On suve keskpaik.
Võib-olla enam mitte kalendriseisu järgi, aga vähemalt mingis tunnetuslikus mõttes, sest päikesepaistelisi päevi on nii vähe olnud, et alateadvus muudkui pasundab, et need on alles ees. Ka Musta Kasti tegemistes on kätte jõudnud pausihari, kuna kaks nädalat tagasi lõpetasime Raadi lennukiangaari koristamise ning kaks nädalat on veel jäänud Musta Kasti suvelaagrini, kus tööjutud taas vägagi aktuaalseks muutuvad. Samuti on vähemalt pooled (kui mitte kõik) suveks planeeritud tegevused veel tegemata – pagan võtaks, ma pole isegi veel meres ujumas käinud!
Aga ööd on juba hämaramad… Ja augustisina pole kaugel.
Siiras rõõm on aga selle üle, et ei selle blogipostituse kirjutamiseks ega ka muudeks kuvari taga istumist nõudvateks töödeks aega pole, sest viibin pea iga päev hommikust õhtuni Tartu Seikluspargis, kus on valmimas koguperelavastus „Tom Sawyeri seiklused“. Lahendamaks võimalikku segadust Sinu peas, hea lugeja, ütlen kohe, et see ei ole Musta Kasti lavastus. Mina ja Silver osaleme selles küll näitlejatena, Jaanika koreograafina ning Birgit kunstnikuna, kuid teoks saab see asi ennekõike Peep Maasiku (TÜVKA teatrikunsti 12. lend) diplomilavastusena ja asja korraldusliku poole eest seisavadki head Peep ise ja meie Silver. Kogu sealse meeskonna kiituseks tahan öelda, et suur eeltöö oli tehtud juba esimeseks prooviks ning Peebu energiast pakatavad kursusekaaslased, kes tükis kaasa teevad, hoiavad ka proovides lippu kõrgel, nii et on alust uskuda, et laulude ja tantsuga täidetud vabaõhulavastus pakub meeldejäävat kogemust kõigile! Kellel nüüd huvi tekkis, see leiab rohkem infot siit.
Nüüd (enne veel, kui asun oma elulooraamatu „Fantastiline Kaarel Targo – töö ja talent geeniuse elus“ käsikirja kallale) tahaksin kirjutada ühest tähtsamast asjast. Täpsemalt: sõnast TRUPPIMINE.
See sõna võib tunduda Sinu jaoks, hea lugeja, uue ja kummalisena, vahest isegi ebamaisena, kuid kartuseks pole põhjust! Võõrastustunnet võib tekitada asjaolu, et oled rohkem harjunud nägema ja kuulma vääraksõna casting (umbmäärane hääldus: ka:sting). Kui juhtud olema üks „Pean saama näidelda, muidu suren!“ Näoraamatu grupi 16 448 (!) liikmest, siis oled sunnitud kohtuma selle viimasena mainitud ebardiga sagedamini kui oleks sünnis. Pidevalt kuulutatakse välja avalikke castinguid ja kõik on muudkui oodatud castimisele. Olles osake ühest suurest teatrirahvast (üle miljoni teatrikülastuse aastas!), tunnen, et meie kõigi kohuseks on leida üks eesti keelele omasem väljapääs sellest anglitsismikoopast, kuhu lakkamatu kuulsusjanu meid selles eelpool mainitud rühmas pidevalt juhib.
Aga äkki siis hoopis kastimine? Mina arvan, et ei. Kastimine sobiks paremini kirjeldama india jumalate tegevust inimhingede saatuse määramisel, tudengipäevade raames korraldatava õllekastitorni ehitamise võistlusel osalemist või lihtlabast peksaandmist.
Uskuge – TRUPPIMINE on meie päästja! Sest mis see castimine muud tähendab, kui teatri-, tele- või filmilavastuse jaoks sobivate näitlejate otsimist ja valimist. Teisisõnu: moodustatakse truppi ehk TRUPITAKSE. Seega võime öelda, et lavastaja või režissöör kuulutab välja TRUPPIMISE; mind kui näitlejat kutsutakse TRUPPIMISELE elik mind TRUPITAKSE ja minu TRUPPIMINE võib lõppeda õnnelikult või vähem õnnelikult. Usun, et tulevikus hakkab mugavuse tõttu levima ka vorm, kus keegi ütleb, et ta TRUPITI mingisse rolli, mõeldes, et ta juba määrati antud rollile, kuid päris õigeks seda lugeda ei saa, kuna TRUPPIMINE iseenesest on ebaselge lõpptulemusega. Seega soovitan ütelda: „Mul läks TRUPPIMISEL väga hästi. Sain Romeo rolli!“ või „Mind TRUPITI pikalt, aga kahjuks ma ei saanud osa.“
Hea lugeja! Kui Sinagi arvad, et eesti keel (ja meel) on valmis veel üheks keeleuuenduseks, siis, palun, anna oma väike, kuid ülioluline panus ja hakka kasutama sõna TRUPPIMINE. Usun, et nii on kõigile parem ja lõbusam.
Kaarel