Detsembrikuumus

Posted on 13. detsember 2015

Oi, tere! Sina jälle siin, hea lugeja!

Sellest on küll ainult rõõm, sest, kes loeb – see mõtleb, kes mõtleb – see võidab kaose ja kes võidab kaose – see päästab maailma! Ja mis saaks mul, Kaarlil, olla selle vastu, et kirjutada maailmapäästjale? Ei vähimatki.

!Etteruttavalt olgu öeldud, et seekordse postituse lõpus on ka väike mõistatamismäng, millest on kõigil võimalik osa saada!

Musta Kasti nädal algas järjekordse Silveri etendusega „5 grammi sisemist rahu“. Ka kolmapäeval sai sama kunsttükki näha, aga mis tegi need kaks ja neile eelnenud kaks etendust eriliseks, oli see, et Tartu gümnaasiumite õpilased said neid näha täiesti priilt! Just nii – tasuta! See sai võimalikuks tänu Tartu linna Tervishoiuosakonna toetusele, kellele nüüd sügavalt kummardame ja „Aitäh!“ ütleme. Usun, et ka õpilased ise jäid nähtuga rahule ning said juurde julgust olulisel hetkel valesid valikuid vältimaks.

Teisipäeval valmis ka üks väga vahva jõulu/talve/esika/teatritervitus, mis väärib minu hinnangul isegi kahekordset vaatamist.

Kõige lõbusam selle asja juures on see, et esietendus „Padjatäis päikest“, mille jaoks veel viimaseid päevi proove tehti, saigi esikaks kenasti valmis ning täiesti erapooletu (ma ise ju ometigi selles lavastuses kaasa ei tee) ja objektiivse (mul on hea maitse ja 8-aastase maailmataju) vaatlejana võin seda tükki kõigile soovitada. Saab näha tõelist teatriimet, juurelda valgustuse tehnilise lahenduse üle ning soovi korral ka tantsu lüüa. AINULT 9 ETENDUST JÄÄNUD!

Lisaks väga tähtsale esietendusele pühapäeval juhtus nädala sees veel üks tähtis asi. See ei tarvitsegi Sind, hea lugeja, Sinu järgmisel teatrikülastusel kuigi palju mõjutada, aga vähemalt minu enda elu sai küll veidi selgemaks. Nimelt kohtusin ma neljapäeval Tallinnas meie raamatupidaja kandidaadi Reinuga, kes osutus mõningase vestluse järel konkursi võitjaks ning kes omab nüüdseks tiitlit Musta Kasti kollektiivi kõige uuem liige. Ole tervitatud, Rein! Ma väga loodan, et Reinu tulek tiimi jätab mulle vähem ruumi kahtlusteks ja bluffimiseks, nii et uuest aastast saan oma näitlemisoskusi jälle rohkem lavalaudadel rakendada 🙂

A handsome accountant or tax auditor giving the thumbs-up. / Google'i automaatpealkiri - see konkreetne mees ei ole Rein! — A handsome accountant or tax auditor giving the thumbs-up. / Google’i automaatpealkiri – see konkreetne mees ei ole Rein!

Neljapäeva õhtu osutus aga üle pika aja VABAKS õhtuks. Mis siis noor näitleja teeb? Eks läheb ikka teatrisse. Seekord kattus mu vabaduse hetk Cabaret Rhizome’i uuslavastuse „Kuningas Oidipus“ etendusega. Kui ma nüüd kõigest õigesti aru sain, siis oli see järjekorras kolmas lavastus, mida Cabaret’ poisid oma Erinevate Tubade Klubis tegid. Kes sinna veel sattunud pole, see võiks teada, et sealne lava on justkui väike „green-box“, mille taustal tegutsevad näitlejad projitseeritakse reaalajas arvuti abil kõikvõimalikesse tegevuspaikadesse ning kogu etenduse jälgimine toimub suuremalt jaolt ekraanide vahendusel, mida jagub saali peale kümmekond. Ma pean ütlema, et minu enda jaoks konkreetne lavastus kokkuvõttes väga head elamust ei tekitanud. Selles oli mitmeid toredaid elemente nagu näiteks must huumor, millega antiikset teksti vürtsitati ja maskid, mida väga kavalasti kasutati, kuid suurimat meelehärmi tekitas tehniliste lahenduste kohmakus ja sellest tulenev aeglus. Aga paradoksaalselt olid selle lavastuse suurimateks väärtusteks samuti need tehnilised lahendused. Tahan ütelda seda, et Erinevate Tubade Klubis näeb midagi täiesti ainulaadset ning loomulikult on ka nende lavastused väga erinevad, nii et kes ei jõua just „Kuningas Oidipust“ vaatama, siis midagi nende repertuaarist võiks ikkagi näha.

Kui Sina, hea lugeja, oled üks nendest, kes kõiki meie postitusi loeb, siis mäletad ilmselt ka seda, et minu näol on tegu „Kõige rohkem muusikalisi lastelavastusi etendanud näitlejaga maailmas 2015. aasta detsembris“. Jõuame kohe-kohe detsembri keskpaika ja rahutundega võin öelda, et kõige hullem on möödas. „Oli siis midagi hullu?“ võid Sa küsida ja mina vastaks: „Ah, ei, mis seal ikka.“ Jah, hullu ei olnud tõesti… kui ainult… ÜKS PÄEV…

See oli see päev (täpsemalt laupäev), mil mängisin päevas NELI etendust. Tõttöelda värisevad mu käed veel siiani, nii et sellest kirjutamine on raskendatud. Seda ette nähes tegin endast sel päeval väikese pildigalerii, et kinni püüda ka väiksemad muutused minu füüsilises olekus päeva kulgedes. Tulemus oli selline:

Kell 9:39. Haaran telefoni, et vaigistada äratus ja jäädvustada esimene pilt. Ei tahaks veel sugugi ärgata.

Kell 11:53. Esimese „Väike prints Hamleti“ etenduseni on seitse minutit ja kuigi uneuim on veel kontides, olen enesekindel ning valmis päevale vastu astuma.

Kell 13:51. Tunnen end hästi. Otsustan enne teist etendust oma väikse sõrme läita, sest „I’m on fire!“

Kell 15:53. Tegelikult on kaks „Hamletit“ juba küll mis küll. Vahetult enne kolmandat etendust kaotan aja- ja suunataju.

Kell 18:54. Olen jõudnud vahepeal süüa ja Estonia teatrimajast Nordea kontserdimajja minna. Peeglisse vaadates ei tunne ma ennast enam ära.

Kell 21:54. Pärast päeva neljandat aplausi kantakse mind meelemärkuseta duši alla. Teadvuse taastudes tegin esimese asjana pildi. Alles kaks tundi hiljem Vanemuise bussiga Tartu poole sõites saan aru, kes ma olen.

Mis ma sellest kõigest õppisin? Peamiselt seda, et julge jänku rind on rasvane ja et Nordea saal on tegelikult isegi natuke suurem kui GenKlubi saal. Tänan kõiki, kes minuga koos selle ja ka kõik eelnevad hullud päevad üle elasid!

Aitäh ka Sulle, hea lugeja! Soovin Sulle ja Sinu lähedastele rahulikku jõuluaega ja näeme kindlasti tulevikus!

!!! MÕISTATAMISMÄNG !!!

Kuna tuleval reedel esilinastub Eesti kinodes järjekordne Tähesõdade film, siis kuulutan välja mõistatamismängu, mis on otseloomulikult seotud selle kultusfilmiga. Tähelepanelikum lugeja võis juba märgata, et minu pildiseeria esimesel pildil pole ma päris oma nägu. Tõttöelda olengi ma palju rohkem ühe Star Warsi tegelase nägu ja mõistatamismängu küsimus kõlabki: kelle nägu ma olen?

Palun kõikidel mängijatel oma vastusevariant kirjutada Musta Kasti FB-lehe vastava blogipostituse kommentaariks. Palun igal mängus osalejal kirjutada ainult ühe tegelase nimi. Palun kõigil mängus osalejatel arvestada, et õigeid vastuseid on seekord ainult üks ja kõigi õigesti vastanute vahel loosin ma välja ühe SUPER-VÕITJA, kes saab ka kindlasti väärilise auhinna!

Head mõistatamist ja loosiõnne!

Logiraamatu sissekanne

Posted on 6. detsember 2015

Ei tea, mitmes päev. Valgust on vähe. Jõudu jääb ka vähemaks: vaja mandariine või šokolaadi või kallistusi, sest pimedus vaevab ja kell kuus õhtul on tunne, nagu oleks kell üksteist. Meie laev ikka liigub, aeglaselt ja sujuvalt suure esietenduse poole.

Nädala pärast oleme sadamas! Loodan, et meeskonnal varusid ikka jätkub. Aga igaks juhuks sooviks kõigile sooja ja päikest, mida mäe otsast nüüd iga päev saab alla tuua. Ahoi!

Esimadrus Niils oma loomulikus olekus: meie suurepäraseid flaiereid ette valmistamas: pane tähele, ehk liigub raeplatsil neid meievärvitud ja sinuvärvimist ootavaid lehekesi!

Vahepeal olen jõudnud üle parda lennata, et ballidel TUURitada. Jäädvustasin ka erinevaid KOHAlikke. Õnneks ujusin laevale kohe järele, ainult unetunde on vähe olnud. Olen väike merezombi! Seda küll varem nähtud pole!

Aga näiteks täna zombitasin pärast laevateki küürimist läbi suurelt laadimiselt: saabus isiklikult meie kõigi Vanama, kõikide kastide ja kassidega. Hurraa! Terve meeskond tervitab, kergitab kaabusid ja rõõmustab ülevoolavalt.

Teate. Tahan jätkuvalt rääkida sellest, et siin laeval on tore. Piisavalt väike ja piisavalt suur. Kõike on piisavalt. Mäletan teatrikooli esimese kursuse keskel tekkinud üldsust valdavat tunnet, kus kooli sissesaamise vaimustus ja kultuurišokk vaikselt vaibunud oli ning hakkas tekkima arusaamine, et nüüd on töö-töö-töö.

Ma ise võtsin enda jaoks vastu otsuse, et ma ei lase sellel esmakursuslase entusiasmil kaduda, lähen alati hurraaga uutele väljakutsetele vastu. Küll ikka lõpuks õnnestub, küll lõpuks hakkama saan.

Nüüdseks on ka meie väikses teatris tekkinud midagi sarnast, arusaamiselaadset, et kuidas need asjad siin ilmas ikkagi käivad: mõned kogemused eelnevatest projektidest on hinge taga, nüüd juba on vähem uut. Aga mingi rütm on sees ja edasi me laugleme.

Pootsman tegi kõrval nalja, mis trükimusta ei kannata: Silver Kakssilm tervitab.

Teine paralleel: kui oled just uude kohta kolinud, kõik oma esemed oma käe järgi ära paigutanud ja naudid seda KOHAlejõudmisetunnet. Aga see vaimustus ununeb iga päevaga väikese sammukese võrra, kui uudsus kaob ja tekib harjumus. Samas võiks iga kord uksest sisse astudes mõelda: vaata vaid, kuhu ma endaga jõudnud olen, siin ma olen, sest teisiti ei saa, siin on minu pesa. Ja kui see tunne muidu ikka tahab meelest ära minna, siis on vaja sõbrad külla kutsuda, sest nemad näevad kohe kindlasti ka sulle harjumuspärast uue pilguga.

Käisin vahepeal Kaijal kääridega külas. Käisin vahepeal Silveril õllega külas. Käisin vahepeal Lennartil külas. Ja see oli küll ammu, aga novembris käisime väga esindusliku kollektiiviga Reelil külas. Üleskutse minu poolt: käige ja kutsuge KÜLLA!

Sest laevad tüürivad ikka ja alati ja merd on alati ümber palju. Tasa ja targu lähenevad ja kaugenevad üksikud saared ja suured sadamad, aga lõpuks pole ükski seiklus midagi väärt, kui sees pole hääd tunnet ja ümber häid inimesi.

AHOI! Näeme, kui külla kutsute või lihtsalt järgmises sadamas nimega „Padjatäis Päikest“ !

Jaanika

Paastumine Peebu moodi

Posted on 30. november 2015

Ahoi, hea ristirahvas!

Seekord selline pöördumine ka põhjusega. Esimene advent on edukalt möödunud, Jeesuse sünnieelne paastuaeg käes. Ristirahvas võbeleb kingituste- ja pidusöömaaja ootuses. Maailma verise tramburaitamise keskel sigineb inimestesse igaaastane lootuse- ja rahuvalgus. Päikese puudumise kompenseerimiseks heidetakse tagasihoidlikke pilke aastavahetuse raketipeo suunas. Mõnus aeg see detsember.

Päkapikud hakkavad käima. Kel ei käi, on olnud ilmselt paha laps või ateistlikus vaimus neid eirama õppinud. Aga headel lastel hakkavad sussid täituma erinevate maiuste ja fruktidega. Võime julgelt kuulutada klementiinihooaja avatuks ja soovime Edgarile õnne võidu puhul.

Peale selle on alanud ka teatrites suur võiduajamine. Jõululavastusi lastele kohtab igal pool. Mõned teevad muusikalavastusi, mõned eputavad lumega, mõned etendavad ajatuid lugusid. Ja ega meiegi oma teatris tagasihoidlikumad pole.

Panime näitlejate löökrühmaga koosseisus Silver Kaljula, Laura Niils ja Jaanika Tammaru podisema ühe materjali, mil nimeks „Padjatäis päikest”. Ma mõtlesin, et küll oleks tore, kui üks talvine teatrilavastus oleks soe nagu kuum glögi lumisel õhtul: kuum ja energiast pakatav. Kui mahti saate, tulge ka kaema. Viime teid lumeporisest Tartust Indiasse ja toome pühalikult ka tagasi. Talvine ports teatrivitamiini kulub kindlasti ära.

Mul on ka hea meel teatada, et meie kurususe Vanama (justnimelt Vanama, mitte Vanaema) Margit Tamm on otsustanud teha oma elus täieliku kannapöörde ja Tartusse kolida. Rakendasime ta löökrühmaga kohe „Padjatäie päikese” rattasse karmalõnga ketrama. Vanama debüüt Mustas Kastis saab ilmutatud juba 13. detsembril.

Kel aga tundub, et pime aeg on oma kurjad käpad jõuliselt juba kerest kinni haaranud ja lahti mitte ei taha lasta, siis järgnevad soovitused võiksid olla abiks. Mulle vähemalt mõjuvad.

Hankige endale vinge ports kalamaksaõli-kapsleid, parjalt paks annus D-vitamiini ja sööge klementiine. See kõik loputage alla mõnusa raamatuga. Lisaks tassikesed kohvi või teed toredate inimestega, miks mitte juua ka glögi. Peatage pagulaste, geide, rahvusäärmuslaste ja iseenda vimmamine. Tantsige, aga mõõdukalt! (Viimane tantsuvigastus annab mul seniajani tunda.) Käige saunas kümblemas ja ärge häbenege ennast. Kui on mingi häda, ärge laske sellel iseenda sees punnitada, pigistage ikka välja. Lisage juurde oma soovitused ja puhastuspaast eelneva aasta taagast võibki alata.

Viimaste sõnade asemel tsiteerin „Padjatäit päikest”.

„Ilma halbade asjadeta sa ei saa me teada, mis on hea ja ilma heade asjadeta sa ei saa me teada, mis on halb. Aga oluline on see, et üksnes hea ja halb koos tekitavad meie elus liikumise. Eraldi olles istuksid nad lihtsalt paigal ja põrnitseksid teineteist. Elu jääks seisma.”

Lennart

Reporter-näitleja-inimene Laura pajatab

Posted on 23. november 2015

Ma kirjutasin selle nädala blogi tegelikult juba teisipäeva õhtul bussiga Tartusse sõites valmis. Oma mõtetes. Kahjuks ei jõudnud see telepaatiliselt siia. Võib-olla on see isegi hea, sest praeguseks hetkeks olen ma sellest nädalast hoopis rohkem emotsioone ja kogemusi ammutanud.

Teisipäeval (ja tegelikult ka üleeile) oleks tegu olnud depressiivsema looga. Ma olen viimaste nädalate jooksul käinud ära imelikes kohtades. Suure osa ajast olen tundnud ennast otsekui mõnes teises dimensioonis. Ma oleksin justkui siinsamas ja ärkvel, aga samal ajal mingite ainetega uimastatud. Mingeid aineid reaalselt muidugi ei eksisteeri, kui välja arvata tavapärasest suurem kogus sügavkülmutatud pohlasid, mida meil tänu mu peika emale lademetes on. Isegi oma niigi tagasihoidlikule alkoholi tarbimisele olen hetkel veto peale pannud. Ma olen tundnud väga palju viha enda sees. Mind on ajanud endast välja see, kui keegi minult abi palub (kasvõi kõige lihtsamaid ja tavalisemaid asju). Muidugi olen enda halva tuju alla surunud ja teisi aidanud ning leidnud sellest tegevusest hoopis rõõmu ja rahu. Kõige rohkem ongi mind vihale ajanud see, et ma selliseid tundeid üldse tunnen. Lisaks kõigele ka rikkis pisarakanalid, mis alatihti lekivad. Olen korduvalt leidnud end mõtetes iseendale ütlemas: “Mis mul viga on? Väga raske on! Ma ei taha olla õnnetu, ma ei taha ennast niimoodi tunda, ma TAHAN olla õnnelik! Ja tegelikult ma ju olengi õnnelik, aga miks ma siis end nii halvasti tunnen?” Olen olnud kui pahur laps, kes jonnib, et tal parem hakkaks, sest muud ta ei oska enam teha. Nagu väike hädakisa iseendale.

Eile (laupäeval) ärkasin väga õnnelikuna. Miks? Kust mina tean. Oli ka aeg, ma usun. Ju sai end enam-vähem tühjaks jonnitud. Kuna kõik need emotsioonid on olnud ühe ja sama nädala jooksul, siis on kummaline võrrelda, kuidas põhimõtteliselt täpselt samas kohas seistes saab tunda end äärmiselt õnnetu ja ülimalt õnnelikuna. Selle peale leidsin ühe Haruki Murakami tsitaadi, mille ma kunagi olen üles kirjutanud: “The only opponent you have to beat is yourself, the way you used to be.”

Ja nüüd üks reportaaž “Persona” pühapäevasest (22.11) etendusest:

Kell on 18:08. Olen lava taga. Vedasin esimest korda siia oma arvuti. Alates kella 15st oleme Genialistide Klubis asjatanud lava üles pannes ja muud niper-näpet tehes. Jõudsin isegi Tartu poodidest kahepoolset teipi taga otsida, sest me ei suutnud oma varusid üles leida. Pesime Jaanikaga põrandat, teipisime akse ja vaipu, panime rekvisiidid valmis. Tunne on selline rahulik. Ei saagi aru, et 50 minuti pärast etendus algab.

18:28 Näod on pähe tehtud, kostüümid jäänud veel vahetada. Viimane hetk minna läbi saali vetsu põit tühjendama enne, kui publik saali lastakse. Seda ma ka teen.

18:43 Kostüüm on seljas, vetsus on käidud, publik koguneb saali. Õrn närv suriseb sees. Mõtlen, et oh, mis küll saab siis, kui ma lavale jõuan ja rääkima pean hakkama. Kuidas te, sõnad, täna välja paiskute? Suudan ma täna usutav olla? Suudan ma olla ebaõõnes? Suudan ma meeldida? Ei tea. Jaanika paneb sukapükse jalga. Mina mälun nätsu. Varsti viskan ära (nätsu).

18:54 Lähen aksi taha ootama starti.

20:01 Vaheaeg. Oeh. Selline on ja ei ole tunne on. Ei jäänud täna vist väga purju. Kui ise terve aja üksinda laval räägid, siis tekib küll kerge frustratsioon. Ära kaduda on väga lihtne. Kaduda juba varem öeldud sõnade taha varju. Ehk siis kõik need sõnad ja laused, mida ma ütlen – ma olen neid juba väga palju kordi ütelnud ning osad neist saavad juba oma kõla ja varjundi. Kuidas aga sundida end neist lahti ütlema? Eks iga etendus ütlen mõnedest lahti ja samas sünnivad ka mõned uued. Ma pean mainima, et see on siiski väga huvitav lavastus minu jaoks. VÄGA RASKE ka. Ma loodan, et miskit nauditavat on selles ka publiku jaoks. Ma püüan ja ma mitte ei saa olla targem, kui ma praegu olen (see viimane oli nüüd Kaija mõte).

Pildi kujul teile kõigile üks väike valguse- ja soojusetäpike varsti algavasse talvekaamosesse. Selle foto autor on Ann Kaer.

20:06 Lähen panen uued rekvisiidid paika. Muuseas: siin lava taga on JÕLE KÜLM!

20:12 Meie tänane etendus filmitakse üles ka. Lihtsalt fakt.

21:07 Etendus läbi. Lähen vestlusringi. Ma ei oska praegustest tunnetest kõneleda. Pärast etendust on sõnad tihti tähenduse kaotanud. Üks sõbranna küsis mu käest, kas see kurnav pole – pärast igat etendust veel vestelda. Mõnikord on, mõnikord mitte. Lähen kuulan, mida teised arvavad ja tunnevad. 😉

Veel 2 Persona etendust on jäänud. AINULT KAKS! Tulge visake pilk peale! 😉

Asjadest ja inimestest

Posted on 15. november 2015

Rõõmsad tervitused kõigile, kes seda postitust loevad! Esiteks, teeme selle selgeks, kes kirjutab – eta ja – Ljina. Minut tagasi, kui seda postitust kirjutama hakkasin, tundus, et nii palju on jagada ja nii palju saab targutada. Nüüd juba tunnen, et ei tea mitte midagi. Selline bipolaarne meelelaad on mul olnud nii kaua, kui end mäletan, aga eriti tugevalt on see mind viimastel kuudel tabanud. Võib-olla sellest võikski rääkida.

Ma olen osa Mustast Kastist, aga kui tungida minu eraelu detailidesse, siis tunnen, et ma pole hetkel selle aktiivne liige. Tunnen, et kõik oleks teisiti, kui ma elaksin Tartus, aga kuna ma ei ela ja mul pole selleks vahendeid, enne kui ma oma Paide korteri müüdud saan, siis nii on. Ja see müügiprotsess ise – ma tahan seda jagada, sest ma kogen midagi sellist esmakordselt. Mul on siin korteris väga palju asju – kuna mu ema ja vanaema on peaaegu 40-aastaste põlvkonnavahedega, on siin korteris asju ka 19. sajandist. Ja tänaseks päevaks on ainult minu otsustada, mis neist asjust saab. Kas need alles jätta või maha müüa. Palju on ka absoluutselt sentimentaalse väärtusega asju. Ma mäletan ennast alati kui suurt kogujat, aga mu ema ja vanaema olid samasugused – „iial ei tea, mis ajad võivad tulla!“ Ja mida ma selle näitega tegelikult öelda tahan, on, et ärge laske asjadel koguneda. Asjad võtavad endasse energiat, liiga palju asju väsitab ja liiga palju asju ei tee sind õnnelikuks. Ma soovitaks kõigil teha aeg-ajalt põhjalikku koristust, et puhastuda. See on nii jabur, aga see on nii tõde. Korista. Korista nii, et hoides oma asja käes, sa mõtled, et kas see asi teeb sind õnnelikuks, kas ta pakub sulle rõõmu. Kui vastus on neutraalne, on vastus ei, järelikult saa sellest lahti. Müü, anna või viska see ära. Ja reaalselt, tee seda kõigega. Ka faking iga pastakaga eraldi, kui sa pole võimeline 20 tükki korraga ära andma või viskama. Vabandust, aga Sa ei osta kunagi sinna uut täidet, kui see just pole maksnud 50 eurot. Sa võib-olla ei osta ka siis. Järelikult seda pole su ellu vaja, see on müra. Isegi kui sul on 20 pastakat, sa kasutad neist reaalselt ikkagi ainult kahte, kolme. Su elukvaliteet muutub, kui sul on aega ja ruumi enda jaoks ja kui sind ei ümbritse lademetes asju (ja minevikku). Pilt, mille sa lasteaias tegid, on võib-olla ilus, võib-olla tuleb sul sellega mingi mälestus üles, aga tegelikult on sul sellest ükskõik, kui see on koos sadade teistega üles kappi pressitud.

Tegutsemine. See on kohutavalt kohutav. Ma pole elu sees nii stressis olnud nii mõttetutel põhjustel. Mõnikord ma lihtsalt istun ja ei tee mitte midagi, sest mulle tundub, et mitte millelgi pole mõtet. Keegi ei osta. Ära visata ei raatsi. Siis otsustad, et annad ära. Keegi ei taha. Ära visata ikka ei raatsi. Kellelgil kindlasti on vaja. Aga millal? Ja siis ma istun, masetsen, olen üliväsinud ja lihtsalt ei suuda. Teine äärmus – paned müüki – leiad huvilise – lahe. Aga huviline ei võrdu ostjaga. Huviline tahab lisapilte, kasutusõpetust, kirjeldust, mõõte, asukohta, lõpuks ta ütleb, et SA OLED PÄRIS ARMAS JA VÕIKS TUTTAVAKS SAADA (?????????????????????????) ja siis huviline ei osta. Teine võimalik asjade käik: olles igal võimalikul moel huvilisele vastu tulnud, mõõtnud, kaalunud, pildistanud, testinud, ütleb huviline, et sooviks, aga tasuta. Ometi panin ma oma postitusse pildid, kirjelduse ja hinna. Huviline lisab, et kuule-kuule, raha pole tal endalgi. Ja siis tahaks lihtsalt nutta. Ja olen nutnud ka. Sest see emotsioonide skaala, mis iga detaili puhul läbi jõuab käia, on päris jõhker. Jess, keegi nägi postitust, on huvitatud, on huvitatud, on ikka veel huvitatud (tõenäoliselt ostab), ootus aina kasvab ja siis – pauk, läbi, sa said üle. Ta ei osta. Ja mõnikord koondub kogu sinu elu sellesse hetke, sellesse ülesaamisesse. Mitte millelgil pole tähtsust – see mõte võib korraga tekitada nii eufooriat kui suitsiidseid mõtteid. Ma olen oma elus saanud nii palju asju, mida ma olen nii väga tahtnud. Ja nii palju asju, mida ma üldse pole tahtnud ja olen kartnud. Aga ma olen näitleja. See mõte, unistus, tõsiasi või kuidas iganes ma seda nimetan, on olnud suurem kui elu. Galaktilise mõõtmega, hüperreaalne asjaolu. Ma olen näitleja. Ja siis sa paigutad selle „asjaolu“ oma käesolevasse ja reaalsusesse – see ei kõla kokku ja muudab su nii õnnetuks. Ja siis sa kaugelt hoomad seda funktsioneerivat üksust – Must Kast. Reetmise tunne on tohutu, peaaegu võrdeline selle uhkusetundega, mida ma nende üle tunnen, aga ometi tugevam. Ja siin ma nüüd olen… täpselt selles punktis, kuhu lõppes mu viimane lause. Täna siin, kirjutan seda postitust, kaheldes igas lauses, sest „see pole teatriteema“, „see ei näita Kasti heas valguses“, „see ei näita mind heas valguses“, aga mingi väike osa minus veel loodab, et äkki need viimased laused siin kuidagi näitavad.

Mõttelõng sai kuidagi otsa. Kiskus liiga depressiivseks, nagu ikka, kui ma midagi olen juba „liiga pikalt“ teinud – kannatust pean treenima. Stabiilsust ka. Seniks soovin kõigile ilusat aega, ilusat elu ja kes veel näinud ei ole, siis tõesti – minge vaatama meie värskeimat lavastust, „Personat“, mina käisin ja soovitan.

(PS! Otsides postituse juurde illustreerivaid pilte, kasutasin märksõna „happy life“, ja reaalselt, kõik pildid olid inimestest looduses, mitte ükski ei istunud oma mammona otsas ja piltide seas polnud ühtki vihjet varale. See on tõde! Koristage!)

BIRGIT

Posted on 9. november 2015

Täna sajab õues vihma! Iseenesest on see ka okei, aga mulle meeldib taevasse jääv vihm rohkem. Põhjus lihtne, mu lemmikaastaaeg on sügis – eriti siis kui saan lehtedes mõnusalt sahistada. Täna läbi lehtede tormates on see pigem trenn kui puhas rõõm. Täna on kell 19:00 Mustas Kastis esietendus! Kõlavad esikafanfaarid!

Kaija lavastas ja teised panustasid. Ideaalne ilm teatrisse tulekuks – vähemalt mina arvan nii. Kuid kust oleme tulnud ja kuhu läheme? Tulevikust ei tea ma midagi, aga minevik on käpas. Alustan!

ESMASPÄEV
Minu jaoks möödus esmaspäev Tallinnas. Teised tegid Tartus proove. Ikkagi nädal esikani, mis mõne nõrgema lavastaja põlved süldiks muudaks, aga ei, Kaija Kalvet seisab vapralt oma kahel jalal.

TEISIPÄEV
Hommikul käisin Kristoga Paides Kultuurimaja inspekteerimas. Miks? Huvitav küsimus, aga ma saan ainult vihjamisi öelda, et 21. jaanuaril teeb Must Kast seal midagi koos kellegagi teatud inimestele ning see tegevus sisaldab märksõnu nagu kerad, valgus, lava, meie, show. Noh, eks aeg anna arutust, aga hoidke kindlalt näppu pulsil. Nii, mis edasi? Hüppasin Kaarli autosse ja põrutasin Tartusse – Kaarel oli ise Tallinnas tegemas superrolli lavastuses „Karlsson katuselt“. Jah, mul on load ja ma olen suurepärane autojuht. Hetkel, mil ma Genialistide uksest sisse astusin, tekkis mul tunne, nagu mineviku uks oleks end mulle avanud.

Varem nii harjumuspärane vaatepilt kursakaaslastest üheskoos tekste kordamas oli esiti võõristav. Küsisin, et kas kõik on hästi – keegi ei vastanud. Tekkis mure, aga selgust ei tulnud. Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja lootsin, et see on meelepete. Silmad avanesid ja nad olid ikka seal, aga mu kätte oli tekkinud paber ja kõrvus kostis käsk „Valmista tekst ette!“. Tegin seda, sain osaks neist. Miks? Me salvestasime Generaadios häälenäidiseid, et neid oma kodukale lisada. Loogiline.

Õmblemine. Miski, mida ma olen viimastel päevadel palju teinud. Õmmelnud olen järgnevaid objekte: valge foon (4,6×4,3m), kaks musta aksi (3×5,6m) üks voodikate (alt kummiga), kaks padjapüüri, üks diivanikate (superkeeruline oli). Mille jaoks ma neid toodan, seda küsimust ma endalt ei küsi, sest ma tean vastust. Mina olengi ju „Persona“ kunstnik. Jah, mitmed tuuled. Kui sa soovid kõike seda ilu kaeda, siis jällegi – tule teatrisse! Õmblusmasin ise tuli Supilinnast, Kadi Rutens, ma tänan sind! Ps! Ma olen superosav õmbleja.

KOLMAPÄEV
Alati saabub hetk, kus ma ei suuda enam päevadel vahet teha. Sisu on see, mis raskusi valmistab. Ma ei tea, mis ma tegin terve päeva, aga märksõnad oleksid: auto, kaltsukad, Bauhof. Ma tormasin läbi linna ja otsisin viimseid detaile. Tuul sasis mu juukseid, kui ma kilomeetreid seljataha jätsin. Teised tegid viimseid tehnilisi läbimänge.

Ja siis tuli õhtu, kus me tegime ühte salajast kõrvalprojekti koondnimega „Eesti kartul“. Mina, Kaija, Mihkel, Laura, Jaanika, Rauno ja kõrvalosades ka administratiivtöötajad Reeli ja Marili. Pärast mida kerge snäkk, meeleolupilt Möku Kaarliga ja tööle tagasi.

NELJAPÄEV
Kell 02.30 lõpetasin. Ma sain kõik asjad, mis ma pidin valmis saama, valmis – veel enam, ma ületasin end ja tegin kõik asjad valmis. Eneseületus oli oluline, sest järgmisel hommikul kell 08.00 pidin ma juba bussis olema, et Tallinna sõita, et sealt rooli taha hüpata ja rõõmsal meelel Jõhvi sõita. Ma peaks siinkohal kõrvalepõike tegema. Nimelt Musta Kasti kõrvalt toimetan ma ka Kinoteatri lavastuse „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ juures. Tore on, mulle meeldib. Kuhu jäime? Jõhvi, kaks Tammiku etendust, autosse, kust ma Rakveres maha tulin, et öö kodulinnas veeta.

Haarasin veel kaasa ühe kauni laterna, mille mu vanaisa Rein „Persona“ jaoks tegi, kotiäie õunu ja vanaema tehtud sülti. Öö veetsin õe juures. Plaanisin magada kui nott, aga kass Tupsu ja beebi Lenna sellega nõus ei olnud. Hommik saabus vara, sest kell 6:50 väljus buss, mis mu Tartusse tagasi tõi. AGA

REEDE
Jah, AGA AGA AGA, siis oli mu sünnipäev! Sain 28 aastat vanaks – Lennart pidas vajalikuks täpsustada, et „Noh, Lembit – kokku kolmkümmend!“ Pfffff, ise oled 30! (Ta on!) Hommikul proov ja õhtul magamatusest tingitud väsimus. Muide, kõik sõbrad, kes tahtsid mulle õnne soovida, aga mind kätte ei saanud – ma siiski hindan te panust 😀 Hindan sama palju kui presidendi vastuvõttu, kus me Tammaruga suvel käisime. (Me olem siin õudsalt intelligentsed ja lõpetasime cum-laude.)

Õhtul pidas teatridirektor enda soolaleivapidu. Selles sai ka minu sünnipäevapidu. Hea pidu oli. Kohal oli kloun, itaalia singwriter/songsinger, räppat Tamtžik, hip-hoppar „Väike“ Tammaru, biidimasin Kraista ja Ninjad, keda keegi ei näinud.

Õhtul läskin magama ja olin rõõmus. Mitte seetõttu, et mul ol sünnipäev. Ei-ei, seetõttu, et ma sain laupäeval kaua magada.

LAUPÄEV

Ärkasin hilja. Tegin silmad lahti kell 12 ja otsustasin, et ma ei ärka veel ning pikutasin kella üheni. See oli tore, sest olen viimastel nädalatel unedefitsiiti tootnud, mis nõuab tagasitegemist. Algus on sellega igastahes tehtud. Mulle laupäev meeldis, sest ma ei pidanud otseselt midagi tegema. Ma sain rahulikult Crepis hommikusööki nautida, kaltsukates tuulata, Mikuga Bauhofis aega veeta – mõnus. (Miku vaatas pool tundi rattaid, mul hakkas igav ja ostsin endale 8-eurose lõhnaküünla. Super!) Õhtul vaatasin kuidas Jaanika oma sünnipäeva ootusärevuses piinles, mis oli šõuna väga nauditav, ma ütleks: suurepärane.

Kui oli oodatud ja soovitud, siis läksin mina magama.

PÜHAPÄEV
Ma käisin õdede Tammarudega Auras. Muidu tore, aga jube igav on seal. Tammarud nautisid end väga – noorem suisa tormas veel viimsetel minutitelgi basseinis ringi. Meie, vanad, olime mõõdukad: bassein, mullivann ja leilisaun. Hommikusöök kohvikus „Amore“, mis mulle ei meeldinud, aga tubli väike-Tammaru sõik kõik ära. Tubli. Kell üks alustasime lavaehitusega ja mulle tundub, et nüüd on kõik juba ammu valmis.

Kell on 17:06 ja täna esietendub „Persona“

Alati teie.
Pai

Mina ja Ingmar

Posted on 1. november 2015

Täna on esimene november. Täpselt nädala pärast on minu uue lavastuse „Persona“ esietendus. Ega ma mitte millestki muust eriti ei mõtle (nii et kui see Sind, hea lugeja, ei huvita, pole sul mõtet seda postitust edasi lugedagi). Eneselegi hämmastuseks loen näiteks mõnd raamatut ja saan äkitselt aru, et mul pole õrna aimugi, millest seal parasjagu räägitakse ning et ma olen keeranud mitu lehekülge korraga, aga seose puudumine sõnade vahel on jäänud mulle täiesti märkamatuks. Võib vabalt juhtuda, et ma ei adu selgelt, mida ma praegu siiagi kirjutan.

Olen kontoris, saalis käib tehniline proov. Mari-Riin, Mihkel, Birgit, Kristo, Jaanika ja Arbo ehitavad lava üles. Laura mu kõrval kirjutab, mulle tundub, et võtab vist kogu teksti läbi. Õues tassivad Elektriteatri poisid oma tehnikat tuppa (Nad näitasid eile Aparaaditehases maailma kõige imelikumat filmi – “Big Game”. Ja muide, aitavad mul ka näidata 10. novembril kell 22 GenKlubi saalis “Personat” … tänu tundmatule, ent vahvale Anttile täiesti tasuta!) Ühesõnaga, kõik teevad tööd. Mina olen kangestunud ja kasutu. Mul käivad külmavärinad, kui ma mõtlen, et me peaksime paari tunni jooksul läbimänguni jõudma. Ma ei tea, kuidas see on võimalik. Aga ma saan ka aru, et minust ei olene antud hetkel peaaegu midagi ja pea pean lihtsalt usaldama oma tiimi. Tundes neid, ei ole see väga keeruline ülesanne. Aga seleta sa seda oma südamele, mis põtkib nagu haavatud linnuke!

Bergman kirjutas kuskil, vist „Laterna Magicas“ nii:

„Viimane proovinädal on režissöörile väga raske. Ettevõtmine on oma põnevuse kaotanud, tülpimus on lämmatav, puudused on silmaga näha, aju ja meeli ümbritseb rõske ükskõiksus nagu udu, mis kunagi ei haju.“

Siinkohal ei tee ma oodatavat positiivset pööret ja ei ütle, et minuga on hoopis teisiti. Ausõna, ma saan antud hetkel nii hästi aru, millest ta räägib. Aga see on ainult üks kiht sellest kõigest, mida praegu kogen. Ei, ei ole kustund minu rõõm, et ma saan töötada selliste inimestega ja sellise tekstiga, ei, see kõik sütitab mind endiselt. Prooviperiood on minu tundmused lihtsalt tümaks teinud ja peabki olema tülpinud kartulikott, et elada üle need tehnilised asjandused, mis on küll hädavajalikud selleks, et see ilu võiks sündida, aga nii kohutavalt praktilised, et tõmbavad kogu metafüüsika peldikupotist alla.

„Ma ei ole spontaanne, impulsiivne ega mängi kaasa. See ainult näib nii.“

Nii kirjutas ta ka. Kuna mu armsad näitlejad ka loevad seda postitust, jätan targu ütlemata, kas see ka minu kohta kehtib. Nüüd said nii või teisiti kõik aru, et kehtib. Kuigi muidugi mitte kogu aeg. See on selline huvitav asi… Aga milleks ja kuidas vaielda mehega, kes sai aru täpselt, mis lavastaja põhimure on:

„Vastutan selle eest, et päevad ei tunduks liiga mõttetud.“

Ohh! Ma olen lihtsalt selline väike junn! Vahelduseks Ingmarile tahaksin ka tsiteerida Indrek Lillemäge, kes täna hommikul FBs kirjutas nii: “Mul on kahju, et ma eile Halloweeni ei tähistanud. Võibolla oli see viimane võimalus, enne kui pagulased tulevad ja meie kultuuri hävitavad.” Sellega see heitlik kõrvalepõige ka lõppeb.

„Juhtugu mis tahes, sa pead pidama oma jumalateenistuse. See on tähtis kirikulistele, veel tähtsam sulle endale. Hiljem paistab, kas see oli tähtis ka jumalale.“

Sellele nagu ei oskakski midagi lisada. Tulge siis vaatama meie jumalateenistust. Kõik, kõik, kõik toon armastuse ja hoolimise altarile ohvrianniks! Ja üks väga oluline tsitaat veel siia lõppu. Ütlen kohe ära, et mingitel hetkedel kattub minu enesetunne Bergmaniga selles küsimuses sajaprotsendiliselt. Teid on hoiatatud.

„Võin selle tappa, kes minu näitlejate kohta midagi halba ütleb.“

Kaija M Kalvet

Turu-Marili (-varblase) pihtimused

Posted on 25. oktoober 2015

Tänase päeva seisuga (25. oktoober 2015) olen töötanud teatris Must Kast veidi üle kahe kuu. Lühike aeg, kuid juba on pisut kummaline sellele tagasi vaadata. Ühest üsna juhuslikust vestlusest alguse saanud töösuhe viis kohe ülejärgmisel päeval läbi pisarate tehtud esimese turundusplaanini ja pideva ebakindlustundeni, mis alles nüüd tasapisi vaibuma hakkab. Ja päris ära ei kao vist kunagi. Samas võtab mind alati naeratama, kui mõtlen sellele, kellega ja kus ja mille nimel ma igapäevaselt töötada saan.

Hüüdlause “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!” saadab ja rahustab ka mind pidevalt, sest minagi teen suurt osa oma tööülesannetest (peaaegu) esimest korda. See tähendab, et iga päev on vaja midagi leiutada – kuidas jõuda teatud inimgruppideni, kuidas rääkida oma juttu sellisel viisil, et inimesed päriselt ka kuulaksid, kuidas saata e-kirju, mida reaalselt avatakse; millal ja kuidas meediakanalitega ühendust võtta jne jne. Umbes kolmandal tööpäeval tabasin ma end linnaruumis erinevaid reklaampindu vahtimas – huvitav, mis selline reklaam maksab? Teadsin enne, et isiklikud kontaktid on maailma parim reklaamkanal, nüüd olen selles ka omal nahal veendunud. Kirjad ja FB-sõnumid stiilis “Mäletad, kunagi 5 aastat tagasi me tantsisime ühel peol – nüüd kutsun Sind teatrisse!” ei valmista mulle enam (peaaegu) mingit ebamugavust.

Aga see on kõik tehnika. Minu päevade emotsionaalne sisu on oma kallite kolleegide aukartlik imetlemine – ma töötan koos inimestega, kelle jaoks Must Kast on eluküsimus, mistõttu see õigupoolest polegi enam töö, vaid midagi suuremat. Ükskõik, kuidas ma ka ei üritaks, on minu positsioon Musta Kasti suhtes teistsugune. Mul on võimalik öelda, et ma mingitel aegadel tööd ei tee, mul on (põhimõtteliselt) võimalik minna koju ja unustada, et ma olen turundusjuht. Kui me oma püüdlustes lootusetult ebaõnnestume, on mul lõppeks alati võimalik otsida järgmine töökoht, olla mustkastlastele piiritult tänulik selle võimaluse ja kogemuse eest, kuid minu elus ei juhtuks sellega seoses midagi katastroofilist. Kuid ülejäänutele ei ole see nii lihtne, mistõttu nad pühenduvad hirmuäratava sihikindlusega selle teatri loomisele, arendamisele, parandamisele. Tunnen kogu aeg, et olen justkui sammukese nendest taga. Ja tegelikult ma kadestan neid.

Loomulikult on Mustas Kastis töötamine pakkunud mulle uskumatult vägevaid ja uskumatult veidraid teatrielamusi. Olen ise teatri suhtes väga kriitiline ja kartsin oma tööd alustades, et äkki pean inimestele müüma asju, mis minu enda arvates polegi nii imeliselt head. Seda ei ole veel siiani juhtunud. Ma ei saa olla päriselt erapooletu, muidugi, sest olen ise nende inimestega igapäevaselt ninapidi koos, kuid olen tõesti kogenud võimsaid asju. Ja ka kummalisi. Nende alla lähevad ilmselt läbimängude vaatamised, kus olen ainuke “publik” saalis ja tekib veidralt maagiline tunne, kui mina istun üksi saalis ja mulle omast arust teada-tuntud inimesed mu silme all kellekski teiseks muutuvad. Ja siis peaks pärast proovi lõppu nendega justkui tavapäraselt edasi suhtlema. Tekib skisofreeniline olukord, kus ma ei saa enam aru, kas räägin narkomaan Vladimiri või Silveriga. Või Elisabet Vogleri või Jaanikaga. Jne. Jne.

Ühesõnaga elan ma pidevas hämmelduse ja üllatuse seisundis ning püüan selle kiuste olla võimalikult adekvaatne turundusjuht, sest see, mida Must Kast teeb, on absoluutselt väärt kõikide Eestimaa inimesteni jõudmist. Lisaks on mustkastlasi lihtsalt võimatu mitte armastada. Olen jõudnud teatrimaailma äärealadel kiibitsemise juurest päriselt teatrisse. Nagu koju.

Mitmel rindel muutustega

Posted on 11. oktoober 2015

Tere, hea lugeja! Mina siin – Kaarel. Nagu minu blogipostitustes juba tavaks saanud, alustan Musta Kasti möödundnädalaste tegemiste kokkuvõttega: teisipäeval kell kolm oli meil koosolek.

Seletan parajasti kõigile, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Pildil vasakult paremale: peaingel Reeli, kirjatuvi Marili, manastaja Kaija, väepealik Silver, varalaekur Kaarel, meedium Laura. Seljaga meie poole istub Tanknaine – tema säästab jõudu etenduseks. — Seletan parajasti kõigile, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.
Pildil vasakult paremale: peaingel Reeli, kirjatuvi Marili, manastaja Kaija, väepealik Silver, varalaekur Kaarel, meedium Laura. Seljaga meie poole istub Tanknaine – tema säästab jõudu etenduseks.

Ja nüüd muudel teemadel…
„Oot-oot-oot, mis see peaks tähendama? Terve nädala jooksul pidasite ainult ühe (küll väga huvitava, aga siiski – ainult ühe) koosoleku?! See pole sugugi Musta Kasti moodi!“ imestab lugeja.
Ja lugejal, nagu alati, on õigus. Must Kast ja tema usin kollektiiv ei piirdu nii vähesega, sest käimas on „Persona“ proovid, Jaanika mängib usinalt oma monokaid ning Silveri esikani on ainult nädal! Aga ma pean tunnistama, et minu panus jäi sel nädalal seoses oma teiste tegemistega täpselt nii pisukeseks, kui oli see üks koosolek. Nimelt olen ma endale selleks detsembriks seadnud väikestviisi eesmärgi omandada tiitel „Kõige rohkem muusikalisi lastelavastusi etendanud näitleja maailmas 2015. aasta detsembris“. Selle aunimetuse saavutamiseks pole mul tarvis midagi muud teha, kui anda 12 päeva jooksul kokku 24 etendust kolme erineva lavastusega. See omakorda eeldab teatavat aega proovisaalis ja nõnda ma olengi mõned nädalad Tallinnas Rahvusooperis Estonia, kus teen Väikevenna rolli Karlssoni loos ning teised nädalad Tartus Vanemuise teatris, kus elan sisse kassipoeg Bruno tegelasse Lotte uutes seiklustes. Musta Kasti jõuan praegu aga haruharva.

Pildil vasakult paremale: Kaarel Targo (Must Kast) ja Sepo Seeman (Endla Teater).

Minule on see kahes uues teatris töötamine palju mõtteainet pakkunud. On huvitav võrrelda omavahel kaht suurt teatrikombinaati ning neid mõlemit omakorda meie väikse Musta Kastiga. Näen nii kadestamis- kui põlastamisväärset. Üks ootamatu tähelepanek puudutab hoopiski ooperisoliste, kes mõlemas tükis kaasa teevad ja kelle töömentaliteedis oleks nagu midagi teisiti, kui enamike draamanäitlejate omas, keda olen kohanud. Ei oskagi ütelda, kas erinevus lähtub meie igapäeva tööst või juba varasemast – koolituse erinevusest. Igatahes tajun nende suhtumises mingit nakatavat kergust. Raskemeelne ja sügav tekstianalüüs ei kuulu ilmselt nende argipäeva hulka. Ka rolli ülesehitus näib suhteliselt lihtsakoeline ja eelistatakse kontrastseid värve jätmata ruumi varjunditele (ma arvan, et see pole oluline, et tegeleme lastele suunatud teatriga – vähemalt ei tohiks olla). Ära saa nüüd minust valesti aru, hea lugeja! Ma ei anna hinnanguid! Tegelen lihtsa võrdlusega, mis seejuures pole sugugi originaalne, vaid isegi üsna loogiline, kui arvestada kahe žanri – ooperi ja sõnalavastuse lõpptulemust, mille nimel artistid tavaliselt töötavad. Tahan lihtsalt seda ütelda, et olen väga õnnelik, et saan sellist teistmoodi hingamist ka omal nahal tunnetada ja usun, et ükski kogemus pole liiast.

Pildil vasakult paremale: Rasmus Kull (Teater Vanemuine), Alo Kurvits (Teater Vanemuine), Kaarel Targo (Must Kast) ja Adeele Sepp (Ugala Teater).

Eks alguses, töid vastu võttes, oli väike hirm küll, et kuidas ma jõuan kõigega toime tulla, aga minu ennustused on senini paika pidanud ja ülejõukäiva koormuse asemel saan nautida vaheldust pakkuvat ning uusi kohtumisi tulvil perioodi. Eks teatritöös tekibki momente, kus pidevalt ühe materjali kallal tegusemine viib teatava paigalseisu ja loomingulise „seinani“. Nüüd aga saan veel enne selle tunde tekkimist minna ajutiselt teise projekti kallale ning selline perioodiline ümberlülitumine hoiab mind kõikide materjalide suhtes värskena. Loomulikult on siin oluline leida tasakaal liiga tihedate ja liiga harvade põigete vahel, kuid tänu mõlema teatri trupijuhtidele oleme selle leidnud. Tänud Leale ja Marikale!
Iseasi, mida peavad vaesed lavastajad sellises olukorras tundma või mõtlema, kui neil pool ajast ühte näitlejat lihtsalt pole, aga lohutagu neid ja Sind, hea lugeja, teadmine, et mõlemas tükis on minu tegelaskujul kaks osatäitjat. Tervitan siinkohal Mikku ja Jaanust!
Ja veel üks asi. Praegused tööd annavad mulle võimaluse vaadelda Musta Kasti teatavalt distantsilt. Loomulikult olen ma kõigi oluliste siseasjadega kursis ning ei näe seda päriselt läbi Sinu pilgu, hea lugeja, kuid teistmoodi vaade mulle siiski avaneb. Ja mida ma näen? Näen, et Musta Kasti taga seisavad ühed väga erilised inimesed, kes jõuavad ikka väga palju põnevat teha. Näiteks see uhiuus koduleht, millelt Sa minu kirjutist loed, on paljuski valminud tänu Kaija tohutu suurele tööle. Näiteks kõik meie plakatid ja muud trükised on disainitud väsimatu Birgiti poolt. Näiteks see lakkamatu sotsiaalmeedia infotulv Musta Kasti kohta on koordineeritud ja loodud Laura poolt. Ja nõnda edasi ja edasi. Hunnik asju, mis ei puudutagi otseselt ühtegi konkreetset lavastust, kuid mis vajavad tegijaid, saavad järjest ja järjest tehtud. Kuid ka etenduste osas ei tehta mingeid allahindlusi. Näiteks Jaanika monolavastuse esikal oli ainult viis-kuus „võõrast“ inimest, kuid sisuliselt tühja saali ees andis ta endast kõik ja need vähesed õnnelikud said suure elamus osaliseks. Ja siis on veel näiteks Silver, kes paneb oma lavastuse promoga täiesti HULLU!

Silver püüab tähelepanu flaierite, videote ja muuga ning ta annab endast kõik!

Seda kõike nähes saan vaid ütelda, et mul on SUUR AU nimetada end kõikide oma lastemuusikalide tegemiste kõrval Musta Kasti näitlejaks!
p.s. Selle nädala muusikasoovitus live-esituses või ühe tuntud eesti näitlejaga muusikavideo näol 😉

Rebaste Ajaraamat

Posted on 4. oktoober 2015

Blogirong jätkub! Kõik on uus septembrikuus. Näiteks teater. Laura juba kirjutas selle kohta, aga rõõm on endiselt sees, et UUS hooaeg on alanud. Esimene iseseisev. Vahepeal on meie UUE sildi alla GenKlubi ette ilmunud veel üks – Möku oma. Ehk varsti on neid rohkemgi. Elagu Kultuurikvartal ja vaikne pisitasa edasisõudmine.

Mis on veel tore: mul oli septembri lõpus kaks esietendust kahel järjestikusel päeval. Üks inglise keeles, teine eesti keeles. Kus sellist nalja varem nähtud on? Sellest ka pöördumine: Sul on välismaalasest sõpru? Anna neile teada, et Woman Like A War Machine on olemas! Kuna ingliskeelseid lavastusi eriti ei tehta, pole ka platvormi, kus kõigile välismaalastele korraga otse kuulutada. Aga sõbralt sõbrale liikuv jutt toimib – niisiis ole hea ja näiteks jaga seda siin FB-s. Aitäh!

NB! Märgatud kahtlast kuju linnapeal ringi liikumas ja Musta Kasti logoga plakateid üles panemas... — NB! Märgatud kahtlast kuju linnapeal ringi liikumas ja Musta Kasti logoga plakateid üles panemas…

Ja nüüd on oktoober. See tähendab, et tegelikult olen ma oma armsas toauberikus juba poolteist kuud elanud. Taas Tartus, see on tore. Aga millegipärast on ikkagi pooled raamatud lahti pakkimata ja riidekappi asendab siiamaani üks ahju ja seina vahele torgatud pulk. Aeg lendab, pesa punuda ei jõua, tööd on palju ja see on uskumatult hea.
Ma tunnen, et kõik, mida ma teen, on minu enda pärast. Selline… täiskasvanud tunne? Ahh, küll üle läheb. Mõnikord on lausa nukker. Teed oma proovid ära. Ehk istud sõpradega ühe õlle jagu väljas. Ehk vaaritad kodus õhtusöögi… ja siis tekib selline hetk enne magamaminekut, et ei teagi, mida teha. Järsku ei tõmba ükski poolelijäänud raamat ega ulmesari. Vaatad lakke ja mõtled elu üle järele. Pisut tühi tunne. Ehk kõik täiskasvanud tunnevad nii? Ja see on lihtsalt mingi Murphy seaduse värk, et kui on huvi, siis pole aega ja vastupidi?
Aeg. Sellel teemal palusin vastsetel Viljandi teatritudengitel väikestviisi sõna võtta. Parasjagu käib noorte ristimine, mille käigus seitsmel õnnestus Mustale Kastile külla tulla. Ühe „Luikede järve“ loo jooksul sõnastasid üleskutseid seoses ajaga. Katsun mõtteterad oma sõnadega kokku võtta, et ideed ei korduks, aga lugemiseks võid, kallis lugeja, panna taustaks nende inspiratsioonimuusika!

• Üleskutse juba tegutsejatele: hoidke kokku. Väärtustage seda, mis on teie ümber.
• Alustajatele: Olge hetkes, võtke viimast, aga ärge kaotage pead!
• Kõigile: Sinu isiklik aeg on ka teiste aeg, seega tarvita seda arukalt!
• Aeg kulub nii või teisiti, sina ei kuluta aega. Aeg kulutab sind. Mida rohkem esineb sinu tegevuses sihipärast käitumist, seda õrnemalt paitab aeg sinu palet.
• Kas mõistlikum on võtta rohkem aega, et laduda korralik üldine sisu? Või kulutada aeg, et teha mingi teatud nüanss pedantlikult täpseks? Valige hoolega, mille peale te aega raiskate. Tasub mõelda, kas lõpptulemus ja ajakulu on omavahel võrdväärses seoses?
• Kuluta aega. Kuluta ja naudi seda! Ära jookse ajast üle seda märkamata. Aeg jookseb ise niigi, peatumata. Kuluta aega seda märgates ja hinnates. Seisata ühes hetkes, tea, et see hetk ei kordu kunagi!
• Ära seisa punase tule taga. Keskmine inimene seisab oma elust 2 nädalat valgusfoori taga. (Minu täpsustus: see üleskutse on mõeldud metafoorina, Must Kast ei kutsu kedagi üles liiklusõnnetusi põhjustama!)
• Kuluta aega arenemisele…. kuluta aega õnnelik olemisele. Aeg on suurim kink, mida kinkida saad – kingi oma aeg sinna, kus on sellest ka kasu.
• Oma aega kuluta vaid tegevustele, mida sa saad teha kirega. Ilma kireta midagi teha on nagu tuult välja peal taga ajada. Kirg on see edasiviiv jõud kõiges.
• Aega tuleks kasutada võimalikult maksimaalselt. Alati meelde tuletada, et aega jääb aina vähemaks, seetõttu tuleks eesolevad ja teadaolevad asjatoimetused teha nii ruttu ära kui võimalik. Siis on pärast lihtsam ja kergem.
• Aega tuleks kasutada iseendaga leppides, teisi õpetades ja aidates; mitte loota ja unistada, vaid tegutseda iseennast uskudes.

Päris mõtteterade raamatut veel välja ei anna. Aga loodan, et ka sul, lugeja, tekkis seos mõne mõtteteraga siit. Ega siis midagi. Omalt poolt soovin nautida seda suurepäraselt ilusat sügist, mis on Tartus imepäraselt kaunis. Enne talvesaapaid on veel natuke kõpskinga- ja vihmavarjuaega. Hurraa! Näeme teatris!

Jaanika