Brett Bailey lavastus “Exhibit B” pole niivõrd teatrietendus kui kunstinäitus. Tõsi, installatsioonide sees on elusad inimesed, kellest paljud on oma elus avaliku esinemisega kokku puutunud – näitlejad, lauljad ja tantsijad -, kuid antud lavastus ei nõua enamikult neist midagi muud kui vaikides publiku jälgimist. Ülesandeks publikuliikmena on liikuda ruumist ruumi ja lihtsalt vaadata. Vaadata nagu kunstimuuseumis ikka. Ise valid, mida ja kui pikalt vaatad. Iga “taiese” juures on sildike kasutatud tehnika kirjeldamiseks ning ka lühitutvustus mõnest ajaloos asetleidnud jõledusest, mida valge rassi esindajad on mustanahaliste peal korda saatnud.
***
Miks sõda on?
Miks surevad päevast päeva mõttetutes lahingutes kümned, sajad ja isegi tuhanded inimesed? Kes on need, kes neid sõdu pidada tahavad? Kelle huvides? Kes neid ärgitab? Mis neile jõudu lisab? Kes on need väikesed süütud lapsed, kellest kasvavad külmaverelised mõrtsukad, kes mingi ülla või vähem ülla eesmärgi nimel suudavad kõhklemata otsustada teiste inimese saatuse üle neid valimatult surma saates? Kes on kõik need miljonid inimesed, kes istuvad mugavalt oma esimese maailma kodudes ning jõuluaja saabudes vaidlevad parema meelega selle üle, kas Ossinovski on pahatahtlik võõras või midagi muud, kui nad peaksid hoopis muretsema piinarikast surma surevate laste pärast?
***
Näitusel liigub ringi ka teisi külastajaid, kuid neid, nagu muuseumides kombeks, on üsna vähe ja nii mõneski toas saad võimaluse olla teosega vaid kahekesi. Mõnes ruumis on “pildi” ette pandud ka tool, et saaksid jalga puhata ja lasta kunstiteosel enda üle mõjuda. Nii ma siis liigun väga rahulikus tempos toast tuppa, vaatan kunsti ja saan mõned uued teadmised selle kohta, milliseid alandamis-, piinamis- ja tapmismeetodeid on inimkond üksteise peal juba järele proovinud.
***
Miks meie elukeskkond perses on?
Miks hävib igapäevaselt sadu ja tuhandeid hektareid metsa, mille taastumine sarnasele kujule võtab vähemalt 100-500 aastat aega, juhul, kui taastumine üleüldse võimalik on? Miks eelistavad nii mitmed teised liigid siit maailmast lõplikult lahkuda, selle asemel, et inimesega harmoonias meile kõigile antud planeeti asustada? Miks tapetakse ja nülitakse karusnahaloomi, kui vägagi adekvaatsed alternatiivid on olemas? Miks ei suuda loomsete toiduainete tööstus ülejäänud tehnika- ja sotsiaalvaldkonna edulugudega sammu pidada, vaid teeb vähikäiku, muutudes päev-päevalt jõhkramaks, armutumaks ja vägivaldsemaks? Miks lubatakse eksisteerida tehnoloogiafirmadel, mis täiesti süüdimatult pumpavad loodusesse tonnide viisi mürkkemikaale, mis enam ammu ei ohusta vaid mõistmatuid ja “neil-puudub-valuaisting-pohhui!”-kalu, vaid ka meie oma liigikaaslasi, kes nendes samades tehastes ebanormaalselt pikki tööpäevi veedavad?
***
Mõni installatsioon puudutab, mõni vähem. Õigem oleks vist siiski öelda, et ükski ei puuduta. Mina pole ju see, kes selliseid jubedusi heaks oleks kiitnud! Pole see ka minu rahva ajalugu, millest need välja oleks nopitud. Minul pole kunagi mustanahalistega mingit probleemi olnud.
Aga siiski – puudutab.
Miski nagu poeb hinge, kui vaatan silma nendele inimestele, kes liikumatult-sõnatult mind mõne sammu pealt jälgivad. Nende pilgus ei ole etteheidet. Kindlasti mitte! Ilmselt teavad nad isegi, et minul pole selle kõigega mingit pistmist. Mina olen ju üles kasvanud riigis, kus kuni viimase ajani võis kõik neegrid kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja vastupidiselt võimalusele ei tekitanud selline minimaalne kokkupuude nendega minus mingit võõritustunnet või võõrahirmu. Minu jaoks oli lapsena palju olulisem küsimus, kas Michael Jackson on naine või mees, kui see, kas ta on must või valge.
***
Aga mis oleks, kui igaüks meist vähemalt natukenegi prooviks olla maailmaparandaja. Teame ju küll, et maailmaparandus saab alata ikka ainult iseendast. Et kui me ise prooviksime igapäevaste valikute juures hoiduda rahustavast ja uinutavast mõttest: “Ma ju tean, et maailm on perses ja mul on sellepärast kahju, aga ma ei saa midagi muuta,” ning selle asemel jõuda tõdemuseni, et IGA MINU TEGU LOEB! Päriselt!
See loeb, kui ma eelistan veidi kallimaid kanamune, mille on munenud natukenegi stressivabamat elu elavad kanad. Tõenäoliselt raiskan ma elu jooksul niikuinii palju toitu, nii et parem osta sama raha eest vähem, aga see-eest kvaliteetset.
See loeb, kui ma jätan Venemaal toodetud õlle ostmata, sest see tähendab mõne sendi võrra väiksemat toetust majandusele, mis hoiab elus riiki, mille poliitiline juhtkond on pehmelt öeldes vägivaldne.
See loeb, kui ma ootan viimase talutava hetkeni enne uue tehnikavidina soetamist, sest, tõesti, ma saan vajalikud asjad juba praegu väga mugavalt tehtud ning mul ei ole iga poole aasta tagant vaja uut ja paremat nutifoni, arvutit või autot.
***
Ja siiski – puudutab! Need elavad kunstiteosed vaatavad mind ja ma tunnen, et nemad on kurvad. Neil on valus mõtelda oma rahva kannatustele. Neil on valus mõtelda sellele, mis on olnud, mis kestab tänapäevalgi ning millele ei tule lõppu veel niipea. Ja mina vaatan neid ja proovin mõista. Proovin aru saada, mispärast mulle sellist “etendust” vaja on. Kas olen siiski veel liiga osavõtmatu ja vajan mingit äratust? Kas mõtlen liiga vähe sellele, kuidas olla parem ja hoolivam inimene? Raske uskuda, sest: “Ma ju tean, et maailm on perses ja mul on sellepärast kahju, aga ma ei saa midagi muuta.”
Seega ma annan endast kõik, et manada enda pilku kaastundlikkust ja mõistmist: “Vaata, sõber, mina olen siin, sinuga ühes ruumis ja mul ei ole häbi vaadata sulle sügavale silma. Mina usun headusesse ja koos suudame me luua parema maailma. Mul on kahju minevikus toimunud jubeduste pärast, aga me saame sellest õppida ja koos edasi liikuda. Usu – mina teeksin paremini.”
***
Ma olen korduvalt ja erinevatele inimestele üritanud jutustada maailmast, kus valitseks harmoonia ja õiglus kõigi inimeste vahel. Õiglus, mis ei jätaks puutumata ka loomi ja taimi. Harmoonia, milles võiksime end tõeliselt õnnelikult ja rahulikult tunda.
Selle esimeseks ja peamiseks tingimuseks on loomulikult ressursside küllus. See näib meile utoopiana, aga ärme unusta, et kord näis sellena ka lendamine.
Me teame, et universumis on nii tohutult palju energiat, et kui me suudaksime sellest kasvõi mikroskoopilise osa enda käsutusse saada, siis elaksime aegade lõpuni heaolus. See eeldab kõigest üht järjekordset tehnoloogilist hüpet, mida eredama mõistusega meie hulgast suudavad juba praegu teoreetiliselt ette kujutada.
Peaaegu alati jõuame oma fantaasiatega aga sinna kohta, kus justkui peaks tunnistama, et inimloomus on siiski see, mis lõpuks takistab meil kõikidele võrdselt heade tingimuste loomist. Et inimloomuses on see, et keegi tahab alati, et tal oleks teistest rohkem, et keegi peab end alati teistest väärilisemaks, et keegi leiab alati põhjuse teiste arvelt paremini hakkama saada. Ja et see on miski, mis on meid aegade hämarusest siia toonud. See evolutsiooni küte, mis meid looduslikust valikust võitjatena läbi on kihutanud. Ja selle vastu me ei saa! Ja kas tahakski saada!? Kui me selle kaotame, siis me pole ju lihtsalt enam INIMESED!
***
Ma vaatan neile sügavale silma sisse ja julgustan neid, sest mulle näib, et nad vajavad seda – kinnitust, et kõik ei ole kurjad ja kõik ei ole mõttetu. Ja mul on võrdlemisi kerge olla. Vahepeal tulevad peale vastikusvärinad, kui loen järjekordset ajaloolist tõika mõnest genotsiidist või lihtsalt haiglastest eksperimentidest. Aga siiski, võrdlemisi kerge.
Üsna lõpu eel jõuan ühte hämarasse ruumi, mille keskel poodiumil seisab mehaaniliselt keerleval plaadil üks mustanahaline naine. Tema rinnad on katmata, puusade ümber mingi pärismaalastele omaseid hilpusid meenutav ese. Ta seisab seal liikumatult.
Taustaks on kõlamas mingi imeilus aaria.
Ta seisab liikumatult ja ainult jälgib mind silmadega, nii kaua kuni ma tema pöörlemise tõttu tema vaateväljast kaon. Aga ma ei kao ruumist. Ma olen ikka seal, tema selja taga. Jälgin teda ja kuulan muusikat. Mõistan, kui abitu ta selles olukorras on. Et tema on pandud sinna üles pöörlema ja minule on antud vaba voli vaadata ja mõtelda, mida tahan. Ma võiksin isegi pöörlemisega samas rütmis kaasa liikuda, nii et tema ei näekski mind enam üldse. Minu käes on võim. Tema seisab liikumatult ja on täiesti kaitsetu.
Loomulikult on sealne Tallinna Transpordikooli ruumis loodud olukord tehislik ning kuskil kuklas ma tean, et see naine võiks igal hetkel etenduse lõpetada ja minema kõndida, aga hingedel, kelle meenutamiseks see näitus loodud on, seda võimalust polnud.
Nad lihtsalt seisid ja keegi vaatas. Keegi vahtis ja kuulas imeilusat muusikat. Keegi, inimene, vahtis teist inimest. Omas teise inimese üle täielikku kontrolli. Võis teda peksta, vägistada, mõnitada, veel kord peksta, piinata ja siis lõpuks aeglaselt tappa, kuulates imeilusat muusikat, mille on loonud keegi teine inimene tema jaoks.
Ja siis ma murdun.
Nutan.
Nutan ka viimases toas. Seal ruumis on neli mustanahalist peitnud end suurtesse kastidesse, nii et ainult pead välja paistavad. See on viide kõikidele maharaiutud peadele, mida eksponeeriti avalikult hoiatuseks teistele neegritele või meelelahutuseks rassikaaslastele. Aga tegelikult pole rassil enam minu jaoks vähimatki tähtsust. Minu ees on neli “maharaiutud” pead, mis võivad kuuluda kellele tahes. Ja need pead laulavad. Nad laulavad minule arusaamatus keeles, kuid meloodiat ja harmooniat tajun ma hästi. See on imeilus neljahäälne laul. Laul, millist luua ja esitada oskavad vähesed inimesed maailmas. Kindlasti on rohkem selliseid inimesi, kes suudavad ja arvavad end võivat sääraseid lauluandega inimesi tappa.
Need pead võiksid kuuluda näiteks minu emale ja isale. Need tapetud võivad ühel päeval olla minu lähedased, minu sõbrad. Sest lõhkujaid ja hävitajaid ei huvita, kui raske on luua.
Ja ma nutan ja vappun sellest tundest, et mina esindan samal ajal midagi nii ilusat ja koledat nagu seda on inimene. Ma tunnen kohutavat häbi kõige selle halva eest, mida minu liigikaaslased on varem korda saatnud ja millega nad tänase päevani edukalt jätkavad. Ja ma tunnen uhkust ja imetlust, et selle saama liigi esindajad võivad luua midagi nii kütkestavat nagu neljahäälne laul.
Aga häbi on suurem. Palju suurem. Talumatult suur häbi! Ühel põgusal viivul tundub mulle kõige kergem oma eksistents lihtsalt lõpetada, sest, ütelge mulle, palun, mis kuradi õigusega väärin mina või üldse keegi elu, kui me ei pea mitte kellegi teise elu mitte millekski?
Ma ei taha olla INIMENE.
***
Aga ma olen jätkuvalt elu ja tervise juures. Mõnes mõttes isegi tunnen, et see möödundnädalane kogemus puhastas mind. Olen selle kõige üle (taas kord) väga palju mõtelnud ja leidnud ikka rohkem ja rohkem indu selleks, et midagi ette võtta.

Nii ma siis kirjutangi seda ülemõistuse pikka blogipostitust, mis ei räägi seekord sõnagi sellest, millega Must Kast tegeleb. Ma vabandan!

Kui keegi ütleb mulle, et parema tuleviku loomisel seisab ees inimloomus, siis ütlen mina, et on aeg see inimene maha jätta.

Me oleme jõudnud oma intellektuaalse ja sotsiaalse võimekusega sinnamaale, et loodusliku valiku mehhanismid meie peale justkui enam ei hakkaks. Tegelikult hakkavad küll, aga läbi keerulisemate ja mitmetasandilistemate seoste, kui me oleme harjunud mõne teise liigi puhul arvesse võtma. Paisutatult võiks väita, et me oleme seljatanud evolutsiooni! Oleme jõudnud lõpp-punkti, kus meie füüsilist arengut ei mõjuta enam klimaatilised või ökoloogilised tegurid, sest suudame enda ümber luua tehistingimused, mis rahuldavad kõiki meie vajadusi. Hüva. Lepime sellega.
Aga mis nüüd? Kui me nõustume, et inimene enam väliste mõjurite (olgu need füüsilised või metafüüsilised) survel edasi ei arene, siis tuleb meil ise kanda selle eest hoolt, et meie mõistus ja vaim hapuks ei läheks. Me peame võtma evolutsiooni enda kätesse, aga mitte eugeenikasse langedes. Me peame juhtima VAIMSET EVOLUTSIOONI!

Ja mida põrgut ma nende suurte sõnade taga silmas pean?
Vist ennekõike seda, et me peame meile eluks antud lühikese aja jooksul püüdma igapäevaselt täiustumise ja parenemise poole. Me ei tohi muutuda laisaks ega mugavaks. Me peame sundima end igapäevaselt vastakuti raskete intellektuaalsete ja vaimsete aga ka eetiliste ja moraalsete probleemidega. Need just ongi need väikesed igapäevased valikud, millest ma juba enne kirjutasin. Need ongi need väikesed igapäevased võitlused, millest on nii palju kergem ja ahvatlevam hoiduda ning selle asemel langeda kiisuvideote- ja pseudotegutsemiste-maailma. “Like”’ist kellegi abipalve või õigustatud kriitika all sageli ei piisa.
On vaja tegusid ja mõnel juhul teatud tegutsemisviisidest hoidumist.
Kui me ei ütle ise ja tuhat korda, et me ei taha, et Eesti metsad kiire rikastumise huvides maha raiutakse, siis tehakse seda siiski.
Kui me ei eelista säästvaid ja taastuvenergiast lähtuvaid lahendusi, siis ei pakuta meile neid niikuinii.
Kui me ei nõua poliitikutelt reaalseid samme sõjapidajate suhtes, siis tapetakse süütuid inimesi kuni aegade lõpuni.
Me peame näitama nii endale kui ümbritsevale maailmale, et me oleme valmis oma mugavustsoonist välja astuma. Et me oleme valmis pingutama kõikide ühise heaolu nimel. Või kas oleme?
Ja võib-olla ühel päeval oma lastele või miks mitte oma õe või venna või sõbra lastele neid samu veendumusi ja väärtusi edasi kandma.

Elada oma elu nii, et mitte keegi ei peaks aasta, kümne või saja pärast sinu tegude pärast nutma. Elada, luues ilu ja elu, mille üle igaüks võiks uhkust tunda. Elada vähemalt nii, et mitte keegi ei peaks tundma häbi olla Sinu liigikaaslane.

Kui Sa, hea lugeja, oled siiamaani vastu pidanud, siis olen ma Sulle südamest tänulik! Palun Sinult veel vaid üht: kui näed mind ennast kunagi selle kirjutise vastu eksimast, siis tuleta mulle meelde, millesse ise kord uskusin.

Rahu ja õnne Sinu jõuluaega!
Kaarel