A: Olemine / puhas eksistents
ja
B: Näilisus / filtreeritud eksistents

Elu siin Maa peal, tegelikkus, milleks me seda peame, on tegelikult just defineeritav nihestatuse kaudu, dissonantsi kaudu, milles me elame. Ütlen veel: meie elu, nagu me seda arvame mõistvat, pole mitte niivõrd tegelikkus, kuivõrd näilisus ehk näiline tegelikkus; me vaatame reaalsust või olevat läbi “tsivilisatsiooni prillide”, kultuuri kuhjumise (Vihje: aga milline on see kultuuri kuhi? Ei saa ju olla, et see on täiuslik. Aga kui see pole täiuslik, on see parimal juhul ebatäiuslik, halvimal juhul närune.). Selle dissonantsi möönmine aga tähendab, et (meie) elu saab olla võrdlemisi traagiline ja kuradi groteskne. Sealjuures dissonantsi sügavus sõltub nn status quo’st, ehk kui palju ja kui paljust räägitakse/kui palju valetatakse. Ja milline on keskkonna-indiviidi suhe. Näiteks kas indiviidi avatakse ja õpetatakse teda ennast väljendama, et tuua välja tema unikaalsus või vastupidi. See väljatoomine on seotud ka nii teaduse kui kunsti eesmärkidega: uurida, mis on peidus pinna all, inimese hinges.

Kindel on see, et indiviid kasvatatakse vastavas kultuuriruumis ja et milline iganes see ruum ka pole – seda nägu saab olema indiviid. Piltlikult: kui lapsele öeldakse sünnist saati, et ta on see ja see ja too, siis selleks ta end ka pidama hakkab. Samamoodi võib lõvile õpetada, et ta on lammas, ja elades lammaste keskel, ei jää tal palju muud üle kui pidada end lambaks, kuna talle nii on sisendatud. Seda suhet kirjeldab ingliskeelne sõna conditioning (hiljem naaseme selle juurde). Kuna pärdik näeb ja pärdik teeb, ja inimene siiski on – olgugi et homo sapiens with a touch o’ civilization – pärdik. Ja nii võib inimestegagi igasugu trikkasid teha. Ja see ongi viinud meie armsa ilmamaa natukene loomaaia, uhkust ja eelarvamust täis loomaaia, groteskse ja traagilise tsirkuse tasandile, kus inimese hingest on järele jäänud vaid müüt.

MEIE ehk massid ehk lõvid (lambad)

Esmajärgus selle pärast, et meid, ja kui ma ütlen meid, siis ma mõtlen seda mõõtmatut massi, mida kannustab globaalne pidurdamatult populaarne kopuleerurumistung,

seda massi, kes on alati täitnud alumised korrused-klassid – töölised, „proled“, rõhutud, keskklass – õpetajad, administratiivtöötajad, ehitajad, igakülgsed „teenindajad“ või teenuseosutajad (ka esinejad/kunstnikud),

meid, nii valedele üles ehitatud modernses ent “tegelikult” üsna mandunud õhtumaa kultuuris,
meid, kes me oleme kasvanud türannia, dominatsiooni ja korruptsiooni vaimust,

meid (neid) – tohutuid inimhulki – pigem vaeses kolmandas maailmas, kelle isamaa on imperialismi ja kolonialismi käigus kukeks tehtud ja,

kes kui orjematest orjemad orjad kaasaegse ja ultramodernse globaalkapitalismi püramiidi püstitamiseks ja säilimiseks on mattunud inimkehalisteks alusblokkideks, vere ja vaimu ohvriannina, millest küll otseselt ei räägita, mida üldlevinud tõena küll ei aktsepteerita, ent ilma milleta lääs õilmitseda ei suuda(?).

Miks osutasin ennist „kodukandi“ ehk õhtumaa kultuuri manduvusele? Räägitud sellest ju on ja kas on see üldse viisakas? … Eks ju häiri asjaolu, kui käimasolevatest koledustest puhtana tahetakse hoida oma kolukest – pea-liiva-alla käitumus, see vastutuse puudumine, mille asemel levib hoopis nn „vabadus“, vabadusest hõiskamine ja trall-chill-pidu-pidu. Vabadus teha ja öelda ja olla kõike. Vabadus. See kõik on muidugi nn väline vabadus, ja see kehtib nende inimeste üle, kes, kuigi vabal maal, on sama palju keskkonna peeglid ja teenrid kui ükskõik milline karjaloom. Inimene teeb kõike, mida ta näeb teisi tegevat. Seda tähendab automaatika; see on palju tissitud ja new age’ga seostatud teadlik olemise vastand. Inimesed kui robotid, zombid. Samal ajal globaalkatel keeb ja kihab. Ma kaldun arvama, et inimesed eelistaksid mitte teada, ilged tõed oma elust välja tõrjuda, mis paraku aga tähendaks selle oma laste ja nende perede ning järgmiste generatsioonide kanda jätta.

Meid kõiki on pandud elama valet (maatriks). Ühtede eluenergia voolab ühepoolselt teiste elude heaoluks, eliidi või ülemalseisva toiduks ja heaoluks (dominatsioon „pähklikoores“, nagu öeldakse), keda „kaitseb“ lõhe – palgalõhe, klassilõhe, kutsu seda, kuidas tahad. Osa inimesi meie ühisest kodust Maal teeb kõik, et seda lõhet hoida ja suurendadagi, machiavellilikult sellise mõtlemisega (ideoloogiaga, oleme ausad) masse (magama) poputades. Igaüks meist, tänaval, telekas, funktsioneerib agendina valemaailma kinnitamiseks, ise seda teadmata, kinnitades pidevalt korrumpeerunud status quo‘t, mis orjastab paljud üksikute huvide nimel. Seda teades on mul mõistagi raskusi rõõmust lakke hüppamisega, kui järjekordne seadus võetakse vastu, mis seda lõhet aiva süvendab, ütleme riigi ja rahva vahel (mitte tingimata Eestis). See paneb mind haiglaselt irvitama, kuigi tegelt tahaks nutta ja kividega mõne musta supersedaani tuuleklaasi sisse peksta.

Aga see on ju levinud (sümptom), mida ikka aeg-ajalt näeb – aknad visatakse sisse, autod keeratakse kummuli, märatsev rahvas tänaval, lõuna pool sagedasti molotovi kokteilidega ja muidugi – kohalik noorsand varastab lõhutud R-kioskist tampoone (mitte keegi ei unusta seda pilti) – sagedased protestid igal pool üle maailma. Vean kihla, et see on umbes-täpselt see sama frustratsioon, mis viis maailma lapsed vastavate sündmusteni aastatel 1789, 1905, 1911, 1917, et mainida vaid kuulsamaid. See on see sama tunne, millest on sündinud nii proletaarne poeesia kui ka hipiliikumine, mõisate põletamine kui pankade natsionaliseerimine ning viimaks ka krüptovaluuta, keisri-kuninga-tsaari surm, heaoluühiskond, kõik mässud, kõik revolutsioonid – see on ebaõiglane suhe, dominatsioon, kus üks ahv istub teisel kuklas, see on vertikaalne võimujoonis, ebaõiglane hierarhia, püramiid, kus elu on nii püramiidi tipus kui ka kuskil persekarvade vahel – kuhu oled sündinud sina? (Ilmselt kuhugi vahepeale.)

See on ehk üks põhjus, miks paljud nn “vaikivast vasakust”, sellest teisitimõtlevast elemendist, vaikivad? See on põhjus, miks ta ei pruugi omada telekat, lugeda neid groteskseid, et mitte öelda ebainimlike pealkirju ja vastikuid uudiseid; rääkimata muudest massimeedia tavatoodetest, meinstriim meediast jne. See on põhjus, miks nad ei viitsi vaevuda Eurovisiooni vaatamisega, selle ludri ent liiderdava alternatiiv-religiooniga, mis toimib kui oopiumijäänuk, ent mis on nüüdseks haletsusväärse kuju võtnud – „kaunis“ kole lömitamine, poliitiline mahhinatsioon totaalsete efektide ja jõuetu sisu garneeringus… See on ehk üks põhjus, mis sünnitab vihkamist… aga nimetame seda siiski vastuseisuks, kus ühte leeri kuulub eliit kapitalistide, korporantide, monopolistide ja börsimaniakkidega eesotsas. Muidugi võib öelda, ega me nende olukorda sattudes paremini ei teeks (nagu M. Mutt hiljutises artiklis kirjutas). Saaksime ka ihnuriteks, paksudeks ahnitsejateks.

Ajaloo järgi revolutsioon, mädand, on lahvatanud ebainimliku ja pika rõhumise ja allasurumise näol. Revolutsioon(id) ei ole midagi muud kui haiguse sümptomid, haiguse, mille ravimisega, tundub nagu, peaks keegi tegelema. Keegi peaks… vastutama? Aga mida teeb doktor Võim, kelle valdkond pole tervis ega terviliklikkus, vaid poliitika, võimu seadmine, “seaduse teadus”, kelle valdkonda iseloomustaks kõige paremini sõna v a s t u t u s – riiklik, rahvuslik, globaalne vastutustundlikkus – vastutamine (ainult) maailma eest. Mida nad teevad?

Jätkavad sõda. Jätkavad täiskäigul kapitalismi, mis on väärastanud praktiliselt kõik, muuhulgas (toon paar näidet):

– USA poliitilise (ja moraalse) aluse, mis toimib välisrahastuse arvel (ei hakka USA tegevuse kurjuse absurdsusse laskuma);

– farmakoloogia, kus keemia-medikamentide kaudu lüpstakse haigeid inimesi, vähk – see on ju miljarditööstus, mille stabiilset ja tohutut käivet kui kapitali hiigelpärandit ei tohiks kindlasti kompromiteerida;

– kiirtoit, mis jätab kaugele maha tervisliku toidu – aga milleks üldse vegan või veganlus? Mingi hipi pedede värk;

– Hollywood, kus inimelu väärtus lömitab kas just super-, aga igatahes mingit sorti kangelase kauni keha ja varvaste all, aga keskmise actionfilmi laibaloend? – seda ei viitsi vist enam keegi mõõta. Keevaline ja noor action’it ihkav teadvus teeb inimelu kohta sellest ehk ajapikku omad järeldused;

– metsad, mis põletatakse, vihmametsad, põlismetsad. Kahjuks ei pea me kaugele vaatama, aga sel juhul tasub ka teada, et mühinaga ahenevad maailma kopsud;

– nafta, nafta, nafta. Riigid, kus on naftat ja milline obstsöönne peerupoliitika selle ümber toimub – sõna otseses mõttes sõjategevuse käigus hoidmine, sõjategevuse lõpu ärahoidmine, või veel naeruväärsem: sõja ennetustegevus sõjaliste vahenditega. Vastasel korral ju kaotatakse ressurssides, kaotatakse dominatsioonis. Aga kuidas on liikide seninägematu suremusega, korallrahu kadumisega? Selles pole kahjuks üllatavat. Kas olete näinud kuidas hiidkilpkonna ninast mingit veerandmeetrist krobelist plastikpulka välja tõmmatakse? Võtke sedagi teadmiseks, kui Omega3 rasvhappest peate, et plastikurisu, mis ookeaniloomakeste kõhtu satub, jõuab lõpuks maalaste endini tagasi, tõsijutt. Kahjuks toimib loodus lausa nuhtlusena – ringitaoliselt. Nõnda siis – kas saab ja peab seda kõike veel õigustama? Kaua peab veel pead liiva alla peitma, teisi süüdistama ja tõe nagu katku eest pagema?

Kuidas oleme me jöudnud tänasesse – kus põhimõtteliselt kõige vastutusrikkamale platvormile pääsemiseks üks ja ainus kriteerium on võimujanu. Sul peab olema ainult üht asja – see pole arukus, isetus, isegi mitte võimekus -, sul peab olema omadus, mis on mitte ainult kõigil inimestel, vaid kõigil loomadel – ellujäämisinstinkt. See on see iidne osa sinu ajus, mis annab sulle kõige primitiivsemaid ja põhilisemaid impulsse, see tekitab sus tunde süüa see vahukomm, kulutada see raha, peksta möödaminnes teist inimest Mustal Reedel kaubamajas või rabeleda Selveri järjekorras, karjuda lapse peale, närvitseda õpilasega, vihastuda autoroolis, pürgida sinna, kusiganes on võimu nagu koi valguse poole, kus saab autoriteetselt kanda kinnitada. Mida vähem “arenenud” sa oled (conditioning – hädapäraselt võiks seda tõlkida normaliseerimine, aga mõtteliselt oleks see kultuuripoolne kujundamine), seda vähem suudad sa neile instinktidele mitte ainult vastu panna, vaid neist esialgu üldse teadlik olla (nagu E. Tolle räägib), seda rohkem oledki sa see ürgne instinkt, rott, sisalik, ahv, ainult selle vahega, et sa sünnid “arenenud tsivilisatsiooni”, kusjuures tegelikult oled sa ikkagi pärdik tehnoloogias, selle vahega, et kultuur, kuhu sa sünnid, asetab su silmile pärast sündi maski, mis areneb ja kasvab su peal koos sinuga, ja harva tekib sul sellest vabanemise hetki, kui üldse. See mask, persona, ongi status quo, see on automaatika.

Conditioning / normaliseerimine: kultuurimähis, väärtuste vesi (transgressiivsed arusaamad sellest, mis on õnn ja edukus, mis siin maailmas loeb), moraali maksiimid “õige ja vale”/ piits ja präänik. See on see, mille nägu sa saad olema, tänu sellele maskile, mis sind keskkonnaga lõimib. See on tohutult väline, see ongi väline. See tähendab, palju olulisem sinu isikust ja indiviidist on see, mis juba olemas on, ja see mis juba olemas on, see saab kätketud sinu mõistusesse ja südamesse, käitumisse, ruumiga veel natukeseks originaalsuseks, kui hästi läheb.

See on muusika, mis mängib meie elude taustal, ja -pannes seda tähele või mitte – tatsub inimene selle muusika taktis. Aga kui ma ütleks, et see on julm ja kriipiv kapitalismi muusika? Või kuidas oleks – muusika, mis uinutab meie südamed sulgseisu ja laseb primaarinstinktidel meie eest rääkida? Kas keegi ärataks me südamed, need magavad? Kas keegi paneks muusika pausile? Ei. Mitte keegi ei pane muusikat kinni, kindlasti mitte need, kes selle muusika on tellinud, kes sõltuvad sinu uinunud seisundist, et neile jääks nende heaolu, nende rikkus, nende, daamid ja härrad: dominatsioon, mis on ju üks ürgsemaid evolutsioonilisi vorme.

Inimene saab enda kõrvad-silmad katta, ja hingata (brahman). Seda tähendab meditatsioon, seda tähendab enda sisse vaatamine. Võta puhkus maatriksist, mis on manipuleerinud ühiskonda aastatuhandeid. Võta puhkus kapitalismist, ajakirjadest, televisioonist. Lõpeta kasvõi hetkekski välise keskkonna tarbimine, hetkekski, ja proovi hingata ning hoomata, mis kumiseb sinus, millised tõed ja millised valed seal kobrutavad, kindlasti leidub seal nii üht kui teist.

Inimene täis on potentsiaali, mida kaua on väärkoheldud nagu elevante. Aga „enda sisse vaadates“, tõenäoliselt ei kuule sa midagi tähenduslikku. Müra, millega me igapäevaselt kokku puutume, on nii massiivne ja teeb meid sisemiselt nii passiivseks. Me elame vaid pealiskihi teadvuses, arusaamata enda mitteteadvusest, süvateadvusest, oma unenägudest ja mikroslikest mõtetest, mis ei suuda kaua meie pealiskaudses ja psüühevaenulikus mõtlemises ja lihtsas teadvuses kesta. Selleks, et tungida sügavamale enda hinge, on vaja midagi enamat, kas „puuri“ või „kaarti“ (tehnikaid selleks on oi kui palju, olgugi, et osa on muundunud kapitalistlikuks veiderdamiseks kas psühhoanalüüsi või millegi veel alternatiivsema egiidi all). Just seda peaks ühiskond meile õpetama ning kui ta seda ei tee, ei pruugi me nüüd ja edaspidi mitte kunagi tahta ega hakatagi tahtma enda sisse kuulatada, sest siis me oleme ju skisod, hullud või kesteabmis. Me ei taha enda sisse vaadata, sest seal on kaos puder ja kapsad. Sellest pole hullu. Hinga. Tervita oma sisemaailma, andesta endale, ära solva ega vihka ennast, sellepärast öeldakse: armasta ennast, mitte selleks, et osta endale asju kokku.

Sa oled väärt seda, et sa sisemiselt end tunnustad, kõige kriitika kõrval, millega sa ise ja teised niikuinii sind piitsutavad.

Tunnustad end, selle asemel, et õiendada. Tervitad ja võtad vastu, nagu uue aastagi, selle asemel et nuhtled kõigi asjade eest, mida sa valesti oled teinud. Ega õigesti elada polegi lihtne, surra on lihtne. Õigesti elada on… kohutavalt raske, vähemalt esmapilgul tundub nii. Aga kõik vead, mis me teeme, kõik halvasti tehtud asjad ei peaks võrduma piitsutusega, vaid pigem endaks integreerimisega, umbes nagu kui Jung ütleb, et inkorporeerida oma “vari” või varjukülg enda isiksusse. Ennast mitte tunnustada ega armastada, vaid vastupidi – sellega lihtsalt laieneb veelgi lõhe enda ja iseenda vahel, kusjuures see lõhe, nagu lahtine haavgi, on hõlpsasti kokkuõmmeldav, kui sa seda soovid ja oskad. Seega: hinga, ning – aktsepteeri, jaata end, kogu oma totaalsuses, varjudes ja valgustes.

Õppimine tundub olevat meil väljapoole suunatud tegevus. Kahtlemata tulebki välist maailma õppida, tuleb kuulata, mis ütleb teadus, meditsiin. Aga õppida sisemaailma tundma, või õigemini… õppida ennast… Õppida nägema, kus algab ja lõppeb see tohutu infovoog, mis on tulnud väljastpoolt sind, ja kus algad sina ise. Kui sa seda hästi teed, siis rikastad sa sellega mitte vaid ennast aga ka teisi. Aga see eeldab vabadust. Aga vabadus ilma vastutuseta vaagub. Vastutus olla sina ise, mina ise. Vastutus vaba olemisest. Vastutus oma tegude, mõtete, emotsioonidegi ja üldse – kulgemise eest (situatsioonide olukordade läbielamise-).

Kui sa oled vaba, siis sa käitud kindlasti teistmoodi kui siis, kui sa pole vaba, ehk isegi vastaliselt, rebel rebel! Muidugi – kui sa pole vaba, langeb sult ka vastutusekoorem… lihtsalt peegelda vastu seda, mida ühiskond sulle niikuinii kogu aeg sülle projekteerinud on, sisse söötnud ja ette näidanud, jaa – ette näidanud. Ja nii juhtubki, et kui sa oma vabadusest loobud ühiskonna/keskkonna status quo kasuks, siis loobud sa ka vastutusest. Nii võib juhtuda, et inimene on pärdik, kes ainult teisi imiteerides mängib, et on inimene. Nii juhtub ka, et kui ühiskond otse pärapõrgusse põrutama peaks, oled sa sellel laeval kohal nagu aamen kirikus. Aga ole sina ise, ja ole targem kui 30 miljonit… Taba ennast mõttelt, kuula ennast kuulmas, rääkimas, ja siis… mõtlemas.

Vabadus, vaba olemine, vabana sündinud… see on justkui kõmin, mis kumiseb enamusis Eestimaa kojas, aga samal ajal on siis see teine vabadus – varjujääv tõetaoline peletis, mida tihti vaadata ei juleta, sest seda vabadust kardetakse nagu kardetaks olla minaISE. Nagu tõttki, ei taheta seda vabadust. Nii hea kui sellest keegi laulab ja lauldakse, on hea kui ka kirjutatakse, ja erriti hea on, kui esivanemad on meid vabadusse võidelnud (oli ka tagumine aeg, siiski, oleme ausad) ning me saame tsivilisatsiooni vabaduse viljust isegi sirguda nagu fruktid, jah… aga millised (milliste tingimuste järgi normaliseeritud) fruktid? See on küsimus…

aaaaaaaaaand cut

Karl Edgar Tammi