Niils

Posted on 12. september 2016

Kas te teate seda tunnet, kui oled jooksmas ja mõtled, et nüüd jalutaks veidi ning siis jookseks edasi, aga pärast jalutama hakkamist ei leia enam motivatsiooni ja jaksu jooksmiseks? Ma tunnen umbes sarnaselt, aga mitte joostes, vaid igapäevaselt. Kui ma olen pidevas tegevuses, siis ma teen ja tahan ja suudan ja kui ma peatuse selle sees teen, siis kaob kõik ära, kaasa arvatud motivatsioon. Ilma pausideta samas ka ei saa. See pole samuti produktiivne. Nii ma siis nende jalutamisfaaside kestel lihtsalt ütlengi iseendale: «Jookse!». Näiteks selle kolmanda tänavavalgustini või kui klapid on peas, siis selle loo lõpuni. Kuidagi käratan enda peale hetkeks ja siis läheb organism tööle. Muidugi ei jookse inimene, kes pole elu sees üle 5 kilomeetri jooksnud, ühel ilusal hommikul lihtsalt maratoni ära, sest tal tuli tunne peale. Igatahes on see vähe tõenäoline ja lausa ohtlik. Kuid kui sa oled juba kauemat aega oma 5-kilomeetrise ringi peal muutusteta, kuid sinu eesmärgiks on maraton, siis on miskit justkui mäda. Motivatsioon? Enesedistsipliin?
Tegelikult ega ma ei nurise ka. Olen suvel saanud puhata ning eelkõige on mu mõtted saanud päris hästi puhata. Nad on leidnud, et pole mõtet enda peale kuri olla. Justnimelt mineviku-mina peale. See ei vii mind väga kaugele. Pigem tekitab veel rohkem viha ja frustratsiooni. See mineviku-kurjus tuleks muundada oleviku-enesedistsipliiniks ja motivatsiooniks. Võib-olla see igikestev 5-kilomeetrine ring tulebki sellest, et juba 20 ringi tagasi ei olnud see rohkem kui 5 kilomeetrit ja 19 ringi tagasi ei muutunud see samuti 6 kilomeetriks ning 18 ringi tagasi oli see üleüldse naeruväärsed 4,9 kilomeetrit ja nii edasi ja edasi. Sellisel juhul tasukski vast mõnda aega jalutada ja elu- ning jooksulust taas üles leida. Niisiis on kokkuvõttes jalutamine nii jooksulises kui ka igapäevases mõttes jumala chill (ära loe: jahe; loe: aksepteeritav ja äge).
Vaatasin nädalake tagasi oma telefoni pildivaramut. Leidsin näiteks taolise pildi meie Juunituuri-aegadest.

Käisin vahepeal oma elu esimesel klassikokkutulekul. Ilmselgelt minu ajal nii uhkeid klassiruume veel polnud.

Ma pole väga kaua blogi kirjutanud. Viimane kord oli minu nädal juuni lõpus, kui Mustast Kastist mina, Birgit, Märt, Mihkel, Silver ja Tartu Uuest Teatrist Epp käisime Prantsusmaal kätte saamas oma eelmise aasta Draamafestivali publikulemmiku auhinda.

Etenduseks oli meie diplomilavastus «1987» ja auhinnaks oli reis Martelli konjakimõisa. Blogi ei saanud valmis, sest ma ei saanud kõiki videoid oma telefonist kätte ning siis tulid juba järgmiste inimeste bloginädalad peale.

Ärge nüüd megapõnevust ega vapustavaid kaadreid oodake, aga siin see konarlik ja enam-vähem ülevaatlik video on! Kui tervet 18-minutilist videot ei viitsi vaadata, siis otsige vähemalt majatuuri koht üles. Näete vähemalt seda megamõisa, kus me mõned päevad elasime. 😉

Teatrist ka veidike. Täpsemalt siis sellest Mustast Kastist. Meil tuleb tuleval neljapäeval, 15. septembril kell 17:00 3. hooaja avapiknik Tartu Ülikooli Botaanikaaias.
Võid võtta miskit endale istumise alla kaasa ja soovi korral võid ka kooki küpsetada või midagi muud söödavat/joodavat kaasa haarata. Meie pakume omalt poolt pirukat ja kooki.

Kuuleme, mida toimub tuleval hooajal ja lausa avame selle (võiks öelda, et sõna otseses mõttes), mängime arvamismängu, kuulame lugulaule, lobiseme, oleksleme ja lähme kõik koos 19:00ks Genialistide Klubisse, et seal vaadata ära meie selle hooaja avalavastuse “Avameelselt arvamisest”.

Samal õhtul tähistab Genklubi enda 10. sünnipäeva. Umbes kell 22:30 astub lavale Genialistide tribüütbänd, milles lauljatena ka mitmed meie näitlejad ja lavastajad üles astuvad.

Ahjaa, armastus. Armastus on äge!
Laura

Sügisesse

Posted on 4. september 2016

31. august

Märkamatult on uus sügis kätte jõudnud. Need „rahulikud“ suved mööduvad aina kiiremini ja töisemalt, kuigi on ju mõeldud puhkamiseks ja mängimiseks, rannaliivas ja meres suplemiseks. Endiselt ei taha ma sellest lapselikust unelmast loobuda. Ka talv pole enam kaugel. Polaarrebased Islandil vahetavad juba vaikselt karva. See oli tõepoolest nagu eile, ja ma tunnen seda päris tõsiselt, kui kirjutasin Islandile jõudes blogipostitust meie hooaja lõpust ja minu saareriiki saabumisest. Nüüd olen siit kohe koju jõudmas. Väikeses Eskifjörduris jääb elu aina vaiksemaks ja ööd on päris pimedad, juba on vaikselt näha rohelisi virmalisi öises taevas, turiste liigub vähem ja vähem, ka restoran, kus töötasin, jäi äkitselt augusti lõpus klientidest tühjaks. Turismiaeg Islandil lõppeb augustis kiirelt. Kui maist juulini on ööd põhjas valged, siis teadagi on talvel siin kottpime, vaid mõned valged tunnid päevas. Ega Eestiski parem ei ole. Küll aga hakkab Tartu, kuhu naasen, sügisest, vastupidiselt paljudele teistele linnadele ja looduse kulgemisele, jälle elavnema ja õitsema. Tartu linnas on sügis oma uute alguste ja ellu naasmistega justkui kevad looduses, nagu unest ärkamine. Ärkame taas ka meie Mustas Kastis.

Sügis… On ühest küljest imeilus aeg, oma värvide ja uute algustega. Teisest küljest on need uued algused minu jaoks alati veidi hirmutavad olnud. Põnevad küll, aga hirm teadmatuse ees on alati rinnus. Mida ma siis kardan? Muutust? Ühest mõnusast mugavusest, mis ei saa ju lõputult kesta, uute väljakutsete, olukordade ja inimeste juurde astumist? Miks uus mind hirmutab? Need uued kohustused, lahenduste leidmised ja see teadmatus, et mis siis ikkagi saama hakkab. Tegelikult ei hakka ju midagi teistsugust, vaid kõik läheb edasi nii, nagu minema peab, nagu olen ise valinud, otsustanud, planeerinud. Olukorrad on uued, aga ise olen seesama, enda soovidega oma kulgu minnes, kaasas eelneva aja õppetunnid ja kogemused, mis sel suvel muutsid mind tugevamaks ja õnnelikumaks, ja neid usaldades kaob ka hirm.

Püüan uuel etapil võtta seda kulgu enda jaoks loomulikumalt, usaldades toimuvat ja inimesi enda ümber, kohustusi mitte ülearu ampsata ning lubadusi mitte liigselt anda – nende täitmata jätmised hirmu taastoodavadki. Selle asemel tegutseda enda võimete ja aja piirides, jättes ka iseendale aega hingetõmbeks, vähem kiirustada, vähem muretseda, rohkem häid lahendusi otsida ning mis kõige olulisem, neist kõigist rõõmu tunda. Teatris on nii lihtne hulluks minna. Aga kui, siis juba suure rõõmu ja uhkusega! 🙂

Kui on usaldus ja turvalisus, pind jalge all ja meel selge, siis pole unistustel ja nende täideviimisel enam piire. Siis on uued tuuled ja muutused vaid lust ja mängurõõm. Ja nii on suvi igas päevas, millele uuena ja puhanuna vastu minna.

Kuidas saangi ma enam tunda hirmu, kui olen seda mägedes udu sees nii tugevalt tundnud, kukkunud ja roninud, kuid tervena maa peale tagasi jõudnud, räsitud, kuid õnnelikuna. Island andis mulle õnne ja ilu, soovin seda kõikidele ka sügisesse!
Hoogsat mängimist ja usaldamist! Hoidkem üksteist.

Ja tulge ikka vaatama, kuidas Must Kast sügisest taas õitsema hakkab! Oo, te ei taha sellest ilma jääda! 🙂

Reeli

Mina olen Kristo.

Posted on 28. august 2016

Mäletad mind veel?
Ei? Jaa?
Pole hullu!
Tore on ikkagi.
Koguaeg on tore.
Küsid, miks?
No mis sa arvad?
Suvi on.
Jah.
Polnud ju väga keeruline.
Tuleb ju küll, kui sa püüad.
Ma usun sinusse!
Aga tead!
Suvi on üks huvitav aeg.
Ütlemata ilus ja mõnus.
Aastaaeg, mida oodatakse nii väga.
Pingsalt.
Aastaaegade Stanley karikas või Kuldne Palmioks.
Kuidas kellelegi.
Samas libiseb ta tihtipeale nii märkamatult käest, et jääb mulje, nagu suve poleks üldse olnudki.
Vähemalt minu puhul on nii.
Kuidas sul?
Küll ma olen rumal.
Inimloomusele omaselt kipun ma ju seda võrdlema varasemate suvedega.
Oi, kui pikad need tundusid.
Eriti varasemas nooruses.
Eksole?
Nagu ignorantne eesel, ei tunnista ma faktorit, et mida aeg edasi, seda kiiremini me aja kulgu ja liikumist tajume.
Kahjuks.
Tahaks ju kinni hoida.
Ajast, ma mõtlen.
Sestap ärgem elagem minevikus.
Elame hetkes.
Suht keeruline…
Aga proovi.
Ma proovin ka.
Tead mis?!
Kohe tuleb sügis.
Lehed langevad.
Värvide mäng.
Naudi seda ka!
Nagu uus algus.
Uus ootamine.
Kuid.
Aga ikkagi…
Millal tuled taas…
…suvi!?
Igatsen sind!
Juba.

Leinbergi-mutt võtab sõna

Posted on 22. august 2016

Tsau kaia kas ma võin plogi kirjutamisd edasi lükkata sest mull on olnud nii vähe aega mõelda muust kui toitude tegemisest ja õike aeksest lauda viimisesd ja toidu ainete hakkimisedt ja puhasdesse karpidesse panemisest nimelt ma olen töödanud sellel nädalal palju aega pitsa kofikus ja teinud erinevaid sööke häsdi ruttu sest inimesed tahavad palju süüa ma ei tea miks inimesdel läheb kõhd tühjaks kogu aeg

Selline elu tegelikuld ei olnud minu unistus minu unistus oli saada näitlejaks ja ise vasdutada oma loomingu eesd ja olla tõe ja meele lahuduse vahendaja rahfale aga praegult ma töötan pitsa ja pann koogi kofikus sest raha peab teenima sest elama peab kas peab aga nüüd mulle duleb kogu aeg meelde teater ja ett ma armasdan teatrit väga see on minu kuttsumus ma tunnen juba väiksest peale ma olen isegi kirjutanud selle kohta oma plogis näiteks siin

25.august 2009
/…Ja siis ma mõtlesin veel, et Jumal on andnud mulle midagi, mis on täielikult minu OMA- teater! Ma olen tänulik, et Ta on andnud mulle minu OMA võime näha, tunda ja teha teatrit täpselt nii nagu on minu enda jaoks õige, nagu on minu OMA, MINU TEATER. Ja et Ta on andnud mulle hämmastava eelise teha vahet heal ja halval teatril, et Ta on andnud mulle loa seda siin nii selgelt väljendada…/

Braegu ma mõttlen küll et see on natuke ambitsjoonikas enese väljendus aga siin pole visd vähimadkgi kahdlust et ma siis teatrisse giindunud olin ja näe ma leitsin teise posdituse mis on tehtud enne teatri kooli kattseid

20.mai 2011/
kuu ja üks päev lõpetamiseni. ligi poolteist kuud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. minu oodatud armastatud hinnatud pühaks peetud armsaks peetud tagaigatsetud hinge valutatud oodatud oodatud nutetud oodatud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. kallis 13-aastane mina kes ma juba olin kindel veendunud veendunud et ma pean viljandisse saama, sul on ligi poolteist kuud viljandini. ma tean, et ma teadsin seda juba siis, et kunagi tuleb aeg, mil mul on ligi poolteist kuud viljandinud, muidu poleks ma vastu pidanud toime tulnud hakkama saanud hakkama saada tahtnud. ligi pool teist kuud viljandini. ja kui palju on mu ümber muutunud. kui paljud inimesed on läinud ja tulnud ja minu oodatud teatrikool on ikka sama. ligi poolteist kuud viljandini. kord tuleb aeg,
ma
pean
saama
näitlejaks
muidu
suren
ära

maa ei tea mikks ma küll kirjutasin et muidu suren ära kui ma ei saa näitlejaks sest ett praegu ma pea aegu tunnen et ma bolegi näittleja sesd ma juu ei näittle ja töötan oopis teises vald konnas nagu toitlusdus ja kljendi deenindus ja minu iga päävased rõõmud ja mured on oopis teisd sugused kui teattri mured ja rõõmud ainuld et ma tunnen et ma olen väikke aga miks ma küll kirjudasin et suren ma ei tea sest kuigi maa pole praegu näittleja ma pole juu ültse surnu moodi kõikk on minuga korras

see on esi jalgu kõik mis ma tahan plogisse kirjudada ma või polla soovitan teile ühte raamadut miss kaia mulle soovidtas selle nimi on lilled algernonile seal on üks poiss täidsa minu moodi lugege ikka varssti halgab teatris uus hoo aeg ja see saab küll olema lõbus minu meelesd oli juba 15. sebtembril mingi üritused või näidendid aga ma praegult ei mäleda mis täppselt küsige kellegi kääst kes teab rohhkem näiteks kaia või see uus teatri turu juht kes meile tuli

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

Posted on 19. august 2016

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.

Eksimisest ja leidmisest

Posted on 10. august 2016

Vanarahvas teadis öelda, et aasta esimene päev on hea viis ennustamaks tervet saabuvat aastat.

Mina ärkasin 1. jaanuaril 2016 ühes kasukate ja inimeste hunnikus, võtsin need kõik kaasa ja läksin metsa. Oli esimene tõeliselt külm päev sellel talvel – imekaunis päike ning pakasest tundetuks näpistatud põsed. Pidime läbima ühe vahva raja ja sõitma koju tagasi, aga elu teeb omad korrektuurid, niisiis me eksisime ära, läks pimedaks, nagu talvise pööripäeva lähistel ikka kombeks, midagi ei saanud enam aru, igasugune ühistransport sõitis lähikonnast minema ja seal me siis olime, metsas, ühe helkuri ja ärevaks muutuvate varvastega. Aga et ma ikka veel seda lugu saan rääkida, on ilmselge, et ükskord metsast välja me jõudsime, tee ääres hääletasime, peale meid võeti ning koju teki sisse suppi sööma toodi.

Ausõna, ei olnud kogu aeg mõnus. Aga praegu ma mäletan ainult seda, et oli väga ilus päev.

Niisiis, kas on vanarahvas millestki väga hästi aru saanud või on mängus mingi muu vigur, aga senini on sel aastal minuga koos kuskil orienteerumine olnud üsna halb mõte. Ma üldiselt ise arvan, et olen suundade tajumises isegi pisut üle keskmise, aga viimase seitsme kuu kestel olen rohkem ja vähem põhjalikult eksinud olnud nii Itaalias, Maltal kui Eestis, nii linnas kui maal, nii kaardiga kui kaardita, nii üksi kui koos teistega – lühidalt – väga paljudes erinevates kombinatsioonides. Ja iga kord ja enamasti mitte enda jõul sellest kõigest ka välja tulnud.

Ma muide ootan huviga seda teist osa minu päevast või aastast, mis võiks kanda leidmise või pääsemise tiitlit…

Igal juhul on füüsiliselt eksinud olla palju tervislikum kui vaimselt, sellest oleks kah igasugu lugusid rääkida. Aga mõlema puhul tundub lahendus olevat sarnane – vaadata kaarti natuke kaugemalt.

On üks selline noorte raamatusari – „Emanuel“, ilmselgelt vihje filmiklassikale, autorid samad, kes minu varateismeaja lemmikteosed, „Berti päevikud“, kirjutanud on. Peategelase parima sõbra vend Per, kes ei ole päris täiearuline, soovitab igasuguse segaduse korral elus köögilauale püsti tõusta. Hämmastavalt kasulik nõuanne, mille tahaks siinkohal igale lugejale kõrva taha panna. Ja kui see perspektiivimuutus ei aita, siis abiks teinegi tsitaat, Uku Uusbergi „Valgustajast“ – „Soovitame Kosmose mõõtkava!“ – „Igaviku mõõtkava, jaa, väga rahustav klõps.“

Võtad oma vääritimineku, sõidad vertikaalselt kõrgele-kõrgele üles, vaatad tagasi alla ja saad aru, et tegelikult oled sisuliselt ikka samas kohas. Võib-olla on vaja hoopis sisemist suunamuutust. Sest kõrgelt – mis tähtsust on sinul, kellelgi teisel; tervik on kuidagi vahvam.

Ma ei ütle tegelikult seda, et keegi pole oluline, ma ütlen seda, et oluline on ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Ennast ja oma eksimusi. Vähemalt neid, mis iseenda suhtes tehtud saavad. Sest see, k e s inimene on, on ikka tähtis, või pigem et see just ongi. Ma olen sel suvel mitu korda kuulnud mingeid jaburusi, et „tõeline loomus tuleb välja siis, kui purjus oled“ või „tõelist ennast tunned kriisiolukorras“, aga see on ju jamps. Sellega nõustudes taandad ennast automaatselt kehaks, sest keha on see, mida saab mõjutada mürkidega, keha on see, millel on ellujäämisinstinktid. Mulle meeldib rohkem uskuda, et ma olen tähetolm. Ei maksa ennast madaldada, kui on valik arvata ennast ka väärikamaks. Ja muidugi on see keerulisem, sest nii väärikuse kui vabadusega suureneb ka vastutus ja üleüldse… Aga YOLO, nagu öeldakse, millal siis veel pingutada hea nimel kui mitte selles elus?

Jutulõng eksis ära. Seda oli algusest peale arvata.

Mida siis öelda. Tagantjärgi tõmbab mälu niikuinii kõik käidud kurvid selgeks, etteennustatavaks, ainuvõimalikuks. Mälu kirjutab võitjate ajalugu, mitte käimata jäädud teede ajalugu.

käimata radu on sadu
on sadu mis langemas taevast
taevast on sadamas
sadamas võõramaa laevad
võõramaa vaevad
võõramaa
taevad öösel alla kukuvad
kukuvad kukuvad kukuvad käod
kukuvad aastaid mis antud veel elada
elada näha ja
tunda on tunde
minuteid sajandeid
sajan teid
sadu on sadu on käimata radu

Teeks siis selle ajaloo kirjutamise natuke keerulisemaks. Seda vist. Pärast on niikuinii ainult päikesepaiste meeles, mitte see kolmkümmend külmakraadi. Juba mainitud Per armastas öelda ka seda: “Pööra vasakus kurvis paremale, siis näed rohkem loodust.” Mina talle vastu vaidlema ei hakka. Kasvõi sellepärast, et teda pole olemas.

Kaija

PS: Ja mis kõige tähtsam… leidmise kohta nimelt. Kui ikka õigeid inimesi leiad, lähevad peod suurest rõõmust higiseks! Tervitagem meie väiksesse, kuid innukasse kollektiivi valguskunstnik Karl Markenit ning turundusjuht Kadi Rutensit! TERE!!!!

16 448 TRUPITAVAT

Posted on 25. juuli 2016

On suve keskpaik.

Võib-olla enam mitte kalendriseisu järgi, aga vähemalt mingis tunnetuslikus mõttes, sest päikesepaistelisi päevi on nii vähe olnud, et alateadvus muudkui pasundab, et need on alles ees. Ka Musta Kasti tegemistes on kätte jõudnud pausihari, kuna kaks nädalat tagasi lõpetasime Raadi lennukiangaari koristamise ning kaks nädalat on veel jäänud Musta Kasti suvelaagrini, kus tööjutud taas vägagi aktuaalseks muutuvad. Samuti on vähemalt pooled (kui mitte kõik) suveks planeeritud tegevused veel tegemata – pagan võtaks, ma pole isegi veel meres ujumas käinud!

Aga ööd on juba hämaramad… Ja augustisina pole kaugel.

Siiras rõõm on aga selle üle, et ei selle blogipostituse kirjutamiseks ega ka muudeks kuvari taga istumist nõudvateks töödeks aega pole, sest viibin pea iga päev hommikust õhtuni Tartu Seikluspargis, kus on valmimas koguperelavastus „Tom Sawyeri seiklused“. Lahendamaks võimalikku segadust Sinu peas, hea lugeja, ütlen kohe, et see ei ole Musta Kasti lavastus. Mina ja Silver osaleme selles küll näitlejatena, Jaanika koreograafina ning Birgit kunstnikuna, kuid teoks saab see asi ennekõike Peep Maasiku (TÜVKA teatrikunsti 12. lend) diplomilavastusena ja asja korraldusliku poole eest seisavadki head Peep ise ja meie Silver. Kogu sealse meeskonna kiituseks tahan öelda, et suur eeltöö oli tehtud juba esimeseks prooviks ning Peebu energiast pakatavad kursusekaaslased, kes tükis kaasa teevad, hoiavad ka proovides lippu kõrgel, nii et on alust uskuda, et laulude ja tantsuga täidetud vabaõhulavastus pakub meeldejäävat kogemust kõigile! Kellel nüüd huvi tekkis, see leiab rohkem infot siit.

Nüüd (enne veel, kui asun oma elulooraamatu „Fantastiline Kaarel Targo – töö ja talent geeniuse elus“ käsikirja kallale) tahaksin kirjutada ühest tähtsamast asjast. Täpsemalt: sõnast TRUPPIMINE.

See sõna võib tunduda Sinu jaoks, hea lugeja, uue ja kummalisena, vahest isegi ebamaisena, kuid kartuseks pole põhjust! Võõrastustunnet võib tekitada asjaolu, et oled rohkem harjunud nägema ja kuulma vääraksõna casting (umbmäärane hääldus: ka:sting). Kui juhtud olema üks „Pean saama näidelda, muidu suren!“ Näoraamatu grupi 16 448 (!) liikmest, siis oled sunnitud kohtuma selle viimasena mainitud ebardiga sagedamini kui oleks sünnis. Pidevalt kuulutatakse välja avalikke castinguid ja kõik on muudkui oodatud castimisele. Olles osake ühest suurest teatrirahvast (üle miljoni teatrikülastuse aastas!), tunnen, et meie kõigi kohuseks on leida üks eesti keelele omasem väljapääs sellest anglitsismikoopast, kuhu lakkamatu kuulsusjanu meid selles eelpool mainitud rühmas pidevalt juhib.

Aga äkki siis hoopis kastimine? Mina arvan, et ei. Kastimine sobiks paremini kirjeldama india jumalate tegevust inimhingede saatuse määramisel, tudengipäevade raames korraldatava õllekastitorni ehitamise võistlusel osalemist või lihtlabast peksaandmist.

Uskuge – TRUPPIMINE on meie päästja! Sest mis see castimine muud tähendab, kui teatri-, tele- või filmilavastuse jaoks sobivate näitlejate otsimist ja valimist. Teisisõnu: moodustatakse truppi ehk TRUPITAKSE. Seega võime öelda, et lavastaja või režissöör kuulutab välja TRUPPIMISE; mind kui näitlejat kutsutakse TRUPPIMISELE elik mind TRUPITAKSE ja minu TRUPPIMINE võib lõppeda õnnelikult või vähem õnnelikult. Usun, et tulevikus hakkab mugavuse tõttu levima ka vorm, kus keegi ütleb, et ta TRUPITI mingisse rolli, mõeldes, et ta juba määrati antud rollile, kuid päris õigeks seda lugeda ei saa, kuna TRUPPIMINE iseenesest on ebaselge lõpptulemusega. Seega soovitan ütelda: „Mul läks TRUPPIMISEL väga hästi. Sain Romeo rolli!“ või „Mind TRUPITI pikalt, aga kahjuks ma ei saanud osa.“

Hea lugeja! Kui Sinagi arvad, et eesti keel (ja meel) on valmis veel üheks keeleuuenduseks, siis, palun, anna oma väike, kuid ülioluline panus ja hakka kasutama sõna TRUPPIMINE. Usun, et nii on kõigile parem ja lõbusam.

Kaarel

Lõppenud hooaeg. Suvi. Puhkus. Muutused.

Posted on 17. juuli 2016

Seiklus sügisest suveni on olnud pikk, kirju ja käänuline, kuid üle kõige muutusterohke. Teatri sees. Minu sees. Mina ise, mu mõtted ja tunded on teistsugused. Sügisel pea ees tundmatusse hüpanud, hakkasin alles nüüd Tartu vees ja Musta Kasti sees vaikselt ujuma ja orienteeruma, aru saama inimestest enda ümber, sellest, kes oleme ja mis on meie eesmärgid.

Viimased kuud on olnud sootuks erinevamad hooaja algusest, isegi kevadest. Aeg, mil sai töötatud „Nornide mängude“ kallal suve hakul lennukiangaaris, oli väga inspireeriv. Näha selle loo ja maailma tekkimist ja arenemist oli põnev. Nii minu enda kui Musta Kasti jaoks oli see seni suurim korralduslik amps. Oli palju, millest õppida saime, oli rohkem ja vähem õnnestumist, aga üle kõige oli see võimas lõpuakord meie esimesele iseseisvale hooajale Tartus. (Aitäh veelkord kõigile, kes sellest osa olid!)

Nüüd olen märkamatult uues suves. Suvi on minu aeg iseendale. Olen hetkel ühes oma lemmikpaigas, kuhu tagasitulemine tundus nagu koju jõudmine – Islandil, väikeses Eskifjörduris. Siin elasin ja töötasin kolm aastat tagasi seitsmekuise vabatahtliku teenistuse jooksul organisatsioonis Veraldarvinir („maailma sõbrad“ ehk Worldwide Friends). Paljudest linnadest ja küladest, kus koos sadade vabatahtlikega üle maailma töötasin, kodunesin just enim siin väikeses idafjordi külas (mida siin peetakse siiski linnaks, 1000 elanikuga). Seekord aga tulin siia puhkama töötades. Jah, tööst ei pääse, kuid ajule annan puhkust. Teine keskkond, võrratu loodus, mõnusalt erinev rütm. Õudselt hea on vahelduseks laudu katta, kööki koristada ja nõusid pesumasinasse laduda, hoolitseda selle eest, et islandi ja poola kalatehasetöötajatel oleksid head söögipausid pika tööpäeva jooksul. Minu jaoks see siin ongi puhkus.

Tunne on nii kodune ja mõnus, nagu neid kolme aastat ei oleks vahel olnudki. Südantsoojendav on taaskohtuda tuttavate nägudega, lahkete naeratavate islandlastega, kuulda enda ümber naljakat islandi keelt (jaujaujaujau või eijafjatlajöküll) ning alustada ja lõpetada päeva vaatega Holmatinduri mäele (~1000 m). Siinse külma ja karguse (Islandi suvi oma 10-13 või vähema kraadiga, parimatel päevadel 15-20) kompenseerivad kuumaveemullivannid fjordi kaldal, kohisevad joad ja ürgsed mäeorud. Vaalakolba kõrval mängida polaarrebasepojaga ning käia vaheldumisi kohalikest kaseokstest tehtud vihaga saunas, 40-kraadises jacuzzi’s ja fjordi(ookeani)vees on üks loomulik laupäevaõhtune olemine. Nii väga kui ma ka ei armasta soojust, randa ja troopikat, on siinsel elul enneolematud võlud ja väga palju rahulikkust nii looduses kui inimestes, mida hindan. Võimalus minna mäe nõlvale või orgu matkama, olla ümbritsetud metsikutest lindudest ning lammastest ja hobustest, olla üksinda karges õhus keset avaraid mägesid, on keskmise eestlase jaoks suurim vabadus ja parim puhkus. Võrreldes Islandiga on Eesti lõunamaa! Ma ei salga, et mu lugupidamine ja armastus selle riigi vastu on suur, siinkohal luban avalikult, et olen valmis jagama nõu kõigile, kes soovivad siia ühel päeval ise avastama tulla. Ja muidugi võib mulle ka juba sel suvel külla tulla.

Enne kui lõpetan, tahan tähelepanu juhtida veel aga kõige tähtsamale, Mustale Kastile. Juuli alguses, kui õhtuti andsime angaaris etendusi, kohtusime päeval, et tähtsaid teatriasju arutada. Panime paika meie järgmise hooaja etendused (kuupäevaliselt muuseas!) ja pidasime maha üldkoosoleku, mille jooksul valisime uue juhatuse. Rõõmuga teatan, et Musta Kasti uude neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Kaarel Targo, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet ja Silver Kaljula. Jõudu, selgust ja kindlat meelt!

Uuel hooajal jätkame me Musta Kasti lõppenud hooajal parimaks lavastuseks tituleeritud noortelavastusega „Jõud“ oktoobris ja detsembris Tartus ning aprillis ja mais tuuriga üle Eesti. Samuti mängime edasi lastelavastust „Õhupallid“ meie uue koostööpartneri Teatri Kodu ruumides Lutsu tänaval, kus märtsis tuleb välja ka uus lastekas „Röövel Rumcajs“. Viipekeelset „Müüri“ mängime kevadel viimased korrad sedapuhku Tallinnas ning „5 grammi sisemist rahu“ veel novembris Tartus ja Tallinnas. Talvel rõõmustame „Padjatäis päikest“ etendustega, mis paljudel veel nägemata on. Septembris mängime Tartu abiturientidele Sotsiaal- ja Tervishoiuosakonna poolt tellitud „Ada ja Evaldi“ kolm etendust koos etendusjärgse vestlusringiga, kus osaleb ka seksuoloog. Uuslavastusi oleme planeerinud viis, lisaks sünnipäevanädala ühekordne performance-lavastus. Hooaja avame septembri alguses Märt Koiki monolavastusega arvamuskultuurist Eestis, jätkame novembris külalislavastaja Peeter Volkonski „Kangelastega“ Aparaadi restoranis, Vabariigi aastapäeval esietendub Birgit Landbergi uuslavastus Genialistide Klubis, märtsis juba mainitud „Röövel Rumcajs“ ning suvelavastusena toome välja teise külalislavastaja ja Soome noore lavastaja Anni Mikkelssoni (Meriteatteri) „Kaksismaa rahvalaulu“ koostöös Soome näitlejatega. On, mida oodata.

Mu kallid sõbrad ja kolleegid ning armsad lugejad, tehke tööd ja nähke palju vaeva, kuid puhake ja mängige sama suure andumusega, nautige merevett ja päikest, värskeid marju ja seeni, seltskonda või üksi metsas olemist (viimane on siin Islandil muide täiesti välistatud), suveöid ja helgeid päikesetõuse. Et hinges oleks rõõm ja rahu, soovin ma teile.

Kallistan

Reeli

Vihmavarjuvalss

Posted on 3. juuli 2016

Kui kõrged olid lauad ja laed
kui lähedal oli päike
kui lähedal taevas,
kui kaugel aed,
ma olin väike.

Kunagi, kui mina veel alles Nukuteatri noortestuudios käisin ja kuulsin jutte teatrikoolikatsetest, oli sellel Betti Alveri luuletusel („Tulipunane vihmavari“) pisut kerglane maik juures. Et seda esitavad katsetel noored õhkavad neidised ja üldse olevat see populaarne valik. Ma sain sellest muidugi teada siis, kui mul endal oli see stuudiokatseteks edukalt ette kantud. Küll aga mõtlesin ma sellele, kuidas tunne, et maailm on suur ja lai ning abstraktsete mõistetega tähistatu tundub lähedal ja arusaadav ja päris sarnane teatrile.

On miski, millest unistad ja mida naudid, kui on see kätte saadud. Kuni see miski läheb katki ja siis märkad elu ja reaalsust enda ümber teistmoodi. Argisemalt, rusuvamalt. Ideaalid ja päikesed muutuvad kaugeks.

Ma üldse ei taha teha tegelikult sellist kokkuvõtet nagu minu punane teatrivihmavari oleks vahepeal katki läinud. Mina olen veel uhkelt naiivne entusiast ja armastan oma tööd, mis moodustab peaaegu kogu mu ärkveloldud aja ja mõnikord trügib unedessegi. Lihtsalt aegajalt tekib selline vahekokkuvõttetunne, et kui ma vaatan end kõrvalt, saan küsida, et millega ma ometi tegelen? Kui harrastada argipilku, võib muidugi olla küsitav, et miks sa seda nööri kerid või miks sul seitseteist sinikat jalgadel on või miks sa küürid klubipõrandat või miks sa lükkad seda ratastele pandud euroalust, kast peas, läbi linna?

Sest ma tahan ja ma saan teha neid peaaegu totraid pisikesi sammukesi, et teha teatrit.

Praegu on õues metsik äikesetorm. Nagu troopiline materialiseerinud veeaur üritaks uputada seda palavat lämbust igaveseks. Ladvad kõiguvad, vihm peksab lehti kaootilistesse mustritesse ning meil on õhtul esietendus. Loodan, et publik ei heitu tormist ja leiab tee sinna uhkesse lennukiangaari, kuhu me ennast „Nornide mängudega“ seadnud oleme.

Oh, nornid, nornid, nornid, arbuge saatust mulle, inimlapsele!

Meie teatri suvelavastus on suuuuuuur.

Kajav lennjukiangaar on väljakutse inimkõnele, ruumi poolest annab jalgadele vatti, aga on tohutult põnev koht, kus teatrit teha. Siin paar päeva tagasi meenus NO99 „Kuningas Ubu“, mida samuti lennukiangaaris tehti ja see tekitab toreda võrdlushetke, et meie oma pisikese teatri ja kokkulaenatud abikäte teeme taolist suurvormi. Soovitan piiluda Gabriela Liivamägi ja Ruudu Rahumaru pilte proovidest või veel parem, tulla etendust vaatama: kümnendaks juuliks on kõik etendused tehtud, seega ajaaken on napp. Meie töö ja vaev elab oma kiire ja tormilise õitseaja seitsme etenduse näol alates tänasest.

Jaanipäeval sattusin kokku ühe kunstnikuga, kellega leidsime ühise keele teemal küberpunk-düstoopia. Juhuslik trehv kahe väga sarnase maailma vahel päädis sellega, et Estookin Andreen digimaalis meie lavastuse proovipiltidest inspireerituna sellise teose.

Siin pildil on näha ka mõnda silti lisaks Musta Kasti omale. Homme avatakse Kultuurikvartalis Genialistide Klubis kaks uut plaadipoodi (Psühhoteek ja GRAMOFON TREE RECORDINGS). Ja need, kes pole tükk aega Tartusse sattunud, saavad kohapeal näha ka, mida Möku ja Uus Õu on teinud terrassiga. Meie väikse teatri ümber kasvab ka meie väike maja, kus tegutseme ja mul on ainult hea meel ja hinges rahulolu, et mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Isegi kui ühest kohast katus läbi laseb ja ka siin kuluks vihmavari ära 🙂

Lõpetan väikese teadaandega: alates sügisest olen jälle tudeng ning nüüd hakkan omandama magistrikraadi Lavakas, Jüri Naela käe all füüsilise teatri suunal. Olen ootusärevil!

Ja nüüd ka üks valss minu lugudenimekirjast, et õigustada see ilus blogipostitusepealkiri.

(Heliloojaks sir Anthony Hopkins. Ehk on tuttav näitleja?)

Proovidest, tööõnnetustest, heast mälust, kohtumistest ja kutsetest!

Posted on 13. juuni 2016

Oo, mulle tuli mõte. Mõte tuli mul sissejuhatust kirjutades, seega see siin on eelsissejuhatus. Kuna me teeme parajasti Raadil lennuangaaris proove lavastusega “Nornide mängud”, oleks väga kohane lasta TEIL VALIDA, kas te tahate lugeda selle blogipostituse sissejuhatust, mis on tegelikult kõrvaline sellest, mida ma siia postitusse kirjutada plaanisin. Võite vabalt järgneva lõigu vahele jätta, see on lihtsalt pisike (ka ebaoluline) sissevaade minusse sel tuhmil hommikul.

Alanud on minu bloginädal. Olen ma Kaija? Ei. Jaanika? Seegi mitte. Ka mitte Laura ega Birgit, ei Marili ega Reeli. Kõige mõttetuma keerutamise tulemusena avan ma salapäraloori – ma olen Liina. Ma olen Liina. See peaks nüüd olema mingisugune vastus. Mingisugune tõde. Mingis mõttes ongi, sest on välistatud, et ma olen keegi muu kui mina. Aga kes on Liina? Kes ma olen? Siit ei tule kindlat vastust, ma ikka jätkan enda üllatamist kõige tavapärasematel radadel. Kas seda vähe on juhtunud, et ma plaanin üht ja reaalsus võtab täiesti vastandliku kuju. Huvitav, miks see nii on? Mulle tundub, et see pole midagi, mis kõigil esineb (Märt, kas sul on ka nii?). Sissejuhatuse kokkuvõtteks, mu ettekujutuses ma lajatasin sellele sissejuhatusele konkreetsuse ja entusiasmiga, aga mis juhtus, oli, et tulin arvutisse, panin taustaks mängima ühe loo, nutsin terve loo ja neli järgmist, sest mingil põhjusel mul tuli kole igatsus ja nüüd mingil põhjusel ma lasen sellel kõigel endast võitu saada ja kirjutan sellest tagatipuks veel siia, kuigi mu võimuses oleks siia hoopis midagi muud trükkida ja keegi ei saaks mitte kunagi teada, et midagi sellist minuga ühel pühapäeva hommikul juhtus. Igaljuhul, visa lugeja, jätkame siiski õigetel radadel.

Teisipäevast reedeni tegime intensiivseid proove Raadil. Minul neil päevil muuks aega ei jäänudki, aga peaaegu kogu ülejäänud geeniuste kollektiiv oli kolmapäevaks endale juba teksti pähe saanud, kuigi tekstiraamatud saime teisipäeval??? Please explain, sõbrad, kuidas see võimalik on? Isegi kui angaari põrandal oleks 500-eurosed maas lebanud, ma poleks neid näinud, sest ma lihtsalt elasin ja hingasin kuni reedeni endasse ainult tekstiraamatut.

Reedene proov oli sesmõttes eriline, et 2 minti enne proovi algust kukkusime me Kaijaga rattaga kurvil siruli, sest lahke Kaija soovis mu pakiraamile võtta. Nüüd on ratta kaunis punutud korv lömmis ja sõbranjel üks sinikas rohkem. Aga see pole mitte kõik. Kui angaaris prožektori kustutasime, et üht stseeni pimedas proovida, kohtusid Kaarel ja pikk raudne roostes teivas. Tulemuseks ilutses Kaarli väärtuslikul säärel lõhe, mille meditsiinitöötajad kokku tikkisid. See on Musta Kasti esimene tööõnnetus.

Meie lavastaja Jaanika Juhansoni idee oli ka näitlejatele mängudeteemalisi loenguid korraldada ja huvitavaid inimesi rääkima kutsuda. Aga kõige toredam on see, et need loengud on avalikud! Sel nädalal toimus neid kaks, kõnelejateks Tarmo Jüristo ja Sven Heiberg. Ka eesootaval nädalal on veel kaks loengut tulekul. Teisipäeval 14.06 kell 18.00 Andrus Org „Mäng ja ulmekirjandus“ ja N 16.06 kell 18.00 Loone Ots „Mäng ja müüt. Soovitan kindlasti! Kõik on tasuta. Laupäeval 18.06 kell 11.00-15.00 Lavastaja Jaanika Juhanson ja trupp – töötuba “Mäng ja stsenaarium”, mis on ehk kõige interaktiivsem, aga pole kohustust ohjasid haarata.

Veel, möödunud nädalal kohtusime kandidaatidega Musta Kasti turundusjuhi ametikohale. Tuleval nädalal on kohtumisi veel. Ma siinkohal rohkem ei peatukski, aga see on põnev ja oluline. Meie seltskonnaga ühineb keegi uus ja andekas! Keegi, kes varsti siia mõnd postitust kirjutab! Stay tuned!

Ja viimaseks! Meie sisehooaeg lõppes laupäeval. Meie Retkehetk Emajõe suurroos päädis Lennartikülastusega liig sademeterohke ilma tõttu. Kuna mingil salapärasel põhjusel ei olnud tung ja huvi meie ürituse vastu sama, mis Laulu- ja Tantsupeole (miks?), siis olime väga tuttavas ja turvalises ringkonnas. Tänud neile, kes siiski tulid! See oli hea ja oluline, et olite! Oli sööki ja jooki, naeru ja nuttu, kõnesid ning vaikimist, etteasteid ning olen võrdlemisi kindel, et keegi astus ka tahapoole, ehk isegi kõrvale. Püsige liinil ja tulge ikka, kui kutsume! Ootame ju väga. Ei, me ei peatu. Ei. Ei.

Ilusat nädalat! Kohtumisteni!