Abilene’i buss

Posted on 14. jaanuar 2018

Loen ühte raamatut ja juba ei suuda jätta seda soovitamata – ehkki olen alles poole peal. Siin ta on: Susan Cain „Vaikne jõud“ („Quiet: The Power of Introverts in a World That Can’t Stop Talking“, inglise keelest tõlkinud Tõnu Ülemaante).

Ilmselt võib ingliskeelsest pealkirjast väikese vihje välja lugeda: ma soovitan seda raamatut eelkõige kaasintrovertidele. Ehkki ma usun, et see võiks olla kasulik kõigile, eriti arvestades, et puhtakujulisi inimtüüpe ei tohiks üldsegi olemas olla.

Raamat on USAs kirjutatud ja see paistab ka selgelt välja, kuid on ka, ma ütleks isegi ootamatult palju sellist, mida endaga siin Eestiski oma igapäevaellu kaasa võtta. Alates sellestki, miks USA kultuur võib üldse olla selline, nagu ta on: ja-jah, tõepoolest on ju loogiline, et pikka mereteed üle Atlandi alustasid omal ajal pigem ekstravertse soodumusega inimesed, geenikombod ilusti DNAsse pakitud.

Eestis oleks esmapilgul nagu palju lihtsam: enamasti saavad teised inimesed aru, kui sa vajad isiklikku ruumi, üksiolek on normaalne nähtus ning igal teisel kohal istuva inimesega buss on pigem ülerahvastatud. Noh, muidugi oleme me ka väikese rahvaarvuga lihtsalt harjunud, asiaadid peaks samuti pigem introverdid olema, kuid vähemalt Peking minu väga selgete mälestuste kohaselt küll oma üksiolemise võimalustega ei hiilanud. Aga ma usun, et eestlastel on lisaks hajaasustusele ka keskmisest rohkem introverdi geene antud.

Kuid sellest hoolimata kipume me teisi inimesi hindama – distantsilt vaadates – mingil kummalisel, ekstravertsusele rajatud alusel. Mina ise ka.

Kui ma räägin oma lapsepõlvest, kipun ma ikka naljaga pooleks kurvalt mainima seda, kuidas mul eriti sõpru polnud, kuidas ma iseendaga mängisin ning kuidas ma kooliajal sotsiaalse suhtlusega hädas olin. Või kuidas ma Keila raamatukokku läksin ja raamatukoguhoidja kaastundlikult käsi laiutas, kui ma nõutu näoga muinasjuturiiuli juurest naasin: „Otsas. Nüüd sa oled kõik läbi lugenud.“

Huvitav, et ma ole seda tegelikult kunagi käsitlenud puhtalt nii, nagu ma oleksin tegelenud endale meeldivate tegevustega, vaid pigem ikka nii, nagu olnuks mul mingitest olulistest oskustest vajaka. Kuigi olles nüüdseks loodetavasti puberteedi edukalt seljatanud, on minu meelistegevused päev-päevalt aina sarnasemad pisikesele minale. Muidugi olen ma aastatega õppinud olema sotsiaalsem, julgen vahel isegi inimestega rääkida ning kõik see on mind ja mu elukogemust tohutult rikastanud – aga miski mind selles loos ikkagi häirib, küllap vist seesama endapoolne hinnang oma sooritustele.

Milline mina on siis see kõige parem mina? Susan Cain küsib: sellised omadused nagu esitlusoskus ja võime teistega läbi saada on ju tõepoolest väga toredad, kuid miks me hindame neid sageli kõrgemalt kui sisu või kriitilist mõtlemist?

Ja: „Nii kerge on lobisemisvõimet talendiga segi ajada.“

Nojah, nõustun minagi: hea, selge esituse puhul olen ma sageli kindel, et isegi kui ma lõpuni kõike ei mõista, siis küllap esitleja ise aru saab, millega ta tegeleb. Teades sama hästi, et mu endagi sõnaosavus on mind nii mõneski blufisituatsioonis hästi vee peal hoidnud.

Head välist esitlust nõudvate väärtuste esiletõus on kindlasti paljus seotud selle kauge ajaga, kui inimene kolis maalt linna elama. Külakogukonnas lihtsalt kõik tunnevad kõiki, tasasemate inimeste väärtused on ajaga teistele selgeks saanud ja ettekujutus sellest, milles kellelgi rohkem annet on, mida keegi tegema usaldada, on aastatega välja kujunenud.

Aga kui me elame anonüümses keskkonnas, siis leiamegi ennast paigas, kus me peame koguaeg ennast tutvustama – ja kellelegi oma väärtust tõestama. Nagu Ivar Põllu siin intervjuus räägib: pidev vajadus selgitamaks, miks see, mida sa teed, on oluline. See lõputu projektide vorpimine, mis halvematel päevadel selle päriselt olulise loomingulisuse jaoks aega ei jätagi. Ja muidugi ma saan aru, et me peame ju mingid alused kokku leppima, kui me soovime ausat ja läbipaistvat rahajagamise süsteemi. Ning Eesti on otseloomulikult suurepärases positsioonis oma väikese rahvaarvuga, kus vähemalt valdkonna sees enam-vähem teatakse, kes millega ja kuidas tegeleb (ehkki siingi on kõigil nii palju tööd, et oma arvamuse kujundamise asemel tuleb pahatihti eelarvamustega leppida).

Aga sõnad ei tee veel sugugi VÄLTIMATULT tegusid osavateks.

Nagu Susan Cain, tunnen minagi siinkohal vajadust rõhutada, et ma (vähemalt teadlikult) ei hinda introverte ekstravertidest kuidagi eos paremaks. Lihtsalt et oleks tore teadvustada, et me kipume inimesi ühte inimhulka soosivalt hindama (ja ausalt öeldes, mida siis tegema peakski, kui see teine hulk eelistab vaikida).

Aitab nüüd minu põnevast isiksusest. Heade raamatute puhul on tähtis ka see, et nad tekitavad mõtteid väljaspool iseennast.

Mina õppisin sellest raamatust uue väljendi: Abilene’i buss.

See on USA armees kasutusel olev koodsõna teatavate olukordade kohta, lugu ühest Texase perekonnast, kes istub kuumal suvepäeval verandal. Korraga ütleb neist üks: „Mul on igav. Läheks õige Abilene’i?“ Ja minnaksegi. Sinna jõudnud, selgub ootamatult, et mitte keegi ei tahtnud tegelikult Abilene’i jõuda – lihtsalt kõik arvasid, et „teised tahavad minna“.

Ja kui ma nüüd selle termini valguses ringi vaatan, siis on Abilene’i, mulle paistab, päris tihe liiklus.

Meie uuslavastuse „Prohvet“ proovides räägime praegu palju sellest, mis, miks ja kuidas toimub meie looduskeskkonnaga. Ning mulle tundub, et suuresti saab kogu jama ajada kolme võtmeteguri kaela: suur inimpopulatsioon, lokkav teadmatus, pime progressiusk.

Kuidas on võimalik, et me oleme meie armsa maakera nii kohutavalt ära saastanud? Ma lihtsalt ei usu, et keegi oleks seda kunagi sihilikult teha tahtnud, seega see peab olema teadmatus. See, et praegugi igasugune reostus pidevalt kasvab, on teadmatus. Ja teadmatus eelkõige tavatarbija poolt. Mida saavad endale põhjenduseks tuua need suurtöösturid, kelle karvaste käppade all vähemalt mõni juhthoob peab olema (taastuvenergiale üleminek on inimeste sündivuse piiramise kõrval vähemalt minu tundmuse kohaselt üsna lihtne)? Iga mõtlev inimene saab ju aru, et progress ei saa olla lõputu, et kasvul on piirid, et varem või hiljem saab kõik otsa, materiaalne heaolu ei saa laieneda kõikidele maailma inimestele, kui neid on nii palju!

Kas keegi tahab otseteed apokalüpsi, vabandust, Abilene’i poole sõita? Miks seda ei küsita? Miks sõnastatakse seda „uus Iphone vahva popsikuga, kaasa tasuta broilerikoib“, mitte „jõuame Abilene’i 2 tunni pärast“?

Lõputu materiaalne progress ei ole lihtsalt võimalik. See peab ju tulema millegi arvelt, olgu selleks „odav loodus“ või teised inimesed. Ka nemad saavad ükskord otsa. Arvuta kasvõi oma ökoloogiline jalajälg, see on üsna lihtne: selgub, et ka mina, kes ma olen enda arvates teinud nii mõnegi keskkonnateadliku valiku, olen süüdi: kui kõik elaksid minu standardite kohaselt, oleks meil vaja umbes 1,3 maakera… No aga see ei ole ju normaalne? Milleks kogu see hirm ilmajäämise ees? “Kõik teised tahavad niimoodi elada, küllap siis peab selles midagi head olema.” Kas nii?

Mis on siis meie võimalused, alternatiivid? Kas tõesti lihtsalt paigalseis?

Või hoopis: vaimne progress…?

Mõistuse areng ei tule teiste elusolendite arvelt.

Hoolimine, empaatia ei tule teiste elusolendite arvelt.

Armastus ei tule teiste elusolendite arvelt.

Mulle paistab, et need on päris väärtused: midagi, mida me saame lisada ja mida mitte keegi ei pea endale krabama. Neid jätkub. Aga kus bussi peal need siis on? Millise peale minna?

Järele mõeldes on need vist tegelikult seal samas – verandal.

Kaija

inimene ja inimkond

Posted on 8. jaanuar 2018

A: Olemine / puhas eksistents
ja
B: Näilisus / filtreeritud eksistents

Elu siin Maa peal, tegelikkus, milleks me seda peame, on tegelikult just defineeritav nihestatuse kaudu, dissonantsi kaudu, milles me elame. Ütlen veel: meie elu, nagu me seda arvame mõistvat, pole mitte niivõrd tegelikkus, kuivõrd näilisus ehk näiline tegelikkus; me vaatame reaalsust või olevat läbi “tsivilisatsiooni prillide”, kultuuri kuhjumise (Vihje: aga milline on see kultuuri kuhi? Ei saa ju olla, et see on täiuslik. Aga kui see pole täiuslik, on see parimal juhul ebatäiuslik, halvimal juhul närune.). Selle dissonantsi möönmine aga tähendab, et (meie) elu saab olla võrdlemisi traagiline ja kuradi groteskne. Sealjuures dissonantsi sügavus sõltub nn status quo’st, ehk kui palju ja kui paljust räägitakse/kui palju valetatakse. Ja milline on keskkonna-indiviidi suhe. Näiteks kas indiviidi avatakse ja õpetatakse teda ennast väljendama, et tuua välja tema unikaalsus või vastupidi. See väljatoomine on seotud ka nii teaduse kui kunsti eesmärkidega: uurida, mis on peidus pinna all, inimese hinges.

Kindel on see, et indiviid kasvatatakse vastavas kultuuriruumis ja et milline iganes see ruum ka pole – seda nägu saab olema indiviid. Piltlikult: kui lapsele öeldakse sünnist saati, et ta on see ja see ja too, siis selleks ta end ka pidama hakkab. Samamoodi võib lõvile õpetada, et ta on lammas, ja elades lammaste keskel, ei jää tal palju muud üle kui pidada end lambaks, kuna talle nii on sisendatud. Seda suhet kirjeldab ingliskeelne sõna conditioning (hiljem naaseme selle juurde). Kuna pärdik näeb ja pärdik teeb, ja inimene siiski on – olgugi et homo sapiens with a touch o’ civilization – pärdik. Ja nii võib inimestegagi igasugu trikkasid teha. Ja see ongi viinud meie armsa ilmamaa natukene loomaaia, uhkust ja eelarvamust täis loomaaia, groteskse ja traagilise tsirkuse tasandile, kus inimese hingest on järele jäänud vaid müüt.

MEIE ehk massid ehk lõvid (lambad)

Esmajärgus selle pärast, et meid, ja kui ma ütlen meid, siis ma mõtlen seda mõõtmatut massi, mida kannustab globaalne pidurdamatult populaarne kopuleerurumistung,

seda massi, kes on alati täitnud alumised korrused-klassid – töölised, „proled“, rõhutud, keskklass – õpetajad, administratiivtöötajad, ehitajad, igakülgsed „teenindajad“ või teenuseosutajad (ka esinejad/kunstnikud),

meid, nii valedele üles ehitatud modernses ent “tegelikult” üsna mandunud õhtumaa kultuuris,
meid, kes me oleme kasvanud türannia, dominatsiooni ja korruptsiooni vaimust,

meid (neid) – tohutuid inimhulki – pigem vaeses kolmandas maailmas, kelle isamaa on imperialismi ja kolonialismi käigus kukeks tehtud ja,

kes kui orjematest orjemad orjad kaasaegse ja ultramodernse globaalkapitalismi püramiidi püstitamiseks ja säilimiseks on mattunud inimkehalisteks alusblokkideks, vere ja vaimu ohvriannina, millest küll otseselt ei räägita, mida üldlevinud tõena küll ei aktsepteerita, ent ilma milleta lääs õilmitseda ei suuda(?).

Miks osutasin ennist „kodukandi“ ehk õhtumaa kultuuri manduvusele? Räägitud sellest ju on ja kas on see üldse viisakas? … Eks ju häiri asjaolu, kui käimasolevatest koledustest puhtana tahetakse hoida oma kolukest – pea-liiva-alla käitumus, see vastutuse puudumine, mille asemel levib hoopis nn „vabadus“, vabadusest hõiskamine ja trall-chill-pidu-pidu. Vabadus teha ja öelda ja olla kõike. Vabadus. See kõik on muidugi nn väline vabadus, ja see kehtib nende inimeste üle, kes, kuigi vabal maal, on sama palju keskkonna peeglid ja teenrid kui ükskõik milline karjaloom. Inimene teeb kõike, mida ta näeb teisi tegevat. Seda tähendab automaatika; see on palju tissitud ja new age’ga seostatud teadlik olemise vastand. Inimesed kui robotid, zombid. Samal ajal globaalkatel keeb ja kihab. Ma kaldun arvama, et inimesed eelistaksid mitte teada, ilged tõed oma elust välja tõrjuda, mis paraku aga tähendaks selle oma laste ja nende perede ning järgmiste generatsioonide kanda jätta.

Meid kõiki on pandud elama valet (maatriks). Ühtede eluenergia voolab ühepoolselt teiste elude heaoluks, eliidi või ülemalseisva toiduks ja heaoluks (dominatsioon „pähklikoores“, nagu öeldakse), keda „kaitseb“ lõhe – palgalõhe, klassilõhe, kutsu seda, kuidas tahad. Osa inimesi meie ühisest kodust Maal teeb kõik, et seda lõhet hoida ja suurendadagi, machiavellilikult sellise mõtlemisega (ideoloogiaga, oleme ausad) masse (magama) poputades. Igaüks meist, tänaval, telekas, funktsioneerib agendina valemaailma kinnitamiseks, ise seda teadmata, kinnitades pidevalt korrumpeerunud status quo‘t, mis orjastab paljud üksikute huvide nimel. Seda teades on mul mõistagi raskusi rõõmust lakke hüppamisega, kui järjekordne seadus võetakse vastu, mis seda lõhet aiva süvendab, ütleme riigi ja rahva vahel (mitte tingimata Eestis). See paneb mind haiglaselt irvitama, kuigi tegelt tahaks nutta ja kividega mõne musta supersedaani tuuleklaasi sisse peksta.

Aga see on ju levinud (sümptom), mida ikka aeg-ajalt näeb – aknad visatakse sisse, autod keeratakse kummuli, märatsev rahvas tänaval, lõuna pool sagedasti molotovi kokteilidega ja muidugi – kohalik noorsand varastab lõhutud R-kioskist tampoone (mitte keegi ei unusta seda pilti) – sagedased protestid igal pool üle maailma. Vean kihla, et see on umbes-täpselt see sama frustratsioon, mis viis maailma lapsed vastavate sündmusteni aastatel 1789, 1905, 1911, 1917, et mainida vaid kuulsamaid. See on see sama tunne, millest on sündinud nii proletaarne poeesia kui ka hipiliikumine, mõisate põletamine kui pankade natsionaliseerimine ning viimaks ka krüptovaluuta, keisri-kuninga-tsaari surm, heaoluühiskond, kõik mässud, kõik revolutsioonid – see on ebaõiglane suhe, dominatsioon, kus üks ahv istub teisel kuklas, see on vertikaalne võimujoonis, ebaõiglane hierarhia, püramiid, kus elu on nii püramiidi tipus kui ka kuskil persekarvade vahel – kuhu oled sündinud sina? (Ilmselt kuhugi vahepeale.)

See on ehk üks põhjus, miks paljud nn “vaikivast vasakust”, sellest teisitimõtlevast elemendist, vaikivad? See on põhjus, miks ta ei pruugi omada telekat, lugeda neid groteskseid, et mitte öelda ebainimlike pealkirju ja vastikuid uudiseid; rääkimata muudest massimeedia tavatoodetest, meinstriim meediast jne. See on põhjus, miks nad ei viitsi vaevuda Eurovisiooni vaatamisega, selle ludri ent liiderdava alternatiiv-religiooniga, mis toimib kui oopiumijäänuk, ent mis on nüüdseks haletsusväärse kuju võtnud – „kaunis“ kole lömitamine, poliitiline mahhinatsioon totaalsete efektide ja jõuetu sisu garneeringus… See on ehk üks põhjus, mis sünnitab vihkamist… aga nimetame seda siiski vastuseisuks, kus ühte leeri kuulub eliit kapitalistide, korporantide, monopolistide ja börsimaniakkidega eesotsas. Muidugi võib öelda, ega me nende olukorda sattudes paremini ei teeks (nagu M. Mutt hiljutises artiklis kirjutas). Saaksime ka ihnuriteks, paksudeks ahnitsejateks.

Ajaloo järgi revolutsioon, mädand, on lahvatanud ebainimliku ja pika rõhumise ja allasurumise näol. Revolutsioon(id) ei ole midagi muud kui haiguse sümptomid, haiguse, mille ravimisega, tundub nagu, peaks keegi tegelema. Keegi peaks… vastutama? Aga mida teeb doktor Võim, kelle valdkond pole tervis ega terviliklikkus, vaid poliitika, võimu seadmine, “seaduse teadus”, kelle valdkonda iseloomustaks kõige paremini sõna v a s t u t u s – riiklik, rahvuslik, globaalne vastutustundlikkus – vastutamine (ainult) maailma eest. Mida nad teevad?

Jätkavad sõda. Jätkavad täiskäigul kapitalismi, mis on väärastanud praktiliselt kõik, muuhulgas (toon paar näidet):

– USA poliitilise (ja moraalse) aluse, mis toimib välisrahastuse arvel (ei hakka USA tegevuse kurjuse absurdsusse laskuma);

– farmakoloogia, kus keemia-medikamentide kaudu lüpstakse haigeid inimesi, vähk – see on ju miljarditööstus, mille stabiilset ja tohutut käivet kui kapitali hiigelpärandit ei tohiks kindlasti kompromiteerida;

– kiirtoit, mis jätab kaugele maha tervisliku toidu – aga milleks üldse vegan või veganlus? Mingi hipi pedede värk;

– Hollywood, kus inimelu väärtus lömitab kas just super-, aga igatahes mingit sorti kangelase kauni keha ja varvaste all, aga keskmise actionfilmi laibaloend? – seda ei viitsi vist enam keegi mõõta. Keevaline ja noor action’it ihkav teadvus teeb inimelu kohta sellest ehk ajapikku omad järeldused;

– metsad, mis põletatakse, vihmametsad, põlismetsad. Kahjuks ei pea me kaugele vaatama, aga sel juhul tasub ka teada, et mühinaga ahenevad maailma kopsud;

– nafta, nafta, nafta. Riigid, kus on naftat ja milline obstsöönne peerupoliitika selle ümber toimub – sõna otseses mõttes sõjategevuse käigus hoidmine, sõjategevuse lõpu ärahoidmine, või veel naeruväärsem: sõja ennetustegevus sõjaliste vahenditega. Vastasel korral ju kaotatakse ressurssides, kaotatakse dominatsioonis. Aga kuidas on liikide seninägematu suremusega, korallrahu kadumisega? Selles pole kahjuks üllatavat. Kas olete näinud kuidas hiidkilpkonna ninast mingit veerandmeetrist krobelist plastikpulka välja tõmmatakse? Võtke sedagi teadmiseks, kui Omega3 rasvhappest peate, et plastikurisu, mis ookeaniloomakeste kõhtu satub, jõuab lõpuks maalaste endini tagasi, tõsijutt. Kahjuks toimib loodus lausa nuhtlusena – ringitaoliselt. Nõnda siis – kas saab ja peab seda kõike veel õigustama? Kaua peab veel pead liiva alla peitma, teisi süüdistama ja tõe nagu katku eest pagema?

Kuidas oleme me jöudnud tänasesse – kus põhimõtteliselt kõige vastutusrikkamale platvormile pääsemiseks üks ja ainus kriteerium on võimujanu. Sul peab olema ainult üht asja – see pole arukus, isetus, isegi mitte võimekus -, sul peab olema omadus, mis on mitte ainult kõigil inimestel, vaid kõigil loomadel – ellujäämisinstinkt. See on see iidne osa sinu ajus, mis annab sulle kõige primitiivsemaid ja põhilisemaid impulsse, see tekitab sus tunde süüa see vahukomm, kulutada see raha, peksta möödaminnes teist inimest Mustal Reedel kaubamajas või rabeleda Selveri järjekorras, karjuda lapse peale, närvitseda õpilasega, vihastuda autoroolis, pürgida sinna, kusiganes on võimu nagu koi valguse poole, kus saab autoriteetselt kanda kinnitada. Mida vähem “arenenud” sa oled (conditioning – hädapäraselt võiks seda tõlkida normaliseerimine, aga mõtteliselt oleks see kultuuripoolne kujundamine), seda vähem suudad sa neile instinktidele mitte ainult vastu panna, vaid neist esialgu üldse teadlik olla (nagu E. Tolle räägib), seda rohkem oledki sa see ürgne instinkt, rott, sisalik, ahv, ainult selle vahega, et sa sünnid “arenenud tsivilisatsiooni”, kusjuures tegelikult oled sa ikkagi pärdik tehnoloogias, selle vahega, et kultuur, kuhu sa sünnid, asetab su silmile pärast sündi maski, mis areneb ja kasvab su peal koos sinuga, ja harva tekib sul sellest vabanemise hetki, kui üldse. See mask, persona, ongi status quo, see on automaatika.

Conditioning / normaliseerimine: kultuurimähis, väärtuste vesi (transgressiivsed arusaamad sellest, mis on õnn ja edukus, mis siin maailmas loeb), moraali maksiimid “õige ja vale”/ piits ja präänik. See on see, mille nägu sa saad olema, tänu sellele maskile, mis sind keskkonnaga lõimib. See on tohutult väline, see ongi väline. See tähendab, palju olulisem sinu isikust ja indiviidist on see, mis juba olemas on, ja see mis juba olemas on, see saab kätketud sinu mõistusesse ja südamesse, käitumisse, ruumiga veel natukeseks originaalsuseks, kui hästi läheb.

See on muusika, mis mängib meie elude taustal, ja -pannes seda tähele või mitte – tatsub inimene selle muusika taktis. Aga kui ma ütleks, et see on julm ja kriipiv kapitalismi muusika? Või kuidas oleks – muusika, mis uinutab meie südamed sulgseisu ja laseb primaarinstinktidel meie eest rääkida? Kas keegi ärataks me südamed, need magavad? Kas keegi paneks muusika pausile? Ei. Mitte keegi ei pane muusikat kinni, kindlasti mitte need, kes selle muusika on tellinud, kes sõltuvad sinu uinunud seisundist, et neile jääks nende heaolu, nende rikkus, nende, daamid ja härrad: dominatsioon, mis on ju üks ürgsemaid evolutsioonilisi vorme.

Inimene saab enda kõrvad-silmad katta, ja hingata (brahman). Seda tähendab meditatsioon, seda tähendab enda sisse vaatamine. Võta puhkus maatriksist, mis on manipuleerinud ühiskonda aastatuhandeid. Võta puhkus kapitalismist, ajakirjadest, televisioonist. Lõpeta kasvõi hetkekski välise keskkonna tarbimine, hetkekski, ja proovi hingata ning hoomata, mis kumiseb sinus, millised tõed ja millised valed seal kobrutavad, kindlasti leidub seal nii üht kui teist.

Inimene täis on potentsiaali, mida kaua on väärkoheldud nagu elevante. Aga „enda sisse vaadates“, tõenäoliselt ei kuule sa midagi tähenduslikku. Müra, millega me igapäevaselt kokku puutume, on nii massiivne ja teeb meid sisemiselt nii passiivseks. Me elame vaid pealiskihi teadvuses, arusaamata enda mitteteadvusest, süvateadvusest, oma unenägudest ja mikroslikest mõtetest, mis ei suuda kaua meie pealiskaudses ja psüühevaenulikus mõtlemises ja lihtsas teadvuses kesta. Selleks, et tungida sügavamale enda hinge, on vaja midagi enamat, kas „puuri“ või „kaarti“ (tehnikaid selleks on oi kui palju, olgugi, et osa on muundunud kapitalistlikuks veiderdamiseks kas psühhoanalüüsi või millegi veel alternatiivsema egiidi all). Just seda peaks ühiskond meile õpetama ning kui ta seda ei tee, ei pruugi me nüüd ja edaspidi mitte kunagi tahta ega hakatagi tahtma enda sisse kuulatada, sest siis me oleme ju skisod, hullud või kesteabmis. Me ei taha enda sisse vaadata, sest seal on kaos puder ja kapsad. Sellest pole hullu. Hinga. Tervita oma sisemaailma, andesta endale, ära solva ega vihka ennast, sellepärast öeldakse: armasta ennast, mitte selleks, et osta endale asju kokku.

Sa oled väärt seda, et sa sisemiselt end tunnustad, kõige kriitika kõrval, millega sa ise ja teised niikuinii sind piitsutavad.

Tunnustad end, selle asemel, et õiendada. Tervitad ja võtad vastu, nagu uue aastagi, selle asemel et nuhtled kõigi asjade eest, mida sa valesti oled teinud. Ega õigesti elada polegi lihtne, surra on lihtne. Õigesti elada on… kohutavalt raske, vähemalt esmapilgul tundub nii. Aga kõik vead, mis me teeme, kõik halvasti tehtud asjad ei peaks võrduma piitsutusega, vaid pigem endaks integreerimisega, umbes nagu kui Jung ütleb, et inkorporeerida oma “vari” või varjukülg enda isiksusse. Ennast mitte tunnustada ega armastada, vaid vastupidi – sellega lihtsalt laieneb veelgi lõhe enda ja iseenda vahel, kusjuures see lõhe, nagu lahtine haavgi, on hõlpsasti kokkuõmmeldav, kui sa seda soovid ja oskad. Seega: hinga, ning – aktsepteeri, jaata end, kogu oma totaalsuses, varjudes ja valgustes.

Õppimine tundub olevat meil väljapoole suunatud tegevus. Kahtlemata tulebki välist maailma õppida, tuleb kuulata, mis ütleb teadus, meditsiin. Aga õppida sisemaailma tundma, või õigemini… õppida ennast… Õppida nägema, kus algab ja lõppeb see tohutu infovoog, mis on tulnud väljastpoolt sind, ja kus algad sina ise. Kui sa seda hästi teed, siis rikastad sa sellega mitte vaid ennast aga ka teisi. Aga see eeldab vabadust. Aga vabadus ilma vastutuseta vaagub. Vastutus olla sina ise, mina ise. Vastutus vaba olemisest. Vastutus oma tegude, mõtete, emotsioonidegi ja üldse – kulgemise eest (situatsioonide olukordade läbielamise-).

Kui sa oled vaba, siis sa käitud kindlasti teistmoodi kui siis, kui sa pole vaba, ehk isegi vastaliselt, rebel rebel! Muidugi – kui sa pole vaba, langeb sult ka vastutusekoorem… lihtsalt peegelda vastu seda, mida ühiskond sulle niikuinii kogu aeg sülle projekteerinud on, sisse söötnud ja ette näidanud, jaa – ette näidanud. Ja nii juhtubki, et kui sa oma vabadusest loobud ühiskonna/keskkonna status quo kasuks, siis loobud sa ka vastutusest. Nii võib juhtuda, et inimene on pärdik, kes ainult teisi imiteerides mängib, et on inimene. Nii juhtub ka, et kui ühiskond otse pärapõrgusse põrutama peaks, oled sa sellel laeval kohal nagu aamen kirikus. Aga ole sina ise, ja ole targem kui 30 miljonit… Taba ennast mõttelt, kuula ennast kuulmas, rääkimas, ja siis… mõtlemas.

Vabadus, vaba olemine, vabana sündinud… see on justkui kõmin, mis kumiseb enamusis Eestimaa kojas, aga samal ajal on siis see teine vabadus – varjujääv tõetaoline peletis, mida tihti vaadata ei juleta, sest seda vabadust kardetakse nagu kardetaks olla minaISE. Nagu tõttki, ei taheta seda vabadust. Nii hea kui sellest keegi laulab ja lauldakse, on hea kui ka kirjutatakse, ja erriti hea on, kui esivanemad on meid vabadusse võidelnud (oli ka tagumine aeg, siiski, oleme ausad) ning me saame tsivilisatsiooni vabaduse viljust isegi sirguda nagu fruktid, jah… aga millised (milliste tingimuste järgi normaliseeritud) fruktid? See on küsimus…

aaaaaaaaaand cut

Karl Edgar Tammi

Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid

Posted on 3. jaanuar 2018

Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid.
Panna mõni puuduv punkt või koma.
Et hiljem neid poolunustatud mõtteid
Ma võiksin lugeda kui raamatut mis oma.

Ma kirjutasin need read ammu. Eelkõige selleks, et enda jaoks mõtestada, kui kaugele ma omadega jõudnud olen võrreldes mõne varasema hetkega. Tekitada mittepidulikke verstaposte.

Siin aasta lõppedes tagasi vaadates on Must Kast oma neljanda hooaja poole peal ka ikka tublis seisus. Siia, 2017. aasta numbrisse mahuvad:
– Kaleidsodkoopiline turbakomöödia eestlusest ehk “Peks mõisatallis” esietendus
– Lennart sai maha “Röövel Rumcajsiga” Teatri Kodus
– Nelja lavastaja veetud “Siuru sada” tõlgenduspusle ja Musta Kasti kolmanda sünnipäeva pidustused
– tegime “Jõuga” jõulise tuuri üle Eesti
– suvel sumises Must Kast soomlastega, luues “Kaksismaa/Kaksoismaa”
– augustis saime põhjuse oma maailmavallutuskaardilt Hiina kleeps maha võtta, sest “Õhupallid” andsid seal oma panuse laste kujutlusvõime püsimajäämisse
– septembris Draamatasime off-programmiga teemal “Ületoodetud teater” ning avasime neljanda hooaja oma läbi-linna-lavastusega mööda Tartu tänavaid tantsides
– sügisel andsime terve rea etendusi Tallinnas
– kutsusime detsembris 100 last, kes ehk muidu ei satukski, teatrisse.

Ja kui ma selle kõik enda vaatevinklisse lükkan, pole mul vist kunagi nii kiiret aastat olnud. Suvest taastusin poole sügiseni ning praegugi olen vastu võtnud mitmed väljakutsed, mis alles ootavad suurepärast sarvisthaaramist uuel aastal. Samas – kahe linna vahel elades õnnestus mul Tartus lõpuks inimväärsesse elamisse kolida ning sain sünnipäevaks kõige õnnelikuma versiooni iseendast.

Üleüldiselt…
…ei teagi, kas on vaja kokkuvõtteid. Lõppude lõpuks elame hetkes, vaatame tuleviku poole ning kõik, mis on möödunud, on olnud vajalik siia hetke jõudmiseks. Ehk tuleks seda lihtsalt nautida. Aga teatav rahulolutunne tekib küll puhtast teadmisest, et polegi niisama lulli löödud, vaid on midagi siin ilmas tehtud ka.

Ilus on aeg ja ilus on olla.
Head uut aastat!
Õnnelik Jaanika.

Olevik heidab pilgu minevikku, et liikuda tagasi tulevikku

Posted on 25. detsember 2017

OLEVIK

Käes on jõululaupäev ja mina nuuskan nii, nagu homset ei oleks. Kõik õlgadest ülevamal on parajalt paistes, aevastussagedus on umbes 10tk/h ja salvrättide oma vähemalt sama suur. Olgugi et on ebamugav ja et ma plaanisin oma talvevaheaja korralikus jooksugraafikus veeta, ei ole ma väga kurb, et haigus mu kätte on saanud. Mis ma ikka temast kirun!

Kolm aastat tagasi võisin suurest ahastusest, et ma ei saa (haigusest tingituna) teha seda, mida tahan, korralikult vihastuda ja isegi nutma pursata. Kusjuures oli väga tõenäoline, et tollal terve olles ei oleks ma oma päeva eriti teistmoodi veetnud. Ängistas just see tunne, et ma ei saaks midagi teha, kui ma ka tahaksin.

Praegu olen ma muutunud tänulikuks oma keha suhtes. On ju suur õnn, et ta nohu ja kerge palaviku peale viskab, mitte ei lase mul millegi kätte kõngeda. Muidugi oleks suurem õnn see, kui ma ise suudaks end sedasi hoida, et külmetusel poleks põhjust tekkida. Ikka on lihtsam ajas tagasi vaadata ning seejärel oma tegutsemisi hinnata.

Olen hetkel oma maakodus ja käisin just jalutamas. Väga veider ja keeruline on uskuda 24. detsembrisse kui jõuludesse, kui samal ajal on väljas selline ilm.

Kaminas põlevad söed ja puupilpad prõksuvad milleeniumišokolaadi kõlaga. Mäletate seda Marabou prõksuvate tükkidega šokolaadi, mis toodeti, et 1999. aasta saaks muutuda 2000. aastaks? Arvatavasti oleks aastavahetus šokolaadist olenemata juhtunud, aga kes karask teab. Kaminas kõlab igatahes seesama hääl, mis tekkis tollal, kui šokolaaditükikest oma keele peal hoidsin ja tal sulada lasin.

PILGUD

Nii lihtne on inimestele otsa vaadata ja täpselt sama lihtne on seda ka mitte teha. Nagu milleeniumišokolaadigi roll jääb uue tuhande algamisel tagantjärgi segaseks, ei tea ka inimestele otsa vaadates sel hetkel kunagi, millistest pilkudest saavad need erilisemad pilgud. Või millistele pilkudele mõtlen hiljem ahastuses tagasi: et mis siis, kui oleksin otsustanud hoopis omaette olla, ilma oma pilku jagamata? Arvatavasti on ka selliseid jagamata pilke väga palju, aga me lihtsalt ei tea seda ahastust tunda, sest me tegime otsuse neisse silmadesse mitte vaadata.

Järjekordne aasta hakkab lõppema ning ma pole ammu 365 päeva jooksul nii palju eriilmelisi ja uusi pilke kohanud. Tõenäoliselt jäävad esimesed eluaastad siinkohal esikohtadele, sest siis oli absoluutselt kõik siin ilmas päris uus.

MINEVIK

Ma käisin Islandil. Nädalakese veetsin Reykjavikis etenduskunstide festivalil Everybody’s Spectacular ning teise nädala Islandi peal autoga ringi sõites. Vähemalt selline oli algne plaan. Festivalinädal möödus kenasti plaanipäraselt ning samuti ka autorendi esimene päev. Täpsemalt siis ainult pool sellest. Sain mõned tunnid Islandi ilust ahastust tunda, kui algas lumetorm, mis jätkas küll ahastusega, aga hoopis teises tunneteskaala otsas.

Öösel keset tuisku ja libedust
mööda teed, kuhu jäänud vaid rekkad,
me kihutame allapoole lubatust
kumb meist enne nutma hakkab?
Neli päeva lumelõksu
armsaima pere seltsis
minu süda ikka põksub,
oh Island, sinu rütmis.
Esja, kohtume taas!

Island õpetas mulle sel korral hetkes kohalolekut. Seda, et ei tasu liialt oma elu ära planeerida. Kui see lumetorm ikkagi tuleb ning maanteed kinni pannakse, siis nuta või naera, aga ei pääse sa teise linna mida-iganes-sa-teha-plaanisid tegema ja see on ka okei. Mul on tunne, et Eestis suudame tihedamini ilmast üle olla ja seetõttu saame justkui oma elu planeerimise põhibossid olla. Kahjuks planeerime tihti üle ning see tekitab palju stressi. Loodus on selles mõttes väga tore, et kui ta tuleb ja lööb oma lahtise käega sulle kõrvakiilu, siis tuleb mõistus enamasti koju. Tervisega on sama lugu. Ei maksa liialt jamada kummagagi neist.

Kõik on pidevas muutumises.

TULEVIK

Tulevik, tulevik, kuhu sa jäid?
Ootasin sind, aga magama jäin.

Kohtume homme, tule ja tärka
vahetult enne, kui unenäost ärkan!

Soovitaksin südamest veel üht filmi (“Ihust ja hingest”) ja aroonia sinepit!

LAURA

(Islandi piltide autor on mu vapper reisikaaslane Ann Kaer.)

Aastalõpusoovid

Posted on 17. detsember 2017

Tere, hea lugeja!

Märkamatult on kätte jõudnud detsember ja aasta viimased nädalad. Kelle jaoks puhkus, kelle jaoks kibekiire tööaeg ning kelle jaoks kokkuvõtete tegemise aeg. Selle viimase jaoks võiks küll igaüks hetke(d) võtta, eriti kui mõnda aega pole jõudnud suuri küsimusi enda peas ja hinges läbi vaagida, siis aasta lõpp sobib selleks hästi – võtta toimunu kokku, teha järeldusi ja seada uut.

Lugesin sel nädalal ajuteadlase Jaan Aru artiklit, mis tuletas meelde, kuidas ajule mõjub puhkamine, logelemine ja molutamine (eriti vahva sõna:)), teisiti öeldes mitte millegi tegemine (ja näppimine), et treenida keskendumist. Kas polegi siis mitte aasta lõpp ja jõulupuhkus ideaalne aeg lasta ajul niiviisi heas mõttes molutada, kõik mõtted lendu lasta, tekitada seoseid ja luua uusi häid ideid algavaks aastaks? Meie, mustkastlased, ragistame oma ajusid ja vääname hingi juba enne jõule, kui peame maha mitu olulist koosolekupäeva Musta Kasti tuleviku ning järgmise hooaja teemadel. Mis neil päevil otsustatud saab, seda valgustab teile ehk juba üks järgmistest blogikirjutajatest.

Aga tulles tagasi aju toimimise teemadele, siis miks seda küll koolis (või tuleb see kodust?) ei räägitud, mida meie aju tööga võrdselt vajab, et olla loov ja värske? Või kui räägiti, siis praktikasse seda tavapäraselt ei viidud. Ikka töö-töö-töö ja nii see tublidus kasvab, samuti varjatud stress. Ja mida see tublidus meile tulevikus, tänapäeva maailmas, annab? Kuhjaga sisemist häda ja viletsust. Hea küll, positiivset on selles ka, aga ainult sellest ei piisa ning üha enam näen selles rohkem vaeva kui kasu. Millist haridust ja kasvatust me tegelikult vajame, et stressata vähem ja et meist saaksid loovad ja eneseteadlikud inimesed? Eelmistele põlvedele võib seda ja teist küll ette heita, kuid rohkem saame me ise ära teha järgmist põlvkonda ette valmistades. Mulle meeldib igatahes mõelda, et ma ise saan muuta mustreid oma peres ja iseendas, ja nii igaüks.

Väike retsept-soovitus jõuluks ja uueks aastaks minu poolt oleks selline:
– vähem hõivatud vanemaid ja katkiseid perekondi
– rohkem tarku emasid ja isasid
– vähem allasurumist ja rohkem rääkimist
– vähem pinnapealseid mõtteid ja mõistusega väljaütlemisi
– rohkem häid suhteid
– vähem liigset tarbimist ja rohkem nutikat taaskasutamist
– rohkem lahkust ja armastust

Ilusat puhkamist lähedaste seltsis!

R.L.

Assotsiatsioonid nahale

Posted on 10. detsember 2017

Ilmad on külmemaks läinud ja lisaks sellele, et olen juba nädal aega köhane ja nohune, on ka mu nahk kõigele sellele halvasti reageerinud. Kõik kisub, ketendab ja on kuiv, ülitundlik ja äärmiselt punane. Sama punaseks muutun ma päikesepõletuse korral, ei kunagi varem pole seda juhtunud aga talvisel ajal lihtsalt siseruumis viibides. Ja seda värvi vihkan ma oma näos kõige enam. See näib ebaterve ja ärritunud ning on ebamugav. Ja mingitel asjaoludel olen ma justkui ka teistele inimestele vähem vastuvõetav. Ma nimelt, lähenevate jõulude valguses, külastan viimasel ajal suhteliselt sageli jõulukinkide otsingul erinevaid poode. Ma olen varemgi tähele pannud, et võõrad inimesed suhtuvad minusse erinevalt, kui ma kannan näiteks trenniriideid või siis, kui riietun korralikult. Samasuguse paralleeli saab tõmmata ka nüüd, kus ma pole enam ainult heledanahaline, mis justkui on aktsepteeritav, vaid punane, mis justkui langetaks minu väärtust potentsiaalse kliendina. Ja tõesti, selle asemel, et mulle pakkuda head teenindust, mille osaks ma muidu sageli olen saanud, olen ma nüüd tundnud, et mind ignoreeritakse või teadlikult teenindatakse kärsitult, üleolevalt; ja see langeb kokku sellega, mis mu seljas on või mis olukorras mu nägu on. Ja samas pole see ju mingisugune avastus, sellest on palju räägitud ja seda piisavalt testitud, et teada, et meie välimus mõjutab paljut. Asjata ei räägita ega tegeleta võrdsete õiguste loomisega ja teadlikkuse kasvatamisega kõikides valdkondades, milles üht ühiskonnagruppi eelistatakse teisele asjaoludel, mis pole inimeste endi muuta. Aga hoolimata sellest, et sellised võrdõiguste eest võitlejad, head kõnelejad, oskavad oma ideid väga selgelt esitada ning motiveerivalt ja arusaadavalt mõjuda, jääb ilmselt sellegipoolest millestki puudu, et nende kuulajad oma igapäevases elus, ka pisiasjades, neist põhimõtetest kinni oskaks pidada. Kui küsitaks neilt nn. selekteerivatelt halva teenuse pakkujatelt, et kas nad usuvad, et inimesi tuleb välimuse järgi kohelda, ei kahtle ma hetkekski, et nende vastus oleks eitav. Ent ometi pöördub see olukord praktikas.

Sellega seoses tuleb meelde, kuidas ühes „Hommik Anuga“ saates osales Linnar Priimägi. Minu jaoks domineeris selles saatelõigus mentaliteet, et ei maksa kollektiivsete uute normide kehtestamisega kaasa minna, vaid jääda selleks, kes me olnud oleme. Ta paistis uskuvat, et ühiskond on teel hullusele; et me ei vaja tegelikult lisafunktsioone, mida nutitelefon meile pakub. Ma olen nõus, et need ei tee meid tingimata targemaks ja ma usun, et neid peab oskama mõõdukalt/arukalt kasutada ja et nende liigne kasutamine on teistpidi hirmus. Aga millega ma pole nõus, on tema veendumus selle kohta, et me ei peaks minema kaasa sellise kollektiivse hullusega, milleks on poliitiline korrektsus ja et sõna „neeger“ võib uhkusega ja tagajärgedeta kasutada aastal 2017. Minu jaoks valmistasid need julgustavavad kommentaarid selle sõna kasutamise poolt pettumust, sest sellel kõnelejal on platvorm ja vaatajaskond, keda säärane sõnavõtt kindlasti mõjutab. Ma püüan korraks selgitada oma tausta: ka mina kasvasin üles uskudes, et see sõna ei oma mingisugust negatiivset tähendust. Ja ma mäletan, et kui hakkas tulema informatsioon, et seda sõna ei ole hea kasutada, ja et selle asemel tuleks võtta kasutusele hoopis “mustanahaline”, siis tekitas see minus arusaamatust: millest selline muudatus, kui minu jaoks kõlas hoopis sõna „must“ solvavalt, kuna me eesti keeles kasutame seda sõna ka „määrdunud“ sünonüümina. Veel üsna hiljuti olen oma tuttavaid sõna “neeger” kasutamas kuulnud, samuti mitte halvas tähenduses, vaid niisama, lihtsalt. Ja ma ütlesin, et seda sõna ei tohi kasutada. Miks? Keegi ei mõelnudki ju midagi halba. Ja ma ei osanudki sellele vastata. Et lihtsalt ei tohigi, see pole poliitiliselt korrektne. Sellel sõnal on halvustav tähendus. Selle juured on orjuses. Aga selle sõna juured on ju sügavamalgi – “negro” tähendabki musta. Lisaks, nad ise ju kasutavad seda sõna enda kohta. Olen jälle nõus, ja mul polegi rohkem argumente, aga tunne jääb endiselt selliseks, et meie ei tohiks seda enam kasutada. Mis see siis on, miks enam ei tohi? Tegin natuke uurimist ja mulle sellest piisas. Kui see sõna loodi, et tähistada tumedanahalist inimest, oli see neutraalne (14. saj). Kui aga seda sõna selle jaoks kasutama hakati, et viidata orjadele, muutus ka selle tähendus negatiivseks (15. saj). Enne Ameerika inimõiguslaste liikumist, mis oli alles 1954-1968 (st tervelt kolm sajandit), oli legaalne mustanahalisi diskrimineerida ja neid ülejäänud inimestest alamaks pidada, nende kodakondsust ei tunnustatud ja neile ei kehtinud juriidiline kaitse (selles lauses avaneb sõna „neeger“ negatiivne tähendus). Ja kui pärast tsiviilõiguste liikumist selle sõna kasutamist jätkati, siis ainult selleks, et inimestele teadlikult haiget teha. Aga miks nemad seda sõna siis endiselt enda kohta kasutavad ja kasutada tahavad? Et seda sõna valitseda. Et selle sõna omanik olla. Samal printsiibil, nagu ei kutsu ma teatud võõrast inimest idioodiks, ei kavatse ma ka teatud võõrast inimest neegriks kutsuda. Selle sõna ajalugu on halb ja see teeb inimestele haiget, minu jaoks on see piisav põhjus, et seda mitte kasutada.

Mäletan ainsat päeva, mil mind Itaalias elades üle tee ei lastud. See oli päev, mil keelekursuse lõunapausi ajal tahtsin minna oma mustanahalise tuttavaga kohvikusse. Me lihtsalt seisime seal tee ääres ja mitte ükski auto ei jäänud seisma. See oli täielik šokk, sest seal elades olin igapäevaselt väljas liikudes saanud tunda heleda naha privileegi. Ma sain eritähelepanu peaaegu kõikjalt, naeratusi ja tervitusi, ja mitte kunagi ei olnud hetke, kus mulle auto seisma ei jäänud, et mind üle lasta. Välja arvatud see üks päev, see üks kord. Mis on selle valge naha ja blondide juuste fenomen nende itaallaste jaoks? Mulle rõhutati seda pidevalt, aga ma ei saa sellest aru. Hirmus ju, kui olen valge nagu laip. Kunagi ammu tähendas valge nahk jõukust, siis, kui kõrgklass ainult siseruumides viibis ja päevavarjudega päikest nautis, ent mida tähendab see nüüd, veel aastal 2017? Ja siis meie siin, kes me ka ihaldame päevitunud jumet.. Ühtpidi peame seda tervislikuks, mingil määral näitab see ka jõukust, kui inimene saab mere ääres puhkamas käia ja päikest võtta. Teistpidi, sa vaata kus on maakas, päevitunud ainult käed ja kukal…

Mulle tundub, et ma ei jõua sellega enam kuskile, sest see on äärmiselt subjektiivne ja assotsiatsioone ja märksõnu aina tekib. Ja mõtted, mis ma olen tahtnud kirja panna, on juba kirjas. Aga kokkuvõtvalt siis veel vaid üks küsimus: miks mängib nahatoon nii suurt rolli?

Liina

Arhivaari seiklused

Posted on 30. oktoober 2017

Kuna ilm on sügisele omaselt külm, niiske ja tuuline ning seetõttu oma nina välja väga tõsta ei tahaks, siis jagaksin ma teiega üht lugu, mis ehk natukenegi teie toasolemist kuidagi sisustab. Tegu on tõestisündinud looga, mis juhtus siinkõnelejaga kord teel Tallinnast Tartusse.

Kohtun nooremapoolse, nii umbes 29-aastase brüneti naisjuhiga Tallinna Bussijaama parklas. Kuna reisiseltskonda on oodata veel üht liiget, pakin end mugavalt tagaistmele, lootuses, et saan sõidu ajal ehk veidike tukastada. Kui esmamuljel küllaltki tore sõidukijuht on lõpetanud järgemööda juba oma kolmanda sigareti, ilmub ka meie tänane teine reisija lõpuks nähtavale. Huvitav, kas viimase veidi pikemal hilinemisel oleks naine terve paki punast marpsi kopsu hinganud?

Ilmunud seltsiline oli nagu mõni Kopli barõõga muiste – tugeva kehaehitusega nahkjopes kiilakas nooremapoolne meesterahvas. See selleks.

Kutsugem meie tänaseid kangelasi vastavalt Tiinaks ja Kalleks (Mitte ajada segi Musta Kasti lavastusega “Kangelased”, mis on 3.-9. novembrini andmas oma viimaseid etendusi Tartus ja Tallinnas!).

Sõit algas õigetele eestlastele omaselt – pikas piinlikus vaikuses. Kuna automakk, mis veidral kombel hoopiski keset armatuurlauda paiknes, tundus olevat rikkis, oli meie ainsaks muusikaks sel Kolgata teel halli Nissani hästi komponeeritud mootorimüra. Ükski stereosüsteem pole varem nii huvitav tundunud. Jõllitasin ikka tükk aega seda veidrat automakki, veendumaks, et ma ei ole miskipärast hoopiski taksosse sattunud ega pea hiljem sõidu eest hingehinda maksma. Seekord vedas.

Kuskil Patika kandis katkes Tiina kannatus. Vallandus küsimusterahe, mille ootamatu ja halastamatu tulva alla me kaasreisijaga jäime. Ainult et vastamisruumi Tiina meile ei jätnud. See oli nagu one-man-show – ise küsin, ise vastan. Ta läks nii hoogu, et mingil hetkel avastasin, et tean Tiina elust rohkem, kui mõne oma pikaaegse tuttava omast. Nojah.

Juhi tähelepanu tundus olevat koondunud rohkem enda elu eksponeerimisele kui piirkiiruse jälgimisele. Kuid ootamatu paparazzi välgusähvatuse tabamus tõi Tiina uuesti maapeale. Verbaalluukide vallandumine oli möödapääsmatu. Tiina huuled ja keel hakkasid ühtäkki Singeri õmblusmasinana veel kiiremini käima. Ainult Beebilõust on oma lugudes rohkem Eesti Politseid maha materdanud, kui Tiina seda tol sõidul tegi. Korrakaitsjad said nii otse kui ka ringiga.
Pindu teiste silmas näed, aga palki enda omas mitte.

Me Kallega hoidsime igaksjuhuks madalat profiili, et mitte ise nõelata saada.

Kui juba, siis juba, oli Tiina mentaliteet sel sõidul. Ütleme nii, et hall Nissan muundus ühtäkki Mercedese vormeliks ja Tiinast sai korraga Lewis Hamilton. Kiiruseületus siin, möödasõit seal. Saatmaks lakkamatu sõim ja kirumine Eesti Politsei suunas.

Korraga jõudsime Tartusse, lähenedes sellele millegipärast hoopiski Lõunakeskuse poolt. Tiina raev leebus. Ta vist taipas, et on tagumine aeg oma tänane monotükk lõpetada ning ka oma kaasreisijatega vestlusesse astuda. Kuid küsimus meie töö ja tegevusvaldkonna kohta sai üsna ootamatu pöörde.

Olin vastamiseks oma suu juba kergelt paokile ajanud, kui korraga palus Kalle Tiinal auto väljumiseks peatada. Tavapärane viiekas rändas kiirelt ja sujuvalt ühest rahakotist teise. Vaatasin aknast välja, et näha, kus täpsemalt tänane kaaskannataja siis väljuda soovib. Riia mnt 132, oli majal olevale metalltahvlile kirjutatud. Mu paokil olev suu pidi imestusest maani vajuma, kui nägin, mis majaga tegelikult tegu on. Samal ajal, kui veerisin mõtteis tähthaaval valgele hoonele kirjutatut, vastas Kalle selge ja kõlava häälega Tiina küsimusele: “Ma olen politseinik!”

Ja lahkus. Uks sulgus. Tiina tardus.

Mootorimürina 4/4 taktimõõdus muusikapala hakkas segama üha kiirenev bassikäik, instrumendiks Tiina süda. Viimase kergelt roosakas nägu tõmbus hetkega lumivalgeks. Tol hetkel soovisin üle kõige, et mu silmad oleksid hoopis objektiivid ja aju fotokaamera. Paraku pidin ma mälukaardi asemel vastava hetke talletama enda pardakompuutri pildivaramusse. Tempel mällu – igaveseks, kui meenutada kunagist Maanteeameti hoiatavat telereklaami. Igatahes. Olin kahevahel – kas hakata naerma või tunda Tiinale kaasa. Valisin hoopis kolmanda ja huvitavama variandi. Lootes, et kujutlus minu peas saab teoks. Nagu ennist Tiina, siis mõtlesin seekord mina, et kui juba, siis juba! Suusad on läinud, mingu kepid ka!

Tiina oli silmnähtavalt šokis, kuid kuidagi suutis ta juhtunust vähekenegi toibuda ning auto uuesti liikumisse suunata. Sõitsime taaskord natuke aega vaikuses, kui korraga peatas valgusfoor hetkeks meie teekonna. Vaatasin aknast välja. “Jiep, see on minu hetk!”, mõtlesin ma enda peas.

Minu selgeltnägijavõimed ei vedanud mind alt. Tiina küsiski magusmõrult, et ega mina juhtumisi ment ei ole. Viskasin Tiinale kiirelt viieka pihku, avasin ukse ja vastasin: “Ei, ma olen sõjaväement!”, väljudes uhkelt sellest hallist Nissanist Tartu Kõrgema Sõjakooli ees.

Kakat juhtub. Nalja peab saama.

Päikest südamesse,
Kristo

Kuld

Posted on 23. oktoober 2017

Tere, hea lugeja! Kaarel siin.

Olen oma pikalt maailmarännakult tagasi. Õnnelik ja terve. Paljude huvitavate kogemuste võrra rikkam. Kõigist neist loodan ühel heal päeval valmis saada mingisuguse kokkuvõtva blogi, millest näha nii pilte kui videoid, kuid käesolevas postituses peate leppima hoopis argipäevasemate teemadega. Ja, muide, kui keegi tahtis minu viimasest postitusest välja lugeda, et ma sügisest Mustas Kastis võib-olla ei jätkagi, siis olgu siinne lühike üllitis tõestuseks vastupidisest asjade käigust.

Jõudsin suve jooksul tõdemuseni, et vähemalt praeguses asjade seisus minu mikrokosmose ja eesti teatrimaastiku tervikpildil ei näe ma end üheski teises teatris töötamas parema meelega kui just Mustas Kastis. Tõsi on ka see, et siinsed asjalood on kaugel täiusest, kuid väljakutsed peituvadki puudustes. Usun, et Musta Kasti suurimaks väljakutseks praegu ja lähitulevikus on (lisaks jätkuvalt heade ja väga heade lavastuste loomisele) enda olemasolule sõnastatud eesmärgi leidmine. Mitte, et me seda varem otsinud ning ka mingite tulemusteni jõudnud poleks, kuid tunnen, et praegused visioonid-missioonid jäävad liiga üldsõnaliseks.

Argipäevast veel niipalju, et nädala algul (16. ja 17. oktoober) toimus Viljandis iga-aastane ASSITEJ ülevaatefestival, kus Must Kast esines kahe lavastusega – “Röövel Rumcajs” ja “Peks mõisatallis”. Olles ise “Peksu” trupis, sain rõõmu tunda tohutu suurest publikuhuvist, mis sundis meid kunagi nii suurena tundunud VKA Musta Saali üle mõistuse täis toppima. Loodan, et kellegi teatrielamus seetõttu väga kannatada ei saanud ning katsume omaltpoolt ikka rohkem ja rohkem “Peksu” mängimise võimalusi leida, sest tagasiside on jätkuvalt positiivne ja paistab, et huvilisi tuleb juurde.

Sõitsin eile Tallinna vahet ning ühel otsal kaasas olnud Jaanikaga rääkides proovisin sõnastada, mis muudab ühe lavastusprotsessi teisest paremaks. Tulemuseks oli umbes selline mõte, et lavastaja kõige olulisemaks ülesandeks kohe prooviprotsessi alguses on süstida kõikidesse tiimiliikmetesse vankumatut usku sellesse asjasse, mida tegema hakatakse. Et kõigil oleks ühine arusaam eesmärgist, samasse suunda pööratud energia. Kui eeldame, et tegijad ise on niigi oma ala professionaalid oma kogemuste ja oskustega, siis saamegi ühe kõrgelt motiveeritud mitmekülgse pundi, kellega on võimalik saavutada midagi enamat kui normaalne või lihtsalt hea.

Musta Kasti liikmetel on see vajalik individuaalne professionaalsus olemas. Kui nüüd suudame (taas)sõnastada mingi ühiselt sütitava sihi, siis toimiks see kõigele järgnevale nagu hea lavastaja lavastusele prooviprotsessi algul.

Õues on nii kuldne nii lühikest aega!

Kaarel

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist

Posted on 15. oktoober 2017

15.10.2017

Paljud on otsustanud valima mitte minna, kas siis suutmatusest mitme halva variandi seast vähem halb üles leida või kes teab. Selleks olengi täna utreerinud kokku halbuse halvimiku, et tuletada meelde: asjad võiks ikka tunduvalt hullemad olla. Ärgem laskem siis asjadel nii ja veel kaugemale minna. Ja iga inimese kohus, justkui, on valvata või pigem lihtsalt hoolitseda enda ja teiste eest.

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist.

Sapisus: 3/5
Üldistus: 4/5
Liialdus: 4/5

Mida teha, et kaasata inimesi rohkem linna juhtimisse?

A) Otseselt mitte midagi, pigem suurendada lõhet võimu ja rahva vahel
B) Politoloogia kursus igasse Eesti lasteaeda
C) Vaatame asja 20 aasta pärast

Mida teha, et parandada transpordiühendusi?

A) Esimene 8-realine maantee Eesti ja Alko1000 poe vahel Valkas Lätis
B) Hästi palju üherealisi teid, mis kõik viivad jooma Alko1000 poodi Valkas Lätis
C) Max-investeerida Inter-galaktilise Ussiaukude Transpordivõrgustiku loomisesse

Kuidas peaks Tartu linnavalitsus reageerima, kui mõni kodanikuühendus esitab taotluse rajamaks Tartusse mošee?

A) Takistama mošee ehitust ja vastava kultuuritaustaga inimeste elamist, sest ükskõik milline endastlugupidav rahvuskultuur saab eksisteerida vaid kliinilises geograafilises isolatsioonis
B) Takistama mošee ehitust, aga pakkuma moslemitele saalide/ateljeede renti kultuurimajades jne
C) Takistama mošee ehitust ning elimineerima ka kõik sünagoogid, kirikud, templid, mis on represseerinud Eesti (ürgset) rahvuskultuuri, Thori usku, juba 13ndast sajandist ja waaaay enne seda, kui viikingid ja hiljem Marvel Studios selle meilt röövis

Mida teha, et Emajõgi kui Tartu tähtsaim loodusobjekt muutuks atraktiivsemaks?

A) Ehitada jõest välja kanalid ning tuua need üle terve Tartu, muutes meie linna Põhjamaade Veneetsiaks sõna otseses mõttes
B) Lammutada ja põletada kõik sillad, viia meessoost isikud ühele poole ja naissoost teisele. Nii tundub vastaskallas veel atraktiivsem. Homo, bi jm kõrvalekalletega inimesed transporditakse Piirissaare võsastunud luhaniitudele, kus nende häbistavatele ja hälbivatele haigustele tehakse lõpp
C) Muuta Emajõe nimi Isajõeks vastavalt alfaisase dominatsiooniühiskonna mudelile

Mida teha, et vähendada kesklinnas autode hulka ja parkimiskohtade nappust?

A) Projekteerida ning asendada pargid ja Botaanikaaed parklatega
B) Autode hulga vähendamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Ideaalis võiks igas peres olla kolm autot inimese kohta. Pigem peaks vähendama jalgrattateid ja lisama jalgrattakiivritele kõrgema aktsiisi
C) Max-tsentraliseerida kesklinn, sest see on ainus koht, kus tegelikult kesklinn olla saab

Kuidas tagada, et võimalikult paljud Tartus ülikooli lõpetavad noored jääks siia tööle?

A) Tegema kõik asjad valesti, nii nagu suurriigid meie ees on teinud, ja mitte õppima ühestki nende veast; kaagutama nendega absoluutselt sama rütmi
B) Mitte vastu võtma erinevaid lahendusi, mitte julgeda erineda teistsuguste vajalike otsuste poolest
C) Lähtuma pigem dogmadest, paradigmadest ja paindumatust seadustikust kui teadusest, psühholoogiast, sotsiaalantropoloogiast ja mõistuslikkusest
D) Alandama õppejõudude palka vähemalt 25%, suurendama õppejõudude koormust sama palju ning kaotama ära puhkused
E) Rajama rohkem kiirtoidukohti ja burksiputkasid, mis seovad ideaalselt kõrghariduse ja päris elu, aga kaotama ära kohvikud Karlovas ja Tähtveres

Kuidas muuta Tartu rikkamaks?

A) Rajada rohkem ilusalonge, aksessuaaripoode, betoonist ja klaasist Kaubamaja-stiilis kuubikuid ja ärimajasid, millest 2/3 võib kuuluda autopesulatele
B) Veel rohkem tsentraliseerida kesklinn ja pumbata ülejäänud alad tühjaks, jättes sinna vaid Säästumarketid, Rimid jne. Tuua Lõunakeskus kesklinna, Kaubamaja kõrvale
C) Näpistada võimalikult palju haridusest, tervishoiust ja teadusest ning investeerida bürokraatiasse ning hierarhiliste ja läbipaistmatute võimusüsteemide loomisesse

Mida teha, et lastega pered tunneks end Tartus paremini?

A) Suhkrupõhised ja magusad tooted palju odavamaks, kehtestada tervislikele toitudele, puu-, juur- ja aedviljadele oluliselt kõrgem aktsiis
B) Rajada igasse linnaossa veel vähemalt kaks tenniseväljakut

Kuidas Tartu linn peaks suhtuma plaani rajada Emajõe äärde puidurafineerimistehas?

A) Milles küssa? See ja siis veel 3-4 tehast, mis kasutavad fossiilseid kütuseid. Teadaolevalt on see ainus viis, kuidas raha saada
B) Ehitama hoopis Milka tehase, ning vastutama selle eest, et Milka Emajõe harus tuleks kord kvartalis välja uus Milka šokolaad

Kuidas ajakohastada jäätmemajandust?

A) Keskkonnateadlikkus ei peaks olema eesmärk omaette, see on tulevaste generatsioonide, mitte meie asi
B) Jäätiste ampluaad ja külmleti valikut peaks laiendama vähemalt 1,5-kordselt

Kuidas suurendada Tartu turvalisust?

A) Kaamerad absoluutselt igale poole, ka kodudesse. Luua globaaltube, kus kõike live-stream’itakse
B) Suurendada karistusi ning võtta kasutusele rohkem keskaegseid meetodeid. Karistatavaid peaks palju rohkem traumeerima ja neis üldist vihkamist genereerima
C) Tuua tagasi indulgentside võim, kohtunikele peaks lubatama vastu võtta rohkem annetusi
D) Linnamüüri rajamine
E) Peaks üldiselt piirama, keelama, takistama ning keelustama sokkide-sandaalide korraga kandmise

Kas Teise ilmasõja monument tuleks Raadi järve äärest mujale kolida?

A) Peaks rajama komitee, kes seda asja uurima hakkab
B) Peaks rajama selle monumendi kolm identset koopiat igasse Tartu lasteaeda ja kooli
C) Peaks selle hävitama ja ehitama asemele parkla või eurosümboliga hiidmonumendi

Käesolevaga teatan, et valimiskompass on ülemagnetiseeritud ja ei näita just otseteed.

Kes üldse ei vali? Isegi selle poolt, kes kasvõi natukenegi samasse paati mahub? Eks tekita see vastavalt veel suurema vastuolu enda ja Eesti vahel. Lõhe rahva, mõelge, ja võimu vahel. Kas saab olla veel kössakamat kombot inimkonnale? See on kollektiivne halvatus. Järjekordne tõrge demokraatias ja annab veel õigustuse anarhiale kah. Kui mõelda, siis selline kuuma-külma dialektikum andis tõuke I maailmasõjale.

Mida rohkem indiviide käib valimas, seda väiksem on vastuolu. Nii on. Kui valiks veel vähem inimesi, siis käriseks demokraatia ühel pool rahvaks ja teisel riigiks ja need kaks, vähemalt ajaloo põhjal, ei suuda kaua teineteisele ilma karvupidi kokku minemata silma vaadata. Ja üldse on kummaline, et „rahvas“ võimust lahti rebitud on. Mis vahele tuli? Must mass? Palun vastake.

Ei, mina, kui üldse midagi, kuulutan teile, hävingut ei tule, jah, (III maailma)sõda küll juba käib, ma kardan, et rohkem kui avalikkus seda tunnistab, ja kusjuures samadel põhjustel, mis eelnevadki on käivitanud (loe: korruptsioon, rahva petmine, vastuolu võimu ja vaimu vahel, justkui õigustatud rahulolematus võimu ja valitsuse reetliku käitumise pärast jne), aga ometi ei lenda Maa iseenesest õhku. Me kõik seisame selle eest. Peaaegu kõik. Seega, peab punnima. Punnima läbi ebameeldivate tingimuste mitte-juhuslikkuse ja õitsengu poole. Mitte valimine tähendab juhuse hooleks jätmist (mis alati polegi kehv plaan), tulevaste vastuolude nimel.

Herned (piis)

Karl Edgar

Latiga või latita?

Posted on 9. oktoober 2017

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

A: Olemine / puhas eksistents ja B: Näilisus / filtreeritud eksistents