“Kaksismaa” proovides tuleb endasse talletatud elu lahti korkida. Harjutan käppasid.
Nahk on mul selline, et läheb päikese käes kergesti punaseks; läheb punaseks, siis koorub maha ning pärast on uuesti valge. Vahepeal tekivad õlavarrele kuivad laigud, see ei sõltu üldse päikesest. Kõhu peale ka, näiteks siis, kui ma ujun või pesen. Väiksena ma ütlesin, et see on puhtuseallergia. Isal on samamoodi. Nii et nahk on mul isalt.
Silmade puhul on ka selge, need on mul emalt. Sinised, natuke kurvad ja täiesti läbinähtavad.
Käed on pisikesed, ükskord üks vaatas ja naeris ja ütles naeru vahele „Mingid jupid!!!“, kursavend Lauri armastas mu sõrmi randme külge kinni teipida ja mängida, et ma olen köntkäsi. Muidu on armsad väikesed käed ja need ma sain vanaemalt – väikesed, aga jõuavad palju, pehmed ka.
Varbad on ka väikesed ja üsna sümpaatsed varvaste kohta, ma julgeksin öelda. Roosad, kui pole just palju paljajalu tallanud. Meil oli kass Jossu, varbad on kindlasti temalt.
Põlved on mittemidagiütlevad, klassikalised põlved. Olen kuulnud, et vanatädi Mallel on samasugused.
Hingetoru algab mul suust, läheb kopsudeni välja. Vanaema aias on ploomipuu, tegelikult on mitu, aga hingetoru sain sellelt kollaste ploomidega puult, kui ma seal väiksena ronimas käisin.
Kõhu peal on pisikesed armid, need on ühest koledast haigusest, mida võiks mitte olemas olla. Haigus tuli suurest ärevusest.
Kõrvade taha on mul rajatud pisikesed pesad, kus käivad munemas väikesed musilinnukesed.
Selg on muidu tubli ja sirge, aga vahel vajub natuke kössi, selle tõi isa kogemata Taanist kaasa, kui ma väikene olin. Kuhu terve selg läks, ei teagi täpselt, ilmselt võttis venna ta endaga Lätti kaasa. Majanduskoolist tulevad rühikad inimesed.
Tiivanukid on tähetolmused, see on nii juba sünnist saati, need on nimelt kaugetest galaktikatest ja uskumatutest universumitest.
Vasakul käel on üks silmapaistev sünnimärk, selle sain Jürgenilt.
Ninaots läheb mul ülespoole, kellelgi teisel mu peres ei lähe. Alguses oli sirge, aga siis räästapääsuke tahtis lõõridesse kodu ehitada ja lõi ta ülespoole, et kergem materjali tuua oleks. Pärast jäigi nõnda.
Rangluudest on kohe aru saada – üks on saksa ja teine eesti oma. Saksa oma, see vasem, see on minu vanaisalt Hans Antonilt; eesti oma, see parem, on samalt vanaisalt natuke hiljem, see tähendab, Antsult.
Ribide taga on palju ruumi ja aega, otse ürgkodust.
Saba ei ole enam. On ainult sabavigurid ja need on kõik väikeselt vennatütrelt Martalt pärit.
Silmade ümber on naerukurrud, suu juurde kasvavad naerulohud. Kui on, siis need on sõpradelt kingitustena. Päris mitu on Valgevenest toodud, kuid on ka Kolumbia ja India kortsukesi.
Ketsid on Hiinast. Võiks mitte olla.
Hing on merest, tagurpidi kalast ja öisest tähepeegeldusest inimeste unistustel. Juuksed on soolatuulest läbi puhutud ja suvevihmast kokku punutud. Patside alt leiab lepatriinusid. Küünemust on kõik emakese maa oma.
Laup on kõrge ja lai. Mongoolia stepid ja soomeugri Uurali kodu vaatavad sealt välja ja karjuvad: KUKU! Vahel võtan sõnasabast kinni ja kukungi. Sellepärast olengi kohmakas.
Isiklikud asjad jätan enda teada.
