Munapea mõnutunnid, yo

3. advent, jõulueelne aeg. See oluline aeg, kus läbime kõik koos detsembrikuu erinevad faasid; näeme õdesid-vendi, peame advendid, sumpame läbi jõulu-šopingu, kingituste, kuusepuu, mandariinide ja piparkookide staadiumi kuni on käes jõululaupäev, kõige tähtsam päev. Kutsun inimesi üles seisatuma, peatuma, hinge (käima) tõmbama ning mõtlema, et jõulud on veel ees, mitte möödas; praegu on ikkagi napilt kaks nädalat aega ja alati läheb see jõulueelne trall nii kähku; ja äkki ongi pühad läbi, ja aastavahetus läbi, ning järgmine asi, mida sa mäletad, on suur šokolaadist lihavõttejänes. Küsid – kuhu jäid kõrvitsad ja verikäkid? Loogem siis ise neid momente ja mälestusi, teadvustagem, et on John McClane’i ja Kevin McCallisteri aeg, antud teleda, aeg antud…
Et jutt juba Kevin McCallisteri peale läks, siis võime ju sama hästi rääkida ka Central Parkist New York’is, kus Kevin teadupärast kohtas tuvitädikest. Laura ja Liina andsid teada, et tuvitädike on terve ja näeb väga hea välja. Jah, Laura ja Liina käisid New York’is.


*
Väljas pole hangesid, on krõbeda koorega maapind; krõbedus aga ronib igale poole. Puukoorde, asfaldiprakku, lukuauku, aknale – aga tundub, et mitte südamesse. Jah, tundub, et inimeste süda ja hingekoda on talve-krõbeda eest siiski teataval määral kaitstud, mis ei tähenda, et ei peaks nende eest ekstra hoolt kandma. Peab ikka. Aga kas see, et hangesid pole, tähendab, et on kasutatud liiga palju fossiilseid kütuseid, kas kasvuhoonegaasid on võtnud talvelt tema kasvu? Minu elukogemuse järgi oli detsember enamasti ikka lumerohke, nüüd juba mitmendat talve kratsin kukalt. Kui nii edasi läheb, ei saa enam teha nalju eesti kliima kohta, et siin ainult 6 kuud jääd, 4 kuud pori ja 2 kuud vihma on… Mis aga puudutab nina ja kurgu piirkondi, jääb kõik endine kehtima. Kandke salli, ärge köhige teistele inimestele näkku, peske käsi, käpikuid, jooge kuumi jooke, sööge rummikooke, ja ärge väljuge kodust ilma kahe paki taskurätikuteta (soovitatavalt Zewa Softis) taskus, või teid ootab piinarikas kannatamine.
Meiegi kogukonnana oleme natuke nagu krõbe külm, mis igale poole ronib, ainult sedapuhku ei tee me külma, pigem ikka sooja, ja seepärast otsime ka teed inimeste südamesse!
Jõuline ja jaatav etendus „Jõud“ sai sellel nädalal Tartu linnalt tunnustuse nimega „Aasta laste- ja noortesõbralik tegu 2016“ (Tartu Forseliuse Kooliga kahasse). See on muidugi rõõmustav, aga silmas pidades meie perspektiivi küündida laste ja noorteni, samuti eesmärki rikastada sirguvate põlvkondade elukogemust mitmekülgse ja ergutava teatrielamusega, innustades neid teadmise ja tunnetusega, tuletan meelde, et meie loominguline tegutsemine ei ole selles mõttes valiv ja välistav, et me ainult noori painduvaid pajusid kastame. Armastame ühtviisi kõiki generatsioone, kellega meil on au koos-eksisteerida.
*
Aga Atlandi-tagusel maal, mille trumpkaardiks on osutunud Trump, tehakse Shakespeare’i remixe teatrilaval (mitte raadios). Shakespeare, kes juba oma nime poolest segab kokku igasuguseid odasid (otsetõlge: Segaoda), saab seega läbi remixi topeltsegatud.

See kõik seab üles küsimused nagu: „Miks on vaja miksida?“ Ja „Kas see segamis-protsess mitte asja liiga segaseks ei tee?“ Küll Shakespeare teaks… Oo William, mida teeks sa?
Millisena situatsioonist su leiaks,
Kus pinge on tappev ja teater on hapnev
Kus publikum ootab ja kannatus katkeb?
Millega laadida aju see ajuke
Millest lüüa küll üles see majuke?
Kust hing saaks sooja 
Kuidas mitte minna looja
Vaid paista publikule silma
Ja südamesse ja pista rinda
Selle pingega, saada valmis
Püsida tempos ja salmis
Rütmis ja rollis ja mängu süles
Kuidas olla endast üle?
Jumalikkust 
Ülevust
Imet, mida tabaks ka pime
Mis pimestaks teda kes näeb
Saata nool! Mis mäest läbi läeb,
rongist, hong-kongist, tunnelist.
Tunnetena, teadmistena, geniaalselt,
võrreldamatult nagu kasemahl
kirjeldatult kui uni,

Millise massi all meelitatult võbeleb iga intellektuaal, maaler kui ka naiselik tarkuse kehastus?
Jah on inimvõimete kontsentraat see. On teater see. Teatrum see!

*
Vanusest olenemata võib panna väetist nii noorele puule kui ka vanale, viska aga sõnnikut ja komposti ja küll on taimekestel hea, 2-3 aastat lisaväetist vaja ei ole! Oleks teatrilavastustega ka nii… kuid ei ole. Ja teatrinäitlejana pean ütlema, et hea on, et ei ole. Aga oleks see vast romantiline… ainult kord paari aasta tagant üks metsikult rikastav teatrielamus, mis jääb inimese hinge teda saatma… tjah – pigem ikka kord kuus. Vähemalt. „Jõudu“ mängime sellel hooajal veel kaks korda ja tuleval aastalgi ei kao see mängukavast.
Ka pilt lõuendil ei kao, kui vaid tuhmub tibake. Mona Lisa naeratus on pärast aastasadu endine. Aga teater on surev kunst, ja etenduse atmosfääri ning vahetust ei saa veel otseselt salvestada. Stseenid, mis lavale seatakse, viis, kuidas näitlejad mängivad ja reaktsioon, mis tekib publikus… alati erinev, varieeruv, ja ideaalis – surev kunst.

Aga kas elavdada surevat kunsti? Kas filmida üles etendus ja arhiveerida seda… või lasta tal segamatult ja sõltumatult kustuda, et ta võiks saada tundetäheks meie hinge-kosmoses, mida vaid mälestusega mõõta, nii elamus igatsusena ilmuda võiks me (hinge)tervituste saatel.
On ju kena Vabadussammas. Võib-olla peaks selle Kalevipoja kuju ka ikkagi lahte laskma.

K. E. Tammi

Taldrikud läikima!

28. november: kuulasin kõndides uuesti TED talks ettekannet Amanda Palmerilt, „The Art of Asking“ . Kõndisin mööda lumist Tallinnat, kuulasin ja mõtisklesin. Mis on see puhas kontakt kahe inimese vahel? Mis suhe saab olla kunstil ja küsimisel? Mis on üldse aus vahetuskaup ja kas peab tingimata mängus olema raha? Küsimise ja andmise ja müümise vahe. Suurim usaldus. Avatus. Lihtsad ja suured teemad, kaunilt esitatud. Kui Sul on aega, siis see võtab Sinu elust 13 minutit.

Istusin 3. detsembril Genialistide Klubis, lugesin ja kirjutasin ja õppisin, sest ma olen korraliku koormusega tudeng. (Küsi, kuidas mul koolis läheb: olen endale väljakutse võtnud iga kord uus sõnastus leida, kui vägev ja hariv ja valgustav on magistriõpe!) Ja ma sõin suurepärast prantsuse röstsaia vegan moodi – sest Göök seda on, mina põhimõtteliselt ei ole kategoriseerinud oma söömisharjumisi mingi nimetuse alla. Ja siis mul tuli mõte.

Ma otsin veel head sõnastust, aga idee on nii lihtne ja loogiline ja järgmine: ma söön toidu ära. Ma ei raiska suutäitki. Ma ei pea end punni pugima, aga ma ei viska ära toitu, mida keegi teine veel sööks. Ma söön selle ise ära. Läikigu taldrikud! Ja kui ei mahu, ära punni, paki järgmiseks söögiajaks kaasa või jaga sõbraga.

Praegu, teise advendi puhul, tahaksin sellest väikese kampaania teha: on meil kõigil pühadeaegne pugimine ees. Saab teatrist puhkusele, vanematekoju, vanaema vaaritatud kartulikuhjasid ja mandariinihunnikuid ja piparkoogimägesid ja lihalihaliha ja kapsaid-oi-oi-oi ja kausitäit komme ja šokolaadi. Tore! AGA: ärme viska toitu ära! #taldriktühjaks

Meil oli siin, nagu ülejäänud maailmalgi, vahepeal hullustus end jääveega üle kallata. Suur kampaania, mis tegelikult kogus arvestatava hulga „karistusraha“ väljakutsetelt ning tõstis teadlikkust ALSi koha pealt.

Ja enne seda veel oli suur hullustus jäädvustada oma elu, eriti taldrikule kunstiliselt komponeeritud hõrgutisi. Hurraa! Mu kõnemasin teeb pilti, ma tahan jagada pilti oma kartulitest! Paar filtrit peale: ja see on elustiil.

Nüüd ühendaks need kaks: tee pilt tühjaks söödud taldrikust, #taldriktühjaks juurde ning lisa kaks sõpra. Ülesanne lisada oma tühjaks söödud nõust pilt 24 tunni jooksul ja lisada kaks sõpra. (Vist niimoodi käivad need kampaaniad, eks?)

Ja kui sa leiad, et selline lähenemine on totrus või ei jõua kaasa lüüa, siis tee annetus Eesti Toidupangale. Taldrik tühjaks, et teistel oleks täis!

Lisaks on hea rakendus ResQ, mis aitab restoranidel toitu päästa!

Ilusat teist adventi!

Jaanika

Ankeet

Nimi: Laura
Kuidas läheb?: Uniselt ja mõnusalt, sest on pühapäeva hommik
Lemmikjook: Hommikukohv, kui on piisavalt aega seda nautida
Lemmiklõhn: Nuusutasin eile Tartus disainimajas üht metsmaasikalõhnalist sojavahast küünalt… Üleüldse minge uudistama sinna Kalevi 15 aadressile!
Film, mis mõlgub meeles: “Es ist wieder da” (“Look who’s back”)
Mida loen?: William James “Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest”
Luuletus: A. Alliksaar “Antidolorosum”
Mida mu sügavkülm pungil täis on?: Kõrvitsakuubikuid, mida ma hiiglaslikust poolikust kõrvitsast välja raiusin ühel pimedal õhtul üksinda kodus olles. Täna kavatsen sellest samast kõrvitsast maailma parimat püreesuppi teha.
Viimati vaadatud video: https://www.youtube.com/watch?v=J_3tdkaEX8g
9 ja poole päeva pärast olen: New Yorkis koos preili Leinbergiga
Mis instrument: Akordion, kuigi see on ikka paras pähkel
Tahaks osata (füüsilises maailmas): 1 korra lõuga tõmmata ja suuta täispika maratoni ära joosta
Uus algav nädal toob: palju “Kangelaste” ja “Jõu” etendusi, NII ET TEATRISSE! Ega seda ei juhtu muidu mitte kunagi, et Must Kast nädalaks ajaks repertuaariteatriks hakkab.
Milline ma välja näen?: Selline

LONX

Tere-tere, blogilugeja!

Täna ma väga ei filosofeeriks, vaid räägiks teile natuke asistest asjadest. Mis Mustas Kastis toimub? Kas toimub, kellega ja millal?

September ja oktoober on võrdlemisi rahulikud olnud, seda ennekõike võrreldes eelmise hooajaga, kus sügisel tuli mitu lavastust korraga välja, kergelt hullumaja meenutav ülimalt entusiastlik aeg, aga milleks rabeleda? Ei pea. Sel hooajal oleme targemad (ka aastakese vanemad) ja planeerisime täis ainult ühe kuu, selle kõige pimedama, novembri.

Korraks aga tagasi septembrisse. Hooaeg algas mõnusalt ja innustavalt – võib-olla kõik ei tea, et meil käis septembri alguses külas Londonis (ja Kreeta saarel) resideeruv kreeklane Yorgos Karamalegos, kellega tegime läbi kahepäevase füüsilise teatri töötoa – Physical Lab , osalejateks peamiselt Musta Kasti lavastajad-näitlejad ja Tallinnas tegutseva Free Flow Studio tantsijad-koreograafid. Ühtlasi osalesinworkshopis ka ise, mis osutus ülimalt nauditavaks. Kõik korraldajad, soovitan väga vahel hüpata sisse mõnda tantsu- või liikumise tundi, et vabastada end kõikidest pingetest ja teha hetkeks midagi hoopiski muud või teisest küljest, liikuda paar julget sammu kaugemale ja sügavamale, et teada, mille nimel jälle edasi töötada. Yorgose töötuba on sedavõrd universaalne, et olenemata ametist sobib see igaühele. Yorgos oli Eestis esimest korda ja me tõesti loodame, et see ei jää talle viimaseks. Meie ootame teda igal juhul väga tagasi, aga sellest juba lähemalt mõnel järgmisel korral.

Septembri lõpus, enne veel, kui olulise uuslavastusega välja tulime, oli kolm “Ada ja Evaldi” sama olulist ja mõjuvat etendust Geni saalis. Need tellis meie hea sõber, Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakond, et pakkuda harivat teatrielamust soorollide teemal Tartu koolide gümnasistidele. “Ada ja Evaldi” publikus pole kunagi varem olnud nii palju koolinoori ja ootamatul kombel sobis see etendus neile rohkem kui lihtsalt hästi. Väga hästi. Kohal oli ka seksuoloog Siim Värv, kes aitas läbi viia vestlusringe ja noortel nähtut mõtestada. Lihtne on pärast teatrietendust mõelda, et see teema küll mind kuidagi ei puuduta ja minema kõndida, igapäevaaskeldustesse kiirelt tagasi vajuda. Vestlusringid aitasid aga kõigil ree peal püsida ja asju pisut teisiti näha. Kuuldavasti rääkisid noored pärast veel mitu head päeva koolis Adadest ja Evalditest, soorollidest ja käitumismustritest. Jess!

Foto: Ruudu Rahumaru

Sel sügistalvel piirdume kahe uuslavastusega, millest esimene – Märt Koiki monolavastus – tuli välja juba septembris (viimased etendused selle aastanumbri sees tulevad mängimisele vähem kui kuu aja pärast, 1. ja 4. detsembril!). See aga ei tähenda, et mustkastlased, suured töömesilased, tööd ei teeks, oi, kuidas teevad! Sest nädal tagasi esietendus selle sügise suurlavastus koostöös Peeter Volkonski, Vilde kohviku ja hevibänd Desert Queeniga – “Kangelased”. Lavastus, mis sai Musta Kasti esimeses loomenõukogus eelmisel talvel heakskiidu ja seetõttu ka ette võetud.

Otsisime sobivat ruumi, otsisime bändi, otsisime kunstnikku – ja kõik me ka leidsime – meid võõrustab lahkelt heeringa ja musta leivaga hubane Vilde kohvik, mille tagumine saal on meile kui loodud: Desert Queen bändil, kelle Volkonski leidis muide tänu Terevisioonile, on isegi lavapind olemas, ja kogu ruumi ning näitlejate ja pillimeeste kostüümid on maitsekalt oma silma järgi kokku sulandanud andekas vanarahu ise, Henry Griin. Iga laudkond lahkub etenduselt oma kogemusega, oma kaleidoskoobiga, nagu Volk võrdleb, olles kuulnud Laura, Liina, Kaija, Märdi, Mihkli ja Karl Edgari loodud lugusid kunagistest revolutsionääridest, kangetest noortest inimestest, kelle tegudest ei teadnud paljud meist enne etenduse nägemist paraku midagi. Lubame elamust, tulge kaema! Kuni 28. novembrini vaid mängime ja selle pealt otsustame, kas jätkame etendustega ka aprillis või jääb see lavastus koos oma lugudega ühekordseks (kangelas?)teoks.

PS! Palju õnne OLIVERILE, kes päev pärast esietendust sai isaks! Tähtaeg oli muuseas täpselt 7.11 kell 19.00, aga tütreke lasi isal esietenduse ära mängida – hea laps! Head isadepäeva, Oliver!

Samal ajal, kui kontrollisime ja esietendasime “Kangelasi”, algas Tartus festival „Teater noorele vaatajale 2016“, mille korraldusmeeskonda ma ka kuulun. Eks ikka juhtub, et head asjad satuvad samale ajale, vahet pole, kui palju ei üritaks ka teisiti planeerida. Nimelt olen ka ASSITEJ Eesti juhatuses, kes seda festivali iga-aastaselt korraldab, sel korral siis Tartus. ASSITEJ on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ühendav rahvusvaheline organisatsioon, kelle kaudu käisime muuseas ka oktoobris oma esimesel välisfestivalil Türgis, seda “Õhupallidega”. Türgist rääkis teile juba Kaija ja seetõttu ma sellest rohkem ei pajata. “Õhupallid” ja ka “5 grammi sisemist rahu” olid ASSITEJ festivali kavas eelmisel aastal Tallinnas. Seekord mängisime Teatri Kodu imearmsas saalis vahvat pidžaamalavastust “Padjatäis päikest”, mille ma ühtlasi Läti väliskülalisele ära tõlkisin (kuna tema tõlkis mulle lahkelt päev varem Tuuleveski venekeelse etenduse „Lumehelbeke“). Samuti mängisime hingekosutavat spordipäevalavastust “Jõud” Geni kodusaalis, mis endiselt, ka kolmandal vaatamisel, võtab mul klombi kurku ja vee silma. Usun, et sama juhtub ka kahekümnendal vaatamisel, sest tegu on tõesti ühe aegade siirama ja ausama lavastusega. Mõlemad on sel aastal veel meil ka mängukavas: “Jõud” on kodulaval novembri lõpus, detsembri alguses, vahetult enne jõule ja ka märtsis, Eestimaa peal hakkame tuuritama aprillis ja mais. Hoidke mängukaval silm peal! Ei saa siin mainimata jätta, et milline rõõm ja elevus valitseb hinges, kui vaadata mängukava ja näha, et neist 12st etendusest on pooled ehk 6 juba välja müüdud. Nii menukas ei ole kodulaval veel olnud ükski meie lavastus. Sama menukas oli väljasõitudel vaid Silver ja “5 grammi”, mis sel kuul samuti kavas on, kaks etendust Tartus ja kaks Tallinnas. November on tõesti üks kõva andmine.

Sel pimedate ööde ajal täidavad minu õhtuid veel ka lõputud aruandmised, aruanded Kulkale ja Tartu linnale, ühe ja teise projekti, st lavastuse kohta. Annad aru möödunu kohta ja planeerid tulevikku, millest muide rääkis siin põhjalikult eelmisel korral Birgit. Näe, Kulka uus tähtaeg ongi peaaegu käes, 20.november. Must Kast esitab Kultuurkapitalile ühe uuslavastuse taotlusvooru kohta. Lisaks Musta Kasti suurimale toetajale, Näitekunsti Sihtkapitalile, toetavad meid sealt potist ka Rahvakultuuri Sihtkapital ja Tartumaa Ekspertgrupp. Teatri teine suurim toetaja on aga Tartu linn. AiTäH! Numbrid ja sõnad, sõnad ja numbrid….

…..küünlavalgus ja mandariinid, lumised hommikud ja ninanäpistavad ööd, isadepäev ja advendiaeg, aurav tee ja hõõgvein, luuleread ja kaardimängud…. Muuseas, mina ja Kaija võtame järgmise aasta teatrite spartakiaadiks juba vaikselt hoogu, et bridžis vanameistritega mõõtu võtta. Harjutamiseks pidasime eile maha viietunnise bismarkimängu
(tervitused vapratele mängukaaslastele Sille-Liisile ja Kasparile! Ja veel vapramale pealtvaatajale Tõnu-Otile!), mis osutus minu üllatuseks, kes ma pole seda palju aastaid mänginud, rohkem nagu õnnemänguks kui strateegiliseks mõõduvõtmiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et võitjaks osutus Lonx! Olgu see siis puhas õnn või lõputu strateegia.. Igal juhul ootan bridžiõhtut!

Poisid paluvad veel edasi öelda üht – kel habemega vana vaja, siis kirjutage meile! Meil on kõige vahvamad poisid, tegelt ka! Ja meie lasteetendusi, monoetendusi ja teisi parimaid palu võib loomulikult külla kutsuda, ühele või teisele peole. (Kes vajab poiste ja lasteetenduste kohta tõestust, siis kiigake siia. Vahetult enne jõule sõidab sel korral isegi Birgiti lustlik, aga õpetlik “Ada ja Evald” Karksi-Nuia Kultuurimajja peole,et anda oma päris esimene väljasõiduetendus. Kes Karksi-Nuias, see näeb, teab ja tunneb!

Lõpetuseks: käige PÖFFil, tulge teatrisse, mängige kaarte, armuge ja armastage, mis siis, et käes pole kevad!

Rely (Lonx)

Loosoovitus 1993. aastast – ja kõik ülejäänud Eesti eurolaulud aastatest 1993-1997. Nostalgialaks pimedateks õhtuteks.

täna tulevik, homme olevik, ülehomme minevik

Aina rohkem ja rohkem olen suunatud tulevikule. Mitte seetõttu, et olevik elamiseks võimalust ei annaks, pigem seetõttu, et tulevik nõuab korraldamist ja paikaseadmist. Hetkes elamine ei too paraku soovitud homset ega kirjuta minukõlalist minevikku. Käsil on kaks minukõlalist ja kolm Musta Kasti kõlalist väljakutset.

Esiteks “PEKS MÕISATALLIS”

Esietendus 24. veebruaril kell 18:00 Genialistide Klubis
Esietendus 24. veebruaril kell 18:00 Genialistide Klubis
Lavastaja mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!

Lavastus “Peks mõisatallis” on humoristlik sissevaade eestlaseks olemisse, mis on pikitud laulude ja kannatamisega. Me oleme õppinud pidama pühaks kannatamist, juba Märt Avandi kriiskas Patarei vangla vahitornist: “Kannatame äraaaaaa!” Jah, me kannatamegi! Vaikides neelame alla ka kõige suurema ebaõigluse ning ainult kinnitame ja taastoodame stereotüüpi “olen eestlane”. Miks me teeme nii? Juba koolis, kui ajalooõpik lauale pannakse, saame teada, et meie, eestlased, oleme orjarahvas: alati olnud ja alati jääme. Me ei tohi kunagi unustada Eesti riigi ja maa hinda: meie esivanemate kannatus ja higi. No kuulge, aga kas me ei ole juba piisavalt kannatanud, nii oma esivanemate kui ka enda eludes? Kui palju me suudame ja tahame ära kannatada?

Me oleme kannatajarahvas. Meile on maalitud pilt meie minevikust kui mustast august, kus laed olid oi-oi kui madalad, kört oli oi-oi kui vedel. Samas õpetati meie kursust juba teatrikooli esimesel kursusel “Kivikasukat” tantsima. Tants eesti talumeestest, kes, päriselt ka, õmblesid enda kasukate alla kive ja heina, et oma “paar piitsalööki” ära taluda. Pärast silkasid kodu poole ja itsitasid pihku: vaat, kus ma seekord ikka karjusin silmad peast. Noh, järgmise korrani. See lõhustab arusaama orjapõlvest. Mul on raske uskuda, et 700 aastat keegi ei naernud!

Trupi ühistööna valmivas lavastuses arutleme eestluse teemadel, nii, nagu meie seda näeme, nagu me näeme teisi seda vaatamas. Küsime, et mis siis teeb eestlasest selle, kes ta on? Mis on meie lemmik-kannatus, milles me kõige osavamad oleme? Kuhu edasi? Kus asuvad tegelikult eestluse juured? Ja kui palju meie, nii näitlejate, publiku kui ka ühiskonnaliikmetena, oleme valmis taluma?

Mul on raske, kõigil teistel on ka raske! Kannatame ära!
Ma ei saa piisavalt palka, keegi ei saa piisavalt! Kannatame ära!
Ma päriselt ei tea, mida tegelikult tahan, keegi ei tea! Kannatame ära!
Mitte mingil juhul ärme midagi muuda! Töötame vaikides edasi: ärkame hommikul vara, teeme terve päeva tööd, et õhtul teleka ees õlut juua, naist armastada ja makarone süüa. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Huh, raske on. Aga kui ei ole valus, siis ei ole elus. Kannatame ära!

EV 100 on lähedal ning sellist heaolu nagu praegu pole Eestis olnud kunagi varem. Ent isegi 25 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: “Kes kannatab, see kaua elab.”

Kui etendus on halb – kannatad ära.


Teiseks: SÜNNIPÄEVALAVASTUS: Siuru 100!

Esietendus 24. märtsil kell 19:00 Genialistide Klubis
Esietendus 24. märtsil kell 19:00 Genialistide Klubis

Lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep ja jällegi mina, Birgit Landberg, oma tagasihoidlikus isikus!

Lavastus “Siuru 100” on Musta Kasti kolmandale sünnipäevale pühendatud lavastus, milles teeme kummarduse ka siurulastele. Nende moto „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ on ju miski, mille poole ka meil püüelda. Kuid miks Siuru ja mismõttes neljakesi? Noh, sel aastal võtsime vastu väljakutse – mis saab siis, kui me, lavastajad, ei saa ise endale materjale valida? Lõbusaks teebki selle protsessi fakt, et valisime tekstid teineteisele. Ning ühiseks lähtepunktiks vaid see, et kasutada aastail 1917–1919 Siurulaste ühisväljaannetena ilmunud kolme albumit. Lavastuse vorm on ka imelihtne – neli lavastajat ja neli minilavastust, mis esietenduvad kõik ühes pooleteisttunnises (noh, võib-olla lühem, võib-olla pikem) lavastuses. Lavale astub Musta Kasti trupp oma parimas ja tervislikumas koosseisus – kõik on koos!

Trummipõrin, palun! Me lavastajatega oleme kokku saanud ja nüüd on materjalid jagatud! Materjalid, millega tööle hakkame, on järgmised:
Kaija M Kalvet ja August Gailit “Fosfortõbi”
Jaanika Tammaru ja Johannes Barbarus .. Jaanika sai Barbaruse luuletused
Lennart Peep ja Friedebert Tuglas “Nägemused”
Birgit Landberg ja Aleksander Tassa “Noa. Suve pastoraal.”


Kolmandaks “KANGELASED”

Esietendus 7. novembril kell 19:00 Vilde lokaalis
Esietendus 7. novembril kell 19:00 Vilde lokaalis
Lavastaja Peeter Volkonski. Ma isegi ei astu lavale, aga soovitan seda vaatama tulla.

Viktor Kingissepp, Hans Heidemann, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuks, Jaan Tomp, Hans Pöögelmann – need nimed ei ütle praegusele põlvkonnale mitte midagi. Ometi olid kunagi nende järgi nimetatud tehased, tänavad, kultuuripaleed, teatrid ja isegi üks linn.

Seltskond kaasaja noori inimesi on täiesti juhuslikult avastanud enda jaoks seltskonna noori, kes tegutsesid sada aastat tagasi. Mis asju nad ajasid? Mille nimel läksid nad surma? Kas nad olid kangelased ja märtrid või reeturid? Seda püüavad välja selgitada Musta Kasti näitlejad vestlustes õhtulauas istuva publikuga, abiks nõukogudeaegsed mälestused revolutsionääridest ja hevibänd „Desert Queen“, kes esitab laule proletaarsete poeetide (Pöögelmann, Buk, Mölder-Proletaarlane) tekstidele.


Neljandaks “KAKSISMAA RAHVALAUL”

Esietendus 21. juunil kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulaval
Esietendus 21. juunil kell 19:00 Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulaval
Lavastaja Anni Mikkelsson Soomest. Lavale astume koos Soome näitlejatega!

Me kaevame end soome-ugri algkoju. Me avame vanaemade kurgipurgid, moosipütid ja maakeldrid. Me vaatame vanaisa viinapudelisse, püssitorusse ja tugitooli alla. Me loeme loitse, igatseme, maname: unustatud laulud, äraleierdatud popmuusika, kehadesse peidetud südamelöögid, laevadisko õõtsuv-kõikuv rütm. Me ehitame Eesti-Soome silla õllevankritest ja esmaspäevahommikuse esimese praami väsinud silmadest. “Kaksismaa rahvalaul” on poliitiline utoopia ja poeetiline suveteater. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses unistasid mitmed Eesti poliitikud Eesti ja Soome ühinemisest Austria-Ungari keisririigi eeskujul. Kaksismaal oleks olnud ühine riigipea ja sõjavägi, kuid eraldi parlamendid. Ka eesti kunstnikud ja kultuuriinimesed, näiteks poetess Lydia Koidula oma luuletuses “Soome sild”, lootsid riiklikku koostööd Soomega. Idee oli päevakorral veel ka Teise maailmasõja lävel, kuid unistus kadus lõplikult, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Meie, Eesti ja Soome noored teatritegijad, loome selle poliitilise utoopia ja unustatud kaksikriigi vähemalt oma lavastuse ajaks. ”Kaksismaa rahvalaul” uurib, kuidas tekivad rahvused ja millistel alustel moodustatakse riike. Mida sõna “riik” üldse meie põlvkonnale tähendab? Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mille poolest sarnanevad? Kuidas me peaksime muutma oma rahvuslikke pärimusi, et need ühises riigis kokku sobiksid? Aga kuidas on lood soome ja eesti keelega? 19. sajandi lõpus olid mõned hõimurahvusluse idealiseerijad arvamusel, et meie keeli tuleks sihikindlalt omavahel lähendada. Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?


Viiendaks “RÖÖVEL RUMCAJS”

Esietendus 2. märtsil kell 11:00 Teatri Kodus
Esietendus 2. märtsil kell 11:00 Teatri Kodus
Lavastaja Lennart Peep.. lavale ei astu, aga neile soovin loomelendu 🙂

Mänguline ja humoorikas noorele vaatajale mõeldud lavastus, mis pakub põnevat vaatemängu ja mõtteainest aruteludeks inimlike väärtuste üle. Rumcajs on positiivne, inimlik ja humoorikas kangelane, kes ei kasuta oma jõudu ja tarkust kellelegi liiga tegemiseks. Ta astub välja ebaõigluse vastu, usub inimeste headusesse ja nende paremaks muutumisse. Röövel Rumcajsi puhul on oluline ka tema suhtumine loodusesse, kuna oma lugudes päästab ta nii loomi kui linde ülekohtu eest. Röövli animistlik mõtteviis, et elusloodus on hingestatud ja hoidmist väärt, on eestlaselegi omane.

„Röövel Rumcajs“ põhineb tuntud Tšehhi autori Václav Čtvrteki ajatul lasteraamatul „Rumcajs“. See on tuttav paljudele praegustele lapsevanematele ja sobilik ka nooremale generatsioonile, pakkudes vanematele äratundmis- ja lastele avastamisrõõmu. Valmiv dramatiseering kasutab alusmaterjalina 5-7 lugu raamatust. Eesti teatrilavale jõuavad Rumcajsi lood esmakordselt.

 Birgit Landberg blogi kirjutamas!
Kuuendaks .. noh, sai vist kõik ka. See olen mina seda blogi kirjutamas 🙂

Saar

Käisime “Õhupallidega” Türgis, Bursas, ASSITEJ 21. rahvusvahelisel noorte- ja lasteteatrite festivalil. See kõik on iseenesest hirmus tore, esimest korda kandideerisime kuskile välismaale ja kohe kutsuti ka; etendused läksid hästi, Türgi lapsed olid sama sümpaatsed kui Eesti omad; inimesed olid soojad, heatahtlikud ja isegi ülihoolitsevad; ilm polnud küll kuum, ent siiski sai omajagu D-vitamiini ammutatud. Baklavaad sõin nii palju, et muutusin pistaatsiaks.

Sellega lõppeb lugu sissejuhatusest ja algab lugu mausoleumidest.

Me käisime mitmetes mausoleumides, need on siis vahvad majad, kuhu mingid tähtsad onud on kivikirstudes viimsesse unne puhkama pandud, aga seinad on täis joonistatud imekauneid ornamente. Vahel tõmbavad naised isegi rätikud pähe, sest on piisavalt püha olla. Saja-aastased ja vanemad põrmud lamavad muldades ja kes teab, mida nemad üldse mõtlevad. Ma arvan küll, et suurt mitte midagi, aga mul puuduvad kindlad andmed. Laed on nii ilusad, et muudkui vaata ja imesta, kuni kael jääb kangeks. Aga ühes mausoleumis oli üks sektor laest hall ja igav ja karm. Küsisime, miks, ja selgus, et ikka sellepärast, et neid kambreid paari aasta eest renoveeriti ja selle asemel, et meile omaselt teha kõik nii, kuidas see kunagi oli, tehti kõik palju ilusam. Sest miks mitte. Sest nad ei restaureerinud, vaid renoveerisid. Seal on ju ilmselge vahe, kui nii mõelda.

Siin lõppeb lugu mausoleumidest ja algab küsimus kultuurist.

Tõepoolest, millisel hetkel saab otsustada, et kultuur on nüüd piisavalt valmis, et ta muuseumisse panna ja teda just sellisena hoida?

Siin lõppeb küsimus kultuurist ja algab lugu hammamist.

Me käisime hammamis, mis on türgi saun, ja istusime seal soojades ja kuumades tubades ja kuumaveebasseinis ja vesi voolas, ja naised nühkisid ja masseerisid, kuni mei olime maailma kõige puhtamad inimesed. Ei, aga nii vist ongi: see nühkimine on ikka täiega elus kultuur. Kui need mustuserullid sult pealt lendavad, on tunne, et sa saad osa millestki ehedast, ja mitte selle pärast, et see on püha, vaid pigem, et see on robustne. Omal moel. Samal ajal, kui lamada seal kuumas vees ja kuulata, kuidas su lauluhääl kõlab selle ümara kupli all, on ka üsna eriskummaline tunne. Vot et tulen ja laulan meie laulu teie saunas. Nad ei sobigi nii halvasti. Meeste poolel kuuldavasti rögastati ja tantsiti. Kõlab ka üsna elusalt. Veel: eriskummaline, et see nühkimine puhastas ka vaimu, sest sel hetkel, kui sul on kõik ninad ja silmad täis seepi ja vahva türgi naine võtab su käe ja viskab selle eest ära, et su kaenlaalust pesta, muutud sa lihatükiks liinitöös. Aga väga tervislikus mõttes. Üldse ei taha ennast enam tõsiselt võtta, et “vabandust, mul on väga õrnad silmad” või “sääremarjadega võiks õrnem olla, sest me käisime Liinaga mäe otsas turnimas, et kohata kass-gängstereid ja meest, kelle nimi oli Šeriff” – hoopis “nühi, nagu jaksad, naine, ma saan sinu abil osaks millestki suuremast ja igavikulisemast”.

Siin lõppeb segasevõitu lugu hammamist ja algab lugu traditsioonidest.

Lapsed vaatasid koos meiega hiigelsuures kaubanduskeskuses traditsioonilist varjuteatrit, mille muusikalisse kujundusse oli lisatud lääne tümakas. See oli kohutav, aga elus ka. Sest traditsioon sureb vist sel hetkel, kui ta kedagi ei koti. Kuigi see oli üsna meeleheitlik, see elustamiskatse. Või ainult tundus mulle nii.

Siin lõppeb lugu traditsioonidest ja algab kiire mõte sõja teemadel.

Süüria sõjas on surnud erinevail andmeil kuni 470 000 inimest. Türgis on umbes 3 000 000 sõjapõgenikku. NII MÕTTETUD JA SUURED NUMBRID. Mul hakkab halb.

Sellega lõppeb kiire mõte sõja teemadel ja algab lugu saarest.

Oma viimasel festivaliõhtul istusime ühe sooja seltskonnaga ühel saarel kesk liiklust ühes Bursa linnas ühel maal, mille nimi on Türgi. Istusime muru sees, vaatasime vaadet, mis öine ja mägine Bursa meil pakkus. Autod kiirustasid mööda mõlemalt poolt ning ääremärkusena: Türgi liikluskultuuris tähendab “kiirustama” midagi muud kui Eestis. Aga meie istusime oma väikesel rohelusesaarel ja rääkisime juttu. Aga eelkõige: laulsime laule, oma maade ja kultuuride rahvalaule. Nendes ON mingisugune eriline vägi sees ja ma ei kavatsegi sel teemal vaielda. Ühest küljest: tunned ära erinevate rahvaste olemust; teisest küljest: meis ei olegi midagi nii erinevat, ega ju. Miks muidu peaks mulle nii kohutavalt korda minema üks kurdi rahvalaul?

Kiire mõte inimestest.

Inimeste kohta on nii lihtne üldistusi teha, kui nad on kuskil kaugel. Ja teisalt, nii raske mitte armastada, kui nad on lähedal.

Jätkub lugu saarest.

Seal, ühel saarel, ühes linnas, ühes riigis – ei jõudnud ära imestada, kuidas jällegi on võimalik, et tunned mõnd inimest vaevalt paar päeva, ja juba saad aru, et teil on nii palju ühist, et teist saaksid nii head sõbrad, kui te elaksite iga päev üksteisele lähemal. See annab tohutult lootust. Kõige suhtes! Nagu Liina ütles: kui sa näed internetis naljakat pilti, siis see rõõmustab mitte ainult sellepärast, et see on naljakas, vaid ka sellepärast, et järelikult on maailmas veel inimesi, kes jagavad sinuga sinu imelikku huumorisoont.

Muide, reisinud olen ma küll, aga seda järgnevat pole ma varem tundnud. Mitte, et mul poleks kunagi hea meel reisidelt naasta olnud. Aga esimest korda läks süda nagu eriliselt soojaks, kui lennujaamas turvamees “TERE” ütles. On ikka hirmus hea, kui keegi sind koju ootab. On hea, et mitte öelda parim, kui sul on oma saar, kuhu maanduda. Absoluutselt igas mõttes.

Kaija

Halsusest ja päikesekiirtest

Tere, kallid lugejad!

Igapäevane halsus on taaskord võimust võtnud. Ma ei tea, kuidas teil, aga minus tekitab see sügisene sombusus ja hall ilm igal aastal ainult negatiivseid tundeid. Alati, kui sügis tuleb, siis ma tean, et mu igapäevane tujumeeter langeb ühe pügala võrra madalamaks. See on midagi, mis on kunagi nooruspõlves koos kooli saabumisega sisse kodeeritud ning nii naljalt seda paraku välja ei juuri.

Üks võimalik lahend antud probleemile on ümbritseda end ainult heade ja positiivsete inimestega. Teha ainult seda, mida hing ihaldab ning mõelda häid mõtteid. Kerge öelda, raske praktiseerida, I know. Või siis… kui võimalik, siis sõida lihtsalt sooja päikese alla! Muidugi, kui sul on selleks võimalusi ja aega.

Mustal Kastil, õigemini küll “Õhupallide” trupil, on sel sügisel, täpsemalt lausa järgmisel nädalal, võimalus sooja ja päikselise atmosfääri võlusid nautida. Nimelt toimub meie väikese ja noore teatri esimene välislähetus – me sõidame ASSITEJ organisatsiooni abil Türki, Bursa linna, kohalikule laste- ja noorteteatrite festivalile. Hurraa!

See selleks.

Lisaks sellele rõõmusõnumile tahaksin ma teiega jagada ka natukest enda eelmisest nädalast. Ei hakka siin vett sogama ja asun kohe teema juurde.

Kas leidub kedagi, kes mäletab veel minu emadepäeval ilmunud postitust siinsamas blogis? Ei? Jaa?

Mina ka ei mäleta.

Igatahes.

Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin ma toredat aega oma rüperaalis. Surfasin internetis ja avastasin ühtäkki enda eluabsurdi blogist ühe kirjatüki drafti, mis rääkis minuga kevadel juhtunud loost. Ma olin enam kui veendunud, et olin selle juba postitanud. Otsisin ja skrollisin, kuid enda blogist ma seda ei leidnud. Muidugi ei tulnud mul pähegi, et ma võisin selle hoopiski MK blogisse riputada (õigemini tegi seda Kaija).

Eniveis. Kuna ma seda kuskilt ei leidnud, siis kirjutasin ma antud kirjutisele ka lõpu ning riputasin selle enda blogisse üles. Ja siis hakkas juhtuma.

Like. Share. Comment. Uus sõbrataotlus. Ja nii kordus see veel ja veel.

Teisipäeva õhtul (taaskord) ilmavalgust näinud postitust oli reedeõhtuse seisuga jagatud 88 korda! Like’ide arv oli selle juures küll suhteliselt tagasihoidlik – ligemale 680 pöialt, kuid lumepall oli veerema pandud. Toetudes Facebooki statistikale, siis jõudis see postitus pea 200 000 inimeseni. Kuna jätsin kirjatüki lõpu lahtiseks, siis järgnevad päevad olid täis erinevaid kirju ja kõnesid, kus taheti teada saada, et kuhu lugu edasi viib. Minu suu oli lukus.

Tore ju, kui ei peagi end ainult tühjusele avama. Tänu sellele postitusele avastati ka minu ülejäänud postitused ning järgnevad päevad ei olnudki enam nii hallid, kui nägin, kuidas inimesed sinu öeldut tsiteerivad või märgivad, et pole ammu nii palju naernud, kui mõnd minu postitust lugedes.

Saabusid ka mõned huvitavad pakkumised, millest hetkel veel rääkida ei tahaks.

Ütleme nii, et kui kõik läheb hästi, siis saab minu kirjutisi lugeda juba igakuiselt ühest väljaandest. Eks näis. Ei hõiska enne õhtut.

Seda tahtsingi teiega jagada.

Positiivseid vaibe ja päikest teie päeva soovides,

Kristo

Mul on…

…meeles, et kunagi, kui sellele üsna pikalt vastu pidanud blogile alguse panime, siis alustasime ikka oma (kooli)nädala tegemiste ja kogemuste kokkuvõttest. Sellele järgnes siis harilikult mõni mõttearendus parasjagu köitvast ideest või näiteks mõne kogetud kunstielamuse analüüs. Aga see kronoloogiline nädalakirjeldus läks oma detailsuses koguni nii sügavale, et Sa, hea lugeja, võisid täpselt teada saada, mida tegid Fatme ja Kristo neljapäeva õhtul või miks Lüüs laupäevasest teatriajaloo seminarist puudus.

Nüüd on meie blogipostitused teise näo ja teoga.

Ei teagi, kas on seda teatrielu koolielust raskem sõnadesse panna või pole meie sisemine tsensor sellist sõnarohkust enam väärikaks pidanud, kuid vanade aegade (, perekonna) ja traditsioonide meenutuseks ning kaitseks teen veel kord proovi paigutada Sind, hea lugeja, saabastesse, milles saaksid meiega koos läbi teha suurema osa lõppevast nädalast. Jah, said õigesti aru (võib-olla ei saanud, aga kohe saad) – ma palun Sul ette kujutada, et veetsid möödunud nädala meiega ühena meie seast.

Tuletan meelde, et Sinu nimi on Karol.

Eelmisel laupäeval kogunesime kõik Tallinna telemajja, et seal teha viimaseid proove järgmisel päeval toimuva Lastejaama sünnipäeva/hooaja avapeo tarbeks. Või, noh, mitte päris kõik – Märt ja Lennart jäid Tartusse tagalat kindlustama. Meiega liitusid vaheldumisi ka teised vahvad külalised nagu ERR-i lastekoor, Märten Männiste, MeisterJaan ja Liis Lemsalu. Lisaks saime päris esimest korda proovi teha Silveri, Ra ja Karoliga, kes polnud küll Tartusse proovi jõudnud, aga sellele vaatamata tulid oma “kandvate” rollidega suurepäraselt toime. Jaanika jagas puusaviipeid liikumise ning Kaija näpunäiteid näitlemise osas. Viimasest sain kõige rohkem inspiratsiooni loomulikult mina, Kaarel 😊

Oligi käes kauaoodatud pillerkaarene pühapäev! Olime telemajas juba kella üheksast saati. Saime viimased kostüümielemendid selga, grimmid näkku ja säraküünlad persse. Vahepeal jõudsime muidugi ka alumise korruse kohvikus veidi keha kinnitada ning Mihkel ja Karol tegid grimmitoas nii rumalaid nalju, et mõnelgi vajus piinlikkusest karp lahti. Etendus, mis oli otsepildis jälgitav veebis, läks suuremate viperusteta. Kellel see nägemata jäi, saab selle vea parandada siin. Vihjeks olgu öeldud niipalju, et vähemalt kolmel isikul õnnestus ka laulusõnad unustada. Erinevaid stiilinäiteid, kuidas sellisest olukorrast võitjana väljuda, saab näha 14’55’’, 26’11’’ ja 29’51’’. Teatrimaailmas tuntud nimetused nendele võtetele on vastavalt “bluffija”, “hiline ärkaja” ja “vaikija”.

Esmaspäeva hommikul tegime Henry Griini eestvedamisel “Kangelaste” plakati jaoks fotosid. Idee on väga lahe ja teostusele lõi käe külge ka Karl Marken, nii et kindlasti on, mida oodata! Kui fotosessioon oli lõppenud, hakkasin mina “Avameelselt arvamisest” lava ja valgust valmis seadma ning teised jätkasid “Kangelaste” lainetel, kus on käsil väga põnevad “väliproovid”, mille käigus minnakse võõrastele inimestele oma tegelaskuju teksti jutustama. Mustkastlaste lähenemine on kuuldavasti kõigis palju elevust tekitanud. Karolilt olla isegi vestluse lõpus telefoninumbrit küsitud!

Õhtune etendus läks üldjoontes väga hästi, kuid peab tunnistama, et meie Genialistide Klubi saal oleks mahutanud vähemalt kaks korda rohkem inimesi, kui kohale jõudis, nii et soovitame soojalt tulla juba meie järgmistele etendustele, millest esimene juba sel pühapäeval, 9. oktoobril.

Teisipäeval jätkusid „Kangelaste“ proovid ning õhtul toimus iganädalane Musta Kasti koosolek, kus teadupärast räägime kõikvõimalikest aktuaalsetest tehnilistest ja mitte-nii-tehnilistest asjadest. Kõigile üllatuseks teatas Karol üsna koosoleku alguses, et ta on juba mitmendat päeva saanud kirju ühelt Hiina firmalt, mis toodab hobuseraudu. Otsustasime teemat edasi uurida, et tagada jätkuv hobuseraudade sissevool ka järgmiseks hooajaks. Mina ja Birgit olime koosoleku aegu hoopis Raplas, kus aitasime etenduda Kinoteatri “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimisel”, kuid see ei takistanud meid koosolekuga neti vahendusel liitumast, et Birgit saaks tuliselt võidelda meie uue plakatikontseptsiooni eest. Mõned uue kujundusega plakatid on juba siinsamas kodulehel leitavad, kuid palju põnevat ja ilusat on alles tulemas, nii et hoidke silmad lahti!

Kolmapäev oli vaba päev. Ainult mina mängisin kassipoeg Brunot ja Karol üritas laos meie uutele valgustitele ruumi teha. Keeruline.

Neljapäeval läksid “Kangelaste” proovid jälle kraadi võrra kangemaks ning seekord peeti maha akadeemilises laadis loeng, kus räägiti palju põnevat Nõukogude kangelastest. Karol jätkas tööd laos.

Ka reede möödus paljude jaoks peamiselt “Kangelaste” rütmis, kuid õhtutundidel tulime kokku Kaija juures Õnne tänaval, et vaadata tagasi oma eelmisele hooajale. Eks neid tagasivaateid on juba erinevates vormides ja koosseisudes tehtud niigi, kuid tundsime, et vajaka on veel hinnang, mille annaksime oma teatrile, kui oleksime ise osa publikust. Proovisime avada oma kolmandat silma, et jälgida iseendid erapooletu ja värske kõrvalpilguga. Õnneks selgus, et meie maitsed suuremal määral ühtivad (viide presidendifopaale – toim.). Loomulikult oli ka neid lavastusi ja sündmusi, mida korrata ei tahaks, kuid hea meel on tõdeda, et midagi positiivset leidsime ka neis. Olgu need siis õppetunnid tulevasteks valikuteks või lihtsalt omavahelist sidet tugevdavad ühised rasked kogemused. Karol võttis koosoleku kokku kuldsete sõnadega: “Elagu lavastused, mis kriibivad hinge ja armistavad meid eluks!”

Ja olemegi sellele nädalale ringi peale saamas, sest taas on käes laupäev, mille puhul Silver ja Birgit käisid Drakadeemia rahvaga võimalikke tulevikuplaane arutamas ning Mihkel, Karol ja Sten tinutasid laos XLR-kaableid ja sisestasid meie uutesse prožektoritesse lampe. Nüüd valitseb laos kord! Nüüd on meie valguspark valmis tööle asuma. Aitäh!

Loodan, et Sulle nüüd meenus nii mõndagi muud, mis möödakihutavad kuupäevad endaga kaduvikku veavad.

… vähemalt 3001 põhjust, miks seekordne trükitöö lõpetatuks pidada ja uskuda, et järgmine kord olen parem. Ilusat sügist, hea lugeja!

Mõtiskluste mosaiik

Autor Kristo Veinberg, ehk oli teatrikooli esimesel aastal ja Rakveres...

Järgnev kirjutis on väike mosaiik, mis ei moodusta tervikut: jagan siinkohal lihtsalt erinevatel teemadel mõtisklusi. Pooled neist pole isegi mõtisklused.
Aga praegusel ülituulisel ajal, kui september on läbi saanud (Kas keegi äratas ikka Billy Joe Armstrongi üles? – Tunnistan, selle nalja tegemiseks pidin guugeldama Green Day laulja nime), soovitan kõigile piimaga musta ja magusat teed ja villaseid sokke nii palju kui kulub!

Mõtisklus teadmistest

Siin on üks link.

Kui Sa sellele vajutad, avaneb aken. Seal on silmailu ja muusikat. Sellel muusikal on kindel süsteem, kuid puudub korrapära tempos ja helistruktuuris. Võimatu on ette ennustada, mis heli Sind järgmisena tabab. Kui Sa veel pole lingile vajutanud, tee seda.

Nimelt iga kord, kui Wikipediasse kirjutatakse uus artikkel, tuleb ühtmoodi heli. Ja iga kord, kui Wikipediaga liitub uus kasutaja, tekib teistsugune. Ja see kokku moodustab muusika. Hirmutav on mõelda, kuivõrd palju on informatsiooni me ümber. Kui palju seda jäädvustatakse. Pole ime, et teadmisi on meil elus niivõrd palju vähem kui oskust neid otsida. Võinoh, guugeldada ja Wikipediast artiklite esimesi ridu lugeda.

Mõtisklus vastanditest

Küll on hea mõelda külmast ilmast ja sügisvihmast, kui oled sooja teki all.
Kuidagi on võimalik aru saada öö olemusest, vaadates pimedas metsas kauguses helkivat tulukest aknal.
Ja kui seista mäe tipus ja vaadata ümbritsevat täiust ja laiust ja silmapiiri tohutust, on võimalik kaduda ka enda sisse ja tunda end korraga väikselt siin maailmas ja samas tunda seda suurt maailma, mis on sinu enese sees…

Mõtisklus tähtaegadest

A: Ettevaatust! Siin on auk. Ära sisse kuku.
B: Ega ma loll pole. Ma tean, et siin on auk.

B: Kuule. Ma ikka kukkusin auku. Aita välja, plz?

Ehk olen ka varem seda jaganud, aga soovitan uurida sellist terminit nagu planning fallacy. Kuid isegi sellest teadlik olemine ei päästa tavaliselt sellest tingitud auku kukkumast.
Kuidas planeerida väsimust ja viitsimatust?

Mõtisklus filmimaailmast

Ole oma elu peategelane! Aga mis žanri film see oleks? (Kui kõrvale jätta dokumentaalžanr)
(Samas stiilis: Elu on seiklus. Sa võta sellest osa!)

Mõtisklus presidentidest

Oleks õige aeg alustada (avaliku?) kampaaniaga, kus väga intelligentne noor inimene, kes pole presidendiameti vastutuskoorma vastu, hakkab ennast ette valmistama selle ameti peale. Minupoolest võib neid ettevalmistujaid ka mitu olla.
Et keegi võtab 15 aastat, et ennast kurssi viia, et kohtuda teadjamate inimestega, et luua endale põhi ja põhimõtted selleks tööks…
Minupoolest võiks Kaija M Kalvet alustada.

Mõtisklus millegi eest võitlemisest

Nagu „Ada ja Evaldi“ vestlusringis Kaarel ütles: alati on parem võidelda millegi eest kui millegi vastu. Antud lavastuse kontekstis ja antud vestlusringi kontekstis tekkis mul ettepanek kampaaniaks: „Mehed nutavad küll!“ Ehk aitab soostereotüpeerimisest juba lapseeas ning õpetame ja julgustame kõiki inimesi (vajadusel) oma tundeid väljendama. Et soojad kallistused ja rõõmu- ja kurbusepisarad ei väljenduks vaid alkoholi kaitsva vabanduse all. Et meeste sooritatud suitsiidide arv väheneks… aga näe, juba ma räägin, mille vastu… anti, kontra. Olgu: olen siis ainult millegi poolt: Tunnustame nutvat meest!

Mõtisklused haridusest

Mind kutsuti oma keskkooliaktusele kõnet pidama. Väärikas vilistlane nagu ma olen. Et äkki on mul midagi öelda noortele inimestele, kes hakkavad kooli lõpetama. Äkki on peidus mõni elutarkus iseseisvaks eluks ja valikuteks…
Kuidagi robustne tundub teha üleskutse õppida pesumasinat tundma või uurida, kuidas arvetemaksmine käib või kui palju TEGELIKULT toidu peale kulub!

Vahemõtisklus kannatlikkusest

Küll on tore, kui arvuti ilma mingi sulle teadaoleva põhjuseta ennast välja lülitab ja kolm mõtisklust ära kaotab. Olgu, võib-olla olen mina süüdi, et tõstsin sülearvuti sülest kõrgemale, et vaadata, mida see maniakaalne kass mu jalast hammustab. See oli kannatlikkuse piir minu jaoks. Aeg-ajalt mulle isegi meeldivad loomad, aga kui keegi nelja käpa JA hammastega pahkluust haarab ning järama hakkab, tekib mul tahtmine loom jalaga üle toa lennutada ja siis ma tunnen ennast halva inimesena. Aga ründamisel peavadki olema tagajärjed!
Kõigile lugejatele: rahu! Kass jäi lennutamata.

Taasmõtisklus haridusest

Või siiski.

See kass taris paberkoti põrandale ja pissis uhkelt sinna sisse. Nüüd teeb head nägu ja kraabib kujuteldavat liiva. Seda kõike meetri kaugusel oma liivakastist. Hurraa. Täiesti hämmastav on see, et üritades asitõendeid peita, põrkab temasse sissekodeeritud liikumismuster reaalsusega. Ja põrkab üha uuesti ja uuesti. Sest kaabi, mis sa kaabid… see piss maetud ei saa.

Re-taasmõtisklus haridusest

Ma lihtsalt tahtsin jagada seda nostalgiast pakatavat hetke, kui ma üle kuue ja poole aasta esmakordselt jala üle kodukooli ukse viisin. Iga väike asi on sama ja tuttav, iga pilt seinal, iga potilill, iga aknaruut ja lohk trepimademel. Ka õpetajate näod on samad, kuid pisut vanemad, ning kõik tervitasid mind ja olid kuidagi eriti hästi kursis ja küsiti ka Musta Kasti käekäigu järele.
Ja muidugi on tulemas ülekooliline test, kus tuleb maale tunda. Ja muidugi jooksevad lapsed ja noored, viksilt ja viisakalt, ikkagi üle terve maja ringi. Puhvet oli täiesti ümber tehtud, valik suurem ja tervislikum.
Aga kõik muu oli sama.
Ja kõik laulusõnad aktusel tulid mõtlematagi pähe ning lauldes taasavastasin tähendusi, mis sõnadesse pandud oli. Ja ümberringi nii noored inimesed, ja ma TEAN, olin paar maailma tagasi nendesugune, aga see tundub hoomamatu mõttena.
Kes pole veel taaskülastanud oma kunagist keskkooli… soovitan!

Lõppmõtisklus kassidest

Ma vihkan kasse.

Blogipoeesiat

Tänane postitus on mitte niivõrd informatiivne selles osas, mida head Mustas Kastis teinud oleme, vaid pigem sisekaemus, ehk pakun teile vaadata, mis minu – Etsi – koore all pobisend on ja kuidas see sisemine kört ka mekib, kuna ometigi pole ma oma hinge avanud siinses blogis vähemalt ühe aasta jooksul!

Alati on olulisel kohal muusika, seega palun kõigil, kel just vastu ei hakka, avada link Soundcloudist, kus playlistis on laul “Greeky”, esitajaks Roger Molls. Pärast seda jätkata lugemist.

On sügis, ei esine vatti,
küll aga esineb – batsille.
Kandke salli ja mõnusaid sooje riideid.

Aga nüüd praktilisemate teemade juurde.

Kahtlemata on kunsti eesmärk päästa inimese hing ja inimkonna moraal. See tunne on leidnud tee minu psüüheni ning praegu otsimegi talle minu mõttepüstakutesse püsivamat kohta. Ka immigrantsed mõtted-tunded on minu sees olevas HingedeLiidus teretulnud, vähemalt nii ma tahaks mõelda. Tegelikult sageli me ei märka, kui blokeerime ideid ja mõtteid, olgu need kaugelt või lähedalt pärit. Ometi oleks inetu jätta ilusaid ja võimekaid mõtteid niisamuti vedelema. Seega julgustan kõiki hinge välispoliitikat uuendama ning võimalusel välisest värvist olenemata sisse laskma (sest sisse tohib lasta) väärikaid ja ausaid mõtteid-ideid.

Siin aga on üks luuletus, mis kui kunsti meedium sillutagu teed minu ja sinu vahel.

Prolo-lolo-prollo-lolo-loo-lo-lo-loog:

Ei uneleks vaid unelmaspiraali kütkes ma.

Oma mõttelosse ehitan liival,
kus päike kivirahnul,
arvutan ja uhkelt usun,
usun, et olen rahul.
Vaadates neid torne, tippe,
treppe, müüre ja vorme – ma vaimustun!
Hingest mul nõrgub eritist,
kui vinnastunud vaimu vedru –
tundun tõeline,
erutuse portaalis.

õnnelikult naeratan,
lossi seina paitades.
Usutavasti see ongi,
millest piisab õnneks,
kui äkki…
ajan küüru sirgu,
pommitan ja pahmerdan
pulbriks lossi
pahviks lossi
pulbriks ja pahviks lossi,
ise mille alles lõin.
õnn on alles,
õnn on alles
tulevikus alati.
tulv on igas
puravikusalatis.
õnn on olles,
olles muutustes.
rändab ringi õnn.

Nüüd siit edasi
on minna hea.
Liival lebab loss,
kus teda väetatud,
kust ta ka võetud.
Passaadi puusad kaenla all,
keeris kerkis rannas.
ümberkaudsel noorel näkil
kikkis nahk ehk külmad pulmad.
Siit edasi minna,
on ebamugavalt hea,

Rand muutumatuna ei püsi,
kuid kaootiliselt keerleb ju liiv,
ent muutumatuks inimsilmale ta jääb.

Ma naeran oma illusiooni üle,
millesse uskusin aega mitut.
Arvasin, et ilma silmasin,
kuid tegelt ka, ma uurisin
vaid mõistuse kaleidoskoopi

Lõkerdab tõelisus,
lõõbib lõõts,
panustab ja punsub
transtsendentsi lääts.
Mis…elu?
See oli kokkulepe.
See oli fotoka välk.
See oli valgusfoor.
Tolm.
See oli karussell.
See oli karikakra suvi.
See oli kaheksa,
möbiuse lint ja dopeltheeliks,
komplementaarsuse printsiip ja pööripäev.
Need olid huule kontuurid,
see oli piir,
see oli vorm,
mis mööda vänderdas,
mida vaatama jäid,
mis enda olemasolu tõestas,
mis tõendabki tõelisust,
mis alati mööda kõndima jääb,
mida alati su pilk,
su silm otsima jääb,
millest oma meele fookuse
ja tähelepanu
lahti peab rebima.
Nagu oma elu,
hundi hammaste vahelt,
et ei kitseneks, ei ununeks,
mu elu mul, kui elan.
Peenemaks kui oksatoigas,
kui puu, võiks punduda,
mil oksad, lehed juured tüvi,
viljad, ladvik, täid ja tuvi.

Epicloog:

Näilisusest läbi hammustada näib olevat raske.
Näilisuse tuultel laseme küll end kanda,
kenadel kumadel end meelitada (nagu lühikesed sääsed),
ning vastavalt elu lihtsalt läheb, jätkab
tsükklite ja päevade,
blokkide ja vaevade kaupa,
tunnid ja sekundid,
parsekid ja miljardid.

*

et’siis kõike mõnusat, ja mõelge…

You don’t always have to go with the flu.