Lõpetamata lõigud ja luuletus

Posted on 22. märts 2018

Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.

A

Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…

Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?

Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,

tribaalne jäädvustaja,

püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.

korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused

B

Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.

Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?

Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?

Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…

Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.

Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.

Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.

Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.

Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?

Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.

Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?

Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.

Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.

Teadvustamine<_>valgustamine.

Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.

Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?

Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.

Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.

Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.

Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.

Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.

Karl Edgar

Kus elab lõpp?

Posted on 4. märts 2018

Kui ma olin vististi 16, tundsin esimest korda elus tohutut hirmu vananemise ees. Mäletan, et olin haigeks jäänud ning see frustreeris mind kohutavalt, sest mitte eales varem polnud ma tajunud, kuidas aeg mu eest nii kiiresti põgeneb ja ma teda kätte ei saa. Mul oli tunne, et ma ei saa raisata sekunditki haige olemisele, sest õige pea saan ma 18 ja mul on veel nii paljud asjad tegemata. Mu arusaam vanusest oli selline, et 20-aastased teavad juba täpselt, mida nad elult tahavad ja kuhu liiguvad. Et selleks ajaks on elu avastamine läbi saanud. Peale selle tajusin, et kui mu ema oli mind sünnitades 24, siis eks minagi pean sel hetkel lapse saama. Mäletan, kuidas mu isa istus palavikulise 16-aastase Laura kõrval ja üritas mind maha rahustada, öeldes pool-naerulsui: “20-aastaselt su elu alles algab.” See tekitas minusse muidugi veel rohkem trotsi: “Mida minu isa üldse sellest asjast jagab?!”

Praegu naerab 25-aastane Laura juba päris mitmeid aastaid selle 16-aastase mõttekäikude üle.

Perspektiivid muutuvad ja jäävadki muutuma.

Nüüd, peaaegu 26-aastasena, on hirm vananemise ees mind taaskord tabanud. Seekord on ta aga salakavalam. Ta püüab peita end minu ratsionaalse mõtlemise taha. Ta on urgitsenud end kõigi mõtete sügavikku ja pealtnäha tundub mulle, et hirm puudub. Aga nii see ei ole.

Jah, ma tean, et ma ei ole vana ja elu ei ole kaugeltki mitte läbi ega ka läbi saamas (ma igatahes südamest loodan). Aga ma tajun, et elu ei ole igavene ning olen mõistnud, kui pikalt mõnede tunnete mõistmine mul aega võtab. Samaaegselt keerlevad mu peas mitmed elustsenaariumid, mis kohati siiski üksteist välistavad. Kuidas mitte jääda oma elu ainult oma peas elama? Vana hea: tuleb tegutseda! Aga kuidas mitte lihtsalt n-ö “huupi” (seda sõna võib vast mõista ka kui “suvaliselt”) tegutseda?

1. jaanuaril 2018 istusin õhtu hakul saunas. Ühtäkki kõlas kaasleilitaja suust mõte, et peaks sinna Emajõkke ikka ka minema. See tundus täpselt ühe sellise mõttena, mida on äge mõelda oma elu ühe stsenaariumi katkendina (sest ega see Emajõgi päris ukse taga ka ei asetsenud). Sellel hetkel sain aru, et see idee tuleb teostada – natukene ka hirmust, et äkki muidu kõik mu mõtted jäävadki vaid mulle pähe. Olin valmis juba viimse piirini leili võtma ja seejärel saapaid ning jopet haarama, et need mõnisada meetrit Emajõeni joosta. Õnneks oli see idee ka kaassaunaliste peas korralikult idanema läinud ning jooksu asemel aitas meid soe auto. See mõte sai teoks tehtud ning käesolevale aastale ka korralik häälestus antud.

Edasi olengi vahelduva eduga üritanud seda aastat elada nii, et kui mingi idee, mis põletama hakkab, tekib, siis tuleb tegutseda aktiivselt selle realiseerimise suunas. Tuttavad teed viivad ikka kindlate lõppudeni. Kindlad lõpud tekitavad jällegi turvatunnet, aga tihti ei kosuta need enam piisavalt hinge. Võib-olla tekitab hoopis lõpp ise turvatunnet? Et on olemas lõpp, ükskõik milline. Et on tulemas esietendus, mil lõppeb prooviprotsess, et on olemas viimane päev aastas, mil peab ahju kaks korda päevas kütma, et on viimane päev enne palgapäeva, et on viimane päev, mil ninast veel tatti voolab…

Lõpp tekitab lootust. Ja samas ka lõpetab selle. Ma arvan, et lõpp elab minu peas. Võib-olla sinu omas ka.

***

Oh õpiks ma ometi jäägitut eneseusaldust
ja rahu iseenda valikutes…

Aga äkki just siis see elu elamata jääks?
Äkki just siis “see” elu elamata jääks?

Ja võib-olla juba praegu ongi rahu?

***

Soovitan tulla vaatama meie peatselt esietenduvat lavastust “Prohvet”!

Lisaks ka Teatri Kodusse, kaema sellist vahvat lastekat nagu “Viks ja Koba”, kus me Birgitiga matemaatikast, elevantidest, kaelkirjakutest ja muudest sulelistest ning karvastest täiesti uue maailma loome!

Ja otseloomulikult soovitan minna ka Elektriteatrisse! Neil on võrratu uus saal juba päris mitu kuud ning nende filmivalikus ei ole mina veel kordagi pidanud pettuma.

Laura

Tormid

Posted on 11. juuni 2017

Kevad on olnud tormiline. Meeldivalt. Välja arvatud ootamatu lumi ja rahe, mis vahepeal alla sadas. Kalender oli tihedalt täis erinevaid linnu ja tegevusi ning tagasi vaadates laabus kõik üllatavalt sujuvalt. Liikumine on vabastav ja pakub alati uusi avastusi. Olla teel ja olla otsingul, leida uut ja maha raputada või ümber mõtestada vana. Et siis vahepeal jälle kodus peatuda ja akna all päikeselisel verandal kogemused ja tunded kokku koguda, neid jagada, leida üles enda jaoks olulised järeldused ja olla tänulik… Ja küll on hea, et suvi käes on. 🙂

Kevadised seiklused algasid kodumaa tundmaõppimisega. „Jõu” meeskonnaga tuuritasime üle Eestimaa ja andsime kokku 16 etendust (sh kodusaalis Tartus) koos vestlusringidega. Kokku sai „Jõu” pakatavast energiast ja laetud mõtetest osa üle 1800 noore ja täiskasvanu, Jõhvist Kuressaareni ja Võrust Viimsini. Vastuvõtud olid soojad – „Jõud” puges hinge. Sõitmistega plaanime jätkata ka uuel hooajal, sh teiste lavastustega, et anda endast üha enam märku üle Eesti.

Ühtlasi õnnestus meil sel kevadel saada sellisesse annetuskeskkonda nagu „Ma armastan aidata”, mis on Eesti suurim vabaühendusi koondav lehekülg, eestvedajaks Heateo Sihtasutus. Kõik, kel on soov ja võimalus, saavad seal keskkonnas meile hoogu anda väikekaubiku ostuks, millega soovime veel tihedamini jõuda nendeni, kes ise meieni ei ulatu. Hea võimalus anda oma panus.

Pärast Eestimaal ringisõitmist ning kultuuri- ja teatrimajadega tutvumist avanes mul võimalus sõita sootuks kaugemale, Lõuna-Aafrika Vabariiki, Kaplinna, kus toimus ülemaailmne ASSITEJ maailmakongress ja teatrifestival. Must Kast on ASSITEJ Eesti liige ja selle tõttu olen viimase kahe aasta jooksul saanud osa ASSITEJ festivalidest ja tegemistest, olen ka juhatusse valitud. Rahvusvahelist pilti mul veel ei olnud, aga Kaplinnas käik andis hea ülevaate, mis see organisatsioon tegelikult endast kujutab ja kuivõrd suur on ülemaailmne ASSITEJ kogukond.

Jaapanist oli kohal 60-pealine delegatsioon, Saksamaalt veel rohkemgi. Eesti esindus oli 4-liikmeline, ka korralik, arvestades meie väiksust. Seda kogemust on raske sõnadesse panna, sest elamusi ja emotsioone oli iga nurga pealt palju. Andis kuhjaga inspiratsiooni ja head energiat, ideid ja mõtteid Eesti keskuse edasiarendamiseks, kontakte ja sõpru. Inimesed, kes ASSITEJsse suuremal või väiksemal määral kuuluvad, on kõik positiivsust täis ja südamega asja juures. Seda oli rõõm tunda.

Koju saabudes ootas mind ka siin ees rahvusvaheline koostööprojekt, mida oleme pikalt planeerinud – Soome-Eesti „Kaksismaa/ Kaksoismaa”. Kohal oli Soome lavastaja, saabusid Soome näitlejad ja koreograaf. Proovid tuttuues suvises mängupaigas Tartus – ERMi Viinaköögis – said lõpuks alguse. Eesti ilm on pakkunud palju üllatusi, ka selle blogipostituse jooksul on idüllilisest suvest saanud vihmane sügis, nii on näitlejad talunud nii külma kui ka palavust Viinaköögis, millel õnneks on siiski katus pea kohal. Kõigest natuke üle nädala on esikani jäänud. Mina, kes ma proovides ei osale, ei tea, mis saama hakkab, kuid nähes kõrvalt innukat tegutsemist, võin loota, et tuleb üllatusi ja põnevust. Viinaköök ise asub imeilusas kohas järve kaldal, kuhu tasuks sumedal suveõhtul mööda suviselt mõnusat Roosi tänavat üks jalutuskäik ette võtta – Tartu ilu!

Ja juuni algas teatrite suvemängudega – spartakiaadiga, kust võtsime osa teist aastat järjest. Tegu on siis vahvate spordivõistlustega kõigi Eesti teatrite vahel. Sel aastal oli korraldajaks Rahvusooper Estonia ja asukohaks looduskaunis Lammasmäe puhkekeskus. Must Kast koos abijõududega sai korvpallis auväärse I koha, mida ei oleks osanud uneski ette näha – vinged ja vintsked poisid! „Peks mõisatallis” (ja etteruttavalt võib öelda, et ka tuleva hooaja mitme uuslavastuse) kunstnik Illimar Vihmar küpsetas II koha väärilise grill-liha, nii et suud jooksid vett. Birgit ja Liina sõlmisid osavalt akse, nii et said lavatehnikute seas III koha. Veel mängisime võrkpalli, kahte sorti tennist, indiacat esimest korda elus, golfi mingil uudsel moel, pokkerit (mille ka nüüd ära õppisin) ja mälumängu, kandsime naist (st mind) ja ehitasime puidust Musta Kasti baaritooli, sõudsime, riietasime nukku, püüdsime püüda kala kell viis hommikul ja heitsime partituuri ning teatrijuhina saagisin pulka ja avasin konservi lootusetult nigelalt. Aga lõbus oli ja see on peamine!

Jätkuvalt sajab ja müristab. Kas tormiline kevad muutub müristavaks suveks? Eks sellest juba järgmine kord. Aga see sadu on suvine ja suvesadu puhastab liigsest tolmust. Aasta mõnusaim aeg on käes. Nautige suve, vihma ja tormi või päikest ja tuult, kõike, mida suvekuud meile pakuvad! Ka Kaplinnas sajab ja tormab juba nädal aega, seal algas talv, ja vihma ootasid nad kaua, sest veevarud hakkasid vaikselt otsa lõppema. Vesi saab otsa?!? Ma tõenäoliselt ei suudagi seda endale päriselt ette kujutada. Milline kergendus ja rõõm vihmast, lakkamatust vihmasajust.

Reeli

Kuidas möödus Kasti sünnipäevakuu

Posted on 10. aprill 2017

1. Kuu algas veebruaris Vabariigi aastapäeval esietendunud musta komöödia „Peks mõisatallis” etendustega Tallinnas Kanuti Gildi SAALis (lavastajaks Birgit Landberg). Rõõm oli tõdeda, et Tallinnas publikut jagus ja etendused olid triiki täis. Ka Tartu etendused möödusid meeleolukalt, tervitasime lahkesti naerutades oma uut publikut. Peks on selleks kevadeks lõppenud, kuid sügisel saab lisa, olge valves! Peale Tartu ja Tallinna on muide plaan minna mujalegi.

“Röövel Rumcajs” vestlusring / Foto: Keirin Pärn

2. Esietendus ka uus lastelavastus „Röövel Rumcajs” Teatri Kodus! Lavastas Lennart Peep ja kaasa teevad ka TÜ VKA IV kursuse teatritudengid. Esikajärgselt toimus meil Viljandi Kesklinna kooli 1A ja 1B klassidega ka vestlusring-kohtumine, mis nii meie kui laste jaoks oli uutmoodi ja vahva. Etendused toimuvad veel 11. aprillil ja 13. mail, edasi tuleb juba sügist oodata. Ja külla võib ka kutsuda!

3. Käisime Hiiumaa Teatri Päevadel Käinas noortelavastusega „Jõud”, mis oli ühtlasi lavastuse esimene väljasõit ja algus sellekevadisele üle-Eestilisele tuurile. 17. aprillist 12. maini näeb „Jõudu” ka Pärnus, Põlvas, Võrus, Viljandis, Jõhvis, Rakveres, Tartus, Viimsis, Tallinnas, Jõgeval, Paides, Raplas, Haapsalus ja Kuressaares. Uhh, jõudu meile ja teile – kohe on start!!

“Siuru sada”, Gailit&Kalvet / Foto: Gabriela Liivamägi

4. Tähistasime Kasti 3. sünnipäeva!! „Siuru sada” koondnimetuse all tuli ainukordselt lavale neli eriilmelist lavastust, kus kaasa tegid pea kõik Kastis tegutsevad inimesed. Oli põnev, lava taga jagus värvi ja elevust!

Esines väike Kihnu Kai / Foto: Reeli Lonks

5. Ja jõudsimegi aprilli! Räägin ka sellest natuke. 2. aprillil käisime mina, Birgit ja Laura Pärnus, Endla teatris, kus peeti maha Eesti loomerahva Aprillipleenum 2017; esmakordselt toimus pleenum 1988. aastal. Teemadel „Kuidas Eesti ellu jääb” ja „Üksi oleme puud, koos aga mets” (Lennart Meri) pidas kõne 25 inimest, nende seas ka Birgit Landberg. Kõik kõned olid tõepoolest huvitavad ja mõtlemapanevad ning kõigist õhkas läbi heas usus tegutsemist ja mõtlemist, kuigi väljatoodud murekohti oli palju. „Kuidas Eesti ellu jääb” teemal võiksid kokku tulla aga kõikide valdkondade esindajad, võimalikult erinevad inimesed, ei pea see jääma ainult loomerahva murekohaks.

6. Aprilli algusesse mahtus ka sõit Viljandisse. Kaarli ja Birgitiga osalesime TÜ VKA Ideeturul 20-minutilise etteastega Musta Kasti sünnist ja tegemistest. Kuulajateks olid kooli 2. kursuse tudengid, kellel kõigil on kohustuslik läbida ettevõtluse ainekursus. Musta Kasti esitleti kui kooli edulugu, meie avasime aga tegelikku reaalsust. Tõsiasi on, et pea kõik inimesed, kes Kastis praegu või varasemalt tegutsenud, on kuidagi TÜ VKA taustaga, ja see on küll positiivne!

Nii on kevad meie õuele vaikselt saabunud. Naudime ja valmistume suvel esietenduvaks Eesti-Soome koostöölavastuseks „Kaksismaa/Kaksoismaa” ERMi vabaõhulaval ehk Viinaköögis. Muide, ka sina saad kaasa aidata, armas lugeja. Nimelt otsime oma suvelavastuse meeskonnaliikmetele, kes Tartus ei ela, mai lõpust kuni juuli alguseni kodu. Oodatud on kõik vihjed ja pakkumised, kes-kus-mida-mis tingimustel ajutiselt välja üürib. Aitäh ette! Ja pileteid loosime abiandjatele samuti! Jagada saab infot FBs.

Päikselist kevadet ja kohtume Viinaköögis, kui mitte varem!
Reeli

Must Kast sai kolmeaastaseks!

Posted on 29. märts 2017

Usun, et me kõik, kes teda vähesel ja rohkemal määral enda “beebiks” peame, on ta edusammude ja arengu üle uhked. Olla teatri tekke juures, enda panusega ta arengut toetada, tema väikeste edusammude üle rõõmu tunda, tema eksitustest ja vigadest õppida, hingevärinaga tema etteasteid jälgida, tema tuleviku üle juurelda, karta tema ümber muutuvat maailma, sest äkki ta ei leia selles kohta; loota, et temast kasvab teater, kellel on palju sõpru, loota, et teda vajatakse ja temaga kohtumist oodatakse, uskuda, et tema, kui ta soovib, suudab maailma muuta, loota, et ta hoiab koos sõpru ja inimesi, uskuda, et ta saab hakkama ka siis, kui meie väsime, veenduda, et tal on piisavalt onusid ja tädisid, kes ta eest seisavad, loota, et pikale reisile minnes on ta esimesena sind tervitamas ning uskuda, et rõõm, mida ta meile pakub, kaalub kannatamise, töö ja vaeva tuhatkordselt üle, see kõik kokku on kogemus, mis kulutab ja väsitab, aga ka rikastab ja rõõmustab – see saab kuuluda ainult vähestele, meile, kes me Musta Kasti sel teel saatnud oleme.

Aga kuhu edasi? Ilmselgelt oleme maimiku east välja kasvanud ja enam ei piisa tiitlitest nagu “kõige uuem”, “Tartu Ülikooli VKA 10. lennu tudengid tegid teatri”, “me teeme seda teatrit esimest korda” jne. Vaikselt hakkab kätte jõudma aeg, kus enam sõnadest ei piisa, kus on vaja ennast leida, et saada ühiselt aru, kes me oleme, mida oluliseks peame, aga seda kõike läbi tegude. Olen alati uskunud, et teater ei pea end manifesteerima sõnades, vaid tegudes. Sõnad üksi ei tähenda peale idee mitte midagi. Me oleme kolme tegevusaasta jooksul toonud lavale 17 uuslavastust, mis on täiesti ulmeline number – suisa hullumeelne. Me olemegi ainult tegutsenud ja tegutsenud ning ühine osa selles ei ole mitte lavastuste temaatika või fakt, et me kõik oleme kursakaaslased, ega ka see, et kõik esietendused on toimunud Tartus, vaid tõdemus, et selle taga on olnud metsikul hulgal tööd, ennastsalgavat pühendumist, magamata öid ja kehva vaimset ning füüsilist tervist. Me oleme kolm aastat kütnud loosungi “kes teeb, see jõuab” all ning seni oleme vahvalt ja vapralt hakkama saanud. Me oleme elus ning Mustal Kastil läheb aina paremini ja paremini. Kuid mulle tundub, et see loosung hakkab vaikselt kuluma, sest varsti enam ei jõua!

Kas hakkan mina väsima või olen juba liiga vanaks saanud, aga aina enam meeldivad mulle mõtted, et pigem vähe, aga kvaliteetselt, pigem vähe, aga rõõmuga, pigem vähe, sest siis jõuab puhata, pigem vähe, aga suure süvenemise ja pühendumisega. Kõik, mida mina soovin, on see, et kord saabuks aeg, kus teater “valmis” oleks, kus ma saaks keskenduda loomingule – lavastamisele ja näitlemisele, aeg, kus ma ei peaks žongleerima viie erineva rolli vahel, aeg, kus meid on leidnud inimesed, kes meid selles aitavad.

Kuid samas on mu pähe sattunud ketserlik mõte: “milleks see teater”, sest see, mis väsitab, on ju ikka ja ainult teatri nullist ehitamine, mitte erialane tegevus. Ja sõnade all “milleks see teater” ei mõtle ma kindlasti mitte loomingut, vaid teatrit kui organisatsiooni. Mulle tundub, et vaatamata sellele, et olulised on me teod (st lavastused ja looming), kulutame me 50% oma ajast fiktsiooni loomisele, milline üks teater olla võiks, mismoodi välja näha, kus tegutseda, kust rahastust leida, milline on meie läbiv viusaalne tervik, kui palju prožekoreid ning mitu meetrit tantsupõrandat meil olla võiks, milline on meie repertuaar, kes on meie direktor, kas riik hakkab meie tegevust toetama. Olulisem tunduks lihtsalt tegutseda, luua lavastusi, sest me tahame neid teha, mitte seetõttu, et peame. Ma kindlasti ei ütle, et see nii on ja riigiteatriks muutumisest oleme veel väga kaugel, aga äkki me kulutame rohkem energiat teatriks olemisele kui teatri tegemisele? Äkki ma peaks Musta Kasti vaatama uuesti kui võimalust, mitte kui kohustust, sest ta on viimaseks muutumas. Aga äkki ei peaks see üldse nii olema, äkki peaksime sellest teatri ehitamisest loobuma – vahet ei ole, kas me plakatid on ühte nägu, sest kedagi ei huvita, me ei pea ainult Tartus esietenduma, me ei pea ainult Musta Kasti näitlejaid kasutama, peaasi, et ma lavastaja ja näitlejana panustan 100% ja usun, et see, mida ma teen, kõnetab ja puudutab vaatajaid. Must Kast on ju ainult meie ja meie looming, mitte “teatrimaja”.

Birgit

Talvine tänukiri

Posted on 13. veebruar 2017

Kuuldavasti on teatrisiseselt kõige enam puudu kolmest fraasist: aitäh!, palun! ja vabandust/ma eksisin! Olgu see siin minu kaugsuhteline panus nendest esimese puudujäägi likvideerimiseks!

Ma istun voodil, arvuti süles. Minu ümber tiirutab kass (kes on täna suht normaalne). Mul on õhtusöögiks sees lõhevõileivad (mu õde on sushikokk, tänks, Anneli!) ja mantlitaskus kaks kohukest (sest anti külaskäigult kaasa, kui tore!). On pühapäevaõhtu. Mu telefonist mängib vaimustav lugu (Westworld – Paint It Black). Mul on selja taga pool koolipäeva ja üks produktiivne proov (esikas on juba üsna varsti!) Ma olen eluga rahul.

Ma olen õiges kohas.

Ma olen selle eest tänulik.

Aitäh Mustale Kastile ja kõigile seal Tartus, kes te mind ära ei unusta, kui ma kaon päälinna rüppe või kes te hoiate mu tegemistel silma peal või arvestate prooviperioodide ja etenduste puhul minu haridusega. Aitäh koolikaaslastele Tallinnas, kes te teete koos pingutamise mõnusaks. Ja aitäh pereliikmetele, kes mind erineval moel toidavad-katavad. Aitäh. Aitäh. Aitäh.

Väga palju minatamist. Aga väikesed asjad teevad tõesti õnnelikuks. Umbes nädal tagasi oli mul võimalus kaasa teha suure ettevalmistusega aktsioonis ja NO99 laval kaks korda sugu vahetada (Lavakunstikooli aktsioon: Drag Show). Enne lavaleastumisi oli kõvasti proove, nii avanumbri, enda etteaste kui ümberkehastumisega. Siinkohal tänan tiimi ja kursakaaslasi ja õppejõude ja teatrimeeskonda ja eelkõige oma stilisti Silviat ja grimeerijat Triinu, kelleta… nojah, poleks seda tegelast sündinud.

Seik, mida jagada tahan, on aga küllaltki argine: kui hommikul kell kümme, enne suurepärast pildistamisseeriat, liimida endale külge mitmesentimeetrised kunstküüned, esimest korda elus… siis avastad, et oled invaliid. Järsku tekkis mul mõistmine igasuguste riiakate beibede stereotüüpidega, sest tõepoolest on keeruline positiivset meelestatust hoida, kui sul pole võimalik ise isegi saapaid jalga tõmmata. Haaramisvõime on harukordselt hindamatu…. Võimalus endal kasvõi rinnahoidjapaela sättida või juuksekarva suust ära tõmmata on ikka väga väärtuslik. Pole ime, et selle võime kadumisel võtab maad frustratsioon. Päeva lõpuks olin täitsa kurb, kuniks need küüned said sõrmedelt lahti leotatud ja ära murtud. See tänutunne omaenda sõrmedest ja oma suutlikkusest iseendaga hakkama saada… no kurat, ka praegu läheb seest soojaks, mõeldes, et ma saan arvutil seda teksti kirjutada ja nina sügada.

Aitäh, sõrmed, et olete olemas!

Selle dräägiaktsiooniga, kust kõndisin täiesti uue ja ainulaadse kogemusega edasi veebruarisse, sain ma oma esimesele semestrile lavakunstikooli magistriõppes joone alla tõmmatud (ja kohe algas ka uus semester, aga mõtteline käiguvahetus siiski toimus). On ainepunktid ja taotlused ja tagasisidemed. Täitsa kool. Ja see on üllatavalt tore, kui see sõna üldse midagi kokku võtta suudab.

Ma olen olnud varem hea õppija, aga sedasi, nagu praegu, pole ma kunagi õppimist nautinud.

Mõtisklesin ka täna sellel teemal, et kui vajalik oleks õppida õppimist ja õpetamist näiteks üheksandas klassis. Õpimeetodid, nende erinevus, iseendast arusaamine õppijana ja õppimise mõtestamine tunduvad iseenesestmõistetavad oskused, aga tegelikkuses tunnen, et seitsmes ülikooliaasta on tõesti ehk viimane aeg sellest kõigest aru saamiseks.

Ma õpin tõepoolest teistmoodi. See tunne on suurepärane. Mul jääb sõnu väheks, et oma valgustatustunnet jagada. Ma naudin pisikeste infokildude pusletükkidena võrdlemist ja seoste uuesti loomist, uue pildi kokkupanemist. Täna alustasin näiteks tutvumist Lecoqi õpetustega Amy Russelli juhendamisel. Lihtsus ja geniaalsus käivad käsikäes ja mul on järjekordne väga inspireeriv sõnavaraalge, millesse selle nädala jooksul sukelduda.

Me kõik oleme pidevas liikumises. Elu on protsess, tasakaal on protsess, hingamine on protsess. Inimhinge harimine iseendas peaks samuti olema protsess. Me manduksime omas mahlas, kui ainult taaslooksime juba teadaolevat, uuriksime juba tuttavat ja räägiksime ainult nendel teemadel, milles oleme eksperdid. Eksimise ja avastamise rõõm, õppimise rõõm, muutumisetundmise rõõm. Kõiki neid tundeid ja teadmisi ja tundmusi ei saagi sõnade vormi valada, aga kujundlikult teen seda siiski, sest tahan rõhutada, kuidas me loome pidevalt endale sõnavara. Kui mõnus on kasutada mahlakaid kujundeid või katsetada stiilidega, selle asemel, et lihtsalt informatsiooni edastada.

Kui meeliülendav on tunda oma metafoorsete sõrmede all (ka teile aitäh, et olemas olete!) oma sõnavara muundumas SÕNAVARANDUSEKS!

Ma näen enda ees rikkusi ja selle eest:
AITÄH!

Jaanika

LONX

Posted on 14. november 2016

Tere-tere, blogilugeja!

Täna ma väga ei filosofeeriks, vaid räägiks teile natuke asistest asjadest. Mis Mustas Kastis toimub? Kas toimub, kellega ja millal?

September ja oktoober on võrdlemisi rahulikud olnud, seda ennekõike võrreldes eelmise hooajaga, kus sügisel tuli mitu lavastust korraga välja, kergelt hullumaja meenutav ülimalt entusiastlik aeg, aga milleks rabeleda? Ei pea. Sel hooajal oleme targemad (ka aastakese vanemad) ja planeerisime täis ainult ühe kuu, selle kõige pimedama, novembri.

Korraks aga tagasi septembrisse. Hooaeg algas mõnusalt ja innustavalt – võib-olla kõik ei tea, et meil käis septembri alguses külas Londonis (ja Kreeta saarel) resideeruv kreeklane Yorgos Karamalegos, kellega tegime läbi kahepäevase füüsilise teatri töötoa – Physical Lab , osalejateks peamiselt Musta Kasti lavastajad-näitlejad ja Tallinnas tegutseva Free Flow Studio tantsijad-koreograafid. Ühtlasi osalesinworkshopis ka ise, mis osutus ülimalt nauditavaks. Kõik korraldajad, soovitan väga vahel hüpata sisse mõnda tantsu- või liikumise tundi, et vabastada end kõikidest pingetest ja teha hetkeks midagi hoopiski muud või teisest küljest, liikuda paar julget sammu kaugemale ja sügavamale, et teada, mille nimel jälle edasi töötada. Yorgose töötuba on sedavõrd universaalne, et olenemata ametist sobib see igaühele. Yorgos oli Eestis esimest korda ja me tõesti loodame, et see ei jää talle viimaseks. Meie ootame teda igal juhul väga tagasi, aga sellest juba lähemalt mõnel järgmisel korral.

Septembri lõpus, enne veel, kui olulise uuslavastusega välja tulime, oli kolm “Ada ja Evaldi” sama olulist ja mõjuvat etendust Geni saalis. Need tellis meie hea sõber, Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakond, et pakkuda harivat teatrielamust soorollide teemal Tartu koolide gümnasistidele. “Ada ja Evaldi” publikus pole kunagi varem olnud nii palju koolinoori ja ootamatul kombel sobis see etendus neile rohkem kui lihtsalt hästi. Väga hästi. Kohal oli ka seksuoloog Siim Värv, kes aitas läbi viia vestlusringe ja noortel nähtut mõtestada. Lihtne on pärast teatrietendust mõelda, et see teema küll mind kuidagi ei puuduta ja minema kõndida, igapäevaaskeldustesse kiirelt tagasi vajuda. Vestlusringid aitasid aga kõigil ree peal püsida ja asju pisut teisiti näha. Kuuldavasti rääkisid noored pärast veel mitu head päeva koolis Adadest ja Evalditest, soorollidest ja käitumismustritest. Jess!

Sel sügistalvel piirdume kahe uuslavastusega, millest esimene – Märt Koiki monolavastus – tuli välja juba septembris (viimased etendused selle aastanumbri sees tulevad mängimisele vähem kui kuu aja pärast, 1. ja 4. detsembril!). See aga ei tähenda, et mustkastlased, suured töömesilased, tööd ei teeks, oi, kuidas teevad! Sest nädal tagasi esietendus selle sügise suurlavastus koostöös Peeter Volkonski, Vilde kohviku ja hevibänd Desert Queeniga – “Kangelased”. Lavastus, mis sai Musta Kasti esimeses loomenõukogus eelmisel talvel heakskiidu ja seetõttu ka ette võetud.

Otsisime sobivat ruumi, otsisime bändi, otsisime kunstnikku – ja kõik me ka leidsime – meid võõrustab lahkelt heeringa ja musta leivaga hubane Vilde kohvik, mille tagumine saal on meile kui loodud: Desert Queen bändil, kelle Volkonski leidis muide tänu Terevisioonile, on isegi lavapind olemas, ja kogu ruumi ning näitlejate ja pillimeeste kostüümid on maitsekalt oma silma järgi kokku sulandanud andekas vanarahu ise, Henry Griin. Iga laudkond lahkub etenduselt oma kogemusega, oma kaleidoskoobiga, nagu Volk võrdleb, olles kuulnud Laura, Liina, Kaija, Märdi, Mihkli ja Karl Edgari loodud lugusid kunagistest revolutsionääridest, kangetest noortest inimestest, kelle tegudest ei teadnud paljud meist enne etenduse nägemist paraku midagi. Lubame elamust, tulge kaema! Kuni 28. novembrini vaid mängime ja selle pealt otsustame, kas jätkame etendustega ka aprillis või jääb see lavastus koos oma lugudega ühekordseks (kangelas?)teoks.

PS! Palju õnne OLIVERILE, kes päev pärast esietendust sai isaks! Tähtaeg oli muuseas täpselt 7.11 kell 19.00, aga tütreke lasi isal esietenduse ära mängida – hea laps! Head isadepäeva, Oliver!

Samal ajal, kui kontrollisime ja esietendasime “Kangelasi”, algas Tartus festival „Teater noorele vaatajale 2016“, mille korraldusmeeskonda ma ka kuulun. Eks ikka juhtub, et head asjad satuvad samale ajale, vahet pole, kui palju ei üritaks ka teisiti planeerida. Nimelt olen ka ASSITEJ Eesti juhatuses, kes seda festivali iga-aastaselt korraldab, sel korral siis Tartus. ASSITEJ on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ühendav rahvusvaheline organisatsioon, kelle kaudu käisime muuseas ka oktoobris oma esimesel välisfestivalil Türgis, seda “Õhupallidega”. Türgist rääkis teile juba Kaija ja seetõttu ma sellest rohkem ei pajata. “Õhupallid” ja ka “5 grammi sisemist rahu” olid ASSITEJ festivali kavas eelmisel aastal Tallinnas. Seekord mängisime Teatri Kodu imearmsas saalis vahvat pidžaamalavastust “Padjatäis päikest”, mille ma ühtlasi Läti väliskülalisele ära tõlkisin (kuna tema tõlkis mulle lahkelt päev varem Tuuleveski venekeelse etenduse „Lumehelbeke“). Samuti mängisime hingekosutavat spordipäevalavastust “Jõud” Geni kodusaalis, mis endiselt, ka kolmandal vaatamisel, võtab mul klombi kurku ja vee silma. Usun, et sama juhtub ka kahekümnendal vaatamisel, sest tegu on tõesti ühe aegade siirama ja ausama lavastusega. Mõlemad on sel aastal veel meil ka mängukavas: “Jõud” on kodulaval novembri lõpus, detsembri alguses, vahetult enne jõule ja ka märtsis, Eestimaa peal hakkame tuuritama aprillis ja mais. Hoidke mängukaval silm peal! Ei saa siin mainimata jätta, et milline rõõm ja elevus valitseb hinges, kui vaadata mängukava ja näha, et neist 12st etendusest on pooled ehk 6 juba välja müüdud. Nii menukas ei ole kodulaval veel olnud ükski meie lavastus. Sama menukas oli väljasõitudel vaid Silver ja “5 grammi”, mis sel kuul samuti kavas on, kaks etendust Tartus ja kaks Tallinnas. November on tõesti üks kõva andmine.

Sel pimedate ööde ajal täidavad minu õhtuid veel ka lõputud aruandmised, aruanded Kulkale ja Tartu linnale, ühe ja teise projekti, st lavastuse kohta. Annad aru möödunu kohta ja planeerid tulevikku, millest muide rääkis siin põhjalikult eelmisel korral Birgit. Näe, Kulka uus tähtaeg ongi peaaegu käes, 20.november. Must Kast esitab Kultuurkapitalile ühe uuslavastuse taotlusvooru kohta. Lisaks Musta Kasti suurimale toetajale, Näitekunsti Sihtkapitalile, toetavad meid sealt potist ka Rahvakultuuri Sihtkapital ja Tartumaa Ekspertgrupp. Teatri teine suurim toetaja on aga Tartu linn. AiTäH! Numbrid ja sõnad, sõnad ja numbrid….

…..küünlavalgus ja mandariinid, lumised hommikud ja ninanäpistavad ööd, isadepäev ja advendiaeg, aurav tee ja hõõgvein, luuleread ja kaardimängud…. Muuseas, mina ja Kaija võtame järgmise aasta teatrite spartakiaadiks juba vaikselt hoogu, et bridžis vanameistritega mõõtu võtta. Harjutamiseks pidasime eile maha viietunnise bismarkimängu
(tervitused vapratele mängukaaslastele Sille-Liisile ja Kasparile! Ja veel vapramale pealtvaatajale Tõnu-Otile!), mis osutus minu üllatuseks, kes ma pole seda palju aastaid mänginud, rohkem nagu õnnemänguks kui strateegiliseks mõõduvõtmiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et võitjaks osutus Lonx! Olgu see siis puhas õnn või lõputu strateegia.. Igal juhul ootan bridžiõhtut!

Poisid paluvad veel edasi öelda üht – kel habemega vana vaja, siis kirjutage meile! Meil on kõige vahvamad poisid, tegelt ka! Ja meie lasteetendusi, monoetendusi ja teisi parimaid palu võib loomulikult külla kutsuda, ühele või teisele peole. (Kes vajab poiste ja lasteetenduste kohta tõestust, siis kiigake siia. Vahetult enne jõule sõidab sel korral isegi Birgiti lustlik, aga õpetlik “Ada ja Evald” Karksi-Nuia Kultuurimajja peole,et anda oma päris esimene väljasõiduetendus. Kes Karksi-Nuias, see näeb, teab ja tunneb!

Lõpetuseks: käige PÖFFil, tulge teatrisse, mängige kaarte, armuge ja armastage, mis siis, et käes pole kevad!

Rely (Lonx)

Loosoovitus 1993. aastast – ja kõik ülejäänud Eesti eurolaulud aastatest 1993-1997. Nostalgialaks pimedateks õhtuteks.

täna tulevik, homme olevik, ülehomme minevik

Posted on 30. oktoober 2016

Aina rohkem ja rohkem olen suunatud tulevikule. Mitte seetõttu, et olevik elamiseks võimalust ei annaks, pigem seetõttu, et tulevik nõuab korraldamist ja paikaseadmist. Hetkes elamine ei too paraku soovitud homset ega kirjuta minukõlalist minevikku. Käsil on kaks minukõlalist ja kolm Musta Kasti kõlalist väljakutset.

Esiteks “PEKS MÕISATALLIS”

Esietendus 24. veebruaril kell 18:00 Genialistide Klubis

Lavastaja mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!

Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, mis on pikitud laulude ja kannatamisega. Me oleme õppinud pidama pühaks kannatamist, juba Märt Avandi kriiskas Patarei vangla vahitornist: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, me kannatamegi! Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse ning ainult kinnitame ja taastoodame stereotüüpi “olen eestlane”. Miks me teeme nii? Juba koolis, kui ajalooõpik lauale pannakse, saame teada, et meie, eestlased, oleme orjarahvas: alati olnud ja alati jääme. Me ei tohi kunagi unustada Eesti riigi ja maa hinda: meie esivanemate kannatus ja higi. No kuulge, aga kas me ei ole juba piisavalt kannatanud, nii oma esivanemate kui ka enda eludes? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?

Me oleme kannatajarahvas. Meile on maalitud pilt meie minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Samas õpetati meie kursust juba teatrikooli esimesel kursusel “Kivikasukat” tantsima. Tants eesti talumeestest, kes, päriselt ka, õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: vaat, kus ma seekord ikka karjusin silmad peast. Noh, järgmise korrani. See lõhustab arusaama orjapõlvest. Mul on raske uskuda, et 700 aastat keegi ei naernud!

Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel, nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie, nii näitlejate, publiku kui ka ühiskonnaliikmetena, oleme valmis taluma?

Mul on raske, kõigil teistel on ka raske! Kannatame ära!
Ma ei saa piisavalt palka, keegi ei saa piisavalt! Kannatame ära!
Ma päriselt ei tea, mida tegelikult tahan, keegi ei tea! Kannatame ära!
Mitte mingil juhul ärme midagi muuda! Töötame vaikides edasi: ärkame hommikul vara, teeme terve päeva tööd, et õhtul teleka ees õlut juua, naist armastada ja makarone süüa. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Huh, raske on. Aga kui ei ole valus, siis ei ole elus. Kannatame ära!

EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestis olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”

Kui etendus on halb – kannatad ära.

Teiseks: SÜNNIPÄEVALAVASTUS: Siuru 100!

Esietendus 24. märtsil kell 19:00 Genialistide Klubis

Lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep ja jällegi mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!

Lavastus “Siuru 100” on Musta Kasti kolmandale sünnipäevale pühendatud lavastus, milles teeme kummarduse ka siurulastele. Nende moto „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ on ju miski, mille poole ka meil püüelda. Kuid miks Siuru ja mismõttes neljakesi? Noh, sel aastal võtsime vastu väljakutse – mis saab siis, kui me, lavastajad, ei saa ise endale materjale valida? Lõbusaks teebki selle protsessi fakt, et valisime tekstid teineteisele. Ning ühiseks lähtepunktiks vaid see, et kasutada aastail 1917–1919 Siurulaste ühisväljaannetena ilmunud kolme albumit. Lavastuse vorm on ka imelihtne – neli lavastajat ja neli minilavastust, mis esietenduvad kõik ühes pooleteisttunnises (noh, võib-olla lühem, võib-olla pikem) lavastuses. Lavale astub Musta Kasti trupp oma parimas ja tervislikumas koosseisus – kõik on koos!

Trummipõrin, palun! Me lavastajatega oleme kokku saanud ja nüüd on materjalid jagatud! Materjalid, millega tööle hakkame, on järgmised:
Kaija M Kalvet ja August Gailit “Fosfortõbi”
Jaanika Tammaru ja Johannes Barbarus .. Jaanika sai Barbaruse luuletused
Lennart Peep ja Friedebert Tuglas “Nägemused”
Birgit Landberg ja Aleksander Tassa “Noa. Suve pastoraal.”

Kolmandaks “KANGELASED”

Esietendus 7. novembril kell 19:00 Vilde lokaalis

Lavastaja Peeter Volkonski. Ma isegi ei astu lavale, aga soovitan seda vaatama tulla.

Viktor Kingissepp, Hans Heidemann, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuks, Jaan Tomp, Hans Pöögelmann – need nimed ei ütle praegusele põlvkonnale mitte midagi. Ometi olid kunagi nende järgi nimetatud tehased, tänavad, kultuuripaleed, teatrid ja isegi üks linn.

Seltskond kaasaja noori inimesi on täiesti juhuslikult avastanud enda jaoks seltskonna noori, kes tegutsesid sada aastat tagasi. Mis asju nad ajasid? Mille nimel läksid nad surma? Kas nad olid kangelased ja märtrid või reeturid? Seda püüavad välja selgitada Musta Kasti näitlejad vestlustes õhtulauas istuva publikuga, abiks nõukogudeaegsed mälestused revolutsionääridest ja hevibänd „Desert Queen“, kes esitab laule proletaarsete poeetide (Pöögelmann, Buk, Mölder-Proletaarlane) tekstidele.

Neljandaks “KAKSISMAA RAHVALAUL”

Esietendus 21. juunil kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulaval

Lavastaja Anni Mikkelsson Soomest. Lavale astume koos Soome näitlejatega!

Me kaevame end soome-ugri algkoju. Me avame vanaemade kurgipurgid, moosipütid ja maakeldrid. Me vaatame vanaisa viinapudelisse, püssitorusse ja tugitooli alla. Me loeme loitse, igatseme, maname: unustatud laulud, äraleierdatud popmuusika, kehadesse peidetud südamelöögid, laevadisko õõtsuv-kõikuv rütm. Me ehitame Eesti-Soome silla õllevankritest ja esmaspäevahommikuse esimese praami väsinud silmadest. “Kaksismaa rahvalaul” on poliitiline utoopia ja poeetiline suveteater. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses unistasid mitmed Eesti poliitikud Eesti ja Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul. Kaksismaal oleks olnud ühine riigipea ja sõjavägi, kuid eraldi parlamendid. Ka eesti kunstnikud ja kultuuriinimesed, näiteks poetess Lydia Koidula oma luuletuses “Soome sild”, lootsid riiklikku koostööd Soomega. Idee oli päevakorral veel ka Teise maailmasõja lävel, kuid unistus kadus lõplikult, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Meie, Eesti ja Soome noored teatritegijad, loome selle poliitilise utoopia ja unustatud kaksikriigi vähemalt oma lavastuse ajaks. ”Kaksismaa rahvalaul” uurib, kuidas tekivad rahvused ja millistel alustel moodustatakse riike. Mida sõna “riik” üldse meie põlvkonnale tähendab? Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mille poolest sarnanevad? Kuidas me peaksime muutma oma rahvuslikke pärimusi, et need ühises riigis kokku sobiksid? Aga kuidas on lood soome ja eesti keelega? 19. sajandi lõpus olid mõned hõimurahvusluse idealiseerijad arvamusel, et meie keeli tuleks sihikindlalt omavahel lähendada. Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?

Viiendaks “RÖÖVEL RUMCAJS”

Esietendus 2. märtsil kell 11:00 Teatri Kodus

Lavastaja Lennart Peep.. lavale ei astu, aga neile soovin loomelendu 🙂

Mänguline ja humoorikas noorele vaatajale mõeldud lavastus, mis pakub põnevat vaatemängu ja mõtteainest aruteludeks inimlike väärtuste üle. Rumcajs on positiivne, inimlik ja humoorikas kangelane, kes ei kasuta oma jõudu ja tarkust kellelegi liiga tegemiseks. Ta astub välja ebaõigluse vastu, usub inimeste headusesse ja nende paremaks muutumisse. Röövel Rumcajsi puhul on oluline ka tema suhtumine loodusesse, kuna oma lugudes päästab ta nii loomi kui linde ülekohtu eest. Röövli animistlik mõtteviis, et elusloodus on hingestatud ja hoidmist väärt, on eestlaselegi omane.

„Röövel Rumcajs“ põhineb tuntud Tšehhi autori Václav Čtvrteki ajatul lasteraamatul „Rumcajs“. See on tuttav paljudele praegustele lapsevanematele ja sobilik ka nooremale generatsioonile, pakkudes vanematele äratundmis- ja lastele avastamisrõõmu. Valmiv dramatiseering kasutab alusmaterjalina 5-7 lugu raamatust. Eesti teatrilavale jõuavad Rumcajsi lood esmakordselt.

Kuuendaks .. noh, sai vist kõik ka. See olen mina seda blogi kirjutamas 🙂

Niils

Posted on 12. september 2016

Kas te teate seda tunnet, kui oled jooksmas ja mõtled, et nüüd jalutaks veidi ning siis jookseks edasi, aga pärast jalutama hakkamist ei leia enam motivatsiooni ja jaksu jooksmiseks? Ma tunnen umbes sarnaselt, aga mitte joostes, vaid igapäevaselt. Kui ma olen pidevas tegevuses, siis ma teen ja tahan ja suudan ja kui ma peatuse selle sees teen, siis kaob kõik ära, kaasa arvatud motivatsioon. Ilma pausideta samas ka ei saa. See pole samuti produktiivne. Nii ma siis nende jalutamisfaaside kestel lihtsalt ütlengi iseendale: «Jookse!». Näiteks selle kolmanda tänavavalgustini või kui klapid on peas, siis selle loo lõpuni. Kuidagi käratan enda peale hetkeks ja siis läheb organism tööle. Muidugi ei jookse inimene, kes pole elu sees üle 5 kilomeetri jooksnud, ühel ilusal hommikul lihtsalt maratoni ära, sest tal tuli tunne peale. Igatahes on see vähe tõenäoline ja lausa ohtlik. Kuid kui sa oled juba kauemat aega oma 5-kilomeetrise ringi peal muutusteta, kuid sinu eesmärgiks on maraton, siis on miskit justkui mäda. Motivatsioon? Enesedistsipliin?
Tegelikult ega ma ei nurise ka. Olen suvel saanud puhata ning eelkõige on mu mõtted saanud päris hästi puhata. Nad on leidnud, et pole mõtet enda peale kuri olla. Justnimelt mineviku-mina peale. See ei vii mind väga kaugele. Pigem tekitab veel rohkem viha ja frustratsiooni. See mineviku-kurjus tuleks muundada oleviku-enesedistsipliiniks ja motivatsiooniks. Võib-olla see igikestev 5-kilomeetrine ring tulebki sellest, et juba 20 ringi tagasi ei olnud see rohkem kui 5 kilomeetrit ja 19 ringi tagasi ei muutunud see samuti 6 kilomeetriks ning 18 ringi tagasi oli see üleüldse naeruväärsed 4,9 kilomeetrit ja nii edasi ja edasi. Sellisel juhul tasukski vast mõnda aega jalutada ja elu- ning jooksulust taas üles leida. Niisiis on kokkuvõttes jalutamine nii jooksulises kui ka igapäevases mõttes jumala chill (ära loe: jahe; loe: aksepteeritav ja äge).
Vaatasin nädalake tagasi oma telefoni pildivaramut. Leidsin näiteks taolise pildi meie Juunituuri-aegadest.

Käisin vahepeal oma elu esimesel klassikokkutulekul. Ilmselgelt minu ajal nii uhkeid klassiruume veel polnud.

Ma pole väga kaua blogi kirjutanud. Viimane kord oli minu nädal juuni lõpus, kui Mustast Kastist mina, Birgit, Märt, Mihkel, Silver ja Tartu Uuest Teatrist Epp käisime Prantsusmaal kätte saamas oma eelmise aasta Draamafestivali publikulemmiku auhinda.

Etenduseks oli meie diplomilavastus «1987» ja auhinnaks oli reis Martelli konjakimõisa. Blogi ei saanud valmis, sest ma ei saanud kõiki videoid oma telefonist kätte ning siis tulid juba järgmiste inimeste bloginädalad peale.

Ärge nüüd megapõnevust ega vapustavaid kaadreid oodake, aga siin see konarlik ja enam-vähem ülevaatlik video on! Kui tervet 18-minutilist videot ei viitsi vaadata, siis otsige vähemalt majatuuri koht üles. Näete vähemalt seda megamõisa, kus me mõned päevad elasime. 😉

Teatrist ka veidike. Täpsemalt siis sellest Mustast Kastist. Meil tuleb tuleval neljapäeval, 15. septembril kell 17:00 3. hooaja avapiknik Tartu Ülikooli Botaanikaaias.
Võid võtta miskit endale istumise alla kaasa ja soovi korral võid ka kooki küpsetada või midagi muud söödavat/joodavat kaasa haarata. Meie pakume omalt poolt pirukat ja kooki.

Kuuleme, mida toimub tuleval hooajal ja lausa avame selle (võiks öelda, et sõna otseses mõttes), mängime arvamismängu, kuulame lugulaule, lobiseme, oleksleme ja lähme kõik koos 19:00ks Genialistide Klubisse, et seal vaadata ära meie selle hooaja avalavastuse “Avameelselt arvamisest”.

Samal õhtul tähistab Genklubi enda 10. sünnipäeva. Umbes kell 22:30 astub lavale Genialistide tribüütbänd, milles lauljatena ka mitmed meie näitlejad ja lavastajad üles astuvad.

Ahjaa, armastus. Armastus on äge!
Laura

16 448 TRUPITAVAT

Posted on 25. juuli 2016

On suve keskpaik.

Võib-olla enam mitte kalendriseisu järgi, aga vähemalt mingis tunnetuslikus mõttes, sest päikesepaistelisi päevi on nii vähe olnud, et alateadvus muudkui pasundab, et need on alles ees. Ka Musta Kasti tegemistes on kätte jõudnud pausihari, kuna kaks nädalat tagasi lõpetasime Raadi lennukiangaari koristamise ning kaks nädalat on veel jäänud Musta Kasti suvelaagrini, kus tööjutud taas vägagi aktuaalseks muutuvad. Samuti on vähemalt pooled (kui mitte kõik) suveks planeeritud tegevused veel tegemata – pagan võtaks, ma pole isegi veel meres ujumas käinud!

Aga ööd on juba hämaramad… Ja augustisina pole kaugel.

Siiras rõõm on aga selle üle, et ei selle blogipostituse kirjutamiseks ega ka muudeks kuvari taga istumist nõudvateks töödeks aega pole, sest viibin pea iga päev hommikust õhtuni Tartu Seikluspargis, kus on valmimas koguperelavastus „Tom Sawyeri seiklused“. Lahendamaks võimalikku segadust Sinu peas, hea lugeja, ütlen kohe, et see ei ole Musta Kasti lavastus. Mina ja Silver osaleme selles küll näitlejatena, Jaanika koreograafina ning Birgit kunstnikuna, kuid teoks saab see asi ennekõike Peep Maasiku (TÜVKA teatrikunsti 12. lend) diplomilavastusena ja asja korraldusliku poole eest seisavadki head Peep ise ja meie Silver. Kogu sealse meeskonna kiituseks tahan öelda, et suur eeltöö oli tehtud juba esimeseks prooviks ning Peebu energiast pakatavad kursusekaaslased, kes tükis kaasa teevad, hoiavad ka proovides lippu kõrgel, nii et on alust uskuda, et laulude ja tantsuga täidetud vabaõhulavastus pakub meeldejäävat kogemust kõigile! Kellel nüüd huvi tekkis, see leiab rohkem infot siit.

Nüüd (enne veel, kui asun oma elulooraamatu „Fantastiline Kaarel Targo – töö ja talent geeniuse elus“ käsikirja kallale) tahaksin kirjutada ühest tähtsamast asjast. Täpsemalt: sõnast TRUPPIMINE.

See sõna võib tunduda Sinu jaoks, hea lugeja, uue ja kummalisena, vahest isegi ebamaisena, kuid kartuseks pole põhjust! Võõrastustunnet võib tekitada asjaolu, et oled rohkem harjunud nägema ja kuulma vääraksõna casting (umbmäärane hääldus: ka:sting). Kui juhtud olema üks „Pean saama näidelda, muidu suren!“ Näoraamatu grupi 16 448 (!) liikmest, siis oled sunnitud kohtuma selle viimasena mainitud ebardiga sagedamini kui oleks sünnis. Pidevalt kuulutatakse välja avalikke castinguid ja kõik on muudkui oodatud castimisele. Olles osake ühest suurest teatrirahvast (üle miljoni teatrikülastuse aastas!), tunnen, et meie kõigi kohuseks on leida üks eesti keelele omasem väljapääs sellest anglitsismikoopast, kuhu lakkamatu kuulsusjanu meid selles eelpool mainitud rühmas pidevalt juhib.

Aga äkki siis hoopis kastimine? Mina arvan, et ei. Kastimine sobiks paremini kirjeldama india jumalate tegevust inimhingede saatuse määramisel, tudengipäevade raames korraldatava õllekastitorni ehitamise võistlusel osalemist või lihtlabast peksaandmist.

Uskuge – TRUPPIMINE on meie päästja! Sest mis see castimine muud tähendab, kui teatri-, tele- või filmilavastuse jaoks sobivate näitlejate otsimist ja valimist. Teisisõnu: moodustatakse truppi ehk TRUPITAKSE. Seega võime öelda, et lavastaja või režissöör kuulutab välja TRUPPIMISE; mind kui näitlejat kutsutakse TRUPPIMISELE elik mind TRUPITAKSE ja minu TRUPPIMINE võib lõppeda õnnelikult või vähem õnnelikult. Usun, et tulevikus hakkab mugavuse tõttu levima ka vorm, kus keegi ütleb, et ta TRUPITI mingisse rolli, mõeldes, et ta juba määrati antud rollile, kuid päris õigeks seda lugeda ei saa, kuna TRUPPIMINE iseenesest on ebaselge lõpptulemusega. Seega soovitan ütelda: „Mul läks TRUPPIMISEL väga hästi. Sain Romeo rolli!“ või „Mind TRUPITI pikalt, aga kahjuks ma ei saanud osa.“

Hea lugeja! Kui Sinagi arvad, et eesti keel (ja meel) on valmis veel üheks keeleuuenduseks, siis, palun, anna oma väike, kuid ülioluline panus ja hakka kasutama sõna TRUPPIMINE. Usun, et nii on kõigile parem ja lõbusam.

Kaarel