Loen ühte raamatut ja juba ei suuda jätta seda soovitamata – ehkki olen alles poole peal. Siin ta on: Susan Cain „Vaikne jõud“ („Quiet: The Power of Introverts in a World That Can’t Stop Talking“, inglise keelest tõlkinud Tõnu Ülemaante).
Ilmselt võib ingliskeelsest pealkirjast väikese vihje välja lugeda: ma soovitan seda raamatut eelkõige kaasintrovertidele. Ehkki ma usun, et see võiks olla kasulik kõigile, eriti arvestades, et puhtakujulisi inimtüüpe ei tohiks üldsegi olemas olla.
Raamat on USAs kirjutatud ja see paistab ka selgelt välja, kuid on ka, ma ütleks isegi ootamatult palju sellist, mida endaga siin Eestiski oma igapäevaellu kaasa võtta. Alates sellestki, miks USA kultuur võib üldse olla selline, nagu ta on: ja-jah, tõepoolest on ju loogiline, et pikka mereteed üle Atlandi alustasid omal ajal pigem ekstravertse soodumusega inimesed, geenikombod ilusti DNAsse pakitud.
Eestis oleks esmapilgul nagu palju lihtsam: enamasti saavad teised inimesed aru, kui sa vajad isiklikku ruumi, üksiolek on normaalne nähtus ning igal teisel kohal istuva inimesega buss on pigem ülerahvastatud. Noh, muidugi oleme me ka väikese rahvaarvuga lihtsalt harjunud, asiaadid peaks samuti pigem introverdid olema, kuid vähemalt Peking minu väga selgete mälestuste kohaselt küll oma üksiolemise võimalustega ei hiilanud. Aga ma usun, et eestlastel on lisaks hajaasustusele ka keskmisest rohkem introverdi geene antud.
Kuid sellest hoolimata kipume me teisi inimesi hindama – distantsilt vaadates – mingil kummalisel, ekstravertsusele rajatud alusel. Mina ise ka.
Kui ma räägin oma lapsepõlvest, kipun ma ikka naljaga pooleks kurvalt mainima seda, kuidas mul eriti sõpru polnud, kuidas ma iseendaga mängisin ning kuidas ma kooliajal sotsiaalse suhtlusega hädas olin. Või kuidas ma Keila raamatukokku läksin ja raamatukoguhoidja kaastundlikult käsi laiutas, kui ma nõutu näoga muinasjuturiiuli juurest naasin: „Otsas. Nüüd sa oled kõik läbi lugenud.“
Huvitav, et ma ole seda tegelikult kunagi käsitlenud puhtalt nii, nagu ma oleksin tegelenud endale meeldivate tegevustega, vaid pigem ikka nii, nagu olnuks mul mingitest olulistest oskustest vajaka. Kuigi olles nüüdseks loodetavasti puberteedi edukalt seljatanud, on minu meelistegevused päev-päevalt aina sarnasemad pisikesele minale. Muidugi olen ma aastatega õppinud olema sotsiaalsem, julgen vahel isegi inimestega rääkida ning kõik see on mind ja mu elukogemust tohutult rikastanud – aga miski mind selles loos ikkagi häirib, küllap vist seesama endapoolne hinnang oma sooritustele.
Milline mina on siis see kõige parem mina? Susan Cain küsib: sellised omadused nagu esitlusoskus ja võime teistega läbi saada on ju tõepoolest väga toredad, kuid miks me hindame neid sageli kõrgemalt kui sisu või kriitilist mõtlemist?
Ja: „Nii kerge on lobisemisvõimet talendiga segi ajada.“
Nojah, nõustun minagi: hea, selge esituse puhul olen ma sageli kindel, et isegi kui ma lõpuni kõike ei mõista, siis küllap esitleja ise aru saab, millega ta tegeleb. Teades sama hästi, et mu endagi sõnaosavus on mind nii mõneski blufisituatsioonis hästi vee peal hoidnud.
Head välist esitlust nõudvate väärtuste esiletõus on kindlasti paljus seotud selle kauge ajaga, kui inimene kolis maalt linna elama. Külakogukonnas lihtsalt kõik tunnevad kõiki, tasasemate inimeste väärtused on ajaga teistele selgeks saanud ja ettekujutus sellest, milles kellelgi rohkem annet on, mida keegi tegema usaldada, on aastatega välja kujunenud.
Aga kui me elame anonüümses keskkonnas, siis leiamegi ennast paigas, kus me peame koguaeg ennast tutvustama – ja kellelegi oma väärtust tõestama. Nagu Ivar Põllu siin intervjuus räägib: pidev vajadus selgitamaks, miks see, mida sa teed, on oluline. See lõputu projektide vorpimine, mis halvematel päevadel selle päriselt olulise loomingulisuse jaoks aega ei jätagi. Ja muidugi ma saan aru, et me peame ju mingid alused kokku leppima, kui me soovime ausat ja läbipaistvat rahajagamise süsteemi. Ning Eesti on otseloomulikult suurepärases positsioonis oma väikese rahvaarvuga, kus vähemalt valdkonna sees enam-vähem teatakse, kes millega ja kuidas tegeleb (ehkki siingi on kõigil nii palju tööd, et oma arvamuse kujundamise asemel tuleb pahatihti eelarvamustega leppida).
Aga sõnad ei tee veel sugugi VÄLTIMATULT tegusid osavateks.
Nagu Susan Cain, tunnen minagi siinkohal vajadust rõhutada, et ma (vähemalt teadlikult) ei hinda introverte ekstravertidest kuidagi eos paremaks. Lihtsalt et oleks tore teadvustada, et me kipume inimesi ühte inimhulka soosivalt hindama (ja ausalt öeldes, mida siis tegema peakski, kui see teine hulk eelistab vaikida).
Aitab nüüd minu põnevast isiksusest. Heade raamatute puhul on tähtis ka see, et nad tekitavad mõtteid väljaspool iseennast.
Mina õppisin sellest raamatust uue väljendi: Abilene’i buss.
See on USA armees kasutusel olev koodsõna teatavate olukordade kohta, lugu ühest Texase perekonnast, kes istub kuumal suvepäeval verandal. Korraga ütleb neist üks: „Mul on igav. Läheks õige Abilene’i?“ Ja minnaksegi. Sinna jõudnud, selgub ootamatult, et mitte keegi ei tahtnud tegelikult Abilene’i jõuda – lihtsalt kõik arvasid, et „teised tahavad minna“.
Ja kui ma nüüd selle termini valguses ringi vaatan, siis on Abilene’i, mulle paistab, päris tihe liiklus.
Meie uuslavastuse „Prohvet“ proovides räägime praegu palju sellest, mis, miks ja kuidas toimub meie looduskeskkonnaga. Ning mulle tundub, et suuresti saab kogu jama ajada kolme võtmeteguri kaela: suur inimpopulatsioon, lokkav teadmatus, pime progressiusk.
Kuidas on võimalik, et me oleme meie armsa maakera nii kohutavalt ära saastanud? Ma lihtsalt ei usu, et keegi oleks seda kunagi sihilikult teha tahtnud, seega see peab olema teadmatus. See, et praegugi igasugune reostus pidevalt kasvab, on teadmatus. Ja teadmatus eelkõige tavatarbija poolt. Mida saavad endale põhjenduseks tuua need suurtöösturid, kelle karvaste käppade all vähemalt mõni juhthoob peab olema (taastuvenergiale üleminek on inimeste sündivuse piiramise kõrval vähemalt minu tundmuse kohaselt üsna lihtne)? Iga mõtlev inimene saab ju aru, et progress ei saa olla lõputu, et kasvul on piirid, et varem või hiljem saab kõik otsa, materiaalne heaolu ei saa laieneda kõikidele maailma inimestele, kui neid on nii palju!
Kas keegi tahab otseteed apokalüpsi, vabandust, Abilene’i poole sõita? Miks seda ei küsita? Miks sõnastatakse seda „uus Iphone vahva popsikuga, kaasa tasuta broilerikoib“, mitte „jõuame Abilene’i 2 tunni pärast“?
Lõputu materiaalne progress ei ole lihtsalt võimalik. See peab ju tulema millegi arvelt, olgu selleks „odav loodus“ või teised inimesed. Ka nemad saavad ükskord otsa. Arvuta kasvõi oma ökoloogiline jalajälg, see on üsna lihtne: selgub, et ka mina, kes ma olen enda arvates teinud nii mõnegi keskkonnateadliku valiku, olen süüdi: kui kõik elaksid minu standardite kohaselt, oleks meil vaja umbes 1,3 maakera… No aga see ei ole ju normaalne? Milleks kogu see hirm ilmajäämise ees? “Kõik teised tahavad niimoodi elada, küllap siis peab selles midagi head olema.” Kas nii?
Mis on siis meie võimalused, alternatiivid? Kas tõesti lihtsalt paigalseis?
Või hoopis: vaimne progress…?
Mõistuse areng ei tule teiste elusolendite arvelt.
Hoolimine, empaatia ei tule teiste elusolendite arvelt.
Armastus ei tule teiste elusolendite arvelt.
Mulle paistab, et need on päris väärtused: midagi, mida me saame lisada ja mida mitte keegi ei pea endale krabama. Neid jätkub. Aga kus bussi peal need siis on? Millise peale minna?
Järele mõeldes on need vist tegelikult seal samas – verandal.