MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS, MÄRTS

Posted on 13. märts 2016

Miski ei suuda teda enam peatada! Ei, see on ikka uskumatu, et juba kahekümne seitsmendat korda minu jaoks, aga ikka suudan unustada, KUI hea see tunne õigupoolest on, kui päike läbi akna kütab juuksed kuumaks, asfalt põrkub jalanõudelt vastu ja peaks kandma päikeseprille, aga ei tee seda, sest äkki ta solvub ja läheb uuesti ära… See on uue elu sünd, kallis kollektiiv Maailm.

Sündidest edasi – märts on Musta Kasti jaoks kindlasti aasta kõige populaarsem sünnipäevakuu. Lisaks sellele, et sünnipäev on meie teatril (27. märtsil Genialistide Klubis – oled nii väga oodatud!), saavad aastajagu vanemaks ka koguni viis meie teatri liiget, kusjuures kiire arvutus näitab, et see moodustab terve kolmandiku meie seltskonnast. Umbes sama, nagu 437253-l eesti kodanikul oleks märtsis sünnipäev. Aga ei ole. Ja lisaks tähistas eelmisel nädalal oma vägagi väärikat 70ndat sünnipäeva ka meie õpetaja Kalju Komissarov. Käisime tal Rakvere teatris toimunud peol külas, laulsime laulukest ja rõõmustasime koos, et selline inimene on maailmal olemas.

Kalju suurust tõestab näiteks fakt, et kõik eesti teatrid, muuhulgas meie, saime juba sügisel kirja palvega 8. märtsile etendusi mitte planeerida, et kõik õpilased saaksid Kaljule külla tulla. Kultuuriminister nimetas teda eesti teatri halliks kardinaliks, ristiisaks, ja jutt jumala õige. Lihtsalt vist tahaksin väljendada oma rõõmu au üle omada sellist õpetajat.

Indrek Saar rõhutas muide oma kõnes veel ühte väga märkimisväärset asjaolu. Naljaga pooleks võib öelda, et sisuliselt kogu praeguses eesti teatris on süüdi Kalju Komissarov, aga vägagi tõsiselt saab väita, et see on inimene, kes ei ole kunagi põgenenud vastutuse eest ning on püüdnud esimese asjana seda ka kõikidele oma õpilastele edasi anda. Isikliku vastutuse küsimus! Suureks kasvamine mitte vanuse, vaid selle poolest, et ei panda kriitilises olukorras lootusi kellelegi teisele – ei ole üldse nii kindel, et kõik inimesed selleni kunagi jõuavad… “Ja tõuk muutub kookoniks ja temast koorub liblikas, hing, hingekene…”

Selle valguses on muidugi väga kõnekas viimasel ajal palju meedia tähelepanu saanud juhtum Tartus, kus prügikasti ümber lükanud poisid peksid teadvusekaotuseni üht pereisa, kes julges oma arvamuse nende käitumise kohta välja öelda. See on kohutav ja sinna ei ole midagi lisada.

Nii väga lihtsam oleks elada maailmas, kus oleks pärast midagi sellist kedagi süüdistada. Et oleks üks konkreetne vastutaja. Aga maailm ei ole nii tehtud. Keegi ei tea, kui tugev inimese iseloom oleks pidanud olema, et nende poiste lapsepõlv läbi teha pätiks kasvamata. Ja see ei ole selgelt mingisugune vabandus nende tegudele.

Ma vist ei oska midagi eriti öelda, mida juba poleks öeldud. Selle asemel on mul võimalus tsiteerida hoopis ühte lõiku Ljudmilla Ulitskaja raamatust „Medeia ja tema lapsed“: „Selleks kannatusi ja hädasid saadetaksegi, et küsimus „Mille eest?“ muutuks küsimuseks „Mille jaoks?“ ning siis lõppevad viljatud katsed süüdlast leida, ennast õigustada, saada tõendeid enda mittesüülisusest ning kukub kokku julmade ja halastamatute inimeste välja mõeldud seadus patu seotusest karistuse raskusega.“

Inimeste kasvatamine on muidugi väga oluline küsimus, kui mitte kõige olulisem küsimus ühiskondlikus plaanis üldse. Ma mõtlen, et kui me seame väärtuseks meile sümpaatsete väärtushinnangutega ühiskonna arenemise ja jätkumise ka tulevikus, ei tundu väga tervislik kogu vastutuse lükkamine sotsiaal- ja pedagoogika valdkonda. Selge, et õpetajad tegelevad lastega väga palju ja selge, et spetsialistide koolitamine on kogu aeg vajalik (ja selge, et nende sissetulek peaks olema inimlikumas suhtes nende töö suuruse ja vajalikkusega), aga paistab, et siin on ka muid tegureid. Lisaks vanematele, keskkonnale, koolile – ma sõnastaks seda ehk „ümbritsev üleüldse“. Ehk lood, milles me elame.

Minu jaoks on läbi saanud väga oluline ja närvekõditav nädal, sest ma olen sügisest saati käinud Kuuste koolis näiteringi andmas ning sel laupäeval oli meil esimene „tuleproov“, Tartumaa koolinoorte teatripäev Rõngu Rahvamajas. Väga kummaline tunne, lavastajana on alati raske esietendust vaadata, aga noorte harrastusnäitlejatega on see veel keerulisem kui kunagi varem – olete koos turvalises ruumis tegelenud mingite asjadega, mis on tundunud antud hetkel olulised, jõudnud mingisuguse tulemuseni, mis puudutab; palunud noortel, kasvavatel inimestel oma väärikus ja au enda kätesse usaldada. Ja siis nad astuvad esimest korda teiste ette, kellel tekib muidugi igasuguseid arvamusi ja seisukohti. Näitleja elukutse kõige keerulisem osa ongi vist see, et kuna töötatakse oma keha ja vaimuga, siis ei ole see töö kuidagi iseendast lahutatav ja paratamatult tekib tunne, et „kui talle ei meeldi minu lavalolek, siis ei meeldi talle mina ise“ – mis on küll enamusel juhtudest eksitav, aga mille mõju potentsiaalseks hingemuserduseks ikkagi on tohutu. Ja üldse, kui eesmärgiks ei ole kasvatada inimesest näitlejat, vaid enda võimeid ja imeilusat hinge avada suutev maailmakodanik…

Edevalt pean küll kohe mainima, et me selle väikese võistluse võitsime ja saame nüüd Tartumaad riiklikule festivalile esindama minna, aga kui mõni mu Kuuste sõpradest seda loeb, siis, kallis kollektiiv, ärge puhvi minge, päris töö nüüd alles algab 🙂

Aga miks ma seda eelneva kontekstis üldse rääkima hakkasin – esiteks, et oleks selge, ma väga austan kõikide pedagoogide tööd ja pingutusi. Eriti nende oma, kes lisaks „kohustuslikule“ osale võtavad vastutada ka huvihariduse eest ja teevad seda aastaid. Mina ise olen nii vähe koolis töötanud ja ei ole üldse kindel, et ma seda kaua teha jõuan, sest see võtab ikka väga palju energiat, töötahet ja -tunde. Seepärast kummardus maani. Aga mulle paistab, et on üks aspekt, millest kooliteatri (-tantsu) puhul liiga vähe räägitakse – materjali valimine.

Minu arvates on väär ehitada noore inimese maailmapilt sellele, et laval toimuv peab kindlasti olema naljakas. See võib olla, aga ma tunnen paljude lavastuste puhul nii väga puudust seosest noorte enda isikliku igapäevase eluga – üks keskmine koolipäev ei ole esmajoones naljakas, vaid seal on ka väga palju muud. Ma ei taha kelleltki rõõmu ära võtta, aga ma julgen siiski öelda, et teatriga tegelemine võiks olla koht iseendasse vaatamiseks, mitte kellelegi teisele tõestamiseks (et ma olen see, kes ma tegelikult pole – väga vaimukas väike vanainimene).

Aga mis veelgi olulisem – ma tahaksin väga suurte ja rasvaste tähtedega tähelepanu juhtida sellele, mis lugusid me esitamiseks valime. Saan aru, et see võib paista feministliku pläusti ja võrdõiguslikkusega vehkimisena, ent siiski – ma reaalselt usun, et ei tohi lasta noorel tüdrukul mängida (ükskõik, kui suurepäraselt ta sellega hakkama saab) naist, kelle elu ainus mõte on saada mehele ja kelle ainsaks takistuseks selles vallas on see, et ta on füüsiliselt teistest erinev. Ma saan aru, et see ongi komöödia võte, stereotüübid ja nii edasi; aga miks sellised muinasjutud tunduvad meile loomulikud? Miks võtab naissoost juhendaja silmagi pilgutamata ette teksti, mis alavääristab naist? Miks see tundub normaalne? „Nii on alati olnud?“ Aga kas me tahame luua maailma, mis on täpselt selline, nagu ta on alati olnud?

Oluline oleks rõhutada, et see ei puuduta üldse ainult naiste ja meeste teemat. Ega mul ei ole ju mingit väärtust ainult tänu sellele, et ma naine olen. Aga inimest tohib hinnata ikka tema enda päris personaalsete isikuomaduste, mitte kategooria järgi, kuhu ta kuulub. Ning sellised lood, mis lahterdavad inimesi kastidesse, ei aita seda maailma edasi. Minu arvates.

Igatahes tahaksin selle kõige valguses rääkida veel selleaastasest Oscari-filmist „Päevavalgele“. Ega Oscar iseenesest ei tee veel filmi heaks, aga tema võlu on kindlasti selles, et auhinnaga pärjatud filmidele saab osaks keskmisest suurem tähelepanu. Ning mul on väga hea meel, et „Päevavalgele“ seda tähelepanu naudib. Miks? Mind tõepoolest vaimustas selle filmi dramaturgia, mis oli täielikult üles ehitatud positiivsetele inimestele. Meile ei näidata seal kurjuse jõudusid, nad on olemas, aga neid ei esitata kuidagi. Kõik tegelased filmis saavad teha valiku… ja teevad lõpuks õige valiku (aga usutavalt, mitte suhkrukastmes). Selle filmi kangelane aga ei ole ükski inimene, mingi kindel tüüp, vaid positiivne tegutsemistahe. Ja selle filmi kurjust kehastab ignorantsus ja teadlik mittesekkumine. Peategelaste puhul on fookuses ainult nende tegevus. Neil on pered, inimesed, kellest nad hoolivad, ilmselt on neil nendega ka rõõme ja probleeme, aga see kõik ei ole õigustatult selle loo kontekstis tähtis. Mina olen kohutavalt palju sõltuv enda ümber olevatest inimestest ja küllap on teisigi minusuguseid. Ja siis saabki väga inspireerivaks lugu, mis näitab, kuidas see ümbritsevate inimeste võrk on olemas, kuid esmatähtis on ikkagi su enda valik, su enda tee, su enda rada – ja oluline vahe! – su enda rada mitte isikliku õnne, vaid kollektiivse õigluse saavutamiseks! (Mis ilmselt on võimatu, aga siiski.)

Ja kui teada, et mõjutad niikuinii paljusid inimesi, siis teha seda vastutustundlikult ja teadlikult, eks. Seda vist tahtsin öelda. Tulge siis külla ja laske ennast mõjutada: oleme märtsis-aprillis eriti hoogsad ja mitmepalgelised. Kahes kuus mängime kokku nelja erinevat suurte inimeste, ühte noorte inimeste ja kahte pisikeste inimeste lavastust. Tillukesele projektiteatrile on see üsna vägev väljakutse, tulge aga vaatama, kuidas me sellega hakkama saame. Aga sellest kõigest ka avalehel ja kavalehel. Hei hopsti!

Kaija

“Võõrana põhjala kõrbes” tegemisest, emotsionaalsest enesealalhoiuinstinktist, psühhosomaatilistest haigustest ja muudest pikkadest sõnadest

Posted on 8. märts 2016

Eile oli Musta Kasti lavastuse “Võõrana põhjala kõrbes” teadaolevalt viimane etendus. Praeguseks on küll mõtted lisaetendustest hakanud vaikselt reaalsuse poole liikuma ja on üsna kindel, et see kõik ei ole veel sugugi lõppenud, aga siiski sai minu jaoks eile midagi otsa. Ilmselt vajab selgitamist, miks see kõik minu jaoks nii oluline on ja mitte ainult Teile, armsad lugejad. Olles eilse öö ja tänase päeva koleduste kiuste siiski (vist) pääsenud oma tüüpilisest pingelangusega seotud psühhosomaatilisest tõvest (loe: voodihaigeks tegev seljavalu), suudan ehk täna õhtul pisut analüütilisemalt vaadelda, mis minuga viimastel kuudel on juhtunud ja miks. Üritasin eelmisel nädalal seda postitust korduvalt alustada, kuid ikkagi tundus kuidagi jabur teha kokkuvõtteid enne viimast etendust. Võib-olla oleks pidanud seda siiski tegema – ehk oleks see postitus nüüd vähem sentimentaalne, kindlasti oleks siin rohkem rõõmu ja vähem valu. Sest eufooriapohmelus on tõsine tõbi.

“Võõrana põhjala kõrbes” pani mind olukorda, kus mu isiksus pidi kuidagi lõhestuma. Ühest küljest olen ma Musta Kasti turundusjuht, seega olen ma küll teatri meeskonna liige, kuid tavaliselt päriselt kunstilise tööga ise kokku ei puutu. Minu ülesandeks on loomulikult olla ka meie teatri esifänn ja terve hooaja jooksul on see olnud mu kõige lemmikum tööülesanne. See tuleb mul lihtsalt nii loomulikult välja. Aga nagu juba oma eelmises postituses ootusärevalt kirjutasin, oli just “Võõrana põhjala kõrbes” minu lavadebüüt teatris Must Kast, lisaks olin just mina see, kes Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori teatrisse vedas. Seega olin ma ühtäkki lisaks turundusjuhile ka koori koordinaator teatris, “Võõrana põhjala kõrbes” projektijuht koori jaoks ja lisaks sellele ka ise (suure rahvakunstnikuna) laval. See tähendab, et ühinesid kaks minu lemmikkollektiivi siin ilmas ja mina sain olla kõige selle keskel. Ja selle eest on mul suur rõõm tänada (lisaks Lennartile) kõiki mustkastlasi, kes suutsid koori kohe vaimustada, meie dirigent Triin Kochi, naiskoori juhatust ja tegelikult iga lauljat, kes võtsid ette vaimustumise. Aga seda rääkisin ma neile kõigile pidulikult ja piinlikult juba eile ka. Mis ei tähenda, et seda ei võiks teha uuesti.

Aga mis siis sai? Tulemuseks on see, et ma panin erinevatel viisidel sellesse lavastusse vist nii palju energiat, et tänaseks olen ma täiesti tühi. Eile öösel pärast pidu koju kõndides olin ma nii kohutavalt kurb, sest näis, et kõik kaunis siin maailmas on jälle otsa saanud. Ja samal ajal olin ma nii kuri iseenda peale, et mul ikka endiselt ei ole olemas mitte mingit emotsionaalset enesealalhoiuinstinkti. Kõiki ülesandeid, mis mul tegelikult selle lavastuse juures oli, oleks võinud teha täiesti rahulikult, ilma suurte läbielamiste ja meeletu enesekurnamiseta, sest need tegelikult ei olnud üldse nii suured. Võimalus end näpistada ja öelda: “Marili, sa oled lihtsalt koorilaulja ja teatri turundusjuht, laula ja turunda ja ära tõmble nii hullult!” oli igal hetkel olemas ja ometi ei kasutanud ma seda kordagi. Ja samas – võib-olla ongi see ainus viis, kuidas üldse oma elus asju teha tasub? See projekt on teinud mind nii kohutavalt õnnelikuks, et hakka nutma või sure maha, ja seda tunnet saab vist kogeda ainult selle hinna eest, et lõpuks on kohutavalt valus. Nii et nii vist peabki olema.

Nii pikal lool pole küll mingit eluõigust ilma kokkuvõtva moraalita. Elus tuleb oma ülemeelike mõtete väljaütlemisega olla väga ettevaatlik, varem või hiljem võib mõni su kõrtsilauaidee ootamatult tõeks saada. Ja siis pole muud teha, kui end näpistada, sest tõesti, see kõik ongi päris. Aga midagi tuleb ette võtta selle hetkega, kus kõik saab äkki läbi ja ajab nutma ja selg valutab ja uni ei tule ja kogu maailma raskus vajub äkki minu õlgadele. Kuidas selliseid tundmusi edaspidi vältida, ei oska ma praegu öelda, aga kindlasti sukeldun ma edaspidigi sama hullumeelselt ja hooga. Hetkel olen ma juba peadpidi sees nii teatri kui ka koori järgmistes projektides – 27. märtsil tähistab Must Kast oma sünnipäeva ja esietendub Jaanika Tammaru “Müür” ning 31. märtsil on Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril Tartu Maarja kirikus kontsert “Tartu tõuseb”, kus laulame esimest korda selle maailma päikese all Matthew Petersoni teost “Surgit Dorpatum” ja muid kauneid laule. Olen juba vaimustuses ja valmis suureks rõõmuks. Ja ilmselt ka suureks valuks. Kui keegi teab, kuidas saab teisiti, siis ootan kõiki ettepanekuid huviga. Oeh.

Blogindus

Posted on 28. veebruar 2016

Hei kõigile, kes neid ridu lugema juhtuvad. Tervitan teid siit õhtusest Tallinna kesklinnast. Ühest avara vaatega kohvikust. Istun üksinda oma meelislauas, kus armastan tihtipeale kohvitamas ja mõtteid kogumas käia. Vaatan aknast välja ja näen, et sajab laia valget lörtsi. Tuleks juba kevad… Ilm kisub vägisi meele hämaramaks.

Läheneva blogitähtaja tõttu üritan end siiski kuidagi kokku võtta ning miskit siia tühjale molbertile kanda. Nii mõnigi on tundnud elavat huvi, et kas ma mitte nüüd Mustast Kastist ära ei tulnud? Ei, nii see ei ole. Mind näeb endiselt mängimas “Õhupallides” ning ka “Personas” teen ma videokunstnikuna kaasa. Suurema tuhinaga liitun ma trupiga uuesti sügise hakul, kui on algamas uus ja põnevaid lavastusi toov hooaeg. Loodetavasti on minu operaatoriõpingud selleks ajaks läbi ning mul on õnnestub taas tõsisemalt teatritööle keskenduda. Tegelikult on see eemalolek hea. Saab oma akvaariumi uuesti puhta veega täita. Kui nüüd aus olla, siis ega ma tegelikult päris puhas poiss ei ole. Lisaks eelpool mainitud MK lavastustele tegelen ma noorema põlvkonna harimisega selles kaduva kunsti nimetust kandvas vallas ja lisaks ühele lühifilmile olen ma samuti seotud ühe huvitava teatriprojektiga, mis peaks ilmavalgust nägema maikuus. Aga see selleks. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Nimelt olen ma viimasel ajal avastanud enda jaoks sellise distsipliini nagu selleks on blogi. Ei, ei… ma ei pea ennast täisväärtuslikuks blogijaks, sest ma ei tegele sellega igapäevaselt. Isegi iganädalaselt mitte. Pigem käib see mul hooti. Kui miskit põues pakitseb, siis on vaja see kuidagi välja saada. Aga mul on see jama, et ma ei oska või ei taha end kuidagi temaatiliselt piirata. Mul on (ja tekib pidevalt juurde) hunnik ideid, millest blogida. Näituseks olen ma pidanud plaani lisaks oma spordi- ja eluabsurdiblogile teha pildikroonika oma tulevase korteri remondist või siis hinnata läbi videoblogi erinevaid kohukesi jne. Ideid ja mõtteid on palju. Aga ma ei taha midagi poole persega teha. Mingi hetk ma kainenen ja taipan, et aega on meil kõigil ühepalju ning seda kuskilt juurde kaubelda on kahjuks siiski võimatu. Samuti leian ma pärast kaalutletud arutlusi iseendaga, et ma võin ju kirjutada küll, aga see ei pruugi kedagi huvitada. Iseendale anonüümkirja kirjutada on ka tore, aga kokkuvõttes… kaua sa ikka enda mätast imetled?

Eesti blogimaastikut valitsevad naised. Nii see on. Kõikvõimsa Malluka ja teiste staarblogijate vastu saada on raske. Eriti kui sa oled mees ja ei taha igapäevaselt (üpriski pinnapealselt) rääkida olmemuredest ja muust tühjast-tähjast. Ah, mida ma vingun. Tegelikult on tore ju, et inimesed loevad, olgugi et raamatute asemel on nendeks blogid. Siinkohal tahaksingi ma teid, kallid MK blogi lugejad, ergutada lugema. Selle alustuseks pakuksin ma teile ühe enda kirjutise, mis on ülestäheldus reaalsest elust. Tegu on ühe jätkuloo lõppversiooniga. Teil on priviligeeritud võimalus lugeda seda enne esmaesitlust minu blogis. Siit see tuleb:

Viis minutit.

Ma aeglustan sammu, et mitte endale liialt tähelepanu tõmmata ja sisenen hingeldades majja. Nagu laskesuusataja enne lasketiiru, suudan ma paari kopsutäitega enda hingamise enam-vähem neutraali tõmmata, samas hoides seda piisavalt kõrgel, et kiire temporütm sihtmärgi suunas säiliks. Peas kisendab ainult üks mõte. Motivaator nimega elutung peaks kohe-kohe saama rahuldatud, kuid vajadus enne lõppu on kõikse suurem.

Korraga taipan, et ma ei kuule enam. Raadio minu kõrvas on lõpetanud eksisteerimise. See tähendab ainult üht – leviga on selleks korraks lõpp. Pole viga. Saan ka ilma hakkama.

Läbi rahvamassi leian ma tee trepini, millelt laskudes üritan küllaltki jõhralt trügides endale paaniliselt teed teha. Tundub, et kogu linna elanikkond on end minu takistamiseks kohale vedanud. Lõpuks pääsen ma kuidagi sealt hullunud massist ja võidutants minu peas võib alata. Kuid mu rõõm on üürike. “Sihtmärk on vallutatud” – kõlab mõte mu peas. Kriisiolukorras mõtleb aju kiiremini ning sekundiga olen ma kõik võimalused enda peas läbi mõelnud ning jõudnud järeldusele, et see variant on NO GO! Siit ma viie minutiga ei pääse. “Kõik, nüüd on kõik,” tahab aju juba varakult alla anda. Siia ma jään. “Ei, nii ei saa. Mõtle, kurat, mõtle,” nühin ma vastselt lõigatud küüntega kukalt ja sunnin end sedasi vägisi mõtlema. Silme eest jooksevad lisaks lastele ja vanuritele läbi ka võimalikud uued pääseteevariandid ja -trajektoorid. Milline on see õige?

Neli minutit.

Tean! Rebin end mugavast letargiast lahti ja kiirustan tagasi trepi poole. Pärast esimest astet märkan, et keegi on üleval kukkunud, mistõttu on umbes poolele teele moodustunud küllaltki efektiivne tropp. Vau… see on nagu mõni järjekordne Spielbergi katastroof-film. Okei. Lift…. siin kuskil peab ka lift olema. Otsin paaniliselt mõnd suunavat märki, mis võiks osutuda õigele liikumissuunale. Semiootik minus täheldas lõpuks üht viita, mis näitas küllaltki hõbedases julmuses, et päästev elevaator asub ümber nurga. Aega mõtlemiseks enam polnud. Hea kohaltvõtu ja paari suurema sammuga olin ma küllaltki kiirelt soovitud objekti ees. Ma vajutasin põlevat nuppu, kui korraga kõik mu ümber hägunes… Läbi udu nägin enda ees avanevaid uksi ning ma vajusin lifti.

Viimane oli täis nagu üks õige eestlane jaanipäeval. Ma tundsin, kuidas hapnikutase ses klaasist ruumis on pea olematu. Korraga üks vanem mees minu kõrval kukkus…

… äkitselt kõva häälega naerma. Ahah. Järelikult on hapnikutase juba piisavalt madal, murdmaks ka kõige kalgimat ja tagasihoidlikumat põhjamaalast. Pardakompuuter töötab täisvõimsusel ning kiirete arvutuste järel leian siiski, et lift jõuab valitud sihtkohta enne, kui jõuame kõik ses umbses kuubis lämbuda. Kõlab helin, mis meenutab mulle ühe olulise inimese uksekella. Sein minu ees eemaldub kaheks ja ma paiskun inimmassist välja koridori. Miski pole muutunud. Inimesed jooksevad ses betoonrajatises endiselt paaniliselt ja sihitult ringi, saamata aru enda eesmärgist ja akti totrusest. Nii. Sätin kompassi õigeks ja üritan võimalikult efektiivsete ning kiirete liigutustega eemalduda sellest loomakarjast. Kunagi käisid Arlet Palmiste ja Tõnis Milling koolis rääkimas sellest, et mida tuleks meeles pidada, kui paanika tekkides on tropid kerged tekkima. Tänud nende teadmiste eest. Seina äärest end läbi massi suruda on tunduvalt kergem ja ohutum kui lihatükina hakklihamasinat läbida.

Kolm minutit.

Pääsen järjekorrast, kuid saan tänutäheks uue järjekorra osaliseks. Jackpot. Õnneks märkab silm nõela heinakuhjas ning hirm ootamise ees on kiire kaduma. Näen uduselt juba sihtkohta, mis automaatselt tähendab, et minu keha annab tugevamalt märku minu üha suurenevast vajadusest.

Läbi uduse filtri haaran soovitud produkti ja MacGyverliku osavusega eemaldan välgukiirusel kiipkaardi pehmete nahkkaante vahelt, surun selle brutaalselt makseterminali sobivalt kutsuvasse avasse ja toksin sõrmedega kombinatsiooni, mille meenutamisega ma sel korral vaeva ei näe. Puhas automaatpiloot.

Näost punetavana läbin viimase kadalipu pöördukse näol ning jõuan lõpuks päästva värske õhu kätte. Efektselt löön produkti vastu prügikasti äärt avatuks. Kui ühtäkki tunnen kellegi kätt enda õlul. “Tulge minuga kaasa!” on hääl mu kõrva ääres käskiv ja otsekohene. Üritan meenutada varem mainitud Tõnis Millingu ja Arlet Palmiste koolitust, kuid kahjuks annab aju veaerrori. Informatsioon ja käitumismall sellise situatsiooni kohta on puudulik. Nõustun vaikides häälega enda taga ning sean sammud oma müstilise partneri soovitud sihtmärgi suunas. Nagu koeraga jalutaks… kahjuks või õnneks on minu rolliks seekord selle neljajalgse oma.

Tajun ja eeldan juba eos, et vägisi kisub meie ühtses tempos kulgev samm eemal seisva tumesinise ja toonitud klaasidega furgooni poole. Uks avatakse koheselt, kui distants auto ja minu vahel on jõudnud kriitilise piirini. Hoian produkti endiselt kindlalt oma käte vahel. Ühtäkki on ennist piirini viidud rahuldamata vajadus minus vahetunud keha ja vaimu ergutava adrenaliini vastu. Mind juhatatakse rangelt, kuid samas viisakalt vabale istekohale. Näen esimest korda oma “giidi” nägu ning üllatusega avastan, et tegu on naisterahvaga. Nõustun järeldusega enda peas, et ju oli ümbritsev olmemüra niivõrd suur, et kõrv ei suutnud tuvastada hääle sugu.

Nahkses tagis ja tumepruunis pükskostüümis naisterahvas tundis ühtäkki enneolematut tungi oma käekoti vastu ning hakkas sealt oma pikkade küüntega miskit välja urgitsema. Tekkinud paus oli sobilik, et viisakalt tervitada ka oma pinginaabrit, kelleks oli samuti nahktagis ja tumedates teksades Jeff Bridgest meenutav keskealine meesterahvas. Enne kui jõudsin öelda klassikasse kuuluva sõna “Tere”, märkasin, et miskit tumedat helgib mulle seal üpriski hämaras furgoonautos vastu. “Huvitav, on see Colt või?” jõuab mu mõttest läbi käia. Hetkelise mõtterännaku katkestab minu endine rännupartner, kes on lõpuks vist miskit olulist oma ridikülist kätte saanud ning tahab seda nüüd võidurõõmsalt mulle ekspluateerida. “Eesti Politsei”, ütleb naine, kerge uhkusenoodiga tema häälekõlas.

Kaks minutit.

Igaks juhuks vaatan, et ega esiistmel Martinit ja Tõnist pole (loe nende kohta siit). Mine sa neid mente tea… äkki viskavad mingit vingerpussi jälle. Aga ei. Seekord on vist kaka reaalne.

“Ahah, millega saan kasulik olla?” küsin ma sellise statement’i peale konstaablilt. “Alkoholi tarvitamine avalikus kohas… oleme veel alaealine ka?”. Võtan taskust oma rahakoti ja avan selle. Endiselt hoides käes ennist pärast pika kadalipu läbimist saadud produkti. “Olgu, aga paragrahv… bla… bla (mis tähendas inimekeeli avalikus kohas alkoholi tarbimist) vastu eksisid ikka!” Vaatan käe peal kella. Poolteist minutit. Kurat, nüüd ma küll ei jõua. Ohkan sügavalt välja, manan näole kerge muige ja kergitan saladuseloori oma käes olevalt produktilt. “Ma ei tea, kui nüüd Tartu Limonaadi on kraadid sisse pandud, siis te võite mulle ju trahvi teha, aga siis te peaksite trahvi tegema ka kõikidele teistele, kes nii vägevat lõvijooki julgevad avalikus kohas manustada!” Okei, tegelikult ma tol hetkel päris nii sõnaosav ei olnud… aga mu mõte umbes selline oli.

Üks minut.

Need näod, mis mulle seal pimedas tumehallis Eesti Politsei furgoonautos avanesid, olid hindamatud. Kui mina pärast jõusaali trenni ja suurt kiirustamist kaubanduskeskuses keset tipptunni kõrgaega olin näost kergelt punetav, siis need politseinikud minu ümber olid lausa peedid. Piinlik… piinlik, mõtlesid nad ilmselt enda peas. Ma üritasin nende piinlikkuse astet natuke madaldada, öeldes, et Tartu Limonaadi klaaspudel võibki natuke ju lahja alkoholi pudelit meenutada. Vaatasin uuesti enda kella ja ütlesin vist natuke valjemalt, et jäin just bussist maha.

Äkitselt kainenesid konstaablid minu ümber ja pakkusid kohe agaralt ja lahkesti võimalust mind kuskile ära viia. Järgnev on juba lugu sellest, kuidas Eesti Politsei mulle taksot sõitis. Olgugi, et kõigest kaks peatust suunaga Laagri poole, aga siiski. Asi seegi.

Tore, kui suutsid lõpuni lugeda. Aitäh!

Ilusat talve jätku soovides,

Kristo

Tekstis mainitud blogid: see ja see

Feeverary

Posted on 22. veebruar 2016

Tere, hea lugeja!

Kätte on jõudnud vastlakuu teine pool ja kuigi ilmad õues kisuvad taas külmemaks, siis mina, Kaarel, olen otsustanud hoopis kuumemaks minna. Ja ma ei mõtle seda mingis ülekantud tähenduses. Olen vahelduva eduga juba paar päeva palavikus lebanud ja tuleb tunnistada, et kuigi pooleteisekraadine temperatuurimuutus õues polegi midagi märkimisväärset, siis enda sisemaailmas võib selline olude teisenemine nii mõndagi paigast nihutada. Samas, kui meenutada, mis juhtus Tallinna trolli- ja trammiliiklusega neljapäeval, siis leiame, et ka ilmaoludes võib selline väike kõikumine suurt rolli mängida. Oled sa siis omadega siin- või sealpool jäätumispiiri. Tundub, et ka inimene on pandud elama piirile. Teotahtelisusest ja rõõmsameelsusest apaatiasse ja enesehaletsusse on vaid pisike termodünaamiline samm. Ma ei taha nüüd liialt dramaatiliselt kõlada – enesehaletsus on vast liialt vänge sõna – aga ma tõesti ei talu haigeseisundis püsimist. Piisab poolest päevast voodis lebamisest ja juba ma ei suuda ära imestada, miks ikkagi minu tervis nii kuradi hädine peab olema? Miks ma juba paranemismärke ei taju? Miks tabab see haigus mind siis, kui pole sugugi aega, et tegevusetult lamada? Kas üldse on kunagi aega tegevusetult lamada? Kui oled otsustanud koos sõpradega oma teatrit teha, siis ei tundu küll nii.

Näiteks esmaspäeval päädis kümnete inimeste mitmekuine töö järjekordse esietendusega. Lavale jõudis „Võõrana põhjala kõrbes“, mille muudab Musta Kasti kontekstis enneolematuks selles kaasategevate inimeste arv. Ma ei teagi, palju neid neidusid selles Tartu Ülikooli Akadeemilises Naiskooris kokku on, aga seda ilu, mis nad endaga kaasa toovad, saab terve GenKlubi saal täis. Ja ega siis koor pole ainus, mida vaadata-kuulata. Nii esikas kui kolmapäevane etendus õnnestusid hästi ja pakkusid mitmekülgset naudingut kõigile, kes oma tee saali leidsid, nii et mõni teatas kohe, et tuleb sama tükki kindlasti veelkord vaatama! See aga tähendab, et kui Sina, hea lugeja, pole veel endale piletid soetanud, siis nüüd on selleks võib-olla tagumine võimalus.

Aga ega siis töötegemine pärast esikat peatu! (Järgmisel päeval või samal õhtul kulub lava mahavõtmisele veidi üle kahe tunni.) Täie hoo on sisse saanud ka Jaanika järgmise lavastuse „Müür“ proovid, milles tegeleme sõnatu eneseväljendusega. Seoses ideega, et see tükk võiks olla ühtviisi nauditav nii kuuljatele kui mittekuuljatele, kohtusime (küll juba eelmisel nädala) muuseas ka Jariga, kes on ise terve elu kurt olnud ning õpib praegu Tartu Ülikoolis viipekeele tõlgiks. Ta tutvustas meile veidi oma maailma ning rääkis (tõlgi abil), mida mittekuuljad teatri juures oluliseks peavad. Õppisime tema abiga ka mõned viipekeelsed sõnad ja jõudsime arusaamisele, et pool viipekeelest saab „öeldud“ miimikaga ning teisest poolest pool on üsna loogiline ja meenutab nukuteatrit.

Ka sellesse nädalasse mahtus paar koosolekut, kus arutasime aktuaalsetel teemadel ja otsustasime oma tegevusplaanide üle. Ma ei hakkaks nende asjade puhul detailidesse laskuma, aga Sulle, hea lugeja, võin vihjeks nii palju öelda, et Musta Kasti teise sünnipäeva tähistamiseni pole enam kuigi palju aega jäänud, nii et pane piduriie valmis ning tee 27. märts kalendris vabaks, sest meie plaanime sisustada suurema osa Sinu päevast! Teise põneva asjana võib ütelda, et juba mõne nädala jooksul peaks paika saama Musta Kasti järgmise hooaja plaanid, nii et kõik huvilised saavad kindlasti meie kodulehe vahendusel varsti ka selle kohta infot. On oodata nii külalislavastajaid kui ka külalisnäitlejaid!

Kuna tõvevoodi juba igatseb mu järele, siis pean hakkama otsi kokku tõmbama. Lõpetuseks tahaksin aga kirjutada veel ühest tähelepanekust. Kuna ma olen nii haige, et ei jaksa isegi arvutimänge mängida (ilmselt suremas), siis on mul lõpuks tekkinud võimalus end läbi närida juba pool aastat tagasi alustatud Fjodor Dostojevski „Idioodist“. Tõttöelda lugesin ma vahepeal lihtsalt muid asju, sest see „Idioot“ on nii paganama… nii… Ja nüüd ma ei tea, mida kirjutada. „Igav“? „Elukauge“? „Jabur“?

Ma lihtsalt ei saa aru, kust tulevad sellised inimesed, keda Dostojevski seal romaanis kirjeldab. Need inimesed suudavad kahe lehekülje peal rääkida nii palju ja seejuures nõnda palju vasturääkivat, et jääb mulje, nagu nad kõik oleks pehmelt öeldes ebastabiilsed. Küll nad „karjatavad“ ja „purskuvad“, siis jälle „vappuvad“ ja „värisevad“. Mis neil viga on? Ma ei ole oma elu ajal veel ühtegi inimest kohanud, kes suudaks isegi poole tunni jooksul läbi elada sellist tunnete paletti, mis selle teose iga tegelane iga kahe minutiga läbi käib. Nende jaoks on sõnad „armastama“ ja „vihkama“ iga kolmekümne sekundi tagant valmis kohti vahetama. Ja kõike seda saadavad ootamatud püstikargamised ja nutmapuhkemised. On sellel kõigel mingitki pistmist reaalse inimesega 19. sajandi Venemaal? Olid nad tõesti sellised?

Jah – aegajalt, ja sagedamini viimasel ajal, tunnen isegi, et mõtted peas lähevad ühe rohkem ja rohkem segi. Ühel hetkel tahaks karjuda üht, teisel hoopis teist. Pole nagu midagi jäävat ega midagi, millele kindel olla. Aga siiski ma vaikin… Vaikin ja mõtlen edasi. Jääb peaaegu mulje, et Dostojevski on lasknud kõlada oma tegelaste sisekõnel. Võib-olla istuvadki need inimesed vaikides koos nagu ühed korralikud eestlased kunagi ja lugejale on antud võimalus lugeda nende mõtteid? See ju välistaks dialoogi võimaluse, aga tõttöelda tundub mulle sageli, et ega need tegelased seal ka üksteist väga kuule. Või kui kuulevadki, ega aru ei saa.

Kas segaste mõtete kuuldavaks tegemisel on mõtet? Või peaks enne enda sees selgusele jõudma ja alles siis oma tõde teistelegi kuulutama? Kas hullumeelselt vadrata või endassetõmbunult vaikida?

Päris viimasena on mul aga tasuda üks võlg. Nimelt korraldasin ma eelmises blogipostituses ühe mõistatamismängu, mille lõpptulemused nüüd teatavaks teen:

Mängus osales neli inimest, kellest kaks arvasid ära õige vastuse, milleks oli otseloomulikult: Jabba the Hutt.

(Warwick Davis oli ka tore pakkumine, aga ei, Tikk.)

Finaalis läksid kulli-kirja heite peale vastamisi Jaanika Tammaru ja Katrin Kreutzberg.

Ning võitjaks osutus…

JAANIKA TAMMARU

Aitäh kõikidele osalejatele ning palju õnne võitjale!

SOOJUSEST KÜLMAKUUL

Posted on 14. veebruar 2016

Tervitan Sind, lugev inimene!

Head külmakuud ja head sõbrapäeva! Ja head homset esietendust meile kõigile! Pileteid tasub ette ära osta, kohtade arv saalis on seekord piiratud!

Tegelikult tahan rääkida ühest hetkest, kus ma sõnastasin enda jaoks midagi kurba ja olulist. Kõndisin Tartus bussijaama poole ja kahe sekundi vältel rabas mind kaks järjestikust ebamugavat vaatepilti.

Esiteks on Küütri tänaval üks uhke tänavatualett, mille uks end parasjagu automaatselt lahti keris, kui üks jalakäija sealt möödus. Seest paistsid kellegi jalad poti kõrval maas. Ja minu esimene mõte oli, et küllap mõni kodutu magab seal oma und täis. Järelmõte oli, et järsku juhtus kellelgi midagi, aga kõik kõnnivadki mööda, sest arvavad, et pole mõtet ühe asotsiaali und häirida, las ta magab, kui teisiti ei saa.

Ja siis, olles pilgu ära pööranud, oli minust teisel pool möödumas üks väike vanadaam. Selline, keda võid kohata turul ja paneelmajade ees: ajast ja elust küürus, samm lühike ja raske, olemiselt soliidne, täpselt pähe sätitud baretike ja paremas käes suur poekott. Tema kõrval kõndis üks teine daam, keda olen varem näinud bussijaamas ja Statoili ees. Viimases kohas tegi ta minuga juttu ka: küsis kahte eurot söögiraha, endal Statoili kohvitass käes. Juuksed eredaks värvitud, kasukas, kulinad, retuusid. Vanust umbes viiekümne jagu ja näos hulgaliselt erinevates toonides lisandusi. Ja see daam kõndis vanamammi kõrval ja käis peale, et tahab aidata tal kotti kanda. Vanamemm ütles ära, aga daam käis peale. Pealetükkiv headus. Agressiivne lahkus. Paratamatult tekitab tunde, et tungitakse sinu isiklikku tsooni ja sa ei saa endale oma ruumi tagasi, olemata sealjuures erakordselt halb inimene. Vastik dilemma. Nähes seda kahe naise vahelist sõnavahetust, tekkis korraks endalgi sees tunne, et äkki peaks rikkale kerjusele selgesõnaliselt ütlema minema, et ta oma olekuga peale ei käiks: leebel vanamammil selleks ei jätkunud (sõnu/selgroogu/julgust/tahtmist).

See, et need kaks hetke tõesti kahe hetke vältel juhtusid, tekitasid mulle sisse sellise sõnastuse, et eestlane kardab konfrontatsioone. Nii minu, nii vanamammi kui ka kõigi teiste möödakõndijate näitel. Ja ma usun, et kõik, kes märkasid kumbagi neist hetkedest, mõtlesid umbes samu mõtteid.

On üks eksperiment, mis tõestas ühe huvitava sotsiaalpsühholoogilise käitumismustri: bystander effect. Näiteks kui avalikus kohas kukub inimene kokku, on tal suurem tõenäosus abi saada siis, kui tema läheduses on üks inimene. Kui inimesi on rohkem, kulub rohkem aega, et keegi, kui üldse, vahele astuks. Vastutus jaguneb rohkemate inimeste vahel, isiklik vastutus sellevõrra kahaneb. Aga kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi. Uuri lähemalt: siit või siit.

Sealt edasi.

Mõnes mõttes oli korraks kevad. Tekkis võrdlusmoment selle talvega, mis vahepeal hinge on kuhjunud. See, kus ei taha hästi voodist tõusta, sest teki all on soe ja seal ei pea ülejäänud maailmaga tegelema. See, kus sa tegeled oma asjadega, et need ära teha, aga eriti ei inspireeru uusi tegemisi plaanima või vähemalt spontaansustase on väiksem. Pole ka veel kevadväsimus, lihtsalt veidi tumedam olek, sest väljas on kogu aeg pime ja lihtsam ja mugavam on kordustes elada.

Ja siis tuli korraks soe ja päike ja kõik lumi sulas ära ning kummikud tuli välja otsida ning linnud laulsid ja kärbsed ärkasid üles. (Muidugi, järgmise nädala miinus seitseteist pöörab kurvalt tagasi.)

Aga selle väikese soojaga tajusin… mitte elurõõmu või armumist, vaid lihtsalt üht podisevat potentsiaali: kohe hakkan tundma! Hakkan palju tundma! Hakkan vaimustuma ja tänavatel tantsima ja mu sees pulbitseb potentsiaal ehk ka armumiseks!

Ma tean, et on hetki, kus ei tunne. Ja sellest ma mõtlesin, et olles küll erinevaid zombi-apokalüpsiseid unedes kogenud ja armastades ilmalõpujärgsete düstoopiate lugemist-vaatamist, et võibolla oleks põnev spekuleerida teemal „maailmalõpp selle pärast, et armastus kaob maailmast“. Kui me pole enam empaatiavõimelised ja isetut armastust ja hoolimist pole, kas see oleks üldse elamisväärne maailm?

Empaatiast, hoolimisest, vahelesekkumisest ja küsimisjulgusest üks laul.

Võideldavõideldavõidelda sellise maailma tekkimise vastu! Kanda ja süüdata kevadet üksteise hinges. Teha spontaansusi. Algatada neid. Aga helista kellelegi ja küsi, kuidas neil päriselt läheb? Aga selle juures, et ma kahepalgeliselt ei mõjuks, toonitan ka seda, et võiks jätta isiklikku ruumi.

Ehk siinkohal tsiteerin oma isa: „Sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina.“

See pole küll säravaim näide positiivsete tegemiste kohta, aga peaaegu.

Väike Kris Wilsoni koomiks siia juurde:

Soovitan siinkohal vaadata filmi „Pay it forward“ (treileri link). Vana film, kunagi nägin telekast ja uuesti pole veel vaadanud, aga mõte headusest, millega võiks nakatada, on inspireeriv siiani!

Kõike head.

P.S: Käisin Viljandis. Oli puhkus ja pidu. Oli inspiratsioon. Ja midagi pulbitseb küll seal sees.

Jaanika.

VPK – “Võõrana põhjala kõrbes”

Posted on 31. jaanuar 2016

Esmaspäev, 25.01 – tegime VPK ja Kalev Spa proove
Jaanuarikuu on Mustal Kastil olnud väga tegus. Lisaks Silveri monokatele ja VPK proovidele oleme teinud lavastusi/kavasid/sketše erinevatele organisatsioonidele. Näiteks eelmiseks neljapäevaks lavastas Birgit koos Raho Aadlaga Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise tseremoonia ning selleks neljapäevaks tegi Jaanika Kalev Spa juubeliüritusele humoorika lühilavastuse. Selle proove me hiliste esmaspäeva öötundideni tegimegi. Terviselainelt niipalju, et Birgit oli selles proovis juba pipraplaastritega ning Kristo medikamentidega vaigistatud palavikus.

Teisipäev, 26.01 – tegime kooriga VPK proovi
Nimelt tuli teisipäeva õhtul esimest korda VPK proovi ka Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor. See on VÕIMAS tunne, kui umbes 40 naist lauldes üle lava liigub. Mul tulid pisarad silma enne seda, kui oma tegelasena lavale jõudsin. Terviseosast niipalju, et mu ema helistas ja käskis mitte haigeks jääda ning kindlasti mitte ka jää peal kukkuda. Lubasin, et annan oma parima, aga ürita, kuidas sa üritad, kui see haigus või kukkumine tuleb, siis ta tuleb. Siis veel ei tulnud muidugi. Sain ka sellest aru, et tol hetkel oli esimene kord sel hooajal, kui ma haigeks jäämise peale üldse mõtlesin. Ma usun, et iga haigus tuleb ikka hingepidi ligi. Füüsiliselt muidugi ka, aga kui on piisavalt tugev ja puhanud vaim, siis ei hakka ükski häda ka külge.

Mitte küll seesama proov, küll aga seesama koor.

Kolmapäev, 27.01 – käisin joogas, tegime VPK ja Kalev Spa proovi
Oli tegus päev. Ainuke pettumus päeva jooksul oli see, et Krempli sügisene õunaomlett polnud isegi mitte veeranditki nii hea kui mõned kuud tagasi. Ehk siis päris hea päev, sest ainult nii tühise pärast sai viriseda. Terviselainetel – Kristo ujus samas rütmis. Mina hakkasin õhus ja erinevatel pindadel nägema kujuteldavaid gripipisikuid. Minus ärkas pedant, kelle hädasignaalid hakkasid möirgama, kui keegi aevastas või minuga samast anumast juua üritas.

Neljapäev, 28.01 – Kalev Spa
Jah, enesetunne oli lõppude lõpuks sant. Külmetus/gripike/misiganes tahtis kallale tulla, mina võitlesin vastu. Kleepisin keha pipraplaastritesse ja jõin ingveriteed ja -vett. Kalev Spa läks kenasti. Saime ohtralt kiidusõnu (isegi Pearu Paulus, kellega jagasime n-ö backstage’i, kiitis).

Mind jäi kummitama vestlus Kaijaga sel õhtul. Me rääkisime nutitelefonidest. Kaija kardab neid, sest need on nii sõltuvusttekitavad. Mina nõustun. Mul on mobiilis üks mäng, mida ma naudin meeletult: Dots 2. See on selline mõtlemismäng, pead täpikesi ühendama ja erinevaid värve piisavalt palju koguma. Ma ise paneksin ta patta solitaire’i, 2048, SuDokude ja ristsõnadega. Pealtnäha süütu mäng. Justkui arendaksid iseennast ja samal ajal saaksid muudest mõtetest lahti lasta. Iseenesest ei sellel mängul ega ka nutitelefonil endal pole häda midagi. Ma saan nutifoni kõik tähtsad ülesanded ja märkmed kirja panna, kalendrisse üritusi märkida, selle abil ka oma tööd teha (sotsiaalmeedik nagu ma mingil määral olen), ma saan helistada. Dots’iga saab end maha rahustada suurtest mõttevoogudest, kasvõi enne magamaminekut (minu jaoks toimib). AGA kui suure osa töö tegemisest täidab niisama mõttetu internetilehtede lappamine ja kui pikalt ma tegelikult Dots’i järjest mängin (sest tasuta elusid sajab ning leveleid on lõpmatult). Kaija arvates lükkame me nutitelefonis olles eemale endaga olemise. Me lükkame eemale oma probleeme ja lahendamata mõtteid. Kaijale meeldib ka Dots, aga ta tõi umbes sellise näite: ta loeb hetkel tohutult head raamatut (ma kahjuks ei küsinud, mis see on (see on Ljudmilla Ulitskaja – “Imaago” – toim.)). See on selline, kus igal teisel või kolmandal lehel on elutõde, mille ta endale üles tahab kirjutada. Kui palju elutõdesid ja mõtteid ta kaotaks, kui ta näiteks selle raamatu lugemise ajal Dots’i mängiks. Justkui 10 minutit Dots’i= 1 edasiviiv mõte sinu elus. Isegi selle võrdluse peale mõeldes pean tunnistama, et valiksin teatud olukordades siiski Dots’i. Näiteks siis, kui mu pea ei suuda enam tegeleda mingi probleemi või olukorraga ja ma pean sellest kasvõi hetkeks välja saama. Ma ei nimetaks seda olukorra eest põgenemiseks, pigem väike taaskäivitus oma ajule. Muidugi tekib siinkohal küsimus, et kas ma pean ennast justnimelt Dots’i abil taaskäivitama. Ei pea. Ma arvan, et smuutide tegemisele mõtlemine uinutab mind sama hästi. Dots’i on nii paganama lihtne põgeneda.

Reede, 29.01 – puhkus
Puhkasin. Kuulasin seda. Õues oli kevad. Käisin koeraga jalutamas. Tervis oli veidi jõuetu, aga hullu polnud.
Mõeldes vestlusele Kaijaga, sulgesin mitmel korral arvuti, et raamatut lugeda. Tagasi arvuti rüppe kukkusin igal korral selle pärast, et pidin tegema erinevaid postitusi facebookis (Mustale Kastile siis). Ning mõnel hetkel tegin nimme Dots’i lahti. See vestlus ja need mõtted on mul siiski kuklas olemas. Sellest elust on võimalik palju rohkem võtta, kui ma hetkel võtan.

Õhtul vahetult enne uinumist kuulsin, kuidas köögis koer krabistab. Mõtlesin, et hiilin vaikselt ukseni, teen selle kähku lahti ja võtan koera prügikastis sorimises vahele. Mõeldud, tehtud, ainult et see ei olnud köök ega prügikast, vaid koridor ja kilekott, mis oli koeral veel osaliselt suust väljas. Mina, paanikas, esimest korda elus sellises olukorras, tormasin kilekotti koera suust tagasi välja tõmbama. Sain vaid umbes veerandi sellest kätte. Pooleldi nuttes üritasin koeral lõugu lahti rebida, ei miskit. Väike Dr. Google ja telefonikõne tegid selgeks, et see on koerte puhul täitsa tavaline. Nojah. Järgmine kord pakun talle mullikilet, siis vähemalt tean, kui kaugele see tema kõhus jõudnud on.

Laupäev, 30.01 – puhkus
Õues tõesti on kevad. Ma jalutan ja mu keha usub, et on märts või aprill. Aga kuna ma tean, et minu kohustused on seotud jaanuari ja veebruariga, siis ei saa ju olla märts-aprill. Lühis. Tervis on parem.

Kelly Sildaru on kõigest 13 ja juba X-mängude kullaomanik. Archy Marshall kirjutas järgneva loo, kui ta oli 12. Mina olin 12-aastane aastal 2004, mängisin Mängukoopas ja sain Hannaga suurteks sõpradeks.

Pühapäev, 31.01 – VPK proov
Lähen proovi. Ärge unustage fotokonkurssi!

Laura

Ciao

Posted on 24. jaanuar 2016

Tere kõigile. Hea blogilugeja, armas Musta Kasti näitleja, lavastaja ja hea inimene, sest halbu meie seas pole. Ma (Liina) otsustasin, kuna olen hetkel teist eemal ja kaugel, et ei kirjuta teatrist, millest ma praegu midagi ei tea, ja ei kirjuta ka lühitutvustust Itaaliast, vaid asjadest, mida ma olen mõelnud, aga mis pole väljendust leidnud.

See mõte tuli mul paar nädalat tagasi, kui olin Itaalias ringi reisimas, sest minu siinne pere, kus ma töötan ja lapsi hoian, oli Eestis. Olin Firenzes ja tundsin, et kui väga ma tahaks oma emaga siin olla. Ja kuna see sel hetkel ja ka igal tulevasel hetkel on võimatu, ma otsustasin, et ma lihtsalt pean oma Facebooki seinale kirjutama, et inimesed – kui teie vanematel pole sellist tööd, mis võimaldaks neil reisida, aga kui te teate, et nad seda tahaksid, siis töötage ennast kasvõi ribadeks, et oma vanemad reisile viia. Näiteks Firenzesse. See on nii ilus ja võrratu energiaga linn ja ma ainult kujutan ette, kui õnnelik mu ema siin oleks olnud. (Muidugi sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, ja ka kõigil järgnevatel ebaõnnestus mul see Facebooki postitada, sest siinne 3G Internet on lihtsalt nii masendav, et ma ükskord nutsin telefonifirmast välja tulles kümme minutit, sest minu pooletunnine võitlus tõe ja õiguse nimel lõppes mu väljaviskamisega.)

Aga hetkedel. kui mu Internet töötab, on minu lemmikäpiks Tinder 😳. AGA (!!!) ma olen selle abil käinud juba mitmeid, mitmeid kordi väljas ja kohtunud väga lahedate inimestega. Kuidas ma selleni jõudsin, on tegelikult väga lihtne – ma elan pisut linnast väljas ja tööpäev kestab vahemikus 8-22 ja tahtsin oma elu, et mitte hulluks minna. See portaal on sesmõttes ideaalne, et sa paned mingi raadiuse, et leida inimesi, kes on sinu läheduses (sh palju turiste), ja kokku saamine on superlihtne. Muidugi, ma olin lugenud ja kuulnud igasuguseid lugusid sellest portaalist, aga noh, selle peale ma ütleks, et sa saad seda, mida sa otsid. Mina kiidan taevani! Ja teine portaal, mille abil ma ise reisimas käin, on Couchsurfing ja see on ka lihtsalt imeline! Soovitan kõigil üle tsekata, kes on omale reisi planeerimas!

Ma suure hurraaga ütlesin, et väga tahan seda postitust kirjutada, aga nüüd läheb ikka nii, et ma kuidagi… ee, ei oskagi millestki teile kirjutada. Nagu – mis ma teile ikka ütlen. Et jõusaali ei pääse siin ilma tervisetõendita? Et ma olen siiajõudmisest saati nonstop erinevates haigustes olnud? Et ma olen üheaegselt väga armunud, aga ometi aeg-ajalt väga pettunud oma kohalikus armastatus? Et riccota, brokkoli ja pesto kombo on mu lemmik terves maailmas? See kõik tundub ja ongi nii ebaoluline, aga see ebaolulisus on hetkel minu elu ja argipäev ja ma naudin seda antud eluetapil.

Ma väga tahtsin kirjutada laheda postituse kõigile, aga lõppkokkuvõttes mulle tundub, et ma ei tulnud hästi toime. Ma ütlen teile, kõik te Mustas Kastis (ja Edgar, Fatme, Lauri ja Saska), et ma väga-väga armastan, igatsen ja imetlen teid. Ja kõik teised, kes sellesse rühmitusse ei kuulu, et ajage oma rada, tehke mida armastate ja võite enda üle uhkust tunda.

Lõppu lisan loo, mille lyrics iseloomustab mu elu hetkel kõige rohkem.

Miinus °C

Posted on 10. jaanuar 2016

Lõpuks ometi on õues -25°C kraadi ja lumi maas – nagu jaanuarile kohane. Mina rõõmustan. Kui eile õhtul koju kõndides Konsumi kraadiklaas -18°C näitas, tekkis kohe tunne, et ilm on soojaks läinud. Minu rõõm on muidugi suuresti tingitud sellest, et mul on privileeg elada koos inimestega, kes mõistavad hästi ahju kütta. Ja ka meie mõnusas Musta Kasti kontoris voolavad radiaatoris veed nagu Jägala joal. Niisiis: on pisikesi pelgupaiku, kuhu põgeneda.

Mõned räägivad siin-seal, et on tore küll, et talv lõpuks tuli, aga nüüd aitab ka, võiks läbi saada. Minu meelest alles hakkab põnevaks minema. Ärevus läheb üle, uudsus kaotab võlu, hommikused imekaunid oksad-ja-ripsmed-päiksehärmas igapäevastuvad, puude tassimisest ja teejoomisest soojas tekikuhjas saab romantika asemel karm reaalsus. Nüüd see algab: Muumitrolli talv! Kes läheb köögikapi alla, kes vajub vaikselt talveunne, kes hulgub salapärastel radadel öises metsas ning süütab lõkkeid päikese tagasituleku auks. Kõik kohanevad hoopis uutmoodi elustiili. Asi väljub mugavuse raamidest ning „normaalsus“ omandab täiesti uue tähendusvälja. Miinuskraadide piirsituatsioonis saad juba lähedaste inimeste seni varjatud tahke uurida. Üldiselt on rahvas mattunud kasukatesse ja vudib mööda tänavaid nagu tillukeste siilide parv. Mütsikuhilate all on avanenud anonüümsuse maailm, kedagi ei tunne ära. Alles hiljuti jooksin poes ühele vanainimesele otsa. Ta silmis peegeldus hirm – ilmselt ootas rünnakut. Kõik on metsistunud, miks mitte ka mina. Kuigi ma lihtsalt ei näinud teda, sest vill varjas vaatevälja. Talv. Enesesse sulgumise aeg.

Ahah!

Ja sellest hoolimata, pange tähele, et ma kõnelen pakase kaitseks, ei õigusta ma kuidagi külmunud koerte ja kodutute surma!

Mitte keegi ei suuda põhjendada ukse sulgemist nii toreda seltskonna ees!

Muide, miks oli üldse nii oluline, et talv tuleks siis „kui talv olema peab“? Ikka selleks, eksole, et meil oleks meie korduvused, mis aitavad pidevalt muutuvas maailmas mingit järjepidevust hoida. Ei ole vist inimese jaoks hullemat asja kui see, et ta ei suuda luua süsteemi (see, kas süsteem on väljaspoolt vaatajale loogiline, ei omagi nagu tähtsust). Kasvatusteaduslikes raamatutes põrkun ikka ja jälle selle otsa, et rõhutatakse: pisikesele inimesele tuleb tema „jonn“ üsna tihti andeks anda sel lihtsal põhjusel, et see on seotud oma maailma loomise ja hoidmise süsteemiga. Sinu jaoks on see lusikas teisel pool taldrikut, tema jaoks oli see Atlase väikest varvast toetav kilpkonn.

Et oleks kord, ühesõnaga. Täiskasvanud inimesena on vast igaüks jõudnud arusaamisele, et sellist korda, mis oleks kõigi jaoks sama arusaadavalt korras, ei ole üldse olemas. Isikuvabaduse saavutamisega kaasneb lõputu kompromisside väli. Ühine vaenlane võib tekitada hetkelise illusiooni, et sul on kaasamõtlejaid. Aga varem või hiljem selguvad selleski harmoonias ebakõlad.

Mis see siis on? Olen fatalist? Kraaksun häda? Ütlen, et maailm ei saagi paremaks muutuda? Vale puha!

Ma püüdsin tükk aega kujundada seisukohta selle suhtes, mis aastavahetusel Kölnis toimus. Ja üleüldse, eks, mis meil siin lähiümbruses viimasel ajal need kõige kuumemad teemad on. Ei tahaks minnalaskja muljet jätta, aga kirjuta või pooleks, sellist sõnavõttu, mis kogu sellele arvamuste-pajale midagi sisukat juurde võiks pakkuda, tundub mõnes mõttes võimatu luua.

Ma ei saa õiglaselt avaldada arvamust mitte millegi kohta, mille juures ma ise ei viibi. Abstraheerimisvõime tegi inimesest inimese? Äkki tegigi ja seljuhul on minu eelmine lause kuidagi sisutühi; aga igatahes tundub, et kui me räägime tundlikel teemadel, on esmaoluline kõnelda just nimelt sellest asjast ja mitte millestki muust. Tundub lihtne? Mitte nii väga, kui vaadata, kui kergesti on võimalik segi ajada, kas inimene pooldab Euroopa üldist pagulaspoliitikat või kõneleb inimõiguste eest. Võiksin ju mõelda igasuguseid vahvaid võrdlusi ja üldistada kuskile suunda, aga mulle tundub, et ma lõpetan niimoodi lihtsalt sama targalt kui keegi, kes toob feministlikus arutelus „hea võti vs halb lukk“ metafoorikaardi lauale.

Huvitav iseenesest, et kunstis töötab ainult üldistus (minu jaoks). Aga elus töötab ainult üksikjuhtum (ka minu jaoks)… (Mina kirjutan.)

Silver teeb pilti, kuidas Gabriela teeb pilti, kuidas Birgit teeb pilti, kuidas mul on parukas peas.

Ahsoo – kunst. Meil tuleb uus lavastus – teeme proove. Marite kirjutab ja Lennart lavastab ja Birgit teeb kunsti ja Jaanika liigutab ja Gabriela valgustab ja Margit paneb grimmi näkku ja Reeli, Marili ja Keirin korraldavad ja Sten kuulab helisid ja TÜ Naiskoor Triin Kochi dirigeerimisel laulab ning mina, Laura, Silver, Kaarel ja Märt mängime. Mängime lugu, kuidas üks võõramaa neiu satub Eestimaale ja mis temaga siis edasi saab. Aga kõik inimesed, kes sellest meie loost poliitikat otsivad, seda ikkagi ei leia. Vastutusvõimetu? Apoliitiline? Teatri võimu alahindav? Pigem mitte, ütlen ma. Mõnedes küsimustes on seisukohti juba nii palju, et juurde tundub neid destruktiivne toota. Et oleks vaja seisukohta, millega kõik võiks nõustuda? Ma ei usu eriti. Veelkord: isikuvabaduse saavutamisega kaasneb lõputu kompromisside väli. Ei saa kõike, mis ei meeldi, ära keelata.

Me käisime Tähtvere Avatud Naistekeskusel külas. Seal töötavad imeilusad inimesed. Muide, selle keskuse kunagine kõige esimene klient oli üks isa, kes põgenes oma vihase naise eest, kes hammustas nende pojal kõrva otsast ära. Nüüd on see poeg suur ja piltlikult öeldes hammustab oma erinevatel naistel kõrvu otsast ära. Ahhaa, mida me siit õpime? Et vägivald toodab vägivalda. Mida me veel õpime? Mida imet: on olemas inimesi, kes selle asemel, et jõurata teemal, kes neid solvab või mis üldiselt ON, teevad reaalselt midagi nende heaks, kes ise enam ei jaksa.

Šantideva „Õpetuste kokkuvõte“, bodhisattva tõotus: „Ma võtan enda kanda kõikide kannatuste koorma. Ma olen kindlalt otsustanud seda teha ja ma kannatan selle välja. Ma ei page ega põgene, ma ei tunne hirmu ega värise, ma ei kohku ära. Ma ei pane seda maha ega pöördu ümber. Miks? Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui võtan enda kanda kõikide olendite kannatuste koorma. Ma ei tee seda oma lõbuks. Ma olen andnud tõotuse päästa kõik olendid.“

Ära külmeta, maailm, sul on südametuld!

Järg läheb aina rohkem käest ära ja olgu siis pealegi seekord nii. Võin sind, hea lugeja, lohutada sellega, et alguses oli jutt veel poole pikem ja segasem, enamuse kustutasin ära. Ma tahtsin tegelikult hoopis sellest rääkida, et mis siis teeb inimesest inimese. Ootamatu, ah? Noh, see on seotud küll. Ma kõnelesin siin enne abstraheerimisvõimest; ja nii mõnigi vabandab oma ignorantsust, mugavust või vägivalda teise suhtes ellujäämisinstinktiga, mis pidi ka midagi või kedagi defineerima. Mul tuli lihtsalt selline mõte, kui ma seda artiklit lugesin: LAVist leiti 15 ürginimese jäänused, teadlased vaidlevad, et kas tegu oli ikkagi ahvide või inimestega… Ja siis: „Tänapäeva inimestega ühendas neid aga hoopis matmiskombestik: säilmete asetuse ja kambri asukoha põhjal võib oletada, et surnud liigikaaslased olid teadlikult maetud.“ Mida põnevat mõtet! Inimeseks teeb sind selles kontekstis see, et sa oled võimeline liigikaaslase säilmetesse austusega suhtuma, seega ilmselt ka temasse endasse. Et sa tahad pühitseda elu (ja surma) millekski pidulikuks. Et sa austad seda. Meelevaldne järeldus? Vabalt võib olla! Mul suva! Mind inspireerib!

LAV-i asepresident Cyril Ramaphosa suudleb Homo naledi kolba rekonstruktsiooni. Foto: Sipiwhe Sibeko/Reuters/Scanpix

Samas artiklis räägitakse ka sellest, et Marsilt leiti hõljuv lusikas, mis lähemal vaatlusel osutus siiski illusiooniks: „Tegu on aga pareidooliaga ehk nähtusega, kus inimese aju püüab väheste mustrikomponentide abil anda tundmatule objektile tähenduse või samastada sellele mõne tuttava objekti kuju.“ Pareidoolia: minu uus lemmikrelv võitluses demagoogiaga. Kas ma võin seda kasutada, märkimaks olukorda, kui inimene annab (ekslikke?) hinnanguid inimestele ja situatsioonidele, millega ta pole kokku puutunud? Ilmselt mitte! Üldse ei koti! Hakkan kasutama!

See selleks.

Siis on lahendamata veel see igikestev küsimus. Milleks üldse kunst, eriti sellises maailmas? Milleks minu Must Kast?

Jaanuari alguses andis mulle hea vastuse kallis Kurt Vonnegut teoses „Hookuspookus“: „Tal polnud aega, et ära oodata selle koha leidmine, kuhu riputada tema lühikese eksistentsi kõige imelisem tagajärg, milleks olid kõik need kellad, kellad, kellad. Nende kõrge kvaliteet polnud üllatus. Nende valmistamine võttis aega 18kuud. Valajad, kelle ülevaatajaks ta oli, jagasid tema unistust surematusest, valmistades midagi niivõrd ebapraktilist ja kaunist nagu need kellad, kellad, kellad.“

Ja siis veel filmisoovitus: Jafar Panahi „Taksojuht“
Aga sellepärast, et vahel on elu ise suurema üldistusvõimega kui mistahes kunstiteos.

Headaega.
Kaija

Talvisest puhkamisest

Posted on 2. jaanuar 2016

Teatriblogi on raske kirjutada ajal, kui teatris justkui suurt midagi ei toimu. Oleme nüüd olnud alates 22. detsembri “Padjatäis päikest” viimasest etendusest talvepuhkusel ja kohtume kõik jälle 4. jaanuaril, kui algavad “Võõrana põhjala kõrbes” proovid. Mis muidugi ei tähenda, et keegi tööd ei teeks – eks igaüks omaette kuskil nokitseb, aga ühist hoogtööd pole ammu olnud. Mina olen teinud pisitöid, aga suurem osa turundusjuhi tegevusest on toimunud unes. Nägin näiteks jõululaupäeva öösel unenägu, et korraldasime “Padjatäis päikest” etenduse Dorpati konverentsikeskuses. Ja ma muidugi olin unustanud turundada ja etendus oli juba algamas ja publikut ei olnud ja keegi oli vaiba täis oksendanud.

Loomulikult ootan ma erilise kannatamatusega “Võõrana põhjala kõrbes” proove ja etendusi, sest lõpuks ometi lastakse ka turundusjuht lavale! Aga ootus ei ole siiski ainult egoistlik – mulle tundub, et sellest tuleb tõeliselt suur ja vägev ja kummaline ja omamoodi napakas asi. Ja tegu on toreda näitega sellest, kuidas ideed tekivad. Pakkusin lavastaja Lennart Peebule ühes üsna piduses vestluses ükskord suurustavalt välja, et “Sa koori ei taha kuskil kasutada, mul on üks…” ja nüüd on käes. Ühtlasi on tegemist meie teatri rekordlavastusega trupi suuruse osas, mis on paras organisatoorne väljakutse.

Enne seda kõike on meil aga võimalus talve pidada ning analüüsida olnut ja planeerida tulevat. Ja tegelikult peaks ennekõike puhkama. Rahulik enesesse vaatamine aga ongi minu meelest üks talveperioodil puhkamise kohustuslikke tegevusi. Ka see talv on mulle järjekordselt tõestanud, et see maailm on täiesti valetpidi korraldatud – inimeseloom peaks talvel palju rohkem puhkama ja suvel palju rohkem tööd tegema, sest talvel on lihtsalt energiat palju vähem. Selle tagurpidisuse tõttu on paljud talvel pidevalt haiged ja kurnatud ning suvel ei oska oma energiaga midagi peale hakata, joovad end täis ja hüppavad lõkkesse. Isegi kui töö ei luba võtta puhkust nt jaanuaris, siis võib talveperioodil siiski oma elu selliselt seada, et ei kulutaks asjatult energiat. Ja mõtiskleda selle üle, kas kõik, millega me oma päevi sisustame, on ikka funktsionaalne ja mõistlik.

Lisaks võimaldab uue aasta algus alati vähemalt ette kujutada, et alustad puhtalt lehelt. Mina olen alati igasuguste uue aasta lubaduste ja muutuste poolt, kuigi neid peaaegu kunagi ei täideta. Ka see, kui inimene vähemalt korra aastas tõeliselt tahab olla parem, on ju väärtuslik. Isegi siis, kui see ei õnnestu. Ja siis võin ma üritada vana aasta sees kõigist vanadest võlgadest ja hädadest lahti saada. Võin maha lõigata kõik oma juuksed. Võin minema visata kõik asjad, mida ma ei vaja. Võin avaldada armastust inimestele, kellele pole ammu meelde tuletatud, et ma neid armastan. Võin lubada, et järgmisel aastal liigun rohkem, veedan sõpradega kvaliteetsemalt aega, olen oma perekonna vastu kenam ja teen efektiivsemalt tööd.

Ja siis võin kõndida oma maailma parima sõbrannaga ringi ümber Viljandi järve, sest ilm on lihtsalt nii ilus!

Arhiwaari aruanne

Posted on 20. detsember 2015

Hei, kõik armsad!

Jõulud on kohe-kohe ukse ees ning seetõttu on erinevat siblimist meie vahval väikesel kollektiivil oi kui palju. Tunnistan, et olen küll pikalt Tartust ja aktiivsest Musta Kasti tööst eemal olnud, kuid olen siiski enam-vähem kursis, et millega mu kallid kolleegid tegelevad. Kõigest nüüd järgemööda…

Esiteks.

Nimelt on veel viimaseid kordi võimalik Tartu Uue Teatri proovisaalis näha Lennart Peebu lastelavastust „Padjatäis Päikest“. Olen kuulnud palju positiivset tagasisidet nii väikestelt kui ka suurtelt. Tore. Kahjuks pole ma veel ise seda vaatama jõudnud, kuid loodan selle vea parandada juba sel pühapäeval (ehk täna). Kõik lavastusest tehtud pildid on väga apetiitsed ning huvitekitavad.

Teiseks.

Varsti-varsti jõuab teie teleritesse üks vahva ja ääretult tänuväärne ettevõtmine. Nimelt võtab ETV koostöös Musta Kastiga juba sel nädalavahetusel üles Silveri vägagi menuka monolavastuse „5 grammi sisemist rahu“. Võin tiiseriks öelda, et tegu ei ole lihtsalt tuima etenduse lindistamisega, vaid telelavastusega, millest valmivad ka making of ehk telgitaguste videod. Ütleme nii, et nädalavahetusel tasub meie erinevatel sotsiaalkanalitel pilku peal hoida, sest mina vastutan selle eest, et te oleksite vägagi kursis, kuidas see huvitav projekt teostatud saab.

No vaadake seda Gabriela Liivamägi tehtud pilti... Tüüne! — No vaadake seda Gabriela Liivamägi tehtud pilti… Tüüne!

Kolmandaks.

Olen kuulnud, et meie väikesel kodumaal on viimasel ajal hakanud levima ühed jutud. Jutud sellest, et neid punase kuuega mehi eksib siia aina vähem ja vähem. Õnneks on osa Musta Kasti meeskollektiivist otsustanud pakkuda oma abi, et seda tühimikku täita. Kui te tunnete, et üks selline vahva tegelane on teie jõulupeolt puudu, siis kirjutage meile. Äkki leidub kuskil veel mõni vaba aeg. Naeratavad lapsed ja inimesed mõjuvad jõuluajal kui Schumacher Ferrari vormelile.

Kindlasti mõtlete, et miks ma räägin minevikust tulevikus. Asi on nimelt selles, et seda blogi kirjutasin ma neljapäeval, kuid teie ette jõuab see arvatavasti pühapäeval (tegelikult ei ole ma selles kindel). Lihtsalt heites pilku kalendrisse, ei näe ma enne jõululaupäeva kahjuks ühtegi pikemat vaba auku, mil süveneda sellesse, et mida teile kirjutada. Loodan, et te andestate mulle ja pikka viha ei pea!

Aga millega ma siin Tallinnas siis tegelen?

Noh, ütleme nii, et jõulud on üks väga üritusterohke aeg ning erinevaid esinejaid (punase kuuega mehi, õhtujuhte, töötubade läbiviijaid jms) oodatakse paljudes kohtades. Ptui-ptui-ptui. Olen väga tänulik, et tööd, eriti veel nii mitmekesist tööd, jagub. Samuti on kohe-kohe esietendumas minu õpilaste jõululavastused-etteasted nii Laagri kui ka Pääsküla koolis.

Aga pikemalt ma täna ei jahukski. Ärge istuge toas arvuti taga, vaid minge välja ning nautige värsket õhku ja õues liikumist! Naeratage ja tänage neid, kes seda on väärt!

Loodan, et kõik meie lugejad on olnud tublid ja head ning jõulud tulevad teil rahulikud ja täpselt nii, kuidas te seda oma ilusamates unenägudes ette kujutate. (NB! Just hiljuti lugesin ma kuskilt, et enim soovitakse jõulude ajal meie pisikesel kodumaal mitte rahu, valgeid jõule ega soovitud kinke, vaid hoopiski politseid!)

Minge vaadake ka uut Star Warsi!