Kust tuleb tatt ja kuhu kadus kevad?

Posted on 18. aprill 2017

«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.

Sellest olenemata võtsin pühapäeval pärast teadmata hulka salvrätikuid, kaht küüslauguküünt, üht liitrit vett ja 1200mg Ibumetini ette EV100 19,5-kilomeetrise jalgsimatka. Ei kahetse. Rattasõitu ka ei kahetse. Väga äge juubeliürituste stardipauk! Jooksmisega olen harjunud, aga minu matkamine on siiani enam-vähem linnaäärsete jalutuskäikudega piirdunud. Seda peab muutma! Eesti saab läbi käia kaht erinevat pealtnäha võrratut matkarada pidi.

«Ma vihkan haige olemist,» kuulen oma mõtteid. Veel mõned aastad tagasi tundus haigena kodus istudes, et kogu elu jookseb eest ära. Tõenäoliselt ei oleks need paar päeva midagi suurt muutnud, aga see tunne, et ma ei saa kodust väljuda, liikuda sinna, kuhu ma tahan, teha seda, mida ma tahan, tekitas saamatu ja halva tunde. Praegu tekitab haigus minus viha. Viha enda keha pihta, et ta ei saa siis nüüd selle haiguse hävitamisega piisavalt kiiresti hakkama. Miks ma siis tahan nii kiiresti terveks saada? Mida ma teeksin ja kuhu ma kiirustan? Haige olles tundub üks päev nii suur ja pikk ja tähtis ühik.

Võib-olla olen vihane, et minu liikumine on piiratud. See tuletab mulle meelde ühe talve algust gümnaasiumi ajal. Lumi ja jää katsid maad ning mulle jõudis kohale, et nii jääb vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks kuuks. (Siis vist ei olnud nii palju seda maapinna edasi-tagasi sulamist. Siis sai kevadel ikka suurt rõõmu tunda esimesest sulanud asfaldilaigust. Praegu on aastaringi mõned asfaldilaigud paljad.) See tunne, et ma ei saa kõndida muretult ükskõik kui kaugele, tekitas minus suurt kurbust. Ma olin justkui lume sisse müüritud. Eks see ole mõtlemise küsimus, aga ma naudin seda, kui saan kõndima/jooksma hakata, tunda, et mu talla all toimib hõõrdejõud, ja minna siis nii kaugele, kui tunne on. Liiga palju lima minu pea sees ei lase mul tegelikult aru saada, kas ma üldse räägin mõistetavat juttu praegu.

Igatahes usun ma, et haigused algavad mõtlemisest. Sellegipoolest olen tänulik antibiootikumidele, Sudafedile ja No-Spale, sest alati ei tule selle mõtlemisega mässamine hästi välja. Mis absoluutselt ei tähenda seda, et mõttetöö võiks nurka visata. Lihtsalt elus on tore püsida. Tõenäoliselt oleksin ma surnud, kui poleks antibiootikume. Väiksena ma madalamat palavikku kui 41 väga ei tundnud. (Tagantjärele tarkus ütleb, et pidevalt paistes mandlid ei saa head tähendada.) See selleks.

Kuna ma täna joosta ei saa, siis kompenseerisin seda Tartu jooksumaratonidele registreerimisega: 7. mai ja 23 km ning 7. oktoober ja 42 km, siit ma tulen. Nüüd istun diivanil edasi ja nosin melonit. Keda jooksmine kuidagi köidab, siis soovitan Haruki Murakami raamatut «What I talk about when I talk about running» ja Kristjan Puusilla ööülikooli loengut «Jooksupaelad».

Kas jooksmine, haige olemine, teatri tegemine või midagi muud, ainus vastane, keda ületada, oled sina ise. Nii ma üritan tänase päevaga ära leppida. Minge välja jooksma või jalutama ja Musta Kasti «Jõudu» vaatama, mis hetkel Eestis ringi tuuritab!

Laura

Esimesed mõttearendused teemal “Sipelgaefekti päev”

Posted on 26. veebruar 2017

Teater

Kaarel: Tere!
Õpetaja: Tere-tere! Astu edasi!
Kaarel: Kas võib? Ega ma pikaks plaanigi jääda. Tulin sõbrale toeks.
Õpetaja: Noo, vaatame seda asja. Näita, kes sa oled!
Kaarel: Teil on siin imelikud lõhnad ja nukker valgus. Aga huvitav.

Möödub aasta

Kaarel: Õpetaja, räägi veel, näita veel! Ma ripun iga su sõna küljes! Sa tead ja teed nii õigesti! Mul on sinust kahju, sest sa tundud nukker. Kas teatris ei saagi õnnelik olla?
Õpetaja: Teatris on raske.
Kaarel: Aga see on seda väärt!
Õpetaja: Ei ole. Tegelikult pole mingit vahet, mida sa teed. See ei muuda midagi. Mida rohkem sa teed, seda paremini sellest aru saad. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem mõistad, et sa olid nooremana lihtsalt naiivne.

Möödub mitu aastat

Ajakirjanik: Aga miks te seda niimoodi nimetate: “sipelgaefekt”?
Kaarel: Sest see ei ole liblikaefekt. Natuke nagu on ka, sest mõlemad viitavad väikse mõjule suure üle, aga suurim erinevus seisneb selles, et ühe puhul tunnistatakse oma suutmatust igat väikseimat detaili arvesse võtta, teise puhul aga just iga väikseima detaili arvestamisega tegeletaksegi. Ja sipelgad on rohkem jalgadega maas kui mesilased.
Ajakirjanik: Ja eesmärk on panna inimesi rohkem mõtlema oma rollile ühiskonnas?
Kaarel: Sellele ka. Ma arvan, et kõige olulisem, mida igaüks peaks mõistma meie ühiskonna kohta (ja ma pean silmas globaalset inimühiskonda), on see, et see töötab säärasel keerulisel ja kõigil tasandeil läbipõimunud moel mingisuguse efektiivsusjanu nimel, isegi teadmata, mis on selle efektiivsuse mõõtühikuks ning unustades, et see ei ole kindlasti ainuõige ega -võimalik viis. Mis aga on kindel, on see, et meie ise, igaüks meist, panustab selle masinavärgi tööshoidmisse. Ma tahan, et inimesed taasmõistaksid, et nende endi heaolu nimel see kõik, mis me teeme, tehakse. Et igaüks meist ongi kõige tähtsam ja seega on kõige tähtsamad just nimelt meie soovid ja meie valikud. Seega igaüks meist peaks saama soovi korral ellu viia ka suuri muutusi. Aga sellesse millegipärast ei usuta! Arvatakse, et mingi süsteem on tugevam kui inimene. Aga meie ise oleme ju see süsteem.
Ajakirjanik: See kõik on väga ilus ja aateline ning kõlbaks motivatsioonikõneks mõnel Vabaerakonna koosolekul, aga te saate ju ise ka aru, et üksi paljude vastu ei saa ning teisiti käituv sipelgaski arvatakse kolooniast välja.
Kaarel: Tõsi. Ka sipelgate seas leidub neid, kes ei taha üldiste reeglite järgi toimida ning nad hukkuvad “kasutult”. Pesa heaolu need üksikud mädad munad ei mõjuta. Võttes selle riski, et teen sipelgatele suurt ülekohut, julgen väita, et nende üksikindiviidide iseteadlikkus ei ole sedavõrd arenenud kui meie oma, mis tähendab, et nende puhul tõesti toimib kollektiivse alateadvuse omamine edu pandina ning teisitimõtlejad ei vii arengu ega külluseni. Jõudes aga inimeste juurde, näeme, et ka meil on arenemas midagi kollektiivse (ala)teadvuse taolist, mida esindab massimeedia, eeskätt Internet, aga erinevalt sipelgaist, kellel puudub võime hinnata oma tegutsemise tagajärgi, peaksime meie rakendama seda “alateadlikku” juhtimissüsteemi vastupidises suunas ehk mitte peale sundima üht eesmärki paljudele, vaid paljudest eesmärkidest moodustama ühise. Me ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus väheste huvide nimel kannatavad paljud. Me ei saa tolereerida olukorda, kus 95% maailma rikkustest on 5% elanikkonna käsutuses. Me peame nõudma muutust. Ja parim ja kiireim viis muutuse esilekutsumiseks on loomulikult vana süsteemi kasutuskõlbmatuks muutmine.
Ajakirjanik: Nüüd vist jõuame selle tarbimis- ja tootmisvabapäevani?
Kaarel: Just! Kui näeme, et meie praegune ühiskond tugineb pea täielikult lõppematule majanduskasvule, mida reaalselt ei loo mitte need 5%, kes erinevatel juhtivatel aladel töötavad, vaid just need 95%, kes on sunnitud päevast päeva mingisse ületarbimise-tootmise surnud ringi, näeme ka seda, et me ei ole üksikud sipelgad, kes liigsete fantaasiajuttude mõjul mingist hägusest öko-hipi maailmast unistaks. Meie oleme valdav osa inimkonnast, kes üheskoos nõuab paremat elukeskkonda, sõdade lõpetamist ja planeedi ressursside mõistlikku kasutamist. Üheskoos vormime ja sõnastame ühiseid eesmärke, mille poole püüdlemist nõuame igalt pukisistujalt. Ja kui nad meie nõudmisi täita ei suuda, siis näitame, et üheskoos võime nad oma troonilt ka kukutada.
Ajakirjanik: Ehk siis tegu on streigiga.
Kaarel: Ülemaailmse streigiga.

Kuidas panna maailma seisma?

Töötaja: Kuidas ma peaksin seda oma ülemusele seletama? Et: “Jou, ma homme tööle ei tule!” ja kõik?
Kaarel: Ma teeksin talle esmajärjekorras ettepaneku, et ka tema ei teeks homme tööd, sest mis sellest muutub, kui te mõlemad jätaksite ühel päeval kõik tööd tegemata? Sinu ja tema jaoks mitte midagi.
Töötaja: Lahti lastakse! Või palgast jään ilma!
Kaarel: Ühe vaba päeva pärast lastakse lahti? Katsu seda asja ikka kuidagi niimoodi seada, et saaksid päeva kokkulepitult vabaks. Ega ma ei taha, et sulle sellest midagi halba tõuseks.
Töötaja: Ja mis ma siis teen? Passin niisama? Telekat või arvutis…
Kaarel: Ära tee kumbagi, sest need mõlemad põhjustavad energia tarbimist, mida tuleks sel päeval vältida. Tee midagi, mis ei vaja muud kui sina ise, teised inimesed ja vaba aeg. Kõik need komponendid on sel päeval võtta. Ja loomulikult võite kasutada asju, mis juba niigi olemas on – minge näiteks rattaga sõitma või jalutage pargis (varasemad kokkulepped neti või telefoni teel on ju igati lubatud). Peaasi, et ei tarbiks ega toodaks midagi sel päeval!
Töötaja: Oota, kas ma süüa ikka võin?
Kaarel: Jaa, muidugi! Peadki sööma, aga, palun, ära mine poodi sel päeval. Ja ära kuluta toidu soojendamisele elektrit ega muid kütuseid.
Töötaja: Segi oled või!?
Kaarel: See pole praegu oluline. Kui sa tahad midagi soojendada ja juhtub olema päiksepaisteline päev, siis võite näiteks proovida sõpradega koos päiksekiiri koondava kütteseade ehitamist. Selleks kasutage muidugi materjale vanadest või lagunenud asjadest.

Tööandja: Millega sa mees enda arust tegeled? Mul on viis töötajat, kes tahavad ülehomseks vaba päeva sinu mingi lolli idee pärast!
Kaarel: Aga võta ka sina vaba päev!
Tööandja: Tead, see ei käi nii lihtsalt. Mul on lepingud ja tellimused, mida pean õigeks ajaks täitma. Sa vist ei saa aru, kuidas päris maailmas asjad käivad.
Kaarel: Ma saan aru, et mida lähemal võimule ja liigkasule sa oled, seda keerulisem tundub sulle lasta üks päeva kasumiteenimisest minna lasta. Mõtle, miks see on nii. Ja kui sa oled järgmiseks aastaks ümber mõtelnud, siis pole hilja meiega liituda. Ma ei arvagi, et ma saavutaksin paari aastaga mingit suurt edu või tähelepanu. See kõik võtab veidi aega ja harjumist. Aga see ei tähenda, et see võimalik poleks.

Laps: Kas ma ei saagi homme tahvliga mängida?
Kaarel: Põhimõtteliselt saad, kui selle aku vastu peab. Peaasi, et sa seda 15. juulil olenemata kellaajast ei laeks.
Laps: Aga miks!?
Kaarel: Sest nii kaua, kui me pole suutnud täielikult üle minna taastuvenergiavarude kasutamisele või enda käsutusse saanud mingeid uusi ja üliefektiivseid energiatootmismeetodeid, peame me survestama energiakontserne neid viise looma. Alustuseks piisab sellestki, kui sa ühe päeva jooksul sendigi eest energiat ei osta, sest see näitab sinu valmisolekut oma harjumusi muuta.
Laps: Aga mis ma siis terve päeva teen?
Kaarel: Me võime minna ukakat või mädamuna mängima.
Laps: Kuidas need veel käivad?

Ema: Ma olen ju põhimõtteliselt su ideede poolt, aga ma ei kujuta ette, kuidas see toimima peaks, kui korraga on üks päev, kus kiirabigi kohale ei sõida.
Kaarel: Kuna sipelgaefekti päeva kesksel kohal on inimene ning tema heaolu ja harmooniline kooseksisteerimine teiste planeedi asukatega, siis ei tahaks ma kindlasti kedagi tarbetusse ohtu seada. Kiirabi, tuletõrje ja ka politsei peaksid oma tööd jätkama tavapäraselt, et õnnetused või pahatahtlikud teod ei rikuks üldeesmärgi edenemist.

Näitleja: Meil on suvetüki esikas tulemas. Kuidagi ei saa proovipäeva ära jätta.
Kaarel: Aga te ei peagi. Kui saate proovi peetud ilma elektrikuluta või ilma, et keegi peaks autoga kohale sõitma, siis omavahel koos olla ja omi asju teha võite ju ikka! Muide, see kehtib väga paljudel elualadel, et inimesed võiksid ka vahepeal lihtsalt kokku tulla ja arutada, mis ja kuidas edasi. Ikka selleks, et meie igapäevane tegutsemine oleks kõigi jaoks paremini mõtestatud – selle vastu pole mul kunagi midagi olnud.

Huviline: Seleta mulle see asi nüüd hästi lihtsalt lahti: mida ma tohin ja mida ma ei tohi?
Kaarel: Lihtsalt: sa tohid kõike, mis ei ole seotud millegi uue materiaalse tootmise või tarbimisega. Ideaalis näeks asi välja nii, et kui kuupäev muutub 15. juuliks, siis lülitavad kõik inimesed enda elamised vooluvõrgust välja. Selle kuupäeva jooksul ei kulutataks elektrit, gaasi, bensiini – ei ühtki kütust. Ka ei tohiks keegi osaleda millegi materiaalse tootmises. Uute ideede tootmine ja nende sõpradega jagamine on enam kui teretulnud. Soovitan selleks päevaks sõpradega mingi kohtumise kokku leppida ja proovida nõndamoodi aega veeta, et sellega kogu maailma võimalikult vähe mõjutada. Lihtsalt olla. Ja lasta ühel päeval mööda minna. Kasvõi proovimise mõttes, et näha, kas keegi üldse meie puudumist märkaks; et näha, kas pesa saab ilma meieta hakkama või ongi hoopis nii, et me oleme olulised, meiega peab arvestama ja meie saame maailma muuta.

Rändamine ja truudus

Posted on 29. jaanuar 2017

Tere, armas blogilugeja!

Mustas Kastis oli talvepuhkus. Mõnel meist pikem, mõnel lühem, aga puhkust on kõigil ja alati vaja, et mitte lasta väsimusel ja ambitsioonikal egol endast võitu saada. Mulle meeldib puhkuste ajal külastada teisi keskkondi, liikuda ja avastada ning vahepeal muidugi täiesti niisama „aega surnuks lüüa”, mis on tegelikult päris kole väljend. Ei, aega surnuks lüüa mulle ei meeldi, ajas kohal olla ja seda nautida meeldib, teadlikult ja omas rütmis. Ja millal saakski seda paremini teha kui puhkuse ajal.

Sel korral sattusin endalegi üllatusena pärast jõule Indiasse, minu päris esimene aastavahetus välismaal. Aga maailm on väike, ei ole raske läbida see üüratu vahemaa ja avastada end äkitselt täiesti võõras keskkonnas, kodust nii kaugel, ja enne kui kohaneda ja päriselt aduda jõuad, oled juba kärmelt kodus tagasi, ja imetled piltidelt, kus kõik võrdlemisi lühikese ajaga käidud ja mis tehtud sai. Tekivad mälestused.

India on küll harjumatu ja väljakutseid pakkuv, aga tegelikult mõnus ja loomulik paik, kus olla, puhata ja avastada. Päikest jagub ja palju rohkem me ei vajagi. Kõige enam vajavad vast harjumist sealsed lõhnad, tundlik nina haistab spetsiifilisi ja teistsuguseid lõhnu, mida põhjamaal ei ole, samuti maitsed ja kaootiline, lausa hullumeelne liiklus, kus igaüks võitleb iseenda eest. Taevas on täis sudu, kus päike tõuseb enne 7t ja loojub enne 7t, mille järgi hakkad ka ise elama, kuna päevavalgus saab olulisemaks kui kunagi varem.

Inimesi on uskumatult palju (terves riigis kokku 1,25 miljardit!) ja nad elavad külg külje kõrval nagu tikukarpides, kõiksugu prügi keskel, mida on kõikjal, nigelates tingimustes, aga naeratavad sulle pea alati ja näib, et niimoodi tihedalt üksteise kõrval neile meeldib, koos on nad õnnelikud. Usun, et õnn peitubki kuuluvuses ja läheduses, truuduses ja usalduses inimeste vahel, armastuses üksteise, igaühe vastu, sest üksinda armastust tunda ei saa. Indias on seda hästi näha ja tunda, läbi kogu selle mustuse ja vaesuse, mis silma, nina ja kõrva kriibib.

Tagasi tulles avastan ennast jälle uutmoodi maailmast, oma keskkonnast ja küsin: kuhu mina kuulun. Ära käia on hea, sest tagasi tulles näeb jälle laiemat pilti; mis on paigas, mis ei ole, kõigutab tundeid ja mõtteid, rebib lahti, et saaks jälle jupid kokku panna, kas vanaviisi või teisiti. Kui mõtlen, kas Tartusse ma juba kuulun pärast pooltteist aastat, siis isegi pärast India mitmemiljonilisi linnu avastan end mõttelt, et ka Tartu on ikka paganama suur linn, võrreldes nt Viljandiga, kus neli aastat elatud sai, kus on üks põhimaantee ja kõik teavad kõiki, nagu mu armsas Eskifjörduriski Islandil.

Tartus on tunduvalt lihtsam anonüümne olla, mis annabki talle juba suure linna maigu ja suures linnas on raskem kuhugi kuuluda. Kuid kuuluda on ju vaja, sest kui pole selget kohta, kus olla, ei ole hingel hea. Et see siin päriselt juhtuks ja jälje jätaks, on vaja tiba rohkem aega. Annan sellele aega.
Andke ka teie aega, puhake ja tehke ruumi usaldusele, et kaoks väsimus, kõik pinged ja võlts konkurents üksteise vahel. Võtke vastu lähedus ja olge koos, et usk endasse ja teistesse saaks tõusta julgelt kõrgele!
Soovin kogu Mustale Kastile uueks aastaks tarkust ja tasakaalu! Meil saab näha “Peksu mõisatallis”, “Röövel Rumcajsi” ja “Kaksismaa rahvalaulu”, surematut “5 grammi”, üle-Eestilist “Jõudu” ning viimast korda “Õhupalle”. Häid soove läheb aga tarvis, sest kohe nüüd on algamas ka uus loomenõukogu järgnevaks hooajaks. Pöidlad pihku, häid valikuid meile ja kustumatuid elamusi teile!

PS! Indiahuvilistele soovitan avastada Gregory David Roberts’i põhjalikku ja seiklusrohket teost „Shantaram”, mis põhineb tema enda seiklustel ja kogemustel peamiselt Mumbais 10 aasta jooksul, kirjeldades Indiat väga kirevalt ning andes tõenäoliselt sügavamagi sissevaate sellesse maailma kui kolmenädalane turismireis. 🙂

PPS! Seekordseks muusikasoovituseks minu isiklik suur lemmik, inspireeriv muusik, Jose Gonzalez, kes ühtlasi on juba 3. veebruaril tõepoolest Tallinnas Nordea Kontserdimajas üles astumas! Cycling trivialities, lugu, mis tema dokfilmist kunagi DocPointilt kõlama jäi ja kõlab siiani.

Reeli

Rabandus

Posted on 23. jaanuar 2017

Hommikune rahu leida enne koitu
võikski olla minu elu soov

Miski kiskus varahommikul ikka eriti tugevalt rappa. Läksingi rappa. Võiks öelda, et lausa jooksin rappa. Olin rabas – see rabas mind jalust.

Ma tunnen end rahulikuna, õnnelikuna. Ma ei tunne vajadust kasutada palju sõnu. Kuigi aeg-ajalt läheb ikka lappama. Lappan mõnda raamatut. Siiski aina rohkem eelistan nende lugemist, neisse süvenemist.

Ma ei osta endale kokaraamatuid, sest ma ei kasuta neid. Ma olen liiga laisk. Ma improviseerin sellega, mida kapist leian. Nüüd üritasin teisiti. Raamatut küll ei ostnud, sest internet on ikka üüratult lai, aga katsetasin retsepte, mida varem pole maitsnud. Tundsin end nagu ilma koodideta Simsi mängus, kus kokkad neli tundi järjest ja oskusi on vaevu poole pulga jagu juurde tulnud. Simsis tüütas väga ära, kui tegelane tund aega järjest midagi õppis, aga see päris elu värk on mõnus. Aega on vaja, et teha aeglast toitu. Aeglane toit > kiirtoit. Mõnus on näha, kuidas asjad päriselt valmivad ja mõnus on midagi osata ning eriti mõnus on, kui sa õppimisprotsessi nautida suudad.
Olgu tegu kiirtoidu või mitte nii kiirega, õhtusöögil on üks imeline roll täita. Olin paar päeva Haapsalus vanematekodus ning tegin neile õhtuti süüa. See oli võrratu, kuidas ühine laua taga veedetud aeg meid toidu ja maailma üle arutama ärgitas, kuigi lihtsalt samas ruumis viibimine meid tavaliselt sinna ei juhi. Igatahes sündis seal õhtusöögilaua taga mingi teine maailm, natukene teine reaalsus.

Ma kunagi mõtlesin, et igaüks võiks võtta eesmärgiks päästa kasvõi üksainus inimene siin maailmas.

Üks mõtlemapanev artikkel on siin.
Üks rabav stseen filmist “Tüdruk läheb öösel üksi koju” on siin (kel film nägemata, siis soovitan enne tervet filmi vaadata).
Üks mällu sööbinud Valdur Mikita tsitaat on siin: “Urbaniseeruv inimene vajaks üha rohkem vabastavat märgidieeti.”

See rabaskäik tegi mind nii õndsaks, juba ainult see üksik kord. Ometi sammusin ma mulle ette ehitatud laudteed pidi sinna, ise tegelikult teadmata soo tõdesid ja saladusi. Ikkagi oli mul tunne, et olen sooga üks. Ma tean (loodusest) liiga vähe. Ma oskan (looduses) liiga vähe. Ma tahan rohkem teada ja osata!

Laura