil saab lihtsalt jõe ääres päikse käes magada ja muusikat kuulata?
Ilmselt on süüdi kõik need asjad ja pole mingi saladus, et mu ema minuga juba algklassidest saati sellise viimasele minutile jätmise tõttu pahandas. Ja üldiselt võiks öelda, et ma pole selle üle uhke, aga täna tahaksin just seda teha – olla uhke! Ära saa minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei taha ütelda, et endale võetud kohustuste täitmata jätmine ja sellega oma sõprade või töökaaslaste altvedamine oleks kuidagi okei. Ei ole ja punkt. Aga täiega okei on aegajalt võtta üks hetk ja küsida endalt, mis sa tegelikult praegu teha tahaksid ning seda siis ka teha. Ma ei tea, kas meie ühiskonnas on võimalik ka terve elu säärasel kombel mööda saata, aga vahelduse mõttes on see igatahes värskendav.
Tänases proovis küsis Jaanika Juhanson meilt umbes sellise küsimuse: “Kui te saaksite enda eluiga erinevate proteeside ja tehisorganite abil peaaegu lõpmatult pikendada, kas te siis teeksite seda?” Esimene mõte, mis minule pähe kargab, on loomulikult see, et kui mõni haigus või õnnetus lõpetaks mu elu vastasel juhul ennatlikult, siis tahaksin sääraseid abivahendeid kasutada küll. Aga pikendada oma eluiga lihtsalt seetõttu, et muidu tuleb kõrge vanus ja sured loomulikku surma? Selles ma juba kahtleksin. Ja kahtlen sellepärast, et mõnel hetkel oma elu jooksul olen ma tõesti tundnud, et rahulolu mingist saavutusest või kogemusest või teisest inimesest või lihtsalt olemisest on NII TÄIUSLIK, et seal võikski kõik lõppeda. Jah! Ma usun, et oma elu on võimalik elada nõnda, et kui meie aeg, mis on ühteaegu nii pikk ja nii lühike, siin otsa saab, siis pole selles vähimatki kahetsust, sest ELU ON ELATUD! Sageli on aga tunne, et tegeled päevast päeva mingi jamaga, millega nagu ei tahakski tegeleda. Ja kunagi pole selle jama jaoks piisavalt aega ja niipea kui üks asi valmis, ootab kaks uut ülesannet ees ja nõnda edasi ja edasi. Selliselt elades võib tõesti tunduda, et üle kõige tahaks rohkem aega, et elu nautida, aga kardetavasti kuluks ka see lisaaeg ikka uute ja uute jaburuste tegemiseks. Ja ma tean, et see pole kohe üldse originaalne ja sellist mõtet pasundab iga teine “Aita-end-ise-käsiraamat!”, aga luba mulle see moment, et pidada seda üheks uudseks ja oluliseks ideeks. Seega: minu üleskutse käesoleva kapitaalselt hilinenud blogipostituse lõpuks oleks, et nautige, kuniks elu ja parem hilja kui mitte kunagi!

Kaarel

Ood elule

Posted on 24. aprill 2016

Oleme sõudnud aprilli. Käimas on „Jõu“ proovid, väljas kütab petlikult külma kevadkaunidust, Laura ja Rauno said eelmisel nädalal vanemaks, oodata on talgusid, oodata on esietendust, oodata on… ma ei teagi, mida.

Keegi mängis proovis minu telefoniga. Tore oli need pildid leida! Sina, Illimar?

Käisin neljapäeval rabas jalutamas. On imeline, kuidas peaaegu et puuduvad värvid, aga loodus on potentsiaali täis ja see suur hallisus-sinakus-pruunisus on ilus ja lootustandev. Sain sellise hulga hakkamist, et põrutasin Viljandisse. Lauamängud, nii neljapäeva kui ka reede öösel? Mida-mida? JAH! Ja siinkohal soovitan kõigil uurida pommimängu kohta. Sõnamäng plahvatustega.

Ostsin endale värviraamatu. Leidsin värvipliiatsid. Üks pilt on valmis ka.

Järgmisena vist hakkan lõunauinakuid tegema, kuigi pole kunagi lasteaias käinud. Aga mis ma öelda tahan, on see, et vist mingi tõmme on tekkinud mu sees, et tasakaalustada seda täiskasvamise tunnet.

Ma arvan, et ma pole ainuke laps, keda on veendud taldrikutäit toitu jonnimisele vaatamata sel põhjusel lõpuni sööma, et Aafrikas on nälgivad lapsed.

See, et teistel läheb kehvemini, pole tihti piisav põhjus enda paremini tundmiseks.

Seega on mul kummaline teha üleskutset tähistamaks, hindamaks ja nautimaks elu põhjusel, et seda on rohkem, kui mõnele teisele on antud.

Aga ma teen seda siiski:

Kui sa seda loed, on sul arvatavasti kaks kätt ja kaks jalga või vähemasti silmad, millega neid ridu endasse võtta. Mõtle korraks selle peale ja ole õnnelik. Võib-olla on sul isegi nõnda hästi läinud, et sul on telefonis rohkem kontakte salvestatud kui lukuabi ja kiirtoidu tellimise number. Äkki on sul isegi kellegi number peas, sest oled aastate jooksul nõnda rohkelt temaga ühendust hoidnud. Mõtle ka selle peale.

Ja nüüd ole õnnelik, et sul on veel võimalus olla õnnelik või võimalus olla õnnetu ja midagi ette võtta.

See on nii äkki, kui võimalustest saavad võimatud.

Seega siin on minu üleskutse olla õnnetu ja seda nautida.

Olla õnnelik, et on võimalusi. Helistada läbi kõik kontaktid oma telefonis, et öelda edasi väike tere või suur igatsus. Arvatavasti sa seda ei tee, aga naudi seda võimalustki.

Elu on võimalus võimalusteks.

Kui ma kirjutan neid ridu,
püüan mitte näida suurem ja targem,
kui ma praegu olla saan.
Olen väike, aga võimalusi täis.
Ma võin saada suureks.
Eks näis.

Üks laul ja üks Narva mnt ühika seinalt leitud mõttetera kõrvalasuval pildil.

Rootsimaa annaalid!

Posted on 18. aprill 2016

Tere, hea lugeja!

Tervitan Sind kaugelt ja häguselt Rootsimaalt, kus olen pesitsenud juba pea kaks kuud. Kui arvasite, et olen sattunud satanismi võrgutavasse võrku või mind on röövinud tulnukad, siis saan teie kergenduseks teatada, et olete eksinud. Olen elus, terve ja tubli.

Ärksamal lugejal on kindlasti tekkinud uudishimulik küsimus, et mida see Lennart seal Rootsimaal teeb? Kas ta tegeleb pagulaskriisiga? Valmistab ette eestlaste invasiooni põhjamaadesse? Või on hoopis joogalaagris?

Tegelikkuses olen Linköpingis ühe teatrikooli juures aitamas ette valmistada lõpetava klassi n-ö diplomilavastusi. Kui meie mõistes on diplomilavastused sellised suuremat sorti ettevõtmised kuskil suures teatris ja meedia tähelepanu all, siis siinne töö on pigem suunatud õppeprotsessile. Seega oleks targem nimetada neid õppelavastuseks. Olen siin juhendamas neist kolme, nimetatuna siis J. Haley „The Nether”, A. Miller „Some kind of lovestory” ja üks veidram ettevõtmine pealkirjaga „Heddegeri unenägu”. Järgmisel pühapäeval, st siis 24.04, ongi ettenäitamise aeg. Pärast seda saan tulla koju ja teha kokkuvõtteid, kuidas läks.

Siinne mõttemaailm, vähemalt mis puutub teatrisse, on üpriski erinev sellest, millega me Eestis kokku puutunud oleme. Kui nn Stanislavski süsteem baseerub psühholoogial ja sellest tulenevad ka ülesannete iseloom ja impulss, siis siinses koolis kasutatakse selle asemel emotsioone. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, kuidas see mõttesüsteem töötab, kuid piirjooned on juba kombatavad. Kui ma kunagi sellest lõplikult aru saan ja suudan ka sõnadesse panna, kirjutan võrdluse üles.

Hoopis teisest asjast tahtsin ka veel kõneleda. Selleks on kardinad. Rootslased ei kasuta kardinaid. Väga keeruline on sellises valgusmürisevas maailmas magada. Mina isiklikult vajan pea täielikku koobast, et uinuda ja igasugune valgusevärelus äratab mind äratuskellana kohe üles. Olen elanud siin ühe oma tuttava korteris, kes minu õnneks on viibinud korterist ka päris tükk aega eemal. Tema eemalolekuaegadel olen ette võtnud püha ristiretke valguse eemaldamiseks magamistoast. Akna ette riputasin kõikmõeldavaid pleede, riideribasid ja muud kättesaadavat, nii et väljastvaatajale võis kõik see tunduda väga kahtlasena. Politsei õnneks korteri ust maha murdma pole tulnud.

Samuti olen puudust tundnud piparmünditeest. Kohalikud poed, mida aegajalt külastan, seda ei paku, kuigi hinnalipikud on olemas. Ma kahtlustan, et tegemist on vandenõuga minu vastu. Esiti toote puudumise ja teiseks selle hinna tõttu. Pakk, st umbes 20 teekotikest piparmünditeed maksab siinses poes ligi neli eurot! Ennekuulmatu lugu!

Käisin korraks ka oma vanatädil Leal Uppsalas külas. Käisime ja uudistasime linna, saime osa kesköisest missast (sest Jeesus tahtis üles tõusta) ja külastasime ka kohalikku kirbuturgu. Uppsala on väga mõnus linn, sarnaselt Tartuga on ta ülikoolilinn ja seetõttu ühtaegu noore ja vana vaibiga.

Hakkan nüüd lõpetama, proov algab kohe peale. Viimane nädal enne esietendusi on ees ja närvipinge ning ootusärevus lõkendab inimeste südametes. Kõik tahavad parimat, nii ka mina, sestap lähen ja nõuan noortelt näitlejatelt eneseületust, nooruslikku entusiasmi ja austust nii iseenda kui kaasloojate vastu.

Varsti olen juba kodus. Kohtume Gennis?

Direktrissi kõne

Posted on 3. aprill 2016

Armas lugeja! See on minu päris esimene blogipostitus siin Musta Kasti vahvas blogis, kus iga nädal jagab keegi meie töökast kollektiivist oma mõtteid, tundeid ja arvamusi kõigest, mis ümberringi kõnetab ja teoksil on, olgu see Kastis või mujal universumis.

Sünnipäevast on nädal möödas. Must Kast on kaks aastat vana. Selle piduliku päeva puhul pidasin ma kõne, olles selle väikese, aga visa asutuse projektijuht, produtsent, direktriss või kultuurikorraldaja, kuidas kellelegi meeldib nimetada. Ühes kontekstis üks ja teises teine, sisu loeb, ametinimetus on ju vaid üks nimetus ja roll. Kõnesid pidada ma ei armasta ning ka Kastis naudin lavataguse tegutseja rolli rohkem kui esinemist, aga pidupäeva puhul tuli mõtteid, mida külalistega ning nüüd siin ka teiega jagada. Sellega ma oma blogirongisõitu alustangi.

Kõne Musta Kasti sünnipäeval, 27.03.2016

Armas publik, kallid mustkastlased!

Olin just äsja nädal aega Tartust eemal, Viinis, ning tagasiteel lennujaamas ja õhku tõustes mõtlesin lennukitest, lendamisest ja Mustast Kastist. Mõtisklesin meie senise kirju ja tormilise hooaja peale, mille jooksul oleme välja andnud kaheksa uuslavastust seitsme kuuga – ning kaks on veel sel hooajal tulekul. Neid kuid on saatnud palju tegusid ja emotsioone, on olnud hirmu teadmatuse ja läbikukkumise ees, palju südamega isetegemist, leiutamist ja rabelemist, rõõmustamist väikeste võitude üle, loomist, vaidlemist, kokkulepete tegemist, on olnud õigeid otsuseid ja kordaminekuid ning pangepanemisi ja möödaminekuid ning palju riskimist. Kolmetunnised, neljatunnised, kuuetunnised koosolekud ning magamata ööd, mida alati on saatnud suured ambitsioonid. Sellel pöörasel teel on iga publikuliige teinud meid õnnelikuks, iga ostetud pilet olnud juba suur võit, iga naeratus ja tunnustus olnud pai hingele.

Ja nii tunduski mulle seal lennukis istudes, et iga uus lavastus on nagu jälle üks lennusõit, õhkutõus ja maandumine on eufoorilised ning maa peal olekuks eriti aega ei jää, kuna järgmine lend tahab kohe jälle alustamist. Mõni tõuseb kiiremini õhku, mõni vaevalisemalt, mõne lend on sujuvam, mõne sõit käänulisem ja maandumine äkilisem, mõni lendab kõrgemalt kui teine… mõni tihedamini kui teine… aga kõigil on oma trajektoor, kõik on õhku tõusnud ja maandunud ning teevad seda rõõmuga loodetavasti edasi.

Nagu teada, on ka igal lennukil oma must kast – lennuki pardasalvesti või andmete kogu, mis on tugev ning kannatab suurt kuumust ja raskust, tuld ja vett. See on miski, mis ei hävi, vaid aitab lennuõnnetuse puhul välja selgitada õnnetuse põhjuseid. Meie sõiduriist, Must Kast, on samasugune tugev ja turvaline kast, mis kannatab ära kõik raskused, ülekuumenemised, pisarad ning jääb ellu. Vähemalt nii usun mina ja arvan, et ka teised mustkastlased.

Ja kõike eelnevat tänu sellele, et pardal on inimesed, kes hoolivad väga sellest, mida nad teevad, siin on suure südame ja hingega loojad, kes lennu kvaliteedi osas allahindlusi ei tee, mis siis, et masin ise veel on väike. Ja ma näen iga etenduse järgselt, kuidas publik selle pardal hindab kõrgelt seda siirust, ausust ja teotahet.

Kallis Must Kast ja armas publik, jõudu ja inspiratsiooni edaspidiseks ning ärgem unustagem meie hooaja põhimotot: “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!“

Reeli

Kuidas kirjutada blogi sellest, millest kirjutada ei ole?

Posted on 20. märts 2016

Kui loll. Mulle tegelikult ka ei meeldi blogi kirjutada. Juba lapsepõlves ma vaatasin kadedusega neid, kes oskasid päevikut pidada. Ma ju teadsin, et neil on alati, mille järgi minevikku meenutada. Kes meist seda ei tahaks? Võimalust jätta endast jälg, mis ei katke ka siis, kui mälu on koos loojaga katkenud. Mulle on see alati oluline olnud. Elada nii, et sind mäletatakse, sest siis oled sa tegelikult elanud. Võib-olla on see kurb, et keegi elab tuleviku jaoks, mitte ei naudi hetke – aga äkki hetk ja tulevik võiksid siinkohal kokku saada. Äkki see väärtustab iga mööduvat minutit ja sunnib mind neid rohkem nautima ja täiel rinnal elama, sest ainult siis on ka jälg tuleviku tarbeks suurem. Probleem peitubki selles hetke nautimises. Astuda iseenda kõrvale, et toimuvat vaadelda ja sõnadesse panna, nõuab äärmist tahet ja oskust. Ei, mulle meeldib kirjutada, aga omas ajas, omas tempos. Ehk olete märganud, et Musta Kasti blogi kirjutab igal nädalal uus inimene – sh mina. Oma bloginädalal ma ohkan raskelt ja loodan vargsi, et äkki seekord on mul midagi öelda, mida teiega jagada. Ootan ja ootan, aga seda tungi, midagi kirja panna, jagada ei tule ega tule. Ootan veel veidi, ehk nüüd? Mitte midagi. Mõnikord olen ennast ootama unustanud, tardumusest toibudes olen avastanud, et olen kulutanud nädala ootamisele ja vältimisele. Terve nädala! Nädal sisutuna tunduvat passimist. Ometi ma tean, et tehtud on palju, et päevad on pikad ja ööd lühikesed. Tagasivaatamine muudab perspektiivi, kõik tundub järsku tühine, väike, tähtsusetu. Mida oleks siin teistega jagada? Birgit, võta end kokku! Peamine on raputada endalt hirm kirjutamise ees, mida kauem ma seda hirmutonti seal kapis kinni hoian, seda hullemaks läheb. Tuleb lihtsalt alustada.

Selle nädala põhiline märksõna on Tammaru lavastus „Müür“, mis jõudis esimese pool-piduse läbimänguni esmaspäeval, 14. märtsil. Kuidas proovid lähevad? Hästi vist. Tundub, et jõuame ilusti esikaks valmis. Samas ei ole seal üldse kerge, tegemist on ju ikkagi füüsilise teatri lavastusega, kus lisaks viiplemisele ja kehakeelele tuleb ka lihaseid kasutada. Kuid nädalake veel ja siis kohtume juba esietendusel.

Märts on mulle ka sünnipäevade kuu. Veider, kõikide sünnipäevad on siia koondunud. Märtsis on sündinud mu mõlemad vanaisad, vanaema, õde, isa, tädi, onupoeg ja lisaks mu perele: Kaija, Mihkel, Kristjan, Liina, Silver. Kaija vananemise tähistamiseks tõi Jaanika talle uhke tordi. Kell 15.05 algas pidulik tordisöömine, mis lõppes mõneti ootamatult. Nimelt see tort ei olnud oma tippvormis. Mida ma keerutan, maitses nagu p*** ja üks mustikas hallitas nagu homset ei olekski. Jaanika oli pettunud, mina mitte niiväga, kuid Kaarel oleks tõenäoliselt terve tordi ära söönud, kui me valjuhäälselt poleks teda peatanud: “Kaarel, ära söö seda!” Kaarel: “Mis? Enam-vähem normaalne ju.” Meie: “Ei, Kaarel! Viskame ära!” Kaarel: “Viskame? Noh, viskame siis kõrgele!”

Neljapäeva ja reede veetsin ma Tartust eemal. Käisin Kinoteatri lavastusega „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ väljasõiduetendusel ja reede veetsin Tallinnas. Mustal Kastil valmib sünnipäevaks uus voldik, mille tegemine ja kujundamine sisustas enamuse mu laupäevast. Kuid seks puhuks olin ma sõitnud Pärnu – kui te hoiate me uut sini-oranži voldikut käes, siis teadke, et see on suures osas kujundatud Kaubamajaka Baby Back grillrestoranis. Peamine põhjus, miks ma suvepealinna külastasin, on see, et mu peiksil olid võistlused squashis – see on vägagi meelelahutuslik. Lausa lust on vaadata, kuidas kaks mängijat klaaskuubiku sees palli taga ajavad. Lust seisneb nimelt selles vaatamise osas, squash on uskumatult raske spordiala. Mõned korrad on mindki mängima viidud, häbisse surema ei pea, piinlik ei ole olnud, isegi pallile saan pihta. Keeruliseks läheb sel hetkel, mil ma pean lööma palli kindlasse kohta. Käsi ei mängi kaasa, reket on vale kalde all ning isegi siis, kui suund ja tehnika on õiged, siis pall ei põrka. Kohutav. Ükskord lõi Raho mulle palliga näkku, vastu suud – siis nutsin pikalt, Rahol oli piinlik. Kord olla kellelgi pall silma purustanud. Mida–mida? Mina nutsin niisama, hambad ja huul jäid terveks. Peiks lahkus Pärnust vähemalt ühes tükis ja võitjana, mina olin uhke nii tema kui enda voldiku üle.

Pühapäev on täna. Müür on ees, jälle. Jaanika, Silver ning Silveri sõber Kristo olla terve öö valgust ehitanud. Pausi ajaks olime veerand tükki valguses valmis saanud, palju tööd veel ootamas. Käisime Kaijaga Konsumis, ostsime kirsi-kodujuustu desserti. Ei olnud hea.

Põhiline sünnipäevakuus on see, et Must Kast saab kaks! Ma kutsun kõiki meile külla. Tulge-tulge! Põgus ülevaade pidupäeva kavast.

11:00 SÜNNIMISSA
18:00 MÜÜR esietendus
19:30 SÜNNIPÄEVAPIDU
Esimene esineja on nt Marten Kuningas, kes on meie järgmise lavastuse muusikaline kujundaja. Lisaks temale astuvad lavale ka Müüri Tanel Siimann ja Tõnis Kirsipu, meie oma DJ Valle Sten Maiste, Tartu Levimusika Orkester ja Meie ise. Saab torti ja on tore.

Birgit

“Võõrana põhjala kõrbes” tegemisest, emotsionaalsest enesealalhoiuinstinktist, psühhosomaatilistest haigustest ja muudest pikkadest sõnadest

Posted on 8. märts 2016

Eile oli Musta Kasti lavastuse “Võõrana põhjala kõrbes” teadaolevalt viimane etendus. Praeguseks on küll mõtted lisaetendustest hakanud vaikselt reaalsuse poole liikuma ja on üsna kindel, et see kõik ei ole veel sugugi lõppenud, aga siiski sai minu jaoks eile midagi otsa. Ilmselt vajab selgitamist, miks see kõik minu jaoks nii oluline on ja mitte ainult Teile, armsad lugejad. Olles eilse öö ja tänase päeva koleduste kiuste siiski (vist) pääsenud oma tüüpilisest pingelangusega seotud psühhosomaatilisest tõvest (loe: voodihaigeks tegev seljavalu), suudan ehk täna õhtul pisut analüütilisemalt vaadelda, mis minuga viimastel kuudel on juhtunud ja miks. Üritasin eelmisel nädalal seda postitust korduvalt alustada, kuid ikkagi tundus kuidagi jabur teha kokkuvõtteid enne viimast etendust. Võib-olla oleks pidanud seda siiski tegema – ehk oleks see postitus nüüd vähem sentimentaalne, kindlasti oleks siin rohkem rõõmu ja vähem valu. Sest eufooriapohmelus on tõsine tõbi.

“Võõrana põhjala kõrbes” pani mind olukorda, kus mu isiksus pidi kuidagi lõhestuma. Ühest küljest olen ma Musta Kasti turundusjuht, seega olen ma küll teatri meeskonna liige, kuid tavaliselt päriselt kunstilise tööga ise kokku ei puutu. Minu ülesandeks on loomulikult olla ka meie teatri esifänn ja terve hooaja jooksul on see olnud mu kõige lemmikum tööülesanne. See tuleb mul lihtsalt nii loomulikult välja. Aga nagu juba oma eelmises postituses ootusärevalt kirjutasin, oli just “Võõrana põhjala kõrbes” minu lavadebüüt teatris Must Kast, lisaks olin just mina see, kes Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori teatrisse vedas. Seega olin ma ühtäkki lisaks turundusjuhile ka koori koordinaator teatris, “Võõrana põhjala kõrbes” projektijuht koori jaoks ja lisaks sellele ka ise (suure rahvakunstnikuna) laval. See tähendab, et ühinesid kaks minu lemmikkollektiivi siin ilmas ja mina sain olla kõige selle keskel. Ja selle eest on mul suur rõõm tänada (lisaks Lennartile) kõiki mustkastlasi, kes suutsid koori kohe vaimustada, meie dirigent Triin Kochi, naiskoori juhatust ja tegelikult iga lauljat, kes võtsid ette vaimustumise. Aga seda rääkisin ma neile kõigile pidulikult ja piinlikult juba eile ka. Mis ei tähenda, et seda ei võiks teha uuesti.

Aga mis siis sai? Tulemuseks on see, et ma panin erinevatel viisidel sellesse lavastusse vist nii palju energiat, et tänaseks olen ma täiesti tühi. Eile öösel pärast pidu koju kõndides olin ma nii kohutavalt kurb, sest näis, et kõik kaunis siin maailmas on jälle otsa saanud. Ja samal ajal olin ma nii kuri iseenda peale, et mul ikka endiselt ei ole olemas mitte mingit emotsionaalset enesealalhoiuinstinkti. Kõiki ülesandeid, mis mul tegelikult selle lavastuse juures oli, oleks võinud teha täiesti rahulikult, ilma suurte läbielamiste ja meeletu enesekurnamiseta, sest need tegelikult ei olnud üldse nii suured. Võimalus end näpistada ja öelda: “Marili, sa oled lihtsalt koorilaulja ja teatri turundusjuht, laula ja turunda ja ära tõmble nii hullult!” oli igal hetkel olemas ja ometi ei kasutanud ma seda kordagi. Ja samas – võib-olla ongi see ainus viis, kuidas üldse oma elus asju teha tasub? See projekt on teinud mind nii kohutavalt õnnelikuks, et hakka nutma või sure maha, ja seda tunnet saab vist kogeda ainult selle hinna eest, et lõpuks on kohutavalt valus. Nii et nii vist peabki olema.

Nii pikal lool pole küll mingit eluõigust ilma kokkuvõtva moraalita. Elus tuleb oma ülemeelike mõtete väljaütlemisega olla väga ettevaatlik, varem või hiljem võib mõni su kõrtsilauaidee ootamatult tõeks saada. Ja siis pole muud teha, kui end näpistada, sest tõesti, see kõik ongi päris. Aga midagi tuleb ette võtta selle hetkega, kus kõik saab äkki läbi ja ajab nutma ja selg valutab ja uni ei tule ja kogu maailma raskus vajub äkki minu õlgadele. Kuidas selliseid tundmusi edaspidi vältida, ei oska ma praegu öelda, aga kindlasti sukeldun ma edaspidigi sama hullumeelselt ja hooga. Hetkel olen ma juba peadpidi sees nii teatri kui ka koori järgmistes projektides – 27. märtsil tähistab Must Kast oma sünnipäeva ja esietendub Jaanika Tammaru “Müür” ning 31. märtsil on Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril Tartu Maarja kirikus kontsert “Tartu tõuseb”, kus laulame esimest korda selle maailma päikese all Matthew Petersoni teost “Surgit Dorpatum” ja muid kauneid laule. Olen juba vaimustuses ja valmis suureks rõõmuks. Ja ilmselt ka suureks valuks. Kui keegi teab, kuidas saab teisiti, siis ootan kõiki ettepanekuid huviga. Oeh.

Feeverary

Posted on 22. veebruar 2016

Tere, hea lugeja!

Kätte on jõudnud vastlakuu teine pool ja kuigi ilmad õues kisuvad taas külmemaks, siis mina, Kaarel, olen otsustanud hoopis kuumemaks minna. Ja ma ei mõtle seda mingis ülekantud tähenduses. Olen vahelduva eduga juba paar päeva palavikus lebanud ja tuleb tunnistada, et kuigi pooleteisekraadine temperatuurimuutus õues polegi midagi märkimisväärset, siis enda sisemaailmas võib selline olude teisenemine nii mõndagi paigast nihutada. Samas, kui meenutada, mis juhtus Tallinna trolli- ja trammiliiklusega neljapäeval, siis leiame, et ka ilmaoludes võib selline väike kõikumine suurt rolli mängida. Oled sa siis omadega siin- või sealpool jäätumispiiri. Tundub, et ka inimene on pandud elama piirile. Teotahtelisusest ja rõõmsameelsusest apaatiasse ja enesehaletsusse on vaid pisike termodünaamiline samm. Ma ei taha nüüd liialt dramaatiliselt kõlada – enesehaletsus on vast liialt vänge sõna – aga ma tõesti ei talu haigeseisundis püsimist. Piisab poolest päevast voodis lebamisest ja juba ma ei suuda ära imestada, miks ikkagi minu tervis nii kuradi hädine peab olema? Miks ma juba paranemismärke ei taju? Miks tabab see haigus mind siis, kui pole sugugi aega, et tegevusetult lamada? Kas üldse on kunagi aega tegevusetult lamada? Kui oled otsustanud koos sõpradega oma teatrit teha, siis ei tundu küll nii.

Näiteks esmaspäeval päädis kümnete inimeste mitmekuine töö järjekordse esietendusega. Lavale jõudis „Võõrana põhjala kõrbes“, mille muudab Musta Kasti kontekstis enneolematuks selles kaasategevate inimeste arv. Ma ei teagi, palju neid neidusid selles Tartu Ülikooli Akadeemilises Naiskooris kokku on, aga seda ilu, mis nad endaga kaasa toovad, saab terve GenKlubi saal täis. Ja ega siis koor pole ainus, mida vaadata-kuulata. Nii esikas kui kolmapäevane etendus õnnestusid hästi ja pakkusid mitmekülgset naudingut kõigile, kes oma tee saali leidsid, nii et mõni teatas kohe, et tuleb sama tükki kindlasti veelkord vaatama! See aga tähendab, et kui Sina, hea lugeja, pole veel endale piletid soetanud, siis nüüd on selleks võib-olla tagumine võimalus.

Aga ega siis töötegemine pärast esikat peatu! (Järgmisel päeval või samal õhtul kulub lava mahavõtmisele veidi üle kahe tunni.) Täie hoo on sisse saanud ka Jaanika järgmise lavastuse „Müür“ proovid, milles tegeleme sõnatu eneseväljendusega. Seoses ideega, et see tükk võiks olla ühtviisi nauditav nii kuuljatele kui mittekuuljatele, kohtusime (küll juba eelmisel nädala) muuseas ka Jariga, kes on ise terve elu kurt olnud ning õpib praegu Tartu Ülikoolis viipekeele tõlgiks. Ta tutvustas meile veidi oma maailma ning rääkis (tõlgi abil), mida mittekuuljad teatri juures oluliseks peavad. Õppisime tema abiga ka mõned viipekeelsed sõnad ja jõudsime arusaamisele, et pool viipekeelest saab „öeldud“ miimikaga ning teisest poolest pool on üsna loogiline ja meenutab nukuteatrit.

Ka sellesse nädalasse mahtus paar koosolekut, kus arutasime aktuaalsetel teemadel ja otsustasime oma tegevusplaanide üle. Ma ei hakkaks nende asjade puhul detailidesse laskuma, aga Sulle, hea lugeja, võin vihjeks nii palju öelda, et Musta Kasti teise sünnipäeva tähistamiseni pole enam kuigi palju aega jäänud, nii et pane piduriie valmis ning tee 27. märts kalendris vabaks, sest meie plaanime sisustada suurema osa Sinu päevast! Teise põneva asjana võib ütelda, et juba mõne nädala jooksul peaks paika saama Musta Kasti järgmise hooaja plaanid, nii et kõik huvilised saavad kindlasti meie kodulehe vahendusel varsti ka selle kohta infot. On oodata nii külalislavastajaid kui ka külalisnäitlejaid!

Kuna tõvevoodi juba igatseb mu järele, siis pean hakkama otsi kokku tõmbama. Lõpetuseks tahaksin aga kirjutada veel ühest tähelepanekust. Kuna ma olen nii haige, et ei jaksa isegi arvutimänge mängida (ilmselt suremas), siis on mul lõpuks tekkinud võimalus end läbi närida juba pool aastat tagasi alustatud Fjodor Dostojevski „Idioodist“. Tõttöelda lugesin ma vahepeal lihtsalt muid asju, sest see „Idioot“ on nii paganama… nii… Ja nüüd ma ei tea, mida kirjutada. „Igav“? „Elukauge“? „Jabur“?

Ma lihtsalt ei saa aru, kust tulevad sellised inimesed, keda Dostojevski seal romaanis kirjeldab. Need inimesed suudavad kahe lehekülje peal rääkida nii palju ja seejuures nõnda palju vasturääkivat, et jääb mulje, nagu nad kõik oleks pehmelt öeldes ebastabiilsed. Küll nad „karjatavad“ ja „purskuvad“, siis jälle „vappuvad“ ja „värisevad“. Mis neil viga on? Ma ei ole oma elu ajal veel ühtegi inimest kohanud, kes suudaks isegi poole tunni jooksul läbi elada sellist tunnete paletti, mis selle teose iga tegelane iga kahe minutiga läbi käib. Nende jaoks on sõnad „armastama“ ja „vihkama“ iga kolmekümne sekundi tagant valmis kohti vahetama. Ja kõike seda saadavad ootamatud püstikargamised ja nutmapuhkemised. On sellel kõigel mingitki pistmist reaalse inimesega 19. sajandi Venemaal? Olid nad tõesti sellised?

Jah – aegajalt, ja sagedamini viimasel ajal, tunnen isegi, et mõtted peas lähevad ühe rohkem ja rohkem segi. Ühel hetkel tahaks karjuda üht, teisel hoopis teist. Pole nagu midagi jäävat ega midagi, millele kindel olla. Aga siiski ma vaikin… Vaikin ja mõtlen edasi. Jääb peaaegu mulje, et Dostojevski on lasknud kõlada oma tegelaste sisekõnel. Võib-olla istuvadki need inimesed vaikides koos nagu ühed korralikud eestlased kunagi ja lugejale on antud võimalus lugeda nende mõtteid? See ju välistaks dialoogi võimaluse, aga tõttöelda tundub mulle sageli, et ega need tegelased seal ka üksteist väga kuule. Või kui kuulevadki, ega aru ei saa.

Kas segaste mõtete kuuldavaks tegemisel on mõtet? Või peaks enne enda sees selgusele jõudma ja alles siis oma tõde teistelegi kuulutama? Kas hullumeelselt vadrata või endassetõmbunult vaikida?

Päris viimasena on mul aga tasuda üks võlg. Nimelt korraldasin ma eelmises blogipostituses ühe mõistatamismängu, mille lõpptulemused nüüd teatavaks teen:

Mängus osales neli inimest, kellest kaks arvasid ära õige vastuse, milleks oli otseloomulikult: Jabba the Hutt.

(Warwick Davis oli ka tore pakkumine, aga ei, Tikk.)

Finaalis läksid kulli-kirja heite peale vastamisi Jaanika Tammaru ja Katrin Kreutzberg.

Ning võitjaks osutus…

JAANIKA TAMMARU

Aitäh kõikidele osalejatele ning palju õnne võitjale!

SOOJUSEST KÜLMAKUUL

Posted on 14. veebruar 2016

Tervitan Sind, lugev inimene!

Head külmakuud ja head sõbrapäeva! Ja head homset esietendust meile kõigile! Pileteid tasub ette ära osta, kohtade arv saalis on seekord piiratud!

Tegelikult tahan rääkida ühest hetkest, kus ma sõnastasin enda jaoks midagi kurba ja olulist. Kõndisin Tartus bussijaama poole ja kahe sekundi vältel rabas mind kaks järjestikust ebamugavat vaatepilti.

Esiteks on Küütri tänaval üks uhke tänavatualett, mille uks end parasjagu automaatselt lahti keris, kui üks jalakäija sealt möödus. Seest paistsid kellegi jalad poti kõrval maas. Ja minu esimene mõte oli, et küllap mõni kodutu magab seal oma und täis. Järelmõte oli, et järsku juhtus kellelgi midagi, aga kõik kõnnivadki mööda, sest arvavad, et pole mõtet ühe asotsiaali und häirida, las ta magab, kui teisiti ei saa.

Ja siis, olles pilgu ära pööranud, oli minust teisel pool möödumas üks väike vanadaam. Selline, keda võid kohata turul ja paneelmajade ees: ajast ja elust küürus, samm lühike ja raske, olemiselt soliidne, täpselt pähe sätitud baretike ja paremas käes suur poekott. Tema kõrval kõndis üks teine daam, keda olen varem näinud bussijaamas ja Statoili ees. Viimases kohas tegi ta minuga juttu ka: küsis kahte eurot söögiraha, endal Statoili kohvitass käes. Juuksed eredaks värvitud, kasukas, kulinad, retuusid. Vanust umbes viiekümne jagu ja näos hulgaliselt erinevates toonides lisandusi. Ja see daam kõndis vanamammi kõrval ja käis peale, et tahab aidata tal kotti kanda. Vanamemm ütles ära, aga daam käis peale. Pealetükkiv headus. Agressiivne lahkus. Paratamatult tekitab tunde, et tungitakse sinu isiklikku tsooni ja sa ei saa endale oma ruumi tagasi, olemata sealjuures erakordselt halb inimene. Vastik dilemma. Nähes seda kahe naise vahelist sõnavahetust, tekkis korraks endalgi sees tunne, et äkki peaks rikkale kerjusele selgesõnaliselt ütlema minema, et ta oma olekuga peale ei käiks: leebel vanamammil selleks ei jätkunud (sõnu/selgroogu/julgust/tahtmist).

See, et need kaks hetke tõesti kahe hetke vältel juhtusid, tekitasid mulle sisse sellise sõnastuse, et eestlane kardab konfrontatsioone. Nii minu, nii vanamammi kui ka kõigi teiste möödakõndijate näitel. Ja ma usun, et kõik, kes märkasid kumbagi neist hetkedest, mõtlesid umbes samu mõtteid.

On üks eksperiment, mis tõestas ühe huvitava sotsiaalpsühholoogilise käitumismustri: bystander effect. Näiteks kui avalikus kohas kukub inimene kokku, on tal suurem tõenäosus abi saada siis, kui tema läheduses on üks inimene. Kui inimesi on rohkem, kulub rohkem aega, et keegi, kui üldse, vahele astuks. Vastutus jaguneb rohkemate inimeste vahel, isiklik vastutus sellevõrra kahaneb. Aga kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi. Uuri lähemalt: siit või siit.

Sealt edasi.

Mõnes mõttes oli korraks kevad. Tekkis võrdlusmoment selle talvega, mis vahepeal hinge on kuhjunud. See, kus ei taha hästi voodist tõusta, sest teki all on soe ja seal ei pea ülejäänud maailmaga tegelema. See, kus sa tegeled oma asjadega, et need ära teha, aga eriti ei inspireeru uusi tegemisi plaanima või vähemalt spontaansustase on väiksem. Pole ka veel kevadväsimus, lihtsalt veidi tumedam olek, sest väljas on kogu aeg pime ja lihtsam ja mugavam on kordustes elada.

Ja siis tuli korraks soe ja päike ja kõik lumi sulas ära ning kummikud tuli välja otsida ning linnud laulsid ja kärbsed ärkasid üles. (Muidugi, järgmise nädala miinus seitseteist pöörab kurvalt tagasi.)

Aga selle väikese soojaga tajusin… mitte elurõõmu või armumist, vaid lihtsalt üht podisevat potentsiaali: kohe hakkan tundma! Hakkan palju tundma! Hakkan vaimustuma ja tänavatel tantsima ja mu sees pulbitseb potentsiaal ehk ka armumiseks!

Ma tean, et on hetki, kus ei tunne. Ja sellest ma mõtlesin, et olles küll erinevaid zombi-apokalüpsiseid unedes kogenud ja armastades ilmalõpujärgsete düstoopiate lugemist-vaatamist, et võibolla oleks põnev spekuleerida teemal „maailmalõpp selle pärast, et armastus kaob maailmast“. Kui me pole enam empaatiavõimelised ja isetut armastust ja hoolimist pole, kas see oleks üldse elamisväärne maailm?

Empaatiast, hoolimisest, vahelesekkumisest ja küsimisjulgusest üks laul.

Võideldavõideldavõidelda sellise maailma tekkimise vastu! Kanda ja süüdata kevadet üksteise hinges. Teha spontaansusi. Algatada neid. Aga helista kellelegi ja küsi, kuidas neil päriselt läheb? Aga selle juures, et ma kahepalgeliselt ei mõjuks, toonitan ka seda, et võiks jätta isiklikku ruumi.

Ehk siinkohal tsiteerin oma isa: „Sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina.“

See pole küll säravaim näide positiivsete tegemiste kohta, aga peaaegu.

Väike Kris Wilsoni koomiks siia juurde:

Soovitan siinkohal vaadata filmi „Pay it forward“ (treileri link). Vana film, kunagi nägin telekast ja uuesti pole veel vaadanud, aga mõte headusest, millega võiks nakatada, on inspireeriv siiani!

Kõike head.

P.S: Käisin Viljandis. Oli puhkus ja pidu. Oli inspiratsioon. Ja midagi pulbitseb küll seal sees.

Jaanika.