Kuidas kodustada teatraali?

Posted on 27. märts 2019

Mõnikord on nii, et teed mingi asjaga paar kuud proove. Analüüsid ja sünteesid. Vaidled ja võitled. Leiad kompromisse ja painutad end terviku hüvanguks. Ehitad ja närveerid. Annad endast kõik ja siis mängid mõne etenduse ja möödas see ongi. On kulutatud igatsorti ressursse ja mitte vähe, aga kogu selle pingutuse tulemust näeb mõnel juhul vaid mõnisada inimest. Ja siis on kõik läbi. Tükk repertuaarist maas ning lavakujundus, kostüümid ja sageli ka näitlejad lendavad nelja tuule poole laiali. Kõik.

Seejärel mõtled sa sellele kõigele tagasi ja saad aru, et kaks kuud või rohkemgi su elust on möödunud. Nagu hetk. Jääb mõni eredam mälestus, aga üldiselt oli tempo kogu aeg nii kõrge, et ega tegelikult kahel päeval vahet ei teinud. Korraks tabad end mõttelt, et kas ma tahangi terve ülejäänud elu niimoodi jätkata, aga juba on alanud järgmine prooviprotsess ja kõik algab uuesti.

Ja nii üha uuesti ja uuesti.

Meie, noorte teatraalide elus juba vähemalt viis aastat (aga ega see teatrikooli aegki väga erinenud).

Mõnel hommikul helistab mulle mu onu ja küsib, muigega hääles, kas ta ajas mu üles. Jah, seda on juhtunud ja juhtub kindlasti veelgi, sest ma ärkan harva enne üheksat ja kui mul juhtub vaba päev olema, siis põõnan vabalt kaheteistkümneni välja. Sellisel juhul ta ütleb, et ta aitab mul varem tõusta, et ma saaksin normaalse inimese kombel päevast osa ja oma elu maha ei magaks (see viimane hirm on tal mu vanaemaga ühine).

Mõnikord saan ma kutse mõnele sünnipäevapeole või muidu mõnusale olemisele. Näiteks: laupäeval alates 18:00. „Vahva! Aga mina olen teises linnas ja mu etendus lõppeb kümne ajal õhtul. Võib-olla pean pärast lava ka maha ehitama. Sorri! Ma ei saa (jälle) tulla. Aga aitäh, et Sa ikka veel kutsud! Lihtsalt praegu on selline kiirem periood. Või, noh, on juba pikemat aega olnud. Ma arvan, et oktoobris on rohkem vaba aega.“ Aga kui oktoober kätte jõuab, siis on uus projekt käsil.

Mul on kaks õde ja vend ja hulgi teisigi sugulasi, kellest nii mõnigi on sealmaal, et tal on lapsed ja pangalaen ja kõik normaalse elu ilmingud. Siis me saame kokku ja meil on väga tore ning me lubame teineteisele seda peatselt korrata, aga ikka juhtub nii, et järgmine kord, kui kohtume, on need lapsed juba kümme sentimeetrit pikemad ja määramatult targemad.

Mulle ei meeldi teatrielust mõtelda kui millestki väga erilisest. Vähemalt mulle ei meeldi sellest niimoodi rääkida. Alailma otsin ma mingeid seoseid „tavaliste“ ametite ja „normaalsete“ kollektiividega. Kas selleks, et mitte näida üleolevana? Ma ei tea. Kas ma kardan, et kui räägin oma elukutsest suure vaimustusega, siis keegi võiks ennast halvasti tunda? Võib-olla. Parem räägin sellest, et aegajalt on raske ja probleeme on igal pool ja alati.

Möödunud nädalal sain kolmel korral anda intervjuud ja rääkida sellest, mis seoses teatriga südamel. Naljakas oli tajuda, et kõik intervjueerijad võtsid eos hoiaku, et Must Kast ja mina selle liikmena oleme juba palju saavutanud. Olen meelitatud ja uhke. Jah, uhke! Tajun äkki, kuidas mõni asi loksub jälle paika ja ma ei pea hakkama otsima vabandusi ja põhjendusi enese ja meie teatri saavutuste vähendamiseks. Mul on tunne, et midagi on õigesti tehtud.

Õige elu valemit pole olemas. Õiget elugi pole olemas. Ma ei tea, mida enamat tahaksin ma möödunud paarist kuust mäletada, kui need eredamad hetked proovisaalist. Mis vahet sel on, kas ma veedan oma aja teatrisaalis millegi tabamatu tagaajamisele, või teen midagi kõigile mõistetavamat. Paar kuud hiljem on need paar kuud ikkagi ühtmoodi mööda läinud. Mul pole vaja ärgata ja magama minna samal ajal kui enamik inimesi. Mul ei ole „praegu“ kiirem periood. Ma olen ja jään alati seotuks kohustustega, mida ei saa edasi lükata ega ära jätta. Etendus peab ju toimuma! Aga ma olen uhke ja mul on kuradi hea meel, et ma saan olla selle etenduse lahutamatu osa. See on see viis, kuidas mina ja minu teatrisõbrad on õppinud elama ja nii elame me ka edasi. Mitte sellepärast, et praegu kuidagi juhtus nii, vaid sellepärast, et me ise oleme nii korraldanud ja suure tõenäosusega korraldame ka edaspidi.

Ma arvan, et teatraali kodustada on raskem kui teatrist endale kodune koht teha. Ja viimane polegi nii hull.

Head rahvusvahelist teatripäeva! Palju õnne, Must Kast!

Kaarel

Mundo Võimalikuke – arhetüüpne väljapurse

Posted on 10. veebruar 2019

Esimesel päeval lõi x-mõõtmeline Isa, edaspidi Looja nimega Mundo Võimalikuke, x-mõõtmelise aegruumi.

Teisel päeval lõi Looja muusika, tegi palju mussi ja jämmis nagu segane, sellest sattus ta jumalikku ekstaasi.

Kolmandal päeval lõi Looja kulgemise ehk lokomotsiooni ning maailma esimeses ekstaasis tegi 23 ja pool tundi järjest seda, mida tulevikus mitmel pool tantsuvihtumiseks ning teatriks nimetama hakati.

Neljandal päeval lõi ta lingvistilise maatriksi, et muusika ennast üksikult ei tunneks.

Viiendal päeval lõi Looja sünteetilised akrüülvärvid, sest ta tahtis kangesti proovida oma seniloodut visuaalselt interpreteerida. Ta kätkes endasse kõikide tulevaste ja varasamate kunstivoolude teadmised ning keskendas nad galaktilisele lõuendile. Nii sai universum vibratsioonilised visuaalid, ja sellest ajast sai sagedus saatma kõike, ja kõikjal ilmnes nn sage protsessi tsüklilisus või perioodilisus.

Kuuendal päeval lõi Looja liikuva pildi, kuna teda huvitas, kas ta ka saab luua isegi jumala jaoks liiga raske kivi, ja selle ise siiski kergelt õhku tõsta. Südames lootis ta lihtsalt läbi liikuva pildi visuaalsünteesi hüperlingvistilise hüppe võimalikkust testida.

Seitsmendal päeval sai Loojal sellest neljamõõtmelisusest villand, ning ta lõi enesele tähelepanu ja mälu ning tunded, mõistmata isegi, mida ta nüüd täpselt teeb, ning ühe tumepunase kirsikese, mille kivi sees oleva sinihappe sisse kodeeris siniselt hapendava salateadvuse, mis jäi opereerima ja kilkas ja paukus talviti, kõige käredama pakase ja jäätmetornaado ja pasatormide puhul ning suvel auras nagu jasmiiniäädikas. Kirsipuu ümber meelitas aga intuitiivsemad kohalikud vihmaussid kokku ning ülendas nad Aja Valvuriteks ja selle konkreetse objekti töötajateks, nõudega kobestada 150 tonni kuupliitrit mulda kirsipuu ümber aastas.

Selle kõige käigus oli Võimalikuke aga kaunikesti tüdinud, ja tundis ka veel häbi, vaagis ikka veel mingite esimeste päevade teemade ja luhtaminemiste kallal – teisisõnu oli melanhoolne ja rippus mineviku küljes. Ei andnud talle rahu ka meditatsioon, ta muutus üha närvilisemaks – kõndides aias ringi, vaatas ta oma loomingut ja kaotas täielikult lootuse.

Viimases hädas hakkas ta transformeeruma, võttes erinevaid krutskilisi vorme, otsides vastavat ja parimat kombinatoorikat:

keerdus, krussis,
must auk – solaarpauk,
suur-tao,
väike-tao,
ogre – koger jne.

Samal ajal kepsles ta õhus kaljurünkalt A edasi juba pilverünkale F ja viibis nüüd juba mitmekümne meetri kõrgusel vee kohal, kui ta end järsku tagasi kogre-taoliseks limukaks muundas, piiksatades tavalises gruusia keeles: “Tagasi algusesse!” ning nagu püssikuul vee poole kihutama hakkas ning pisukese lutsuga pinna alla sulpsatas.

Mida ta seal edasi tegi, on juba omaette rõõmusõnum, olgu aga öeldud, et välja ei tulnud ta sealt mitte enne, kui möödus paarsada miljonit aastat, ja siiski tuli ta alandlikult roomates, poolvesisena, nina tatine. Sealt edasi läks veel sama palju aega, kuni endine Looja end vähe mõnusamalt tundma hakkas. Aga uus elulaad tundus talle istuvat. Kogu tema jõud ja omnipotents oli jagatud miljardite aastate ja veel rohkemate eri isendite peale, nii ei pidanud ta enam tundma neid hullumeelseid Looja raskusi, vaid sai lihtsalt iseenda poolt looduga kokku sulada ning sealt edasi eksistentsi kangaid pika aja peale keerutama ja kokku lõimima hakata.

Karl Edgar

Lauluilmutaja

Posted on 3. veebruar 2019

See video sai tehtud kunagi Möku tänavamuusikafestivalil aastaid tagasi. Enne, kui Mökust sai Musta Kasti altnaaber ja suur sõber. Olime törts muusikat teinud Jari Matsiga ja läksime sellega tänavale esinema. Lihtsalt hulljulguse ja entusiasmi pealt.

Laul „Võõras“ oli üks paljudest, mis Genialistide Klubis tiksumise pealt end ise siia maailma lõi. Jari tõmbas kitarril akorde ja mina otsisin mingit viisi peale ja siis juba tulid sõnad kuskilt ja ma mäletan, et vist tol hetkel tahtsime teha laulu linnast, aga tuli hoopis selline… selline bossanovalik jutustus. Ja ilma riimita! Appi, tavaliselt ronivad minu alateadvusest riimid üsnagi vabalt välja, aga tookord jätsid meelega tulemata. Ometi on seal miskit, mis mulle väga meeldib ja „Võõras“ on siiani üks mu lemmiklauludest, mida Jariga esitada.

Peab tunnistama, et laule olen kirjutanud juba ligi 20 aastat. Muidugi on võimalus, et ma mäletan midagi väga valesti, aga minu meelest olin ma ikkagi üheksa-aastane, kui turnisin oma narivoodi ülemisel korrusel ja hakkasin laule välja mõtlema. Sain ühe laulu tehtud ja siis panime naabrilaste ja õega kokku bändi. Ma kirjutasin mõne laulu veel. Oli ilus suvi. Vahepeal tegime proove: kõik said sõnad ja ühehäälseks. Bändi nimeks sai „Unistajad“, sest see oli kõige lahedam Venezuela noorteseebikas, mis televiisorist tuli. Vanaema mahitusel tegime ka ühe kontserti noorima õe sünnipäeval ja siis oli sellega kõik.

Siin on mu esimese bändi esimese laulu sõnad. Laula kaasa vabalt valitud viisil!

„Ma armastan sind. Ma armastan end. Lendab tiivutu lind nagu mõttelend. Me oleme paar. Nüüd teada saan. Kas armastad mind nagu mina sind? On pilgus sul lõõm ja südames rõõm. Pargipingil me koos vaikses tuulehoos.“

Mäletan, kuidas bändiliikmete seast tuli nurinat ja tuli palve, et ma kirjutaksin laule ka teistel teemadel kui armastus. Siis tegin ühe laulu unistamisest ja ühe värvidest. Küsi kunagi, ma laulan neid sulle. Põhikoolis proovisime klassiõe Mirjamiga ka bändi teha. Aga see ettevõtmine jäi pigem mõtteharjutuslikule tasandile: laule sai nagu kirjutatud, enamjaolt tegi seda Mirjam ja inglise keeles ning millalgi proovisin ma kirjutada Muhumaal ka muusikali ja vorpisin kolm ja pool laulu valmis, aga kõik see jäi ainult paberile ja mälusoppidesse…

…ja siis, gümnaasiumis, tekkis Küpriis. Tegelikult läksid Pau ja Kristi ühel reedel pärast tunde kooliaulasse kitarri mängima. Ja ma tundsin end väljajäetuna, tolknesin kaasa ja mingite kaverite läbiproovimisel läksin ettevaatlikult aula klaveri juurde. Tol hetkel oskasin ma vist ainult „Amelie“ kõige kuulsamat teost mängida, sest Kaarel oli Nukuteatri noortestuudios õpetanud. „Kariibi mere piraatide“ tunnusmuusika algust oskasin ka, sest olin enda jaoks avastanud youtube’i õpetusvideod. Siiamaani üten ma mõnikord, et ma mängin klaverit nagu kitarri. Minu klaveriharidus on piirdunud esimeses klassis õpituga, aga kuna proovi kaasavõetud lehtedel olid kitarriakordid olemas, siis võtsin nende järgi kolmkõlasid. Esimese proovi käigus läbisin mitu etappi: pealtkuulajast sai tamburiinipatsutaja, sealt ronisin klaveri taha ning lõpuks võtsin piraadimuusika akordidel ette uue laulu loomise. Mis sai siis, kui Nora oma mehe maha jättis… Olime just Von Krahlis kooliga seda lavastust vaatamas käinud ja selle pealt siis pusis end siia ilma laul „Nora“.

Hakkasimegi proove tegema, iseendi jaoks: laule kogunes, enamjaolt said need pealkirjaks naistenimed. Kui aga bändile nimepanekuks läks, kaalusime just mehenimesid. Eriti kuna eelmine koolibänd oli olnud Ursula. Lõpuks sai bändi nimeks Küpriis, sest koolivend Arseni oli oma keeltesegaduses nimetanud türkiissinise küpriisiks ja see oli naljakas ja lahe korraga ning piisavalt unikaalne. Küpriis hankis endale ka trummari Merlini kampa ning kooliaulas mängisime küll vaid korra, aga surfifestivalid ja esimene ülikooliaasta tõi meid siiski veel kokku.

Omaette teema tekkis siis, kui Mirjam (sugugi mitte enam põhikooli-Mirjam, vaid üks teine gümnaasiumi-Mirjam) palus meil oma sõbrannale sünnipäevaks laul teha. Sõbranna Eda oli juba siis vägev luuletaja ning tema sõnadele sai laul tehtud ja sünnipäeval ette kantud. „Sireleid hoida ma põlevas pihus alati soovin, kui lõpeb aprill!“ Tervitused ka Edale, tal oli just jälle sünnipäev. Minge lugege ta luuletusi. Eda Ahi!

Eraldi samm edasi sündis 11. klassi järel suvel Jürgeniga Tallinna vanalinnas uitades, kui ta ütles lause: „Esimest korda elus ma tunnen, et sügis võib tulla.“ Ütlesin, et see on lahe lause, ma kirjutan sellest laulu. Ja kirjutasingi. Seekord võlusin klaverist välja käikusid, mis ei olnud enam lihtsalt kolmkõlad. Võtsime selle siis Küpriisiga ette ning seda sai esitatud ka kooliaktusel. Laulis aga Laura Kalle. Sest ma tegin laulu, mis oli minu jaoks liiga raske. Seni suurim kompliment oli see, kui klassiõde Sandra tuli pärast küsima, et mis Ruja laul see veel oli?

Ülikoolis hakkasin ma aga Tartu Üliõpilasteatris käima ja võimsalt tudengielu elama. Sinna hulka kuulus ka see, et vaesed tudengid hoiavad raha kokku ning ma hakkasin tuttavatel juukseid lõikama. (Kolm õde ja aastatepikkune praktika enda peal oli piisav julgustus, eriti noormeestele, kes ise varem endale juuksuriaegasid polnud pannud.) Ükskord tuli Jari minu juurde juukseid lõikama, võttis pärast toas kitarri kätte ja ma leelotasin midagi peale, kuni haarasin internetisügavustest oma teismeeas kirjutatud luuletused ja tegime koha peal poolteist laulu.

Ühele tegime video ka. Kusjuures, ühes stseenis aitab Allan Aint õigel hetkel valguse tekkimisega. Ja tänud Mõmmikule, kelle stuudios sai see sisse lauldud ja kõikidele hulljulgetele sõpradele, kes tulid suveriietes viimasesse stseeni jooksma.

Üks eriline sünnipäevalaul, mis me Jariga tegime, koosneb näiteks pooles mahus ropendamisest. Ühel välisfestivalil olles nautisime seltskonnaga seda, et kohalikud meist absoluutselt aru ei saa, seega küsimus pole kunagi selles, et mida öelda, vaid et kuidas. Proovisime järele, kas on võimalik kedagi sinnasamusesse saata, intoneerides aga tähendust armastusavaldusena… oli küll. Ja sellepärast me teatud seltskonnaga saadamegi üksteist sinnasamusesse ja rohkemgi ning oleme õnnelikud või laulame sellest. Tervitused Anule ja Liisule ja Kaijale!

Teatrikoolis hakkasin laule tegema siis, kui hakkasime lastelavastusi tegema. Kõigepealt oli mul lihtsalt liiga palju soovitusi, kuidas paremini teksti jagada või juurde teha ning Lauri Mäesepaga sai kahasse loodud. Teisel teatrikooliaastal aga sündis iseseisvamaid laulukesi, nende seas ka näiteks „Kolme paksu räpp“. Ka oma diplomilavastuses „Pööriöö“ panin tiimi laule looma, mida ma omaette ka üheks suureks verstapostiks pean.

Kes ei tea, siis esimesse klassi ma poleks peaaegu sisse saanud. Kodukohajärgne kool oli Tallinna Muusikakeskool ning minu jama oli selles, et ma ei pidanud viisi. Üldse oli muusika ja eriala ilmseletamatult raske mulle ja ma läksin teiseks klassiks üldse Tallinna Prantuse lütseumisse ära. Viisipidamatusest taskumuusikalini teatrikoolis on tükk maad.

Kui lastelavastustest oli kogunenud nii palju laule, et neid oli mõistlik plaadile koguda, tegime ka kursusega Hooandja projekti. Ka siis oli üks auhindadest, et Jaanika kirjutab laulu. Mõni neist elab oma elu teistes kätes või salaja minu repertuaaris edasi. Kaija diplomilavastuses „Insener Paaveli armastuse eesõu“ osalesin juba heliloojana ja sealt pärineb ka üks minu enda isiklikke lemmikuid: Mehis Heinsaare sõnadele loodud „Maailm korraga väsinud on…“

Viimane teos, millega ma kuskile lavastusprojekti olen panustanud, ilmneb Birgiti lavastuses „Peks mõisatallis“, kus ma saan turbas esitada oma räppi „Ehalkäik“. Selle ma kirjutasin enne lavastusprotsessi, kui Anuga istusime Genialistide Klubis ja andsime teineteisele räpiteemasid… Noh, oligi õhtu, kus istusime hõõgveiniga akna all ja kirjutasime omaks lõbuks räppe. Ja üks neist jõudis lavastusse.

Viimane hetk, kus kitarri käes hoidsin, oli praeguse Hooandja video filmimine. Lõunapausil hakkasin juba Rahole laulu tegema. Väike paus on sees olnud ja rõõm klaveri ja kitarriga koosistumisest on suur. Ja vajalik: tahame Musta Kastiga endale väikebussi. Ka seekord saab minu tehtud lugusid auhinnana endale lunastada. Panin kaks tükki veel juurde ja võib-olla paneks mõned veel, kui vaja. Seda bussi tahaks küll. Kirjutamise hetkel on veel viis päeva toetamist jäänud. Kuule, toeta bussi. Osta laul. Ma võin luua küll. Või osta lastelauluplaat. Või telli etendus läbi Hooandja. Kuuldavasti on etenduses „Peks mõisatallis“ üks kõige ropum räpp ilma ühegi roppuseta… vähemalt minu meelest.

Me tervitan kõiki inimesi, kes minuga selles hõllanduslikus kirjatükis on mõttes kaasa rännanud. Mõnd teist pole aastakümneid näinud. Kirjuta? Ja kõigile neile, kellele kunagi on öeldud, et sa ei oska laulda, sa ei pea viisi.. Ei. Kõik inimesed oskavad laulda. Julguse, proovimise ja füüsilise harjutamise küsimus… nagu koordinatsiooniharjutused! Palun, proovi veel. Ja veel. Ja veel. Kui ei proovi, oled rohkem kaotanud kui siis, kui proovid ja ebaõnnestud.

Ja kui veel miskit, siis jagaks isiklik inspiratsiooni teemal laululoojad naised klaveril: Amanda Palmer ja Regina Spektor. Julgus jutustada lugusid, vahetada žanre ja helistikke nagu jumal juhatab, ühendada väike siivutus ja suur sõnamäng… Head kuulamist!

Jaanika

Kiri minult. Sinule

Posted on 20. november 2018

Tere, sina!

Ma ei ole ammu kirjutanud. Ei sulle ega mulle ega ka kellelegi teisele. Siiski… oma vastsündinud vennatütrele kirjutasin ühe kirja. Aga kuna tema seda alles mõne aasta pärast lugeda saab, siis on see tulevikukiri… minevikust.

Tahtsin sulle justnimelt seetõttu kirjutada, et me ei ole ammu omavahel rääkinud. Ega ma veel ei teagi, kuhu (ja kas üldse kuhugi) see kiri mind või sind või meid võib viia. Vaatame!

Hiljuti kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut “Heast enesetundest”. 37. minutil kõneleb ta nii: “Mõnikord me tunneme, et me oleme seest tühjad. Psühhoterapeudil on sellel puhul viis küsimust. Mida sa väldid? Mida sa kardad? Mida sa tunned? Mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud? Mida sa tahad?” Ta räägib ka, et me kõik oleme visad peitma seda, kuidas me tunneme ja mida me kardame. Me ei taha endale teadvustada, et me väldime. Selle asemel tahame olukordadest, tunnetest ja muust “üle saada”. Me mängime mängu “nagu seda poleks olnud”. Häbi, süütunne ja viha on aga väga tugevad tunded, mida ei saa lihtsalt ära peita. Siit saad kuulata täispikka loengut.

Ju see loeng mulle seetõttu silma jäi, et olen viimasel ajal oma mõtetes mingit raskust tundnud. See raskus tuleb ja siis järgmisel või ülejärgmisel päeval asendub ta täieliku kergusega ning siis taaskord naaseb. Sedasi see nõiaring mul käib. Aga erinevalt varasematest kordades mu elus, kui ma end taoliselt tundnud olen, ei muserda mind see raskus. Ta tundub põnev. Ta on nagu mingi raske matemaatikatehe, millele ma ülesannet kohe esimest korda lugedes pihta ei saa. (Ja teeme ühtlasi siinkohal selgeks, et mulle väga meeldib matemaatika.) Ma ei tea, kas need on need 26 aastat, mis mu õlule on kogunenud, aga mingi teadmine on minusse tekkinud, et igal ülesandel on lahendus olemas. Ma ei tea lihtsalt veel, kus.

Ma siis üritan iseenda eest mitte peitu minna ja see on vahepeal keeruline, aga üldiselt päris äge rännak. Eriti kõnetab mind Seppel-Ehini loengust küsimus “mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud?”. Millised minu tegevustest ja käitumis(mustri)test on peibutised, et mitte tegeleda sellega, mis mulle tegelikult korda läheb?

(Mulle tuli vahepeal meelde, et ühe kirja kirjutasin siiski veel. Umbes kuu aega tagasi. Aga see on selline salakiri, sest seda pole ma selle adressaadile edastanud. Ja võib-olla ei edastagi kunagi. Mu meelest on tore vahepeal kirjutada kirju tühjusesse. Või siis justkui läbi õhu inimestele, kellele sa tunned, et pole veel aeg mingeid mõtteid öelda. See teeb pea sedasi mõnusalt klaariks.)

“…aga kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada. Ikka on süda hakanud takjana millegi või kellegi külge kinni, täiesti vastu tahtmist ja vahel isegi endale teadmata.” – K. Ristikivi “Hingede öö”

Ma teen praegu Labürintteatriühendusega G9 proove. Teeme Karl Ristikivi põhjal “Hingede ööd”. Väga sümpaatsed sägad on koos. Nii et tule vaatama ja kogema ja tajuma! Ma tõesti loodan, et sa tuled. Mulle meeldib mõte ühel hetkel sinuga sellel ruumirännakul selles majas kohtuda.

Lisaks tule ka “Caligulat” vaatama. Selle aasta viimased võimalused on 26. ja 27. novembril. Parajalt hullumeelne töö ja ettevõtmine on see olnud (samuti koos mõnusa kambaga).

Ma tunnen, et olen juba mõnda aega elanud alla enda ideaalide. Hetkel mõtlen ma keskkonna-sõbralikkusele. Tean, et enda sõprade seas olen saanud selle tiitli, kes väldib pakendit ja kasutab oma korduvkasutatavaid kõrsi ja eelistab kohalikku toorainet jne jne. Mingitel hetkedel olengi kõigele sellele ja veel rohkemale tähelepanu pööranud. Viimasel ajal olen aga alla igasugust arvestust võrreldes selle minuga, kes varem eksisteerinud on.

Nägin alles sotsiaalmeedias postitust, kus visuaalselt oli näha tohutuid plastikusaari ning selle all oli kiri: “Aga see on ju ainult 1 kõrs, ainult 1 kohvitops, ainult 1 kilekott”. Minuga on juhtunud sarnane lugu. Jah, ma võtan ikka kaasa oma kohvitopsi ja kõrre ja väga tihti ka riidest koti, AGA see kogus plastikut ja pakendit, mida ma viimase poole aastaga olen tootnud, ei ole vabandatav. Isegi kui ma ehk keskmisele eestlasele selles osas alla jään (plastiku tootmise koguse osas), saaksin ma palju paremini.

Ma kirjutan sellest sulle, sest ma väga tahan end selles osas distsiplineerida.

Ma üritan ikka mõelda, et mis siis, kui kogu prügi, mida ma toodan, peaks jääma minu koju? Mis siis, kui ühtegi prügikasti ega -mäge ei eksisteeriks? Kui ma peaksin absoluutselt iga enda poolt soetatud asja eest lõplikult vastutama, mitte ei saaks seda vastutust prügikastile anda… Hetkel ei mahuks ma tõenäoliselt oma koju lihtsalt ära.

Ma mõtlen, et üritame koos sellele igapäevaselt rohkem tähelepanu pöörata. Mis sa arvad?

See kiri jääb praegu selliseks, nagu ta on. Võib-olla natukene liiga lühikeseks (ehk seetõttu, et nii pikk paus on kirjutamisesse sisse jäänud), võib-olla mitte.

Kui ma muud ei tee, siis kuskil mõttesügavuses igatsen ma Islandi kargust ja hingematvat loodust või hoopis Itaalia vabadust, päikest ja lohakust, või lihtsalt, et saaks Eesti suves üleni merevette mattuda. Lumesõda tundub ka päris tore ja seda saab vast juba õige pea.

Järgmise korrani!
mina

Laipade lugu

Posted on 12. november 2018

Mine tea, võib-olla on minu tänaste melanhoolsete mõtete käimalükkajaks pime ja pori ehk siis sügis. Kuid ma usun, et tegelikult mitte, sest tegelikult sügis ja just eriti see pime ja porine november on mulle alati väga meeldinud. Just sellistel poristel ja pimedatel õhtutel küünlavalges ning kamina ees oleskledes on kõige mõnusam maailma asjade üle arutleda ning enda ja no veidikene ka teiste sisse vaadata. Selleks ajaks on muu elu tagasi oma rütmi läinud, suvisest kaosest on saanud taas rutiinne argipäev, mil maailma asjad oleksid justkui tagasi omadel kohtadel. Kuid ega ainult rutiin (mis on kaljukitse elu moto) tee minu jaoks sügist nii võluvaks.

Sügise värvid, lõhnad ja annid on mind ka alati köitnud. Eriti vahvad sügisetegelased on seened – mitte ainult need, mida hea potti või pannile panna – metsad, pargid ja ka minu oma koduaed on täis igasuguseid põnevaid isendeid. Aga mida aasta edasi, seda harvemaks jääb uute liikide avastamise rõõm. Ei, mitte turjalistuvate aastate pärast, neid nii palju nüüd ka veel ei ole. Aga loodus hakkab otsa saama.

Seenehooajal saab ikka aeg-ajalt uudistest lugeda, kuidas siin või seal on jälle keegi metsa ära eksinud.
Mõtlen tihti – kuidas see üldse tänasel päeval võimalik on? Polegi ju metsa, kuhu eksida. Peatad tee ääres auto, et veidi seigelda ning uusi põnevaid seenisendeid avastada, astud maksimaalselt 50 meetrit ja juba ongi mets otsa saanud. Veel kurvem on aga lugu kunagiste lemmikkohtadega, kuhu mõnda aega sattunud ei ole – võin kihla vedada, ka sinu lemmikpaikadest on tänaseks neli viiest haihtunud. Tõe huvides tuleb muidugi nentida, et jah, koht kui niisugune on ikka alles, aga mida seal koha peal enam ei ole, on puud, põõsad ja kõik muu, mis metsa koosseisu kuulub. On vaid koledad tuumasõjajärgset maailma meenutavad poolest tüvest maharaiutud puude jäänused ja jubedas koguses risu, mille peal inimese jalg väga kaua astuda ei saa. Seente juurde tagasi tulles – neid ka enam ei ole. Seened on keskkonnamuutustele ülitundlikud ja kui inimene nende elutegevuseks olulised partnerid maha raiub, siis nad ei saa enam tagasi kasvada. Või ei taha.

Ja huvitav, kuskohas kõik need metsloomad peaksid siis elama? Praegu on hundijahi hooaeg. Natuke aega tagasi jahiti põtru. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks on inimesel õigus otsustada, kui palju tohib meil olla karusid või rebaseid. Kas sellepärast on inimene võtnud omale selle õiguse, et mets, kus metsloomad elama peaksid, puudub meie ökosüsteemist? Ja et siis tuleb ka loomad maha lasta? Üks jahimees püüdis mulle seletada, et loomi PEAB küttima, sest muidu ei lase nad inimestel elada. Nimetatud „õppetund” ei vastanud jahimehe ootustele – vastupidi, pärast seda loengut tekkis tahtmine hakata jahilubasid väljastama hoopis inimliigi arvukuse piiramiseks.

Sattusime siia planeedile ühtede viimaste asukate seas ning üsna lühikese ajaga oleme selle lihtsalt vallutanud üle laipade minnes. Loomalaipade. Metsalaipade. Seenelaipade. Ja mulle paistab, et ikka veel on vähe – me tahame laipu nii kaua, kui neid võtta annab. Aga kui kõik, millest saab laipu teha, otsa lõppeb, mis siis saab? Mina ei oska vastata. Aga sina?

Tegelikult ei ole kõik mu sügismõtted alati nii sünget tooni. Ainult seekord. Aga järgmisel korral kirjutan palju rõõmsamatel teemadel.

Katrin

Muutuste aasta

Posted on 4. november 2018

“Huh! Tartu ei meeldi mulle! Ma ei kujuta ette, et ma võiks selles aeglaselt kulgevas linnas elada.” Miks? “Mulle lihtsalt ei meeldi see linn! Ma ei sobi sinna ja pealegi ei ole asi minus, asi on selles kummalises tundes, mis mul seal tekib. Justkui olen kuskil, aga samal ajal olen mitte kusagil. Asun seal justkui vaakumis – ei ole õhku, ei ole ruumi, ei saa hästi liigutada ja igalt poolt on natuke ebamugav!”

Siinkohal on paslik mainida, et niimoodi mõtles Birgit kuskil 10 aastat tagasi. Kuid niimoodi ma päriselt mõtlesingi. Halastamatu Tartu-vastane ja kuigi mul ei olnud lemmiklinna, siis olin ma väga kindel, et välistusmeetod töötab sama hästi ning Tartu oli seal kaotajaks – üks, mis oli kindel: Tartu on big NO-NO!

Noh, võite arvata, kui pettunud ma olin, kui teisel kursusel, kõikide teiste suureks rõõmuks langetasime otsuse, et Must Kast tuleb ja ta tuleb just Tartusse. Appi! Isegi Musta Kasti nimel – ei, ei, ei! Naeratavad ja õnnelikud näod ümberringi ja mina oma väikeses egoistlikus maailmas (loe joriseva mürsiku häälega): “Aga ma ei taha, mulle ei meeldi seal, miks just seal, see on nõme, üäää, üääää!” Ja olgem ausad, ma ei hoidnud ennast tagasi: kõik mu sõbrad said sellest teada! Hüüdsin kähedal häälel mäetippudelt, et kõik ikka teaks, kuidas ma kannatan, kuidas ma ennast ohverdan – kolin linna, mis mulle üldse ei meeldi! Aga seda kõike Musta Kasti nimel! Vaadake mind, mina teen suurima ohverduse! Mina! Mina! Mina! Kuni Maarja, kaine mõistus mu elus (meeldib see mulle või mitte), võttis asja lihtsalt kokku: “Birgit, sulle ei meeldi ju ükski linn, mis vahet seal on, millises neist sa siis elad!” Noh, palju õnne! Nii oligi! Jama kui suur! Mu välistamismeetod oli tõesti olnud halastamatu – ei olnud enam midagi välistada! Pekki! Ma olen iseennast petnud! Kellele sa seda kurtma lähed – mitte kellelegi! Ja siis istud oma probleemi otsas, mille oled ise välja mõelnud! Kuradile kõik, ainus, mida muuta sain, oli MINA. Ilmselgelt ei olnud ma ka siis suurepärane sõnastaja, ja kes olekski tahtnud kuulata mu traktaati: ärme koli Tartusse. Ainus variant oleks olnud loobuda Mustast Kastist ja seda ma teha ei soovinud. Noh, ja siin ma olen.

Eee… vahva lugu, aga milleks? Birgit? Noh, asi on selles, et käes on muutuste aasta. Endalegi üllatuseks ma kolin. Mitte Marjast Vaksalisse, vaid Tartust Tallinnasse. Kauaks? Mulle tundub, et kauaks, jäädavalt! Jaburad sõnad… jäädavalt, minust saab tallinlane. Mu kodu ei ole detsembrist enam Tartus! Elu keerutab mind mööda ilma ringi, aga seal, kus on su süda, sinna viivad ka su jalad. Minu puhul me lahkume küll koos, st minu süda ja minu jalad, aga sinna ma tahan jääda, kuhu mu süda paigale jääb. Super loogiline selgitus, aga noh, nii ta on! Ma (me) kolime!

Ja nüüd olen uuesti selle ammuse küna ees. Mulle ei meeldi Tallinn! Kuigi ma usun, et ma ei ole ka Tartuga parimaks sõbraks saanud, siis olen ma temaga harjunud, ta on mulle kodune – kõikjale saab jala või rattaga, ma reaalselt kohtan tänaval inimesi, keda ma tean või tunnen ja peamine, siin on Must Kast. Jah, ma ei lahku ju Mustast Kastist, ärge saage valesti aru, Mustast Kastist ma ei lahku, ma lihtsalt elan põhikohaga Tallinnas. Tänapäeval on kõik võimalik! Tagasi probleemi juurde! Mure on selles, et kuigi esialgu ei arvanud ma Tartust midagi, siis on ta mind vastu võtnud ja mulle kodu väljaspool kodu pakkunud. Tunne, et mul on koht, kuhu minna, et sõbrahinnaga kohvi osta, leti ääres jutustada või Musta Kasti kontoris laua taga tööd teha. Ilmselgelt räägin ma Genialistide Klubist ja Mökust. Ja kuna ma olen enda kõige halvem peremees, siis ei oska ma kohe üldse kodus töötada ja kui vaja, sammun ma alati rõõmsal meelel Genialistidesse, et seal “kontor” püsti panna. Nüüd, kui ma varsti enam Tartus ei ela.. kuhu mul seal Tallinnas minna? Kus on seal mu kodu väljaspool kodu? Nagu ei olegi! Ja see teeb mind kurvaks, et ma jään pidetuks, et ma jään seal kuidagi üksinda. Muidugi, ma võin ju hakata “kohvikukontoreid” pidama, olen proovinud, aga need muutuvad jube tüütuks juba pärast paari päeva. Lisaks mõjub see laastavalt rahakotile. Raamatukogukontor? Jah, ka variant, aga peamine mure ei olegi ju lauas ja toolis, vaid inimestes, kellega kohvi ostes jutustada! Mökus on alati keegi, kes mind teab, kellele ma ei ole tundmatu piff arvuti taga. Ja ma ei taha olla suvaline tundmatu! Mulle meeldib Tartus! Appi! Ehk siis sama vana küna hullem variant – mul nagu polegi Tallinna vastu midagi, aga Tartus on väga mõnus ja tore!

Jah, justkui mulle meeldib Tartu. Oeh! Aga kunagi meeldis mulle ju Tallinn… vist… ehk meeldib jällegi! Ja vahest on distantsilt kulgev romanss Tartuga see, mis kõik ka Tallinnas paika loksutab. Ma loodan ja usun!

Birgit

Sügistalvine Uus

Posted on 29. oktoober 2018

Uus sügis. Uus talv. Uuslavastus. Uued inimesed teatris. Uued lähenemised. Uus ruum. Uued mured. Uued rõõmud. Uued olukorrad, mis vajavad lahendust. Uued eesmärgid. Uued asjad. Uued kohtumised. Keerame kella. Liigume omas rütmis. Ikka edasi. Alati uuega kohanedes, vastu võttes, puigeldes, muiates, leppides, karastudes… Vahel hirmu tundes, siis ootusärevust tundes, oodates edasist.

Täpselt nii rahul saab endaga olla, kuivõrd oled valmis uuenema ja muutuma igas hetkes. Õppima ja kasvama.

Muutused lendavad tuules
läbi sügise
uus kerkib esile
välja imbunud vanast
elu uuendab meid igal sammul
lehed langevad
me tardume
ja küsime endalt
mis nüüd on sul varuks
uued tunnid ja sekundid
sügise hääl kajab kalgilt vastu
liigu, uuene, muutu
samm edasi, pole tagasiteed
on vaid pagas, mida kannad sel teel
südamed elevil, ärevil
või sootuks ära väsinud
kas suvi neelas su alla
aga sügis näitab suunda
lehed langevad
talle omaselt
viskudes maha vana
kõik muutub, püsi julgelt sa järel
võta vastu see and
uueneda ja märgata
sammuda omas taktis
läbi alati uue sügise

Mõttekat talveaega, koguge, varuge, seedige, jagage. Katsetage sellega, mis on uus ja päris. Või vana ja ununenud, aga annab jätkuvalt sooja või tekitab külmavärinaid. Käige külas ja sööge hästi. Jälgige enda ümber toimuvat ja öelge sõna sekka. Kallistage oma lähedasi ja näidake, et olete olemas.

Talvised soovitused ja see väike luuletus oli minu katsetus, et kuulata vaikust ja ennast, tunnetada hetke, kus olla.

Reeli

PS: Ja kuna viimasel ajal on palju häid filme välja tulnud, siis ei saa ma ilma soovituseta siingi. See ei ole küll üks eesti filmidest, aga see-eest on kui kosmos, kõikehõlmav ja -puudutav – „Bohemian Rhapsody”. 🙂 Freddie Mercury – legend ilus ja valus. Ning muusikat ka – “Somebody To Love”.

Karl Roberti aastaring

Posted on 21. oktoober 2018

Terekest, mina olen Karl Robert. Ma olen sündinud Viljandis, kasvanud Rakveres, töötanud Tallinnas ning ringiga tagasi Viljandisse potsatanud. Sel nädalal on minu kord kirjutada Musta Kasti blogisse. Ma ei ole varem kunagi blogi pidanud. Ma pole varem üldse eriti kuhugi teistele lugemiseks kirjutanud. Endale ikka, sahtlisse ja nii. No nagu see käib või ega mina ka ei tea, kuidas see käib, ma ainult püüan kaasa mängida.

Kirjutanud olen vähe vist ka suuresti selle pärast, et mu käekiri on suhteliselt piinlik, #maugikäekiri. Muidugi ma pean märkmikke ja päevikuid, neid on minu arvates oluline pidada, sest mingid asjad peab endast välja ütlema. Hiljem on kindlasti ka tore lugeda, märgata oma kasvamist läbi päevade, aegade… Käekirjaga on mul üks selline naljakas lugu, et kunagi, kui ma abiturient olin ja lõpueksamiks valmistusin (mina käisin koolis veel sel ajal, kui eesti keele eksam koosnes ainult kirjandist), siis mu õpetaja taotles eksamikomisjonilt luba, et ma võiksin arvutiga kirjutada. Veidike nagu erikohtlemine, aga ta põhjendas selle üsna kindlalt ära. “Robert, su käekiri on kohutav, sa ei saa nii kirjutada, inimesed ei saa sinust aru ja sa kaotad väärtuslikke punkte.”

Kui mul seda blogi pidada paluti, siis ma mõtlesin, et huvitav, millest ma kirjutan. Kas ma kirjutan minevikust või tulevikust ja et kas siis Musta Kasti minevikust ja tulevikust läbi minu vaatepunkti või minu enda omast. Mälu aga mäletab asju nii, nagu ise tahab ja uued suunad vajavad alles manifesteerimist. Igatahes jõudsin ma arusaamale, et ammu ja kunagi on ühe sirge kahes erinevas otsas ning nende ühine nimetaja on vaid see, et nad leiavad aset teadmata aja pärast. Ja teadmata aega ei ole võimalik määrata, sest ma usun, et me kõik oleme tundnud, kuidas minutid venivad ja päevad kaovad kui sekundid. Seega kõige lihtsam on rääkida olevikust. Olevik on justkui ainuke, mis meil on. Vaid praegu on võimalik midagi käega katsuda. Hiljem saab tehtud liigutusi meenutada ja uusi ette kujutada… Vist.

Praegu on aga tore sügis. Loodus lokkab looklevast värvidemängust. Üks eluring saab jälle täis. Üks aastaring jõuab varsti uue lumekihi alla. Mäletame ju väga erksalt seda kevadet, või mingit kevadet, varasemat varakevadet, kus kas ärkasime ise või märkasime, kuis kõik me ümber sirgub ja päikese poole sirutub. Kevadel olin ma kindel, et see on kõige kaunim aeg, kauneim aastaaeg. Hetk, mil kõik laulavad armulaua järjekorras ootelaulu. Ja mitte selleks, et neid märgataks, vaid et nad ise märkaksid, et on elus. Tähendab ME märkasime, me ärkasime, jah, mina ka (#minaka). Kõik oli muretu, sest tundsin, et olen hoitud.

Siis aga saabus suvi. Meeletu suvi, meeletu noorus täis katsetusi, eksimisi, riske, pikki päevi ja lühikesi öid. Suvelõhnad ja -helid ja -viljad olid juba küpsemad kui kevadel ning need panid pea veel kiiremini keerlema. „Pea, mu pea, pea nüüd pea!“ – pea iga generatsioon leiab, et noorsugu on hukas. Sellel levinud arvamusel on alust, aga mina leian, et teisiti ei saagi. Iga uus generatsioon on ilma revolutsioonivaimuta lihtsalt nõrk. Minu arvates noored peavadki suvel eksima, et sügisel targemad olla. Las nad kuulavad oma südame häält, las nad õpivad seda tundma, las nad mõistavad, et iha, liha ja viha on kolm eriasja. Las nad leiavad oma enesesisese moraali. Mõni leiab selle ehk raamatuist, teine filmidest, kolmas elatud eludest, neljas jagatud rõõmudest, viies kaotatud tundidest, kuues kuumadest kõnelustest, seitsmes tahab võib-olla ise eksida ja kaheksas tunneb, et ta on märter. Miski pole vale. Eriti kui valetunnetust ei ole.

Kui värvikirev ja rikkalik ei oleks olnud ka me suvi, kord saabub ikka sügis, mis on meist kõigist targem. Sügise värvid on ikka ja jälle enneolematud. Neis on elatud elu ja tehtud teod juba peidus ning tugev on sügis, sest ei häbene oma hääbumist. Vastupidi. Ta teab, et ammutas suvelt kõik, mis tahtis, kõik, mis sai, kõik, mis oli võtta ja võtmiseks sobis, sai võetud. “Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus,” ütles kord üks mulle väga oluline mees. Fred Jüssi on üldse tark nagu mets. Ta ei kõnele ilmaasjata. Aga ühtegi asja üle ka ei tähtsusta. Elusügises, usun, toimime ka meie nii. Teame, et ei pea enam rabelema, sest jõud on ammutatud, maksimum saavutatud, nüüd tuleb toimida kogemuse, intuitsiooni ja õpitu järgi. Säästlikult, sest talv tuleb pikk. Kindlasti pikk. Aeg ju venib, kui oodatakse, ja kevadet oodatakse ikka. Kasvõi seda enda sisemist kevadet. Kuna inimesed on wifiga taimed, siis on meil vahel keset jaanuari võimalik end korraks näiteks Indoneesiasse asetada, jah, see toob midagi korraks lähemale, tõstab õuelille tuppa sooja, aga päriselt ei asenda oma peenras õitsemist.

Peenrale langevad enne veel aga viimased kirjud lehed, tõmbuvad pruuniks ja külmuvad maa külge. Tuleb talv ja lumi ja jääääri ja öötöid on täis kõik linnad. Ka kauges külas vaikib pill, sest energiat on vaja hoida. Toitume keldrisse pakitud mälestustest, mis kätkevad endas möödunud kevade ja suve ja sügise parimat saaki. Loeme teiste retseptiraamatuid, et ka talvel sirguda. Hoiame sooja ja lähedasi, lähedalt ja soojalt. Ja nemad hoiavad meid. Kuni ühel hetkel kuuleme hallis vaikuses esimeste rändlindude laulu. Nad tervitavad meid, kes me lahkumata vastu pidasime. Kes me tugevalt, juured maas, pea pilvedes ja süda ootusärev järjekordse talve ees ära ei kohkunud. Meie tiivulistel sõpradel on hea meel, et me nad ära ootasime. Nemad on püsimatumad, aga nüüd nad on tagasi ja kuulutavad kevadet.

Päike muudab lume veeks ja hakkab ojadena sängi solgutama. Piibelehed ja lumikellukesed pistavad pead mullast välja ja kasvavad vuhinal sügisel mahalangenud lehtedest läbi. Nad rajavad oma tee ise ja samal ajal austavad eelkäijaid. Ilma nendeta ei oleks neil sihti, nad peaksid kõik ise välja mõtlema ja kui kõik on lubatud, on väga raske üldse midagi teha, ei oskagi midagi teha. Õnneks nad teavad, et ring saab ühel hetkel täis ja see teadmine laseb ammutada päikeselt kõike, mis ta pakub. See lubab rüübata suure lonksuga eluvett, et tunda jõudu oma kehas, tunda tahet kasvada. Seejärel sirguvad varred ja avanevad õied ning mitte midagi muud neil teha ei tulegi.

KARL ROBERT

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Posted on 9. oktoober 2018

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

saame tuttavaks

Posted on 1. oktoober 2018

Tere.

mina olen kristian. Te võibolla ei tunne mind, ma olen Musta Kasti uus liige, aga pole hullu, mina ei tunne Teid ka. see ei olekski lihtsalt võimalik.

ja kuigi see pole tegelikult üldse oluline, tutvustan ennast lühidalt:
sain paar nädalat tagasi kolmeseks, enne seda olin noorem.
ajasin endal üheksandat korda elus pea kiilaks.
kannan viimased viis nädalat sama paari pükse, need on lahedat värvi.

käisin eile või mingil muul päeval Kakerdaja rabas. vihmapiisad jõudsid enne mulla alla vajumist ära niisutada kollased, punased, rohelised ja erksinised puulehed, päikesekiired, mis läbi paksu pilvkatte mitte kuidagi maakerani jõuda ei saanud, jõudsid ikkagi kuidagi maakerani ja nende lehtedeni ja siis nemad sätendasivad ja autotee läks kuidagi eriti seksikate kurvidega sealt vahelt läbi ja ma mõtlesin, et teeks pilti, telefoniga loomulikult, ja tegingi nõndamoodi, et auto kojamehed peale ei jääks (ma õnneks ise polnud roolis) ja siis vaatasin seda pilti ja sain aru, et mul tegelikult pole kaameraga telefoni vaja. märg oli, mõnus oli, head inimesed olid, süüa sai ka – minge rappa. või ärge minge, vahet pole.

mulle meeldib nick cave’i kuulata. või lugeda. või vaadata. vahet pole. aga teised inimesed on ka vahvad.

lugesin mingil ajahetkel, kuidas kellelegi priit pulleritsule ei meeldi kallistada. ja siis lugesin kommentaare ka veel. mul hakkas kahju. oma ajast.

mulle vahepeal meeldib kallistada.

eelmisel kolmapäeval kella kolme paiku mängisin tehnika tänava ääres legodega või palliga või barbiespinneritega, ei mäleta, aga siis tundsin vastupandamatut soovi autode vahele joosta ja elust rõõmu tunda, aga üks tibin saatis oma emale messengeris sünnipäevaks liikuvat pilti ja ta samal ajal vist tegeles autojuhtimisega. õnneks tal oli uus auto ja liising ja kasko, niiet kindlustus maksab suurema osa auto põhja survepesust kinni. (tegelikult see ei juhtunud minuga, aga ma jälestan telefoni ja auto kombot, ummikutes loen alati parema meelega raamatut)

mingil suvalisel õhtul tegin salatit, kuhu läks: pakk makarone, üks sibul, neli tomatit, pool purki maisi, pool purki läätsesid, pool purki päikesekuivatatud tomateid, jao järgi herneid, mingit pipra moodi asja, mis pole päris jalapeno, aga peaaegu, soola-pipart, kaks pakki vegan majoneesi, kaks paprikat, hapu- ja värsket kurki, ehk oli midagi veel. aga väga hea tuli, isegi maitsev.

naljakas, et batuudimaailmas peab isegi lauajalgpalli palli eest raha maksma. rääkimata siis virtuaalreaalsuse prillidest. mis pull on? kaotaks äkki maailmast raha ära?

sõitsin eelmise nädala jooksul neli korda tallinna ja tartu vahet. kõige naljakam oli bussiga, lux express muide, sest üks tädi ei taht üldse mu kõrval istuda. niheles. aga võibolla ta oli hambaarsti juurde minemas ja pelgas, ei jõudnudki küsida.

ma peaks muide hambaarstile vist minema, kas keegi teab mingit head kohta tartus soovitada. lihtsalt mõned kommiaugud on tekkinud. piimahambad on kõik juba vahetunud.

ühel hetkel nägi mu kolmeaastane sõbranna üht joogaharjutust tegevat naisterahvast ja küsis siiralt: “kas sa oled kurb?” naersin. jooga ja depressioon käivad käsikäes.

“prohvetit” oli tore jälle mängida, kahju kohe, et nii vähe inimesi käis. eks nad peavad nüüd sõpradele reklaami tegema.

koristama peaks jälle, teist korda täna, aga õhtul tulevad külalised.

ma lähen nüüd spasse, vist. kutsuti. pole ammu kloori sees ujunud.

See on minu esimene blogipostitus, ma luban, et ma võibolla vaatan õhtul internetist järele, mida sõna blogi tähendab. Muarust on tore, kui inimestel on hobid. või instagram. aga vahel on kahju ka. ajast. oma ajast. Teie ajast. priit pulleritsu ajast. minge rappa, tehke süüa ja sõitke ohutult. ja tuututage, kui olete rooli taga. see on naljakas. nagu itaalias oleks.

KRISTIAN