Ma tean, et see kõlab klišeena, aga suvi on lõpuks käes! Hurraa! Jah, on juulikuu ja on saabunud see aeg, mida enamus on üheksa pikka kuud oodanud. Eesti suvi – väike, aga tubli, nagu öeldakse. Lõpuks on ööd valged ja päevad helged. See on ideaalne kombo aja maha võtmiseks – lõõgastumiseks ja lõbutsemiseks. Ent samuti on see hea aeg ka mõtisklemiseks, erinevateks rännakuteks, festivalideks ja uute tutvuste sobitamiseks. Viimasest mõttekäigust lähtuvalt tahaksin ma rääkida teile ühe loo mehest nimega Endro, kellega mul õnnestus ühel hiliskevadisel hommikupoolikul juhuslikult kohtuda. Ütleme nii, et näiliselt ohtliku, ent samas toreda mehe taga peitus ääretult katkine ja üksik inimene. Siin on tema loo eredaim fragment. Panin sellele ka pealkirja:
Das Tutimagnet
Aasta siis oli 2011. Seoses euro tuleku ja majandussurutise lõpuga oli Endro enda rahad uuesti liikuma saanud. Elu oleks olnud lill, kuid Soomes kalevipojana leiva teenimine oli jätnud oma jälje – Endro oli taas vallaline. Seetõttu elämän nii laiffi siiski ei olnud.
Enese turuhinna tõstmiseks sättis Endro oma tagumiku alla kõige uuema BMW X5 linnamaasturi. Sõbrad olevat öelnud, et see on „das tutimagnet“. Kuna rahakotirauad autot otse esinduse salongist osta siiski ei lubanud, võttis ta sõber Olavilt laenu. Meeste ühine tuttav Saksamaalt tõi mõlemale uhked ja vähekasutatud isendid Baierimaalt väikese vahendustasuga istumise alla. Lantimine võis alata.
Üsna varsti keeras Olavi aga enda maasturi alkoholi liigtarbimise tõttu mõningate eluliste kadudega üle katuse. Istus seejärel natuke kinni ja mõtles elu üle järele. Nüüd kuulutab ta Soomes hingerahu saamiseks jumalasõna. See selleks.
Endrol läks paremini. Tema läks ühel külmal talveõhtul Kristiine Keskusesse vägijooke ostma, et hiljem väheke enda meeli ergutada. Teadupärast oli siis veel moejoogiks rummkoola ja nii leidiski Endro enda ostukorvist kaks liitrit Bacardi tumedat. Lisades sinna ka kaks kahest koolat, oli tulemiks juba terve mustanahaliste armaada. Kõik oli bueno, kõik oli timm.
Kui Endro kaubamajast parkimismaja kolmandale korrusele väljus, oli tema bemm aga kadunud. Paanikas Endro käis läbi terve korruse, aga autot ei olnud kusagil. Kui selgus, et ka võtmed tema taskutest puudusid, oli tal pilt üsna üheselt selge. “P***i, krdi varganäod!” lendasid sõimusõnad valjult ja vihaselt üle tema huulte. Lausa sedasi, et üks väike tüdruk teda kuuldes nutma puhkes.
Kuna Endro rikkumiste arv väärteoregistris oli aukartustäratav, tundis politsei vargusest kuuldes isegi rõõmu. See oli aga emotsioon, mida Endro pärast antud vahejuhtumit enda elus enam üldse ei tundnud. Ka tema vähesed sidemed allmaailmaga ei osutunud viljakaks – auto oli endiselt kadunud ja keegi ei teadnud tema uhkest tutimagnetist midagi.
Üha sagedamini kippus Endro vaatama pudelipõhja. Emalt laenuks võetud kollane Seat Leon ei andnud ka kõige parema kujutlusvõime juures BMW fiilingut kätte. Kuu aega hiljem oli Endro lisaks autole kaotanud ka töö ja tema võlakoorem hakkas juba üsna kolossaalseid mõõtmeid võtma. Must masendus üha võimenes.
Ühel külmal talveõhtul, kui Endro oli end juba nööriga ükselingi külge sättimas, helises korraga tema telefon. Endro ei plaaninudki seda vastu võtta. Tema eesmärk oli selge ja kindel. Lahkuda võimalikult kiirelt ja valutult. Kuid kuna Nokia tune ei plaaninudki lõppeda, otsustas ta oma naabrites tähelepanu mitte äratada ning võttis kõne vastu.
“Tere! Helistame politseist! Tahtsime öelda, et leidsime teie auto üles. Kristiine Keskuse parkimismaja teiselt korruselt. Kujutate ette, isegi võtmed olid ees!”
Lõpp.
Sellised mõtted ja lood siis täna. Nautigem suve ja pöörakem tähelepanu inimestele enda ümber!
PS! Kohe ongi käes see aeg, kui džunglipoiss Mowgli teid koos oma vahvate kaaslastega Varbusel tervitab. Piletid Piletilevist või kirjutades heli@teatermustkast.ee .
Ühel suviselt mõnusal ja päikesepaistelisel reedesel varahommikul otsustas üks pisike Udulaamake mägedest alla tulla. Liiga pikalt oli ta end oma valdustes ikkes hoidnud ja just sel hommikul arvas tema läbipaistev mõõdukarikas end liialt täis olevat. Hingelt seiklejana pilku kodumäelt alla heites tekkis tema silmadesse korraga kelmikas säde.
Uduke otsustas end reisiks valmis seada. Täpsemalt tähendas see seda, et ta kogus end kokku üheks pikaks halliks vorstiks, meenutades sedasi hiigelsuureks moondunud tolmuimeja voolikut. Kuid välimus oli vähim, millele Udulaamake sel hommikul mõtles. Tal olid tossupilve sisse mattunud mõned ulakad mõtted, mille eneselehoidmisega ta oskuslikult dramaturgilist pinget kruvis.
Veel viimast korda heitis ta pilgu oma koduplatoole ja veeretas end seejärel vaikselt mäest alla. Oma teel põrkas ta kokku väiksemate udukogumitega, kes kõik tema ekspeditsiooniga liituda tahtsid. Loomulikult oli Uduke lahkesti nõus, sest seltsis on alati segasem. Kuid kuhu meie peategelane teel oli, seda ei paljastanud ta kellelegi ega millelegi. Nii kiivalt hoidis ta kõike ainult enese teada.
Teekond mägedest alla oli ääretult huvitav, sest kunagi varem polnud Udulaam enda valdustest veel väljunud. Kui koduplatool oli talle iga väiksemgi nurgatagune ja kivirahn teada, siis tänasel rännakul oli kõik tema jaoks uus ja imetabane.
Mida meeter edasi, seda rohkem kogus Udulaam endale suurust ja võimsust. Lisaks pisematele udukogumitele liitusid temaga ka hunnik tolmu ja mõned väiksemad kivimid. Eneselegi üllatuseks olid ta kabariidid ühel hetkel aga juba nii suured, et kontroll juhitavuse üle hakkas Udukesel kaduma. Kuid kus häda kõige suurem, seal naer kõige lähemal. Selle asemel, et paanikasse sattuda, hakkas meie peategelane hoopis südamest naerma. Teadupärast on naer nakkav ning juba mõne meetri pärast naeris kogu kogum, mis tuhatnelja mägedest alla linna poole kihutas.
Mis? Linna poole?
Just! – See oligi meie Udulaamakese salakaval plaan. Juba pikka aega oli ta mõelnud, et mis tunne oleks mägede asemel hoopiski linna oma looriga katta. Tänane päikseline hommik tundus olevat ideaalne sellele põletavale küsimusele vastuse leidmiseks ja just seda ta planeeriski teha. Kuid nagu ikka, kipuvad plaanid Udukesel tihtipeale viltu vedama. Näiteks oli ta möödunud nädalal proovinud jõudu katsuda keeristormiga, kes tema õuele oli ootamatult tikkunud ja seal suurt tüli tekitanud. Paraku lõppes nende omavaheline rammukatsumine Udule õnnetult. Koguni nii hullusti, et kahe kange kokkupuute tagajärjel läks tal hulk aega, enne kui ta oma endise hiilguse taastada jõudis. Kuid tänaseks oli ta taas oma parimas vormis ja valmis uutele seiklustele vastu astuma.
Tulles tagasi Udulaama hetkeolukorra juurde, siis võib öelda, et see oli kergelt öeldes hapu. Tema kogukas keha rappus igas suunas ja võttis trajektoore, mille manööverdamisega ei tuleks toime ka kõige paremad rallisõitjad. Õnneks oli meie tänane reisiseltskond aga endiselt heas tujus ja nautis kõike, nagu oleks tegu hoopis lõbusõidu, mitte ohtliku mäestlaskumisega.
Korraga ilmus killavoori teekonnale üks ilmatuma suur kivirahn, mis nad suure hoo tõttu eriliselt kõrgele heitis. Võis isegi tunduda, justkui oleks taevasse üks hall pilv tekkinud. Kuid kuna Udulaam ja ka teised seltsilised olid kõrgustega harjunud, ei teinud nad sellest suurt väljagi ja jätkasid oma naeruteraapiat.
Igale tõusule järgneb teadupärast ka langus. Sellest looduse seaduspärast ei pääsenud täna ka meie peategelane ning tema kaasteelised, kes tuhatnelja nüüd hoopiski maapinna poole tuiskasid. Udulaam proovis kontrolli oma koguka keha üle taastada, kuid taibates selle ürituse lootusetust, lõdvestas ta oma olematud jäsemed ning nautis vabalangemist, mis tekitasid temas ühtaegu nii adrenaliini kui ka kõhedust.
Tundub, et linn jääbki Udukesel täna vallutamata, sest sihtmärgi epitsentrini on minna veel nii mõnigi miil. Meie reisiseltskonna tänase seiklusi täis teekonna lõpp näib tulevat juba õige pea.
Oodatust kiiremini jõuabki kätte Udulaama ja maapinna vaheline kontakt, mis paiskab meie peategelase koos oma sõpradega tuhatnelja igasse ilmakaarde. Toimub väiksemat sorti plahvatus, mille tagajärjel udukiht oma helehalli looriga katab maapinna tervelt kilomeetri raadiuses.
Kui ennist tundis Udulaam ehk kerget nukrust hinges, et tema unistus jääb täitmata, siis nähes, kuhu gravitatsioon ja elu ootamatused teda toonud on, tundis ta hoopis vastupidist. Rahulolu ja õnnetunnet, kui täpne olla.
Udulaama ja tema sõprade ootamatu saabumine Maroko Agadiri lennujaama põhjustas sealsetele inimestele ja lennukitele palju segadust ning tüli. Sealhulgas ka mustkastlasele Kristole ja tema reisiseltskonnale, kes udu saabumise tõttu jäi Marokosse planeeritult pikamaks pidama.
Lõpetuseks üks pilt haigutavast Maroko tänavakiisust. Lihtsalt niisama.
Mina: Hei! Kirjutan sulle, et… Mina ka: ? Mina: Väisasin reedel ema ja õega hiljuti meedias palju tähelepanu saanud Tallinna Linnateatrit. Täpsem oleks öelda, et käisime vaatamas etendust nimega “Kriipsud uksepiidal”. Lavastus oli hea. Isegi väga, sest see pani mõtlema. Mina ka: Olgu… tore ju! Teatrietendus peakski üldjuhul mõtlema panema. Kah mul mõni üllatus! Mina: Oota nüüd! Seekord oli asi natuke teisiti. Äratundmisrõõmu oli niivõrd palju, et mul hakkas vahepeal isegi kõhe. Vahepeal tekkis tunne, et ega Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe seda minu elust maha pole kirjutanud. Lavastuses olevad nimed ja inimesed olid kahtlaselt sarnased reaalsetele inimestele minu lapsepõlvest. Mina ka: Ma arvan, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Vaevalt sa noorena Eesti “Truman Show” peakangelane olid. Mina: Tjah. Vaevalt tõesti. Aga järelikult oligi elu paneelmajade vahel selline. Mina ka: Milline ta siis oli? Mina: Ohtlik. Ikka pagana ohtlik, kui järgi mõelda. Eriti teismeeas. Sa võisid peksa saada puhtalt selle pärast, et sa kõndisid vales kohas, või seetõttu, et sul polnud suitsu. Poh**i, et sul veel häälemurretki polnud tulnud ja et tubakatooted ei olnud ka just päris sinu teetass. Aga ajad olid sellised. Vabariik oli ju lapsekingades ning suure vabanemise käigus kipus lastekasvatamine paljudel ära ununema. See tõi kaasa selle, et lapsed kasvasid tänavatel. Sealne elu oli aga karm ja halastamatu. Kui sa olid rumal, siis võis elu olla paras nuhtlus ja peavalu. Kui sa olid tark, siis pidasid vastu. Tänavatel lugesid ja maksid tutvused. Mäletan isegi, kuidas nii mõnigi kolakas jäi saamata, kuna juhtumisi mõni vähe tähtsam tegelane sinuga samas majas elas või samas koolis käis. Meil ei olnud kaubanduskeskusi ega internetti. Olid tänavad ja sealsed seadused. Mina ka: Oota, aga miks sa seda räägid? Mina: Ma ei teagi. Midagi on nagu hingel… Seal lavastuses sai üks vendadest lõpuks surma, kui ta hirmu trotsides garaažikatuselt katlamaja katusele hüpata üritas. Selleks, et näidata, kui lahe ta on. Ma mäletan, kuidas ka minu lapsepõlvekaaslane, kel oli samuti vend (mitte küll kaksikvend), sai surma, kui ta üritas vahetult enne rongi üle raudtee lipsata. Põhjuseks sama nagu tema saatusekaaslasel Linnateatri lavastusest.
Eniveis. Mis ma vist tahan öelda, on see, et just vanemad teevad oma võsukes(t)e eest otsuse nende tulevase keskkonna ja ümbritseva elu suhtes. Seetõttu tahaks ma inimestele südamele panna, et kui te valite oma lapsele/lastele “keskmisest ohtlikuma” keskkonna kasvamiseks, siis võtkem ka suurem vastutus võsukesi rohkem suunata, kuulata ja juhendada. See paipoisi ühiskond, mis meil siin hetkel valitseb, on küll tore, kuid mõnda kohta ei ole see veel jõudnud. Tänavatele. Mina ka: Olgu. Mina: P.S: Ühtlasi tervitan kalleid kolleege ja sõpru Mustast Kastist. Loodan, et Jõuliste tuur sujus mõnusalt, ladusalt ja inspireerivalt. Loodan, et Liina tervisega on kõik korras. Loodan, et Ets tuleb homme proovi. Loodan, et Kristjan sõidab varsti jälle minust rattaga mööda. Loodan, et Raunol, Lennartil ja Jaanikal on koolis hästi. Loodan, et Kaarel saab nüüd lõpuks puhata ja loodan, et Laura on endiselt sama särtsakas. Kui enne ei näe, siis juba õige pea Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaspäeval!
Head emadepäeva!
Kallistatagu ja paitatagu üksteist! Kristo
Jah. Jõulud on möödas ning käes on aeg, mida ma isiklikult aastas kõige vähem ootan. See on see mõttetu periood jõulude ja aastavahetuse vahel. Ajavahemik, kus tahaks nagu puhata, aga ei oska. Tahaks nagu töötada, aga ei viitsi. Ja nii see eluke meil veereb. Nende imelike ja veidrate päevade valguses siin lihtsurelike maailmas, mis isegi ei oska ennast kuidagi defineerida. Aga mida teha sel pea kõige pimedamal ja defineerimatul perioodil?
Ega otsest ja ühest vastust antud küsimusele vast ei leidugi. Me kõik oleme ju erinevad ning see, mis ühele sobib, võib teisele olla jällegi täiesti vastuvõetamatu. Aga, aga… Siiski üritan ma anda teile paar soovitust, kuidas ajavahemik 27.-30. detsember kasulikult, samas mõõdukalt puhates, mööda saata.
1. Loe raamatuid. Kindlasti on sulle aasta jooksul kogunenud virn huvitavat ja lugemist ootavat lektüüri, mida on paslik just nüüd lugema hakata. Millal siis veel? Võin öelda, et kui jõuad kasvõi ühegi raamatu lõpuni lugeda, on sul endal juba palju parem olla. Alusta lihtsamast ja liigu siis vähe raskema kirjanduse poole. Mina soovitan näiteks Indrek Hargla “Raudrästiku aega”, mis on ühteaegu nii põnev kui ka hariv. Sellega võib ennast mõnnalt käima tõmmata ja seejärel sujuvalt Heideggerile üle minna.
2. Kuula muusikat. 2016 on olnud vägagi viljakas muusika-aasta. Välja on antud hulgaliselt palju head muusikat nii meil kui mujal. Paraku sai tänavu hea noosi ka must vikatimeees, kelle halastamatu tera ette õnnestus jääda nii Bowiel, Cohenil, George Michaelil kui ka paljudel teistel. Kusjuures Bowie ja Coheni viimased plaadid väärivad kuulamist! Kui oled pigem kodumaise muusika austaja, siis mängita mõnes enda muusika-voog-edastus-keskkonnas näituseks Vaiko Epliku viimast plaati. Ka Mick Pedaja, 5miinust ja Elephants From The Neptune said sel aastal väga heade kogumikega hakkama. Kui kodus, autos või tänaval klappidest mussi kuulata ei viitsi, siis mine kontserdile! Läbi facebooki leiab näituseks veel pileteid ka Trad.Attacki kahele (Kultuuri)katla kontserdile.
3. Vaata filme või seriaale. Netflix and chill on vist fraas, mis ka meil siin Maarjamaal üha enam levima on hakanud ning binge-watchingut on harrastanud meist pea igaüks. See imelik aeg on just kõige õigem, avastamaks mõnd uut seriaali või filmi. Toon järgnevalt välja enda lemmikud sel aastal.
Parimad seriaalid: 1) “House of Cards” 2) “Narcos” 3) “Stranger Things” 4) “Daredevil” 5) “Mr. Robot”, aga ka “Siberi Võmm” ja “ENSV”.
Parimad (draama) mängufilmid:
1) “Captain Fantastic” (Kõlab kuidagi superherolikult, aga tegelikult ei ole seda mitte. Kindlasti kõige parem film sel aastal!)
2) “Swiss Army Man” (See vist liigitub suuresti siiski komöödia alla? Vaadake!)
3) “La La Land” (Väga äge kombinatsioon muusikafilmist ja uus-vana-aja stilistikast)
Parimad (komöödia) mängufilmid:
1) “Hunt For The Wilderpeople” (Uus-Meremaa film, millele ma annaks kindlasti nii mõnegi Oscari)
2) “Dusty And Me” (Brittide poolt tehtud murevaba film ühest koerast ja poisist. Tore vaatamine)
3) “Deadpool” (Aasta parim superhero film)
Parimad dokfilmid:
1) “Given” (Väga ilus rännakfilm läbi väikese poisi vaatenurga)
2) “Before The Flood” (Leo rääkimast asjadest, mida me kõik juba teame. Aga kuradi ilus film oli ikkagi)
3) “Koko: The Gorilla Who Talks To People” (Mõtlemapanev. Kas ja kuidas toimida ahvidega, kel on intelligentne mõtlemine?)
Parim Eesti film:
1) “Teesklejad” (Mirtel. Ja siis see lõpp!)
2) “Ema” (David Lynch vol. Eesti)
3) “Päevad, mis ajasid segadusse” (Äge kohalik nostalgialaks)
3. Süvene endasse.
Ma ei mõtle, et peaks kohe väga hingeliseks, zen’iks või deep’iks muutuma. Pigem veeda endaga üks mõnus tunnike, kus sa vaatad tagasi oma lõppevale aastale. Mis läks hästi, mis läks halvasti, mida õppisid ja mida tahaksid järgneval aastal paremini teha? Mõtle… ja unusta!
4. Kutsu sõbrad külla! “Tsau! Mis teed? Passid niisama?! Ma ka! Aga passime koos… tule külla! Teeme nii! Tsau!” Pole ju teab mis keeruline. Seega haara telefon või saada faks ja kutsu oma sõbrad endale külla. Sugulasi nägid vast jõulude ajal niigi, nii et praegu ei pea sa end nende külla kutsumisega enam vaevama.
5. Mine teatrisse!
Must Kast küll puhkab, aga kindlasti leidub mõni teater, mis sel veidral ajal oma repertuaari vaatajatega siiski jagab! Seda siiski juhul, kui sa viitsid end kodust välja ajada.
Täna ma väga ei filosofeeriks, vaid räägiks teile natuke asistest asjadest. Mis Mustas Kastis toimub? Kas toimub, kellega ja millal?
September ja oktoober on võrdlemisi rahulikud olnud, seda ennekõike võrreldes eelmise hooajaga, kus sügisel tuli mitu lavastust korraga välja, kergelt hullumaja meenutav ülimalt entusiastlik aeg, aga milleks rabeleda? Ei pea. Sel hooajal oleme targemad (ka aastakese vanemad) ja planeerisime täis ainult ühe kuu, selle kõige pimedama, novembri.
Korraks aga tagasi septembrisse. Hooaeg algas mõnusalt ja innustavalt – võib-olla kõik ei tea, et meil käis septembri alguses külas Londonis (ja Kreeta saarel) resideeruv kreeklane Yorgos Karamalegos, kellega tegime läbi kahepäevase füüsilise teatri töötoa –Physical Lab, osalejateks peamiselt Musta Kasti lavastajad-näitlejad ja Tallinnas tegutseva Free Flow Studio tantsijad-koreograafid. Ühtlasi osalesinworkshopis ka ise, mis osutus ülimalt nauditavaks. Kõik korraldajad, soovitan väga vahel hüpata sisse mõnda tantsu- või liikumise tundi, et vabastada end kõikidest pingetest ja teha hetkeks midagi hoopiski muud või teisest küljest, liikuda paar julget sammu kaugemale ja sügavamale, et teada, mille nimel jälle edasi töötada. Yorgose töötuba on sedavõrd universaalne, et olenemata ametist sobib see igaühele. Yorgos oli Eestis esimest korda ja me tõesti loodame, et see ei jää talle viimaseks. Meie ootame teda igal juhul väga tagasi, aga sellest juba lähemalt mõnel järgmisel korral.
Septembri lõpus, enne veel, kui olulise uuslavastusega välja tulime, oli kolm “Ada ja Evaldi” sama olulist ja mõjuvat etendust Geni saalis. Need tellis meie hea sõber, Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakond, et pakkuda harivat teatrielamust soorollide teemal Tartu koolide gümnasistidele. “Ada ja Evaldi” publikus pole kunagi varem olnud nii palju koolinoori ja ootamatul kombel sobis see etendus neile rohkem kui lihtsalt hästi. Väga hästi. Kohal oli ka seksuoloog Siim Värv, kes aitas läbi viia vestlusringe ja noortel nähtut mõtestada. Lihtne on pärast teatrietendust mõelda, et see teema küll mind kuidagi ei puuduta ja minema kõndida, igapäevaaskeldustesse kiirelt tagasi vajuda. Vestlusringid aitasid aga kõigil ree peal püsida ja asju pisut teisiti näha. Kuuldavasti rääkisid noored pärast veel mitu head päeva koolis Adadest ja Evalditest, soorollidest ja käitumismustritest. Jess!
Sel sügistalvel piirdume kahe uuslavastusega, millest esimene – Märt Koiki monolavastus – tuli välja juba septembris (viimased etendused selle aastanumbri sees tulevad mängimisele vähem kui kuu aja pärast, 1. ja 4. detsembril!). See aga ei tähenda, et mustkastlased, suured töömesilased, tööd ei teeks, oi, kuidas teevad! Sest nädal tagasi esietendus selle sügise suurlavastus koostöös Peeter Volkonski, Vilde kohviku ja hevibänd Desert Queeniga –“Kangelased”. Lavastus, mis sai Musta Kasti esimeses loomenõukogus eelmisel talvel heakskiidu ja seetõttu ka ette võetud.
Otsisime sobivat ruumi, otsisime bändi, otsisime kunstnikku – ja kõik me ka leidsime – meid võõrustab lahkelt heeringa ja musta leivaga hubane Vilde kohvik, mille tagumine saal on meile kui loodud: Desert Queen bändil, kelle Volkonski leidis muide tänu Terevisioonile, on isegi lavapind olemas, ja kogu ruumi ning näitlejate ja pillimeeste kostüümid on maitsekalt oma silma järgi kokku sulandanud andekas vanarahu ise, Henry Griin. Iga laudkond lahkub etenduselt oma kogemusega, oma kaleidoskoobiga, nagu Volk võrdleb, olles kuulnud Laura, Liina, Kaija, Märdi, Mihkli ja Karl Edgari loodud lugusid kunagistest revolutsionääridest, kangetest noortest inimestest, kelle tegudest ei teadnud paljud meist enne etenduse nägemist paraku midagi. Lubame elamust, tulge kaema! Kuni 28. novembrini vaid mängime ja selle pealt otsustame, kas jätkame etendustega ka aprillis või jääb see lavastus koos oma lugudega ühekordseks (kangelas?)teoks.
PS! Palju õnne OLIVERILE, kes päev pärast esietendust sai isaks! Tähtaeg oli muuseas täpselt 7.11 kell 19.00, aga tütreke lasi isal esietenduse ära mängida – hea laps! Head isadepäeva, Oliver!
Samal ajal, kui kontrollisime ja esietendasime “Kangelasi”, algas Tartus festival „Teater noorele vaatajale 2016“, mille korraldusmeeskonda ma ka kuulun. Eks ikka juhtub, et head asjad satuvad samale ajale, vahet pole, kui palju ei üritaks ka teisiti planeerida. Nimelt olen ka ASSITEJ Eesti juhatuses, kes seda festivali iga-aastaselt korraldab, sel korral siis Tartus. ASSITEJ on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ühendav rahvusvaheline organisatsioon, kelle kaudu käisime muuseas ka oktoobris oma esimesel välisfestivalil Türgis, seda “Õhupallidega”. Türgist rääkis teile juba Kaija ja seetõttu ma sellest rohkem ei pajata. “Õhupallid” ja ka “5 grammi sisemist rahu” olid ASSITEJ festivali kavas eelmisel aastal Tallinnas. Seekord mängisime Teatri Kodu imearmsas saalis vahvat pidžaamalavastust “Padjatäis päikest”, mille ma ühtlasi Läti väliskülalisele ära tõlkisin (kuna tema tõlkis mulle lahkelt päev varem Tuuleveski venekeelse etenduse „Lumehelbeke“). Samuti mängisime hingekosutavat spordipäevalavastust “Jõud” Geni kodusaalis, mis endiselt, ka kolmandal vaatamisel, võtab mul klombi kurku ja vee silma. Usun, et sama juhtub ka kahekümnendal vaatamisel, sest tegu on tõesti ühe aegade siirama ja ausama lavastusega. Mõlemad on sel aastal veel meil ka mängukavas: “Jõud” on kodulaval novembri lõpus, detsembri alguses, vahetult enne jõule ja ka märtsis, Eestimaa peal hakkame tuuritama aprillis ja mais. Hoidke mängukaval silm peal! Ei saa siin mainimata jätta, et milline rõõm ja elevus valitseb hinges, kui vaadata mängukava ja näha, et neist 12st etendusest on pooled ehk 6 juba välja müüdud. Nii menukas ei ole kodulaval veel olnud ükski meie lavastus. Sama menukas oli väljasõitudel vaid Silver ja “5 grammi”, mis sel kuul samuti kavas on, kaks etendust Tartus ja kaks Tallinnas. November on tõesti üks kõva andmine.
Sel pimedate ööde ajal täidavad minu õhtuid veel ka lõputud aruandmised, aruanded Kulkale ja Tartu linnale, ühe ja teise projekti, st lavastuse kohta. Annad aru möödunu kohta ja planeerid tulevikku, millest muide rääkis siin põhjalikult eelmisel korral Birgit. Näe, Kulka uus tähtaeg ongi peaaegu käes, 20.november. Must Kast esitab Kultuurkapitalile ühe uuslavastuse taotlusvooru kohta. Lisaks Musta Kasti suurimale toetajale, Näitekunsti Sihtkapitalile, toetavad meid sealt potist ka Rahvakultuuri Sihtkapital ja Tartumaa Ekspertgrupp. Teatri teine suurim toetaja on aga Tartu linn. AiTäH! Numbrid ja sõnad, sõnad ja numbrid….
…..küünlavalgus ja mandariinid, lumised hommikud ja ninanäpistavad ööd, isadepäev ja advendiaeg, aurav tee ja hõõgvein, luuleread ja kaardimängud…. Muuseas, mina ja Kaija võtame järgmise aasta teatrite spartakiaadiks juba vaikselt hoogu, et bridžis vanameistritega mõõtu võtta. Harjutamiseks pidasime eile maha viietunnise bismarkimängu
(tervitused vapratele mängukaaslastele Sille-Liisile ja Kasparile! Ja veel vapramale pealtvaatajale Tõnu-Otile!), mis osutus minu üllatuseks, kes ma pole seda palju aastaid mänginud, rohkem nagu õnnemänguks kui strateegiliseks mõõduvõtmiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et võitjaks osutus Lonx! Olgu see siis puhas õnn või lõputu strateegia.. Igal juhul ootan bridžiõhtut!
Poisid paluvad veel edasi öelda üht – kel habemega vana vaja, siis kirjutage meile! Meil on kõige vahvamad poisid, tegelt ka! Ja meie lasteetendusi, monoetendusi ja teisi parimaid palu võib loomulikult külla kutsuda, ühele või teisele peole. (Kes vajab poiste ja lasteetenduste kohta tõestust, siis kiigake siia. Vahetult enne jõule sõidab sel korral isegi Birgiti lustlik, aga õpetlik “Ada ja Evald” Karksi-Nuia Kultuurimajja peole,et anda oma päris esimene väljasõiduetendus. Kes Karksi-Nuias, see näeb, teab ja tunneb!
Lõpetuseks: käige PÖFFil, tulge teatrisse, mängige kaarte, armuge ja armastage, mis siis, et käes pole kevad!
Rely (Lonx)
Loosoovitus 1993. aastast – ja kõik ülejäänud Eesti eurolaulud aastatest 1993-1997. Nostalgialaks pimedateks õhtuteks.
Aina rohkem ja rohkem olen suunatud tulevikule. Mitte seetõttu, et olevik elamiseks võimalust ei annaks, pigem seetõttu, et tulevik nõuab korraldamist ja paikaseadmist. Hetkes elamine ei too paraku soovitud homset ega kirjuta minukõlalist minevikku. Käsil on kaks minukõlalist ja kolm Musta Kasti kõlalist väljakutset.
Esietendus 24. veebruaril kell 18:00 Genialistide KlubisLavastaja mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!
Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, mis on pikitud laulude ja kannatamisega. Me oleme õppinud pidama pühaks kannatamist, juba Märt Avandi kriiskas Patarei vangla vahitornist: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, me kannatamegi! Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse ning ainult kinnitame ja taastoodame stereotüüpi “olen eestlane”. Miks me teeme nii? Juba koolis, kui ajalooõpik lauale pannakse, saame teada, et meie, eestlased, oleme orjarahvas: alati olnud ja alati jääme. Me ei tohi kunagi unustada Eesti riigi ja maa hinda: meie esivanemate kannatus ja higi. No kuulge, aga kas me ei ole juba piisavalt kannatanud, nii oma esivanemate kui ka enda eludes? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?
Me oleme kannatajarahvas. Meile on maalitud pilt meie minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Samas õpetati meie kursust juba teatrikooli esimesel kursusel “Kivikasukat” tantsima. Tants eesti talumeestest, kes, päriselt ka, õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: vaat, kus ma seekord ikka karjusin silmad peast. Noh, järgmise korrani. See lõhustab arusaama orjapõlvest. Mul on raske uskuda, et 700 aastat keegi ei naernud!
Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel, nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie, nii näitlejate, publiku kui ka ühiskonnaliikmetena, oleme valmis taluma?
Mul on raske, kõigil teistel on ka raske! Kannatame ära!
Ma ei saa piisavalt palka, keegi ei saa piisavalt! Kannatame ära!
Ma päriselt ei tea, mida tegelikult tahan, keegi ei tea! Kannatame ära!
Mitte mingil juhul ärme midagi muuda! Töötame vaikides edasi: ärkame hommikul vara, teeme terve päeva tööd, et õhtul teleka ees õlut juua, naist armastada ja makarone süüa. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Huh, raske on. Aga kui ei ole valus, siis ei ole elus. Kannatame ära!
EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestis olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”
Kui etendus on halb – kannatad ära.
Teiseks: SÜNNIPÄEVALAVASTUS: Siuru 100!
Esietendus 24. märtsil kell 19:00 Genialistide Klubis
Lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep ja jällegi mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!
Lavastus “Siuru 100” on Musta Kasti kolmandale sünnipäevale pühendatud lavastus, milles teeme kummarduse ka siurulastele. Nende moto „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ on ju miski, mille poole ka meil püüelda. Kuid miks Siuru ja mismõttes neljakesi? Noh, sel aastal võtsime vastu väljakutse – mis saab siis, kui me, lavastajad, ei saa ise endale materjale valida? Lõbusaks teebki selle protsessi fakt, et valisime tekstid teineteisele. Ning ühiseks lähtepunktiks vaid see, et kasutada aastail 1917–1919 Siurulaste ühisväljaannetena ilmunud kolme albumit. Lavastuse vorm on ka imelihtne – neli lavastajat ja neli minilavastust, mis esietenduvad kõik ühes pooleteisttunnises (noh, võib-olla lühem, võib-olla pikem) lavastuses. Lavale astub Musta Kasti trupp oma parimas ja tervislikumas koosseisus – kõik on koos!
Trummipõrin, palun! Me lavastajatega oleme kokku saanud ja nüüd on materjalid jagatud! Materjalid, millega tööle hakkame, on järgmised:
Kaija M Kalvet ja August Gailit “Fosfortõbi”
Jaanika Tammaru ja Johannes Barbarus .. Jaanika sai Barbaruse luuletused
Lennart Peep ja Friedebert Tuglas “Nägemused”
Birgit Landberg ja Aleksander Tassa “Noa. Suve pastoraal.”
Kolmandaks “KANGELASED” Esietendus 7. novembril kell 19:00 Vilde lokaalisLavastaja Peeter Volkonski. Ma isegi ei astu lavale, aga soovitan seda vaatama tulla.
Viktor Kingissepp, Hans Heidemann, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuks, Jaan Tomp, Hans Pöögelmann – need nimed ei ütle praegusele põlvkonnale mitte midagi. Ometi olid kunagi nende järgi nimetatud tehased, tänavad, kultuuripaleed, teatrid ja isegi üks linn.
Seltskond kaasaja noori inimesi on täiesti juhuslikult avastanud enda jaoks seltskonna noori, kes tegutsesid sada aastat tagasi. Mis asju nad ajasid? Mille nimel läksid nad surma? Kas nad olid kangelased ja märtrid või reeturid? Seda püüavad välja selgitada Musta Kasti näitlejad vestlustes õhtulauas istuva publikuga, abiks nõukogudeaegsed mälestused revolutsionääridest ja hevibänd „Desert Queen“, kes esitab laule proletaarsete poeetide (Pöögelmann, Buk, Mölder-Proletaarlane) tekstidele.
Neljandaks “KAKSISMAA RAHVALAUL” Esietendus 21. juunil kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulavalLavastaja Anni Mikkelsson Soomest. Lavale astume koos Soome näitlejatega!
Me kaevame end soome-ugri algkoju. Me avame vanaemade kurgipurgid, moosipütid ja maakeldrid. Me vaatame vanaisa viinapudelisse, püssitorusse ja tugitooli alla. Me loeme loitse, igatseme, maname: unustatud laulud, äraleierdatud popmuusika, kehadesse peidetud südamelöögid, laevadisko õõtsuv-kõikuv rütm. Me ehitame Eesti-Soome silla õllevankritest ja esmaspäevahommikuse esimese praami väsinud silmadest. “Kaksismaa rahvalaul” on poliitiline utoopia ja poeetiline suveteater. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses unistasid mitmed Eesti poliitikud Eesti ja Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul. Kaksismaal oleks olnud ühine riigipea ja sõjavägi, kuid eraldi parlamendid. Ka eesti kunstnikud ja kultuuriinimesed, näiteks poetess Lydia Koidula oma luuletuses “Soome sild”, lootsid riiklikku koostööd Soomega. Idee oli päevakorral veel ka Teise maailmasõja lävel, kuid unistus kadus lõplikult, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Meie, Eesti ja Soome noored teatritegijad, loome selle poliitilise utoopia ja unustatud kaksikriigi vähemalt oma lavastuse ajaks. ”Kaksismaa rahvalaul” uurib, kuidas tekivad rahvused ja millistel alustel moodustatakse riike. Mida sõna “riik” üldse meie põlvkonnale tähendab? Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mille poolest sarnanevad? Kuidas me peaksime muutma oma rahvuslikke pärimusi, et need ühises riigis kokku sobiksid? Aga kuidas on lood soome ja eesti keelega? 19. sajandi lõpus olid mõned hõimurahvusluse idealiseerijad arvamusel, et meie keeli tuleks sihikindlalt omavahel lähendada. Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?
Viiendaks “RÖÖVEL RUMCAJS” Esietendus 2. märtsil kell 11:00 Teatri KodusLavastaja Lennart Peep.. lavale ei astu, aga neile soovin loomelendu 🙂
Mänguline ja humoorikas noorele vaatajale mõeldud lavastus, mis pakub põnevat vaatemängu ja mõtteainest aruteludeks inimlike väärtuste üle. Rumcajs on positiivne, inimlik ja humoorikas kangelane, kes ei kasuta oma jõudu ja tarkust kellelegi liiga tegemiseks. Ta astub välja ebaõigluse vastu, usub inimeste headusesse ja nende paremaks muutumisse. Röövel Rumcajsi puhul on oluline ka tema suhtumine loodusesse, kuna oma lugudes päästab ta nii loomi kui linde ülekohtu eest. Röövli animistlik mõtteviis, et elusloodus on hingestatud ja hoidmist väärt, on eestlaselegi omane.
„Röövel Rumcajs“ põhineb tuntud Tšehhi autori Václav Čtvrteki ajatul lasteraamatul „Rumcajs“. See on tuttav paljudele praegustele lapsevanematele ja sobilik ka nooremale generatsioonile, pakkudes vanematele äratundmis- ja lastele avastamisrõõmu. Valmiv dramatiseering kasutab alusmaterjalina 5-7 lugu raamatust. Eesti teatrilavale jõuavad Rumcajsi lood esmakordselt.
Kuuendaks .. noh, sai vist kõik ka. See olen mina seda blogi kirjutamas 🙂
Igapäevane halsus on taaskord võimust võtnud. Ma ei tea, kuidas teil, aga minus tekitab see sügisene sombusus ja hall ilm igal aastal ainult negatiivseid tundeid. Alati, kui sügis tuleb, siis ma tean, et mu igapäevane tujumeeter langeb ühe pügala võrra madalamaks. See on midagi, mis on kunagi nooruspõlves koos kooli saabumisega sisse kodeeritud ning nii naljalt seda paraku välja ei juuri.
Üks võimalik lahend antud probleemile on ümbritseda end ainult heade ja positiivsete inimestega. Teha ainult seda, mida hing ihaldab ning mõelda häid mõtteid. Kerge öelda, raske praktiseerida, I know. Või siis… kui võimalik, siis sõida lihtsalt sooja päikese alla! Muidugi, kui sul on selleks võimalusi ja aega.
Mustal Kastil, õigemini küll “Õhupallide” trupil, on sel sügisel, täpsemalt lausa järgmisel nädalal, võimalus sooja ja päikselise atmosfääri võlusid nautida. Nimelt toimub meie väikese ja noore teatri esimene välislähetus – me sõidame ASSITEJ organisatsiooni abil Türki, Bursa linna, kohalikule laste- ja noorteteatrite festivalile. Hurraa!
See selleks.
Lisaks sellele rõõmusõnumile tahaksin ma teiega jagada ka natukest enda eelmisest nädalast. Ei hakka siin vett sogama ja asun kohe teema juurde.
Kas leidub kedagi, kes mäletab veel minu emadepäeval ilmunud postitust siinsamas blogis? Ei? Jaa?
Mina ka ei mäleta.
Igatahes.
Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin ma toredat aega oma rüperaalis. Surfasin internetis ja avastasin ühtäkki enda eluabsurdi blogist ühe kirjatüki drafti, mis rääkis minuga kevadel juhtunud loost. Ma olin enam kui veendunud, et olin selle juba postitanud. Otsisin ja skrollisin, kuid enda blogist ma seda ei leidnud. Muidugi ei tulnud mul pähegi, et ma võisin selle hoopiski MK blogisse riputada (õigemini tegi seda Kaija).
Eniveis. Kuna ma seda kuskilt ei leidnud, siis kirjutasin ma antud kirjutisele ka lõpu ning riputasin selle enda blogisse üles. Ja siis hakkas juhtuma.
Like. Share. Comment. Uus sõbrataotlus. Ja nii kordus see veel ja veel.
Teisipäeva õhtul (taaskord) ilmavalgust näinud postitust oli reedeõhtuse seisuga jagatud 88 korda! Like’ide arv oli selle juures küll suhteliselt tagasihoidlik – ligemale 680 pöialt, kuid lumepall oli veerema pandud. Toetudes Facebooki statistikale, siis jõudis see postitus pea 200 000 inimeseni. Kuna jätsin kirjatüki lõpu lahtiseks, siis järgnevad päevad olid täis erinevaid kirju ja kõnesid, kus taheti teada saada, et kuhu lugu edasi viib. Minu suu oli lukus.
Tore ju, kui ei peagi end ainult tühjusele avama. Tänu sellele postitusele avastati ka minu ülejäänud postitused ning järgnevad päevad ei olnudki enam nii hallid, kui nägin, kuidas inimesed sinu öeldut tsiteerivad või märgivad, et pole ammu nii palju naernud, kui mõnd minu postitust lugedes.
Saabusid ka mõned huvitavad pakkumised, millest hetkel veel rääkida ei tahaks.
Ütleme nii, et kui kõik läheb hästi, siis saab minu kirjutisi lugeda juba igakuiselt ühest väljaandest. Eks näis. Ei hõiska enne õhtut.
Seda tahtsingi teiega jagada.
Positiivseid vaibe ja päikest teie päeva soovides,
…meeles, et kunagi, kui sellele üsna pikalt vastu pidanud blogile alguse panime, siis alustasime ikka oma (kooli)nädala tegemiste ja kogemuste kokkuvõttest. Sellele järgnes siis harilikult mõni mõttearendus parasjagu köitvast ideest või näiteks mõne kogetud kunstielamuse analüüs. Aga see kronoloogiline nädalakirjeldus läks oma detailsuses koguni nii sügavale, et Sa, hea lugeja, võisid täpselt teada saada, mida tegid Fatme ja Kristo neljapäeva õhtul või miks Lüüs laupäevasest teatriajaloo seminarist puudus.
Nüüd on meie blogipostitused teise näo ja teoga.
Ei teagi, kas on seda teatrielu koolielust raskem sõnadesse panna või pole meie sisemine tsensor sellist sõnarohkust enam väärikaks pidanud, kuid vanade aegade (, perekonna) ja traditsioonide meenutuseks ning kaitseks teen veel kord proovi paigutada Sind, hea lugeja, saabastesse, milles saaksid meiega koos läbi teha suurema osa lõppevast nädalast. Jah, said õigesti aru (võib-olla ei saanud, aga kohe saad) – ma palun Sul ette kujutada, et veetsid möödunud nädala meiega ühena meie seast.
Tuletan meelde, et Sinu nimi on Karol.
Eelmisel laupäeval kogunesime kõik Tallinna telemajja, et seal teha viimaseid proove järgmisel päeval toimuva Lastejaama sünnipäeva/hooaja avapeo tarbeks. Või, noh, mitte päris kõik – Märt ja Lennart jäid Tartusse tagalat kindlustama. Meiega liitusid vaheldumisi ka teised vahvad külalised nagu ERR-i lastekoor, Märten Männiste, MeisterJaan ja Liis Lemsalu. Lisaks saime päris esimest korda proovi teha Silveri, Ra ja Karoliga, kes polnud küll Tartusse proovi jõudnud, aga sellele vaatamata tulid oma “kandvate” rollidega suurepäraselt toime. Jaanika jagas puusaviipeid liikumise ning Kaija näpunäiteid näitlemise osas. Viimasest sain kõige rohkem inspiratsiooni loomulikult mina, Kaarel 😊
Oligi käes kauaoodatud pillerkaarene pühapäev! Olime telemajas juba kella üheksast saati. Saime viimased kostüümielemendid selga, grimmid näkku ja säraküünlad persse. Vahepeal jõudsime muidugi ka alumise korruse kohvikus veidi keha kinnitada ning Mihkel ja Karol tegid grimmitoas nii rumalaid nalju, et mõnelgi vajus piinlikkusest karp lahti. Etendus, mis oli otsepildis jälgitav veebis, läks suuremate viperusteta. Kellel see nägemata jäi, saab selle vea parandadasiin. Vihjeks olgu öeldud niipalju, et vähemalt kolmel isikul õnnestus ka laulusõnad unustada. Erinevaid stiilinäiteid, kuidas sellisest olukorrast võitjana väljuda, saab näha 14’55’’, 26’11’’ ja 29’51’’. Teatrimaailmas tuntud nimetused nendele võtetele on vastavalt “bluffija”, “hiline ärkaja” ja “vaikija”.
Esmaspäeva hommikul tegime Henry Griini eestvedamisel“Kangelaste” plakati jaoks fotosid. Idee on väga lahe ja teostusele lõi käe külge ka Karl Marken, nii et kindlasti on, mida oodata! Kui fotosessioon oli lõppenud, hakkasin mina “Avameelselt arvamisest” lava ja valgust valmis seadma ning teised jätkasid “Kangelaste” lainetel, kus on käsil väga põnevad “väliproovid”, mille käigus minnakse võõrastele inimestele oma tegelaskuju teksti jutustama. Mustkastlaste lähenemine on kuuldavasti kõigis palju elevust tekitanud. Karolilt olla isegi vestluse lõpus telefoninumbrit küsitud!
Õhtune etendus läks üldjoontes väga hästi, kuid peab tunnistama, et meie Genialistide Klubi saal oleks mahutanud vähemalt kaks korda rohkem inimesi, kui kohale jõudis, nii et soovitame soojalt tulla juba meie järgmistele etendustele, millest esimene juba sel pühapäeval, 9. oktoobril.
Teisipäeval jätkusid „Kangelaste“ proovid ning õhtul toimus iganädalane Musta Kasti koosolek, kus teadupärast räägime kõikvõimalikest aktuaalsetest tehnilistest ja mitte-nii-tehnilistest asjadest. Kõigile üllatuseks teatas Karol üsna koosoleku alguses, et ta on juba mitmendat päeva saanud kirju ühelt Hiina firmalt, mis toodab hobuseraudu. Otsustasime teemat edasi uurida, et tagada jätkuv hobuseraudade sissevool ka järgmiseks hooajaks. Mina ja Birgit olime koosoleku aegu hoopis Raplas, kus aitasime etenduda Kinoteatri “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimisel”, kuid see ei takistanud meid koosolekuga neti vahendusel liitumast, et Birgit saaks tuliselt võidelda meie uue plakatikontseptsiooni eest. Mõned uue kujundusega plakatid on juba siinsamas kodulehel leitavad, kuid palju põnevat ja ilusat on alles tulemas, nii et hoidke silmad lahti!
Kolmapäev oli vaba päev. Ainult mina mängisin kassipoeg Brunot ja Karol üritas laos meie uutele valgustitele ruumi teha. Keeruline.
Neljapäeval läksid “Kangelaste” proovid jälle kraadi võrra kangemaks ning seekord peeti maha akadeemilises laadis loeng, kus räägiti palju põnevat Nõukogude kangelastest. Karol jätkas tööd laos.
Ka reede möödus paljude jaoks peamiselt “Kangelaste” rütmis, kuid õhtutundidel tulime kokku Kaija juures Õnne tänaval, et vaadata tagasi oma eelmisele hooajale. Eks neid tagasivaateid on juba erinevates vormides ja koosseisudes tehtud niigi, kuid tundsime, et vajaka on veel hinnang, mille annaksime oma teatrile, kui oleksime ise osa publikust. Proovisime avada oma kolmandat silma, et jälgida iseendid erapooletu ja värske kõrvalpilguga. Õnneks selgus, et meie maitsed suuremal määral ühtivad (viide presidendifopaale – toim.). Loomulikult oli ka neid lavastusi ja sündmusi, mida korrata ei tahaks, kuid hea meel on tõdeda, et midagi positiivset leidsime ka neis. Olgu need siis õppetunnid tulevasteks valikuteks või lihtsalt omavahelist sidet tugevdavad ühised rasked kogemused. Karol võttis koosoleku kokku kuldsete sõnadega: “Elagu lavastused, mis kriibivad hinge ja armistavad meid eluks!”
Ja olemegi sellele nädalale ringi peale saamas, sest taas on käes laupäev, mille puhul Silver ja Birgit käisid Drakadeemia rahvaga võimalikke tulevikuplaane arutamas ning Mihkel, Karol ja Sten tinutasid laos XLR-kaableid ja sisestasid meie uutesse prožektoritesse lampe. Nüüd valitseb laos kord! Nüüd on meie valguspark valmis tööle asuma. Aitäh!
Loodan, et Sulle nüüd meenus nii mõndagi muud, mis möödakihutavad kuupäevad endaga kaduvikku veavad.
… vähemalt 3001 põhjust, miks seekordne trükitöö lõpetatuks pidada ja uskuda, et järgmine kord olen parem. Ilusat sügist, hea lugeja!
Mäletad mind veel?
Ei? Jaa?
Pole hullu!
Tore on ikkagi.
Koguaeg on tore.
Küsid, miks?
No mis sa arvad?
Suvi on.
Jah.
Polnud ju väga keeruline.
Tuleb ju küll, kui sa püüad.
Ma usun sinusse!
Aga tead!
Suvi on üks huvitav aeg.
Ütlemata ilus ja mõnus.
Aastaaeg, mida oodatakse nii väga.
Pingsalt.
Aastaaegade Stanley karikas või Kuldne Palmioks.
Kuidas kellelegi.
Samas libiseb ta tihtipeale nii märkamatult käest, et jääb mulje, nagu suve poleks üldse olnudki.
Vähemalt minu puhul on nii.
Kuidas sul?
Küll ma olen rumal.
Inimloomusele omaselt kipun ma ju seda võrdlema varasemate suvedega.
Oi, kui pikad need tundusid.
Eriti varasemas nooruses.
Eksole?
Nagu ignorantne eesel, ei tunnista ma faktorit, et mida aeg edasi, seda kiiremini me aja kulgu ja liikumist tajume.
Kahjuks.
Tahaks ju kinni hoida.
Ajast, ma mõtlen.
Sestap ärgem elagem minevikus.
Elame hetkes.
Suht keeruline…
Aga proovi.
Ma proovin ka.
Tead mis?!
Kohe tuleb sügis.
Lehed langevad.
Värvide mäng.
Naudi seda ka!
Nagu uus algus.
Uus ootamine.
Kuid.
Aga ikkagi…
Millal tuled taas…
…suvi!?
Igatsen sind!
Juba.
