6-aastane Liina on kodus, istub nõukogudeaegselt sisustatud elutoas ja vaatab televiisorit. Ta kõnnib telekani ja keerab selle nupust valjemaks. Kõnnib, sest pulti neil veel ei ole. Valjemaks, sest varsti algab ladina-ameerika seebiooper “Printsess”, mis on Liina lemmik. Nii lemmik, et ta kujutab ette, kuidas ta tulevikus elab seal, soojal maal, Limas või isegi Mexico Citys.
11-aastane Liina on emaga raamatupoes, et viimaks ometi saada endale päris oma eesti-hispaania vestmik.
12-aastane Liina saab Rate.ee-s tuttavaks temast umbes 8 aastat vanema Diego-Amor’iga, kes on pärit Hispaaniast. Kindel verstapost Liina elus.
23-aastane Liina läheb peaaegu et puhtjuhuslikult suveks Itaaliasse lapsehoidjaks. Ta saab ootamatult palju itaalia keelest aru ja usub, et abiks on kunagised püüdlused hispaania keele omandamisel ja seriaalide vaatamine, aga ometi ei suuda ta end selgelt väljendada. Itaalia keel erineb ikkagi oluliselt hispaania keelest.
25-aastane Liina sõidab Mehhikosse, et sõbra suure perekonnaga kohtuda. Ta saab aru ootamatult paljust, aga keegi teine tema itaalia keelel põhinevast hispaania keelest ometi mitte. Kuid tagaaias kasvavad papaiad ja sidrunid, nemad saavad temast aru. Ja tänaval mängivad lapsed saavad temast aru. Ja vana kerjav naine, kes Liina sõbrale väidab end perekonnatuttava olevat ning isegi Liinat tundvat, saab temast aru. Ja mõlemad erinevates jalgpallivabrikutes töötavad nõbud, kellest kumbki kingib Liinale jalgpalli, saavad temast aru. Ja kõik tulised toidud, mida Liina sööb, saavad temast aru ja ei osutugi väga tuliseks. 
Ja lennufirma saab temast aru, kui ta päev varem kiitleb, et jääb lennukist maha, et Mehhikos edasi rännata. Ja Ameerika saab temast aru, kui ta esimest korda oma Ameerikasse sisenemise ajaloos saab turvakontrollist läbi ühe minutiga.
Ja siin ma nüüd olen: kohas, kus minust saadakse aru, ehkki kultuur on nii erinev. See on elu ja praeguse aja puhul nii vaimustav, et reisimine on võimalik. Aitäh, maa ja ilm.