Tere!
Talv käis minu juures ja kurtis selja ja südame valu, tegime röntgeni ja selgus, et selg on katki ja süda on lõhki. Küsisin, kuna hakkas? See vastas, et juba mitu nädalat tagasi. Tüüpiline eesti talv! Kirjutasin 1x „Deep heati“ ja ütlesin, et hoiaks kevadtuule eest soojas. Sisimas sain aru, et see ei muuda midagi, et see on vaid sümptomaatiline ravi, ja et mees nuumab lihtsalt farmakoloogiafirmasid. Ma tundsin end hetkeks halvasti. Siis meenus mulle, et kevad oli just eelmisel nädalal läbi käinud, ja ta näitajad oli suurepärased. Väitnud, et see on jooga ja meditatsiooni tulemus. See tšakrahullus hakkab juba tõsiselt närvidele käima, aga lõppude lõpuks, mis mul sellest? Varsti on juba vabariigi aastapäev ja kõik värvivad mune, sellest on mulle küll. Muideks, 24ndal veebruaril on ka „Peksu“ esikas. St „Peks mõisatallis“ (lav Birgit Landberg). Jätkuvalt on proovisaalis „Röövel Rumcajs“ (lav Lennart Peep) ning käib tarmukas ettevalmistus samuti 24ndaks, aga sedapuhku märtsiks, Musta Kasti sünnipäevaks. Ent nüüd tänase jututeema juurde.
*
Kommunikatsioon rajaneb suhtlusel. Nn probleem ehk konflikt, tuntud ka kui draama allikas, tuleneb tihti asjaolust, et iga suhtleja on unikaalne ja individuaalne. Vastavalt teda kujundanud-vorminud-mõjutanud-kasvatanud (u-name-it) tingimustele ja keskkonnale, on iga inimese peas iselaadi ’sisemonoloog’ ehk teadvuse vool. Igaühel omad tahtmised-vastumeelsused. Viimasele viitab ka universaalne “tõuke-tõmbe printsiip”. Ja siit vaid kiviviske kaugusel on armukolmnurgad, protagonist-antagonist vastandused, Kangelase rännak (vt “Hero’s journey”) jne.
*
Igas kodus on oma “temperatuur” ja “kliima” – käitumistüübid ja eluviisid ja mõjulepääsevamad tunded. Võib-olla kohe näost ei paista, aga hingemustrit on võimalik jälgida, st veel elu ajal, mitte ainult tagantjärgi. Vastavalt ühiskondadele on ka jagatud arusaamu, ühtekuuluvust ja kattumisi. Me oleme nagu variatsioonid reas, Aadama kaja kumamas läbi aja; kultuuritolmu igihaljad udemed tõusmas ja laskumas. Üks vesi ja jäide kõik, aga iga jäljend on eriline: ninajuur on erinev, aga ninasõõrmete arv on sama; jäsemeid jagatud enamasti ka võrdselt, aga igaühel on oma tiks. Ja nii me tiksume ja rändame läbi aja, lumehelvestest tunduvalt pikema eluajaga, aga kokkuvõttes umbes sama olulised. Nagu ka lumehelbe olek muutub, on iga indiviid alati arenemise mingis järgus, mingis etapis. Iga inimese teekond paigutub teatud kollektiivsele, ühisele kaardile, millel sadatuhat teekonda ristuvad või kunagi ei kohtu ja kui kohtuvad, ei pruugi üldsegi sünkroonis olla, teisisõnu saatuse sundimatust sõrmesiputamisest sõltuvalt on iga inimene oma huvide, ideede, ihade, tõrgete, vigade, tunnete-, käitumismustrite ja teadmistega igal hetkel “erinevas või sarnases kohas”. Igaüks avastab vanasõnade ja kõnekäändude tõelise tähenduse, kui selleks on aeg käes, aga üldiselt mitte siis, kui ta seda esimest korda kuuleb. Igaüks õpib teataval määral ühist ilmamaad ise-nuka alt tundma.
Tore on see, kui inimesed sel kollektiivide-indiviidide kaardikesel kohtuvad, koos kasvavad, üksteise ümber väänlevad, tantsivad jne. S.o siis kui konflikti käreduses üksteisest ei tõukuta. Kuigi vastandid võivad tõmbuda, konflikt lahutab ja eraldab, vähemalt näiliselt; siis kasvab tantsust välja sõda, laulust välja kisa, kontrabassi asendab tankitõrje, viiulit kuulipilduja ja kitarri granaat. Veider žanr, aga – kõikide võimaluste maailm… Ent oleme ausad, mitte voorused ei ole sõdade põhjuseks, pigem ikka… võim.
Sellepärast ehitati esmapilgul ehk ekstra-maskuliinsetena näivate mongolite kaitseks Hiina müür, mis neid esialgu siiski Hiinat vallutamast ei takistanud. Mongolid murdsid ka läände – läbi taigade, tundrate ja steppide, asustades siit-sealt: tsipake Uuralit, natuke Kaspiat, natuke Musta Merd, ja sealt edasi kuni Baltikumi ja Balkanini välja. Mida on neilt õppida? Et mustas on valge täpp ja valges on must täpp? Mind jahmatab igati asjaolu, et need armutud, “paganlikud”, vägivaldsed ja igati ürgsed euraasia steppide hobuseisandad, karja ja ühtlasi ka tänapäeval moodi läinud hipsterihabeme algsed kasvatajad eesotsas vennatapjast Genghis Khaniga, pihustasid või välistasid oma impeeriumis feodaalsüsteemi, klassisüsteemi ja kivistuma kippuvad võimuhierarhiad. Mõelge, kui Karl Marx oleks sündinud toonastel Mongoolia aladel – ta poleks elu sees „Kapitali“ kirjutanud; polnuks vaja. Ja väikekodanlust selles imetabases ühiskonnas ilmselt ka tekkida ei jõudnud. Lisaks oli kasutusel printsiip “sinu panus on sinu kõrgenduse alus”, kultuurne ja religioosne mitmekesisus, tolerants, egalitaarne hoiak ja piinamise keelustamine. 12. sajandi kohta ei tundugi see teab mis barbaarne.
Olen õnnelik, et 21. sajandil on “kõige mõnnamad tingimused” jne, aga ma ei saaks ehk nõustuda, kui ma oleks seda blogipostitust kirjutades kusagil kolmanda maailma postkoloniseeritud armetuses. Enamgi veel, et tänane ühiskond ei ole kaugeltki neid vanu probleeme minetanud, et karistus ja piits defineerivad ja domineerivad meie suhteid; korporatsioonid, ületootmine ja võimuoligarhiad kujundavad meie maailma; ja inimkond sipleb väsimatult nii vanas kui ka värskes veres.
*
Nüüd soovin naasta variatsioonide juurde. Erinevuse, ühe konflikti allika juurde. Küll praeguseks ajastuks on eksponentsiaalselt igati kultuursete normide variatiivsus kasvanud. Tänapäev tähendab ultrarikkaliku variatiivsust ja eri harude õitsengut, vastupidiselt ülejäänud 12 tuhandele, kus valik oli väiksem, ja moes oli füüsiline ellujäämine; sellest ka mammonahimu. See ellujäämisinstinkt pressib nüüdki veel välja, kasutades ideid ja ideoloogiaid. Ja oma tänases jutukeses liigume mitte ainult ideedest vabanemise vaid ka transtsendenteerumise suunas. Igasugustest monopoliseerivatest ideedest kõrgemale tõusmine, see on suund ühinemisele, Planeedi Tunnustamisele – vaid õrn sissejuhatus Kõikehõlmava Planeedipoliitika eepilises saagas, kus tahete tasakaal ja täiskasvanute armastus õitseb. Miks vabaneda ideedest? Sest iga subkultuuri, idee ja ideoloogilise mitmekesisuse varjus mööbeldab igavene refleks, igavene võimuvõitlus, kroonide ja troonide mäng, mida näiteks 20. sajand kinnitab nii “intelligentsele rahvale” peale määritud natsismi kui ka NLKP riigiaparaadiga – tsivilisatsiooni evolutsiooni varjuküljel veritseva musternäitega.
*
Edasi… Käitumine, mida koolis ei õpetata, eeldab midagi palju enamat, kui lihtsalt nende emotsioonide, ideede ja info välja paiskamine, mida hingesatelliit kinni püüab. Süvakäitumise põhitõeks on kindlasti samastumine. Jäägitu, üksühene samastumine arvamuse, hinnangu, tunde, ideoloogiaga, teisi perspektiive lämmatavalt, vot see ongi üks levinumaid kurje eluviise. Kujutage ise nüüd ette, et te elate läbi mingit rõlget tundeseisundit või omate tulist ja täiesti isekat arusaama millegi kohta. Olgu viha, arusaamatus, kadedus – kujutage ette neid negatiivseid tundeid – ja et te lasete sellel tundel läbi oma hinge vohada. Ja te samastute täielikult selle osaga endast (mis on täiesti ajutine), ja muutute selle tunde teenriks, meediumiks ja inimlikuks kehastuseks. Kujutate ette – miks peaks üks inimene tahtma tunda viha, kurbust, ihnust? Aga ta ju tunneb, sest kui tunne sind juba valdab, siis ta sind ka haldab, ja nii sa tunnedki, et sul (justkui) pole valikut, sest emotsiooni tulemine ja olemine on (justkui) vastupandamatu, see ei sõltu meist (mingil määral) ja muud osad sinu teadvusest ei pruugi suuta su käitumisele erilist tooni lisada, kui, siis minimaalselt-passiivselt. Aga kui sa tead, et see tunne või mõte tuleb ja läheb, veel enam, et sinu SINA, kes sa oled siia sündinud – s i n u definitsioon ei ole see kuramuse hetkeaisting, et sa ei defineeri ennast ainult ühte emotsiooni ja ainsat ideed pidi, et sinu teadvus on tegelikult palju laiem ja sügavam, ja rõhutan veel, sa ei samastu ainult selle tundega, vaid jätad õhku ja distantsi enda perspektiivi, arvamise ja oma tunde vahele, et te ei sulaks üheks tundekeediseks. Kujutage ette kunstnikke või ajakirjanikke, meedia ja kultuuri praktikuid, kes on lihtlabased ideoloogia, peavoolu või ükskõik millise kitsarinnalise, teisivälistava ’tõe’ – või veel hullem teisivälistava “rahva” tööriistad.
Sama valemi – st samastumise alusel, ja vähemalt osaliselt, toimib inimese ja ühiskonna enesemääratlus. Selleks, et end määratleda, on vaja teada asu- ja seisukohta. Oleme paratamatus suhtes ideoloogiate ja igakülgsete ideedega, mida on tonnide viisi. Olukord näib nõudvat valikut, valimist, valitsusi… Ideed ootavad leidmist ja manifesteerumist, aga inimese olemuses on täpike traagikat, kuna ta on väikestviisi maailma reservuaar või jumalik kõvaketas, kui soovite, mis imab, sadestab ja loob. Ja palvetab. Just nii, nagu ta võib täituda kirega – kannatuse, kärsituse, vallatuse, õnnetuse või mõne muu tundetooniga, võib inimene täituda idee ja ideoloogiaga, arusaama ja paradigmaga, või kui soovite, siis propagandaga. Kindlasti täitub inimene ühiskonnas käibelolevaga. Ja mis seal käibel on? Kindlasti mitte ainult tõde. Mõelge ise, kui käibel oleks ainult tõde. Mina ei suuda seda ette kujutadagi, ja mulle on ometi suur pea antud. Aga kindlasti on igas infoallikas ka tükike tõde. Ausaltöeldes tundub tõenäoline, et nn “hea ja kurja tundmise” perioodi algusega pudenes (monoliitne) tõde miljardiks moleküliks, mis meile brahmanina nüüd igast ilmakaarest vaikivalt vastu irvitatavad, samal ajal kui meie päikesekiiri kartulikotti püüame…
Oma eluaega näengi kui miljardinäolise tõe-pusle kokkuladumist. Mnjaa, arusadaadav, et see on mind natuke hulluks ajanud ja ma pelgan tõe devalveerumist ja relativismi. Vaatame, ehk on siit väljapääs; võib-olla üks tõrges tükk tõde ei olegi “kusagil seal” (somewhere out there), vaid asub selles eeterlikus hetkes ja distantsis minu ja idee vahel; minu ja mu eneseväärikuse; minu ja mu enesemääratluse, minu ja mu esmaimpulsi vahel. Ärge arvake, et ma kellegi tundeküllasust või kirge manitsen, aga kui mul melanhoolia või jonn peale tikub, kipun unustama, et tegelen üsna ebatäieliku ja ühekülgse samastumisega kõigest jõust, kõigest ühe värviga paljudest spektrivärvidest. See tähendab, ma kukun integreeritud ja intelligentsest teadlikust olekust, kus üksteist tasakaalustavad “eikellegimaa” minu teadliku mina (emaplaat), minu valduses oleva informatsiooni (mälu) ja tunnete rütmide (protsessor) vahel. Selle hall-ala kadumisega kaob ka minu teadvuse peamine kvaliteet – iseseisvus, vabadus, teadlikkus. Võib ka vabalt juhtuda, et ma tahan hakata rajama müüri iseenda ja teiste vahele, et nad mind kuidagi mõjutada ei saaks. Kartmine võib olla küll õigustatud emotsioon, aga selles hirmuhoos, haiguse haisu eest põgenedes, jääb probleemi juur välja kitkumata. Selg jääb valutama… müüride ladumine jätkab oma teed.
*
Lõpetuseks tahaksin tänada ühe luuletusega Eesti Vabariiki ja eriti loodust, mis juhtub olema Eesti Vabariigi pinnasel.
Paplisalus papleid – sadu,
paplisalus pop leid – madu.
Seal palju ausaid teid ja radu,
suurim kuid on papli kadu.
Paplisalus paplisadu,
papliaplus, paplikadu!
Hõbepappel, püramiid-pappel,
teras tappel, puust saab papper.
Paplid alleel,
mis teete siin veel?!
(Papli)allè hop!
Nüüd talus,
viimses vilus
pops paplit silus,
kinni sidus,
linna lidus.
K E
