Ahoi, hää lugeja!
Tervitan teid Rootsimaalt Linköpingust. Sattusin siia teatrit tegema, kui üks mu tuttav neiu Tartu Üliõpilasteatri aegadest helistas mulle ja kutsus appi üht lavastust lavastama. Selle neiu nimi on Kaire Russ ja ta on üks igavesti vahva ja suure hingega lavavõitleja ja filmitädi.
Tal ja trupil oli enne minu tulekut käsil lavastus, mis eesti keeles kannab pealkirja “Ma ei ole vägivaldne inimene”, kuid lavastaja puudumine ja lahkhelid trupis viisid selleni, et importisid minu justkui põrsa kotis appi. Siin ma nüüd siis olen, kirjutamise hetkeks üle kahe nädala (sama palju on ka ees) heitlike läänemereilmade ja teatriime sündimise sees.
Nad näitasid mulle esimesel päeval ette, millega nad varem tegelenud olid ja pärast lühikest mõtteaega otsustasin, et nende tegevus pole üldse viljakas olnud ning et vaja on valmis teha hoopis uus näitemäng. Kahe nädalaga treisime uue kulgemise, millele panime pealkirjaks “Love me tender, love me true”.
Lugu räägib perekonnast, mis paraku ei toimi ja tekitab seetõttu osaliste omavahelistes suhetes palju halba. Peageleaseks on tütarlaps nimega Sara, kelle kujunemise loo selles halvas kastmes vaatajateni toome. Kuna aga kannatamist keegi vaadata ei jaksa, oleme püüdnud kõike seda läbi nalja, absurdi ja tantsu väljendada.
Järgmisel nädalal hakkame läbimänge tegema ja eks siis selgub, kas meie taotlused lõpuks ka vilja kandma hakkavad. Mina igatahes olen põnevil. Esietendame seda lavastust aga alles 21. novembril, kuna siis saame kasutada korralikku blackbox-tüüpi lava ja korralikku tehnikat.
Võõramaalastega proove teha on üllatavalt mõnus. Lisaks Kairele löövad kaasa juba staažikas Simon Manns ja tantsu-ooperi-teatritaustaga Hilde Veronika Höie. Kõik nad on suured lavavõitlejad ja Eestiski oma oskusi täiendamas käinud. Indrek Sammul on nende hää sõber, kuid Hellar Bergmanniga nad kohtunud ei ole, on kuulnud ainult legende.
Vaatamata sellele, et töökeel on inglise keel ja mu aju jookseb üsna kiiresti tagasisidet või ülesandeid andes kokku, oleme ühel lainel ja mõistame üksteist päris hästi. Olen end tabanud tundelt, et keel, kas siis eesti või inglise, pole mu aju pärisosa, vaid nagu mingi programm, mida vajalikul hetkel jooksutada. Ja kui kumbki programm ei jookse, tekib mu ajus päris meeldiv vaakum, kus asjadel ei ole nimesid, kus nad lihtsalt on.
Nojah, aga aitab teatrist. Linköping ise on nagu Tartu, umbes sama suur, kuid ilmselt kümme korda rikkam. Toiduainete hinnad on praktiliselt samad mis Eestis, kommunikatsiooniteenused aga kolm korda kallimad.
Kui me Eestis oleme harjunud, et internet on igal pool ja enamasti ka tasuta saadaval, siis siin see nii ei ole. Otsisin ühel pärastlõunal kesklinnast kohvikut, kus oleks nett, võite kolm korda arvata, kas ma leidsin või mitte. Loomulikult mitte. Siis avastasin raamatukogu, kus on nett, kuid nii aeglane, et skaipimine oli piin. Aga raamatukogu ise on ilus ja mugav.
Peale olematu neti (mis on kuritegu e-eestlaste silmis) on siin väga häirivaks faktoriks mustlaskerjuste rohkus. Nad istuvad suuremate kohtade ees ja kerjavad üsna pealetükkivalt: lehvitavad ja naeratavad ja kolistavad topsi. Nad on tõepoolest igal pool! Toomkiriku ees, mäkdoonaldsi ees, galerii ees, raamatukogu ees, kino ees, aga teatrite ees mitte, sest teater pole siin popp.
Vist ikka ei aita teatrist. Käisin vaatamas üht hüsteerilist lasteetendust ja saan aru, miks lapsed teatrisse minna ei taha. Lärmakas vorm ja tühi sisu teatrit armastama ei kutsu. Pigem oli tegu uppuja viimase karje kui etendusega. Kairel on missioon siin kohalikku teatrielu edendama hakata, jõudu ja jaksu talle selle jaoks!
Ühel pühapäeval käisime Kairega siinses Toomkirikus teenistusel. Kaire käis esimest korda armulaual ja pärast sõime kooki ja kohvi. Kui küsisin, mis maitsega see oblaat oli, siis vastuseks oli “nagu paber”.
Ja armulauavein? “Alkoholivaba.” Kogemus iseenesest oli tore ja võõras samaaegselt, miks ikkagi me kummardame taparelva risti? Samahästi võiks ka ju giljotiini kummardada? Aga jätsin need mõtted kus see ja teine. Ikkagi pühapäev!
Kirjutan teile viimased sõnad kohvikust A Piece Of Cake, kus lõpuks ometi olen leidnud hea interneti, odava kohvi (25seki eest saab piiramatus koguses kraami) ja mõnusa meeleolu.
Head sügise algust teile kõigile ja sellise pühapäevatervitusega ma nüüd hüvasti jätangi, soovin veel Jaanikale vägevat lavaväge ja teistele mustkastlastele kunstilist inspiratsiooni ja publikule võimsaid elamusi!
Üks kõigi ja kõik või mitte midagi!
Lennart
